Tere, mina olen Siim Raie, muinsuskaitseameti peadirektor. Ja minu lugu on täna umbeski personalijuhtimisest. Et meil tuleb tegeleda muinsuskaitses ka sellise kategooriaga nagu looduslikud pühapaigad. Need on paigad siis looduses, mis ajalooliselt on kellelegi olnud pühad, seal on käidud Shannetamas ravimas meelt parandamas või midagi looduselt palumas. Ja selleks on isegi olemas üks riiklik arengukava, et neid paiku kaardistada ja analüüsida, kui palju seal on ajaloolist kultuurilist väärtust ja, ja mis siis selle kõige tegema peaks, kui me oleme nad looduses üles leidnud, et seda tööd teha, otsisime Me koordinaat pärit inimest, kes seda tegevust siis reaalselt ellu viia. Ja viisime läbi personali vestlused. Enamasti olid need kandidaadid kõik õppinud arheoloogiat, osad ka semiootikud, Nad teadsid, mis asi on looduslik pühapaik ja mille eest neid kaitsta tuleb. Kõige kiiremini tuli vastus, et need tuleks kaitsta unustamise eest, mis sellisel digitaalsel ajastul, aga mulle tundub, et on isegi võimatu üldse midagi unustada. Tänapäeval aga üks küsimus, mille ma küsisin kõikidelt ainult olevatelt noortelt inimestelt. Võrdlemisi isiklik küsimus, aga siiski küsisin, mis on nende jaoks püha. Ja tööle sai see, kes ainsana kuidagi viisil suutis sellele küsimusele vastata. Ülejäänud olid veidi ehmatanud sellest küsimusest, sest tahtes küll töötada looduslike pühapaikadega ei olnud nad oma elus välja mõelnud, mis nende jaoks on püha ei tulnud, ei vastuseks jõule isamaad ja emakeelt. Enamasti tuli vastuseks, mis mõttes mulle püha?