Tervist, mina olen Urmas Vadi, ma olen jõudnud just Vasula oleviku ühe kolmekordse kortermaja ette ja, ja ma saan kohe siin kokku Remo savisaarega kellel on natukene seitse läbi päris valge veel ei ole ja täna on selline päev, et tuleb nii-öelda välitööpäev. Et me lähme kuhugile loodusesse Remo savisaarega ja, ja muidugi see, mis juba sellele päevale eelnes, oli väga huvitav, et ma küsisin ka, mida see kaasa võtta sinna, metsa või kuhu iganes lähevad. Siis Remo ütles, et te olete ta, pane ju väga paksult riidesse, mõtlesin väga hea. Võtan. Ma olen suusapüksid Remodsey, et suusapükse panna ei tohi, sellepärast et suusapüksid kohisevad ja siis seda loomad kuulevad. Nad lähevad minema ja vot siis Remo pilti teha. Istun praegu veel soojas autos ja mul on kaks paari kindaid, kaks paari villaseid sokke, T-särk, eks pikkade varrukatega T-särk ja siis on kaks kampsunit ja kasukas, nii et nagu kubujuss kätest ja jalgadest eriti ei liigu. Aga noh, saab huvitav olema. Kohe ongi kell pool kaheksa ema ütles, et ta tuleb juba välja varsti. Senikaua kuulame vasu lahe hääli. Väga palju kuulda ei ole, linnuke laulab ilmselt Remo teadmis Lints endaga. Minu jaoks on ta lihtsalt lind. Ausalt öeldes. See loodusesse minek on huvitav, aga ma ise mingisugune eriline loodusemees ei ole, et ma pigem vaatan loodust ikka sauna aknast. Naine kõnnib, lund sajab. Ja nüüd me kuuleme hälländrovery ajal. Tere hommikust. Rõõm näha, mis oli, aas on, oota mul sellised kõrgemad saapad, aga, ja ma kartsin, et sa äkki oledki postakroomikutega ema isale talve salvestage. No ei, ma arvasin, et kummikud ei ole tänase ilma veo võtad, tead, tegelikult teatud olukordades on, et kui ma mõtlen, et me peaksime näiteks tiiru tegema taevaskojas, siis seal on mulle vaja veteranide ja saabastega mete ironi, mis sinu varustuses on? Mul on varustus selline, et ma saan ikkagi, kui vaja, siis poolde säärde veteranide, see on üks asi. Varustus kindlasti varukindlad, et käed võivad märjaks saada. Seda ütlesin. Ma millegipärast kujutasin ette, et kui ma seal käinud looduses, siis, et et see Hummer või see Land Rover on sinu oma aeda taga, et seal on selline tagasihoidlik volvo väga madala põhjaga, kas sa saad ikka läbinen sellega? No saan, vaata selle, selle Roveri ja minu auto on see, et mul on ökovil. Et mul võtab nagu väga vähe kütust, et ma saan sellega väga-väga palju sõita, täispaagiga tuleb seal suvisel ajal oma 1300 kilomeetrit ära, et kui me seda autot vaata, mis ma arvan, et 800 kilomeetrit võib-olla venitab välja, aga see põhja peale kinni ja aeg-ajalt jääb ikka. Aga tegelikult on ju selline ütlus ka, et et sul võib autokava olla, aga seda kaugemalt peab sind võtame. Noh, ma tean oma auto piire, võimekust, et ega ma ei roni sinna, kus ma näen, et ma võin kinni jääda. No näis, kuidas meil täna läheb, sellepärast me võtame ühe sellise sõidu ette küll, kus, kus, võimalik, et ei ole palju käidud ja seda lund olla palju, et võib-olla me jäämisel kinnisiseselt lükata lükata. Nii hakkame Remo savisaarega tema autoga sõitma, minu süles on. Nagu tavaliselt ei tohi. Nüüd teinekord läheb kohe otsas seda viga ja see on üsna vana diisel ka talvine aeg ja. Nii aga ütleb kohe. Muidu on see asi jah, et ma sõidan kütte all sageli aknad lahti aga mitte päris küll lahti, aga niimoodi, et jahe õhk on autos. Et kui ma tahan näiteks autoaknast pilti teha ja ma teen pildistamisel, tahaks akna lahti ja sees on selline mõnusalt soe ja väljas on külm siis tegelikult mingit pilti ma ei saa, et uduseks ei lähe kohe uduseks, aga kui ma vaatan hiljem seda pilti arvutis, siis on näha teravat joonist, ei ole. Millestki, tuleb siis ikkagi selle sooja sousti ja just see soe õhk läheb autost välja, kogu see õhk nii-öelda kergelt virvendab ja see rikub kogu selle terava joonise ära. Et selle tõttu ma sõitsin ette, valmistasin, et olgu kuhu poole praegu sõido. Tead, lähme praegu Emajõe suursoo säärealale, kammime seal sellise metsas ala läbi, et ütleme, selline karge ja päike paistab, siis on plaan hoopis teine, aga praegu oleme sinna ja vaatan, äkki õnnestub veel mõnda suurulukit tabada. Kas seal on mingid omad kindlad kohad, kus sa käid, mida sa tead või sa otsid mingeid erinevaid kohti ja mida sa üldse lähed nagu otsima või kas sa vaata kalastajatele on ju ka, et võtavad mingid omad õnged välja, kui nad lähevad mingit teatud kala otsima ja ja nii edasi. Õnge puhul võib öelda, et meil on jälle õnganel ikka lõngaga, näiteks kas läheb põhjaõngega või, või hoopis mingi konkreetse landiga, siis mul on tõesti nii, et ma lähen, kas teleobjektiiviga, see tähendab see enamasti linnu, looma otsimist või lähen lainurgaga, see tähendab siis maastike, loodusvaadete jäädvustamist, noh, selliseid erinevaid asju on hoopis makrotama. Mis tähendab siis makroobjektiivi kasutama. Ma pildistan siis näiteks väikseid elundeid, kes võib olla näiteks liblikas või putukas või hoopis detailid või midagi sellist. Aga käimiseks puha pealt, seal on pigem nii, et ütleks lausa, et 90 protsenti on ikka need kohad, mida ma tunne seal, kus ma olen juba aastaid käinud, ma tean seda rütmi. Ma tean, keda, mida sealt leida võib, olgu see teadmine kas või talvisel ajal jälgede järgi, et ma näen, kes seal liiguvad, olema, konkreetsed kohanud või sobib näiteks bioot täpselt selle liigiga. Et enamasti on selline käimine ja no see 10 protsenti kusagil on siis kus ma avastani otsin neid uusi kohti alla, et vot näiteks seal käinud, et vot nüüd ma läheks vaataks sinna, et mis seal põnevat on. Aga praegu lootus, viimased korrad, mida ma olen seal enda ühes teises kohas koht vedama, ei hakka nimetama miks nad teatud põhjustel muidu leiab sealt teinekord ka teisi fotograaf praegu on see, et kui ma seal tegutsen ja liigun, siis ma olen seal enamasti ei näe seal mitte ühtegi ala on hästi suur, ma ei näe mitte ühtegi autot liikumas. No vahest mõni jahimees ikka käib seal, eks vahest satub sinna mõni mõni metsnik. Aga kui ma selle nimetaks, siis ma arvan, et sinna satuks ka teisi inimesi rohkem. Et ma olen selles mõttes oma vitsad juba kätte saanud, et piirkonda ma väga nagu täpselt ära ei taha öelda, et noh, kui ma ütlen siin Emajõe suursoos on suur ja lai jalaaegse Järvselja k ega ma seal seal sellest teada-tuntud alale ei liigu, et ma liidan seal kusagil mujal, aga viimastel kordadel ikkagi otsinud ilvest hunti, kas liiguvad täna aga väike lootused? Noh, kui sa ei otsi, siis leia ka, et vahest Dalain tõesti pime, et selle jooksebki loom sülle saatke pildid kätte, aga tegelikult sa pead ise andma ikkagi sellele õnnele võimaluse ja käima see on nagu loto mängimisega või piletit ei osta siis. Võitu ei saa? Vasakul on ka päris korralik punt metskitsi näha, seal on mingi kaheksa, üheksa. No ma tahaks, ma tahaks näha muidugi midagi muud, et see pomme praegu lähema väga tahaks loota, et me kohtame seal näiteks händkaku. Sel alal on muidugi kohatud ka habekaku, mis muidugi ei tähenda, et see habekas seal pesitseb või toimetab, aga see on lihtsalt selline väga potentsiaalne ala, kuhu ta võib sattuda. Aegatt. Silmad tasub lahti hoida Abekakamiseks võimsamaid suuremaid, selliseid kakulised, teise nimega veel lappivaked, meil pesitsevad, on teadaolevalt ka praegu ühtegi pesa nagu teada ei ole, aga arvatakse, et meil kusagil kaks, kolm, neli viis paari võib pesitseda Eestis. See on ju väga-väga võimas ja suursugune lind. Minul on olnud õnne Ida-Virumaal, seda lindu kohatajal talvel ja siis ma sain ka võimsad pildid kätte. Mis asi see pildi tegemine on, et mingis mõttes võiks ju mõelda, et sa ise käid nagu looduses ja näed midagi, aga, aga sul on vaja nagu seda tulemust, seda pilti ka, et kuivõrd oluline see on? Vaat seal ongi see, et ega mul tegelikult ei ole vaja seda tulemust, ootan asja vabalt, et kui ma hakkaksin nagu niimoodi, nui neljaks, mul on vaja tulemus, siis oleks nagu väga nüri käimine. Et ma püüan ikkagi jälgida ja seda asja ja olen, ma olen kogu aeg niipidi, et pilt on boonus. Et see looduselamus looma kohtamine, nägemine ütleme noh, lihtsalt looma kohtamine oleneb jälle loomast, keda kohtad. Aga see, mida sa looma loomategevus, mida see võib, kuidas ei ole, see ei ole nüüd see, mida sa loodusfilmis näed. Kui sa ikkagi ise seda asja kova, et siis see on nagu hoopis-hoopis midagi muud, kui sa näed selliseid asju, mida, mida näiteks teinekord loodusfilmi siiski ei ole näinud. Et vahest vahest selliseid asju ette sattuda. Kui ma näiteks ütleme sealt pilti kätte ei saa, siis on noh, muidugi natuke jääb kripeldama või isegi palju jääb kripeldama, aga mis seal ikka ei saanud kätte. Miks kätte ei saanud, seal võib ju erinevaid põhjusi olla, et teinekord on vaja kaisa nagu targu tegutseda. Kui sa näed, et teatud põhjusel sa seda head pilti niikuinii kätte ei saagi siis loodus käies püüan jälgida jälle seda, et seal olen mina ikkagi külaline ja et ma ei häiriks lindu looma. Et kui ma näen pildivõimalust ei ole, siis no mis ma, mis, ma lähen seda kesist pilti tegema, et ma ei, ma ei hakka seda tegema. Ma püüan kaugelt ära hinnata, kas seal on võimalus või seal ei ole võimalust. See jutt, et sul on mingid omad vanad riided, mida sa kogu aeg kannad. Tegelikult hel sageli, praegu mul on natuke teised riided. Aga see on sellepärast, et sa sulanduksid sinna konteksti. Noh, on üks T-särk, mida ma kannan, mis on üle 10 aasta, vanaajad on juba üsna räbaldunud, aga ta on kuidagi nii omaks saanud, et see ongi mu metsasärke majanda, kui ta ei ole just pesust majandus, on selge, et enamasti on ta seljas ma praegu tänada ei ole seljas ja samamoodi ka jope, noh täna mul teine jope pandud selga sellepärast et muidu oleks vaadanud, et issand, mis riided tüübile on ja tegelikult okei, sellised riided, et mul on üks järvene jope, mille ma olen nii ribadeks roomanud, aga ta mõnus jopede istub hästi selge ja selle jopega jah, igal pool käinud, olen käinud Siberis, olen käinud Islandil, olen käinud Rivaal et ma nagu kõikjal käinud tavapärane jope, millega ma käin looduses, ongi ikkagi, tegelikult toovad täna mul natuke teine. Väga hea jopega lõpuks hakkab, nagu loodusega sarnanevad. Nojah, aga veel mingi viis, kuus aastat tagasi mul oli ikka selline kompleks, et ega ma nende metsariietega väga kuhugi poodi minna ei taha. Külapoodi, nüüd lähen. Vot see on väga huvitav, et ma ka täna hommikul, kui ma ootasin sind selle sinu maja ees, siis trepikojast inimesi välja ja mul oli makk käes ja sellega on ka nagu selline asi, et kõik inimesed vaatavad, et mis nüüd lahti on, mis toimub, et see, see mikrofon on ka selline asi, mis nagu nagu veider, nagu nagu tööaksessuaar. Sul muidugi mitu alla selle üks sellisesse mikrofoni, aga teine asi oli see, et sa parkisid auto kohta, nagu ma arvan, mitte keegi varem parkinud. Et see asi ka kindlasti võiks olla. Seal on mururibasid põõsastikatsel sinna muidu pargita, aga noh, kuna lumi oli, siis sa ju ei näe, mis seal on ja sa ei tea. Aga parkla ame teisel pool maja, et see oli sisuliselt Karkid kellelegi aiamaanurka niimoodi muidu jah, ma ei ole kunagi ühtegi autot näinud, ma arvan, kui seal mikrofoni poleks olnud, siis oleks ka vaadata siis kus see auto niimoodi seal No vot see ongi jälle seesama asi, et sa lähed võõrasse konteksti ei tunne seda ja ja siis no nii demopidurdas nägid kedagi. No vaata, kitsad on alla ja suur päikeseketas on üleval. Aga siin on see häda, et sellel pildil jõud, liiklus on siin, autod, seal tuleb vähemalt neli autot, ootame need ära. No mul aken lahti tehtud, laseme nüüd selle suve õhu välja, et ta on harjunud küünalt ära proovima ja siin on muidugi see asi järk. Silmaga ma näen pilti, reaalsetele pilti pruugi kätte saatis sellepärast et nende valgustugevus on erinev, päike on ühe valgusega, maapind on teise tugevusega, et Palja silmaga on ilus vaadata, aga proovime, vaatame. Tegelikult sümpatiseerib see äikeseketas ikkagi, mis on hajutatud, et see on nagu väga, väga kena. Odavate kitsad ära jookseks. Vast harjunud seda liiklusega maanteel. Sõidan autoga nüüd nii et ma saaksin need kitsalt päikese alla päikeselt näha. See on nagu teine asi. Aga vaata, näed, umbes. Siin on see päike natuke ajutises Juba jookseb üks, üks jooksis minema, vahele pildistatud, teine hakkas jooksma, kolmas kord ja kuigi vaata, vahemaa on siin ju mingi oma 300 meetrit ainsana liinika näha. Mis seal on näha. Elektriliinid sa pidid, mulle väga ei sobi. Miks sul elektriliinid ei sobi? Ei ole ju visuaalselt ilus. Autod. No need liinid niuksed, päris pikad Aga näed täna päike nähtus võib öelda, et kui päikse äranants päev on korda läinud Kitsed jooksid minema sellest päikesest pilti tegema. Pilte tegema jah, tegelikult võikski päikesest ja kuust teha need niikuinii kiiresti. Liigugi loovad. Tegelikult liiguvad need ka väga kiiresti kui statiiv püsti panna, seal näha, et päike lausa tormab kaadris. Aga näed, vaata, üks asi minu silmaga näeme, aga nad ei ole päris. Päike on juba liikunud selle kase taha, kuigi ma sättisin ta tegelikult kase ja selle männi vahele. Et sa ütled, et ei torma, tormab et ma sättisin ta täpselt nii, et ta on selle männi all, vaata. Ja arvestame sellega, et ta natuke liigub. Kas äri kiiremaks simman jälgima muidugi autosid ka, et mõni ulgusaadet ei tuleks. Näed, ma konkreetselt näen, kuidas päike liigub. Nii, aga tead, nüüd on see hetk, kus ma pean otsast välja minema, mul oleks mugavam pilt ära teha, seal distants olemas. Pildivõimalust. Revolex õlle kõnnib mööda teed. Kitsad põgenenud. Kuidas on, mis sa sõid? Oota, väga hea on, aga kuule natuke joosta. Juuksed oota, kas juuksed? Ta näeb välja, nagu ta oleks hädas? Aga tegelikult ta tahab piltidena Remo Savisaart tagasi mööda teed pildis olnud. Noh, kuidas said pildi ja ikka sain vile. Vaata vasakule, kui palju neid loomi on? Üks, kaks, kolm, neli, paremal, viies, kuues, seitsmes, täitsa looma näha praegu. Kõige parempoolne tagumikuga minu suunas, et see nagu ei sobi. Sellepärast ma jooksin kirjutaja vasakule, teine võta kaadrisse. Aga praegu see motiiv, mis ma siin püüdsin, oligi, et metskits on äikesed nagu kaadris. Aga siis on tilga näha selline võimas, suur, päikeseketas. Mulle iseenesest see pilt, mis ma siin ettekujutusele Jah, on ju nagu halo. Ja, ja väga hea, mulle juba meeldib see töövarjupäev, sellepärast et ongi mingid asjad, mida sa ei ole harjunud märkama. Kes tegelikult väga huvitav nähtus, selle asja nimi on põhimõtteliselt nagu küünlaleek, vaata. Tekib nii allaossa ülesossa. Sõidame vaikselt jälle edasi. Remo ütlesid, et see kõigepealt vaatad nagu maapinda ja siis vaatad ka puulatvasid. Ja noh, kui ma siin liigons, mul pilk käibki niimoodi, et kõigepealt vaata maapinda, et kas on mingit looma, noh siin näiteks põtra, Ilvest midagi sellist. Ja siis järgmine hetk juba pilguga kamin, puulatt, kõiki selliseid sobivaid kohti, kus võiks mõni kakuline istuda. Et kogu aegme madi jälgin ja otsin, jälgin, otsin seal muidugi väsitab ka, et õhtuks võtab seal täitsa täitsa läbi, aga niimoodi väga pingeliselt seda asja teha, ka korraliku peavalu sellest saada. Aga noh, nii see heide, ega kui ei otsi, see ei leia ka, tuleb otsida. Ma kujutan ette neid loomi, linde, kellest me siin mööda sõidame, keda me ei märka, neid on, neid on omajagu. Vot siin näiteks kohta, kus ma olen mitmeid kordi pildistanud värk hakkab siin, me võime isegi proovida kutsuda, vaadata, äkki tuleb, näitab ennast. Ma olen märk, kui nii palju pildistanud. Ega mul aasta sellist suurt huvi enam nagu siin ei olegi. No seal on mitmed helid, mida ta teeb tal seinaviljade rida, seda ta teeb tavaliselt ütleme talve nagu teises pooles ja kevad ja vahest ka suvel. Aga sügisel on tal üks teine teine Maimiteerin seda häält. Seda, kui ta kuuleb sedaaegu, mul on, siin on nüüd mingid jäljed. Mööda metsaradu sõitnud ju ju ohustasime midagi päris huvitavat. Üheksas november, lumi maas, külma on palju, mingi kaheksa kraadi vist. Ja siin on värsked karu jäljed värskelt tähendab, et need on tänased. Korralik tüüp, samad suured jäljed, peaaegu nagu meie, teeme sinuga, remont. Tead, aga lähme sõidame vaikselt edasi, võib-olla isegi näeme. Aga oleme nüüd vaikselt. Ruutudega ütlevad autoga võiks, sealt tuleks. Kõrun on üllatud, muidugi, karu peaks magama juba praegu. Siin karu on seal jah, nädalaga. Nad ei ole vanad jäljed, võib-olla mingi tund, võib-olla pool tundi tagasi, raske öelda. Hommikul tuli ju lund ja need on täiesti värsked. Nad ei saa olla vanemad kui kaks tundi. Võimalik võtta plaaniksat lähmegi, vaatame natuke, kuhu need jäljed lähevad. Ideaalne oleks muidugi see loom pildile saada ja see oleks juba super, kui sa ikka meil siin kodumaal Eestis saad novembri keskel, kui on selline nii-öelda, võiks öelda tall maas, saad karu lumes pildile ja mul on selline tunne, et see ei ole mitte üks loom, vaid seal on mitu looma. Vaat siit läheb ära vasakule metsa. No vaata, ma teen nüüd sellest pildid, on siin korraliku nisu teinud seda pildile saada? Kuru junni pildistama. Aga see ei ole junn seal kook. Aga jah, talvel niimoodi, miks mitte Öeldi, et mis junni kõrval hirmurduv. Ja see on ikka väga suur kõrvanud uni järgi aru saadud suur kõrvul? Jah, nii suurt tünni meil vist ei tule päeva peale ka kokku unised Pätsi isegi mitme pähe. Koostisosad on ka näha, mingeid õunad olid natuke sinnapoole. Pehme, täiesti pehme. Revo, tead, sa oled nagu kauboid, kes ajavad mingit jälgijat nagu jäljekütt. Jah, no kuule, kui ma siin rääkisin, et võiks näha hunti, ilvest karu peale, ma ei osanud loota küll. Aruanne toast see päris kuri karu laeda ja, aga ma ei ole läinud, et kui me teda näeme, sina liigud eespool, seda arvatavasti tuleksin ähvardama, mina samal ajal pildistada, ta võtab ägedaid poose, kus ta ähvardab, sind, tõuseb tagakäppadele. Vaat see oleks vinge, on ju? Väga hästi. Ja vaata, kas sa oled seda DiCaprio seda filmi näinud. Seda, kus ta karuga võitleb, ei ole. Igal juhul, kui ta sind ründab, siis mängi surnud. Aga sul ei ole mingeid selliseid vahejuhtumeid olnud, karu või põdra või karuga on olnud küll seened. Et tahan tulnud mulle ikkagi nii lähedale, kus tahan, nad ei saanud aru, kelle ja millega tegu on. Vahemaa oli seal väga väike. Niiet ta tõusis tagakäppadele püsti täiesti, seda ei mahtunud mulle enam kaadrisse ära. Aga siis ta sai lõpuks aru, kellega tegu. Siis ta lahkus, ei saa just öelda, et väärikalt aga nagu nagu tankraks läbi nagu pusa, hull ragin. Jälgi pärast jälgisin see sügisel aeg, kust ta minna võis. See oli ka palju Essomaalset, tahad ikka väga ära ehmatanud. Muidu meil eesmärk on mitte minna sinna metsa sisse, kus ta on, et mitte teda häirida sest arvatavasti võitsid kohta magamine lihtsalt tehagi ringi seal ala, et kui ta magama ei ole läinud võib-olla tuttelt kusagil metsa vahel siis kaugelt ärana. Palun, siin on üks füüsil lahti teha, väga palju loomi joomas käin ja vaatan, mis siin toimunud on. Pilves on ka käinud siin passimas, jälgede järgi on näha, et siin on käinud, Rebane on siin käinud hästi, palju on jää laisatatud siin on kõik jäljed siis siin on arvatavasti näha mingi jäljed, sadada passinud, jäävad Vaikest loomingu, kannab ennast. Ja kui seda asja nagu edasi arendada, noh, mina pean nii kaugele ei ole jõudnud, aga ma paneks näiteks rajakaamera püsti mis jäädvustab peegelkaameral taga, siis see oleks nagu üks koht, kus võiks saada, sest Eesti ilvese pildile, kus ta üllatab, passimas rääkimata siis nendest väiksematest loomadest. Ilves on sellest üle läinud ja sitta lihtsalt hüppab, hops ongi teisel pool. Aga läheme üle saamine ees. Jõhkrad naljad, loodusfotograafil ma olen ise sisse kukkunud, ütleme sellises kohas, kus mingi räme külm ja ja ma kukkusin sisse, siis noh, esimene mõte oli, et kas vesi on põlvedeni? Kõhuni On rinnuni reaalsused ise põhja valge aga kuna riided oli nii palju sele, siis vajusin korral viskas kohe üles tagasi, siis ma proovisin välja saada. Mis muidugi nii lihtne ei olnudki, et esimese hooga välja ei saanud ja libe pidin ennast välja keerutama ja ma olin kogu tehnikaga seal. Hakkame minema, remont ka üle üle kraavi mööda ühte palki kasutades kahte alanud puude kindlasti libedad. Külalisel on eesõigus minna. Ilusalt, tema olid mütsid ideest läbi käinud küll tähtana, ma tahan siin piirkonnas näha, nüüd on juba näha. Tantsime vähemalt mingi neli, viis, kuus päevand? Jah, et noh, selle koha eripära ongi see, et siin teisi inimesi harva, kui ma kedagi siin kohtan, et kunagi oli mu lemmikpaigaks, oli Alam-Pedja, mis oli ka ülihea koht loomade ja mõttes, et looma lindu oli seal korralikult. Aga koht muutus nii populaarseks, et kui ma näiteks leidsin mingi ütleme, händkaku ja passin seda händkaku seal. Soolot. Mul kulus näiteks tund aega, et pääseda linnule lähedal lugeda, lugeda ja tõlgendada tema kehakeelt, et millal tal ära, millal mitte, millal ma võin lähemale minna, millal ei või, või sa oled tund aega nimelt teinud tööd nagu ja lõpuks pääsed lähedale ja siis tuleb üks juhuslik auto, näiteks kes vaatavad, passin, jääb seisma. Tatsab minu juurde nägemata, et mul on kusagil seal lind hirmutab seal linnu ära, siis noh, kogu see nii-öelda passimise vaev, üks asi, vaata seal ligi, pääseme, teine asi on suur õnn, et ma leidnud selle linnu üldse kõik seal rikutud. Aga vot siin olen ma isa oma nii-öelda, sa lähed, peremees, et kui siin midagi tuksi läheb, seal on sama ainult ennast süüdistada. Sinine, enamasti teine inimene mind segama ei tule. Ja noh, see on metsik paiknemine. Nüüd me jõudsime enam-vähem sinna, kus lendude teekonda alustasime, kuidagi karu jälgi? Jah, et hiir on selline täitsa mõnus, mõnus tulnud ja telkida endale telefoni, ma olen tõmmanud kasele Endomondo äppi, et vahest on huvitav vaadata, isegi kui pikk see tiir tuleb, et noh, sa võid küll kõndida näiteks tund kaks, kolm istud siin-seal lõpus näed ära nii-öelda oma raja, kuidas see sinka-vonka käid ja vaatad, et mingi kolme, nelja, viie tunni peale tuleb seal 12 kilomeetrit, siis noh, see on päris mõnus käimine. See on nagu huvitav paljudele eestlastele nagu kuidagi nagu too hirm ürgloodusega. Metsahirm ei ole nagu midagi, midagi hullu, kui palju? Kesk-Euroopa inimeste jaoks on seal midagi müstilist ja neile on seal rohkem müstiline, aga tegelikult ninaga inimeses kardavad metsa küll kardetakse kohtuda mingi karuga hundiga ilvesega, noh, tegelikult ei ole seal midagi karta, et see on nagu suur õnn, kui sa seda looma näed, ega see loom sind ei ründa, kuigi kardetakse, mõni varjuline just mõtleb, et ma ei taha marjale minna, seal nähti karu misega aru teeb, siis näeb, sind jookseb minema see kõik, mis ta teeb. Karu võibki olla näiteks ainult ohtlik siis, kui tahan tõesti pojad ja satuvad liiga lähedale ja ei oska käituda, satud näiteks poegade oru vahele, siis on ohtlik või kui karu on haavatud näiteks jahi käigus ja nurka surutud, siis on ohtlik. Kui me praegu siin näeks ka aru, et siin näiteks karu tuleb isegi 15 meetri pealt välja. Ta vaataks meid Üheteist millalgi tahaks minema, lihtsalt ei ole nii et hakkab meid ründama. Sellist asja ei ole. Aga inimestel on, Eesti inimestel on selline kartulis ja teine asi vele müüamuuriku. Jah, kardetakse ju metsas ära eksida, et selline asi on ka mu enda elukaaslane ka, tegelikult ta nagu ei taha väga minna, ta kardab. Ta nagu eksib ära, ta ei orienteeru. Mul nagu seda ei ole tegelikult Eestis ei eksi, Eesti on nii väike, et sa kõnnid mingis suunas, sa ikkagi jõuad kuskile välja isegi suurte rabade puhul. Ja kui päike näha ja see on ka hea indikaator, Sa tead täpselt, mis suunas liigud, mingi taju on olemas, tänapäevased abivahendeid ka, et kasvõi see, et sul nutitelefonis on mingi äpp või kasvõi sedasama Endomondo stanged ära, kus sa liigud, kus auto on ja nii edasi. Et sellist hirmu tänasel päeval, kellel on hirm, siis noh, abivahendeid on palju. Ma võin siin metsasihis liikuda ka täiesti niimoodi, et no mitte päris kottpimedas, aga kuuvalgel kus kõik on nii pime, aga vot kui sa oled täiesti pimedas pool tundi, siis silmari popis saavutab hoopis teistsuguse taseme sakad hämaras nägema, taga hästi nägema. Ja kui siis liigutasin, tegelikult ei ole midagi harta, mis sa siin kardad, mingi loom ründab sind. Et sa ehmatad looma ei ole seda, kuigi, eks natuke kõhe Jonguse liigud ja kuuled, et tõesti see oli siinsamas kõrval keegi suur ragistada siis natuke tõesti kõhe. Aga noh, samas on see ka elamus, koged, midagi ehedat, rõõmu soojusele. Lootusega suhe kuidagi pigem nagu praktiline või või kuidagi sai räägi nagu loomade või taimedega. Räägin kaasale, mis sa räägid, kuidas ei nokuma näiteks endale kodu kakule külla lähen siis ma alati rääkinud, aga aga, ja on ka teisi loomi, kellega ma räägin. Aga rääkimisel on see põhjus ning püüan neid endaga harjutada. Et kui ma näiteks kodukokale külla lähen, siis sealt udu täpselt kohta ei taha öelda. Aga ta on, et me võib-olla võimelda, kuna isegi kui koht jääb saladuseks, võime talle külla minna. Ja kuna ma teda alati kõnetan ja ma kannan enamasti samu riides, siis ta teab, et see olen mina. See oli vist mingi kuus aastat tagasi, kui ma esimest korda avastasin selle kodukakukoha. Siis piisas sellest, et maalin noh, 50 60 meetri kaugusel ja ta läks kohe peitu ära kohe tänasel päeval. Kui vaikselt toimetan, liigun lähemale, kõnetan teda, ütlen lihtsalt tere kakuke. Siis ma võin talle rahulikult kõndida, kusagil 15 meetri peale jälgida, tal ei ole mingit probleemi, ta ei lähe peitu ja nii edasi. Aga kas ma nüüd taimedega räägin taimedega nüüd päris ei räägi. Puudega olen rääkinud küll tegelikult. Lihtsalt ütlemise puu puudutamine, uskumine, selline väike kontakt noh, teinekord kas või tunne nagu sellist imelikku vajadust katsuda, lihtsalt ütleme sellist taimekätt läbi tõmmata. Et ma ei oska seda kirjeldada, mis on, aga kohati tekib selline tahtmine käsi külge panna, lihtsalt nagu silitada. Katsuda. Aga noh, ega ma ei ole ainuke, kes niimoodi kannil. Nonii, ühesõnaga jõudsime Remo savisaarega metsast välja. Väike veel noh, hakkab vaikset loojuma edasi, kell on täitsa palju, kelleni üks uskumatu, aga tunne on selline, nagu oleks, oleks, ma ei tea, terve päevase müttanud ja tähendab, ühesõnaga mingis mõttes võiks öelda, et karu pilti ei saanud. Et ainsaks, nagu tulemuseks ongi see karu junn tänasele tööpäevale, aga samas päev ei ole veel läbi. Jah, aga mingis mõttes on ka jube hea, et me seda karu ei näinud, sest et mida me tegime, me tegime ühed hästi suured tiirud ja nii-öelda lõpuks järgnesime karu jälgedele. Ja see oli päris kõhe. Ta on natukene, võib-olla oli kõhe, aga mis me tegime, jah, me uurisime välja konkreetsele alale, tegime nagu ringi peale tõmbasime sellel sõõri koomale ja saime teada. Ta on tõesti siinsamas ja me teame, kust ta tegelikult nagu, kus ta talvepesa on, siis muidugi selle talvepesa juurde meil asja pole. Aga põnev oli jälgida tõesti, noh, kui me seal liikusime. Ma ju lootsin, et tegelikult ta kusagil ütleme, lagendikul visiidil, kus ta seal liigub. Et ta võis seal kusagil tutterdada, võiks saada pildi ja jälgi ja niimoodi ahelas õppisime teda tundma ka kuidas ta liigub ja millised rajata valib ja kuidas me ise liiguks ja nii edasi kohati oli näha, et kõik seal Sinuolekust ja ma ise tundsin ka, kuidas adrenaliin tõesti tõusis ja ühelt poolt olised laseks nüüd kiiresti siit jalga, et autos on veel kohvi ja võileibu ja linna testidelised. Aga kui näedki? Ja ei, minul ei põnevas kogu aeg laes, et väga-väga põnev olijat, kui võrrelda näiteks mõne põneva filmiga, siis noh, see oli põnevam. Sest praegu oli tõesti, kõik oli niimoodi lae, sest sa ei tea, kas sa nüüd näed teda, kas ta kargab kuskil välja, kas ühel hetkel kuulad mingit raginat või midagi? Me teadsime, et me oleme temast vähem kui 100 meetri kaugusel ka praegu ja nüüd, kui me ära tulime, siis me päris kindlalt määrasime selle koha ära, kust ta täpsemalt on kaugelt nagu ütlesin, et vot seal tuulemurrud seal nagu saarekene puude saareke seal all arvatavasti ta on. Ja kui me tiiru tegime kohale ringi peale, see oli näha, et seal ta ongi Jube tore, nüüd avame termose, joome kohvi ja paar võileiba. Sobib. Üsna tavaline päev ongi see, et ma ajan kuskil jälge, proovin mingit looma leida, olen juba päris lähedal ja tean, kus loom on, seal on kohati sellised eetilised piirid K2 seda ületada või mitte, et ma püüan seda, et ületada, aga vot pilti mul selle kohta näidata pole, et sina käisid kaasas, sa nägid, mis elamusse on ja nii edasi, mis töö seal taga on ja käimine. Aga kes mu blogi jälgib siis ega tema ei tea, et vot selline töö ongi, aga saame junni üles riputada blogis jonnima üle Siibane, miks, noh, see ei ole, püüan hoida endal blogis selliste tase, et kas sa nagu kõvemad pildid, et junni pilt nagu midagi nii erilist pole? Talvel tõsi küll, on küll jah, eriline, et niimoodi lumega seda näha, kus on juba pakanan juba olnud, siin? Vaata, vist teine nädal läheb, eks see midagi erilist on, aga ikkagi blogisse see pilt ei lähe. Aga point oli lihtsalt see, et isegi kui ma käin mingid mingi projekti nimel, kuid rügamas ja otsimas ja püüdmas ühtegi pilti see pole. Ja kui ma lõpuks jälle ühe pildi kätte saanud, siis ega see pildi vaataja Jadumis töö tegelikult seal taga. Et kõik see, mis siin rassisime neli tundi maastikul. Raske maastik, noh, see käib asja juurde. Või hullema, tegelikult praegu on puhas nauding käia. Aga kui käia näiteks mingi selle aasta maikuu juunikuu oli täielik piin, sest kui on vaja valitseda mingit looma, kusagil saan seal paarkümmend sääski ümber, kõik söövad seal. Vot see oli rõve. See on tore. Praegu mõnus. Tegelikult praegu oligi jube mõnusalt, et väga tuuline, tuult tegelikult üldse peaaegu pole. Aja ja ilm on ilus ja väga mõnus oli käia. Jah, olin küll. Kuule, aga üks asi, mida ma teada tahtsin, et kas sa enda naisele või kellegile ütle, et kui sa tahad kuhugile metsa, et kui karusära sööb, onju, et siis kust tulla? Sinu ega väga ei ütle, aga teatud piirkondades ma panen sale Endomondo tööle ja kuna see saadab mu jäljega internetti, siis noh, kunagi ma olen talle öelnud, et vaata, et sa näed reaalajas, kus ma, kus, ma nagu liigun. Et mõned kohad on sellised ohtlikumad, kus ma liigun tõestina veekogu ääri pidi, kus võib sisse kukkuda ja nii edasi. Et mingi jälg jääks nagu maha, et see nagu on, aga kas ta nüüd nagu tuleb selle peale, et ma nagu kogu aeg, räägi sellest. Aga vahest ma panen selle tööle, et jälg jääks. Aga noh, põhipiirkondasid ta teab, kuhu ma lähen. Et ma olen ikka öelnud mul see plaan ja ma lähen sinna. Aga vahest tuleb plaan, ilm dikteerib väga palju plaan muutub, et praegu oli ka, mul oli kolm kohta, mis plaanisin läbi vaadata, nüüd ma tean, et taevas katame, kindlasti ei lähe. No see on koht, kus ma aastas korra käin. Aga. No vot, see oli jah, see juba selle karujälje nägemine ja selle jälje ajamine ja see võti oli Nonii lähme otsa. Kell on pool viis päike just loojuma hakkab juba pimedaks minema ja meie sõidame Remo savisaarega asulasse tagasi. Ega me pidime juba tükk aega tagasi lahkuma ka midagi erakorralist toimus ja Nemo tahame, et sellest ise rääkida. No ma võin ise rääkida küll, aga lootus suutis jälle meid üllatada. Ühtäkki, kusagil 25 meetri kaugusel, vaatasime, et ilvesed, kaks ilvest ja raske oli uskuda, et kas, kas tõesti ilvesel oli killased. Et küll käis peast mõte läbi, et äkki olid väiksemad mets kitsad või äkki olid hoopis suured jänesed. Jälg kinnitab Etegool Ilvestega ja mis nad seal tegid, murtud metskits. Nii et noh, homseks on mul plaan olemas, kuhu ma lähen. Homme lähen passima uuesti. Kuivõrd erakorraline, et see on, et sa ütlesid, et sul isenesest ilvese pilt on olemas, aga et, et kui palju sa ilvest näinud oled? Ilvest, aga mul ja üsna hästi läinud, et mul on olemas nii suvised pildid kui ka talvised pildid korralikud. Aga kui ma hakkan nüüd mõtlema, palju oma ilvest näinud olen, siis tänane oli vist kuues kord, kui ma ei eksi, et see on seal suur sündmus. Ka alguses selle värskete karu jälgedega, kus me saime, pinnisime välja, kus sa aru täpselt on. Ja nüüd päev lõpeb ilvesega, siis seal saab hinge, hinge, see on asi, mis võtab veel natuke aega settimist, et asi jõuaks kohale. Mis selle saate juures on minu jaoks oluline, on see, et sa saadki nagu aru, et isegi kui ma ei saa sellest ilvese tähtsusest niivõrd aru aga läbi sinu, ma saan sellest aru või kui oluliseks sina seda pead. Ja ei, see on, see on oluline? Jah, kuigi kuigi üks, üks nigel asi natuke on selline, et tegelikult on iga mu ilvese vaatlus lõppenud ka pildiga, et ma olen ikkagi pildiga saanud. Aga vähemalt seekord pilti ei saanud, aga ma olen tunnistaja. Täiesti. Täna olin ma siis Remo Savisaare vari. Saate, mida te kuulate, mängisid kokku Viivika Ludvig. Ja Urmas Vadi kõike head ja kohtumiseni järgmisel pühapäeval.