Ülikool põhiseadust võib ju muuta kokkuleppeliselt paljudes paragrahvides. Riik sellest hukka ei lähe. Aga kui eesti rahvuse ja kultuuri säilitamise eesmärk põhiseadusest kaotada, siis ongi varsti lõpp. Pole siin enam rahvast ega riiki. Ei koole. Teemal riiklus ja riigimehelikkus kõneleb kirjanik ja diplomaat Jaak Jõerüüt. Sel teemal, mille nimi on riiklus ja riigimehelikkust, kui ma ise selle peale mõtlen, siis kõigepealt tuleb pähe niisugune kujunda. See on nagu köietrikk, aga isegi rohkem kui köietrikk, sellepärast et seda ette valmistades tundus mulle, et ma olen niisuguses olukorras kus klaverikeel on tõmmatud üle Jägala joa ja siis palutakse, et ma astun seda mööda, Need rahulikult üle. Milles on asi? Asi on selles, et kas see on riskantne niisugusel teemal rääkida. Riik on selline nähtus, mis sajandite kaupa huvitab inimesi ja sellega seoses ka muidugi riigimehelikkus. Ja ammustest aegadest peale on sellest muidugi räägitud ja kirjutatud meeletult palju ja isegi ametlikke riigi definitsioone kokkuleppele isi on mitu. Ja veel üks risk on sellega seotud. Eks ma nimetasin köiel käimista. Niisugusel teemal riiklikul teemal rääkides on suur oht alati mattuda päevapoliitikasse, sukelduda selleni mudases vette ja sinna lõpuks uppuda. Ma luban, et ma proovin seda vältida teda. No kõigi poliitiliste teemade hulgas, mis üldse olemas on, on muidugi riikluse teema üks kõige populaarsemaid. Ja sellepärast ongi loogiline iseendalt kõigepealt küsida. Nii ma küsisin iseendalt, miks ma üldse sel teemal räägin, miks ma olen nõus sellel teemal rääkima. Ja vastus on äärmiselt lihtne, tõde on lihtne, sellepärast et kõik muutub, muutuvad, riikide piirid muutuvad, riigikorraldused, riigisüsteemid muutuvad suhtumised riikidesse kui sellisesse üldse, noh, ütleme, et üldised ja teoreetiliselt suhtumised inimestel ja loomulikult muutub ka kõikjal, mitte ainult Eestis inimeste suhe sellesse riiki, kus nad elavad. Üks väga suure muutumise amplituudiga nähtus on usaldus oma riigi vastu. Selle kohta võiks kujundlikult öelda, et see on nagu ookeanitõus ja mõõn paigale see usalduse näitaja ei jää mitte kunagi. Nii on Eestis nagu me ju isegi näeme olnud kõik see viimased 25 aastat ta seda on mõõdetud, aga nii ongi igal pool mujal. Ja ma ütleksin ka seda, et väga kirglik on suhe sellesse nähtusesse ja üldse oma riiki. Mulle tundub niimoodi, et see on kirglik kõikidel suhe oma riiki. Ja huvitaval kombel on see eriti kirglik võib-olla nendel inimestel, keda ju me ka vahetevahel, kes raadiost kuuleme või kelle arvamusi me loeme daalidesta pressist, kes väidavad, et nendel pole mitte mingisugust suhet sellesse neetud riiki, mis neid kogu aeg ahistab või teate ise seda tuntud fraasi, et kas me sellist Eestit tahtsime ja kõik muu sinna hulka. Väidan, et vastupidi, kõigile nendele, kes nii põlglikult suhtuvad, on tegelikult eriti kirglik suhe oma riiki. Ja niimoodi tekib inimestel vajadus võrrelda oma riiki teistega kõigil nendel nimetatud põhjustel, eriti sellel viimasel. Seal on aga üks niisugune häda eta põrdlejad paraku tahes või tahtmata tunnevad riike kui selliseid või ka parajasti eksisteerivaid teisi riike hoopis halvemini, kui nad tahaksid või kui nad ette kujutavad parajasti ja seetõttu hakkavad kõik niisugused võrdlused lonkama kui mitte ühte, siis vähemalt ühte jalga või vahetevahel mõlemat jalga. Nüüd, kui öeldakse sõna riik, siis inimesed erinevates maailma maades mõtlevad tegelikult väga erinevaid mõtteid. Ja tihti on nad vastupidised sellele, mida oma peas veeretavad eestlased mõeldes riigile. Sellepärast et meie oleme oma praktilise omariikluse ju jälle hiljuti kätte saanud. Ja ma ei arva muidugi, et kõik eestlased või ka kõik Eesti kodanikud, mis rahvusest tahes arvavad ühtemoodi või on ühtemoodi armunud oma riiki. Kuid siiski sellest hoolimata ma usun, et kui mitte kõigile, siis enamusele tundub, et riik, see võiks olla sünonüümi seaduslikkusele ja korrale. Võib-olla nii lihtsalt võibki seda kokku võtta, see on selline nähtus. Ja see ei olene sellest teekonnast, mis veel ees on või kui palju on veel minna, tundub, et ühine eesmärk on olemas seaduslikkuse korrud ja siis on meil selle riigiga kõik selge. Aga maailmas on olnud ja muidugi on ka praegu veel päris palju maid, kus riik On sünonüüm hoopis millelegi muule vastupidisele, ka see tähendab seadusetusele ja kaosele. Ka neid maid on olemas. Üldiselt tundub mulle, et kui meil õnnestuks materjaliseerida kõik inimeste spontaansed arvamused maa peale arvamused riigi mehelikkusest ja riiklusest siis see materjaliseeritud kogum näeks välja nagu umbes umbes niimoodi, nagu ühe väga suure hiiglasliku värvide tootmise kontserni toodang ka kus on kõik põhivärvid kõigepealt olemas ja siis sajad tuhanded värvitoonid sinna otsa. Nagu ma eelpool juba viitasin. Lõplikku kokkulepet selle kohta, millal mõni nähtus tuleks tunnistada riigiks, ei ole olemas. Minu jaoks paljude nende võimalike definitsioonide hulgast on lõbusalt intrigeeriv olnud Max Weberi kuulus definitsioon. Ja tema näeb riiki nii tsitaadi algus. Ta näeb riiki kui kohustuslikku poliitilist organisatsiooni keskvalitsusega mis suudab kehtestada ja hoida legitiimse vägivalla monopoli kindlal maa-alal. Lõbu teeb see mulle sellepärast, et ma kujutan ette, kus maale võiksid Meie netikommentaatorid või ka sotsiaalmeedias aega veetvad inimesed minna, kui nad hakkaksid arutama mõnda aega ainult selle üle, mida nisugune akadeemiliseks rüütatud sõnaühend nagu legitiimse, vägivalla monopol tegelikult reaalsuses peaks tähendama. Teine definitsioon, mida ma tahan ette lugeda, on Montevideo konventsioon. See sätestab väga lihtsalt, et riik kui rahvusvahelise-õiguslik isik peaks omama järgmiseid tunnuseid, kõigepealt alaline elanikkond, teiseks määratletud territoorium, kolmandaks valitsus ning neljandaks võime astuda suhetesse teiste riikidega. Aga muidugi on võimalik nendele neljale tunnusele lisada veel riiklikke tunnuseid. Ja üldse on võimalik vaielda kõigi nende asjade üle lõputult, sest inimene on minu arvates vaidlev olend. Ja kuna riigidefinitsioone, nagu ma ütlesin, on palju erinevaid, siis on loomulikult vaieldav seegi, et kui palju riike siis maailmas olemas on. Ja suurusjärk ütlen teile, mille ümber siis kõik see vaidlus käib, on umbes täpselt 195 plussid-miinused siis sinna juurde. Ja siin on paras teha veel üks vahemärkus. Ja meenutada võrdluseks, et maailmas samal ajal loetakse keeli, mida inimesed kõnelevad erinevaid keeli. Umbes 6000. Nonii rääkisime sellest, et inimeste väga nigelad arusaamised olevatest riikidest on ka üks värvitoonide müriaad, aga ärme isegi tervet maakera nüüd praegu emba, mul on üks oma lemmiknäidates ta hoopis lähemalt siitsamast Euroopast, kodukontinendilt. Ma olen paljudes seltskondades küsinud, kas osatakse lennult öelda, mitu kuningriiki kuulub Euroopa Liitu. Enamasti juhtub niimoodi, et tulevad vastused sageli ekslikud järelemõtlemist on üksjagu. Igal juhul peaaegu alati ollakse üllatunud, et see sellise küsimuse üle. Aga miks? Ma vist ei eksi, kui ma moodi jämedalt üldistan ja ütlen, et Euroopa liit, kuhu me kuulume, riikide liit tundub eriti lobisemise tasandit arvestada, siis see tundub meile niimoodi kogumina rumalatest, direktiividest ja euroametnike hiigelpalkadest, mis kõik kokku viib mõtte sellele, et see on üks riikide kogum, kus kõik on ühesugused ja üldiselt tasalülitatud. Kui erinevustest mõeldakse, siis tihti tulevad pähe kõigepealt erinevused kliimas või köögis. Aga et Euroopa liidu liikmetest on Rootsi, Taani, Holland, Belgia ja Hispaania ja need siis Uspaugutav Ühendkuningriik, kuningriigid? Luksemburg muide, meenutan, on Suurhertsogiriik, selle peale tavaliselt ei mõelda ja sellesse ei süvenenud. Lisaks väljaspool Euroopa liitu aga kodukontinendil meenutame, et asuvad ka Norra kuningriik ja lind, riik, Monaco vürstiriik, täpselt samuti nagu väike Lichtenstein sõna Euroopa. No milleks siis see loetelu? Aga sellepärast, et meie jälgime igapäevaste harjumustega, mis toimub riigikogus ja Stenbocki majas. Aktuaalne kaamera, peauudistesaade toob vahetevahel meieni, mis toimub Soomes, Eduskonnas, nende Parlamendis või Läti seimis? Muidugi, mis toimub Kadriorus presidendi tagasi, hoidlikes ruumides tammede all, aga muidugi ei mõtle inimesed iga päev selle üle. Et kõigis nendes riikides, mida meeles lugesin, mis on see samane, meie, Euroopa on täna olemas kõik see mida on üldiselt loetud ainult muinasjuttudest. Kuningad, kuningannad, printsid, printsessid, vürstid hertsogit, õukonna õukondlased, õukonna etikett, droonid, kroonid, skeptilised dollad ja kõik nii edasi. See on olemas. Muide. Ma olen oma suursaadiku aastatel andnud seitse korda usalduskirju teiste riikide või rahvusvaheliste organisatsioonide juhtidele üle ja viimane nendest oli Rootsi, nii et. Ma olen seda ka füüsiliselt läbi teinud, minu usalduskiri Toomas Hendrik Ilves allkirjaga läks kuningale kuningalossis ja lahkumisvisiidi tegin ma kuningale, mitte presidendile või peaministrile, see on reaalsus. Aga kui me vaatame neid Euroopa riike, kus valitseb meie kodune tuttav parlamendiga demokraatia on samuti palju erinevusi. Ma võin need kirjeldada ju ka lühilausetega, ka tegelikkuses on nendel tugev reaalne mõju nendel samadel väikestel erinevust või? Ma ei tea, kui paljud neist on mõeldud siin saalis või kui palju üldse inimesed mõtlevad selle üle, et Euroopa Liidu liikmesriik Küpros on selline, kus on president. Ega peaministrit ei ole nagu Ameerika Ühendriikides, ainult et milline suurusjärgu vahe. Üks on hiigelriik ja teine on väga väikene rahvastiku kuskil 700 800000 inimese vahel. Aga kui me võrdleme Eestiga teiste Euroopa liidu väikeriiki Maltat, kus inimesi on jämedalt öeldes viis korda vähem ja mõtlema selle peale, et ometigi peavad ka nemad toime tulema kõigi riiklike protseduuridega kõigi riiklike funktsioonidega, selle rahvastiku arvu juures, nii et paar minutit mõtlemist ja saad jällegi aru, et ototot, see elu on seal hoopis teistsugune. Ja niimoodi võiks pikalt jätkata näidetega, kuid keda huvitab, neile ma soovitan tõsiselt, võtke kätte kasvõi meie naabrit. See on siis Soome, Läti, Leedu põhiseadused, kõik parlamendiga riigid pealtnäha. Me oleme kõik hirmus sarnased, lugege nende põhiseadust ja te näete, millised erinevused omavahel meil neljal on. Ja nüüd siis siia vahele nende faktide ja meeldetuletuste vahele üks väike moraali epistel. Mulle näib küll, et riigikorralduste paljususe mittetundmine ja mitte analüüsimine raskendab päris kõvasti meie koduseid vaidlusi, mis käivad suurtel poliitilistel teemadel ja eriti neid, mis puudutavad põhiseaduslikke institutsioone või põhiseadust ennast. Üks paljude hulgast, kus siis valitakse riigipäid otse ja kus mitte ja mida sellest üldse on võimalik välja lugeda. Mul on selline tunne alatasa, et Eesti riiki puudutavates vaidlustes meilgas lahmitakse võid, õmmeldakse tundeliselt. Või siis teinekord tõestatakse mingeid oma kinnisideid seejuures kas v argumentide asemel väljamõeldisi kasutades. Aga vahel siirdutakse ka niimoodi otse kuiva juriidikas. Mille kohta võiks öelda, et sealt puudub ju kogemuste vürts ja loorberi ja kõik need teised elu halja puuviljad, millest juba Johann Wolfgang fon Göte kirjutas. Loenguga jätkab Jaak Jõerüüt. Lähme nüüd sammukese uuesti kodustele asjadele lähemale. Lennart Meri pühendas riigi teemale muidugi väga palju tähelepanu ja see on loomulik, sest siis, kui tema oli riigipea, oli Eesti riik de facto alles hiljuti taastatud, kõik oli värske, kõik oli uus ja kas selle selgeks tegemine, mis on üldse riik, mismoodi see võiks areneda ja mis sellest võiks saada, see kõik oli väga paljus läbi rääkimata. Mis siis, et põhiseadus oli juba olemas ja põhiseaduslikud institutsioonid tegutsesid tunnetuslikult, oli asi segane ja ega ta praegugi veel päris selge ei ole. Kui me vaatame Lennart Meri kõnesid ja artikleid ja nendest valitud tsitaate, mis kohe hakkavad kõlama siis need näitavad tema mõttesuundi ja tema hoiakuid üsna selgelt näitavad, et nendes ei ole ümmargust sõnavahtu multikultist ega demokraatiast kui millestki, mis näeb välja nagu ühepajatoit. Esiteks üks tsitaat. Eesti vabariik on kõigi tema kodanike ühislooming. Seda ütles ta Stuttgardis ühes loengus septembris aastal 1999 Estonias, Eesti vabariigi 79. aastapäeval, aasta oli siis 97, eks ole. Ütles ta järgmist. Iseseisev riik on pidev loomisprotsess, milles me kõik oleme võrdväärsed osalised. Ja riigikogu avaistungil 14. septembril 1998. aastal on ta öelnud. Mida väiksem on riik, seda enam on tema sisepoliitika, majanduspoliitika, põhiseaduslikud institutsioonid sõltuvad tõhusast ja realistlikkust välispoliitikast. Kõik need kolm tõdemust on minu arvates klassikalised. Kordame, riik pole kunagi valmis, kodanikud annavad tegelikult riigile näo ja Eesti-sugune väikeriik peab alati olema adekvaatsest sidemes välismaailmaga. Ma nimetaksin neid minimalistlike, eks käsu laudadeks kellele tahes, Eestis kõigile, kes tahavad endas riigitegelast kasvatada või säilitada. On öeldud paljut riigi kohta, aga ma tean, ma mäletan, et on öeldud ka niimoodi, et riik on inimeste ülim loominguline saavutus. Ma ei ole kindel, kas Lennart Meri on kunagi kusagil sellist võimendatud kujundit kasutanud, see on võimalik, aga ma tõesti ei ole kindel. Aga see väide on ometigi nii intrigeeriv. Ma olen kunagi kuulnud seda väidet. See on muidugi ahvatlev niimoodi väita, et justkui saaks niimoodi püstitada tervele rahvale ühe ühise eesmärgi. Ja seda ju riigitegelased tegelikult alati taotlevad olla mitte nii palju rahva isa või ema, mis näiteks minu kõrvale kõlab alati liiga magusalt paid olla hoopiski mõne suure idee autor mõne suure ühise eesmärgi looja. Noh, seal, kus eesti keeles öeldakse asjalikult asutaja või midagi muud sarnast, öeldakse inglise keeles pidulikult, nagu me teame faunifaade ehk siis otse jämedas tõlkes asutamise isa ja millegi suure asutamise isa või ema tahaks ju inimene ikka südames olla. Aga olgu see kujund kuitahes kõlari, efektne, minu arvates on selles kapitaalne sisuline tiga sest mistahes looming ei ole mitte kunagi mõõdetav ega kaalutav. Meil pole mitte mingit võimalust võrrelda, kas Giuseppe Verdi ooper Travjaata jääb loominguliselt Itaalia riigile alla või on asi vastupidi? Sama lugu on see, kui me hakkame võrdlema romaani tõde ja õigus ning ükskõik kumba Eesti vabariiki kas alles loodut või nüüd taastatud. Aga nüüd riigi teemal järgmine motiiv. Toomas Hendrik Ilvese lahkumisel presidenditoolilt hakati üksvahe ägedalt arutama, kas tema täitis lubaduse anda riik kodanikele tagasi või ei täitnud selle mingi fraas, mis oli kuskilt pikemast kontekstist välja nopitud. Väideti, et ta oli lubanud seda 10 aastat tagasi oma riigipeaaja alguses. Mina tunnistan, et mina pole sellest lubadusest ei kujundlikult ega ratsionaalselt kunagi aru saanud juhul kui see niisugune olemas oli. Ja ma ei oska ka sellepärast sellest arutelust osa võtta. Kui mõelda hetke sellele rahulikult, siis tundub, et justkui lubaks mõni vürst Calif rahvale tagasi anda midagi mille andmine on tema võimuses. Aga nota bene, praeguseaegne demokraatlik riik, nagu Eesti on. See on korraga kõikide tema kodanike käes on nende omand. Meeldib see tõsiasi nüüd kellelegi või mitte, see pole oluline. Iseasi on muidugi see, kui kodanikele omanikele tundub, et nende omanda parajasti kaaperdatud, nagu vahel öeldakse. Aga mina lisaksin, et vahel võib selguda, et see pole mitte kaaperdatud vaid kodanikud ehk riigiomanikud on selle teinekord nagu marineeritud puravikke purgi pistnud kusagile riigi riiulisse raiuma isikliku riiulisse. Et las seal seisata. Meil on nüüd vaja siin oma igapäevast elu elada või on siis riigiomanikud käitunud, nagu paljudes peredes käitutakse, et omad lapsed tuleb silma alt ära saada, las nad möllavad seal õues, et meil on toas siin omad vanainimeste jutud. Kusjuures laste rollis selles näites on riigi puhul ikka need valitud ja seatud isikud. Need, kes on ju ajutised, võrreldes rahvaga, kes on igavene. Ja pärast on siis maa ja ilm imestamist, et konservi purgilt on kaas pealt karanud, sest sisu käärib ja lapsed on hukas ja õun ära reostatud. Siin tahaks ma retooriliselt ja irooniliselt küsida, et kes küll ütles, et riik on kaitsja kaose eest? Ma ei mäleta seda, nagu me mäletame seda, kes ütles esimesena veri, ronilisemat, riigimehe parim sõber on laetud relv lauasahtlis. Kunagi ammu on see öeldud, idee oli muidugi, et sellega saab sooritada enesetappu, kui elu kibedaks läheb ja kui oled riigitegelane, siis lähevad niikuinii niru varem või hiljem kibedaks. Mõnes kultuuris oli või on tänaseni sellel samal otstarbel kasutatud külmrelva noh see on ju alati valvel, seda laadima ei pea. Vahel toodi külmrelv ka kingituseks mõnes kultuuris, see oli selge vihje. Praegusel ajastul oleks aumeestest enesetapjaid muidugi üsna naiivne oodata. Nii et kui keegi tulirelvalauasahtlis hoiab, siis sellel hoidmisel on ilmselt hoopis teine idee, et torusoo tuleks ikka vajadusel suunata vaenlase poole. Aga nagu me kõik väga hästi teame, on ajastu meil muutunud juba ka selliseks, et kõlbab ka sõna sõnaga saab hävitada sõnumiga kirjaga säutsuda või mõne kuratliku dokumendiga, millele riigitegelane kirjutab alla paar sõna ehk oma allkirja. Minu arvates on päris huvitav sorida aegade varasalves, et mida kõike on veel riigi kohta öelduda. Natukene seda tänagi veel juurde. Näiteks on öeldud niimoodi, et kui riik ei oleks, tuleks neid välja mõtelda. Tüüpiline Kalambuur. Või on öeldud, siit ütluse tagant on kohe tajuda mingit nördimust, tüdimust ja. Ja arrogantsi, riik on suurte poiste mängunupp. Annaalidest leidub ka lause, riik on parim kaitse rahva eest. Riikluse teemalise ajaloolise ironiseerimisega on vist võimatu üldse kaugemale minna ja Ma ise nimetatakse, et see on nii-öelda Kinsalli iroonia. Tagasi Lennart Meri juurde ühes oma riigikogus peetud kõnedest. 28. augustil 2002. aastal nimetas Lennart Meri meie Parlamendi ehk riigikogu kõnetooli Eesti esimeseks kõnetooliks Eesti esimene kõnetool. See on minu meelest muidugi suurepärane kujund ja teiseks on ta juriidilisusele pretendeeriv tõsiasi. Lennartlikult on ta muidugi selline, mille üle võib vaielda. Üldse on aate hea vaielda kõigi asjade üle, mida kiputakse absolutiseerida. Kui tõsiselt kõneleme liiklusest, siis me peame ju ometi küsima, kas selles tema fraasis tähendab esimene midagi kõige tähtsamat või tähendab see midagi, mis on järjestuses järjekorras esimene Need on kaks ise asja. See ei ole mitte juuksekarva lõhki ajamine vaid jällegi, kui kaalutleda, siis päris põhimõtteline küsimus. Sest vaadake, kui meie riik on parlamentaarne, nagu me kõik teame, aga põhiseadus nimetab presidenti riigipeaks siis tuleb meil järelikult lennatliku kujundlikkusega ise küsida, kas riigipea on riigi esimene pea või mitte. Ja nagu kõikides sellistes riikides vaevab rahvast peamiselt küsimus. No muidugi, ma ei taha siin väita, et iga päev ja söögi alla ja söögi peale, aga teatud tsüklites muidugi eriti siis, kui mingi valimine hakke peale lähenema. Peamine küsimus on see, kuidas valida parlamenti või muudesse valitavatesse kogudesse. Õiged inimesed. Milton Friedman juhib meie pilgu fookuse aga hoopis mujale. Ma nüüd esitan tsitaadi meelega algul inglise keeles, sest tõlkes, nagu me teame eriti ühe kuulsa filmi järgi, läheb alati midagi kaduma. Tsitaadi algusliiv. IFRS-i võlvi šotli, autod afis eksis lühikese resümeega öeldakse meile, et valisa hing kui õiged inimesed valitavatesse kogudesse tahes millistele postidele tahes, kui ikka poliitiline kliima, poliitiline õhkkond, pole arvamuste normaalseks vahetamiseks õige see korralik, siis läheb vanker ikka kraavi. Ja siit on loogiline üle minna ühe meie riigi vundamendikivi põhiseaduse juurde. Kõik ju teavad, et Eesti põhiseadus algab sissejuhatusega peambuliga mis sõnastab meie riigi eksisteerimise mõte ja ülima eesmärgi. Kordan, te teate kindlasti seda peast, aga siiski et kontsentreerida ennustele alamteema ümber. Ma kordan, algus kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade ja nii edasi ja nii edasi. Miks ma seda põhiseaduse Gadget liidan eelmisele teemale, kus arvati, et asjad on nii ja Milton Friedman ütleb meile, et asjad on hoopis? No mul on umbes sarnane konstruktsioon kohe siia teile välja pakkuda. Mõned küsiks, et kui paljud teadjad selle põhiseaduse preambuli teadjad on mõelnud ühele lihtsale asjale nimelt sellele, miks seda eesmärki, mis siin sõnastatud on, tegelikult ei tohi unustada. Ma kardan, et ma ei eksi, kui enamus inimesi vastab reflektiivselt. Kõige sagedasemat vastatakse, aga sellepärast ei tohi seda unustada, et see on ju kirjas meie põhiseaduses. Lubage mul öelda, et minu arvates on see vale vastus. Ja tegelikult on kõik hoopis vastupidi sest põhiseadusesse on hoopiski need sõnad kirjutatud, sellepärast et muud võimalust Eestil ei ole. Põhiseadust võib ju muuta kokkuleppeliselt paljudes paragrahvides. Riik sellest hukka ei lähe. Aga kui eesti rahvuse ja kultuuri säilitamise eesmärk põhiseadusest kaotada, siis ongi varsti lõpp. Pole siin enam rahvast ega riiki. Ja ma usun, ma loodan, et maarahva geenidega eestlased peaks üsna hästi mõistma miks on oluline mitte segi ajada põhjust ja tagajärg. Aga riigist riiklasest rääkides mul tuli meelde korraks hipirevolutsioonijärgne John Lennoni laul, imetchin, kus taga unistab, et aga mis oleks siis, kui oleks üldse riik. Ja siis ei oleks ka põhjust üksteisega sõdida. Kas sa kujutaksid ette sellist riikideta elu selle maamuna peal? No kes vähegi mõelnud nendel teemadel, siis oleks kummaline arvata, et keegi ei kujutaks seda, et absoluutselt ettekujutatav asi teoreetiliselt täiesti arusaadav, see on üks nendest igatsusest, mis inimeste inimkonnal ikka on olnud. Aga asi ongi selles, et selleks peavad inimesed teistsugused olema. Põhjus, et niimoodi pole võimalik, ei ole mitte selles, et niimodi poleks võimalik. Põhjus on selles, et need inimesed, kes maakeral praegu elavad, mis nad on seitse ja pool miljardit, juba, näeme ise, kuidas nad käituvad mõnes kohas suurepäraselt mõnes kohas väga viisakalt öeldes absoluutselt vastupidi. Lihtsalt niimoodi teoreetiliselt teha paradiisi. Noh, vanemad inimesed menetlevad oma naha peale seda. Selle katse on ka osa eestlasi pidanud sundkorras juba läbi tegema, maapealne paradiis seoses niinimetatud oktoobrirevolutsiooniga ja millega see lõppes? Kui inimesed ei ole lihtsalt sellele tasemele arenenud, on siis nad ei ole. Ma tean ühte inimest, eestlast, ühte vanemat inimest, kes aastaid-aastaid tagasi minu järgi umbes 15 aastat tagasi otsustas ühel päeval üks vanem proua ei ole miljonär, otse vastupidi, otsustas, et mina enam ei virise. Mul võimalus selle inimese elukäiku jälgida pärast neid aastaid ja ma ütlen, et see sarnaneb natuke muinasjutuga. See on uskumatu, nii lihtne lause ja nii raske on seda teoks teha. Ja ometigi saab üks lihtne inimene sellega hakkama ja mismoodi tema elu on pärast seda edasi läinud. Fantastiline, kui keegi küsib, et kuidas läheb ja mis iganes seal igatahes ei hoia niimoodi ennast. Keep smiling kuidagi võltsilt räägib asju nagu on ja elab oma elu ja kõik see aga üldiselt kordate ühte asja, mis tuleb südamest ja tema ütleb, ka mina olen omaga rahul. Kusjuures tema põhimõtted on täiesti olemas. Absoluutselt, tal on selged valikud, selged arvamused, tal on selged seisukohad. Jube palju on neid asju, mida inimene saab ise teha, teisi kiruda, nii tore, ma olen seda ise vahetevahel mõelnud, sellepärast ma räägingi, mina ei ole suutnud sellega hakkama saada, millega tema suutnud. Ma ikka hakkan vaataval vinguma. Kui kultuurikiht ja sa tead, et su kultuurikiht on väga tõsine siis igapäevaelus võib igasugust vabandustega jama juhtuda. Aga see kultuurikiht kannab. Toon siis oma elust veel niisuguse näite ja neli aastat Itaalias natuke lõbusamaks minnes ütleb üsna hästi ühte ja teist selle maa ja selle mentaliteedi kohta. Noh, me kõik teame seda, et Roomas oli Rooma riik ja kalosse mon siiamaani järgi ja kes seal kõik valitsesid ja kui suur see impeerium oli ja noh, ajaloost teistsugust lugeda, aga kuidas see tänasel päeval paistab, kuidas see mõjutab riiklikku käitumist, inimesi ennetada tunnetega, siis suhet sellesse riiki? Huvitavad on kaks asja ja see kõik käib itaallaste teadlase kohta ja selle kohta, mida me praegu uurime, suhe oma riiki, teate, mis seal on korraga mitu nähtust koos. Ma olen seda ise kogenud korduvalt esiteks 14. sajandi Itaalia linnriigid. Uskuge või mitte, aga osades perekondades elab see mälestus isegi ametkondades elab see mälestuslinnriikides ta siiamaani edasi. Nad suhtuvad samal ajal oma praegusesse Itaaliasse just nii, nagu nad suhtlevad siseturism, meil on siin tore olla, kolm korda aastas saab peenra pealt salatit. See kõik on niimoodi mõnusam. Nad vilistavad suurel määral teistele ja mis teised meist arvavad, sest nendel on mõnus samal ajal mälestus Lin riikidest olemas. Üks näide. Ma mäletan saadikuna käisina Siena raekojas oli mingisugune pisike töövisiit, sinna oli tarvis ametnikega asju ajada. Näidati mulle seda raekoda seest, Niuke ilus linnakene ju. Ja ta ei ole suur. Tema ees on see kuulus paari vahekse hobuste võiduajamise plats, sa mäletad, me olime ka tagumiste akende taga ja sealt juba künkad paistavad tänavad veel, aga tänavate lõpus ka elavam loodus ja rohelisem maastik. Ja äkitselt ütleb see lahke linnavalitsuse ametnik mulle täiesti rahulikult ühe lause datat sealt, vaadake kas praegu tänav lõpeb ära, sealt nad tulidki. Natukese aja pärast selgub, et kes need sealt siis tulid, perootsivamad. Deutsche on üks teine Itaalia linn elab mälus edasi. Vaenlane tuli sealt, aga ta tuli uudisest. Ja teisest küljest, eks asi, mida pidime poliitiliselt korduvalt kogema, selline naljakas. Need olid aastad 98 kuni 2002. Eesti ei olnud veel Euroopa liidus, aga 95. aastal olid ju Rootsi, Soome Austria saanud Euroopa liitu. Kuid alles mõni aasta oli mööda läinud ja siis loed kohustuslikus korras suuri ajalehti, mingit korjeredelasseerata ja seal on vahetaval tabeleid Euroopa liidu kohta, noh, see oli meile töö jaoks oluline teema. Äkki märkad, et tabelitesse diagrammides on võrdlusandmed kõigi Euroopa riikide kohta aga vahetevahel on Soome ja Rootsi ära unustatud. Uurisime natukene niimoodi tuttavate käest, et milles asi on ja ühel päeval saime pihta, miks nemad unustatakse rohkem ära kui mõni teine riik. Itaallastel juhtub unustamist teistegagi, asi on lihtsalt selles, nagu ka muude näidete kaudu saime teada, et niisuguses vanemas mälus vanemas ühismälus on lihtsalt niisugune teadmine, mida me eesti keelde siis panime ümber, et kõik see, mis kunagi kuulus Rooma hiigelriigi impeeriumi piiridesse, siis on see päris, aga väljaspool seda sõidulats tänaseni. See on nii erinev, kuidas suhtutakse oma riiki, kust see kõik tuleb kui mälu põhjas tulla. Itaalias elades märkasin ma, milline hoopis teistsugune ajatunnetus on nendel üks naljakamaid, aga iseloomuliku vaid näited on see, et Rooma kesklinnas asuva moodsa kunstimuuseumi rõhutan veelkord moodsa kunsti muuseumi väljapanekud algasid seitsmeteistkümnendast sajandist. See on lihtsalt erinev ajastutunnetus. Aga teine retooriline küsimus. Me teame, et inimkonnal on üks põnev, aga ilmselt lõpuni avastamata nähtus millest ikka räägitakse, see on inimese mälu peenem tasand. Nimetatakse seda vahetevahel ka geeni mäluks võib-olla veel kuidagi. Ja kui see on niimoodi, et see on veel salapärane ja lõpuni lahti muukimata laegas siis kas ei või olla nii, et tänastel sõjakatele inimestel keda ikka veel jätkub igal pool maailmas lugematul hulgal on kusagil sisimas mälestus vanadest aegadest, kui sõda tundus riigi jaoks olevat tervislik. Selle karmi tõdemusega korraks kriips vahele ja pöörame pilgu nüüd hoopis teisele tasandile, võtame käiku hoopis uue vaatenurga kõigele sellele, millest me täna räägime riiklusele ja riigitegelastele ja riigile. Üsna hiljuti ilmus Soome kirjaniku miga valdari ajalooline romaan valda Gunnar Salai suus eestikeelses tõlkes tõlkija Piret Saluri ja omaaegne Johannes Aaviku tõlge mis sisaldas aadikulike keeleuuendusi, mitte ainult minu arvates natukene liiga palju. See ilmus teatavasti väliseesti kogukonnas Kanadas ammu-ammu. Ei ole naljalt sobivamat romaani kui see, mille pealkiri on riigisaladus. Millest noppida tänase teema jaoks mõni tsitaat. Aga ma luban omale seda, et mitte valdarilt endalt, vaid nüüd tuleb üks pikem tsitaat järelsõnast. Eraldi sõna autor on ajaloolane ja kirjanik Tiit Aleksejev. Tsitaadi algus. Mis peategelase ja riigisaladuse eriti lähedaseks teeb, on asjaolu, et Markus nüüd minu vahemärkus on see, et mõeldud on roomlast Marcus metsentius mõnil Jaanust, kelle kirjadest see romaan koosnebki. Et Markus elab suure ajastu muutuse päevil ja veel üks minu vahemärkus, see ajastu, need päevad on see, millal Kristus ristil hukati. Tsitaat läheb edasi. Seesama muutus ümbritseb meidki ning põhiküsimustki on muutumatu. Kas meil on lootust? Kas meil on lootust lunastusele jumala riiki pääsemisele, mida me selleks tegema peaksime? Kas riigipeale on üldse mõtet aega raisata? On see midagi, mis meid kindlamaks muudab või lihtsalt ilus lugu, millele pole meie eludega mingit pistmist? Nagu ütleb riigisaladuse pime kerjus. Jumal on olemas, seda ma tean. Aga selles maailmas ei ole muud meelevalda kui raha ja rusikas. Kas meil on lootust Euroopa ühtsusele ja seniste kokkulepete püsimisele või mängitakse islamismi ning üha uute diktatuuride tõusuga kõik kaardid segi? Kas ajastu muutus tähendab ilmasõda? On see sõda juba alanud? Kas meil on nii palju meelekindlust, et suudame omaenda maist riiki kaitsta? Kas oleme nii tugevad, et peame vastu tormile, mis ida poolt koguneb? Kui palju saame selles liitlastele loota? Kelle peale me üldse loota saame, kas on midagi, mis keerab maailma hävingut kõrvale või tuleb mõistusele jõudmiseks järjekordne purustuste tsükkel läbi teha? Mida võiks valdari looming neile küsimustele vastata? Siin veel üks minu retooriline vahemärkus selles tsitaadis. Ma võiks tungivalt vahele küsida, mida võiks kes tahes kirjaniku looming nendele küsimustele vastata. Tsitaat läheb edasi. Võib-olla oleks efektne selle küsimusega lõpetadagi, aga küsimärke on niigi palju saanud nagu Markuselgi, kellele laatsarus vastas, see maailm on surmariik, aga temas tulid tema riik maa peale. Riigisaladus on sellega piisavalt hästi kokku võetud ning edasi peab otsima igaüks ise tõdemusest, et ajastu muutusega kaasnevad vapustused ja seniste struktuuride kokkuvarisemine ei pruugi enam kahelda. Võimalik, et nende vapustustega kaasneb midagi helget, mõne õpetuse sünd või usuline taassünd. Selgusele jõudmiseks tuleb ajastu muutus läbi teha. Olgem siis kindlad. Tiit Aleksejevi tsitaat lõppeb. Ma ütlen siia päris rahulikult ja hea meelega, et ma olen üldiselt sama meelt Tiit Aleksejeviga. Ja milles põhiliselt vaadake, kuhu ta oma mõttekäiguga välja jõuab. Ja kui me vaatame riiki kui nähtusta, seda võib ju loogiliselt ja poliitiliselt ja ajalooliselt igat moodi vaadelda. Tänagi on olnud juttu mitmetest ta sõnastustest definitsioonides, ta, mis ikka riigi puhul kasutusse tulevad, mis omavahel ka võivad vaielda, vastuokslikud olla 11 täiendada. Ja riik kui nähtus on selline, mida me võime igatepidi vaadelda, aga mille puhul jääb ikka tunne, et temas on mingi saladus mis ei anna ennast kergesti kätte ka meie riigis ka Eestis? Ainult ühe, vabandage suhteliselt lihtsa, isegi banaalse meenutusega siia vahele põikan, sellist sobib on see, et riik on hämmastavalt püsiv nähtus. Nagu fööniks tuleb ta kusagilt tuha alt välja siis kui paljud enam ei usu. Ja ükskõik millises suhtes on keegi inimestest ka jumalaga või loodusega või saatusega või millegi muuga sellises skaalas, mis kõik laiuvad väljaspoole inimese igapäevast tajumisvõimet. Me kasutame ometigi kõik eesti keeles iseenesestmõistetavalt selliseid sõnu nagu loomariik, linnuriik, eluloovabariik, taevariik, jumalariik ja nii edasi. Kõik need kujundid ei maks Veeberiaga. Montevideo konventsiooni hammas, millest algul juttu oli, ei hakka nende kujundite peale. Aga ilma nende sõnadeta ei kujutame oma maailmaga inimesel võtta. Ja mõnda sõna tõtta ei ole ju eesti keel see, mis ta on. Ma olen üsna kindel, et mõnelgi on tekkinud, kes pealkirja mäletab, minu jutu ajal mõte, et huvitav riigist räägib aga riigimehelikkuse, sest nagu peaaegu üldse mitte miks väga lihtsal põhjusel, sellepärast et need on nagu eesti keeles öeldakse. Sukk ja saabas või nagu idamaades kasutatakse seda tuntud levinud kujundit In Jang kaks asja üksteisesse põimunud. Ma räägin riigistega, seal kogu aeg on ju juurde mõeldav. Teine nähtus riigimehelikkus, hoolimata tema sõna šovinistlikust alatoonist, aga ta nii temaatiliseks muutunud eesti keeles ärme seda nüüd nutma hakka ega selle kallal norima hakka. Riigimehelikkuse mõõtmiseks ja kaalumiseks tema paikapanemiseks raami surumiseks ei ole ühtegi võimalust, ühtegi mõõdupuud, ühtegi kaalu. Ja nüüd õigustatult võiks ju mõni küsida, mida ma siis ise arvan, sest ma kogu aeg põiklaneest ära ei põiklema. Mida ma arvan teoreetiliselt mitte päevapoliitiliselt, ma lubasin sellesse mittu sukelduda. Väga lihtsalt öeldes, mina tean riigimehelikkuse puhul ideaalilähedaseks kombinatsiooni, kus inimeses ühineksid võim ja vaim. Minu arvates tekib alles siis inimeses see mitte mõõdetav aga ka kõigile riigitegelastele hädavajalik omadus, mida me kõik kutsume lihtsalt inimlikkuseks. Riigitegelane ilma inimlikkuseta, kes ta on, don pelk robot. Neutrad, tänane viimane tsitaat, see on Tammsaare muuseumi juhatajalt ja tublilt kolumnist Maarja Vaino-lt tsitaadi algus. Kuidagi peaks riik, see tähendab valitsus ja nii edasi üles leidma emotsionaalse kuulmise ja nägemise võime. Et ta suudaks inimesi rahvast näha Impaatilistes kategooriates mitte üksnes funktsiooni, täitjate või emotsionaalsete ohmudena, kellega pole vaja tõsiselt arutada nende elusse puutuvaid suuri riiklikke otsuseid. Tsitaadi lõpp. Ja siia ilma pikema jututa otsa tuleb täna minu viimane lause või minu viimased laused. Kui ma meenutan enne tsiteeritud Milton Friedman mäletate, see oli see tsitaat, kus kõneldi, et alati igatsetakse õigeid inimesi ja täna juhib tähelepanu sellele, et ainult õiged inimesed ei sobi veel kogu olukorda parandama, vaid ka kliima õhkkond peab olema õige. Ja laskma siis ütlen seda oma sõnadega veel kord üle. Minu arvates kõlbavad inimlikud riigitegelased ainult sellisesse ühiskonda kus mõistetakse, et riigimehelikkust tuleb tuletada sellisest valemist, mille peamised komponendid on täiesti võrdselt. Kogemus, professionaalsus ja empaatia. Riiklasest riigi mehelikkusest kõneles kirjanik ja diplomaat Jaak Jõerüüt. Muusika inspee, helilooja Erkki-Sven Tüür, pala maare viit Reol. Raadio ööülikool tänab koostöö eest Kehtna valla külaülikooli ja Vahur Tõnissoo Od. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadio 2016.