Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Tere algab kirjandussaade loetud ja kirjutatud, minu nimi on Peeter Helme ja olen viimaks kutsunud stuudiosse siia ühe luuletaja kelle võib-olla oleks pidanud juba ammu kutsuma, kellega alati on tore juttu ajada, kelle tekste on alati tore lugeda. Aga kuidagi, kes on oma suuresse tähtsuses ja muudes tegemistes jäänud justkui kahe silma vahele ja mul on hea meel, et ma saan nüüd tervitada enda saates Karl Martin Sinijärve tere. Tere. Tere. Kahe silma vahele oled sa justkui jäänud selle poolest, et tükk aega olid ju Kirjanike Liidu esimees lausa 10 aastat peaaegu 2007 kuni 2016 ja see vist oli ka aeg, kui väga palju mahti kirjutamiseks ei jäänud. Noh, nii ja naa igasuguseid tööde kõrvalt kirjutamisega on üldse nõnda, et eksmaht ja aeg ja võim ja vägi ja tahtmine ja viitsimine, jaks tuleb, tuleb kusagilt, et leida, leiutada või, või lihtkombel pätsu panna. Pikemate ja suuremate kirjatööde ettevõtmine muude tööde kõrvalt, et on kahtlemata ja suurele jaole kirjanikele säherdune asi embkumb, kannatab kas kirjandus või muu töö? Kirjanike Liidu esimeheks olemine ei ole nüüd olevas mõttes mingisugune teab mis hull töö, sa oled kogu kirjanduse see sees kõrval ülal ja vahel ka all. Ja ütleme, luuletajana seda muret väga ei ole, et kui sul luuletused tasakesi kuskile kogunevad ja ühel hetkel tabab sind äratundmine, et midagi oleks nüüd just nagu tervikuks kokku kogunenud, et siis selle jagu aega aiakestika leiab. Ja esimehe tööst rääkides, eks seal on ju ka säherdune asi, et jah, vahel sedasorti tööd tehes lähevad sul nahka nädalavahetused ja õhtud ja mingid ootamatud aiadel. Aga teisest küljest tekib ka niisugusi, niisugusi, tühje maid ja leebemaid päevi ja mitu päeva Kuidki, kus saadi rahulikumalt vaadata ja vaadata ka ise oma kirjatööde peale. Niiet, et ma ei arva, et Kirjanike Liidu esimeheks olemine oleks nüüd kuidagi silmatorkavalt kirjatööd, pärssiv tegevus pigem võiksid võtta juba selle, selle laia teema, mis tõepoolest on väga lai, et, et kuidasmoodi üleüldse vähemasti suuremamahuliste kirjatööde ettevõtmine muude tööde kõrvalt võimalik on, jagas. No igatahes, nüüd on siin meie ees sinu raamat, mis ilmus tegelikult juba tänavu suvel, aga siis ist sellises väiksemast Iraasis, mida sa jagasid sõpradele, aga nüüd on see olemas ka jaevõrgus. Raamatu nimi on? Ma ei teagi, kuidas seda õige lugeda, kas seal KMS üks kuidas öelda või on see KMS 10, kuidas öelda, see on sinu 10. luuleraamat igatahes. Nii ta on jah, et oma nime all ilmunud raamatutest oma nime all selles mõttes, et ma olen seal ainsa autorina peal on ta tõesti kümnese oma nime all kokaraamat ilmunud vist lausa kahes trükis ja versioonis on aga, aga luuleraamatutest tõesti 10 seal kõikvõimalikke ühisraamatuid erinevate sõprade ja muude autoritega on ju päris päris hulgem hulgem juures. Aga ma arvan, et KMS ixon vist. No neid ühisraamatuid on seal tõesti hästi palju ilmunud, mis tunne siis nüüd on jälle täitsa iseenda oma raamatuga välja tulla, kas teeb kuidagi kõhedaks ka, äkki teistega koos on julgem olla või on nüüd just selline vabam tunne äkki hoopis? Teistega koos on teistmoodi ja praegu ei ole niisugust väga eriskummalist tunnet. Sest noh küll jah, paar aastat on möödas eelmisest raamatust, aga kui siis, kui 2011 ilmus mul raamat nimega kremitav null kuus seitse üks siis oli küll veidikene veider tunne, sest enne seda oli, oli tubli üheksa aastat mööda läinud, kui ei olnud üldse omaenda luuleraamatut ei avaldanud, sest tekstid vaikselt kogunesid ja nad olid piisavalt erinäolised. Et niisugust terviku tunnet ei tekkinud üldse enne, kui, kui neid oli ikka juba päris päris palju kiiret ka kuhugi ei olnud. Siis oli, oli täiesti veidikene veider, sest sest selle üheksa aasta jooksul tõesti pärilt palju neid, neid ühisteoseid tehtud mitmesuguste sellidega ja ühisteoseid on teistmoodi teha, sinna on suhteliselt lihtne ära paigutada niisuguseid tekste, mis, mis näiteks oma raamatuna tervikut moodustada veel ei taha või mis, mis tahaksidki kusagil mingit sest teistes kontekstides endale pesa leida. Et, et see on, see on hoopis teistmoodi teistmoodi tegemine ja, ja mulle tegelikult meeldib teiste teistega koos asju teha, see annab hoopis uut moodi kogemust. Ja on minu meelest igati väärtuslik, et ka selle jaoks, mida sa, mida sa tõesti üksi ja omaette teede sest noh, suuresti ju kirjaniku töö on üsna omaette nokitsemine jaa, et isegi isegi kõige lõbusam joviaalsem esinevam ja rahulikum kirjanik on ikkagi mingil määral natukene mingi protsendi võrra siukene autist, kes kes peab saama, et olla ja oma asja teha. Nii et, et mu meelest selleks, et, et oma tekstidega kvaliteetselt omaette olla, on päris hea teinekord midagi täiesti ka üheskoos teha. Sa ütlesid enne, et vahepeal kippusid tekstid ladestuma, jalad ladestusid kohe väga pikka aega. Kas seda ohtu siis pärast ei ole, et need tekstid on juba nii ära ladestunud, et nad ei kõneta sind ennast ka ja neid on äkki isegi veel raskem üheks raamatuks kui panna sest näiteks siin ju mõned mehed, keda me ka mõlemad hästi tunneme, Jürgen Rooste näiteks kaur riismaa on viimastel aastatel avaldanud ju umbes sellises rütmis, et ilmubki kaks luuleraamatut aastas, mida on ka väga palju, võib-olla on seda jälle liiga palju. Aga jah, et kas sul seda hirmu vahel ei teki, et need tekstid lihtsalt jäävadki kuskile ja ei jõuagi kuskile raamatusse või äkki see peabki hoopis nii olema? Võib-olla mõne tekstikoht ongi kuskil arvutisügavuses või lauasahtlipõhjas? Ja kõik testid ei pea kahtlemata jõudma avalikkuseni ja sugugi mitte iga teksti kohta ei oska seda ära arvata kohe sel hetkel, kui sa oled Ta valmis kirjutanud, nii et mõnedele tekstidele mõjub niisugune ladestumine ja sahtli või faili põhjas marineerumine kindlasti väga hästi. Mõnele mõjub hästi mõjumine sellisel kujul, et, et sa vaata et teatud aja pärast üle ja, ja tõepoolest leiad, et ei, see ei lähe nüüd, et aga hulga teistega on nõnda, et, et sa saad teda lugeda hoopis teise pilguga üksteise silmaga, täitsa nagu peaaegu kõrvaltvaatajana, sest sa oled suutnud ta korralikult ära unustada. Ja see annab, annab päris mõnusa nurga, kui sa hakkad ka raamatut kokku panema, siis on niisugune vaatenurk täitsa väärt. Et sa natuke saad juba ise selline võimalikult objektiivne toimetaja ära olla. Mõistagi annab teistele ka lugeda ja, ja lasen ikkagi asja üle vaadata, vähemasti kellelgi, kelle arvamus sulle korda läheb. Aga mumeelest heale tekstile idee, häda kui ta, kui ta on mõnda aega omaette olla saanud ja autor teda sealjuures unustada saanud. Kindlasti on tekste, mis, mis on tõesti plaksti siin ja praegu nagu selles ajahetkes olulised ja sündinud ja, ja tahavadki võib-olla just sel nädalal lennata inimestega, olgu, olgu internetiavarustesse või, või, või ajaleht ja need võivad suurepäraselt toimida, samas kui see ajaline kontekst mööda läheb siis aastakese pärast võid vaadata, õlgu kehitud leida, et tore oli, ta oli, aga raamatus on, sellist küll ei paneks. Nii et, et eks nende, eks nende tekstidega ole täpselt nii, et neid ikka veeretama ühest nurgast teise ja vaatama, kas peab vastu või pudeneb pihuks. Solgutama nagu kassipoegi mõlgutama jah. Aga kuidas see ilus, roheline Asko Künnapi kujundatud ja kirjastuse näoraamat avaldatud raamat sündis, siin on mõned tekstid raamatu lõpuosas, mis on väga-väga ammust ajast, aga ülejäänud kraam vist on suhteliselt värske. Ja kõigepealt sajasid näo, kiriku näoraamatuga segamini, aga see, see pole tänapäeval sugugi imekspandav, sest sest näoraamatul on mõnevõrra tuntum ja levinum kaubamärk. Näo kirikus aga ilmuvad väärtuslikumad tekstid. Keskeltläbi võttes. Ja siin selle KMS yksi lõpus on tõesti üks pikem huugamine mille kirjapanemist sai mitmekümne aasta eest alustatud ja siis kadusse tekst tükiks ajaks kuskile sõna otseses mõttes sahtlipõhjadest, siis põldudele, arvuteid ega ega asju. Siis tuli ta seal, et sealt kunagi kunagi hiljem välja säilida, teda edasi kirjutada, siis ta kadus jällegi 10-ks konnaks aastaks või enamaks ja, ja kui ma ta uuesti üles leidsin, siis, siis noh, ma olin seda teksti mitu korda jõudnud kapitaalselt ära unustada ja isegi kui ta vahetevahel tuli korraks meelde, siis mul ei olnud õrna aimugi, kust seda, kust seda ainueksemplari üles leida. Nii et, et kui ma siis ühel hetkel leidsin just sel ajal, kui ma seda raamatut kokku panin, siis ma vaatasin talle peale ja mõtlesin et, et, et tõesti, kui siin raamatus on, ütleme niisugused viimase kahe-kolme aasta aasta luuletisetseese. Et ja küllalt eklektiline valik ja sealjuures niimoodi sti stiililiselt siis äkki sobikski sinna panna midagi, midagi hoopis aegadetagust ja vaadata, kas ja kuidas ta hakkab kõlama. Eks näis jah, mainisin siin seda niisugust eklektika, et mul on alati olnud niisugune noh, ei tahaks hädaks või probleemiks nimetada ka niisugune kukalt kratsima panev raamatute kokkupanemise ajal. Kui on tunne, et, et raamatu jagu tekste on nüüd juba nagu kindlasti siis ja siis vaatad, et paganad on ikka nii isenäolised asjad, et et need nüüd küll, kui ühte raamatut täiesti kokku ei anna, siis lased veel tekkida ja koguneda ja lõpuks ikkagi ikkagi tuleb niisugune erinevate erinevate stiilide segu ja kuidagimoodi midagi, midagi jääb alati üle ja siis kunagi neid mingeid ülejääke saad kasutada kuskil mujal. Siin oli ka nõnda, et, et selle viimase paari aasta jooksul sai kirjutatud pärisi ühte, teist ja 14 kümnendat moodi tekste. Tundus, et ja antud juhul tulekski, tulekski seda teed minna. Et lükatanud väikeste kimpude haaval niimoodi kokkupoole seal sees mis omavahel paremini haakuvad, aga, aga üritada üritada sellest sellest Eplektikast lähtuda Ki. Ja noh, äkki õnnestus, mine hullu tea. Minu meelest ei ole midagi hullu juhtunud, aga kas sul seda kiusatust ei ole olnud, et lasta kellelgil teisel raamat kokku panna? Sest seda on ju ka tehtud näiteks Kivisildnik enda jumalike silmutustes. Nüüd ma ei eksinud, kirjastus niimoodi on seda teinud ja mäletan, et just ühe Ivar Sillaraamatu puhul Ivar Sild oli talle ikkagi väga tänulik ja ütles, et ta ise ei oleks suutnud nii tihedalt ja läbikomponeeritud kogumiku kokku panna. Võib-olla näiteks ühtiks krimitori kokku pannes oleks äkki mingit pidi arukas olnud, sest siis oli niisugune päris suur hulk teksti ees ja, ja mingi hulk sealt jäiga jäi ka välja, et ütleme, kui sul on niisugune niukene üle üle kriitilise massitekste ja sul tekib niisugune tunne, et et isegi need kõik on mulle nii kohutavalt kallid ja kaunid ja ja ma ei suuda siit ise küll valikut teha, siis jumala pärast mine ja küsi kellegi käest head nõu ja abi ja, ja see kindlasti toimib, kui teksti hulk ei ole liiga suur, et pigem on küsimus selles, et millises järjekorras ja kuidas kokku panna ja sa tunned, et et sulle see komponeerimine pakub samuti niisugust kunstilist naudingut, samamoodi kui kirjutamine siis ma usun, et et autori enda kompositsioon on samuti üht-teist väärt. Eks neid neid autoreid on ju ka olnud, näituseks Indrek Hirv tuleb siin kohe meelde, eks ole, kes on üsna palju erinevaid valikkogusid teinud ja ja näiteks sama teksti materjaliga suures osas mänginud nõnda, et ta tõstnud tekste erinevasse erinevasse järjekorda, loonud täiesti täiesti erinevad lähenemised samade tekstide baasilt ja siis teinekord üsna minimaalselt uusi asju sinna sinna lisanud moodustades siiski täiesti uutmoodi mõjuva terviku. Nii et, et see on, see on tegelikult ka täitsa täitsa üks üks viise luulet luua või olemasolevast luulest uutmoodi elamust tekitada. Jah, mul ei ole väga palju olnud niisugust, niisugust see seesmist vajadust Dmitri puhul ei olnud tegelikult ka eriti aega, sest ma tahtsin selle suht kiiresti valmis saada, mul tuli nagu selline raamatu tegemise hoog peale ja siis oli teadagi kõige kiirem on, on, on teha ise. Ja ma arvan, et tuli tegelikult täitsa ilusti välja, kui kahetsen, siis seda, et ei viitsinud seisukorda teha. Aga noh, see selleks nii paksu raamatu puhul võib-olla on sisukorrast natukene abi oleks olnud. Aga muidu olen kuidagi sellega tekstide kokku komponeerimise juures ise head rõõmu tundnud ja kui välja arvata kõige esimene, 89. kevadel ilmunud raamat kolm ring, mille küll pani kokku Joel Sang sest siis keskkooli õpilane mina andis talle lihtsalt kogu selle hunniku, mis ma olin enam-vähem kirjutanud ja, ja tema, tema teadis, kui suur või väike oli ette nähtud raamatu maht jagu korjas sealt välja sellise valiku, mis, mis talle sel hetkel kõige põnevam tundusel. Nii et, et, et see, see, see on jah, ainukene ainukene raamat, kus ma saan tõesti öelda, et Ta on nagu väga helge toimetaja pilke, käsiir juures olnud komponeerimise koha pealt. Jah, see raamat ilmus sul ju luule Kaszekis kassett 88, kus olid veel esindatud Tõnu Trubetsky, Ringo ringvee ja Märt Väljataga. Nii et sinu kaastepitandid Selle kasseti peal paistis eriti ilusasti välja, kuhu on omadega jõudnud või kohe-kohe jõudmas Nõukogude riik, sest isegi võrreldes 60.-te aastate kassettidega korralikes Pille esemeteks antikvariaatides tänapäevani võib leida täiesti mitte lagunenud kujul siis see niinimetatud kas see 88, mis ajastule iseloomulikult ilmus aastal 89 oli pakitud mingisugusesse veidrasse õhukesest papist või isegi ütleks paksemast paberist? Isegi tahaks selle kohta nii-öelda, ma ei oska öelda, mis asi midagi ümbrikukarbi vahepealsetel edaspidi läks muidugi veel hullemaks, neid kassette nii-öelda kas ette ilmus ju veel veel paar tükki ja siis hakati neid lihtsalt mingi paberiribaga kokku köitma, sest enam ei suudetud isegi karpi toota. Et ajastuomaselt. Aga keskendume nüüd siiski sinu värskele teosele ja me oleme päris palju rääkinud selle koostamisprintsiipidest ja valmimisest, aga oleks vast aeg kuulata ka mõnda teksti, sest et mida muidu ikka luulest rääkida. Võtame siit, võtame siit ühe teksti. See on niisugune suhteliselt tihe, suhteliselt Riiniline. Ja ehk otsapidi ka küllaltki jabur. Ma arvan, et võiks olla üks tekst, mis suht hästi seda, seda konkreetset raamatut iseloomustab. Ülivalupaatidest, las nõrgub Ilupiima. Ühe halu lõkkest kostku ühe pihu plaks. Kahe pahe söed on tuhk ja kellele küll viima peaks naad süda puhas, jätkub kauemaks. Jätkub jah ja kese vajab, tulgu võtku. Elujõud on otsas, aga Jaagub armastust. Natuke on imelik põlv, see raip Tsip nõtkub, võtmed pihus, vahin todasama armastust, mille pihta pillutud on pilkeid, justkui keegleid, millest mööda mitmeid naelu löödud piitades elu kummivenitus ei vaja, hõbe, heebleid, lolle aju, laipu jagub kummitav Is Riitades. Iga sõda vajab kindraleid ja vähem veebleid. Iga rahu nõuab radu häistee viitades. See on üsnagi sulle iseloomulik tekst minu meelest, sest siin on esindatud kõik need võtted, mida sa armastad ja mille pärast ka mina sinu luuletusi armastan. Siin on keelemängud, samal ajal armastad sa ikkagi riimi. Nii. Ja siin on just see teatav absurdne tunnetus, mis samal ajal sinu esituses jäi vähemaks kui, siis, kui mina eile õhtul seda kodus lugesin. Sest ma ei suutnud, et kõiki neid riime ja rütme enda peas nii ilusti kõlavalt ning riimisi rütmis välja öelda. On on ikka vist nõnda tekstide puhul, et et üks asi on, kuidas tekst mõjub siis, kui sa seda silmadega loed. Teine asi, kui sa teda kõrvadega kuulata ja, ja kolmas, kui sa kuulad teda kõrvade kaevel autori esituses, sest näiteks ise silmadega lugedes võid sa luua hoopis teistsuguse meelepildi ja ja kõlapildi oma omas vaimuse mingid rõhuasetused, mingid aktsendid võivad autorile olla sootuks teistsugused. Mis omakorda paneb muidugi mõtlema, et kui paljukest tegelikult üldse iga tekst või üldse igasugune kirjandus muutub, kui vastuvõtja seda omas peas ise lavastab. Tõenäoliselt romaani puhul muutuks vähem, kui autor tõepoolest Loeb Omaani või loeb selle audioraamatuks või, või kui teeb sinna näitleja, siis on see hoopis kolmandat moodi asi, aga, aga luuletuse puhul või mõni väikene rõhuasetuse muutus anda täitsa täitsa teise hingamise või või teistsuguse viisi seda teksti näha ja nautida. Sinu tekstides on sellised kõlaefektid, mis silmadega lugedes torkavad ikka silmas armastajat ootamatuid asju omavahel kokku panna, aga samal ajal tekib siiski mingisugune hämmastav sisu ja vormi ühtsus. Kuigi sa esmapilgul või esma kuulamisel kasutad justkui absurdseid seoseid, allub see kõik mingisugusele veidrale loogikale, et kas sellist asja on raske saavutada või tuled sa seal kuidagi iseenesest? Sest mulle tundub, et sa oled väga keele sees elav inimene. Sellised keelekõlad, häälikute kõlad. Need on sulle vist väga vale, oleks vist öelda tähtsad, need on sulle väga olemuslikud. Jah, mõnes mõttes on see niisugune röögatult realistlik lähenemine selles mõttes, et kui siinsamas aknast välja vaadata, siis näeb ju kõikvõimalikke asju ja objekte, mis, mis eraldi võetuna ei pruugi sugugi kokku sobida ja, ja võivad tunduda ka ka absurdsed, aga kokku enne moodustavad moodustavad mingi linnale mingi osa sellest linnast või isegi, kui sa, kui sa näed parasjagu ainult mingit tükikest, siis tegelikult sa tead, et et selle taga on, on linn. Ja, ja niisugused ühest küljest keelemängule, teisest küljest võib-olla esma, esmapilgul arusaamatule kujundite, kokku kuhjamisele põhistatud tekstide annavad ikkagi edasi mingisuguse mulje, mis osutub noh, kui mitte just linnaks või maailmaks iseeneses ja siis siis ikkagi täiesti adekvaatseks meelepildiks. Et noh, sa ei pea kirjutama kõiki asju nii kohutavalt lihtsalt välja nägin, läksin tänavale, nägin seal kahu, karu läks tänavalt ära, tema ei elanud tegelikult linnas, eks ole, noh, väga lihtne, eks ole, niimoodi, et noh, võib, võib panna hoopis kummalisemad assotsiatsioonid kokku ja ja vaadata, kas ja kellel kuidasmoodi midagi peas klikkima hakkab. Pealtnäha absurdne tegelikult, et võib-olla realistlikum, kui, kui keskmine igav realism. Seega sinu jaoks ei ole esmaselt oluline mitte niivõrd just see keel ja kõlalisus, vaid assotsiatiivsus. Mõnes mõttes mõlemad ütleme, kõla ja kõrvadega kuuldava teksti ise ärade on kahtlemata põnevad ja niisugune teksti muusika seda tajub teinekord hästi ära, kui, kui kuuled head luulet keeles mida sa teps mitte ei mõista. Siis kui sa üldse aru, millest juttu on ja isegi kui tegemist ei ole sellise puhtalt ainult kõlav häälutusliku luulega ega laulutekstiga, siis ikkagi ikkagi saad aju, tajud ära, kuidas inimene selles keeles elada mõistab ja sellega selle sellega toimetada. See tuleb kohale ega sisust aru saamata. Mulle vähemasti meeldiks mõelda. Et kohati mul õnnestub, õnnestub seda saavutada. Et isegi isegi kui sa ei saa sisust aru, eks ma ole teinud ju nimme täherdusi, tekste, kus sõnajärge ajades on sisust võimatu aru saada. Et ta annabki sulle kõlalise elamuse. Kõlalisest elamusest rääkides sa valisid tänasesse saatesse ka muusikat. Kõigepealt kuulemises Erki Pärnoja lugu Himmelbyerg, et tema samanimeliselt albumilt, mis ilmus üsna täpselt aasta eest. Miks just see lugu, miks just see esitaja? Kuidagi kuidagi täitsa juhuslikult jäi, jäi see see ehitaja interneedusest silma ja kõrva ja kõigepealt jäigi kõrvalisi hakkasid vaatama, et mis asjaga üldse tegu on, siis kusagilt jõudis arusaamine, et ahaa, et miski plaat on käega välja tulema, see, et lausa, et neid lugusid peaks veel olema seal selle sellelt autorilt ja ma ei teadnud sellest mitte muhvigi. Aga tahtsin teada saada ja hakkasin, hakkasin huvi tundma ja siis leidsin, et Te ei näe, et see helmel pealegi nimeline plaat on tegelikult täiesti täiesti suurepäraline asjake, et ta meeldib mulle kui väga-väga-väga mitmes mõttes ja ja niisuguse instrumentaalse muusikaga üldse see tore asi. Et seda on, seda on võimalik teinekord ka näiteks kirjutades mõeldes kuulata sõnade sõnadega, muusikaga on palju raskem, ta hakkab neid sõnu kuulama, eriti kui on tegemist heade sõnadega ja kui on tegemist halbade sõnadega, hakkavad sind häirima. Nii et et, et korralike instrumentaal seevastu võib mõtted viia tont teab kuhu ja tont teab, kus on teadupärast enamasti põnev olla. Nii et, et ma ei tea, minu minu jaoks oli see küllaltki küllaltki inspireeriv mitut pidi ja, ja samas armas ka just sedapidi, et noh, ma ei ole mingi väga suur internetiinimene, aga aga nii vahva on, on see võimalus komistada asjade otsa millest sa muidu tõenäoliselt näiteks noh, ütleme, plaadipoes oleksid lihtsalt pilgu üle lasknud, sest sest mis miski selles nimesiga kujunduses ei ütle sulle midagi sellist, et, et seal taga võiks midagi midagi ägedat olla, et internet on muusika mõttes. Suurepärane suurepärane koht uute vahvate asjade otsa komistamiseks ja nii ja nii see niisugune hea eesti asi sealjuures ka mitte ainult eesti asi seal on muu muu ilma muusikuid ka ühese. Ja minu meelest on see põnev, mida ta teeb. Jätkub kirjandussaade loetud ja kirjutatud äsja kõlas Erki Pärnoja lugu Himmelby järget samanimeliselt albumilt, mis ilmus möödunud aastal. Ja selle loo valis tänane saatekülaline Karl Martin Sinijärv, kellelt ilmus mõne aja eest järjekorras 10. luulekogu, mille pealkiri autor lubas lahkesti välja öelda, kui KMS kuidas öelda, oleme rääkinud sellest luulekogust ja selle luuletustest. Aga nagu see häda ikka luulest rääkimisega on, et tegelikult tuleb rohkem luulet kuulda. Et äkki kuulame veel ühte teksti, enne kui me edasi räägime. Võib-olla sa ütled ka enne, millega on tegu ja miks sa otsustasid just selle ette lugeda? Andsin raamatus säherdune tekst ilmselt selle raamatu üks varasemaid Pealkiri poliitilise poeesia 2013. Ega ma täpselt ei mäletagi, mis siis aastal 2013 parasjagu toimus, küllap mingisugused valimised olid mingisugune poliitiline, kogu aeg on mingisugune poliitiline asi kusagil aga kuni midagi hullu ei juhtunud ja kõik täpselt nii tähtis, et kolme aasta pärast enam jumala pärast ei mäleta, mis poliitiline asi seal parasjagu toimis. Aga mulle tundub, et et mingisuguse ümberütlemise kaudu on need tekstitöö mitte ainult aastast 2013 ja selle aasta unustatud poliitikast vaid kirjeldavad mingisuguseid mingisuguseid suundasid ka enne ja pärast ja praegu ja hiljem ja üleüldse, eks näis, ma loen ette, võib-olla ma eksin, aga võib-olla. Poliitilisi poeesia 2013 üks. Minu poega ei võeta kaitseväkke. Ka astrofüüsikud pole tast liiga vähe, raamatuid on ta lugenud. Samuti on abi tal raha on täpselt nii palju, kui mina annan. Lootusetu juhtum, ilmselgelt. Te võite öelda, et ta on sul alles kuuene, aga mina tahaksin kõike ja kohe. Kaks. Selles õunas on ussiauk. Tolles on uss. See siin on ju Tsip mädanud ja too seal lapergune. Rääkimata sellest, et Kuldrenettib olema kunagi söönud ja valge klaar olgu otse puu otsast, mitte niimoodi maha kukkunud ja plekiga. Kas korv on pooltäis või pool tühi? Pole tähtis, ma tahaksin valida, aga näe, pole millegi vahel. Ja üldse, et mis mõttes õunad? Kui ma pirne oleksin hoopis soovinud? Sa oled väga hea luuletuste ettelugeja ja sul on ju ka kogemust töös häälega, see olid aastaid ETV kultuurisaate OP saatejuht ja ma tean paljusid inimesi, kes seda saadet peamiselt just sellepärast vaatasidki, et kuidas sa teemasid sisse ja välja juhatasid ja kuidas sa esinesid, rääkisid seal. Ma saan aru, et sinu jaoks on luule või äkki siis kirjandusele üldse tihedalt seotud suulise esitusega. Nii ja naa, ma ei jaksa ise väga palju järjest kuulata kirjandust. Mul on tihti olnud probleeme kirjandusõhtutel lõpuni istumisega sest noh, ja ka loengutes ja koolitundides ja nõnda edasi kusagilt 45 minuti keskmise koolitunni pikkuse juures mul piirangust jookseb, kus hakkab see vastuvõtuvõime silmatorkavalt langema. Et Ma olen ise üritanud selle vastu võidelda, kui on teinekord teine kaart tulnud hetki ise korraldada miskeid, kirjandusõhtuid, luulelugemisi, et katsuda ka vaheldada esinejaid või isegi kui esinejaid on, on vähe, siis panna nad vaheldumisi lugema. Et ei tekiks seda, seda efekti, mida Asko Künnap kunagi ühes oma luuletuses Aga kaunisti intramineeris rootsi luuletaja töötajatele, kas terve lehekülg niimoodi koosneme rootsi luuletaja loeb luuletustest, terve lehekülg on muidugi me peame müük ja lõppes nagu soovituse, et ära palun sure sinna lava peale ära katsu vähemasti luuletuse lõpuni jõuda. Et päris õudsel on olnud selliseid esinemisi, kus tõesti tuleb mingisugune tüüp pea ja publikuga suhtlema lihtsalt niimoodi vaikselt omaette nahisedes pobiseb mingisugust teksti, halvemal juhul teeb seda veel väga pikalt. Ja, ja siis lahkub sealt lavalt, see võib olla suurepärane tekst. See võib olla silmadega lugedes imepärane elamus. Aga asi, mida sa inimestele tahad elavas ehituses anda, sellele on oma omad nõksud juures on nii, et et ütleme, kuuldav ja kõrvade kaudu manustatav tekst ja see on mulle oluline, aga ma olen selle juures ka kangesti valiv ja ninaga viskama. Aga kuidas on sinu suhe proosasse, sa oled kirjutanud Jüri Pinuga kahasse ühe proosapala või romaanisigalahe suvi ilmusse alguses õhtulehes järjejuttu näeks. Jah, ma arvan, et sellist ilmus näiteks kas 2004 suvel lehe sabana õhtulehes ja siis oli seda, seda ruumi ühtäkki seal millegi muu jaoks tarvis ja meil palutise paari päevaga kokku sõlmida. Siis kui meil tuli mõte, et tegelikult võiks selle ju ka raamatuna välja anda, siis me kirjutasime selle lõpu natuke uuesti vist tegime isegi mingisugune paar erinevat lõpuvarianti sinna ja lisasime sinna lõppu veel retsepte ja sõnaseletusi ja mingit mingit säärdust, kraami, see oli vahva tegemine just kuna noh, iga igaks päevaks oli ette nähtud mingi tähemärkide arv ja meil oli see suvine töömeetod umbes säherdune, et, et me kirjutasime korraga jagu nädala jao ära. Et saime korra enamasti Pino juures kokku, arvuti oli tagumises toas, ise istusime köögis või õigemini see, kes parasjagu ei kirjutanud istusi, istus ja istus siis köögis ja ja meetod oli selles, et kirjutada noh, leppisime nagu väga laias laastus kokku, et mis võiks juhtuma hakata. Üks kirjutas ekraanitäie täis, siis läks teine arvuti taha, vaatas mugelase naerda, mida eelmine kirjutanud ja kirjutas sealt kohast edasi. Kogu aeg oli niisugune omavaheline väikenegi arugi, peamine, et üritada nagu teine asetada mingisse niisugusse väheke keerulisse situatsiooni, niukene pisikene temp talle sinna teha ja see tundus täitsa täitsa toredasti toimivat, igal juhul meil oli, oli väga meeldiv suvi kord nädalas kokku saada ja, ja veeta mõned tunnid niisugust lustakat noorte juttu kirjutades ja kusjuures, kui ma seda nüüd ma ei ole jälle paar aastat vaadanud sellele tekstile peale. Aga kui ma viimati vaatasin, siis mulle tekitas sellise väikse üllatusmomendi see, et et kuidas niisugune stiil ühtlustub nagu täiesti, et mul on praktiliselt võimatu on öelda praegu ära, et kus kohas näiteks kirjutasin mina ja kus kohas kirjutas Jüri noh, mõned üksikud paigad on meeles, et noh, et see on nüüd kindlasti minu kirjutatud ja see on nüüd kindlasti tema visatud nali. Aga, aga tegelikult niimoodi kirjutades moodustub mingi selline selline ühine stiili ja see, see täiesti toimib. Ma just mõtlesin, et peaks otsima üles, et kuna see raamat on igalt poolt otsas, et peaks vaatama, kas see trükifail on kuskil alles, et laseks sellest teha, teha e-versiooni siis on ta alati olemas ja põhimõtteliselt praegu on ju. Tänaseks on pilt kirjastamises ja kirjanike jaoks oluliselt muutunud, võrreldes näiteks aastaga 2004, kui me seda asja tegime. Et kui sul on niisugune raamat otsas, põhimõtteliselt sa saad ju seda, seda trükkidega pisikesi koguseid juurde, noh kasvõi seesama kena trükikeskkond nimega Dmitri, mille juures ma ise olen nüüd suvest saadik natuke ametis ja tegev olnud. Et see annab jube vahvaid võimalusi. Ühest küljest saad teha raamatut, e-raamatuversioonid püsivad alati, mis on alati loetavad, teisest küljest sul on alati võimalus trükkida raamatuid juurde ja sa ei pea tegema mingisugust meeletut kaubanduslikku kogust noh, 500 või 1000 tükki juurde, kellelt kellelgi ei ole raha niimoodi teha. Aga mõni asi on täitsa otseselt teha, paarkümmend tegelikult trükkidega endale ühe eksemplari oma isiklikuks tarbimiseks juurde, see on, see on õudselt mõnus, et niisugused niisugused variandid on ja vaat, kui sa rääkisid siin ennem sellest sellest kõrvadega kuulamise asjast siis ma ei tea, kas sa oled Elisa raamatukeskkonnas praegu proovinud nende seda ettelugemise versiooni nii-öelda päris korraliku masina masinlikku ettelugemisel tekitanud sinna ma peaks seda oma luuleraamatut üritama sealt läbi lasta, ma jõle luulet proovinud kuulata, aga proosat on täitsa huvitav, ma olen lapsele näiteks lasknud seal mingisuguseid raamat, Nad tõid niimoodi ette, ta loeb, ütleme, masinal on kerge selline aktsent natukene niisugune tunne nagu kuulaksid 20 aastat tagasi Ameerika häälde, ütleksin, et selline pisut väliseesti aktsendiga, aga täiesti üllatavalt korralik asi. Et veidi mulle õudselt meeldib sihuke värk, et et neid võimalusi on, on nagu roppu moodi juurde tulnud. Et sa saad tõesti sellesama KMS infi, millest me siin täna räägime, selle ma panin ju suvel e-raamatuna loetavaks Elisa keskkonda üles ja see on seal seal täiesti võetav ja vaadata loetav ja ma arvan, et see on, see on igav tee, arukas lähenemine tänapäeval, et näiteks ma panen ta sinna, raamat ei ole tegelikult veel poes olemas, kõige inimesed saavad sellega tutvuda, vaadata ma olen ise näiteks näiteks niimoodi niimodi sirvides komistanud paljude raamatute otsa, mida ma olen saanud rahulikult vaadata ja leidnud, et ahaa, seda ma tahan paberkujul ka saada endale. Nii et tegelikult jah, selle raamatuga on juba juba hea mitu kuud olnud võimalus täiesti tutvuda, tutvuda seal ja nüüd mul on selle kaudu ka enam-vähem selge, eks ole, et kui ma tean, ma tean, kui palju tahavad raamatupoed juurde saada, ma ma tean, kui palju ma seda seda seda juurde trügin. Mulle tundub, et, et niisugused võimalused nagu vajaduspõhine trükk ja e-raamatuid ja lugemiskeskkonnad, see annab meil tänasel päeval mingit niisugust asja, mida, mis paari aasta eest ei olnud sugugi võimalik. Ja kokkuvõttes selle tulemus on ju see, et head kirjandust saab rohkem ilmuda, sest ütleme, et see, see raha, mida raamatute tekitamise peale saab Eesti suuruses keelekeskkonnas kulutada. Ega see raha palju suuremaks ei muutu, aga selle eest on tänapäeval võimalik saada palju ägedamat tulemust, kui, kui veel mõni aasta tagasi rääkimata aastast 2004 sigalahe suvi. Mul on rõõm tõdeda, et minu vastas istub täna kirjanik, kes nii optimistlikult suhtub raamatu tulevikku ja katsume neid võimalusi, mida tänapäeva annab ära kasutada, mitte ei hakka neid kiruma, nagu vahel mõned kergema vastupanu teed minnes teevad. Et võib vast siis kõigile raadiokuulajatele soovitada, kas siis osta ja omandada endale näiteks jõulukingituseks mingi ilus roheline KMS yks trükitud kujul või katsuda hankida see endale e-raamatuna vastavalt sellele, kuidas kellelegi sobib. Mõlemad variandid on, head sisu sellest ei muutu. Ma tänan, Karl Martin Sinijärv sind selle meeldiva vestluse eest. Ja sa valisid saate lõppu veel ühe loo, mis on ühelt vanalt bändilt uraani, uraan, aga lugu ise te mäel, host leopard ei olegi vanas nende 2010. aasta albumilt, millel on väga tore pealkiri hooliuniidis Nov. Kuidas sa selle loo leidsid, sest et ma pean ausalt ütlema, et ma vist tunnen siis muusikat nii halvasti, ma ei teadnudki, et julandionaanil selline plaat olemas. Minu meelest üks paremaid plaate, mis neile on see täiesti hämmastav, kui nad, kui nad selle selle plaadi tegi, et nad suutsid teha säherdune asja, mis ühest küljest on, on väga vana, klassikalise Duran Duran nii-öelda 80.-te alguse sarnane ja samas ometi oma kõlapildilt täiesti tänapäevane, väga pull bänd selles mõttes, et neil aeg-ajalt tuleb täiesti geniaalseid asju ja siis nad suudavad umbes teha midagi sellist, nagu eelmise aasta PBK-s oli. Mis oli plaat, mis pani heal juhul õlgu kehitama, kui bändis hästi suhtuv inimene. No umbes niimoodi, et laename pealegi oma nime mingitele produtsentidele, et nad siis midagi teeksid. Aga aeg-ajalt tuleb välja niisuguse suurepäraseid asju nagu näiteks seesama Olioneedis näo, mis on minu meelest otsast otsani tugev plaatel ja selle leopardi loomas raadiosaadet lõpetama, valisin lihtsalt sellepärast, et kostabki, nagu ta lõpetaks mingit raadiosaadet. Selge suur tänu. Head leopardi, loo kuulamist kõigile, mina olen Peeter Helme, minu tänane vestluskaaslane on Karl Martin Sinijärv ja oleme taas eetris juba uuel aastal. Kuulmiseni.