Vasar alasile löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Osaron kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme ja koos minuga on stuudios veel Maarja Vaino, tere maarjatere ning Eesti keele Instituudi peakeelekorraldaja Peeter Päll. Tere. Tere. Ilmselt kuulajad juba aimavad, et see tähendab seda, et meil tuleb täna juttu keele asjadest, aga nagu ikka enne, kui me läheme põhiteemani, siis vaatame natukene ka seda, mida kultuuriajakirjandusel muidu pakkuda on. Ja alustame siis sellest, et kuigi meie räägime keele asjadest, siis ka homne Postimehe arvamuskultuur pakub keeleteadusest juttu, aga lisaks tuleb juttu seal päris palju ka hiinast hiina keelest ja kultuurist Eestis ning samuti Eesti muusikute retkest. Hiina nimelt Eesti filharmoonia kammerkoor, Tallinna kammerorkester ja dirigent Risto Joost, tantsid novembris viis kontserti Hiina eri paigus ja sellest saab need postimehest lugeda. Aga Maarja, mis sulle silma? Sirvisin sirpi nagu ikka reedeti ja sirbis teed siis lisaks sellele eesti keele infolehele, millele, millest meie oma saates siin peamiselt inspiratsiooni ammutame silmaga näiteks teed teine maardla, kelle teooria on surnud, elagu teooria. Mis keskendub siis filmiteooriale ja sellega seotud iga sugustelegi erinevatele probleemidele ja seda oli tõesti huvitav lugeda, sest et ma ei ole ka selle filmiteooria spetsiifikaga nii hästi kursis. Ja muidugi Ühest küljest kenadest kest nukker oli näha, et seal on enam-vähem sarnased probleemid nagu näiteks kirjandusteaduses, kus on vahel raskusi üles leidmisega sellise oma oma valdkonnaspetsiifilise teooriaga ja kiputakse neid teooriaid rakendama liiga võib-olla ühe ülbaliselt. Ja teisalt oli ju päris niisugune omapärane lugemine ka iiris Viirpalu teater annab hääle, mis keskendus siis erivajadusega inimeste kaasamisse teatrisse ja ka küsimus sellest, et kui suur vastutus siis on näiteks kui vaim vaimupuudega inimesi pannakse laval tegema asju, millest nad võib-olla siis ise päris täpselt aru ei saa, et kas kuskil jookseb mingi eetika piir, aga samal ajal sageli ikkagi need inimesed ise tahavad sinna lavale tulla ja on väga õnnelikud, kui nad saavad ikkagi ennast ka niimoodi kunstiliselt väljendada, nii et lugemist jagub. Ja sirbis on tõesti kaks suurt teemat, üks on siis erivajadustega inimesed ja puuetega inimesed lisaks iiris Viirpalu loole on veel üks lugu kurtidest ja muusikast ja teine suur teema, mida käsitleb film. Tõesti, kui Maarja ütles, et huvitav on lugeda asjast, millest midagi ei tea, siis sama siin Tõnu Karjatse kiidab Tallinna filmilinnak ideed. Nimelt on plaan rajada Tallinnasse grandioosne filmipaviljon ja nagu aru saan, ehitus algab juba 2000 seitsmeteistkümnendal aastal. Mul on ajakirjanduses silma jäänud poolt ja vastu argumente. Tõnu Karjatse meelest on see igati tore ja tubli asi. Juhin veel tähelepanu K Jaan Unduski kõnele, mis on ära trükitud. Nimelt Jaan Undusk pidas kõne Mats Traadi kaheksakümnendat sünnipäeval, mida peeti Eesti Kirjanike liidus 23. novembril. Ja see on nüüd pealkirja all mats traadist ja hirmsast tahtmisest ka sirbi sära trükitud. Kusjuures enne ma ei öelnud, aga Postimehe arvamuskultuuris on ka kirjandus. Nimelt Lauri Sommeri, räägitakse ja räägitakse ka Edgar Savisaar valitsuse nõuniku Vladimir juskini päevikust, nii et lugemist jätkub, aga meie läheme hetke pärast edasi oma põhiteemaga. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios Maarja Vaino ning Eesti keele Instituudi peakeelekorraldaja Peeter Päll. Räägime täna keelejuttu ja selle põhjuseks on tänase sirbi vahel ilmunud keele infolehte mis algab kohe sellise suure poleemilised pealkirjaga nimelt faili künsler, peaksin vestlusringi pealkirja all, kelle asi on Eesti riigis ikkagi isikukoha või ärinimi. Ja erinevad asjatundjad arutlevad selle üle ja üks neist on Peeter Päll, kes on täna meiega stuudios ja siis ma äkki küsingi kohe nii labaselt, et kelle asi see siis nüüd ikka on, sest ega siit vestlusringis ka ühest vastust ei tule ja ühest probleemist enne saate algust siin omavahel natuke rääkisime ka, et kõik seadused päris hästi omavahel kokku ei kõla. No nimi on selline asi inimesel ja kohal, et et see on väga tähtis, nagu me teame, et tekitab tundeid ja sellel on. Sellega on inimesel väga emotsionaalne side. Aga nimed on ka väga praktilised asjad, et me kasutame nimesid ju kohtadega inimeste esiletoomiseks eraldamiseks. Ja kuna see funktsioon on väga praktiline, siis riik on siin otsustanud sekkuda igal pool üle maailma rikk tegelikult sekkub just nime panekusse. Millegipärast väga tõsiselt, et kui meie keeleküsimusi riik tavaliselt ei otsusta, kuidas me kirjutame või kuidas hääldama midagi, siis nimede teemal on hästi rangeid reegleid üle maailma. See on erinev muidugi riikide kaupa. Aga jah, riik sekkub ja seetõttu tekib alati vaidlusi, et kellele siis seal õigus, kas inimesel oma lapsele nime pannes? Tal on see subjektiivne õigus olemas. Aga tal on ikkagi alati mingid piirangud, mida ta peab arvestama, et tema avalikud huvid oleksid kaitstud. Kohanimede teema on nüüd tulnud uuesti esile seoses haldusreformi ja valdade liitumisega kus on ju välja käidud ka seda, et valdade liitumisel peaks äkki neile üldse uusi nimesid looma siinsamas vestlusringis võtma praegu ei leia, kes seda ütles, väljendati seisukohta, et ikkagi need vanad nimed peaksid kuidagi ka uutes haldusmoodustistes alles jääma või kuidas sellega on, sest et nagu te ise ütlete, et huvitav on nimede puhul see, et kui me räägime ajaloolistest nimedest, siis tegelikult meie ajaloo mälu on lühike ja me peame vahel ajalooliseks mingeid nimesid, mis seda tingimata ei ole. Ja nimeteema haldusreformis on muidugi selline, mis kütab kirgi just praegu. Ehk vallad peavad ühinemisel nime mingisuguse nimekirja panema ja ja siis on kahjuks kui, kui muud asjad on lahendatavad, siis tegelikult see nimi on sageli vast ettekannet neid asju lõpuni mitte lahendada, et nagu Postimehes oli ka lugeda, et Lüganuse ja Kiviõli linna ja Sonda valla ühinemisel just nime küsimusse takerdus, aga tegelikult oli dist põhjuselt ka natuke mujal, et et see nime ajalugu on oluline loomulikult, et kui me nüüd uut vallakaarti hakkame edaspidi vaatama, et siis me peaksime selle eest ikkagi ära tundma, mis sealt meile vastu vaatab. Minu mõte on see, et kui me liiga palju neid uudisnimesid, sinna paneme, siis tähendaks justkui looksime Eesti uueks või, või meil on nüüd täiesti uus elu. Ma loen, et 30.-te aastate Eestis, kui samamoodi käivitati tegelikult ju mitu nime nii-öelda muutmisel, sest et üks oli see perekonnanimede eestindamine, teine oli ka haldusreformiga seoses vallanimede muutmise protsess ja loen, et maa- ja vallavalitsuste kõrval mängisid siis tol ajal olulist rolli akadeemiline emakeele selts, eesti rahvusluse ühing ning kohanimede nõukogu. Kas praegu on ka keeleasutusi kõige laiemas mõttes siis kaasatud nendesse nime, vaidlustesse või nimeküsimustesse, või kuidas sa praegu käib? Eestis on tegelikult olemas kohanimeseadus ja kohanimeseaduses, et on niisugune nõuandev kogu, mille nimi ongi kohanimenõukogu. See tegutseb praegu rahandusministeeriumi juures, kuna selle ministeeriumi vastutada on just omavalitsusreform. Enne oli ta sise siseministeeriumi juures ja seal osalevad ka keeleinimesed, nii et selles mõttes on osalus täiesti olemas ja ja siis on ka Eesti keele instituut kui nime teaduslik usaldusasutus selle seaduse järgi, kellelt võib arvamust küsida. Ja praegu töötab siis täpsemalt niinimetatud valla nimede rakkerühm, mis annab just kiireid nõuandeid nendele ühinevatele valdadele. Ja kuidas neid siis kuulda võetakse, et nad on valdavalt nõuandvad, et nad ei saa otseselt midagi. Nad on esialgu nõuandvad, hakkab pärast tungivalt nõuandvad, sellepärast et kohanimenõukogu arvamus läheb koos valla valdade arvamusega valitsusele otsustamiseks. Valitsus põhimõtteliselt saab ju ka valida, kuigi ta tõenäoliselt seda meelsasti ei taha teha. Aga esialgu me ütleme ka seda, et mõni nimi ei kõlba mitte kuidagi, et mõni nimi veel kõlbaks, et me paneme soovituslikku järjestusse ja siis sellest saab vald lähtuda ka mõned küll kõik ei küsi nõu, nii et arvavad, et nad ise nii targad ja lähevad lihtsalt oma sooviga jonnakalt edasi. Vestlusringis ütlete ta väga otse välja. Mis puutub linnadesse, mis hõlmavad teisi linnu, siis minu arvates tuleb lihtsalt üks suur segadus ja ärgu öeldagu, et selle eest ei ole hoiatatud. Ehk siis te näete juba, et üks suur segadus on silmapiiril. No siin tuleb see segadus, mis on seadusesse sisse kirjutatud, mille, mille üle on olnud palju vaidlusi, et kui nüüd linn ja vallad ühinevad, siis nad saavad säilitada linna nime liigisõna näiteks Pärnu linn vürtseb ümbritsevate valdadega liitub, siis tekib üks suur Pärnu linn aga samas jääb seal Väike-Pärnu linn skaalas, ehk siis endine Pärnu linna maa-ala jääb endiselt Pärnu linnaks. Ja kui me nüüd räägime Pärnu linnast, siis tekib tegelikult, eks täiesti suur segadus, millised Pärnu linnamäe Ütleme õige ja siis võib tekkida see olukord, et Pärnu linnal on olemas linnapea ja selle linna sees on veel üks külavanema staatuses linnapea. Ei, no vist võib-olla mitte, aga mingisuguseid absurdseid olukordi võib ette kujutada küll ja, ja mõned linnad muutuvad päratult suureks. Pärnu linn kindlasti on üks ja kolmanda. Haapsalu linn on teine, mis ähvardab tekkida Eesti valla vallakaardile. Pool Läänemaad. Aga mis see lahendus siis oleks, see ei ole ju ainult tähendab osaliselt nimetuslikaga, aga mitte ainult. Seda lahendust ei taheta kasutada muidugi sellepärast, et minu meelest on ainus võimalus see, et, et meie oma kohalikud omavalitsused kasutaksid ühte ainust liigisõna ehk siis vald. Vald on teatavasti etümoloogiliselt seotud ka võimuga ja see võiks täiesti sobida. Aga meil on see kukla taga see teadmine valda midagi maalist midagi maha jäänud. Midagi hõredat. Ja vallavanem. Ma ei tea, kui hästi see kõlab, aga linnapea kõlab kahtlemata uhkesti. Aga kas siin ei teki selline väga ürgne niisugune keele maagiasse uskumine, et kui me nimetame valla ümber linnaksed, siis äkitselt muutub ta imeväel tõmbekeskuseks, sinna hakkab raha ja investeeringuid voolama. Sündivus kasvab. Et olukord on selles mõttes absurdne, et see linn näeb ikka samasugune võpsik välja. Valla nimetadagi. Just seda ma mõtlengi, et, et kas, kas, kas tõesti, kelleski on nagunii suur usk ainult puhtalt sellesse nagu sõna muutusesse või nime muutusesse, et kui või noh, et kui me siis valla nimetame linnaksed, siis ongi kõik teisiti. Et teisest küljest räägib see ju tõesti tohutult selle nime, võimust, eks ole, et, et kuidas me asju nimetame. Nonii usutakse, vähemasti ma ei ole ise külge väga kindel, selles nimemaagia on muidugi selline teema, millest on väga raske objektiivselt midagi rääkida, aga olemas olemas ta on ja seda on ka paljud ütlused nime võimu kohta ja noomen Estonian ja, ja muud niisugused. No kindlasti on kultuurilisest seisukohast on nimel ju väga tugev. Ärme nimeta seda tõesti maagiaks, aga ju puhtalt sellise ajaloolise järjepidevuse kandja roll, et ta ei ole mitte lihtsalt see, et meile meeldiks midagi nimetada võimsamaks või nii edasi, vaid ta ikkagi seondub väga selgelt koha mäluga ja sealt tuleb ju tegelikult väga selgelt too tohutult palju erinevaid aspekte. Miks peaks neid kohanimesid ja ajaloolisi nimesid ikkagi vägagi teadlikult säilitama? Et kui meil on uusi kohanemist ka päris palju, aga no ütleme niimoodi, et vanimad kohanemad lähevad kindlasti tuhandete aastate taha. Aga millised need uued päris uued kohanimed on? Kui alustasimegi sellest valdade liitumisest, siis Läänemaal pakuti ühele ühendvallale täitsa uus nimi välja, nagu ma aru sain. Ta tahab, ta tahab ühtlasi kolida Pärnumaale üle, nii et selle nimi on siis lääneranna, et võib-olla selle mälestuse kitarri Läänemaa koosseisus suurem osa või osale sellest vähemasti tahetakse ka lääneranna nime. Aga see on ka niisugune audis nimi, mis siin oli just tutvunud 30.-te aastate nimedest, siis nende käigus tehti kausi nimesid, et näiteks põhja vabandust, lõunapiiril taati tahtsid mitmed vallad endale nimeks võtta raja vald. Aga kuna üks oli selle nime ära saanud juba siis näiteks Laatre kandis pandiliide juurde tehti rajangu vald ja selline uudis, nimi tekkis ja ta jäi isegi kasutusele. Ma loen siit ka ühest bakalaureusetööst mille, mis tegelebki valdade nime küsimusele 30.-te aastate valla reformiselt. Et just nimelt presidendi otsusega on loodud ka põdraala vald, mis koosnes siis mitmest endisest väike vallast riidia, leebikkuja, Lõve, aga nõukogu protokollis pole arutatud põdrale ega ühegi teise väikevalla nime vaid see ilmubki siis alles presidendi otsuses välja, et selliseid müstilisi nimepanekuid on ilmselt veelgi. No see näide, kuidas üriku nimi ja tehti ta nii-öelda tänapäeva nimeks põdra lambal isegi ehk usutav nimi, aga näiteks tihemetsa, mis tuleneb ühest vanemast kirjapanekust Tikkonnas, mida tõlgendatud tihe Kõnuna seal lihtsalt leitavad kõnnu ei meeldi, paneme tihemetsa ja noh, nii tihemetsa nimi on meile sündinud. Aga see lääneranna, noh, vabandust, see kõlab küll mingi kolhoosi nimi. No ta ongi tüüpiline kolhoosi nimi tõepoolest, et selle selle majandi nime moega ta külgsub hästi kokku ja võib-olla seal on mingisugune ajalooline siis lühilähimälu olnud taga. Nojah, aga veel tegelikult üks üks asi ongi see, kuidas me nüüd vaatame seda, et võib-olla mingi kompromissina siin-seal leitakse mingisugune uus nimetus, aga kas nii või teisiti, isegi kui valitakse nendest mitmest ühinemast vallast üks ajalooline nimetus, siis teised jäävad ka kõrval, et kas kuidagiviisi need noh, nii nagu praegu on jälle kihelkonnapiiride kihelkonna märgi märgistad märgistused olemas, et kas kuidagiviisi need kavatsetakse kuhugile kaar mingi ajaloolise tõendina alles jätta. Õnneks kihelkonnad ei kao, sest need on meie rahva teadvuses või rahvauurimisse teadvuses põhjalikult kinnistunud ja, ja need jäävad ikka alles, aga enamasti valla nimed on ka mingil kujul olemas küla nimedena või siis kiriku nimetada või siis loodus nimedena, et nad päriselt ei kao ükski. Neid haldusreformi enne siin Eesti lähiriikides, krabi Soomes on mitu suurt isegi tehtud. Kuidas sealses nimedega käituti? Oskate selle kohta? Midagi nii hästi ei oska, aga seal on seal ei ole oldud olnud sellist radikaalset reformi, vaid seal on pidevalt. Ta on olnud niisuguseid pisikesi liitumise hinna, nii nagu Eestiski nüüd mõne aasta jooksul oli olnud. Aga seal on ka muidugi see tekkinud, et linn või siis vald kanna kanda linna nime. Terminoloogiliselt on see küll Kunda, aga ta nimetuseks on kaubungi ehk linn. Ja seal on ka tekkinud selliseid paradoksaalselt linnu, mis ulatuvad päris suurele maa-alale. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis Joensuu on selline, mis ulatub vene piirini välja. Et mingil määral on välja võetud siis Soome eeskuju. No mul erinevate nimede ja ka nimede ajalooga kohas paiknevate nimede ajalugu, looga seoses meenub ikkagi paratamatult ka see probleem, mis mõnda aega tagasi siin oli seoses tänavanimedega ja sellega, et väga mitmetes kohtades on see tänavasiltide ajalugu ikka veel niisugune nõukogude aegne, et on need ikkagi kakskeelsed alles. No mul endal tulnud üks võsu linn kohe silme, et seal on ka minu meelest need sildid jätkuvalt veel vahetamata, et et kuidas tegelikult sellega on, et keeleseaduse seisukohast tegelikult takse tänava nimetus olema ükskeelne. Kui võtta päris täpselt, siis tegelikult need nimed ongi ükskeelsed. Kui seal on võsu võsu tänavalla Võsu ühel tänaval nimeks pargi ja siis on kirjutatud ladina tähtedega pargi ja vene tähtedega pargi, siis ta ongi pargid nimi ikkagi, et see ei ole mitme, kelle nimi. Et mitmekeelne oleks ta siis, kui oleks eesti keeles pargi vene keeles parku vaja. Aga see, et kas võib teistes tähestikest nime esitada, see, seda nüüd jälgib keeleinspektsioon meil ja ja teeb ettekirjutusi ja küllap see tasapisi laheneb, aga võib-olla see jõuab ka sellisesse staadiumisse, kui mõned üksikud sildid jäävad, siis need kedagi ei häiri. Nad on just nagu muinsusväärtused juba. Aga siit jõuamegi tegelikult ka teemani, mida me täna tahtsime väga käsitleda, mis ongi ikkagi see keel avalikus ruumis, noh, need nimed on nimed ja nimetused, on väga selge selge valdkond, mis inimestele kõige paremini silma hakkavad, kui me, kui me tänavatel ringi käime Ja, aga enne, kui me läheme selle teemani keel ja needsamad nimed avalikus ruumis, siis kuulame muusikat ja muusikat, mis just seondub selle teemaga. Nimelt neile laulab Helgi Sallo laulu, kordan su nime. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios Maarja Vaino ning Eesti keele Instituudi peakeelekorraldaja Peeter Päll. Rääkisime saate esimeses pooles päris palju kohanimedest kohanimedes seoses haldusreformiga sellest, milliseid probleeme võib endaga kaasa tuua see, kui meil tekivad haldusüksused, kus nimetada, et hakkavad 11 dubleerima nii-öelda. Ja jõudsime lõpuks välja tänavasiltide nii üleüldse selleni nimed avalikus ruumis, keel avalikus ruumis, sedasama keele infoleht, millest tõukume, kus on vestlusring, kelle asi on Eesti riigis ikkagi isikukoha või ärinimi. Siinsamas vestlusringis on päris palju juttu ka Ettevõtete nimedest ärinimedest ja sellega seoses siis reklaamides, tänaval, ettevõtete siltidest. Ja siin vestlusringis kõlab korduvalt läbi tõsiasi, et see on kõikidest nimedest kõige vähem regul leeritum, keelend, üldse ärinimi. Ja. No meil on selline uskumus, et äri, äri peab olema võimalikult lihtne inimesele teha. Ja kui me hakkame teda milleski takistama, siis sa pead olema väga sügavalt põhjendatud, et see on nüüd selline valitsev veendumuse, millest on võimalik aru saada, muidugi. Aga teisest küljest ärinimed ei ole privaatsfäär, et nad tulevad ju tänavasilt, võitleme siltide kaudu, meie avalikku ruumi ja see, millised muljet tekkivat, seda avalikku ruumi vaadeldes, see on siiski ka avaliku huvi küsimus. Nii et selles mõttes ei saa öelda, et ärinimedega ei saa üldse ei tohiks üldse tegeleda, kuna me muidu takistama ärimeest. Aga midagi tuleb ette võtta, aga raske on muidugi öelda, mida see täpselt peaks endast kujutama, sest et igasuguste seadustega on jälle niimoodi, et kui me kirjutame mingisuguse mõttega piirangu seadusesse siis on kahe otsaga asi, et kas me oskame seda piisavalt rakendada. Mis see tähendab, et kas me oskame piisavalt rakendada, et me võimalik seadusesse kirjutada, aga meil ei ole jõuhooba, kas seda tähendab? No nimed on selline loominguline valdkond, ütleme et eriti just äri, äri valt, ärialal on, on nimedes hästi palju ka seda aspekti nimed peavad olema, tähelepanu äratavad. Ja kui nad on väga tavaliselt keele sõnad, siis nad ei ärata palju tähelepanu siis nimedega eksperimenteeriti, eks, et kas muudetakse kirjaviisi muudetakse kirjapilti, suured-väiksed, tähed läbi, isegi, valitakse sõnumis, inimesi ärritavad võib-olla ka meelde, et meelde jätta ennast. Et seal see küsimus, et kui palju me võime seal midagi üldse piiratud, see on niisugune raske teema. Et ma näen seda selles mõttes, et isiku- ja kohanimede puhul on piiranguid. Ja ta sageli küsitakse seda Eesti keele instituudist, et kas üks või teine nimi vastab vastava seaduse nõuetele ja ei ole kerge alatut ütelda, mis täpne piir on, et kuhu me selle punase joone tõmbame. Aga Eesti nende ärinimede puhul torkab silma kaks asja, üks on siis need brändid mis tulevad meile kuskilt mujalt, eks ole, mis on justkui registreeritud kaubamärgid ja mida siis noh, justkui on kohustus tõlkida, aga see tõlge on sageli nähtamatu või kuidagi ei, ei noh, igal juhul ja eriti silma. Ja teine suund on siis Eesti oma firmad, kes valivad endale noh, tõenäoliselt siis enda meelest võimalikult rahvusvahelisi nimesid eeldades, et see aitab neil turul paremini läbi lüüa. Noh, näiteks Omniva, miks ta võiks olla lihtsalt Eesti Posti, et kui noh, kui raske on nagu tõlkida siis Eesti Posti inglise keelde ja kas tõesti keegi jätab äri tegemata sellepärast et ta on kahest sõnastatud kahest sõnast koosnev, mitte ühest omni vastet. Selles mõttes mulle nagu vahel tundub, et need Eesti firmad oma rahvusvahelisusega pingutad ikka tublisti üle. Kindlasti pingutavad ka üle, aga on ka häid näiteid, et mõned on tabanud ka selle et võib ka Eesti nime all tegelikult ennast turundada ja jaa, täpiga tähed näiteks lähevad hästi. Mul tuleb meelde kui see vana näide, aga sellise tüli viin, mis, mis müüs oma sildil ikkagi seda eestikeelset nime tegelikult. Nüüd kunagi mõned aastad tagasi tegin sellist välitööd Tallinnasse ja püüdsin uurida, mis nimed on kasutusel ja ja siis selgus, et muidugi meil on need moesõnu hästi palju nagu plaasa ja butiik ja spaa ja ja siis on hästi pretensioonikas nimesid nagu maailmad ja ja akadeemiad ja stuudiod juuksestuudio näiteks ja et selles mõttes need ideed, mis nimepanijale pähe turgatavad, need väga standardsed tegelikult ka tänapäevalgi. Ja mulle eriti meeldis üks sild, et miljonid, mis on siinsamas Raua tänava lähedal. Et kus oli selline nimi nagu art maailm, kunstikool, et selles nimes on nagu kõik komponendid olemas. Ta on kõigepealt pretensioonikas, ütleb ära, millega tegemist on kunstikool asjalik osa selles nimes, siis on ta hästi pretensioonikas, tan sõna maailm ja veel rahvusvaheline sõna art on ka sees, aga kahjuks enam ei tegutse, et see nimi vähemasti oli hea idee poolest, aga selle taha jäi. Sellega mul tuleb meelde üks kunagi nähtud esimese maailmasõjaaegne Saksa sõjaväekaart Eesti ala kohta kus siis üks meile kõigile tuntud veekogu oli tähistatud nimetusega Uusi Võrtsjärve see ehk siis kõik kõik komponendid olid seismises kuskilt leitud. Jah, ja teine teine tore näide, mis mulle meelde tuleb, mida enam kahjuks ka ei ole võimalik, näha on, et kuulus Varblase kohvik seal Harju mäel. Et sellel oli vahepeal selline silt, et varblane siis oli Privee selle prantsuse kirjaviisis ja siis oli päikese lounge. Et kõik komponendid on olemas, aga vist edu ei toodud kasumit. Aga no eks asi on need nimed, mis ma saan aru, et tõenäoliselt on üsna keeruline eriti nendest võidelda nende välismaiste brändinimedega, mis tulevadki siia oma selliste kinnistunud logode ja kõikide muude asjadega. Aga teine küsimus on ju see lisaks nendele nimedele, mis tihtipeale imiteerivad siis või ongi nii-öelda võõrkeelsed on väga palju seda infot, mis sinna juurde edastatakse, näiteks kohvikutes selgelt valdavalt inglisekeelne, aga aga vastavalt turistide osakaalule ilmselt Pärnus ja, ja Haapsalus näiteks ka rohkem soomekeelne. Et, et seal tegelikult ei saa ju enam rääkida mingisugusestki brändist, see käib juba väga selgelt keeleseadusega. On ta jah ja keeleseaduses on tegelikult selline punkt, mis ütleb, et kui ärinimes või kaubamärgis on on kajastatud olulist tegevusse või kaupa puudutavat infot siis see peab olema kindlasti eesti keeles käsitletud selles mõttes, kui on tegemist informatsiooniga, siis seal on keeleseadus suhteliselt nõudlik ja ütleb, et see, see informatsioon peab tingimata olema eesti keeles kättesaadav, võib-olla ka teistes keeltes kättesaadav, aga eesti keeles peab olema. Nii, et kui seda on, siis tõenäoliselt eksib keeleseaduse vastu. Ja kui palju sellist keeleseaduse vastu eksimist siis teie praktikas ette tuleb? Me ise selle järelevalvega tegeles, on keeleinspektsiooni ülesanne ja nendele tuleb neid kaebusi vist üsna pidevalt, et neil on ametis inspektorid ja selleks keeleinspektsioon veel osaliselt ongi, et just seda poolt jälgida, aga kas nad Kurtnud selle üle, et esiteks on neil ametnikke vähe, teiseks on karistused nii leebed, et, et kedagi need väga hirmuta. Ma ei ole seda kuulnud, aga tõenäoliselt on toeta sisse sest ametnike on ikka vähe ja, ja jõudu mingi teemaga tegelemiseks. Ja enamasti on ka nii, et nad vastavat inimeste kaebustele, ehk nad ise omal algatusel võib-olla jõuavad vähem teha, et ikkagi ja seejärel algab sellest, kui inimene pöördub keeleinspektsiooni poole. Aga mulle on muidugi vahel väga valusalt silma jäänud, kui riigiasutustes valdavalt mitte, kuigi näiteks ka meie ministeeriumite kodulehtedel on keeltejärjekord inglise, eesti, vene, minu meelest lipukeste järjekord, aga ühesõnaga, et see üleüldine näiteks palun kades minu arust absoluutselt seda, et lugema hakkame nagu vasakult paremale, et ehk siis eesti keel esimesel kohal võõrkeelsed järgnevatel kohtadel. Et see kuidagi nagu annab märku ka sellest, et Ta on väga hoolimatu suhtumine tegelikult sellesse või et kedagi nii väga ei keegi ei tule selle pealegi, et seal on mingi probleem või et võiks seda jälgida, et, et see on ka tegelikult nii, nii selle noh, iga asutuse eneseväärikuse küsimus tegelikult. See võib nii olla, aga muidugi internetis on see omadus ka, et kui kuskile minna mingile leheküljele, siis tavaliselt see Koduleht nii-öelda esitab päringud, mis keeles see info saata sellele lugejale tavaliselt keele eelistus on vaikimisi kaasa antud ja siis tuleb alati eestikeelne pilt, kui on, kui on eesti häälestusse. Ja võib-olla on ka niimoodi, et eestikeelsel pildil on need lipud teistpidi järjestatud kui teised teiskeelsed pildil ja siis ma. Kui, kui sa, kui sa kasutad inglisekeelset brauserit, siis on suurem tõenäosus, et sinu vastu tulema Ei, ma kasutan eestikeelset brauserit, viibisin eestikeelsel lehel ja vaatasin igaks juhuks mitu tükki kohe järgi, et kas ma näen praegu valesti, aga no võib, võib-olla ma siin selles mõttes ei teeks kaugeleulatuvaid järeldusi, et võimalik, et see oli niisugune juhus. Aga kuidas siis sellega on, et kui kui Maarjat Aili kantsler siinsamas keele infolehe vestlusringis tsiteerib järgmiste sõnadega meie praegune keeleseadus soodustab avalikus ruumis kaks ja mitmekeelsust, kas siis nii võib öelda tõesti, et kas meie keeleseadus on siis nii niru või on asi milleski muus? Kas ta just soodustab, aga ta võimaldab küll jah, et see on tõsi sest keeleseadus on meil niisugune, et nagu ma ütlesin, eestikeelne info peab olema, aga mõnes muus keeles võib ka infot esitada, see ei ole keelatud ja seal ei ole ka täpsustatud, mis tingimustel seda muukeelset infot võib esitada näiteks läti keeleseaduses. Minu teada on, on öeldud, et muukeelset infot saab esitada teatud tingimustel ainult ütleme, turistidele mõeldud kohtades, aga Eestis on see liberaalsem ja. Läti avalik ruum, kui Riias ringi käia, näeb hoopis teistmoodi välja kui Tallinn tõesti, seal põhimõtteliselt puuduvad sildid mõnes muus keeles kui läti keeles, nii et kohati on turistile Nojaa, aga mida mina seal nagu probleemina näen, ei ole nüüd mitte see, et me lubame muukeelseid tekste selles mõttes, et see on arusaadav, et muukeelsed tekstid on ka vajalikud, võib eeskätt, aga et see võimaldab eesti keelel muutuda ise tõlkeks, sest et põhimõtteliselt, kui sul on eestikeelne tõlge olemas, siis siis võib alati olla kase muukeelne kuidagi domineerivam, eks ole. Et näiteks eestikeelne, võib-olla isegi füüsiliselt või nagu paigutatuna selle võõrkeelse kohalaga väiksemas tekstis nii domineerima jääb ikkagi muukeelne. Ühesõnaga, et selles mõttes, kuna see on väga leebe, võib tekkida olukord, kus eesti keel esinebki avalikus ruumis praktiliselt ainult tõlkijana. See on tõsi ja tegelikult, et niisugused märkamatult nihked meie nende siltide keeles võivad olla pikaajaliselt muidugi ohtlikud, et palju asju sõltub ikkagi suhtumisest ja kui me niimoodi tasahilju lubame sellel võõrkeelel liiga esile tõusta, siis ongi tõesti see oht olemas, et tänavapilt muutub juba ka mitte ainult ärinimedele, vaid ka muule infole tuginedes võõrkeelsemaks. Aga noh, linnadel on see kosmokollitiline loomus olemas ja sellega nagu raske sõdida. No ma usun, muidugi sellega sõdid annaks, kui oleks tahet või noh, et see ongi kuidagi vahel ma nagu mõtlen, et, et kust, kust sellised hoiakud alguse saavad, et just nimelt tundubki, et seal hoiakute küsimus, et see samagi, et miks Eesti firmad eelistavad endale mitte siis seda eestikeelset nimetust, vaid mõnda muud. Et kas siin on nagu jätkuvalt mingisugunegi identiteediprobleem, et arvatakse, et see eesti keel kuidagi madalam või viletsam ja inglise keelsemal nagu uhkem ja peenem või, või, või on siin noh, ma mul oleks nagu raske uskuda, et siin on ainult puht praktilised praktilised põhjused, sellepärast et lõpuks äri edukus ei sõltu nagu konkreetselt ainult sellest nimest, vaid ikkagi sellest, kui nagu andekas või hea ärimees oled. Kindlasti ja meil on tegelikult olnud üks mõte, mida me sel aastal tegime esimest korda teoks, et et võib-olla mitte, et just väga laita neid võõrkeelseid nimesid, vaid kiita eestikeelseid nimesid ja seetõttu keelenõukogu tegi sellel aastal esimest korda konkursi heale ettevõtte nimele. Ja selle tulemused just avalik avaldati ettevõtete päeva eel oktoobris, et seal olid sellised tublid eesti nimed, mis esile tõstsime tuletungal ja ja mullane. Läinudki nüüd siinsamas keele infolehes on illustratsiooniks ära toodud silt Kärdlast pritsumaja butiik, mida ma olen ka ise Kärdlas märganud ja vaadanud, et see on tõesti väga selline leidlik, vaimukas ja nimi mitte putka ja mittebutiik, mitte teie guuge. Aga see on, millest me räägime, on tegelikult ju keele prestiiži küsimus, et kas kas siis eesti keele prestiiž on madal, ei tohiks ju olla. Kõigi formaalsete näitajate järgi ta madal ei tohiks kindlasti olla, ta on riigikeeled, on Euroopa Liidu ametlik keel ja ja teda kasutatakse hästi palju internetis, näiteks statistika ütleb, et oli kui ma nüüd õigesti mäletan, neljandas 10. oma kasutatavuselt. Kui võrrelda Eesti rahvaarvu ja siis seda kasutatavust, siis see on väga tubli saavutus ja päris palju leiab eestikeelset infot ka üle maailma. Tegelikult osa küljest on masintõlge, aga ikkagi see, see, see on võimalik eesti keeles on täiesti võimalik ära elada ilma võõrkeeli oskamata, aga raske on raske muidugi seda ennustada, mis suhtumine tulevikus hakkab olema. Sest maailm on lahti ja inimesed liiguvad palju ringi ja õpivad keel ja ja kõik, see tähendab meie, meie keele suhtlemisega. Samas oleks huvitav tendents, mida ma olen ka internetis ringi kolades märganud, on see, et kui ütleme 10 15 aastat tagasi, kui internet muutus väga paljude inimeste jaoks igapäevatööriistaks, siis kõigepealt algas halo, nüüd kogu interneti on inglisekeelne ja see tuleb ja vallutab ja hävitab. Meil. Praeguseks on osaliselt tänu nendele samadele masin tõlgetele ja kõikvõimalikele muudele lahendustele. Internet muutuvad üheks kanaliks, mille kaudu näiteks ju selliseid väikeseid ja unustatud või vähese kasutusega keeli saab mingil määral taaselustada nendele keeltele nagu elu sisse puhuda. Jah, selles mõttes on päris huvitav vaadata, et mida näiteks Vikipeedia pakub erikeelsetes versioonides ja siin on selline tore pilt, et mõned keeled, millest me ei ole kuulnudki on Vikipeedias väga tõsiselt esindatud, nad on seal suure artiklite arvuga, tõsi, see on sageli niisugune paisutatud tühje tühjust täis paiguta statistikas need artiklid ise ei ole väga sisukad. Aga on näha, paljud tegelevad just oma keele arendamisega Wikipedia kaudu. Ja muidugi on see huvitav asi ka, et lisaks eesti võru keelele, mis on Vikipeedias esindatud, on see Euroopa keelele pilt väga mitmekesine, et seal on saksakeelseid versioone minu meelest kümmekond. Ja päris päris suurune olemandikeelne Vikipeedia näiteks ja kusjuures nad veel vaidlevad, kas on Šveitsi või on ta siis prantsuse või on ta siis Saksa nii-öelda Alemanni keel seal. Et selline keele mitmekesisus on tänu internetile pigem just hoogu juurde saanud. No interneti muidugi see ka, et kõik võimalik arvutitarkvara kõik muu oleks tõesti, et see nagu see uus tehniline keel käikski ajaga kaasas, et me ei peakski nagu, et meil ei oleks seda olukorda, kus meil ei olegi valida. Me peame võtma inglisekeelsest eestikeelseks. Ei ole jah, tasapisi see suhtumine muutub, sest ma mäletan veel 10 15 aastat tagasi öeldi, et milleks mulle eestikeelne vööd või et see oli midagi, mis tundus suhteliselt nagu ülearune, aga tänapäeval on enamikus arvutites olemas eestikeelne liides ja enamik selliseid laiatarbe laiali. Tarkva tarbetarkvara tarkvarasid on eesti keelde tõlgitud. Et seda juba võetakse üsna enesestmõistetavalt. Seal on muidugi huvitav, kuidas saate lõpus rääkides avalikust ruumist jõudsime siis virtuaalruumi, mis on tahes-tahtmata tänapäeval ka väga tihedalt seotud avaliku ruumiga või ongi üks avaliseerumida. See ongi ka avalik ruum, tegelikult minu meelest see piir on täiesti juba. See on see, millest sotsiaalmeedia kasutajad aru ei saa, et see on avalik ruum, arvavad ikka veel, et nad on kuskil omaette seal. Mis kell aga meie saateaeg hakkab otsa saama? Tundub, et see seis siiski nii lootusetu ei ole, aga ilmselt peavad ka meie seadused ja ka meie arusaamad lihtsalt ajaga kaasas käima ja paljugi sellest, mis kunagi üheksakümnendatel on seaduseks vormitud, on ilmselt tänapäeval ajale jalgu jäänud või siis sellise järelduse teha. Kui hoiakud muutuvad ja tundub, et mingi asi on ohustatud, siis ilmselt peab vaatama, et kas annab midagi ära teha, aga see on tõesti see küsimus, et kas, kas piisab sellest, kui muuta seadusi või? Jah, ma seaduste kohta tahaks ikka öelda seda, et mulle kunagi meelde selline tore õpetus ühelt juristilt, kes ütles, et seadused on tegelikult mitte selleks, et maailma muuta, vaid fikseerida see, mis mujal maailmas on ehk see, et fikseerida avalik norm. Et kui me liiga palju loodame seadustele, siis me tegelikult eksime. Õige ja selle tähelepanekuga lõpetamegi suur tänu selle vestluse eest Eesti keele Instituudi peakeelekorraldaja Päll. Mina olen Peeter Helme ja stuudios on lisaks Maarja Vaino ja saate lõppu paneme ühe ilusa eestikeelse muusikapala. Selleks on eesti sülti, eesti mudav ansambel, taakesi Kaarel Kressa sõnad nende albumilt Super Sargasso, mis ilmus tänavu, aga lugu ise lasti singlina välja juba aastal 2015. Kuulmiseni.