Tere, mina olen Peeter Laurits. Sellega tegeldi, Lugus on, või? Noh, ütleme niimoodi, et indoeurooplase jaoks, kes on viimase 500 aasta jooksul hävitanud lugematul arvul tsivilisatsioone noh, need ongi nagu sellised lood või lookesed üks muinasjutt teiste reas. Aga tegelikult on tegemist ühe väga huvitavat tsivilisatsiooni maailmamudeliga, need on Ameerika looderanniku indiaanlased, aidad akvaki jutlik põhiliselt, kes. Elasid põhimõtteliselt hästi soodsas olukorras ressursside mõttes. Ookeani pealt tulid head soojad tuuled. Teiselt poolt kaitsesid tihedad mäeahelikud sallid metsaga kaetud, nad elavadki seal pikal hästi pikal noh praktiliselt Alaskast kuni California oli peaaegu California ülikitsal maaribal ookeani, kusjuures noh, see nende asuala ongi võib-olla ainult mõned kilomeetreid lai, mõnede kohtade pealt ja mägedes tulevad olla niuksed, toredad jõed, mida mööda käivad kalad kudele. Ja siis kord aastas tuli põhiliselt mõne nädala jooksul aastas tõsta kahvaga nii palju lõhet välja sealt jõest kui palju aasta jooksul jõuti ära süüa. Ja siis võidi veel käia lõbu pärast mägedes, hirvejahil ja rituaalsetel põhjustel vaala püüdmas. Vaalali, nendel püha loom. Ja aeg-ajalt tuli vaalalt võtta hing seal, eks selline riitus, millest nad ei ole Stioopid, vaid mannile eriti midagi rääkinud trafode, muuseas, needsamad, kes esinevad Armoshri teed männifinaalis, kellede juurest mees läheb paadil ookeanile. Eks osa muuseas sellest vala hingeviimise mütoloogiast. Aga üks teine asi, millest nad on palju rohkem stuubid, vaid pannile rääkinud, on Potlazz. See on üks eriline riitus, vara hävitamise riitus, mis põhineb uskumusel või vaata tõsiasjal. Et kui liiga palju varandust või hüve hakkab kuhjuma siis ajab inimestevahelised sidemed ja suhted rikki. Tekivad tülid, tekib kadedus, tekib jama, niukene nügimine, purelemile ja kogukond ei saa enam nii hästi hakkama. Kuvar. Ja nemad leidsid siis nagu sellele probleemile lahenduse niiviisi. Et mitu korda aastas toimuvad suured pidustused, kus pidustuste osaks peab kindlasti olema Patlatš, seal siis varateadlik hävitamine, võetakse kalu, kanool lüüakse põhjal augud sisse, et teda enam kasutada ei saaks. Tehakse sellest rituaalne tuli või midagi teisiti, riituslikult tuuakse neid kuivatatud lõhesid, kui neid on mõneks aastaks liiga palju püütud. Visatakse minema, pannakse lõkkesse, riided mõistetakse põlema, laod määritakse ära, kõik lüüakse läbi, laristatakse nii, kus vähegi saab. Ja järgmisel päeval kohe kõigil palju parem olla. Ja cracki jutlitele ükski pealik ei olnud nagu pealikega midagi, mida elu jooksul vähemalt neljanikest korraliku Patlatši.