Tervist, mina olen Urmas Vadi Niguliste kirikus. Ja ma ootan siin Helena tulbat kelle töövarjuks Ma täna hakkan. Kohe hakkaksin. Saan aru, et Helena Tulve teose proov Jaan-Eik, Tulve ansi, Jaan, mis täna tegema hakata? Siin? Hakkame proovi tegema neljapäevase kontserdi jaoks. Ma saan aru, et siin on Helena teos. Tehas on ka jah, teiste hulgas. Teos on üks kolmeosaline teos, Toomas Varek. Mis Elena täna siin tegema hakkab, kas ta räägib, mis ta, mis ta mõtles või ei nojah, tänan. No ausalt öeldes nimised. Et kontsert on neljapäeval ja Helena sai eile ehk siis esmaspäeval sai selle ühe osa valmis. Kõlab hästi, kõlab hästi ja nii, et hiljem laulsime korra läbi ja täna on siis laulame veel natuke läbi ja eks seda peab natukenene ise lisema, et hätta neljapäevaks valmis saaks. Nii tuligi Elena. Tere jõudsid täpselt kohale. Aga ma saan aru, et see on selline jooksev protsess, et ei olegi kõik veel valmis. Jah, jah, me siin nagu elus on, et tuleb, kohad muutuvad ja siin ta on muutunud ja muutub veelgi, et ma pean kuidagi nagu hästi kiirelt reaalajas reageerima, sellele olukorrale vaatama, kuidas lahendada mingeid asju ja noh, see kõik muutub veel järgnevatel päevadel ka, nii ta on, et et kui on prooviperiood, et siis võib tulla ette muutusi Sellesse proov meeldib või tähendab just nimelt see, et, et need asjad nagu muutuvad või, või sulle meeldiks, et asjad on valmis. Prooviprotsess on alati väga erutav, sest et siis sa nagu muidu oled kirjutanud nagu omaette glad üksinda, siis sa nagu kopsud inimeste käest hakatakse seda nagu esitama ja siis see nii-öelda tekib liha nagu luudele natukene selles mõttes. On see on nagu põnev, et kas see toimib, kas seal üldse on mingisugune mõte natukene hirmu ka ja kõike seda sellistesse nagu ebakindlust ja samas on nagu sihuke väike ärevus, et tahad mis saab? Aga Helena Tulve ütle seda, mis, mis teosson kelle tekstides oli kirjutatud. See tekst on Toomas Merton Dali munk, katoliku kloostri munk, müstik, kellel oli nagu väga selline suur avatus teiste erinevate religioonide suhtes, ta tundis suurt huvi budismi vastu, on meeletult kirjutanud tan ka luuletaja ja üks võib-olla silmapaistvaid 20. sajandi, ütleme religioosseid või katoliiklikke luuletajaid, selle teose tekst on kokku pandud siis vaikuseteemalistest. Tal on selline luuletus Insailans vaikuses ja siis ma natukene uurisin tema tekste, teisi tekste ka ja leidsin veel mõningaid asju selle tama teema kohta valisin väiksed lõigud, nii et siin mitu osa selles teoses. Aga samas nagu vahel juhtub teos valmis suhteliselt viimasel minutil ja siis kõikidel interbrittidel ei ole olnud võib-olla nii palju aega, et seda õppida. Üks osa jääb nagu ette kandma, teen nagu tulevikku ja seetõttu siis ma pidin kiiresti ühe osa juurde komponeerima ja ühesõnaga siin on selline, selline. Asi, mida võib-olla alati Mis sina tegid selle selle tekstiga? Vahel mulle meeldib ka niimoodi kompileerida, et ma nagu valin välja mingid lõigud mingitest asjadest ja panen nagu kokku. Praegu ma võtsin need enam-vähem nii, nagu nad on, kolm nagu lõiku eraldi. Sellistena. Kuna ta on, et samas mulle väga meeldib nagu usaldada teksti. Et kui tekstil on mingisugune struktuur ja tal on mingisugune ajastus, mingeid pausi Mingi noh, luules on ju reavahetused siis mingid noh, ütleme niisugune nii-öelda salmi või siis mingisuguste selliste lõikude suuremad vahed või katkestused võitsin neid ka nagu arvestada või lasin need ka endast läbi ja siis need on üsna kõnekad, tal on sellised katkestused. No keset mõttetu või niimoodi mis on selle vaikuse teema juures nagu oluline, et sa nagu keset fraasi nagu natukene katkestad ja võtad nagu ühe selle hingamise siis nagu lähed edasi. Kas nad praegu harjutavadki hakkavad kohe harjutama, nii et ma nüüd tähendab noodi ja kohe? Väga hea, ma tulen alanduse kõrvalist, samal ajal, kui noote otsid, et teema on vaikus, aga et et mingisugused sa ütlesid, et mingisugune arvamusavaldused, mis, mis on, mis ta ütleb seal sallima. Sõnad seisavad vaikuse, vaikuse vahel asjade vaikuse ja meie olemise vaikuse vahel maailma vaikuse ja jumala vaikuse vahel. Kui me oleme tõeliselt kohtunud ja mõistnud või kogenud maailma vaikuses siis sõnad ei lahuta meid enam maailmast ega teistest inimestest ega jumalast ega meist endist, sest me enam ei usalda täielikult keelt, et see võiks hõlmata reaalsust. Pühendasin mingisuguseid märkusi teha või enda jaoks kirja panna, et ansambel on siis okskemadiks remontis ja nende nende Vox Clamantis, mees rühm, siis on antud. Nüüd sellele teosele. Kolmas osa, mida nad harjutavad pärast hiljem me tuleme proovi tagasi ja siis on naised, siis me teeme proovi naistega eraldi. Kuidas oli? Vaatame palluriga pärisest päriselt kuulama ja see oli väga hea, suuremad lihtsalt sees seal see Tertz Allase Seporati käigus läheb nagu väga suureks. Ees on väike törts. Ma tahaks väiksemaks. Mulle tundub, et see on from nor from ader, men nor from kaat. Seda me tõmbame nagu rohkem kokku kokku. Ja siis noh siis juba läheb, noor from. Tõmbab nagu pikema fraasi kokku. Võib nagu hingata, aga vägagi ei tohi pinget nagu alla lasta. Ikka võib hingata, ma arvan, võib hingata küll. Koos või ma ei tea, kuidas te, kas te praegu hinganud, siis ärge hingake. Selle koha peal. Adermann, noor from Kaarne from avarust seal nagu hästi pikalt. Raudtee Berlingo, et seal ei hinga ja vaatan Kuulge turule paisata. Väga hea organikovi kaugemalt natukene, kuidas siin kostab, sest et siin ongi kontsert neljapäeval ja alati. Koosolek on sinu jaoks noh, ilmselgelt midagi väga, väga olulist ja see, et, et see muusika kirikus Jah, ühelt poolt ta on kirikus ja teiseks see akustika ka, et siin on hoopis teistsugune suur kaja, eks ole. Et sellise ühehäälse muusika esitamiseks on sellega Siin võib endale seda lubada, et ta annab tal talle nagu sa iseloomulik Ei, aga kui mõned kuulame, siis mida sa kuuled? Et kas see vastab selle minu muusikalisele minu sisemisele kujutusele? No ja siis kui vaja, siis korrigeeri. Kuule, kas saab palli enda teoste, noh, ma ei tea, dirigeerimisel harjutatakse, proovidaks sekud, kui palju seal seda võimalust on? Siin Eestis ilmselt on, aga ka mujal. Kui on esiettekanne, siis ikka on enamasti helilooja. Kui ta on elus, siis ta tuleb kohale ja. Sõltub koos seisan suurusest ja see, kui lähedased nad sulle on ergas. Jaan-Eik Tulve on sinu abikaasa, segab sind, või on see pigem palju lihtsam. Ja neid tule kui dirigent. Ei sega. Siin antud juhul on selline olukord, et see ansambel on nagu natuke nagu minu koduansambel, et ma tunnen kõiki neid mehi jälle kõiki, nende hääl, hääli ja ma tean nende kuidas, kuidas nad on, et selles mõttes noh, on seal nagu tore. Pigem nagu on lihtsam. Ta ütles, et oli juba huvitav puudutud joonest, tulgu dirigeeris sinuni teok, neid tulva taga ja dirigeerisid ka. Ma ei pane seda tähele. Sekkuma Helena jooksevad, ma jooksen järgi. Helena Tulve, mis edasi saab, emme, jookseme, tund. Selge, see on siin väga kiire juba. Hästi kiiresti. Okei, nägime pärast, kellega ma tahtsin ühte asja küsida, et see, need teksti viimased sõnad olid nõud, longert rast ja nõul longer jäliti et jube huvitavaks keelasse tekst, et tundus nagu ikka, noh, ongi täiesti müstiline. No see on natukene nagu meelevaldselt mängisin selle tekstiga lõpus, et see on nüüd, kus ma nagu selles mõttes sekkusin, et tema lihtsalt ütleb, et no longer Chast reality ühesõnaga ma natukene laiendaksin seda. Sellist tunnet. Mõte on selles, et nagu sõnad ei, ei peegelda reaalsust. Ei suuda haarata reaalsust haarata, aga tegelikult aga reaalsusele ja reaalsusel on vahe, et üks on, mis on päris tõeline reaalsus ja teine on see, mida me arvame, et see on reaalsus. Ja seda, mida me näeme, või see, mida me arvame, et on reaalsus, et ka seda ei või usaldada, et tegelikult on veel mingi teine reaalsus. Helena Tulve ka kiirustama muusika ja teatriakadeemias. Annad mitte loengut, eksis. Mul on individuaaltunnid nagu kompositsiooni tunnid, nii et üks-ühele tunnid, eriala tunnid õpilastega, kompositsiooni tudengitega. Aga Helena, see sinu jaoks on see muusika õpetamine kirjutamine. Noh, ma ei tea, kuidas sa nimetad seda, ma olen see töövari, kas on sinu jaoks töö? Ilmselt on, aga ilmselt see ei ole sinu jaoks kogu aeg töö olnud, et, et kas see on muutunud mingil hetkel sinu jaoks tööks. Tegelikult ei ole, et noh, see ongi see, kuidas ma elan nagu, mida ma teen, et ma ei mõtle sellest kunagi, kui tööst või tööst kui millestki, mis on minust nagu lahutatud samamoodi kui autoga sõites nagu see autoga sõitmise meetod on põhimõtteliselt see, et sa nagu muutud autoks või haarad nagu auto iseendasse ja siis sõidad. Et noh, see on nagu ma arvan, et selline mõnusa aja ja üldse minu jaoks nagu võimalik autoga sõitmise, auto juhtimise nii. See võib vahel juhtuda kui jääd mõttesse. Et kõik, mida sa teed, see on nagu osa sinust või, või et see maksimaalne kohalolek noh, niipalju kui sellel hetkel võimalik on sinu jaoks ja, ja nagunii-öelda, see seotuse tihedus sellega, mida sa teed, et see on vist kõige olulisem minu jaoks see, et ma olen nagu selles tegevuses kohal on paremaid ja kehvemaid hetki selles suhtes muidugi. Jõudsime muusika kreemjas. Suttastandei Martin Urmas minu tee varis. Mis te mõnusad diivanid, käsen? Need on Heino Elleri diivan ja tugitoolid ja tema klaver on tema riiulit, tema kappe, laud. Vaatasin lihtsalt niipalju veel segane, et siin on seina peal on Heino Elleri õpilaste puu. Ja siis puu liigub niimoodi edasi, et seal on üks suurem oksjon. Alo Põldmäe okse, sina oled selle Alo Põldmäe oksa küljes. Tegelikult ma selle puu juures võiksin mitmes kohas olla, et seal kuskil jõuab asi ka Erkki-Sven tüürini ja Erkki-Sven Tüür oli minu õpetaja muusikaakadeemias Alo Põldmäe oli minu esimene kompositsiooniõpetaja, nii et noh, see, see on selline, pigem nagu üks suur võserik. Nagu ilusaks, tehtud sind nagu ära pügatud, aga tegelikult on palju võserike puu. Et ulata midagi, üritada mõelda või teha või. Mingit kogunenud, see on nüüd Mart teni partituur hoopis, mis, mis näeb hoopis teistsugune välja, kui, kui enamasti partituuris on selline. Ma vaatan, sen, koori partituur, et on selline natukene nimetatakse retooriline või, või vaba või mõnes mõttes nagu sellises kontrollitud elementidega improvisatsiooni lisus, siin on nagu ära märgitud aeg ja siis on defineeritud, mida keegi tegema peab, aga kuidas täpselt, et tal on nagu oma valik selles lauljal segakoorile siin on nagu siis valida. See on nagu natuke ka selline graafiline partituur, et selle visuaalne aspekt võiks ja peaks võib-olla ka mõjutama lauljat. Tahan, mis raadiost kirjeldaksid, seda, et siin on nagu kellegi saapad ja siis on mingid sellised nagu natuke sodi Põdiga. No mina sain aru, et see on teatud selline, et joon, joon on nagu selline helisündmus, müra, tihedus, joone tihedus või joonte tihedus, nagu väljendab seda joon on nagu hääl. Et kui ta on natukene segane, siis ta ongi selline natukene nagu tekstiline ja hästi nagu võib-olla nagu kronulaarne mingis mõttes. Nii, aga ma nüüd vaatan natukene seda asja. Mingis mõttes võiks ju mõelda, et et kui sul on, nagu algusest on, koosneb nagu sellisest helvestest nii-öelda või sellistest heliheli väikestest molekulidest, eks oletada. Ma saan aru, et ta tahab, et sa tahad, et muutuks nagu aga et võib-olla tal tekiksid mingid teise suurusega tükid ka sinna sisse, et nad saaksid. Et võib-olla lauljad saavad igaüks nagu ise kombineerida endale mingi oma teksti mingites elementides tasujad. Et kui sa annad nagu liiga palju juhuslikkuse hooleks, et siis võib tulla nagu hästi tegelikult nagu labane tulemas. Selles mõttes selline, mitte. Nagu see esimene tulemus, et see nagu see Xenaakis stohhastiline meetod, eks ole. Et see idee on selles, et kui sa ütled inimestele mängi mida iganes, siis ta mängib seda, mis tema lõbusad lõpetavad kõik koos peaaegu koos ühtesama mängides mängi mis tahes nooti lõpuks orkestris noh, nad kuidagi häälestuvad oma naabri ka sarnaseks, pigem kui et jääda erinevaks. Sinuga see oht nagu või et sa ütled, et püüa nagu olla võimalikult erinev või ärasünkroniseeri kindlasti püüa vältida või, või midagi sellist, et et Xenaaki, see, see nii-öelda põhimõte või, või, või see oli see, et, et see, et kujutada kaost, tuleb see tegelikult välja arvutada, mis see kaos on. Ja täpselt tegelikult täpselt paika panna, sest muidu sa tahad juhuse hooleks. Tegelikult see võib heade mängijatega hästi välja tulla ja halbade mängijatega või mängijatega, kellel on vähem kogemust võib tulla välja. Nonii, igav, et sa lihtsalt see seal ei ole midagi pistmist selle sinu ideega, et selles mõttes ma nagu läheksin natukene. Vaadake natuke rohkem luubi all veel seda asja. Ma ei tea, võta teekann ja, või kauss ja pane tuli alla. Ja siis vaata kuidas noh, seal on nagu ka mingisugune kiirenemine tegelikult võiksid ju natukene seda selles mõttes mitte sa peaksid täpselt samamoodi tegema, aga vaadata, et sa võid ju aurustada täpselt hoopis teistmoodi kui tegelikult see juhtub, aga lihtsalt, et sul oleks nagu mingisugune reaalse maailma mudel nagu olemas, et sa tead, et mis hetkel, mis temperatuurist ta hakkab nagu vesi rohkem muidugi kas seal üldse vesi või no ütleme, vedelik hakkab nagu aurustuma. Ja mis hetkel ta saavutab nagu mingisuguse maksimumi siis toimub nagu hästi kiiresti või siis kuidas see siis täpselt on? Ma arvan, suurustamises tutvunud selle teose pealkiri on aurustumine. Noh, siin on tegemist nagu helides nagu kuidagi selle protsessi üle mõtisklemiseks nii-öelda, mis on nagu meditatsioon, aurustumise protsessist, et sageli on niimoodi, et muusikas ka kasutatakse noh, me, maailm ikkagi me kasutame mudeleid, meil on nagu mingite asjade jaoks mingid mudelid. Et meil on nagu puu ja meil on meri, noh, see on nagu mingisugune see kogum, selline nagu mudel või arhetüüp või ja transformatsiooniprotsesside jaoks on ka omad mudelid, aurustumine, Vi jäätumine või või me võime igasuguseid selliseid protsesse, kiirendus, tihenemine, hõrenemine, laiali, vajumine, väljavenitamine, kokkusurumine, sellised protsessid, et siis. Ma saan aru Martini mõtisklus aurustumise teemal. Aga noh, siis ongi, et kuidas ta tegelikult on ja muusikas võib ju asju teha hoopis teistmoodi, kui reaalsuses tegelikult on või noh, igav olekski, kui teha täpselt samamoodi, et ma olen kontserdile, siis kuulate, kuigi ka see võib olla huvitav, et panen kodus vee keema, ega ma siis hakka kuulama, kuidas ta nagu aurust või, või ma jää sinna juurde vaatama, et kuidas noh, seda võib teha, eks ole, see võib ka väga huvitav olla, et ma lihtsalt ootan ja vaatan, kuidas ta nüüd aurustage, kuidas mulle see tundub ja kuidas mul see aeg möödub ja mida ma näen ja mida ma kuulen? Jah, või seda eksponeeritud polegi? No sa ei pane seda tähele, aga et muusikas on võimalik sellest nagu mõelda sellest, kui mingist referents, aga, aga võivad juhtuda protsessid, mis reaalses elus noh, ei ei toimu või et võib-olla juhtub nii, et tahke keha otse aurustub. Sinu õpilane Martin lahkus Helena Tulve, väga hea oli siin selles tunnis olla, sellepärast et see asi kuidagi nagu niivõrd intiimne ma pean, ma tundsin, et ma olen üleliigne siin, aga mul oli väga huvitav. Ja siis ma mõtlesin sellel ajal, kui sa seda tema partituuri vaatasid, talle tagasisidet tantsida, et sa olid kuidagi väga tundlik ja samas ka väga konkreetne, mis mulle mõlemad asjad mulle väga meeldivad, et ilmselt sa oled ise ka mõelnud selle peale, et kui palju nagu sinu kui enda helilooja mingit käepuudutust sinu õpilastest peaks olema või, või kuidas neid mitte nagu liiga palju mõjutada või, või mida sa teed nendega. Nojah, ma olen kindlasti selle üle palju mõelnud, aga teiselt poolt on see nagu selline hästi intuitiivne. Sageli mõtlen, ma tean, et ma ei tohi neile sisse sõita, et ma pean. Et ühelt poolt on minu ülesanne teda ära kuulata, püüda aru saada, mida ta võib tahta. Aga siis teiselt poolt nagu on noh, võib-olla avada, tekitada mõtteid või inspireerida kuidagi anda nõu, aga mitte niimoodi, et, et see oleks valmis vaid, vaid võib-olla tõesti nagu näidata, et sealpool on vaata sellised asjad võib-olla sinnapoole suunas mõelda võib-olla selles suunas võib-olla hoopis sügavusse või kuskile noh, mõelda veel vaadata nagu mikroskoobi all seda asja või et vastupidi, et vaata suurt plaani, et sul seal see ajaline proportsioon või, või see, see, see jooni selle teose üldine joonis nagu ei ole. Võib-olla võiksid mõelda veel selle üle, et selge see, et vahel on ka väga konkreetsed, et noh, et organisatsioonid, et see töötab paremini minu arust, aga noh, alati on hea neile jätta see vabaduse mõni muudab ja mõni ei muuda. Mõni teeb ikka nii, nagu ta tahab ja nii ongi neil alati ütelnud, võite võtta, võite jätta, et see on teie otsus, et teie teos, teie otsus. Ja, ja see nii on, sest nende vastutus ja ja ka nende võimalus ja nende nemad ise selles mõttes mul ei ole siin nagu mingit õigust ega soovigi kuidagi nagu selles sellesse tegelikult siseneda, et see on nagu siseneda, siis tõmbub kohe tagasi. Et seal oleks nagu ideaalis on, see alati ei õnnestu. Proovi, Me jookseme nüüd, Vox Clamantis proovib, vahepeal on proovinud ja me läheme nüüd nad on kolinud väravatorni ja me, ma loodan kuulda seal siis naishäältega sedasama. Selle teose esimest osa. Helena Tulve aga räägi, siis. Jõudsime neitsitorni särada väravatorni seltsitunnist läksime mööda, nägime jubedaid mungakujusid. Aga ma ütleks, et ei saanud mars, täitsin oma noodi sinna nagu. Pingi peal see oli minu ase partituur back Volvu. Halba ei tähenda see midagi. Kadus ära. Kuidas ma saan siis mängida teile, ma ei saa midagi teha. Nood kaob ära. Probleem, probleem on? Ma ei tea, ma ei ole ka praegu mängima. Olge testitud. Jooned külvaju, klaveri Klooljatavad järgimine on siin päris naljakas. Seal ei olegi ei ole. Mina jookseb praegu pidi ära minema. Lindid läbi? Teeks kõrvale viia? Tund võib-olla oleme lihtsalt läbisaamised läbi. Jahutame munad, kaasettekanne ja oleme seda juhatamas. Kadri praegu rääkis Eesti rahva lemmik juba ammustest. Kadedus, räägid? Ei, ei no kuna, kuna raadios ei näe nägu, kes räägib inimene kuuleb, et noh, et mul on ka täna ise mõtlen, et see võib olla ükstapuha, aga lihtsalt täpsustan, et seal Jaan-Eik Tulve väga täpselt minu töötajad, mina olen kogu aeg, proovin seletada, mis, mis me näeme ja kellega. Ma tean, et minu vanaisa elu lõpus oli pime ja talle pidi kogu aeg selgitada Et ikka teinud ja mõnedega Jaanid assitarrinaadi lennanud Muidugi, seda mina küll tean väga hästi seda, seda, seda ei ole vaja isegi eesti rahvale öelda, seda kõik teavad, aga keegi ei tea, et sa siin tulevad dirigente, mis kõiki asju teed, eks ju, aga aga vennaskonna basskitarri mänginud aastast ikka rohkem ikka rohkem natuke. Miks sa rohkem mängib? Tähendab, mul oli see, et mul näpud jäid seal kagedalist sahtli vahele ja siis lihtsalt nende näppudega isand enamasti mingile. Ja sellepärast oledki dirigent, dirigent seal ei. Lehvitanud lihtsalt keegi näega sinna põld on näpud on. Huumori väga naine hanevarjuga töötasin olümpia varietees lihtsalt lahti, jalad paksemaks ja ise ka ei kvalifitseeru ja siis tulete regoriaanile. Täpselt tähendab kadrid tuntakse üldiselt kui lauljat, lapsest peast oli laulja poeg Laulaslaul. Aga seda teavad vähesed. Olümpia varitestoli tantsija. Aga see ei vasta tõele. See ei vasta tõele, ikkagi. Jah. Me kiirustame Helena Tulve, Vox Clamantis proovist uude loengusse, aga vahepeal on Helenale saabunud telefonile sõnum ja seda ta nüüd lähebki. Minu suhteliselt täiskasvanud poeg on saatnud meie sellise perekonna listi kirja, kus on selline tekst, et meie väike lemmik, maisironinastik aastane otsib aastaks-paariks kasuvanemaid, kuna kolime ise mõneks ajaks Eestist ära. Ja laps lisab sinna, okei, jah või ei. Ja siis ma küsisin, et kas see on nunnu, ta ütleb, vaata pilte, maisi nastikud muidu väga leebed boa kõrval, sest meil kodus juba Amboa. Kas sul ei ole Boadega mingisugust madude vastu midagi? Ei alguses ma aasta otsa ikkagi puiklesin, ütlesin, et üle minu laiba aga siis laps ikkagi viis meid poodi ja ma sain aru, et ta ei olegi üldse niisket, on selline väga kuiv ja et ta ei ole üldse nagu ebameeldiv ja noh, ta on täitsa armas, omamoodi ja siis siis ta tuli. Ma ei tegele temaga nii palju, aga vahel ta tuleb, nad toob selle mao minu peale roomama, kui ma köögis süüa teen või millegi muuga tegelema ja ma saan hakkama. See on päris huvitav kogemus. Ja nüüd siis maisironinastik Ma pean natukene nüüd siis ütlema talle mis tingimustel see võimalikuks osutatakse. Meil vahepeal oli ikkagi kaks boad ja neli Kekkot ja üks küülik ja kaks kassi. Osad nendest olid meil nagu hotellis. Meil oli nagu loomahotell, et sõbrad läksid reisile, sest leid oma loomi meile hoida. Kas boad jäneseid kätte ei saanud? Külge ei saanud jah, nad on ikkagi eraldi, olid igalühel, oli oma ruumi öelda terrarium või, või mingi? Puur mänginud. Nii mulle tundub, tundub Helena Tulve, et me tänase selle päevaga olemas, kui vanalinnas teinud selliseid tiire või selliseid siksakke nagu mingisuguseid nagu õmblusmasinaid pisteid. Et üsna lähedal olema, siin edasi-tagasi käinud, aga kui meil oleks küljes nagu sammu jälgija või teekonna lugeja siis näeks kera, et me oleksime, me oleme mingisuguse penta pentagrammi kindlasti kokku saanud. Jah, me oleme siin joonistanud meid poognaid natukene. Viktor, tegelikult ja, ja muidugi see on nagu graafiline partituur selle järgi. Mõni muusik Stick mängiks kohe seda teost. Graafilised partituurid on ju olemas ja see on päris lai teema. Graafiline partituur, võib-olla ka film või pilt või inimese nägu või mida iganes, et noh, kuidas sa seda mõistad, et kui võib-olla sa seda interpreteerinud niimoodi, et sa vaatad seda, siis kuidas see sulle mõjub ja siis paned käed billile ja siis mängid seda, kuidas pilt sulle nagu on mõjunud ta nagu osaliselt nagu ikkagi improvisatsioon, toon, aga tal on selline graafiline, impulsgraafiline partituur ongi nagu selline ma arvan, noh, väga sageli mingis mõttes impulss. Impulsside partituur üldse on muidugi impulsside kogum. Ta annab mingi teatud impulsse, teatud vahelane impulsid teatud tüüpi partituuris väga selged. Nad on väga selgelt defineeritud ja mõnes annad abstraksemaks või vabamad. Ma saan aru, tänase teisipäev on selline hullumeelne, kus on loenguid ja proovid seal vaheldumisi, et seda jooksmist on seal hästi palju. Et sul ei ole isegi lõunapausi, aga aga millised muidu sa päevad välja näevad, et seal mingit ära jaotatud, mis hetkedel soolot kodus kirjutatud? No on jah, et see teisipäev on mul nagu põhiline õpetamise päev, aga sellega ma jõuan muidugi oma õpetamist ära teha, nii et vahel tuleb välja tulla ka veel paar korda nädala jooksul. Ja ka neid kodupäevi kirjutamiseks ei jää eriti palju, aga siis. Aga mõned päevad siiski ma püüan, et ma üldse ei lähe kodust välja vedama. Püüan siis neid asju teha, mis on nagu loomingu poole pealt. Tegelikult on muidugi varem võtnud, kui on nagu mingi kirjutamine, siis tahaks nagu iga päev teha. Et kui on mingi konkreetne lugu käsil, et siis ei tahaks nagu väga pikka vahet või aga vahel tuleb hüpata, midagi ei ole teha, elu on selline. Siis peate kasutama ära seda poolt tundi või kes ka mis sul nagu õpib, näiteks õpilane jääb tulemata tunnikene, siis tuleb seda ära kasutada. Jällegi seesama teemat, kuidas hüpata, ümber lülitada. Jah, see on oluline teema üleüldiselt ja selles ametis nagu igas teiseski ametis, ma arvan, et ümberlülitamine on ja meil on palju ümber lülitamiseni rollide vahel ja ja et osad on rollid või osad sellised olekud on, kus me oleme suunatud väljapoole osa trollid on või tegevusetus. Me oleme suunatud sissepoole, et need on täiesti nagu vastassuunalised. Et ma pean vaatama, seda ma iseendasse pean vaatama teistesse, aga noh, ma arvan, selline paindlikkus ongi elus väga oluline asi. Ja noh, kui sul on pere ja lapsed ja, ja noh, siin vahepeal tuleb roninastik, eks ole, meie sekka ja kõik need muud teemadel see annab nagu sellise rütmi rütmistab nagu päevaolemist üldse. Üliõpilane on lahkunud ja siis natuke veel juttu ajada, nagu järgmine üliõpilane tuleb. Selle arvelt, et nüüd siin kaks päeva on esiette kandeni aeglasel selle vaikuseteemalise. Selle pealkiri on. See tervikteose pealkiri on Insailans ehk siis vaikuses. Aga milles vaikuse teemas ennem ütlesid, et see vaikuseteema on seal viimasel ajal oluline. Vaikusest ei tohikski ju nii väga rääkida vaikusest, eks hoopiski vaikima, aga vaikus on teatud nagu vaimne seisund ja ma arvan, et et igal esemel ja igal inimesel on oma vaikus, mida ta nagunii-öelda levitab või kiirgab. Et vaikus ei ole ju midagi muud kui meie olemus või asjade olemas. Ja seetõttu on ka väga oluline Ega seda vaikust väga palju ei olegi, sellist absoluutset vaikust stuudios saada ka mujalt eriti ei saagi. Alati on mingisugune heli ju. Vaikus on teatud tüüpi heli, see, see on lihtsalt selline heli milles väljendub asja olemus. Mina arvan nii ja heliloojana loomulikult. Vaikus on see nii-öelda see kodu, kust helid väljuvad ja tulevad jälle sinna tagasi nii-öelda, et näete see on nagu see põhiseisund, asjade, põhi, põhiseisund, asjade olemus, vist ka see teemavalik. Millegipärast ennem kui me seal Niguliste kirikus olime ja siis kuulasin seda lõppu, kus need mehed laulsid, et mis need sõnad olid, et et nagu reaalsus kaob ära või. Et kui me oleme saanud sellise tõelise vaikuse kogemuse, siis me enam ei arva, et sõnad võiksid hõlmata nagu reaalsust. Ja, ja tead, mul tuli sellega meelde selline asi, et meil raadios raadioteatris selline stuudio nagu vatituba, ma ei tea, kas sa oled käinud seal, seal on selline, et noh, ühesõnaga selline siksakiline seintega ruum ja seal heli hajub niimoodi ära, et seal ei kosta see tagasi. Et su heli ei kosta tagasi ja see on jube veider tunne ja selles on ka midagi täiesti müstilist, mulle kuidagi nagu nende sõnadega nagu seostus see, et et kui sa oled selles ruumis nagu käinud ja sa kustutad veel tule gara, su hääl ei kosta tagasi. Et ühesõnaga, see on seesama ruum. Nojah, see on nagu tühjus, sest et me hääl Meie vaikus ka peegeldab meile tagasi mingitelt objektidelt tänu nendele objektidele tänu sellele, et nad peegeldavad. Me kuuleme ennast samamoodi. Päikesevalgus saab nähtavaks ainult tänu nendele objektidel, ometi läbib see kiirilmaruumi nähtamatuna ja siis muutudes nähtavaks ainult siis, kui ta põrkub kokku mingisuguste kosmiliste objektidega nii-öelda. Et samamoodi on, on meie endiga, kui see hääl enam tagasi ei peegeldu meie ümber, on keskkond, mis absorbeerida täielikult või isegi tõmbab endasse nagu must auk, et siis siis me oleme ühes väga salapärases või sellises erilises kohas, et see tühjus Et põhimõtteliselt meil on vaja kogu aeg ennast nagu ümbritseva keskkonnaga nagu seostada või, või peegeldama läbi teiste ennast, iseennast. Jah, ma arvan küll, et see seos on tegelikult asjade olemus, see, kuidas me ennast seostame ja kuidas teised meiega ennast, sellest, milline on meie vahe, mis on meie kahe vahel. Et see, see on see, mis on olemuslik, mina üksi ei olekul mitte midagi. Ma ei näe iseennast ja ma ei kuule iseennast. Mind ei ole olemas, kui sind ei ole. Ja ma saan aru, et see vaikuse nüüd lõpetab kohe üliõpilane Rebecca, kes ongi ukse taha tulnud. Täna olin ma Helena Tulve töövari. Saate, mida te kuulsite, mängisid Kuku Viivika, Ludvig ja Urmas Vadi ning siia lõpetuseks jääb kõlama Helena Tulve teos Insailans Vox Clamantis esituses neljapäeval Niguliste kirikus. Kõike head ja kohtumiseni.