Vikerraadio arvamusfestivalil. Rahva teenrid. Ja kena laupäeva vikerraadio eetris paidest vallimäelt, kus on kestmas neljas arvamusfestival ja vikerraadio läheb siit eetrisse täna erinevate otsesaadetega, aga just nüüd algab Eesti üks kõige populaarsem raadiosaade Rahva teenrid. Tänane koosseis on väga ebatavaline ja tõenäoliselt kordumatu sest täna teenivad rahvast Toomas Matson ja Toomas Sildam kes oleks 10 ja veidi rohkem aastat tagasi kaunistanud kõikvõimalike ajakirjanike jutusaateid, aga viimastel aastatel on nende meeste amet pannud neid sellesse olukorda, kus nad pigem on küll pidanud teenima riiki kas siis riigikontrollis või presidendi kantseleis, aga et tänases saates poleks mingisugust sellist erilist huvide konflikti, siis meil on kokkulepe, et nad esindavad siin ennekõike ise ennast ja toovad parimas arvamusfestivali vaimus esile oma isiklikke mõtteid. Aga tere, Toomas Sildami, tere. Toomas Matson. Tere. Tere. Tere. Tere. Panin meile väga suure vastutuse. Mina olen saatejuht Mirko Ojakivi ja me räägime täna erinevatel teemadel, arutleme presidendivalimiste üle, räägime ID-kaardi kasutamisest ja sellest, kuidas riik ei suuda ise ID-kaardist maksimumi välja võtta, seda me teeme jutuga vanemahüvitise muutmisest, aga Me ei saa üle ega ümber ka arvamusfestivali tähendusest ja rolliste. Kui Toomas Mattson sõna peab, siis teelt, aga mõned ettepanekud arvamusfestivali tuleviku osas. Aga esmalt siis räägime presidendivalimistest ja alustaks eile õhtul ETV otse-eetris olnud kandidaatide debatist, mis läks eetrisse siitsamast sellelt samalt lavalt paidest. Kui teie selle debati põhjal peaksite hindama, kes selles ametis oleks parim, siis mis need sellised peamised mõtetel on? Ja ma arvan, see debati viinud, mis oli väga huvitav, aga see ei viinud meid sammugi lähemale. Vastusele kuidas president valitakse ja kes võiks järgmiseks presidendiks. Võiks saada. Ma saan aru, sa pead silmas, et siin ei tutvustatud valimiskorda. Valimiskorrast räägiti ju väga palju, kas otsevalimised või riigikogus või valimiskogus aga see, mis on mis on kõige realistlikum variant ehk teisisõnu see, kuidas, Erakonnad, kes presidendivalimistel osalevad, nende rulett, mis on muutumas vene ruletti, yks, millega see lõppeda võib. Ega selle selles Me oluliselt targemaks ei saanud. No selles mõttes nõus Toomas, aga et ainus asi, mis praegusel hetkel presidendivalimistega on selge, on see, et mitte midagi ei ole selga. Ja need debatid ausalt öelda, mis massiivselt tulevad igast august minu arust nad kipuvad natukene olema pigem selline ühtlane voogavat peet, kus midagi väga mõistlikku või nii-öelda, väga selgelt, et teada ei saa ta nagu siit nurgast ja sealt nurgast. Et enam enamalt jaolt nende inimeste vaated on ju teada. Ja peale selle see debateerimine ei anna midagi sellepärast et, et valivad ikkagi presidenti, 101 inimest riigikogus või siis riigikogu liikmed ja valimiskogu liikmed. Ja noh, mis seal nii väga eraldi debateerida. Kuigi Toomas, kas sulle ei tundu, vot eile, kui me siinsamas paides rääkisime ka väga paljude parlamendierakondade inimestega silmaringi laiendamiseks, siis tegelikult ikka väikest mure nagu juba võis ka nende nende pilkudes ja ütlemistes tunda. Jah, et ega väga ei olnud sellist väga optimistliku meeleolu, et leitakse kohe kohe kohe mingisugune kokkulepe, et ta minu enda sisetunne, mis ei põhine mitte millalgi läks kokku väga mitmete sellist. Parlamendiliikmete ja muude poliitikute sisetundega, et et võib-olla me näeme ka seekord selle Äravus, siis presidendivalimised läheksid valimiskogust tagasi. Riigikogusse. Ma tahaks eilsest debatist esile kaks olulist detaili. Esiteks, debati eel röövis meedia tähelepanu Mart Helme, kes sattus või suisa nii-öelda on süüdi liiklusõnnetuse põhjustamises. Ja teine detail on see, et debatijärgselt ega väga palju sellest debati sisust ei räägitud, räägiti ühtimisest. Ma pean silmas ühte lauset, mis läks väga palju. Kas ma ühele presidendikandidaadile ka kui eile õhtul arvamusfestivali järgselt mööda Paidet ringi käia, siis kui küsida, mis debatist on meeles, siis rõhutati ühtimise seisukohta, et kas aps keeleaps võis kuidagi Jõksile mõjuda kas positiivselt või negatiivselt, sest on levimas ka arvamused, et kui inimene niimoodi millegiga meediasse haiseb ja ta on, ütleme, selline suhteliselt arusaadav, ma pean silmas seda, et sellest lausest tõenäoliselt räägitakse järgnevatel päevadel märkimisväärselt palju siis tabelid, meedia tähelepanu. Sõnadel on muidugi tähendus aga ma ei arva, et et sellest ühest lausest sõltub järgmise presidendi isik. Samas ma arvan, et ka sellest lausest lähipäevadel väga eriti enam midagi ei räägita, sellepärast et mõtet seda väga piinlikku hetke lihtsalt meelde tuletada, et kõigil on, kõigil on seal küll ära fikseeritud, aga ei ole mõtet seda uuesti hakata. Päevast päeva käia, ma seda juba ainuüksi selle vestluse teise osa. Ole huvides, aga räägime ikkagi nendest võimalustest, et me siin käisime ka eile õhtul kolmekesi mööda arvamusfestivaliala, ma arvan, me rääkisime väga paljude presidendikandidaati, Nende kampaania meeskondadega. Kusagil kõigil on siiski olemas selline pisikene lootus, et äkki neil on mingisugune poliittehnoloogiline võimalus. Et äkki leitakse siiski selline madalaim ühisosa kõikide erakondade vahel või siis 68 riigikogu liikme poolt. Te mainisite, et see väga tõenäoline ei ole, aga, aga mis oleks see teie hinnangul? Mis võiks aidata parlamendis? Ja ära valida, tea, võiks olla inimestel lihtsalt vastutustunnet, natukene mõistust. Ja, ja selle selle valimisega peaks nagu ühele poole saama mind väga hirmutas, tõid oma sisse juhatades sisse sellise lause, nagu, et erakonnad võiksid leida madalaima ühisosa. Et. See on sobilik leida suurima, ma, ma pigem sooviksin, et erakonnad leiaksid ühisosa selles, et tuleks oma erinevad huvid kogu kokku pakkida ja mõelda tegelikult sellele, mis on selle väikese riigi huvides mitte niivõrd mängida sellele, et kas minu partei saab midagi kogu selles arutelus on ka äärmiselt häirinud siin vahepeal eriti eriti nii-öelda sellised arutelud, et, et kas nüüd ühel või teisel presidendikandidaadil on sellele või teisele konnale midagi nagu vastu pakkuda. Et selline tingimata eeldus, et kellelgi peab olema midagi vastu anda sellise asja puhul nagu Eesti vabariigi presidendi valimine. See kõlab kuidagi selliselt kohatult ja, ja lisaks veel ka see et nende erakonnad võiksid mõelda selle peale need valijamehed, et et eesmärk ei ole mitte valida see, kes kes on selles mõttes kõige nii-öelda ohutum või et kelle, kelle vastu on kõige vähem inimesed vaid et võiks nagu mõelda pigem positiivse poole pealt, et kelle poolt olla ja kes on see inimene, kes suudaks selle rolli ka kenasti välja kanda. Jah, Toomases kõneles selline suur suur kogus idealismi. Parukas bee alal, mina ütleks muidugi, et tegelikult ikka on ju väga lihtne. Parlamendi riigikogu ametijuhend annab talle kohustuse, kui esimese võimaluse valida, valida riigikogus president riigikogu erakonnad mäekuude jooksul näidanud, näidanud soovi mingi kokkuleppeni, selles jõuda, kuigi kuigi ma arvan, kõik saavad aru, milline, milline risk ja ettemääramatus on, kui kui selle panime valimiskogusse. Aga eks teiselt poolt on näha ka seda väikest kibelust peaministri erakonnale kambakas teha valimiskogus minu arvates see, see on ikkagi ka nagu selgelt õhus ja see tuli ka meie eilsetest vestlustes siinsamas paides välja, kui Mirkko oleks võinud salvestada mitu saadet. Jah, aga ma arvan, et praegune olukord, kus me oleme, kus me diskuteerime selle üle, et kas parlamendis on üleüldse mingisugust suutlikkust kokku leppida, kas 68 saadikut suudavad ühegi nime taha teha risti või mitte, et see on paljuski tekkinud sellepärast, et mitte ei olda vastu sellele, et leida sobiv president, vaid pigem ma arvan, et see on selline vastuhakk sellisele poliittehnoloogilisele mõtlemisele kus üks erakond on proovinud väga pikka aega Eesti poliitikas just nimelt seda poliittehnoloogilist loogikat, üksteise vastu erakondi mängides tekitada olukorra, kus nad on dikteerinud seda ruumi. Et tänaseks on lihtsalt see, et presidendivalimistel teistel erakondadel on lihtsalt esimest korda selline võimalus öelda, et näete, te olete praegu sellises olukorras, see olukord teile väga hästi ka ei sobi, aga meile meeldib, et te olete selles olukorras ja ei tule. Ja nad kasutavad ära selle erakonna, aga miks ma selle erakonna nime nimeta, tegelikult Reformierakonna senist väga kehva otsustamist ehk mitte öelda otsustamatus. Mis on seoses, mis on seotud nende enda presidendikandidaadiga. Presidendi teemal on, minu jaoks on praegu viimasel ajal tekkinud sellised küsimused, et kuidas kavatseb Reformierakond tagada Siim Kallase maa, Siim Kallasele oma fraktsiooni, 30 saadiku toetus. Et kas on võimalik, et kusagil sellised kuus kuni üheksa ainult reformierakonnas ei võiks näiteks teises valimisvoorus minna rändama, siis on küsimus, kas ja kuidas püütakse Siim Kallast keelitada, et ta valijameeste kogus ei kandideeriks. Kui Siim Kallas osutub kahe tugevaima riigikogu kandidaadi sekka, siis ta pääseb sinna automaatselt. Kallas on öelnud, et ta läheb lõpuni ja lisaks on põnev jälgida, kuidas sotsiaaldemokraadid Eiki Nestori tarvis kuust puudu olevat häält kokku saavad, et eile mõned sotsiaaldemokraadid olid siin suhteliselt rõõmsad ja kindlad, et küll saadakse ja, ja mitte kuus, vaid tullakse terve fraktsiooniga, et ma tahaks seda fraktsiooni näha, kes läheb Eiki Nestori taha? Teil on presidendi teemadel veel mõtteid. Mulle üldse ei meeldi see, mida siin ka eile selles debatis ärevaatset kõlas, küll tugevamalt, küll vähemalt see pidev jutt sellest, kuidas tuleb järjekordselt ikkagi hakata, kuidas rahvas peab saama presidenti valima ja nii edasi, et Eesti põhiseadus annab üsna tasakaalustatud lahenduse ja tõepoolest nagu Toomas, kui siin ütles riigikogu töö meile president valida ja üldiselt ei maksaks oma tööd teistega sokutada. Riik riigikogu muuseas võib väga kentsakas olukorda panna praeguse presidendi Toomas Hendrik Ilvese, kes tõenäoliselt on plaaninud ühel väga konkreetsel kuupäeval amet Kadriorus vabastada, oma tool vabastada, aga kui riigikogu ja valijameeste kogu või valimiskogu presidenti ära ei vali, siis ma saan aru, siin riigiõiguslased on vaielnud üleüldse selle üle, et kui kaua võiks presidendi volitused kesta ja ma saan aru, et lõpuks on jõutud tõdemusele, et põhimõtteliselt peaaegu et lõputult, kui parlament ja valijameeste kogu ei suuda oma tööd teha Ei no ma loodaks, et see ei ole lõputult, kuigi jah, praegu praegu presidendi kantselei lähtubki sellest, et 10 10 10. oktoober on päev, kui uuele presidendile riigikogus ametikett kaela pannakse ja Toomas Hendrik Ilves paneb Kadrioru ukse kinni. Aga tõepoolest riigiõiguslased on öelnud, et juhul kui see hästi keeruline skeem, kui valimiskogust tagasi riigikogusse ja riigikogu ei suuda ja siis uuesti tuleb valimiskogu ja siis nii kaua peaks praegune riigipea täitma vabariigi presidendi kohuseid. Teema kokkuvõtteks, mida te raadiokuulajatele soovitate, mida jälgida, kuidas aru saada, millised kandidaadid väärivad presidendi ametit, millised mitte, et mis need indikaatorite endi jaoks on? Niuke nagu mõelda, kus see kus see Eesti seal 21. sajandil asub ja mis meie ümber on ja mis meid mõjutab Ja kuidas presidendikandidaadid sellest aru saavad ja ja millised võiksid olla nende nende võimalused siin Eesti eest seista. Et mulle ka nagu endale väga ei meeldi, kui jagatakse, et president peab olema näoga rahva poole või vaatame ainult eesti sisse, siis tahaks küll küsida. Kuuse kukal vaatab jaa jaa. Ja mis siis nagu pilgu alt välja jääb? Et sellist presidenti tõenäoliselt ei olegi? Kuna ei neid võib olla Juhan Kivirähki kunagist kirjutas siin, et et inimesed ootavad presidendist üliinimest, et mul on vaja, et lihtsalt oleks korralik karukese mõistlik inimene, kes siis kaitseväe põhiseadust ja tema väärtusi ja, ja kui inimene sellega hakkama saab, siis ta ongi Eesti Eestile hea president, et et Eesti presidentidega on kuidagi minu meelest läinud väga hästi, et, et seda ametit tan siis valitud või sattunud nii-öelda täitma just sellised inimesed, kes sobivad ja täidavad seda rolli teatud kindlal ajahetkel. Et Lennart Meri oli täiesti eripärane riigi nii-öelda taastamise perioodi president siis kahtlemata nii-öelda, et kui näiteks keegi küsiks, et mis on nagu Arnold Rüütli kõige suurem teene minu silmis, siis kahtlemata ajal ta Arnold Rüütel presidendina asudes toetama Eesti liitumist Euroopa Liiduga, kahtlemata see on tema erakordselt, kõige suurem sellisel teene pluss et ta muutis Euroopa liidu vastuvõetavaks, palju tal nendele inimestele, kellel oli selliseid hirme, kes olid raskemini kohanenud uuenenud oludega ja nii edasi ja, ja, ja praegusel ajaperioodil täpselt on vist olnud Toomas Hendrik Ilves kes on just nende tugevust, aga mida praegu on maailmasõja läinud. Et me mõnes mõttes peame mõtlema selle peale, et millised on need omadused, mida see president, keda me praegu valime lähema viie aasta jooksul Eestis ja maailmas peaks esindama. No et kuulajate silmis end rehabiliteerida, siis tuleks jälle öelda, et jäime saates väga pikalt peatuma sellel tühisel presidendi teemal, aga läheme teemadega, edu ei ole tühi, ei ole. Et Eesti presidendist ei sõltu midagi, tegelikult on presidendil väga mitmesuguseid olulisi rolle nii välissuhtluses kui ka riigisiseselt. Pluss ka on siin ju Raul Rebane presidendil väga suur sümboolne võim. Aga lähme siis edasi teiste tähtsate teemade juurde. Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna korraldajat teisipäeval suure pressikonverentsi, kus tutvustati siis neid seisukohti ja valikuid, kuidas muuta senist vanemahüvitise süsteemi? 12 13 aastat on süsteem suhteliselt muutumatu. Nüüd on siis jõutud Praxise ja erinevate ekspertide abide abiga tõdemusele, et 180 miljonit eurot aastas neelab hüvitis halvendab veidi vanemate olukorda tööturul ja selleks, et kõrgepalgalised naised ehk ka võib-olla mehed suudaks olla senisest konkurentsivõimelisemad tööturul oleks tarvis seda süsteemi veidi muuta. Ja kui Tsahkna ettepanekuid natukene siin lühidalt kokku võtta, siis peaks välja tooma selle, et isad võiks senise 10-ga taevase isapuhkuse asemel saada tasustatavat puhkust lisaks veel 30 päeva ning lisaks saaks praegu pooleteist aasta jooksul välja võetava vanemapuhkuse hajutada kolme aasta peale ja korraga võiks puhata nii ema kui ka isa. Aga oluline oleks ka see, et vanemad võiks lapse kasvatamise kõrval tööl käia ja riigilt saadav vanemahüvitis ei kahaneks. Keeruline jutt, aga kui lühidalt kõik see kokku võtta, siis vanemahüvitise autorid Reformierakonnast on öelnud, et mõned detailid on arutatavad nagu näiteks pigem isapalk ja suurem paindlikkus. Aga see korraga töötamine? See oleks välistatud, et Tsahkna oleks vist natukene nii öelda herilasepesa surkima, et praegu on hea aeg, ütleme, Reformierakonna teemadega teistel tegeleda, sest reformierakonnal endal pole aega enda teemadega tegeleda. Mina ei tahaks nagu sellist tõlgendust anda, sest esiteks see, millega Tsahkna välja tuli, seal sellest on sotsid on ju mõnda aega tagasi juba pikalt rääkinud ja tegelikult Kaja Kallas on natukene Kaja Kallas. See, et vanemahüvitist hajutada pikema perioodi peale. Täiesti normaalne, mina ei saa aru, miks selle peale nagu eru erutuda või hakata ka mürgiseid sõna nooli heitma. Ütleme sellise päris hulka aastat Eesti poliitikas Esinenud nähtus, kus siis kramplikult hoitakse kinni millestki, mis siis kusagil mingil omal ajal on tehtud eriti kui see on veel olnud teatava suure propagandistlik väärtusega. Et me peaksime minu meelest terviklikumalt julgemalt käituma oma selles mõttes julgema lahti lasta senistest igasugustest arusaamadest, käitumisest, reeglitest ja nii edasi, et, et me võiksime olla palju paindlikumad, et noh, tegelikult selline ideaalne valimisprogrammidega võiks ju minna tegelikult välja valimistele on see, et ma ei luba mitte midagi, kui, et seda, et ma käitun ja teen nii, nagu parasjagu tundub mõistlik olevat, et ma ei, ma ei tee. Väga pikalt asjast puus liiga, Vik parem elu oleks palju. Lühidalt Loffi ahvers. Pigem peaksime vaatama, kuidas me igal ajahetkel oleme nagu paindlikud, et kui üks või teine süsteem ei toimi või siis on ajad muutunud, lihtsalt siis tulebki asju teha, teha ümber. Et siin kui ma õigesti mäletan, siis 2011 aastal Reformierakonna üks valimislubadusi enne parlamendivalimisi oligi niimoodi, et, et mitte mingil juhul nii-öelda vanemahüvitise süsteemis mitte midagi ei tohi muuta. Et siis et juba viimastel parlamendivalimistel nad olid ist sõnastanud seda niimoodi, et et ei tohi muuta aluspõhimõtteid ja kõike seda muud, et et tegelikult võib-olla on vaja muuta, võib-olla ei ole vaja muuta, aga me peaksime vaatama võib-olla seda, seda hüvitamise ja kogu seda perede toetamise süsteemi pikemalt, et kui meil praegu on sellesse esimesse otsa kontsentreeritud väga-väga suur hulk raha ja tegevusi, et siis eila siin vesteldes mitmete inimestega, kellel on, kellel on lapsi ja erinevates vanustes lapsi, siis nendelt selline signaal oli pigem see, et, et peaks vaatama, kas see on proportsionaalne kogu selle ülejäänud lapse elukaarega. Et võib-olla on hoopis rohkem vaja tagada seda, et inimestel oleks kindlus, et tema laps saab kuskil lapses lastesõime lasteaeda, et tal on olemas algklassides kodulähedane kool, mis on hea kvaliteediga, turvaline ja nii edasi ja kui lapsis kasvab, et siis on igasugused trennid, kõik see muu asi tagatud, et mulle tundub, et et asi võiks nagu lahti võtta juppideks algusest peale ja siis uuesti kokku panna niimoodi, et see arvestaks seda tervikut. Et seda, seda on ka erinevad proksise ja teiste mõttekodade analüüsid tegelikult näidanud, et Eestist keskendutakse liiga palju just sellele esimesele paarile aastale. Vaatamata väga olulised aastad, aga seda ülejäänud osa nagu peaks nagu tugevamalt vaatama ja looma sellise nagu ühtse süsteemi selleks. Selle vanemahüvitise, olgu ta nimi, siis vanemapalk või emapalk või, või midagi sellist, heal lapsel ikka palju nimesid selle puhul on ju noh, kogu aeg meil armastatud rääkida seda, et kuidas tõstab sündimust, lahendab demograafilisi probleeme, et, et siin on ka rida uuringuid, kus tegelikult päris kinnitust see lause ei ole nii-öelda saanud, et pigem ütleme seal sellise esimese lapse saamist võib-olla ta on mõnevõrra ja nii-öelda kaasa aidanud, aga sündimata jäävad kolmandad lapsed, kes on iibe seisukohast ikkagi kõige olulisemad lapsed ja pigem just ma arvan, kui nii-öelda lahendada seda demokroopi, demograafiliste ülesanne, siis peakski mõtlema sellele, et mis seal juhtub selle kolmanda lapsega. Ehk siis kuidas sünniks kolmas laps, kuidas oleks seda kergem üleval pidada, ehk siis kuidas pere ei satuks vaeseid riski? Mirko, ma usun, et sina oled kõige õigem, ütleme kas kas need Tsahkna ettepanekut. Ma ei tea, mulle tundub, et need on ju tegelikult lapsevanemasõbralikud. Suurim kriitika on ju see, et riik praegu tellib justkui emal seda teenust, et tal lapsega poolteist aastat kodus, et ta kasvatab oma last, nimetab vahetult mähkmeid ja ta on tööturult eemal. Aga probleem tekib sellega, et võib-olla see ema tahab aeg-ajalt siiski oma tööalaselt midagi panustada. Noh, ma ei tea, kirjutada mõne analüüsi, nõustada kedagi inimestel tänapäeval on väga palju erinevaid ameteid. Väga palju on võimalik teha tööd ka õhtusel ajal kodus. Raha vastu võtta. Ja ta tahaks jääda puutumus tööturuga oma oma ametiga. Aga praegu riik karistab seda aktiivsust, dusi piirangud on seatud hoopiski sedapidi, et mitte ei piirata seda aega, vaid piirang käib sissetuleku järgi, et kui inimene teenib miinimumpalka, siis praegu riigi silmis ta võib käia täiskohaga tööl olla, koristaja olla müüa. No ühesõnaga pole oluline, mis ametit teeb, aga seal justkui ei ole lapsel tarvis ema või isa kodus seal justkui riigi silmis võiks see laps ise hakkama saada, aga kui kõrgemapalgaline inimene läheb tööle, siis riik karistab teda nii-öelda siis vanemahüvitis vähendamisega? Ma arvan, seal on mõttekoht. Ja selle Tsahkna ettepanekute paketi puhul on ju tegelikult ka proksis esile toonud seda noh, tõenäoliselt sellepärast, et nad ise aitasid seda analüüsida, et ülesandele ei lähenetudki nii, et leida kõigepealt lahendused vaid kordistatigi probleeme, siis prooviti leida lahendusi ja muuseas, kui siin näiteks isa palgast või sellest tasustatavast isa osast rääkida, siis praegust kümmet päeva mis on tasustatud, selle võtavad välja ainult pooled isad. Mis on selles mõttes mõttekoht, et sisuliselt riik pakub isadele tasuta raha, ole naise ja lapsega kodus, aga pooled isad loobuvad sellest, ma ei tea, kas nad on lihtsalt ilma rahata kodus või, või või seal on mingisugused teemad. Ma arvan, et siin jälle ei tasuks takerduda sellesse konkreetsesse ettepanekus et need on juba detailid ja siin oleks võib-olla kõige mõistlikum kuulata, mida siis nagu pered ise ütlevad, et mida, nagu pered ise arvavad, et kas tuleks lahendada niimoodi-naamoodi. Siin tuleb loomulikult vaadata, et ei suureneks koormus riigieelarvele. Ja, ja teiseks, mis on väga oluline minu meelest on see, et et kui me räägime siin Vanematest siis kindlasti on, on see eemalejäämine seotud ka selle hirmuga, et inimesed võivad kaotada oma kvalifikatsiooni ehk siis siin tuleb, kui vaadata nii emade-isade puhul, et see oleks tasakaalukas pluss, tuleks vaadata ka kindlasti seda asja tööandja vaatest, et nagu ma aru saan, praegune ettepanek natukene muudab asju paremaks tööandja seisukohast, et see etteteatamine muutub pikemaks ja sunnib nii-öelda peresid paremini planeerima seda, seda puhkuseaega ja nii edasi, aga siiski tuleks seda vaadata kompleksselt ja kui meil oli siin juttu osaajaga töötamisest ja nii edasi, siis, siis seda on ju erinevates uuringutes väga palju toodud esile, et et siin meil Eestis ei ole kahjuks veel selline osaajaga töötamine ja nii edasi väga populaarne, ehk siis see, mida, mida ütleme, Lääne-Euroopas väga ammu on praktiseeritud, on meile veel natukene selline võõras ja võõras nii töövõtjatele kui ka tööandjatele, et võib-olla lihtsalt tuleb siin natukene oodata, millal need asjad nagu arenevad ja, ja vaadata, et ei oleks asjade mõistlikul lahendamisel mingeid takistusi. Kaks nüanssi võib-olla veel, et üks on see, et alati saab küsida, kui noh, ütleme retoorilisi küsimusi esitada, et kuidas lapse seisukohalt on parim, et siin ka lastearstid võtsid lõppeval nädalal sõna ütlesid, et tegelikult oleks väga hea, kui ema oleks just seal, ütleme, kindla perioodi jooksul ja suhteliselt alguses lapsega kodus noh, siin on võimalik esitada ka mitmeid teistsuguseid argumente ja teine pool, mis puudutab just seda, et, et kas me praeguse süsteemi puhul oleme kindlad, et kui need emad on kodus, et nad tegelikult oma tööeluga ei tegele, küsin jällegi retooriliselt. Mitte et see oleks probleem, ma arvan, üsna levinud on see skeem, kus tegelikult emad seal vanem oma puhkuse lõpufaasis tegelikult panustavad juba aktiivselt tööellu ja erinevaid, nii-öelda sissetulekute lepingulised, vormistatakse niimoodi, et see tasu saabub siis, kui tulevikus inimene tööle naaseb, ma arvan, see ei ole väga levinud, aga neid juhtumeid, ma arvan, võib tuua päris palju. Ja ka kindlasti, sest ega ükski ükski ema ei taha ju, et kui ta tuleb saama sellelt pikalt pikalt, lapsepuhkuselt tuleb tagasi, siis ta avastab, et no üldiselt me teame jah, et on ju igasuguseid juhtumeid olnud, kus kõik tööandjad ei ole sugugi mitte lapsesõbralikult ja peresõbralikult käitunud, nii et eks seda, seda kindlustunnet ja mingit kindlustust tahavad, tahavad paljud lapsevanemad tunda. Selle iibe momendi juurde, mida sa selle vanemahüvitisega seoses päeva siin aktiivselt mainisid. Tegelikult ongi inimestele väga paljuski jäänud mulje, nagu see oleks mingisugune tohutu seadus, mis on suunatud iibe küsimusele, et tegelikult, kui lugeda seda seadust siis seadus oma esimeses lauses ütleb ära, mis on selle seaduse eesmärk iibest ja seal kindlasti seaduse eesmärk on tagada inimesele sissetulek, mida ta kaotab seoses sellega, et ta kodus kasvatab oma seda väikest last ja kui vaadata tuleviku poole, siis varsti ütleme viie-kuue aastane pärast seitsme aasta pärast Eestis niikuinii, kui vaadata need demograafilisi kaarte, siis seal toimuvad väga järsud hüpped, järsud muudatused. Et me ei saa ka seda andmestikku väga võrrelda või öelda, et ühe või teise meetme tõttu kas sünnib üks asi või sünnieks ju. Ja, ja noh, siin tuleb väga paindlik olla, tegutseda järjekordselt, mitte haarata Klamp nii-öelda klammerduda vanade asjade külge. Selle teema lõpetuseks võib-olla tsiteeriks haridusminister Jürgen Ligit, kes ütles, et raha eest lapsi osta. Ma arvan, et Ligil on selles osas õigus alla raha eest parandab perede olukorda ja ma näen siin alal ühte inimest, vähemasti kes rõõmustab selle lause peale, kui esitletakse ka valitsus valitsuse töövõite järgmisest aastast tervise tervisest, Eraimus, Cage. Jah, versal vaatab vana hea kolleeg Postimehe toimetusest, kellega oleme koos jaganud töölauda Rasmus Cage, kes on praegune paarikümne meetri kaugusel ja nüüd töötab Stenbockis. Ja tema rõõmustab kindlasti selle üle, kui rõhutada, et järgmisest aastast kolmelapselise pere sissetulek vanemahüvitise näol tõuseb oluliselt ja ka Cage saab sellest süsteemist isiklikult lahkelt osa. Aga kui nüüd huumoriminutid lõpetada või sõbralik nöökimine, siis võiksime demograafia juurest minna demograafiaga küll mõtlesin, rõhutas ei olnud viimase teema puhul väga palju pistmist. Aga võiks minna nüüd ID-kaardi ja selle funktsionaalsuse teema juurde ja selle teema ajendiks on siis lõppevast nädalast silma jäänud uudis sellest, kuidas töötukassa on augusti saabudes asunud jagama uusi plastikust kaarte, mis tõendavad siis isiku töövõimet. Jaa, Need kehtivad koos isikut tõendava kaardiga, ühesõnaga riik on trükkimas siis lähiaastail tuhanded eurode eest plastikkaarte, kuigi seaduse kohaselt on kõigil riigis elavatel inimestel kohustus omada ID-kaardi ja sellele saaks kanda ka samuti informatsiooni selle kohta, kas inimesel on töövõime olemas või on see mõnel määral kadunud. Selles mõttes üsna jabur, ma arvan, et võib-olla sellest plastikkaardist me täna ei räägiks. Kui me ei mäletaks umbes 10 või pisut rohkem aastat tagasi olnud juttu sellest, kuidas nüüd saabub üks superkaart, mis tulevikus asendab kogu rahakoti sisu ja me oleme täna ikka olukorras, kus rahakott on koordidest pungil. Aga näinud ei anna, rahakott on pungil erinevate kaupluste kaartidest. Aga eks ID-kaart meil ongi päris hea turvaline ID-kaart, et see selles on midagi valida ja ja seetõttu minu jaoks on küll väga arusaamatu, miks võiks üritatakse mingit tükikest sellest ID-kaardist nagu eraldi mulle taskusse panna. Sisuliselt on ju seal tegu kahe väljaga, kui rääkida, ütleme, andmebaaside loogikast üks on see, mis ütleb, et inimesel on töövõime kaotus ja teine väli tõenäoliselt ütleb mingisuguse protsendi. Ehk siis väga palju bitte ja võite ei tohiks sellele kuluda ja seda tõestab tõenäoliselt see. Sinna plastikkaardil ei ole ka riik väga palju kirjutanud, aga asjad tunduvad tegelikult alati keerulisemalt, kui nad on, et maile uurisin ka sotsiaalministeerium inimestest inimestelt, et milles iva ja selgus jälle, et eelmine minister oli unustanud midagi ja kuidagi oli kiirustatud ja, ja kui see asi avastati, siis oli juba hilja. Ja tegelikult ei ole hilja, sellel saab rahulikult tagasi pöörata, sellepärast et veel kord selle plastikkaartide juurde tulla, siis oleks sama, nagu meil testis oleks, ei tea, haigekassa haigekassakaart oleks jätkuvalt eraldi taskus ja kui lähed Kas oled kunagi haigekassakaarti pidanud kasutama? Ei mäleta, et oleks, aga, ja siis, kui me läheme taas Watsoniga, läheme oma vererõhurohte ostma, et siis anname eraldi haigekassakaardi ja siis isiku tuvastamiseks oma ID-kaarti ja see oleks tobe. Jah, aga tõepoolest, Eesti on äärmiselt õnnelikus olukorras riik, sest meil on üles ehitatud kogu riiki hõlmav ID-kaardisüsteem ja turva selline ja turvaline ja kui meil läheb alati jälle kusagil vaidlustaks selle üle, et, et kuidas ikka e-valimised, miks teised riigid seda ei tee ja nii edasi, siis vastus ongi selles ka oluliselt, et teistel riikidel puudub see võimas vundament, ehk siis ID-kaardi süsteem sellisel kombel, nagu ta meil on. Aga mis puudutab nüüd seda viimast juhtumit, siis tegelikult kui selle ühe plastik kaardi juurest edasi minna, siis see näitab jälle sellist mõtlemist. Ehk siis me tegelikult peaksime ükskõik mida tehes mõtlema ennast väga laisaks inimeseks ehk siis kuidas ma saaks läbi niimoodi, et ma ei peaks mitte midagi tegema ja see aitab väga palju see aitab leida nagu neid lahendusi, mis siis sinu eest töötavad ja antud juhtumil see Taavi, Kotka Majandus-Kommunikatsiooniministeeriumi ja nii edasi etteheide on äärmiselt põhjendatud, kuigi ma saan aru, et vähemalt siin on töötukassa vist öelnud, et et muidu ei saaks seda süsteemi nii-öelda väga-väga kiiresti käivitada, et seal on teha vaja mingisugust arendusi ja nii edasi. Aga noh, küllap need arendused on võimalik ka mõistlikult ära teha, et riik on olnud siin pioneer, näen, et ka meie taskutes hakkab pidevalt vähenema nende erinevate kaupluste ja nii-öelda era eraasutuste erasüsteemide kaartide hulk, sellepärast et kui näiteks oled ühes või teises raamatupoes või elektroonikapoes, siis ega ma ei esita seda enam kliendikaarti mingisugust Vaidet lüüakse sinna masinasse sisse, see minu ID-kaarti loetakse automaatselt see informatsioon sealt välja. Et sellist asja nagu ID-kaart meil on, võiks tõepoolest igas asjas rohkem ja rohkem ja rohkem ära kasutada, lõpetada ka ka need olukorrad, kus siis ma lähen kuskile asutusse, annan oma ID-kaardi ja siis see klienditeenindaja toksib sealt selle ID-kaardi pealt minu isikukoodi sisse. Aga see nii täna toimibki paljuski, sest kui vaadata viimase kolme kuu ID-kaardi kasutamise statistikat, siis 40 protsenti Eesti inimestest on viimase kolme kuu jooksul oma ID-kaardi kasutanud elektroonilisel otstarbel. Ehk siis 60 protsenti hoiab seda oma rahakotis lauasahtlis. Ja see ongi puht selline füüsiline kaart, et näidata oma pilti ja sealt saabki siis pangateller sinu isikukoodi maha kirjutanud. Et põhiliselt olekski vaja inimestel seisvalt pähe õppida oma isikukood ja, ja kõik ülejäänu toimub isikukoodi põhiselt. Aga siin tuleks, muuseas, siin on jällegi huvitav nüanss on see, et me teame kõik seda, et umbes 90 protsenti rohkem tuludeklaratsioone tehakse elektrooniliselt. Nüüd tekibki küsimus, mismoodi on võimalik, et 40 protsenti Eesti inimesed, sest kasutab ID-kaardi, aga 90 protsenti deklareerib oma tulusid elektrooniliselt? Nipp on väga lihtne, väga suur osa Eesti inimestest kasutab oma isiku tuvastamiseks pangalinki. Ka oma panga sisselogimiskoodi on, me teame, selle kaudu on võimalik isik tuvastada. Tõsi, digitaalset allkirja siiski panga kaudu ei ole võimalik anda, selleks tuleb ikkagi ID-kaart panna lugejasse ja teada oma kuuekohalist. Salanumbreid. Jah, ja kusjuures Toomasime natukene diskuteerida, et kui sa ütled, et inimene peab lihtsalt teadma oma isikukoodi ja sellest piisab, et isegi ID-kaarti pole vaja kaasas kanda. Paljudel juhtudel see ajab asja täiesti ära. No ütleme, kui ma tean sinu isikukoodi, küll ma need neli viimast numbrit ka kuskilt kätte saan ja siis esinen siruna ikkagi vaata mingi selline nagu dokument võiks olla seal ID-kaardil. Jajaide kartongi isikut tõendav dokument vastavalt sellele kas või kasutada, ütleme seda kiibi osa või me kasutame lihtsalt numbriosa või siis me kasutame visuaali. Aga igal juhul me peaksime seal see, see plastikkaardi juhtum lihtsalt toob välja järjekordselt meie nii-öelda vanamoodi mõtlemise. Et me üritame nii-öelda, aga igasuguseid protsesse seada vana malli järgi, mitte mõelda nii-öelda uue malli järgi. Lahendus peitub pooles ametikohas, mille on lubanud ministeerium järgmise aasta jooksul sotsiaalministeeriumis luua või siis mõnes nii-öelda selles töötukassalaadses asutuses, kes kontrollib lihtsalt seda, et ei esineks selle, kui panna ID-kaarti, siis selle andmevälja kasutamise kuritarvitusi. Ehk siis elu on alati lihtsam, kui me kahtlustada oskame. Aga vaatan, et aeg surub peale. Võib-olla saate kõige põnevam osa, iga teema sissejuhatuseks maksab alati öelda seda, et nüüd on kõige olulisem osa. Me räägime arvamusfestivalist, see on neljas kord, tuhanded inimesed, eeldatavasti üle 10000 240 arvamustuba. Ma ei suuda isegi ette kujutada, et kui eksisteerib seisukoht, et on, kui ühes ruumis on kaks juristi, siis on kolm arvamust, vähemasti siis kui palju neid arvamusi võiks siin olla, aga ma prootseeriks intrigeeriks teid, et kas üldse arvamusfestivalil sellisel kujul, mis te arvate? Ta on tulevikku, mida oleks tarvis arvamusfestivali ka ette võtta, et ma tean, et Matsonile siin mõned huvitavad ettepanekud, vähemasti eile nendest rääkis, ma ei tea, kas öö jooksul muutunud. Jajah, ei, ma olen väga heasoovlik, et iseenesest see üritus kui säärane on kahtlemata täidetud äärmiselt toredate heasoovlike inimestega. Aga siin tuleks kunagi pärast esimest arvamusfestivali küsiti minu käest ka seda ja ja siis ma vastutada, vastasin, et et selline mõtete vahetamine on nagu väga tore. Selline selline arvamine, aga et põhimõtteliselt me võiksime ka jõuda otsustamise ja siis tegutsemiseni ehk siis selline lõpmatu, lõpmatu nagu arvamine ja lihtsalt arvamus, arvamine, arv seal pärast ilma nagu mingisuguse reaalse resultaadid, et võib-olla ma olen lihtsalt liiga selline praktiline inimene, et ma tahaks nagu mingist asjast ka saada mingit väga konkreetset kasu. Et mulle tundub, et võib-olla, kui siis arvamusfestival hakkas pihta mõned aastad tagasi, et siis ühiskonnas oli nagu selline tunne, et ei saa kuidagimoodi arvamusi välja öelda või kuidagi kusagil surub maha või, või nii edasi. Et siis ma arvan, et noh, praegu ei ole, aga ühiskonnas nagu sellist sellist tunnet, et, et oleks kuidagimoodi selline vaba arvamuste vahetus pärsitud, et seetõttu ma arvan, et võib-olla päris sellisel nagu sa lugesid, siin on 240 erinevat asja ja nii edasi, et võib-olla tasuks mõelda selle peale, et et äkitselt kontsentreerida seda üritust ühe päeva peale ja valida siis mingisugused kaks, kolm neli teemat mille üle siis vaielda, mõtteid vahetada ja, ja koguda siis tõepoolest väga erinevatelt inimestelt, kes siin käivad koguda kokku tõepoolest ideid, mida siis pärast analüüsi õnnestuks ka realiseerida. Et võib-olla tekib siin mingisugune väga-väga hea idee, mille peale ei ole kusagil parteikontorites näiteks tuldud ei ole võimeline? See muidugi ei ole võimalik, parteikontorites tuleb alati väga head ideed, aga aga et, et iseenesest võib-olla oleks selline nii-öelda ajurünnak mingi riigi ees seisva konkreetse probleemi lahendamiseks mis siis resulteerus ka mingiteks konkreetseteks ettepanekuteks, parem lahendus kui, kui selline natukene üha suuremaks ja hajusamaks minev arvamusfestival. No vot jah, ma nüüd natuke oponeeriks tegelikult ega, ega see, ta läheb selliseks hajusamaks. Neid töötube või arvamusplatse nõnda palju on. Minu arust see ei ole halb sellepärast, tõsi, ma pean möönma, ega ma nüüd ei olnud eile inimene, kes siin käis ühelt platsilt teisele ja istus ja kuulas kõik need arvamused ära. Aga midagi kusagil hakkab nagu vaikselt. Mingi mõte hakkab tiksuma ja. Ja mingi mingi idee, nagu tundub, huvitav, et siit võiks midagi edasi arendada. Pluss kõik need inimesed, kes siinkohal on palju toredaid, palju, palju toredaid inimesi, kellega on väga huvitav rääkida, arvamust vahel vahetada. Et sellised kolm-neli ajurünnakud Ühe päeva jooksul paranduseks liiga tavaline, et tegelikult selle arvamusfestivali omapära ja võib-olla ka tugevus. Kuigi meile vaidlesime kamatsoniga siit ära sõites, siia tulles ja täna hommikul siia tulles. Selle arvamusfestivali tugevus võib-olla minu jaoks ongi ess. Teemade ja inimeste paljus. Materjalid on ühes osas õigus, et kui see toimunud ühes sündmus kontsentreeruda ühele päevale modelt, teeks omalt poolt ettepaneku, et välja tuleks valida ilus päev jah, seda kindlasti. Päike 12 kraadi ja sajab vihma, aga meeleolu on endiselt hea ja kui arvamusfestivali puhul ja kui Sildami ideest midagi võtta, siis need inimesed, et ma arvan Ma väga vabandan, temperatuur on 14 kraadi. Ennekõike seeme, hea ajakirjanik kui tunnus, sest kui faktidel lastakse lobiseda, siis ka kogu ülejäänud diskussioon ja loogika veavad all. Jah, et meil oleks võib-olla vaja nagu faktifestivali ka et üha rohkem on, nagu see ühiskonnas ja meedias igal pool on, on pigem nii-öelda levivadki inimeste hulgas igasugused arvamused interpretatsiooni, et et võib-olla oleks mõistlik inimestele nende arvamustega pisut tagasi tõmmata ja, ja rohkem pöörata tähelepanu faktidele kui säärasele. See. Ta on niivõrd sisukas, et me põhimõtteliselt võiksimegi saate lõpuni jääda siia mõtlema, aga, aga ma siiski ühel teemal peatuks veel, sest kahtlemata selle arvamusfestivali olemuse ja, ja paremaks muutmise osas. Tegelikult ma tean, et teil oli ettepanekuid veel, aga ma saan aru, et vaadates seda tänu ja sära inimeste silmis, siis te kriitilisi ettepanekuid praegu siit ei julge teha, aga aga pärast arvamusfestivali korraldajad kindlasti Toomas Matson iga tasub ühendust võtta, tal oli paar head, väga head ideed, ma enam ei mäleta. Aga võib-olla lõpuosa kuulutaks nädala kõige positiivsemate emotsioonidele. Need on meie sportlased. Eesti on medaliriik Rio olümpiamängudelt, me oleme saanud ühe pronksmedali ja hulga häid emotsioone peenaiskonnalt. Tõsi, nii palju FB eksperte kui lõppeval nädalal Eestis on? Pole siin kunagi olnud, sest me teame kõik, millises järjekorras, kes oleks pidanud vehklema, kes oleks pidanud hoopis olümpiale sõitma. Mul on väga hea meel selle üle, et eesti rahvas on taas kord millegi osas targem. Aga siis selline klassikaline küsimus. Kas neljapaadi pronksiga jäite rahule või soovisite midagi enamat? Mina vaatasin Livistanu ERR-ile seda sõitu ja oli võimas tunne, jäin rahule. Lõika võimsad mehed. Et spordiga ma arvan, et me mõlemad oleme siin ühed kõige spordikaugemad inimesed üldse Toomasega. Ah, vabandust, ma olen ujumiskoolis ujumiskursustel käinud omal ajal. Selge, aga. Minule ja selline tunne oli, pigem mõtlesin selle selle vehklemisnaiskonna neljanda koha peale, et kui, kui nendel on selline tase, et nad on jõudnud nende vastas, on Venemaa ja Hiina, et noh, millest me räägime, et minu meelest tuleks olla ülimalt õnnelikud ja uhked, et, et riigid, mis on, ja rahvad, kust talentide valik on, on võimalik teha nagu sadu või tuhandeid kordi rohkemate inimeste hulgast. Et meil on siiski sellised inimesed leidunud kes meie au seal niivõrd kui hästi kaitsevad, nii et ma arvan, et et noh, suurepärane, On erakordselt põnevad olümpiamängud ka selles mõttes, et kunagi varem pole nii ligipääsetav olnud olümpia jälgimine, ma pean siin silmas seda, et rahvusringhääling oma kõikvõimalikest kanalitest, aga lisaks ka see suurepärane otsus, võib-olla see r-i seisukohast nii suurepärane ei tundugi, et võib-olla ma saan oma ülemuste käest veel mõne noomima meili, aga vaadates seda, millist tööd teevad ka erakanalid, et see valik on erakordselt suur. Ma tean, et raadiote ees on väga palju inimesi, kes mängivad ka seda mängu, et kui kuidas raadiosaates öeldakse Riio, siis raadio pannakse kinni. Sellepärast me täna selle teemaga lõpus jätsime, aga tegelikult kui päris aus olla, siis spordil rahva ühendamise seisukohast on väga oluline roll ja seda medalit selles mõttes ei maksaks alahinnata. Et võib küll öelda, et Eestil on siin kümneid medaleid erinevatelt olümpiamängudelt ja ka kuldmedaleid on väga palju, siis tühja sellest pronksist, aga ma arvan, et noorte põlvkonnale see medal võib omada väga suurt tähendust. Täiesti nõus ja tegelikult muidugi me tahaks mitte ainult sellepärast, et me siin r-i vihmavarjus oleme, aga tahaks tunnustada. Neid olümpiasaateid, mis inimesteni jõuavad, siis eile õhtul vaatasin jõudes koju arvamusfestivalilt andsin hinna Rooset olümpiastuudios, kes rääkis laskmisest, rääkis Oleski tulemusest. Äärmiselt huvitav. Ma jäin teda kuulama, seda saadet vaatama. Meie tõesti materjalid on õigus, et noh, ma ei ole väga spordi, spordilähedane inimene, avamine välja arvata, ujumine välja arvata ja aga see, ma arvan, et selle olümpia jooksul saame paljudes asjades targemaks. Et mina muidugi natukene jälle uriseksin, et minu meelest on küll kõik see, mida rahvusringhääling sealt spordivallast teeb, kaetud on äärmiselt tema vääriliselt professionaalselt. Aga kuhu ma siis vääriliselt professionaalsel, aga minu maitse järgi nagu on seda sporti ERR-is natukene sutsu palju, et eriti arvestades, et sport on ikkagi väga oluliselt kommertsrealiseerunud ja nii edasi. Et las siis olla nii-öelda need erakanalid, kes sellega tegelevad, müüvad reklaamiinimesed, saavad vaadata ja nii edasi, et võib-olla ERR keskenduks nii finantsiliselt kui ajaliselt pigem nendele asjadele, mis siis on tõepoolest unikaalselt ERR-i ülesanne. Ehk siis? Mulle tundub, et praegu ei ole need asjad siiski proportsioonis. Head kuulajad jutu jätkuks meil kauemaks, sest kui kaks meest on olnud nii kaua eemal ajakirjandusest, siis neil on kogunenud vahepeal mõtteid ja mida minut edasi, seda rohkem ma tundsin siin väga head diskussiooni ja sellist tõelist arvamusfestivali vaimu. Täna olid rahva teenrites Toomas Matson ja Toomas Sildam aga järgmisel nädalal teenivad rahvast tavapärases koosseisus juba saatejuht Aarne Rannamäe ja stuudios on ka Evelyn Kaldoja Postimehest ja Urmet Kook rahvusringhäälingust arvamusfestival paides kestab ja rahvusringhäälingu erinevad saated jõuavad siit täna eetrisse ka vikerraadio vahendusel. Soovitan jääda kanalile, mina olen Mirko Ojakivi kuulmiseni.