Vikerraadio arvamusfestivalil. Hommikust, head inimesed, kes te olete kogunenud siia paides arvamusfestivali vihmast teist päeva tervitama mul on. Pean teatava üllatuse ja hea meelega tõdema, et heidan siia hoolimata nendest võib-olla mitte kõige soosivamatest, aga siiski Eesti suvele, mitte ka väga ebatüüpilistest ilmaoludest tulnud nii palju ja tere hommikust kõigile vikerraadiokuulajatele, kelle kodudes ja autodes on loodetavasti veidi soodsam kliima kui, kui praegu siin Paide südames. Me alustame debati pealkirjaga, mis saab Euroopa Liidust ja mul on hea meel tervitada siin enda kõrval Eesti saadikuid Euroopa parlamendist. Tunne Kelam, Marju Lauristin, Urmas Paeti, Indrek Tarand, Kaja Kallas, vaid Yana toom on puudu. Tere hommikust teile kõigile. Meie tänane arutelu on pealkirjastatud üsna avaralt ja võib-olla veidi dramaatiliselt selleks on, mis saab Euroopa Liidust ja. Ma arvan, kõige paremini põhjendas seda tänast teemavalikut David Vseviov, kes sai mõned hetked tagasi siinsamas kätte aasta eurooplase tiitli. Ma nüüd tsiteerin Davidit vabalt ja võtan tema mõte lühidalt kokku, et kui ta räägib sajanditagustest sündmustest Venemaal ja ka mujal Euroopas, siis tunneb ta üha tihemini, et tegelikult räägib ta mingis mõttes ka tänasest päevast. Ja võib-olla. Alustame selle tänase päevaga Euroopa kõige akuutsemalt kriisist, kõige päevakajalisemast ja hiljuti, samast sündmusest, mis on ka muidu võib-olla brüsseli tavaliselt rahulikes suvedes, pannud kihama kogu selle masinavärgi ja, ja ei ole inimestele puhkust andnud ja selleks on loomulikult Brexit, et nüüd, kus tolm võib-olla on hajunud ja esimesed emotsioonid hakkavad jahtuma, siis kas me tegelikult saame öelda, et Suurbritannia ikkagi lahkub Euroopa Liidust või on veel ka mõni teine variant õhus? Marju hakkas selle peale kihistama. Mina ütlesin, sa lähed, kust meie teame ei pea, et meie meie hulgas meie hulgas ei viibi, mis mai. Ja ma arvan, et isegi tema praegu ei pea. Ja ma arvan, et tegelikult keegi ei saagi teada, sellepärast et need arengud, mis tegelikult algasid natuke hiljem, kui Brexit hakkavad mõjutama kõike. Ma mõtlen arenguid, mis algselt Türgis ja kui me näeme praegu Türgis tegelikult tuttab jõudu varsti üsna selgelt totalitaarne diktatuur. Ja see diktatuur ulatab käe teisele diktatuurile Moskvas ja teiselt poolt Iraanile ja nii edasi, siis selles rõngas olev Euroopa on juba teine-Euroopa ja ma usun, et ka Inglismaa näeb seda olukorda teistmoodi. Marju hüppas praegu meie debati lõppu, aga ma siiski küsiksin ka teiste panelistide käest. Tunne, palun, kas Suurbritannia lahkub Euroopa Liidust, võib seda kindlalt väita? Minu meelest võib öelda ka positiivses mõttes, et me näeme, kui tihedalt Euroopa Liit on liitunud. Suurbritannia võib kuulutada välja väikese enamusega otsuse lahkuda ja siis selgub. Lahkumine on peaaegu võimatu päevapealt. See lahkumine võib kesta aastaid ja me oleme ikkagi väga tihedalt seotud. Ja selles on minu meelest Euroopa Liidu positiivne element. Et me oleme väga selgelt kokku põimunud ja see lahutus anda tegelikult kunstlik, ma mõtlen, et ka Suurbritannia rahvale on see mõtlemiskoht. Sest vahe oli ju tegelikult 1,3 miljonit, Eesti elanikkond. Ja sellest midagi miljon on hiljem oma arvamust muutnud. Ja me näeme, et tegelikult selget lahendust ju ei ole. Suurbritannia elanikkond on lõhestunud, on kaks, kaks poolt ja, ja see ei anna head tulemust. Ja ma usun, et see peaks olema järelemõtlemiskoht, aega on. Aga ega me Suurbritanniast nii lihtsalt lahti ei saa. Urmas kõigepealt kõigepealt ma muidugi arvan, et praegu Euroopas enamikule inimestele kriis number üks ei ole mitte Brexit ehk Suurbritannia võimalik lahkumine vaid kriis. Kriis number üks on kõik, mis on seotud terrorismiga ja sisejulgeolekuprobleemidega. Et ja, ja see olukord kandub üle ka paljudesse muudesse valdkondadesse, sealhulgas ka Brexiti teemadesse, sest kui rääkida Suurbritannia lahkumisest, siis ka Suurbritannia puhul seda terrorismi küsimust või Suurbritannia sisejulgeoleku probleeme tegelikult Brexit ei aita kuidagi leevendada, Suurbritannia teatavasti pole kunagi olnud näiteks Schengeni liige, mis tähendab, et nad on oma piire alati kontrollinud, kuid hoolimata sellest on näiteks seesama terrorismialane riskitase selles riigis üks kõrgemaid Euroopas. Aga noh, kui ette vaadata, siis pigem see tõenäosus siiski on see, et vähemalt nii-öelda praegune Suurbritannia poliitiline eliit ja praegune valitsus ei saa sammu nii lihtsalt tagasi astuda. Et nemad täna ikkagi pigem peavad jätkama seda suunda, et siis liikuda lahkumise suunas. Kuigi me kõik teame, et ükski valitsus pole igavene, et selles osas see lahkumisprotsess igal juhul saab olema pikk. Ja selle aja jooksul võib ka Suurbritannia sisepoliitikas siiski asju juhtuda. Nii et selles mõttes see veendumus, et 100 protsenti Suurbritannia läheb ära, et noh, seda veendumust mul nüüd ka ei ole, piisab ju tegelikult erakorraline Sest parlamendivalimiste väljakuulutamisest ja et need valimised võidab Euroopa-meelne partei veel kord lubadusega jääda Euroopa Liitu, kui on nii, nagu tunne ütles, et tegelikult enamus inimesi on ümber otsustanud, et nad siiski ei taha Euroopa liidust väljuda, vaid tahtsid lihtsalt saata signaali briti poliitilisele eliidile, et nad olukorraga riigis rahul, et noh, mulle tundub see ikkagi üsna habras. Teoreetiliselt on see võimalik, sest kui vaadata ka viimaste kuude Briti sisepoliitikat, siis me kõik ju mäletame, kuidas kõigepealt, et endine peaminister Cameron teatas, kuidas ta igal juhul enne sügist ära ei lähe, läks mõni päev mööda, teadsin, et ikkagi läheb kohe. Kuidas Boris Johnson teatas, kuidas tema tahab võtta Cameron'ilt koha üle, läks paar nädalat mööda, teatas, et enam ei taha, eks ole, et noh, seda sisepoliitilist heitlikust on Suurbritannias palju ja, ja ega see ei ole kuhugi kuhugi kadunud. Praeguseks. Kui ma tohin lisada lihtsalt, et ega see ei ole ju ainult peti küsimus on Euroopa Liidu küsimus täpselt samamoodi. Ja, ja nagu tegelikult siin oli öeldud ka, et ei ole väga palju võimalusi seda otsust ümber muuta, et inimesed on rääkinud ja Euroopas ka kui kuulata neid seisukohavõtt, et seda meelsust siis siis kõik on või noh, väga paljud vähemalt on sellest brittide diivatsemisest pidevas, et endale eriõiguste nõudmisest tüdinud, et kui me mõtleme selle peale, et neil juba on tegelikult kõik võimalik kudest kokkulepetest Euroopas oma erikokkulepped, nii et noh, küsimus, milles, millest nad siis nagu välja ennast ikkagi hääletasid, aga, aga noh, et see Euroopa pool on nagu ka, et kui me vaatame näiteks Euroopa Parlamendis, kui paljud asjad meil kõik seisid pikalt tänu sellele, et, et britid ei saa võtta seisukohta ühes või teises küsimuses, ei saa väga tugevalt ennast väljendada, sellepärast et et jälle mõjutab seda referendumi tulemuste näitab Euroopa liitu siis halvas valguses või vales valguses või mis iganes, et, et noh, et neid debatte ei saanud ka pidada, et et me võiks ka nagu eluga edasi minna. Kas ma saan sellest aru, et Brüsselis tuntakse nagu väikest kergendustunnet, et saame viimaks nendest tülikatest brittidest lahti? Mina lahkusin Brüsselist juuli alguses, et kui te lihtsalt kirjeldaksite seda masinavärki, mis tegelikult pärast seda käivitus. Noh, te nägite seda Euroopa parlamendist, et me kuulsime Martin sel Maieril ja Jean-Claude Junckerit, et Euroopa jaoks on see tõesti nagu teatud mõttes võit või isegi jah, midagi positiivset selles Brexit'is üritati näha, et, et mismoodi see töö tegelikult pihta hakkas. Ei no selles mõttes, kui see otsus tuli ja see referendum sai, sai siis oma tulemuse, siis, siis see meelsus oli ikkagi väga šokeeritud ja, ja väga kurb ka, et tõepoolest midagi pöördumatut on juhtunud kadunud ja, ja see ei ole sugugi sugugi hea. Et selles mõttes see nüüd ei ole see, et me saame neist tülikatest brittidest lahti, aga lihtsalt igal pool on nagu oma piire, et tegelikult noh, kõik on ju püüdnud olla väga mõistvad ja aidata selle referendumiga siis positiivses suunas, aga kui see tulemus on selline rahvas on rääkinud, siis, siis peame vaatame, mis edasi saab. Hea küll ma tean, et Euroopa komisjon määras siin mõne mõne aja eest juhtivläbirääkija, kes tegelema Briti probleemiga nii-öelda sellega, kuidas britid Euroopa Liidust ladusalt väljuksid, aga mis tegelikult on Brüsselis toimunud juulikuu vältel augustis ilmselt mitte väga palju. Kas on mingeid konkreetseid samme astutud, selleks britid oma uue staatuse leiaks, mingid läbirääkimised on alanud. Või tegelikult veel ei ole mitte midagi toimunud? No ei ole toimunud midagi selles mõttes peale selle, et on olnud suured emotsioonid ja paljudel on kahjuks need emotsioonilained üle pea kokku löönud, nii et ma arvan, et nii mõnigi võiks oma esmaseid emotsiooni pealt tehtud avaldusi praegu natuke kahetseda. Sest kui järele mõelda, et muidugi Suurbritannia diivatsemine aeg-ajalt ajab emotsiooni üles, aga tegemist on ikkagi ühe kolmest Euroopa Liidu kõige suuremast riigist. Need mõjutused, millest on ju ka palju-palju räägitud alates eelarvesse lõpetades julgeoleku ja kaitsepoliitikasse või vastupidi on, on jätkuvalt selgelt ettearvamatut, nii et midagi praktilist pole toimunud ja, ja kui tulla veel selle juurde, et kas äkki ikkagi britid mõtlevad ümber, noh siis tegelikult üks oluline küsimus on ju siiamaani vastuseta Suurbritannias endas, see on see, mis puudutab Šotimaad ja Põhja-Iirimaal. Nii et see sisemine diskussioon Suurbritannias ikkagi ju suuresti on alles ees, et kuidas Euroopa Liidust nii-öelda lahkumise realiseerimise korral seda riiki ennast koos hoida. No täna hommikul ma lugesin, et rahandusminister lubas jätkata kõiki Euroopa Liidu toetusmäärasid nii briti põllumeestele kui teadlastele aastani 2020, mis on ju iseenesest ilus mõte, kui sellised eelarve vahendid tõesti peaks kuskilt leitama, aga tunne soovisid midagi vahele ajada. Ja no seesama näitab ju, et ega nii nii kergesti lahku minna ei saa ja Euroopa Liidu mõte pole muidugi hüvitiste saamises, aga mis mind teeb murelikuks, on see, kuidas Briti nii saatuslik rappa hääletus tegelikult otsustati. Sest küsimus oli ju pigem demagoogiat mööda rääkimises illusioonide loomises. Mõned ajakirjanikud väitsid, et tegelikult Euroopa Liidust maaliti briti pressis valdavas osas pressis ja Euroopa Liidu vastates vastastes mingisugune Loch Nessi koletis müütiline koletis, keda, kelle vastu siis püüti võidelda. Ja see on võib-olla kõige suurem mure, et demokraatlik otsustusprotsess taandub sellistele emotsioonidele desinformatsioonile ja pärast siis on kassiahastus, et mida me ometi tegime. Üks noor briti neiu pärast, tunnistas juued. Mina hääletasin lahkumise poolt, aga ega mina ei kujutanud ette, et minu hääl midagi loeks. Ja kui ma nüüd vaatan olukorda, ega ma siis tegelikult lahkuda ei taha. Aga niisugusel tasemel tehtud otsustega me ei saa väga kaugele minna, sest tõsine probleem on ju see, et Euroopa Liit ja kogu läänesüsteem praegu nagiseb kõigist õmblustest. Kohati käriseb. Brittide otsus on väga tõsine, niisugune rebestus. Kõige hullem on see, et me oleme patiseisus, me ei saa edasi ega tagasi, nad ei lähe välja, nad jäävad ja jää ka ja see tekitab kogu Euroopa liidu jaoks sellise ebamäärase tunde. Ja nagu Marju ütles, selle taustal on ju Türgi Venemaa üritused Venemaa osa. Selliste otsuste tegemisel on ka ju täiesti oluline mitte ainult brittide puhul, vaid näiteks Ameerikas, Ameerika valimiste puhul. Aga see meenutab mulle kuudem Hubekallergi Euroopa ühine ühendamise algataja. Esimest instinkti, eriti tema avaldas oma raamatut 1923 Pan-Euroopa. Miks Euroopa peab ühinema? Ja tema näide oli väga selge klassikalisest Kreekast. Kreeka linnriigid omavahel võitlesid, kaklesid, nõrgenesid ja kusagil põhjas tugevnes baarne Makedoonia, kes võttis nad üle ja kuude huve. Kallergi toob näiteks, et tänapäevase tähendab siis esimese maailmasõjajärgne Makedoonia on Venemaa kes tahab Euroopa üle võtta ja selle vastu Euroopa Liidu Euroopa riigid peaksid ühinema. Ja nüüd on see järjekorda küsimus, et kui me nõrgenemäe kui meil on niisugune ebamäärasus, seisund, kus me ei tea, kuhu minna õieti, kus poliitika tugineb rohkem emotsioonidele, kus rahulolematus, pettumus, frustratsioon, igasugused kuulujutud levivad ja on raske argumenteerida, mis on tegelikult olemas, mis ei ole sellel pinnal, on praegu minu meelest ainuke võimalus tulla tagasi nende algallikate juurde, millel Euroopa ühinemine tugineb. Praegu on tõsine kriis, see pole võrreldav teise maailmasõjajärgse kriisiga aga ta on kõige tõsisem, mida Euroopa liit on siiamaani kogenud. Aga äkki mõned mõtted ikkagi sellest kas ja mida Euroopa liit või, või siis Brüssel, ütleme siis, nii, peaks ise tegelikult tegema selleks, kuidas kommunikeerima omaenda otsuseid, omaenda mehhanisme, selleks, et sellised meeleolud, mis ei ole ju unikaalset Suurbritanniale või selline teadmatuse arusaamatus või pettumuse tunne ei leviks tegelikult suuremal määral, midagi, peab siiski olema kusagil valesti ja kas valesti on ainult nii-öelda üksik-s üksikutes liikmesriikide pealinnades? Ma tahaksin siin küll vastu vaielda, tähendab, niipalju kui noh, kõik eelnevad arengud ja uuringud on näidanud, on suuruseid pann ja meedia näiteks olnud kogu aeg Euroopaga ühinemise vastu. Meil oli suur ühine projekt, kus olid sees ka inglased ja šotlased ja iirlased 11 ülikooli vahel juba mitu aastat tagasi, kus me uurisime meedias suhtumist ja kommunikatsiooni ja Briti meedia oli totaalselt totaalselt Euroopa vastane. 90 protsenti ajakirjanike suhtlemine oli täiesti totaalselt Euroopa vastu. Miks tegelikult sellel on ka oma väga tõsine põhjus, asi on selles, et Suurbritannia ei ole ju sedalaadi rahvusriik, nagu on teised Euroopa riigid, ta on ise üks suur ühendkuningriik, temal on endal seesama suur süsteem hallata ja selle tõttu tema suhted Euroopa Liiduga on alati olnud natuke teistsugused. Ja ma arvan, et, et seda oli võimalik väga hästi ka selles samas Brexiti propagandas kuju kujutada inglastele, et Euroopa ei saa aru meist Euroopa sunnib meile peale midagi, mis on meile võõras ja mingis mõttes tõest. Nii see on, aga see ei tähenda, et, et see on ka seesama, mis on Holland, Eesti või Prantsusmaa, sest need on tüüpilised teistsugused riigid ja kogu briti probleem tegelikult on ju iseendast väga tõsine probleem selles mõttes ka, missugune on euroop liidu tulevik, olgu siis Inglismaaga või ilma Inglismaata. Küsimus selles, kuidas leida tasakaal nendesamade rahvuslike erinevuste, kultuuriliste erinevuste erinevuste ja samas tõesti selle tungiva vajaduse vahel olla ühtsem, tekitada tõesti see ühine Euroopa ja see oli Brexiti äratuskell. Tähendab, kui me lähme natuke ajas edasi ja muutume rahulikumaks keskel tänu sellele hetkele, siis tegelikult see on väga tõsine probleem ja selle probleemi lahendamine on Euroopa Liidu tulevikulahendus. Euroskeptilised meeleolud levivad siiski kaugemal kui ainult Ühendkuningriigis. Me vaatame, mis toimub Prantsusmaal, Hollandis kus euroskeptilised parteid on üsna tugevad. Ungari näide, kus valitsuspartei pidevalt nii-öelda on opositsioonis Brüsseliga avalikult ja, ja teenib ka sellelt poliitilist profiiti, see ei ole midagi unikaalset, Suurbritanniaga. Urmas paraku mitte jah ja eksin selles praeguses keerulises olukorras, kus vähemalt viis kriisi on liidus korraga tulebki jälle ehedalt see teatud mõttes skisofreeniline olukord esile, et mis asi see Euroopa liit siis üldse on, et ta ei ole riik, nii nagu mõned aeg-ajalt võrdlevad Ameerika Ühendriikidega ja heidavad ette, et Euroopa Liit on kuidagi väheefektiivne, aga ta ei olegi ju riik. Ja teistpidi ta on oluliselt rohkem kui lihtsalt üks rahvusvaheline organisatsioon. Ja, ja sellest on ka, ütleme, praeguses kriisiajas paljud hädad kinni, nii et kui rääkida sellest samast kommunikatsioonist ehk et kuidas ikkagi senisest paremini Euroopa kodanikena viia kõiki neid häid asju, mida tegelikult Euroopa liit teeb ja miks ta üldse loodi ja mis tast kasu on. Siis on ju ka selge, et üks filter on tegelikult veel vahel, ehk need on needsamad 28 liikmesriik ja nende sisepoliitika, nende ajakirjanduse meelsus, nende huvigrupid, majandusest, milleni iganes. Nii et ega siis see ei ole kuhugi kadunud, et ikkagi paljudes riikides kõik, mis on riigis hästi, üritatakse kirjutada enda nimele ja kõik, mis on siis halvasti, selles on süüdi Euroopa Liit. Nii et noh, seesama paradoks ka nende mõnede Kesk või Ida-Euroopa riikidega, on see siis Ungari või Poola või aeg-ajalt, kas Slovakkia mõni veel ongi ju selles, et tegelikult ühelt poolt tänu Euroopa liidus oleku olekule on ikkagi nende riikide areng ju ka oluliselt kiirenenud elatustase tõusnud kasvõi kui vaadata seda suhet Euroopa Liidu eelarvesse, aga teisalt massiline tohutu kriitika kogu aeg Euroopa liidu suhtes, mis ju olemuslikult ja sisuliselt on täiesti absurdne. Aga noh, paraku ikkagi piisav osa nende riikide ühiskondadest võtab seda vastu kui, kui mingit objektiivset tõde Võib-olla on selles mõttes ka õpetlik, et kuigi Euroopa Liidu kasuks räägivad tõesti väga paljud eelarvenumbreid meie regioonis ühtekuuluvusfondidest tulev raha prantslastele põllumajandustoetused ja ka briti ülikoolid, eks ju saavad sealt tegelikult meeletuid summasid, mille najal Suurbritannia teadus on väga konkurentsivõimeline, siis hoolimata nendest objektiivsetest kriteeriumitest positiivseid tundeid või ütleme isegi armastust Euroopa liidu suhtes ometi kusagilt ei paista. Miks see nii on? Ja selleks peab olema temaatikat, numbritest emotsioone saada aga sugugi mitte kõik inimesed, väga väike vähemus on matemaatikud, need emotsioonide tekkenumbrites, rahas. Võiks ju tekkida tänapäeval olemuslikult, ega inimene pole muut muutunud, nii et selles mõttes, kui meenutada siin, mida David Vseviov meie jutuajamise alguses rääkis auhinda vastuvõttes, et tekivad teatud paralleelid siin eelmise sajandi 30.-te aastatega, mis oli ju väga ohtlik ja me kõik teame, kuhu see välja viis ega see räägib ühte keelt oma olemuselt inimene, selle vähem kui 100 aastaga ei ole muutunud. Me oleme mingisse tsükli serva jälle jõudnud, kus hakkavad mingid sündmused korduma vä? No see läheb nüüd väga negatiivseks, Indrek ei ole sõna saanud terve debati vältel vist praktiliselt kordagi, aga selleks, et sa siia selle mõnusa gaasi soojapuhuri alla pärisei uinuks, siis palun sinu mõtted Brexitist ja sellest, kuhu me teel oleme. Väga lühidalt ma pean lugu Briti huumorist ja naudin täiega David Cameroni poliitilist suitsiidi, et ta ei oleks ka olnud teisi viise naispeaminister tekitada Suurbritannial, aga ta valis sellise keerulise ja mõnevõrra kaheldava väärtusega nipi. Minu isiklik sisetunne, mis palju ei tähenda, see on isegi näiteks Euroopa Parlamendis ainult üks, 750 ühendik on see, et Britannia poliitiline süsteem võiks selle katse-eksituse meetodi tagajärjel nüüd muutuda, sest Theresa May on väga suure riigi peaministriks saanud 182 inimese otsusega. See on siis tooride partei parlamendiliikmete enamus. Ja see võib-olla ei ole kõige parem näide, kuidas kodanikkond on poliitiliste otsuste tegemisse kaasatud. Aga teiselt poolt On ka ju öeldud, et ega siis see ei ole ainult brittide ja nende meediaprobleem, vaid võib-olla ka Euroopa Liidu toimimise nisukesed tõrked mis, mis on põhjustanud need meeleolud, et need ei ole nagu võib-olla loitsitud või Euroopa vaenlaste poolt ainult esile kistud väidet, osa neist ongi objektiivset probleemid. Ma ise olen arvamisel, et tegelikult Euroopa Komisjonil ja liikmesriikide valitsustel, nõukogus ja ka Euroopa parlamendil on hea võimalus käia lauda mitmesuguseid radikaalse võitugi uuendusi, et Euroopa otsuste tegemise mehhanism oleks senisest efektiivsem. Ma ise arvan, et ta on ebaefektiivne, kui nad on tehtud tegelikult 15 riigi jaoks. Ja, ja lihtsalt objektiivselt ta nagu ei toimi muidugi. Neid variante ja teooriaid on siis nii palju, et me räägime seitse aastat sellest, võib-olla valitakse uus parlament, kõik kihvtim olekski kui 2019. aastal kõikides riikides kodanikud Euroopa parlamenti valides kehkenduksidki nendele küsimustele, mida me tahame, et Euroopa liidus saaks paremini kindlamalt turvalisemalt teha kõigi nende Urmase poolt nimetatud viie kriisi siis lahendamiseks ja ega need kriisid otsa ei saa, neid tuleb ikka ja ja jälle juurde, kohe sügisel tuleb meil, eks ole, Itaalias referendum riigi ehitusliku poliitilise süsteemi reformimiseks, mis vist on karta ei keskendubki sellele referendumi küsimusele, vaid inimestel tekib tunne, et nad vastavad küsimusele, kas nad soovivad kasutada rahana eurot või mitte. Ja see ei ole point, aga kui ütleme Itaalia, mis on ka päris suur riik tunneb, et nad tahavad omavalitsusele vett peale tõmmata, siis need nihukesed vektorid, mis Euroopa liitu, tülli ja laiali kisuvad, on, on minu jaoks murettekitavad ja, ja mulle tegelikult meeldib, mitte bürokraatia kui selline, aga mulle tegelikult meeldib, kui selle kontinendi miseni pisike poolsaar Euraasia küljes rahvad mõistuspäraselt omavahel suhtlevad ja ei pea indivate kirvesilmaga teisele koputama või püssitäägiga nihukest mõtet. Ja ma tahtsin kommenteerida seda, mis Marju ütles selle meedia kohta, et mul oli isiklik kokkupuude sellega ma kirjutasin ühe loo, kus maa kritiseerisid, et algatust, mis Euroopa liidus oli ja siis Briti meedia seda tsiteeris, aga tsiteeris niimoodi, et see, mis ma olin nagu halva näitena toonud, et ütleme kõik, kes seda teksti lugesid, meil ei jäänud mingit kahtlust, et ma olin selle asja vastu võeti see näide, mida ma nagu halva näitena tõin ja kasutad, niisiis meedias öeldi, et näed, sellised asjad ja, ja need inimesed, eks ole, et nagu mina oleksin selle poolt. Ja kui ma siis kirjutasin, et kuulge, et see on nagu täiesti pahatahtlikult soov näidata kõiki meid halvas valguses. Ja et kui paha on Euroopa Liit, siis, siis ta ütles, et ei, et ma võtsin sõna-sõnalt. Ja, ja noh, see kindlasti ei olnud nagu see oli selgelt suunitlusega, aga mis ma tahan öelda selle üldise Brüsseli kritiseerimise osas, et tegelikult, kui me vaatame maailma tervikuna, siis täpselt samasugused probleemid ja tendentsid on ju Ameerikast, Ühendriikides, kui me vaatame praegu, mis toimub presidendivalimistega, et see on selle Lääne demokraatia kriis, mis on, ja nüüd, kui me räägime kui Indrek tooksin, et efektiivne, et Euroopa liit ei ole efektiivne, no ega demokraatia ei ole ka väga efektiivne, kõige efektiivsem on, on ikkagi väga üks tugev juht, kes lihtsalt otsustab demokraatia võtab aega ja, ja need protsessid käivad nii nagu on, et saada need tulemused, mis siis enamusele ikkagi sobivad. Enne kui ma annan sõna marjule, ma siiski tahaks kaitsta oma häid briti kolleege The Guardianis, The Financial Timesist, kes tõenäoliselt teevad oma tööd üsna hästi ja ei olnud ka Euroopa Liidust väljaastumise poolt, aga Marju, palun. Aga ma ütlen, Financial Times ka meie uuringu järgi tundis ennast mitte Brittivaid Euroopa lehena. Financial Times oli eelisseisukorras kõikides komisjoni tihvedetaraatides Saidak enne infot, kui keegi teine Financial Times on Euroopa juplane jätab sel ajal ta ei ole Prikkile selles teemas sisend ja, aga ma tahtsin muud rääkida, tähendab kui me ikka nüüd tahaksime aru saada, milles see kriis siis on, kui siin Tunne ütles ja. Turmas ja teed kõik, et on kriis, mille kriis ja see ikkagi on jah, võib öelda, et see on demokraatia kriis, mina ütleks, pigem on tegemist siiski hoopis laiema asjaga. See on mingis mõttes selle Lääne tsivilisatsiooni kriis, mis sai alguse tegelikult revolutsioonidest Hollandis, Inglismaal, Prantsusmaal, eks ole, ja me oleme jõudnud mingisse uude punkti, kus on needsamad väärtused vaja ümber mõtestades nende väärtuste kriis, tegelikult nende väärtuste toimumise kriis ja mida me näeme ka Eestis meil praegu ka siin tõuseb juba see, see, need hääled võib lugeda meie ajakirjandust, et oi, humanism, midagi õudsat ja halba inimkonna kadunud humanismi inimkonna kadu on inimõigustes, nüüd tuleb õiged väärtused maksma panna jõud, rusi, kas raha ja vot see on nüüd see kriis ja kui me räägime sellest, mis toimub Türgis, eks ole, kui me räägime Venemaa, siis see on ka seesama jõu rusika jälle selle totralt taarse mittedemokraatliku, sellise noh, nagu agressiivse vaimu pealetung ja tõepoolest pealetung sellele, mida Euroopa liit on loonud, aga mida ka Inglismaa on loonud ja mis ka Ameerikas on tähendus, on väga põhimõtteline tsivilisatsiooni kriis. Ja kui me aru endale ei anna sellest ja ei anna endale aru siin igaüks peab võtma selles mõttes seisukoha kus ta siis asub selles kriisis, kummal poolel tasub siis mingil hetkel võib-olla hiljani, nagu seal briti tüdrukul, kes sai aru, et tema ajal siiski luges Urmas Ja masin vahepeal arvutasin üle, et praeguseks ma nüüd sain juba kuus kriisi, nii et me võime selle ühe otsa panna ja noh, selleks et saaksid ühtemoodi aru, mis nende numbrite all on, et ma siis kiiresti ka ka loetlen, et esimene on terrorism ehk sisejulgeolekuprobleemistik, teine jätkuv põgenikekriis, kus siiamaani pole lahendus Venemaa kõigis oma tegevustes nii Ukrainas kui kui Süürias, kui kus iganes, Brexit, millest me siin oleme pikalt rääkinud nüüd värskelt siis ka Türgi ettearvamatute asjadega ja NATO nii-öelda liikmestaatusega ja, ja siis ka majandus. Et arvestades seda, et paljudes Lõuna-Euroopa riikides noorte tööpuudus on jätkuvalt see 40 protsendi all ja rahulolematus ka majanduse poole pealt, noh, Itaaliast oli siin natuke juttu, kasvab nii et need kõik kuus asja, mille puhul on nii mõnegi praktilise lahendusega, mis oleks olnud tehtav, on, on jäädud viivituma ja noh, põhjus on see, et Euroopa liidus sellist klassikalises mõttes kriisijuhtimist pole olemas, sest Euroopa liit ei ole selliseks disainitud. Nii et nüüd see aeg, mis nende nüüdseks juba kuuekriisiga siin viimased poolteist paar aastat on olnud, et on olnud muidugi piisav selleks, et seda kriisimehhanismi ka Euroopa liidus kuidagi disainida, aga, aga nagu elu on näidanud, ei ole oldud selles liiga edukas ja üks põhjus on ikkagi jätkuvalt see, et mõned liikmesriigid sisepoliitilistel põhjustel ei taha nii-öelda anda Euroopa Liidu institutsioonidele seda voli, et tegeleda tõsise kriisi juhtimisega ühes või teises valt. Seda voli ei anna põhileping ja, ja siin on küsimus selles, et põhilepingujärgne näiteks julgeoleku küsimused on rahvusriigi tasandil. Kui on tegemist kogu Euroopaks ähvardava kriisiga, siis selle kohta põhileping mehhanismi ei anna. Ja see ongi see teema, tegelikult me jõuame sinna, et see kriis peab viima ka põhilepingute uuendamisel. Kas tegelikult praegu? Kogu see debatt liigub väga suhteliselt selles suunas, et me liigume nii-öelda föderaalse Euroopa poole, kus Euroopa Komisjonil on parem kriisijuhtimisvõimekus ja suuremad volitused või Kesk- ja Ida-Euroopa riigid rebivad seda tekki siiski sinnapoole, et me tahame suuremat suveräänsust rahvusriikidele, milline nii-öelda jõudude tasakaal praegu teile paistab. Minu meelest ei ole küll märk, et asjad liiguksid föderaalse Euroopa poole ja isegi Euroopa rahvaparteis ma ütleksin enamus on senise seisundi pooldajad, see tähendab, et rahvusriigil liikmesriigil peaks olema lõplik otsustusõigus. Aga kriis on pigem see, et kuidas teatud valitsused teatud liikmesriigid olukorda ära kasutada. Ja see on üldine üldine häda ja probleem püütakse saada Brüsselit võimalikult palju ja võimalikult vähe anda ühistes huvides. See puudutab näiteks kaitsepoliitikat, samuti julgeolekupoliitikat, üldse pikka perspektiivi poliitikat, millest ei taheta investeerida. Kui te minu meelest sügavam kriis on tegelikult, et ma ütleksin, demokraatliku kirjaoskuse kriis. Ja me oleme harjunud süüdistama ainult institutsioone, nemad ei tee küllalt, nemad ei ole võimelised, nemad ei anna piisavalt, ei oska asju lahendada. Tegelikult küsimus on kogu demokraatliku debati kvaliteedi languses, sest kas me oskame piisavalt, kas inimesed oskavad piisavalt lugeda, enam argumenteerida? Me mõtleme kolme lause kaupa, mis tulevad internetist või kusagilt säutsudest. Ja rohkem me ei küüni. Ja tulemus on see, et tegelikult õige debatt, mis kaalub, milline argument on parem, kuidas edasi minna siis kokku, leppida omavahel, et nii on kõige parem ja lähme siis edasi. See tegelikult on äärmiselt nõrgenenud. Ja minu meelest see on üks peamisi probleeme, sest tõepoolest me saame rääkida demokraatia üldisest kriisist, kuidas demokraatia toimib ja oht selle taustal on tõepoolest nagu marjutleb oht, on see taime maabume mingisuguse tugeva juhi süsteemi esimesed märgid on olemas selle kohta ja me saame seda vältida ainult siis, kui meie kodanikud on aktiivsed, kui nad võtavad ette süveneda probleemidesse. Senine lootus, mida ma olen kuulnud 12 aastat Euroopa liidus, et jah, ajame õiget asja, me teeme kõik väga hästi, kodanike huvides, aga me ei ole suutnud kodanikele piisavalt selgitada, kui hea see kõik on. See ei toimi täiesti selgelt. Ja mis on Euroopa Liidu üks ülesanne, son. Et tegelda tõsiselt või mõelda tõsiselt põhiküsimustele, mis meid kõiki puudutavad. Mis on kriisiolukorras meie põhilised vajadused. Esiteks turvatunne, julgeoleku tagamine. Teiseks minge majanduslik perspektiiv, et elu läheb paremini, seda kindlust enam ei ole juba aastaid. Sest majandust ammu paigal ise ka Ameerikas majanduse areng on taandunud ühele protsendile. Ja kolmas identiteedi küsimus. Kas me säilitama oma kultuurilise harjumuslikku identiteedi, see on migratsiooniküsimus, globaliseerumisküsimus, kui me nendele suudame anda ammendava vastuse ja seda saame teha koos me ei saa loota ainult institutsioonidele, siis me võiksime edasi minna. Me oleme markeerinud, et selle esimese kolmveerand tunniga ära need kriisid ja see pilt tundub üsna sünge, aga läheme võib-olla edasi pisut konkreetsemaks ja räägime selle ühe nende kriisi mõjudest kitsamalt eesti ametnikkonnale ja poliitikutele. Eesti eesistumine seoses Brexitiga tuli seitsmes kriis, mis ma tahaks loota, et see on meil väga hästi ettevalmistatud, vähemalt riigikantselei inimesed on seda mulle kinnitanud, et me oleme valmis selleks. Kuidas teile tundub, millisesse olukorda see Eesti eesistumise kuue kuu võrra varasemaks toomine nüüd Brüsselist vaadates Eesti paneb, et kas tegelikult meie ametnikud ja poliitikud on need, kes peavad hakkama Brexiti aruteludega tegelema või see on veel liiga varajane, kogu see protsess vindub palju kauem. Eesistumise ajal tuleb meie inimestel tegeleda kõigi nende kuue teemaga plussiks teemaga, mis selle eeloleva aasta jooksul veel juurde tekivad, noh näiteks ka see, kui Kataloonia hakkab tõsiselt Hispaaniast eraldama ennast, eks ole, ja noh, neid teemasid elu on näidanud, võib tulla üleöö sil kõvasti juurde. Jah, lühike vastus on jah, loomulikult. Ja, ja ma väga loodan, et meie nii-öelda enda kohalike valimiste kampaania, selle järeltulev turbulents järgmise aasta sügisel kuidagi ees istumiselt fookust ära ei nihuta, sest see saab olema igal juhul Eestile väga tõsine ülesanne, arvestades et meil sellelaadset kogemust ei ole, et see on meil esimene eesistumine ja lisaks nendele kriisidele kuus pluss x ma väidan, et ükski nendest kuuest järgmise aasta sügiseks tegelikult ära ei kao. Juurde võib tulla, et küsimused selle kõrval veel hoida fookuses ka ikkagi mingisugust selliseid teemasid, mis tegelikult ka Euroopat edasi arendavad Euroopa liitu arendavad, ükskõik, on see meie lemmik digiteema IT-arengute teema või midagi muud, et noh, see saab olema ikka selline väga-väga tõsine pool aastat ja muidugi ka ettevalmistav periood. Tundub, et Eestil ei ole väga võimalust oma mingisugust särtsakat teemat sinna vahele pista, kui kriisi haldus võtab kogu ressursi. No ma tahaks väga nüüd kohe-kohe juhtida tähelepanu sellele, et see on vale lähenemine, see saa, te läheneme kaali, vale, meie läheme kogu Euroopa esiteks, panna oma särtsakas kuskile. Ei, meil toodetakse seda, et me oleme hea eesistuja, hea eesistuja, mitte see, kes oma särtsakat paneb hoolimata selle Euroopast täpselt paneb Euroopa särtsakas ja selles on ju see asi ja ära tunda, mis on sellel hetkel Euroopat särtsakas enne ära tunda, kui see juhtub näha ette, praegu peaks olema, meil on ainult aastat õudselt lühike aeg. Et teha ette, kuhu areneda, sama Brexit näiteks selleks ajaks, missugused kriisid tekivad, muide, digitaalsel ühisturul meie kajaga natuke näeme seda, kui, kui raske on see, me tegeleme praegu niisuguse asjaga, mis just on ka väike asi, digitaalse sisu kättesaadavus juba selleks, et selles kokkuleppele jõuda. Me näeme, et enne märtsi 17 ei ole järelikult triloogia tulla meie eesistumise ajal täpselt samad muuda majanduses maksud, maksureformid, paljud asjad, milleks Eesti tegelikult valmis ei ole eesistujana olema tark moderaator, kes näeb kõikide riikide taga siis seda ühishuvi, see on ju Eesti roll siis kus meil on need poliitikud? Meil ei ole poliitikute omalgi, et omal modereerida Eesti ühiskonna probleeme ja, ja me tahame olla kogu Euroopa moderaatorid. See on väga tõsine eksam, mis meil ees seisab. See oli küll üsna selline tume stsenaarium. Tunne, kas. Jumala õige, aga, aga ei, ma ei tahtnud sellele küsimusele vastata. Küsisin, miks Eesti ei ole valmis. Ja ma toon vaid ühe näite. Et alles hiljuti pidasid riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni ja väliskomisjoni istungi, mille nad kergemeelselt üle kandsid komisjoni esimesesse Juncker nõu vory ja minuga võrreldes tahan mitte keegi, et see näitab, et me ikka päris valmis veel ei ole. Tunne. Ja minu meelest Eesti kvaliteet avaldub selles, kui palju konkreetseid probleeme me suudame lahendada ja kui heas koostöös ja kui hea kvaliteediga on meie ametnikud, see on võib-olla suurim mure küsimus. Me ametnikud sõnades teoreetiliselt võtavad asja juba tõsiselt. Aga aastate küsimus näiteks, kuidas on suhted parlamendiga ja paljud meie riigiametnikud ei tunneta parlamendi tähtsust või, või et nad võtavad vastu otsuseid, hääletavad. Ja tegelikult asjad pakume välja meie ja meie otsustame. Ja siin võib tulla väga piinlikke olukordi, kus me ametnikud peavad olema parlamendi komisjonides. On joogid, mis on parlamendi osavõtul. Kui me ei suuda ette valmistada probleeme seal, kus need otsustatakse nagu parlamendikomisjonid siis on asi kehv. Ja oluline on peale kõige muu veel Eesti eeskõneleja, kes on kuus kuud Eesti esindaja parlamendis seisab kogu aeg peaminister. Loomulikult tuleb eesistumise algusesse ja lõppu. Aga kes on Eesti hääl? Kui hästi ta esineb, kui, kui hästi ta suudab ennast seostada parlamendiga? See on minu meelest üks oluline seadus, mille, millega seostub Eesti lugupeetav ja, ja tõhus eesistumine. Urmas. Muidugi, need kõik kartused, nagu Eestis kombeks, on alati õigustatud, aga fakt on see, et eesistumine tuleb, mis Eestil tuleb vähem kui aasta pärast alustada läbiviimist. Nii et selles mõttes ma arvan, tegelikult on muidugi mõistlik kõik need nõrgad kohad ära kirjeldada, aga samas võtta ikkagi selline pigem entusiastlik hoiak, eks ole, et noh, vastasel korral lähebki kehvasti. Ma usun, et meie, kes me oleme valmis Ei, me oleme kindlasti entusiastid ja me, me, kõik, ma usun, nõustume ka tunnega, et loomulikult Euroopa parlament on äärmiselt tähtis institutsioon, mida ei maksa alahinnata. Aga üks, ma arvan, õpetussõna veel siia juurde, mis tuleb ka lähiminevikust just nendest riikidest, kes esimest korda teevad rahvaliidu eesistumist, et kindlasti noh, muidugi ma usun ka, et Eesti ametnikud, kes sellega tegelevad ja poliitikud vaatavad väga tähelepanelikult nendesse kõikide kogemust viimastest aastatest, kes on just meiega sarnases olukorras väikesed ja teevad asja esimest korda, aga lisaks tuleb tähelepanu ikkagi pöörata ka sisepoliitik igale, sest noh mõni aasta tagasi oli näiteks Tšehhi Vabariigile esimene eesistumine ja noh, võib öelda, et see eesistumine läks täielikult untsu tänu sellele, et selle poolaasta jooksul tabas tšehhid sisepoliitiline kriis. Nii et seetõttu see ei ole päris nali, mida ma alguses ütlesin, et me peame olema ka väga ettevaatlikud meie oma kohalike omavalitsuste valimiste kontekstis, et see kampaania hulluks ei läheks seal enne seda ja et ka pärast seda see turbulents, ma tea, võitlus Tallinna, Tartu ja muude oluliste keskuste pärast, eks ole, lõpuks lõpuks ei nii halva meie eesistumist, sest noh, midagi ei ole teha, Tšehhis. Tekkis valitsuskriis nende eesistumise ajal ja mitte keegi hea sõnaga tšehhi esimest eesistumist ei mäleta ja noh, see jääb Tšehhit saatma ka tulevikus. Kaja on soovinud tantsuna. Ja ma tahtsin seda öelda, et ega see eesistumine ja selles mõttes on ka väga palju eestvedamine ja mida ma näen just nendest teemades, mida, millega mina tegelen siis innovatsiooni ja digiteemadest, siis kuna meil on nii tugev see digikuvand, siis nendes asjades inimesed ütlevad, et väga hea, siis tuleb teie eesistumine. Vot teie teate, kuidas, eks ole, arenenud maailmas peaksid need asjad toimima ja et siis nagu meie otsa vaadatakse ja teine Kuigi peaks olema mingisugune panus kõikide nende kriiside Selles suhtes kriiside haldamise kõrval igal juhul kõik need teemad, mis on meilt, ei oodata mitte seda, et me reageerime, vaid et me veame eest, nagu anname, anname eeskuju ja teine asi, mis ma tahtsin öelda, et et ma olen väga palju siis kohtunud nende inimestega, kes reaalselt seda eesistumist siis just nendes komisjonides igal pool hakkavad läbi viima ja mina küll tuleksin sellise positiivse noodiga, et et need on väga head inimesed väga hästi ette valmistanud ja, ja mina küll usun, et see läheb meil üsna hästi, sest jällegi ma olen ka kokku puutunud varasemate eesistujate ega näinud nende ettevalmistus nii palju, kui nad siis Mepidega kohtuvad ja, ja praegu meil ei ole küll veel midagi häbeneda, pigem lähme sihukse positiivse noodiga peal. Indrek ma näen, et siin on sündimas kompromissi, tegelikult marju ja ka räägivad nii-öelda eesti särtsust, mis on osa Euroopa säärsuse, tõesti, kalender näitab, et ilmselt selles digiagendas satub meie vara enneaegsel eesistumisele mingisuguseid asju, mis, mis me võime üritada hästi teha ja saada hästi kirja, aga mul tuli eesistumisega seoses meelde see, et kõige parem variant, mis mina olen näinud eesistumisi juhtus siis, kui Belgia ei suutnud valitsust moodustada. Ja 15 kuud nad jurasid, seal ei saanud valitsust moodustada kogu eesistumise viis läbi kogenud riigisekretär fanakere eesti keeles siis vana kere ja fanakerealis niukene prohvet, ta ei lasknud ennast millestki segada ja kõik mäletavad seda sujuvat eesistumist hea sõnaga need see oleks üks variant muidugi. Korda seda eesistumist teinud, eks ole, nii et selles osas oli see suhteline rutiin, et meil on siiski esimene kord ja nagu kajagi, minul ei ole kahtlust meie tublidesse, riigiamet, nikesse. Ma ütlen, et minu ainuke kõhklus on see, et meie sisepoliitika ära ei keera. Sel perioodil. Sul oli selle ametlikes kahtlustus poliitikutes kahtlast Ma ütleks niiviisi, et see oli hea, et sa tõlgid, mind tähendab selle, see ametnikud on meil muidugi tublid ja tõesti nad valmistuvad hingega ette, ma olen ka nendega kohtunud ja nendega arutanud ja seminari pidanud ja pean kindlasti veel ja me kõik teame seda, aga ametnik on ametnik, ametnikul peab olema poliitik, selline noh, nii-öelda see sõnum ja seda ei mõtle ametnik välja ja, ja küsimus on ikkagi selles, kui me vaatame, sa keegi ütles, et kaks korda on peaminister, ei ole kaks korda peaminister parlamendi ees, kui on ikkagi rängad ajad, näiteks kui need rändekriisi talveks peaministrid olid pidevalt parlamendi ja seepärast, et siis oli pidevalt vaja jõuda edasi ja kui me kujutame ette Türgi kriis Türgi kriisi paratamatult uue põgenikekriisilaineni, sellepärast et, et on selge, et kui Türgis praegu toimuvad need protsessid, siis enam türgi varsti mitte mingi jõuga ei ole võimalik suruda Türgit nendesamade turvaliste maade hulka ja hakkavad tulema veel vastupidi Türgist endast poliitilised põgenikud, eks ole, kui seal massirepressioonid. Nii et sealt tuleb tegelikult hoopis uus situatsioon ja sellega peab, Eesti võib olla eesistujana hakkama saama ja see ei ole ametniku küsimus. Siin peab olema hoopis teisel poliitilisel tasemel ja üks väga oluline teema on siis eestusitele üldse kogu nõukogu töö isegi nõukogu töömeetodid, nõukogu töö kui selline, sest nõukoguga on väga palju probleeme, nõukogu on läbipaistmatu, eks ole, nõukogu otsused pole sagedasti avalikkuses läbi arutatud ja nii edasi ja ma arvan, et siin Eesti võiks olla tõesti eestvedaja sest Eesti võiks pakkuda näiteks hoopis läbipaistvama nõukogu töömudel. Tunne, kas soovite kokku võtta, meil on kaks minutit raadioeetri lõpuni, teie viimased mõtted eesistumise kohta. Ma usun, et Eestil on võimalus näidata positiivset eeskuju, ma olen nõus sellega, et üks Eesti eesmärke võiks olla muuta nõue nõukogu töö läbipaistvamaks. See eeldab väga head võimekus suhtlemisoskusi, kust ja see eeldab seda, et meil on oma põhimõtted, mina, meil on oma seisukohad ja siis muidugi suhtlemisoskus, et me suudame teisi veenda ja kokku tuua. Nii et see koostöö kujundamine, mis on vajalik lõppotsuste vastuvõtmiseks, on eriti tähtis. Ma julgen loota, et Eesti tuleks sellega toime. Aga meil on vaja tõsist tööd teha ja kõigepealt head tahet ja muidugi optimismi ja muidugi ka lennuühendusi. Sest selle selle poole aasta jooksul korraldatakse Eestis sadu ütleme, ametnike kohtumisi ja üle 20 Ministrite taseme poliitilisi kohtumisi, nii et see rändamine Eestisse ja siit ära sellel poolaastal saab olema väga intensiivne. On olemas küll ka laevateed, aga, aga ma usun, et see on mõnevõrra aeganõudvam. Raadioeeter sai läbi, nüüd hakkame asjast rääkima. Raadioeetri lõpuni on tõepoolest kaks minutit ja 20 sekundit, see debatt siiamaani on olnud küll väga põnev, vähemalt minu jaoks. Me oleme markeerinud ära siis kuus pluss x Euroopa kriisi, nende võib-olla kõige tuumakam neist kõige tuumakam on ehk siis demokraatliku kirjaoskuse puudus, nagu selle sõnastas tunne, kui see ja lugemisoskuse puudus. Kui tõesti asjad on nii halvasti, siis euroop Paal helget tulevikku ennustada vist ära nende sõna ära lõpetaja sõnadega seda, aga ma nii hull ei ole. Kindlasti ma tahaks siiski loota, et vihm siin paides ja Euroopas ühel hetkel lõpeb ja meil on, on neid kirjaoskajaid piisavalt kas või siin kolmveerand tunni eest aasta eurooplase tiitli saanud David Vseviov ilmselt on üks, minu meelest võiks olla siiski David Vseviov üks pretendent Eesti riigipea kohale, näiteks ma olen ammu mõelnud, miks see nii ei ole, eks on väga hea esitada. Vaidluses tõusis Kivirähu ära väga huvitavaid mõtteid, käime me siin välja ilmselt veel järgneva poole tunni jooksul, mil see debatt siin paides jätkub. Vikerraadios kõlavad õige pea juba uudised. Ma usun, saabub saabub täistund ja igal täistunnil võiks uudised kõlada. Saatekava mul hetkel ei ole, ma loodan, et ma ei aja praegu kuulajatele kärbseid pähe. Aga ma tänan siis raadio Tris toimunud debati eest Tunne Kelami, Marju Lauristini, Urmas Paeti, Indrek Tarandit ja Kaja Kallast, kes õige pea ilmselt sõidavad tagasi Brüsselisse, hakkavad siis ette valmistama Eesti eesistumist ja kogu seda kriisihaldust, mis meil juba õige pea ees seisab. Mina olen Johannes Tralla, Rahvusringhäälingu ajakirjanik, sõidan samuti õige pea Brüsselisse, ma tänan teid kõiki, kes te siia vihma kätte olete tulnud ja kest raadioeetri vahendusel, sellest debatist olete osa saanud. Võib-olla teeme sellise vaheaplausi meie senisele.