Mina olen Joarkeerid, räägin nüüd ühe loo. Soveti ajala pillasid kirjanikud oma kongresse, nii pidulikult, seda öeldi sealsamas saalis, kus praegu on riigikogu parlamendisaalis. Seal oli oma presiidium, nagu sel ajal oli kombeks keegi juhatuse koosolekud, tavaliselt Kirjanike Liidu esimees. Ja see oli siis nendel aegadel, kui see lugu räägib, oli Paul Kuusberg. Rahvas istus saalis ja võiks ka sõna võtta peale nende kõnede, mis põhiliselt käsitlesid erinevaid žanre, luule, ettekanne, proosa, ettekanne ja nii edasi ja nii edasi. Ja siis hakkasid inimesed sõna võtma. Sõnavõttudeks oli ette nähtud mingisugune reglementeeritud aeg, sest kõik muudkui tahtsid rääkida. Kui ma õieti mäletan, siis see oli vist seitse minutit. Ja esimest korda, kui Winasid noore inimesena sattusina ei olnud Kirjanike Liidu liigemale mingi Noorte Autorite koondise liige. See oli 70.-te teine pool. Ja siis kõnetooli tuli ja auväärt luuletaja ja Tartu Ülikooli õppejõud Valmar Adams kõneles oma aja täis. Paul Kuusberg helistas kella ja ütles, et aeg on täis ja teised tahavad ka rääkida. Adams pöördus tema poole ja siis ka terve saali poole istuli. Pikk tiraad, mille sisu oli see mina, olen vana mees. Ma suren niikuinii varsti ära. Laske mul armsad sõbrad, teie ees viimast korda veel rääkida. Ta sai muidugi selle oma lisaajajad, rääkis kohutavalt täis, ma ei mäleta, kas oli pool tundi või kolmveerand tundi sinna otsaga kehmatus ka avameelne ülestunnistus. No mis sa teed? Noh, nagu te loo struktuurist aimate juba, et juhtus niimoodi, et läks mõni aasta mööda, jälle oli kirjanike kongress, kõik sama koht, sama asi, jälle tuleb Valmar Adams pulti. Ja ütleb kohe algatuseks ilma, et oleks seitse minutit täis läikinud, ütleb teate. Ja siis tuli kogu see jutt uuesti. Mina natuke lühemalt. Mina olen vana inimene ja, teate, no kaua seda mind enam siin ikka on? Raske, ma räägin nii palju, kui mul rääkida on. Rahas muidugi itsitab kergelt saalis lõid käega, mindi puhvetis õlut jooma ja las ta siis räägib. Aga siis juhtus niimoodi, et hele läheb mõni aasta mööda jälle kirjanike kongresse. Jälle on Valmar Adams puldis ja niipea kui ta suu aapseks, saal pööraselt naer.