Tere, head kuulajad ja mõistagi palju õnnetähtpäeva puhul. Stuudios on Jaak Ojakäär ja järgmises tunnis pakun teile laule, mis on eestlaste hingekeeli puudutanud ligi sajandi vältel ja rohkemgi veel, sest Karl August Herman kirjutas Eesti rahvusromantilist muusikat juba 19. sajandil. Andis aastail 1882 kuni 84 välja ka muusiku lisalehte Eesti Postimehe kaasandena. Sellest ajast on pärit üks kaunis laul, mis hiljem uuesti üles leitud. Boris Lehtlaane sai kokku päris suure seltskonna, et laulda see kaunis meloodia, kuidas munamäelt vaadatuna see eestimaa ikka nii kaunis paistab. Kes nüüd kõik hääled ära tunneb, võib endale pika pai teha. Vastus tuleb juba peale laulu. Piirilt alla vaata. Suva Eesti ma rõõmula ulu siis maailmas on. Ka rõõmula siis ma saadan püüangi häälega. Häälega. Maod. Jooks. Eramerre. Rein Kaare, no. See. Aga? No kui see ja Eesnime. E-poe. Õismaailmale eesnime. Värve ja. Kõrget madu luigel tunduva üle mu jaama. Lauluviisid, aga me need sinu lauluviisid kaugel. Kaugel me hetkel eesseen on roose. Seen on elus. Aga kui ma võiksin jõed järved püüda Laseksin. Võiksin ta laeva vööri ta Rooma ka siis need siin asja, aga. Aga, ja siis. Aga paistma. Ja ega ma ka. See ja see Võib mainida veel nii palju, et selle laulu teksti autor on Juhan Kunderi aga kõik need esitajad, kes seal osalesid, olid siis Karl Madis, Joel Stein, Felt, Jassi Zahharov, Erich Krieger, Jaan Arder, Koit Toome, Ivo Linna, Boris Leht, Laan Ellerheina koor ja arranžeeringu, oli Heini Vaikmaa tehtud. Aga läheme nüüd tänapäevast tagasi Eesti iseseisvumise aega, mil alati tuli kõigeks valmis olla. Arkadi Krull on kirjutanud laulu tulge kui Eesti pojad, mille on hiljem esitanud Aarne Viisimaa. Ja. Ta. Oo-oo. Läinud sajandi kahekümnendatel aastatel lauldi ka palju lõbusamaid laule. Ja aastast 1928 pärineb salvestus, mille on esitanud Aleksander Arder. See on rahvalik laul nimega Möldri ja lisaks solistile osalevad seal veel Marta, Rumgi. Hella juuriks on ikka vana hea tuttava Aarne Viisimaa, Nikolai Põlluaas, Friedrich Swed kov ja toona väga populaarne ansambel demorfi bänd. Katki kuuma. Pooleldi. Läinud sajandi 30.-tesse aastatesse jõudes ei saa üle ega ümber kuulsast kalevite kantsist mille kirjutas Priit veebel Paul kuusiku tekstile ja Ants Eskola laulis selle siis aastal 1938. Seda kantsi on korduvalt vallutatud, aga kummalisel kombel ikka tagasi võidetud. Läinud sajandi 30.-te aastate lõpul kerkis esile uus eesti helilooja ja siinkohal tsiteerin üht lõiku Walta rajaga raamatust vaibunud viiside kaja. Peale Valgre oli meie 30.-te aastate levimuusikast teinegi Tšassist mõjutatud moodsa suuna esindaja Boris Kõrver. Ta oli Valgrest kolm ja pool aastat noorem ning umbes samavõrra hiljem ajasta oma loomingu põldu. Esimesed vaod sõjaeelsete laulude arvult jäänutama vanemast kolleegist põrmugi maha, aga tegelikult tunneme kahjuks neist ainult viit. Nii lõpes, armastus, külm oled sa põhja valge naine, ma tunnen sind nii võimatumalt vähe näitleja, kõigi nende laulude tekstid, Kert helbemäelt ja Hääd ööd kõigile nauto rootsi tekstile. Ja siis nendest viiest pakun praegu teile kuulamiseks laulu põhja valge naine. Ja selle esitajaks on Väino Puura. Et. Kas seal? Adu Soosaar. Kadri. Anu Soosaare rist. Läinud sajandi neljakümnendat ja just nende aastate lõpp oli vast kõige keerulisem ja kummalisem nagu ka viiekümnendad, sest peale sõda ja uue võimu ajal tuli ju Moskvast järjest uusi suuniseid. Mystipnesid röögatusega, et kes täna mängib saksofoni, müüb homme kodumaa. Ka eesti raadiomuusikud pidid olude sunnil pille vahetama ja svingi asemel mõnd turvalisemat tantsuviisi mängima. Valss oli endiselt lubatud ja Raimond Valgre sai oma elu lõpus hakkama millegi täiesti uskumatu ka mees, kes oli enne seda kirjutanud palju laule, millega püüdles eelkõige džässieliiti sõjakeerises hoopis teise keskkonda saades hingehaava, milles ta ehk üle ei saanudki. Aga elu loojangul kirjutas ta midagi sellist, mida keegi poleks uskunud. Saaremaa valss sai nii Eestis kui Soomes nii populaarseks loomulikult ka tänu Georg Otsa esitusele. Et selle laulutame vist selles saates küll hakkama ei saa. Ja laupäeva õhtuse gaase, kui nendes vajutatu Kovana ja päev kiiges sidus toda laseb, et õnne vaid kauguses kukkuva, aga oh keeruta, lennuta linalakk kel silmist nii kelmikalt sädemeid. Ei sellist, küll maailmas kusagil leidu kui Saaremaa heina matsiooni. Ei sellist küll maailmas kusagil. Kui Saaremaa heina maniooni. Hämaras toome, kuulume nabale, on sinule hõiska vaid ööbikuid. Miks muidu su huuled ja õhetav pale nii õunapuu sarnane? Oh keeruta, lennuta lina. Celsilvistike Helmi käis meid, ei sellist, küll maailmas kusagil või Saaremaa heinamaad jooni. No selles maailmas kusagil. Kui Saaremaa heinamaad jooniliku. Oi Saaremaa niitude kaaslased üle vaikuselauludest helisev nurm orbiiti vedes häälenda taevas su üle ja kirgliku soodumuse esmane. Keeruta lennuta linalakk kel silmist nii kelmikas. Ei sellist küll maailmas kusagil. Või Saaremaa heina matsiooni. Ei sellist küll maailmas kusagil. Kui Saaremaa Häidavatsioonigu. Just sellise lehe heinamaal peamegi pidu, kus hämarik koidule ulatab. On kriitiline mõõteid ja toimi kössi, toonsed ööde onnim, rõõmudeküllane. Laekudroodsa kavalat juttu särniga nooruk, kes ja mis ööd on nii valged ja kuluvad ruttu. Linalakkgeneesi tossab, Sa ei saa. Ööd on nii valged ja kuluvad ruutu metsina, Lakene saab hüüda. Viimasel ajal on tekkinud mingi poleemika teemal, kas peaks Toompeal liputseremoonias kaasama lisaks paatsivuse hümnile mida me hõimu Vellede soomlastega jagame ka Gustav Ernesaksa kaunis Mu isamaa on minu arm. Ei taha kohe kuidagi sellesse vaidlusse sekkuda, aga kuna oleme jõudnud juba läinud sajandi 50.-tesse aastatesse, siis tuletan meelde, et tollest ajast on maestro Ernesaksa sulest pärit teinegi eesti rahva südamesse läinud meloodia mis on ende Laimre poolt lauldud siis 1957. aastal. Laev tõstis purjed muusikast näidendile raudne kodu. Ülesku töises. Üks väike tüdruk. Kui ta juurde astus, olime. See langes alla ära. Tuulelaulu kustus Vaiknelu. Tulgu möre poole üüri. Ei ma haaranud ja kaal ei ole väike ema. Sillale viival kitsast. Kärla laulu. Rooli särin Stora taas. On nii igapäevaellu. Otsib aga see. Läinud sajandi viiekümnendatel aastatel kirjutas oma esimesed tuntud laulud ka Valter Ojakäär ühe nimeks neist õhtu rannal, muide tema enda tekstile ja selle uus esitus on pärit Ivo Linnalt. Läinud sajandi viiekümnendatel aastatel oli palju neid inimesi, kellel muusiku annet ja kes ei elanud mitte toonases Nõukogude liidus, vaid olid juba ennem lahkunud kusagile välismaale ja näiteks Kanadas tegi ka toredaid laule, mis siin meil kodu Eestiski leidsid kõlapinda, neid oli muidugi väga raske tollal kätte saada, aga kuskilt kellegi kaudu ikka sai neid kuulata. Ja Olav Kopwillem siis loomulikult see mees, kellest ma räägin, kopilimi puhul võib märkida seda, et tema irooniliselt, kui pleed olid sellised, kus nii-öelda naerdi ka selle uue kapitalistliku ühiskonna üle, kuhu ta oli siis kolinud, nii et eks mingisugune salasoov ikka sinna Eestimaa juurde jäi ka. Aga praegu hakkab kõlama üks laul, mille nimeks on tsivilisatsioon ja tundub tõesti nii, et Olav Kopwillem nägi juba ammu-ammu aega tagasi ette, mis kõik jama võib tekkida, kui inimesed lähevad selle kauba hullustusega liiga hulluks. Käsipidur rool ja siis sidur, mootor, radiaator, kusagil ka transformaator. Armatuuril madalad ja kõrged tuurid. Auto liikus, märg oskused, muudki värgid, valged jooned, kitsad jooned, kollased ja laialijooned, kõverad ja selge joone väävliga ei olda kooner. Poliitikasooline. Valik piinab. Viipi või fina? Tore mitmevärvilise naine kõrval närviline saksad, haige süda paha järjest viile põõsa taha, kord metsa. Tuule kaevab kõrge kuumus ja kui kastid. Kes tekib niiskus? Vajub alla nulli. Vaikse keerama, rullivitsu kapid. Kibe kõigi peale oled. Tige edukeseda nimetavad sotsioloogid arenguks professorid ja pedagoogid. Meil kodus oli kordüheks vana armas nähagi. Nii ühtlast tasast sõitu tegid. Käesvees meid kirikus tee. Või siis sügislaadale. Me kõikjale viis armas Ruunake. Ta pisut ilusai ning vahel võttis ka. Siini asemel vaid. Ei olnud ühtegi puud, uus ratta vahetu. Korda aastaste taara autas. Külase. Käiguga käsipidur rooliast, sidur, radiaator, kusagil ka transformaator, peeglid, pasun armatuuri, madalad ja kõrged tuuril kommi. Autoliiklusmärgid kippustasel. Valged jooned, kitsad jooned, kollased, laidad, jooned, kõverad, selged jooned, kardiga ei tulda kooneri, mitut liiki kasu. Liiveväärne. Valitsus teeb. Või ei tee, mitte värvilises naine. Watson haiges südava järjest teine tuju, seda Kormetsega kuuled, õmbussi vaevab kõrge kuumus ja kui hästi. Kes tekib niiskus, paju paju alla nulli, närven vaikselt keerab, rullib suitsud, ahvid keelongive kõigi peale ole pige edukeseda, nimetavad sotsioloogid arenguks professorid ja pedagoogid. Läinud sajandi kuuekümnendaid aastaid meenutatakse kui sulaaega, mil võis selliseid Tõid heietada, mis Stalini ajal kõne allagi ei tulnud. Paul-Eerik Rummo oli üks toonaste noorte poeetide koolkonnast, kelle sõnad on ka Uno Naissoo laulus. Põgene vaba laps. Kultusfilmist viimne reliikvia omamoodi sümboolse tähendusega. Jaa. Mina ei poore ega kurja peaslikul ja ega viitsi mõeldagi, püüdjate paelus. Maja just manada. Avara maailmavabadus Muri veel saab vähegi suuna universaal vähegi loodad, vähegi. Valt armastab vabadust, tahab ta võita ja vallutada. Vald igatseb vabadust. Najale kallutada. Põgene vaba laps. Aga. Kui vaadata? Maailmavabadus kuni veel vähegi suudad, kuni veel vähegi loodad, vähegi. Kui on maailmal maa ja hüppa maalast Lippmaa vallas. Midagi pole teha ega turja meie seas neid noori ja ega viitsi mõeldagi. Püüdjate paelus. Ja eel on vaja just madalad. Põgene, vaba laps. Ei peitu maailmavabadus, Muri veel vähegi suudad, universaal vähegi loodad. Oleme jõudnud läinud sajandi 70.-tesse aastatesse. Aarne Oit on helilooja, kelle panus Eesti levimuusikasse on kahtlematult väga suur. Juba 60.-test alates, aga seitsmekümnendatel ta kirjutas mõned oma kõige tuntumad laulud. Ja eks ikka Heldur Karmo tekstidele, üks neist on unustuse jõel, mille esitaja on Jaak Joala. Krist. See saldo. 1900 kaheksakümnendaid aastaid iseloomustasid loomulikult vabadus püüded, samuti Tartu muusikapäevad, mida igal kevadel peeti ja seal said tuule tiibadesse paljud uued artistid, Henry Laks näiteks ja teisedki. Ja loomulikult 80.-te lõpus, kui ikkagi Alo Mattiiseni ja Tõnis Mägi tulid oma lauludega välja, siis need olid need, mis aitasid Eesti taasiseseisvumisele kõvasti kaasa. Ja kui nüüd sellest valikust midagi teha, siis võiks olla Alo Mattiiseni laul Tõnis Leesmendi tekstile eestlane olla on uhke ja hääl. Ja esitajaks Ivo Linna ansambel inspee ja Kiigelaulukuuik. Nagu vanasõna ütleb, buss ei ole kummist, ei ole ka raadiosaade kummist, nii et kõik lood ja laulud, mida Eesti vabariigi 90 aasta jooksul on kirjutatud, siia loomulikult aga ei mahtunud. Aga me kõik mäletame ju, et juba sellel aastal sajandil on Eesti saanud Eurovisiooni võidu ja väga palju head muusikat. Ta on kirjutatud tänase saate lõpetuseks mõtlesin siiski valida ühe laulu 90.-test aastatest. Tõnis Mägi ei ole meil tänavail laulnud. Aga tema ei ole mitte ainult laulja, vaid ka väga hea laulukirjutaja ja luuletaja. Ja võib-olla et see laul annab mingeid mõtteid ka seoses Eesti vabariigi sünnipäevaga. Laulu nimi on paat. Olen seina. Vaika eakaga. Ja vann. Ning purjeres vili, septuul. Mindürgyleva. Milsaadavamad kui on lõputu puhul Kapaseks mulda. Ja raadiosaatjaks palve. Kad liikumist. Kusagil. On hinges tunne ja alles. Kurt tõrva üle et kes üle anda, sest homme. Tuleva las hukkunud. Imest Lõbu kes.