Tere mina olen Riina Eentalu ja minu tänasele teemale vihjab kujundus, mida kohe kuulete. Vihjan antud juttudele uudistest, 90. sünnipäeva lävel seisvas raadios. Selle kujundusega kutsus uudistesaade Päevakaja kuulajaid väga kaua. Kujunduse autor on helilooja Heino Jüri salu ja muidugi kõlab Elfriide Ilvese hääl. Aga Päevakaja on alanud ka niimoodi. Ise ma seda kujundust ei mäleta, leidsin arhiivist, aga 50.-te pateetikat on tunda. Aegade jooksul on kujundused muidugi koos ajaga uuenenud aga Päevakaja tuli alles kuuendal oktoobril 1958. Ringhääling alustas 1926. Mingil kombel olid uudised ka siis kuidas leidsid uudised oma koha raadios ja kujunesid raadio selgrooks, sest nii ma usun, uudised on raadioselgroog. Appi palusin Vello Lääne, kes on Eesti Raadio ajalugu uurinud ja sellest ka raamatuid kirjutanud ja kas ise oli ka Päevakaja ka tihedasti seotud. Tartu korrespondendina? Eks seda uudist asja nüüd päris originaalis ei tehtud, vaid võeti värsked ajalehed ja loeti sealt siis peotäis uudiseid ette. Kui ETA tollane peamine uudistekoguja oli puhkusel ei töötanud, siis uudiseid ka raadios ei olnud. Kui ajalehed ei ilmunud, siis ka raadios päevauudiseid ei olnud. Aga eks ikkagi sama palju, kui oli jumalateenistusi, 32. aastal oli ka uudiseid. Kommenteerige ise vähe või palju? Napivõitu muidugi, aga mis sa tahad? Kui Felix Moor oli algul üksi tegemas kõike, mida raadio siis kuulajale pakkus? Algul loeti ju maha ajalehte, hiljem hakkas ringhääling, tal tekkisid ka oma korrespondendid inimesed, kes siis helistasid ja siis tulid ka ringhäälingul oma uudised, aga see oli juba 30.-te aastate lõpupoole, siis kui ringhäälingu omandas seda euroopalikku nägu. Felix Moor uudistest tasahilju taandust uudiseid tegid juba siis kolmanda aasta lõpus kolm inimest, eriti neljakümnendatel ka muide 1940, no siis, kui juba Euroopas võimelises sõda hakati andma ka inglis- ja saksakeelseid päevauudiseid. Ja märtsis 40 prantsuse ja rootsikeelne nädala kroonika ja soome keeles anti uudiseid iga päev kuni Sist, kas sõda pihta ja, ja kõik plaanid läksid uperkuuti. Tuletan täna teile hääli meelde siin paar näidet 30.-te lõpust. Karel kesa intervjuu Viljandi maavanema Mihkel Hanseniga 1938 tuleb ju tuttav tunne. Meil ju nüüd ka haldusreform päevakorral. Aga kuidas on lugu hiljuti teostatud suure omavalitsuslikku reformiga valdade reformiga, nimelt mille ümber omal ajal üsna teravaid mõtete lahkuminekuid? Valdade reform Viljandimaal oli hädavajalik, et piin oli minevik pärandanud Viljandimaale palju väga väikseid ja tükeldatud laps pandlikud ning üldiselt võib punnitada, et valdade reform, millal temal teostus täiesti rahuldavalt ja otstarbekam toob Allade reform suuri muudatusi maakonna organismi. Vilja temal on praegu 34 valda. Mille tulemusena maakonna elanike arv suureneb umbes 5000 Elame väga rõhutul ajastul, ütleb Felix Moor 1939. aastal. Sõda terendab silmapiiril. Sõjast räägitakse paljude kuulajate arvates ka praegu uudistes liiga palju. Aga maailm on niisugune. Felix Moor tegi toona reportaaži õhu- ja gaasikaitsenädala puhul. Elame väga rahulikul ajastul, vaatamata sellele vanem Jakest põlv hästi veel mäletab 1000 918. aastal lõppenud maailmasõjakoledusi vaatamata sellele, et inimkond pole veel tänapäevalgi suutlik lõplikult kinni kasvatada noid haavu, mida see suur maailma tule kahi lõi, valmistutakse kõiges ringes uuele sõjale. Elab ja peaaegu kogu maailm palavikuliselt relvastumise pähe on. Tänapäeva sõda on palju julmem, kui kõik seni olnud, peame tundma kaitsevahendeid ja pean oskama neid kasutada. Seoses Tallinnas korraldatav õhu- ja gaasikaitse nädalaga võtame enesele ülesanded tutvuda ühe õhila gaasikaitsevariandiga, mis asub kaevu tänaval Harjuväravamajal evides ühist sissekäiku, spordiselts Kalevi tenniseväljakutega. Varjend asub seitsmeteistkümnenda sajandi lõpus Rootsi kindral-kortermeister kiiritud Aaltargi poolt rajatud maa-alustes käikudes asumegi siis nüüd Loisse maa-alustesse käikudesse, et tutvuda nende kasutamisvõimalustega. Tänapäev. Aga siis sõda tuli. Langes Sander Revali ajal 1941 kuni 44 oli raadios kakskeelne saatekava saksa ja eesti keeles. Muide, rindeuudiseid luges Irene Menning ja selles ka ainsana raadio inimestest. 47. aastal mõisteti Siberisse vangi, aga ta elas suhteliselt kõrge vanuseni, ta suri alles 96. aastal, nii et kange naine tal oli just selline sobilik sõjauudiste esitamise hääld. Range tugev selline Nombist usutavalt kõlas Vardo Holm kaht detsembris, 44 kuni 45. aasta detsembrini istus Patarei vanglas ja peale selle tema enam raadios kaasa lüüa ei saanud. Ega see raadiotöö ikkagi maksis paljudele raskelt kätte, selles mõttes tõsised. Paringusa ei sattunud avalikkuse ette. Ja siinse hääl, mis sõjauudiseid lugema, sobis. Irene Menning 1943. aastal. Need on Landessender, Revali uudised. Ühe Ühendriikide pommilennukite üksuse päevasel rünnakul ühele sadamalinnale, PrantsusAtlandi rannikul tulistati õhuvõitlustes alla kaheksa, nelja mootori helist lennukit. Õhujõud ründasid päeval hea eduga üht sadamalinna Lõuna-Inglismaal ja pommitasid möödunud ööl svintsi sadama ja tööstuspiirkonda, heites alla palju lõhkija. Süütepomme. Ja 45, siis tuli tööle Elfriide Ilves, keda ma pean üheks kõige ilusama häälega naistoimetajaks teadustajaks üldse läbi aegade. Aga vot need 50.-te algus, no kuni 60 tulidki tööle need inimesed, kes jäid aastakümneteks peaaegu neljaks aastakümneks, no juba Elfriide Ilves taga Aino rippus Endel Padrik, Eino Irjas, Lydia Koik, Heldur ploompuu, Ants Kivilo, Endel Sõerd ja Rein Lepik. Viimane oli laskurkorpuse mees Ilusa häälega talugas, et need igasugused ennelkab b mammutmaterjale ja Stalini viimastel päevadel, siis tema pidi olema kogu aeg raadiomajas valmis, magas öösel seal ikka suure juhi tervisest pajatada ja hiljem, kui ta viiendal märtsil 53 suri, siis et neid materjale oli palju, mida siis ainult temale usaldati. Ettelugemine, et jumala pärast millegi poolest ei, ei eksiks. Neid nimetas Vello inimesi peamiselt diktoreid, kelle kõrval ka minul on juba võimalus olnud tööd teha. Ja aeg oli sealmaal, et senise nädalat kokkuvõtva saate asemel sendist päeva kokku võttev saade Päevakaja elusa relis tänaseni algusega aastast 1958, kuues oktoober. Nii rääkisid Päevakaja alguses teiste raadio toonane direktor Aados Lutsk ning Toivo makkia Ivar Trikkel. 27. septembril 75, kui eetris oli Päevakaja number 5000. Selline informatsiooni süsteem, nagu eksisteeris tol ajal Eesti raadios, enam ei rahuldanud kuulajaskond. Nonii, piltlikult öeldes. Informatsiooni kiirus läbimise kiirus oli kaubarongi kiirusega võrdne. Väga auväärt töötaja, kes hiljuti lahkus elavate inimeste seast, Nadežda parv, kes iga päev hommikul tuli suure paberikorviga, raputas kirjad välja, sealt, et noh, poisid, nüüd võite uudise teha, siin on Kolkonna, teeb ümbriku selliselt muidugi enam tööd teha ei saanud ja vot siis tekkiski päeva karda, kuidas kogume, informatsiooni organiseerida ja üks esimestest pääsukest mitte ainus oligi päevaga. Mina mäletan seda aega kuulajana ja kuidagi äkitselt nagu nende uudiste vahele, mida diktor luges, tulid elavad hääl ja kuidagi saade hakkas elama ja mind väga huvitas, et kes on need mehed, kes nii ladusalt räägivad, täpselt oskavad küsida, oskavad hinnata, oskavad leida üles neid mehi, kelle juurde minna. See tundus alguses kuidagi niisugune täiesti nagu võimatu, et kõik, nii siit-sealt üks sekund ja juba tuleb päevasündmus vabariigi teisest nurgast ja kuidagi pani nagu imetlema. Minevik näib alati kaunimana ka kuulajale. Ma vaatasin just neid vanu arhiivimaterjale ja teises või kolmandas numbris on mul üks reportaaž või intervjuu. Siis vaieldakse Mustamäe linnaosa projekti üle see vestlus raadiosaates kuus minutit pikk, kui ma praegu kujutlesin ette, see on kolossaalne ajakulu selle aja jooksul tänate kolm head operatiivselt informatiivset materjali eetrisse. Päevakaja sünd oli omamoodi revolutsioon selles mõttes, et üks saade jääb niikauaks püsima, nagu ta siiamaani on, on püsinud. Sellest paremat ei saa tahta. Kuues oktoober 1958 ja Päevakaja, mida tollane raadio juht Haadu Slutski isiklikult juhtis, seda, et eetrisse minekut kolm päeva tehti proovisaateid, sest noh, tundus, et see oli nii-nii dramaatiline ja raske asi taotlust otski auks tuleb öelda, et tema avastas ja tundis ära ajastule ja homsele päevale olulist. Ja hiljem on ta meenutanud, et kõik kõik Eesti raadioreporterid anti Päevakaja käsutusse. Seeris. Kaasik oli erakordselt töövõimega ja kiire mõtlemisega mees. Tõeline püstolreporter oli hilisem Ivar Virkus Hans kiivri pärusmaaks. Teaduse tehnika aga alguses läks päevaga eetrisse ilma saatejuhita. Ja diktoritel lisandus seitsmekümnendatel aastatel Saadet elavdanud saatejuht. Aga 90.-te alguses jäigi vaid saatejuht. Tund oli algul Päevakaja pikkus, muide esimene jaanuar 62 loodi välisinformatsiooni toimet, mida kuni surmani juhtis Albert Käär. Ilus bassihääl ja tema koondas siis sinna Herbert Vainu. Jüri Hanseni väliskaastöölistest said hästi tuntuks Vambola Põder, Gaabriel, Hasake, Ago Vilo, Uno polisseinski ja eestlased. Ma ei teagi, millega seda seletada, aga seda kõike seda välismaailma puudutavat kuulati suure hoolega. Vello ütles, et algul anti kõik raadioreporterid Päevakaja käsutusse. Hiljem saadeti noored tulijad mõneks ajaks päeva kajasse, et nad saaksid uudistekarastuse. Toimetus, mis nõuab kiiret mõtlemist, oskust kiiresti olulist tabada. Häid närve ja stressitaluvust. Kui selle läbisid, said hakkama ükskõik kus. Seda enam, et sel ajal, kui mina tulin 70.-te alguses ballipäevakajale Liit toimetuse maine, raadio kangemad reporterid, töötasid seal Feliks Kaasik, OTT KOOL, Juhan Virkus, Toivo Makk pisut hiljem, Tiit Karuks. Korrespondendid Tartus Pärnus Feliks Leet Kohtla-Järvel, Rakveres, saartel või need, kes olid töötanud Päevakajas Lembit Lauri, Ivar Trikkel, Valdo Pant nimetada ei jõua kõiki ilmaski. Aga tuletame veel hääli meelde. Aasta on 1966 ja noor Juhan Virkus. Kultuuripalee vaesed võlvkaared otsekui sümboliseerivad sõprussidemeid eestlaste ja meie põhjanaabrite soomlaste vahel. Iga-aastane Soome Nõukogude sõpruskuu algas oktoobrirevolutsiooni sünnipäeval ja lõpeb kuuendal detsembril. Eesti Noortele tulid sel puhul külla Soome demokraatliku liidu 20 liikmeline delegatsioon. Noorse kultuuripalee on rahvast tulvil. Kell on pool kaheksa, kell kaheksa algab siin sõpruskontsert, kus esinevad külalised. Momendil laulavad sinnad hääled lahti, tantsijad teevad jalad soojaks. Delegatsiooni juht, võimlen, võtke vastu meie südamlik, terve turvahüvend sona, naised tõstavaid. Keedas. Ses saates nimetati teda Päevakaja kõige nooremaks. 71. aastal oli ta juba toimetuse kogenumaid ja ott kool. Tark looduse ja inimese kuulaja. Taas kord aastad võivad minna ja see oti lugu võiks ka täna eetris olla. Olukord ei pruugi sama olla, kuid hoolimisest on ikka puudu. Võib-olla rohkemgi, kui 1987. aastal. Ma tulin nimelt siia suure tee äärde et see jutt ära rääkida. Kümned tuhanded sõiduautod on teedel, linnast maale ja maalt linna ja linnast linna, auto auto järel, kõigil on kiire. Kahel pool asfaltteed on põllud põldudel üsna raske viljakoristus. Asfaltteed lõhuvad majandi funktsionaalset tervikut. Põllud ühel pool viljakuivatid, hoidlad, masinakeskused, teisel pool teed. Kui linnas poleks valgusvoore, ei pääseks paljude autud liikluse tipptundidel kõrvaltänavalt peateele. Põlluteeotstele valgusfoore pole pandud, viljapäeva autod, kombainid, traktorid ootavad asfaltteest üle pääsemiseks 10 minutit, veerand tundi. Piltlikult öeldes, Töömees ootab lustisõitjate taga. Ja on tegemist, et sohver saaks raske masina kohalt võtta. Kui ta sellega hakkama saab. Juba tuleb uus sõiduauto peale. Aga ei ükski sinine, punane, kollane, roheline sõiduauto, vähenda kiirust. Heal juhul uudistav kõrvale, pilk, näe, lõikavad vilja. Uudistereporteri põhiomadusest, mõtteviisist ja mobiilsusest annab aimu Jüri Hanseni intervjuu Felix gaasikuga aastal 1966. Eetris oli Päevakaja number 2500. Küsimusele, kus ta lugusid on teinud, vastab Feliks Kaasik. Kui võtta meie vabariiki, siis vist ainukeseks suuremaks asutatud punktiks, kust ma lugu pole teinud, on millegipärast Mõisaküla. Igalt poolt mujalt aga küll. Kogu liidu ulatuses, aga võiks hakata kohe lugema. Tallinn-Riia-Kaunas-Vilnius-Minsk, Kiiev, Fodest sakišinjov, loomulikult Moskva, Leningrad, Novgorod, Veliki, Luki. Kõige kaugem oli tänavu Irkutski. Kuhu sa veel tahaksid, Arand? Oleksin valmis sõitma ükskõik millal juhuks rikku. Kuulaja oli päevakajaga rahul, ütleb Vello Lään. Tartu teadlased uurisid ka, et miks see päev, aga ikka on üldse nii populaarne ja ja toodi esile kolm tegurit, esiteks oli see operatiivsus teiseks unikaalsus, minu enda jaoks oli see elav esitus Telegraphi agentuurid, ajalehed informeerisid sageli umbisikuliselt, kuid päevakajas rääkisid inimesed, kelle häält ja kõnemaneeri sa juba tundsid, kelle pöördumises kuulaja poole tajusid inimlikkust, nii et äratati päeva kaaska emotsioone mida on alati meie, Torma vald tuttaval ajastul vaja. Kuid tegijaile pole see kunagi olnud nii lihtne, kui raadiost kostab Valdo Pant. Eks ta ole sellest halle juukseid põhjustanud osa etendanud, sellepärast et selle saate töörütm on väga närviline. See tuletõrjekomandot meenutav selline ooteasend, pidev aktiivne ooteasend Sealse kõigi väsitavam töö juures. Õhtul loomulikult tekib siis teatud kuhjumine, kuni kuni jälle pärast saate lõppu niisugune kergenduse vabanemistunne, ma usun, see on vist säilinud siiamaani. Varem mõtlesime nädala ajaraamides, siis nüüd tuli paratamatult lülituda IGA PÄEV uuele temaatikale ja kõik otsused ja kogu töö teostus teha ühe päeva jooksul. See arendas ta kiirabi tööstiili päris kõvasti välja. Kuskil keskkooli lõpuklassides olin koos koolikaaslastega ühes noortelaagris, aastat 60.-te keskpaik. Meil oli kutsutud esinema keegi tuntud ajakirjanik. Ausõna, ei mäleta proua nime, kes rääkis, et ajakirjanike eluiga on üks lühemaid. Mis jama, mõtlesin ma siis seisa õige olla. Need usun teadvat, et pagana kõva tervis peab uudisteajakirjanikul olema nii füüsiline kui ka vaimne. Meist igaüks võib meenutada võidujooksja sekunditega ja vererõhku, mida arstid ei aktsepteeri. Sest kui täistunni piiksud lähevad, pead sa eetris olema. No jumal tänatud, tehnika ja tehnoloogia arengu eest. Seitsmekümnendatel tuli õlal tassida viis kilo, vahel tundide kaupa. Ja iga lugu tuli stuudiolindile reaalajas ümber võtta, et siis monteerida algul kääride ja lindil inimesega. See kõik võttis aega. Õnneks oli saateid vähem, nüüd on uudistesaateid kordades rohkem. See-eest on nii salvestamine kui ka montaaž, digitaalne salvestusriist mahub pihku. Diktoritega oli uudistetoimetusel tihe, koostöö oli Koigi soli noorel uudiste reporteril ja toimetajal aukartus. Ise tuli ta raadiosse 1947. aastal laulupeoaastal. Tema selge soov oli saada diktoriks, aga kohta ei olnud ja soovitati teha katsed uudistesse. Noh, ma tegin selle proovi ära, proov oli niimoodi, et ma pidin minema lauluväljakule ja meeskooriproovist tegema uudise. See tuli hästi välja nähtavasti ja, ja võeti vastu ja ja kolmeks aastaks ja hinnapäeva uudistetoimetusse tööle, aga mikrofoni ette pääsesin ainult trantslatsiooni, võrgu uudised olid mingisugused lihtsad teated või reklaamid, mis tol ajal olin, ma enam ei mäleta, aga, aga päris eetrisse ei pääsenud enne kui 1950, kuidas uudiste töösele tundus, Eise toimetus oli tore juhataja, oli meil Ilmar Torn hilisem Kunstnike Liidu esimees ja minu tütre õpetaja ja hiljem ka veel Jüri Miller, heinamüts oli päris reporter, kes seal neid kõige tähtsamaid asju tegi. Ja siis tuli Valdo Pant aasta hiljem ja säält tema see karjäär siis algaski, aga see toimus kõik raadiomaja keldris. See ei olnud mitte selles ilusas majas, kus olid juba punased vaibad, maas kõiki, aga kristall-lühtrid ja kõik, nagu see maja alguses valmis saades oli. See oli keldris. Uudistetöö sulle tegelikult päris hästi ei meeldinud. Siis nähtavasti ei meeldinud, aga ma mäletan seda, et näiteks masinakirjutajale ja nähtavasti ka minule siis oli öeldud, seda, mitte mingisuguseid poliitilisi keeldusid, neid asju ma ei mäleta, aga see oli eriti tähtis, et ei tohtinud poolitada nende suurte meeste nimesid nagu Vissarionovitš ja ja niimoodi, diktor võib kogemata eksida, aga, aga nähtavasti meeldis diktoritöö rohkem ja Salber tuli sinna. Läksin alguses. Päevakaja ei olnud päevakaja tuli 58. Kuidas need uudised enne seda oli? Kas nad olid viis minutit või 10 minutit või tavaliselt ja siis oli nädala kokkuvõte oli mind pantegi ja Feliks Kaasik vist oli ka üks nendest, kes tegid nädala kokkuvõtte tähtsamatest sündmustest nädalasse. See tehti pärast, nagu siis ära kajasse päeva ülevaade, päeva pääst, päris algust ma ei mäleta, aga teatud aeg kas oli seitsmekümnendatel või kuuekümnendatel, kui toimetaja istus meie meie vahel, see oli natuke nagu kergendus diktorile ka, nii et ei, mulle meeldis taevaga teha. Kas seal on mõni eriline seik jutustada meile? Küll see oli Juhan Virkus. Hästi tore toimetaja, lõbus mees ja tema tuli ühel päeval muidugi peaaegu viimasel minutil tuli stuudiosse, ütleb proua Kolk. Eesti aeg tuleb tagasi. Mina ehmatasin ära, mida ta nüüd mõtleb sellega, et muidugi oleks jube vahva, kui eesti aeg tulles tagasi nüüd. Aga see oli kuskilt, millal meil muudeti kellaaega, et Nõukogude liidus see oli selle kohta, et meil vööndiaeg tuli tagasi, siis ma sain aru. See sai olla siis vist 1981. aastal, kui nõukogude liidus suveajaks kella keerati. See tegi niisuguse väga vahva tunde selle saate eetrisse andmiseks, aga mis pärudistesse puutub, siis kui ma kuulan praegu neid uudiseid? Muidugi vanainimese kõrv on vanainimese kõrv, eks ole, ja ma tahan teada selle uudise sisu. Esimene sõna on selle riigi kohta, mille kohta see asi käib, aga see läheb mul kõrvust mööda, sest see vuristatakse maha. Kahjuks on see niimoodi, mitte kõigi toimetajate juures, ta vormistab selle niimoodi maad. Mul jääb nagu pool sellest uudisest kuulmata või omaks võtmata, et mis seal siis tegelikult või kuskohast see tegelikult toimus. Vot mina pöörasin küll tähelepanu. Noh, nihukese olulisele asjale sõnumi sees ja seda nagu rohkem rõhutada. Neid uudistesaateid tuli ju pärast juurde, oli vikerkaja ja siis tuli piirist piirini. Ja ära sellest räägi, urre kani rääkid, palun räägi selle. Meie nimetasime seda kraavist kraavini äärest ääreni, tegelikult oli see piirist piirini, seal olid niisugused hullumeelsed uudised. Urve Koni rääkis, kui öeldakse, et kui tahad muru muru niitmiseks, on kergem panna Sirbid jala külge siduda ja siis niimoodi minna edasi, et kuskil nõukogude liidus oli niimoodi tehtud. Et see oli nagu õpetust teistele, et tehke järele. Sellised naljad. Piirist piirini oli see saade, kus olid sõnumidele laia Nõukogude Liidu, mitte Eestist. Sealt tõesti leidus kurioosumeid. Jätkame juttu diktor Heino eriasega, kel ka tuleb lugu mitte uudistest, vaid ühest juhtumist. No naljakas oli see, mismoodi ma sulle katust pakkusin. Ma ei mäleta, see oli yldiselt hommikune aeg, uudistesaade. Ja saade läks käima. Ja siis järsku hakkas stuudio laest midagi tilkuma, otse Riinale pähe. Mul oli vihmavaritöö juures kaasas. Hüppasin üle koridori, meie puhkeruumi võtsin, selle, tegin lahti, hoidsin pil pea peal. Et ta mitte märjaks ei saaks, aga hiljem oli see leke juba niivõrd suur, et dist aparatuur ütles üles. Oli küll, aga enne seda, kui sa jõudsid selle katusega stuudiosse, see ei hakanud tilkuma. See tuli sellel hetkel, kui ma mikrofoni sisse vajutasin, laest täitsa pahinal ja täpselt stuudiolaua peale. Nii et, et ma jõudsin veel jaki seljast ära visata, enne kui ma lugema hakkasin. Paberid olid kõik märjad. Tasakesi tõmbasin neid üksteise küljest lahti, et katki ei läheks. Ja, ja siis läks stuudio uks tasakesi lahti, ilmus Heino Irjas, lahtine vihmavari käes asetas selle mulle peaaegu ajal, ma ei tea, mis, mis sinna vahele oli siis kogunenud sinna lae vahele, mis sealt siis ühtäkki. Alla 100. ja ma tean, et nii kui ka heina on mõlemad tundlikud keele suhtes. Ja kui nüüd tänasesse päeva tulla siis sattudes need asja uudistetoimetusse, ma vaatasin seal raamaturiiul. Vaatasin, mis seal on seal kaks õigekeelsussõnastiku mõlemad, niimoodi ma ei hakanud neid sealt välja võtma, tähendab ma lihtsalt pilguga vaatasin, et neid ilmselt ei ole tarvitatud, kõige tarvitatav raamat mulle tundus, kas oli äkki inglise-eesti sõnastik? No muidugi see kandliku vajalik asi, kuna praegu on väga valdav on inglise keel, siis on see vana saksa keel ära ununenud. Ja nüüd ma kuulen järjekindlalt, aga Volkswagen neid. Ja vaat see kriibib minu kõrva. Vaht siis millest raamaturiiul rääkida võib. Aga Päevakaja käis koos ajaga. Tuli 80.-te teine pool oli loomeliitude pleenum oli Balti kett. Lauluväljakust sai oluline kokkusaamise ja oma seisukohtade ja tahte väljendamise paik. Eestimaa laulu ajal tähistas Päevakaja oma 10 tuhandendat saadet. 11. septembril 1988. Erki Berends oli reporter lauluväljakul. Aga võtkem natuke aega tagasi ja mingem ajas natuke tagasi. Minge vanalinna päevadesse klubidudesse ning seitsmeteistkümnenda juuni rahva kogunemisvõi koorifestivale simmanisse või kasvõi kaks nädalat tagasi Rock summerisse ikka siia, Tallinna lauluväljakule. Ikka lauluväljak, kus me laulude ja ühtekuuluvustundega seni tavaliselt vaid iga viie aasta tagant ühislaulupidudel üldlaulupidudel oma sisemisi patareisid oleme laadinud, nüüd aga tundub, et see lauluväljak saab rahvafoorumite paigaks igal aastal. Ikka seesama ülev tunne meid kõike ühendava eestlasena või õigem oleks öelda eesti maalisusena, sest on tänagi selle, mine tea, isegi paarisajatuhandelise inimese inimhulga sees palju mitte-eestlasi ja ma ütlen ausalt, seest läks süda soojaks, kui kuskil kella poole kahe paiku jõudis sinimustvalgete lippude vahel aga bordoopunaste ja valge triibuga lippe. Meie lõunanaabrite lätlastega vaimustunud emotsioon kinnitas, et me pole siia tulnud mitte endale rusikaga vastu rinda taguma ega teistele ust näitama andma sõbrakäe kõigile, kes austavad ja tunnustavad meie püüdlusi oma rahvatunnetuse saavutamiseks. Nii oli see kell pool kaks, aga esimesed olla jõudnud täna lauluväljakule kohta sisse võtma juba kella 11 paiku siis neli tundi enne ürituse algust. Püüdaga kahju on küll seda laulu katkestada, kuid meie aeg sunnib tagant helgi vahendusel tahaks rääkida sellest, kuidas sa täna kell kolm siin kõik hakkas. Selle salvestatud lõigu ajal hüppas Erki autosse krabas Päevakaja toimetaja raadiomajast kaasa et koos saade lõpetada lauluväljakult. Ja kui alati on öeldud, et kõige kergem on ennast üksi tunda suures rahvahulgas. Sellises kõrvuti olemises on veel üks tunne. On võimalus tunda, et me oleme üks. Et loodan ka, et sellel lauluväljakul siin sellest kõrvuti olemisest sünnib see tunne et kas me oskame hoida ühte ka siis, kui on vaja rohkem teha, kui laulda. Ja nõndaviisi siis juhtus kenasti laulutujuliselt ja pidumeeleolus saime ära tähistada ka oma 10000. Päevakaja ja nüüd jääb lauluväljak laulma ja meie peame saate lõpetama. Mul on Riina lõpetuseks ainult üks ettepanek kui seekordne päevaga ja ei lõpeks mitte tavalise lõpukujundusega, lõpeks selle lauluga siit lauluväljakult, mida te kõik praegu eetrist kuulete. Ma loodan, et raadiomajas võetakse meid kuulda. Tänane Päevakaja seltskond on ikka iga päev kuulaja kohtu ees. Pikemalt tutvustas toimetus end esimesel veebruaril sel aastal, kui eetrisse läks 20000-st Päevakaja. Uudiste põhiülesanne olemus jääb ikka samaks, kuid aeg ja olud muutuvad. Tehnika ja tehnoloogia arenevad. Millega seisavad silmitsi raadiouudiste tegijad praegu ja lähitulevikus. Raadiouudistetoimetuse juht Indrek Kiisler. Raadio uudised on muidugi keerulises olukorras, seda tuleb kindlasti tunnistada, sellepärast et tänapäeva Online maailmas liiguvad asjad väga kiiresti, et aga paraku me oleme eetris ainult täistundidel, mis tähendab seda, et kui mingi oluline uudis tuleb 10 minutit pärast täistundi, siis me saame seda lugeda alles 50 minuti pärast. Tehnoloogia on meid väga palju edasi aidanud ja, ja ma julgen nimetada seda aastat raadio uudistetoimetuses. Viimase 10 aasta võib-olla kõige revolutsioonilisem maks just tehnilise poole pealt, et me oleme võtnud kasutusele mobiiltelefonid, millega teha intervjuusid, mida saab panna otse-eetrisse kohe. Me ei pea tormama raadiomajja tagasi, meil on olemas spetsiaalne imemasin, nagu me teda kutsume, millega me saame minna ükskõik millisesse Eestimaa nurka. Me saame sellega teha välismaalt, et otse-eetris see on see suund, kuhu me liigume, et et teha ka ennast palju kiiremaks. Päris ulmeline tulevik on veel meie jaoks see, mis on näiteks Rootsi raadios juba tõeks saanud. Seal nimelt raadiouudiste toimetus tehtud ümber, nii et. On küll olemas tähistuni uudised, aga uudistetiim liigub siis mööda Stockholmi mööda Rootsi maakondi ringi ja seal, kus midagi toimub, sealt tehakse kogu aeg Rootsi raadio esimesse programmi otselülitusi. See tähendabki seda, et on ära kadunud selline täis tunnirit vaid niipea, kui midagi juhtub. Sealtsamast kohe reporter, kui ta on kohale jõudnud, teeb otselülituse sinna esimesse programmi. Ma ei tea, kas vikerraadio on sellega nõus, aga minu meelest me peaksime raadios liikuma tegelikult sinnasamma. Mis tähendab pidevat valmisolekut ümber õppida, pidevat valmisolekut eetris olla, veel rohkem stressi? Palju rohkem stressi, et et töö läheb. Ma ei tea, kas see on kahjuks või õnneks, aga ta läheb iga päevaga raskemaks. Toimetuses. Täna, seitsmeteistkümnendal detsembril 2016 läheb eetrisse Päevakaja number 20320. Ja homme jälle. Ja uue aasta algul kolivad uudised kaht maja ühendava galerii pealt tagasi armsasse vanasse raadiomajja, mis on läbinud sisemise noorenduskuuri ja ehitatud uudistemajaks. Mina olen Riina Eentalu ja see saade sai nüüd otsa.