Ma olen Mari Tarand. Ja minu lugu viib aega umbes 50 aastat tagasi. Päikseline augustikuupäev. Maakonnalinna parkimisplatsil seisab väikebuss, käis ilusasti riides inimesi. Just äsja on kaasa elatud abiellumistseremoonia pidulikkusele ja ees seisab sõit pulmatallu. Kõik inimesed ei ole omavahel tuttavad. Mõned bussi rahvast tunnevad juba varem 11, teised mitte. Ühiseks pulma peoperekonnaks sulandumine seisab alles ees. Istun minagi selles bussis üsna ees üksinda ja võib-olla ka pisut üksildasena, sest sellesse sugulaste pulmaperekonda esindama olen läinud üksi. Nimelt on mu mees juba üle aasta viibinud, kaugel Antarktikas, polaarekspeditsioonil. Bussijuht on läinud kas suitsu tegema või mingile asja toimetusele. Igatahes bussi uksed on lahti, sealt toob sisse augustikuu lämbet õhku, tolmu, lõhna. Vaikselt mängib juhikabiini kohal raadio. Muusika on ühetooniline väheütlev, nii et seda nagu ei märkagi. Aga siis muusika lõpeb ja kõlab diktori, vali hääl. Report, teri, minutid, Mariidarand, õpatan, jäid ja mis peale hakata? Vaata nende ette. Siin ma istun näoga sõidusuunas, aga bussijuhi kabiini kohalt räägib teine mina ja räägib nii. Ma tulin puhkuselt ja seda suve ei tule enam. Ei tule enam seda suve. Jah, juba neljaaastatel oli Viivi Luige luule mulle alati kindlaksaegse kaaslaseks. Inimesed vaikivad, mina räägin, pead nüüd seletama, see oli aeg, kuuekümnendad aastad, mil raadio oli teinud läbi juba suure muutuse. Sõjajärgsete aastate ja 50.-te kuiv ametlik natukene läbi kontrollitud ette kirjutatud stiil oli asendunud hoopis vabama tooniga, ei kirjutatud enam kõiki tekste, olete valmis ega kontrollitud, 100. kohas. Otsiti uusi võimalusi kuulajatele lähedale jõudmiseks. Hiljuti oli just võetud kavasse lühikene saade pealkirjaga reporteriminutid, kus autor tohtis oma päris isiklikke mõtteid või elujuhtumisi lühikeses vormis suhteliselt intiimselt sõnastada. No umbes nagu see praegune saade siin. Kui ka minule tehti ettepanek selles rubriigis esineda. Tundsin, et olen õpipoisiseisusest juba astumas sellide hulka. Mõtlesin hästi läbi, millest tahaksin rääkida. Olin just veetnud neli nädalat puhkust Kloogarannas treppojal väikeses üüritoas, kaaslaseks ainult mu kaks väikest poega. Muidugi ei olnud toas, vaid rohkem ikka metsas ja mere ääres. Võtsingi siis oma reporteri minutite motiiviks vastandada tööpäevade pinget, rabelemist, kiirustamist ja muresid rahuliku puhkuse ajaga, kus saab kõigele põhjalikult mõelda, oma sisemusse vaadata. Muidugi oli sellel suvel minus ka natuke igatsust kaugelviibija järele. Ja võib-olla suve lõpu nukrust. Kindlasti rääkisin mändidest samblasest mustikametsast. Visandasin mõned rannas nähtud inimeste lühiportreed, aga põhiline oli rahu teema. Mäletan ühte lauset rahulikult, ime rahulikult koorida, kurki siduda lapse kingapaela, mõelda, et piimanõu tuleb ööseks trepile tõsta või veel parem kaevu lasta. Bussijuht oli tagasi, uksed kasvatasid kinni, mootor lõi mürisema, rahvas hakkas sumisema ja buss asus mööda Lõuna-Eesti käänulisi teid teele vana väärika talu poole ilusa järve kaldal. Sellest pulmast on mul meeles mõnigi helkiv hetkepilt. Kuid miks on meeles ka see sissejuhatus, see avaakord? Arvatavasti sellepärast, et see pani mind mõtlema viiside üle, kuidas raadios rääkida, kui palju peab, tohib avada enda tõelist sisemust, tõelisi mõtteid ja tundeid. Ki. Üks asi oli rääkida lindile oma mõtted sõbralikus raadio stuudios, kus teispool klaasi vajutas nuppe ja vaatas sulle sõbralikult otsa kolleeg, oli ta siis malle kuld või May männiksoo. Teine asi oli aga seda kuulata nagu näitelaval koos publikuga. Aga tegelikult raadiosaade ongi ju mõeldud selleks, et inimesed sind kuulaksid. Ütleme siis nii, et sellel augustikuu suvepäeval publiku ees kuuldud oma raadioesinemine mis ei olnud iseendast, mis sugugi halb näitas mulle teed, kui tõsiseks ja tähtsaks tuleb pidada iga sõna, mida sa raadio kaudu teistele inimestele ütled. Kuid sellel lool võiks olla mingi sügavam moraal. Oli mul kord ustav sõber, õpetaja ja teekaaslane hüüsi temaga koos oleme lindistanud merel ja metsas kauges Kirgiisias, spordilaagris ja väikeses maakoolis. On olnud juhuseid, kus raske magnetofon oli kuidagi tee peal ära põrunud. Jäi töötanud lindiga Tad pruuni lindiga ei hakanud keerlema. Lint võis katki minna, patareid võisid tühjaks saada ja see, mida olime püüdma tulnud, jäigi püüdmatuks. Oli ka teisi juhtumeid, kus mina sattusin olukorda, milles oleksin tahtnud öelda. Seda oleksin ma tahtnud lindistada, aga nüüd ei ole lindistamise aparaati kaasas. Kui kord jälle heljule niisugust olukorda kurtsin, vaatas ta mulle oma tarkade silmadega otsa ja ütles. Ega kõike kaunist ei peagi raadiosaateks tegema.