Tere, kõik muusikasõbrad, mina olen Jaan El Kula, kes alustab seitsmeteistkümnendat saadet sarjas originaal ja koopia. Eks neid saateid ole ka juba olnud, aga tundub, et klaverite ja originaalide varasalv on lõputu. Täna tooksin ka üheteistmoodi originaal ja koopia saatesse. Kui eelmistes saadetes, mis vikerraadio koduleheküljel ka järelkuulatavad olen mänginud Eesti ja välismaiseid laulupaare siis tänases saates pakun kuulamiseks laulu paarim, milles mõlemad lood on välismaised, aga väga erinevad. Alustagem siis eelmise, 16 saate jooksul oleme ansambli ABBA loomingut puudutanud vaid ühel korral, siis, kui külas oli suurepärane lauljatar Els Himma. Täna kuulame veel ühte ABBA laulu kahes esituses. Aastal 1972, täpsemalt 11. ja 12. septembril, salvestas geniaalne nelik eurofilm stuudios ühe loo, mis oli mõeldud lastefilmi tuures. Fenton privad detektiiv tarbeks. Paluks mitte segi ajada eradetektiiv Kalle Blomkvist, iga autorid on ju erinevad. Kallel on siis autoriks Astrid Lindgren ja tuurel ooke Holnberi. Aga nüüd laulu juurde. Laul, mida kohe kuuleme, on, ajame Köl, mille eestikeelsena ma arvan, et vist umbes 73. aastal salvestas liilia Vahtramäe ja Rein Kotkas. Kõigepealt siis laul nimega, meil on lihtsalt näod ja siis originaal apaia. Nii lihtsad. Meil on lihtsalt kuulsus jäänud kauge Reili leid ei sidunud, maksime, ei saaks. Lihtne on way Käärmultaar, kumbki meist ei käivitu. Kuis ta, see on tõesti v nei tõttu seisma ükski. Oli nagu ütlemata hea meil on. Ei kaunimad, sest päev kui puhkebüroos, sest olin. Ja siis. Äkki määratud ükski sündmus nukra? Kui muidu on mehe või ka siis uue alguse ja maailm, ta niidab jälle kolmik. See on täiesti tee, meie tõttu säilis no ükski hing. See on täiesti nii, keegi terve sein sinna ei täi. Päev kui puhkerlhoos Sesstne õnn Ja suu. Päev, kui puhkem roos ei no suur ja. Järgmisena kuulasime ära ühe tagurpidi laulu paari, nimelt originaal on eestikeelne, aga inglisekeelne versioon on hoopis koopia. Neljakümneseks saava ansambel Fixi loomingus on üks tore laul, mis kiidab ühte vahvad 70.-te tagumise poole vabaõhupeopaika Ulila suveaega. Laulu nimi ongi Ulila ja autoriks on Jüri Rosenfeld ning tekstid kirjutanud tere väljak. 2008. aastal loo sünnist umbes 35 aastat hiljem tegelev Ulila autor Jüri Rosenfeld hoopistükkis siin interneti teel muusika kirjutamisega. See näeb välja umbes nii, et eri maailma paigus on palju andekaid inimesi, kuid kokku saavad nad ainult internetis. Üks ütleb vastavas netikeskkonnas, et mul on üks tore lugu, kes tahaks kaasa lüüa. Teine, vastab, on küll tore lugu, mina mängiksin sinna saksofonisoolo, kolmas aga ütleb, et mina võin laulda kõik taustavokaalid ehk siis bäkki. Ja ütleb, et ma kohendan selle lauluteksti natukene. Viies mängi kitarrid ja nii saabki kokku tänapäevane uus ansambel kollektiiv, kes 11 näost näkku polegi näinud ja vaevalt et ka näevad. Nii juhtus ka selle Ulila lauluga. Üksiirlannatoon Sinclair kirjutas ingliskeelset teksti ja loo laulis sisse hoopis Kanadas elav Einik hooldwel. Kitarride põhjad, nokkis valmis loo autori Jüri Rosenfeld. Kõigepealt siis originaal Ulila ning siis alles koopia flayway ja laulab Eini. Need siis oli tuli laia flaya voi kaks eri versiooni ühest ja samast loost, kus esimene eestikeelne oli originaal ja teine inglisekeelne koopia. Nüüd siis natuke saate reeglid, sest kõrvale kohe kuulame laulu paarikus Eestiga pole mitte midagi pistmist. See reeglimuudatus tuli mulle mõttesse, kui kuulsin noort Ameerika mõist lauljat David. Kui eestimaine telepublik otsib juba mitmendat hooaega superstaari, siis Ameerika Ühendriikides otsitakse iidolit. David Cook on noormees, kes on sündinud 20. detsembril 1982. aastal ja sai hakkama sellega, et ta on 2008. aasta Ameerika iidol ehk American aedo. Peale selletagi tahtsin, laulab ja laval kobe välja näeb, mis pole staari jaoks vähetähtis, kirjutab ta ise ka muusikat. Lugu, mida me tema esituses kuulama hakkame, pole küll tema kirjutatud, aga seest on see lugu väga tuntud. Laulis ju selle edetabelitesse ja fännide südamesse popmuusika kuningas Michael Jackson ise. Kuulame nüüd siis originaali ja koopiate, mis on tõesti väga erinevad. Kõigepealt ma ikka jaksan ja pillid liin. Ning siis aastal 2000 1008 Ameerika iidol David Cook sama loo omapoolse versiooniga. Pill siin kuulatud, nüüd siis midagi rahvalikku. Eelmise sajandi 70.-te lõpul oli ETV-s üks tore saatesari, mis tutvustas vaatajaile eri muusikastiile. Saatejuhtideks olid Olav Ehala ja Reet Linna ning saade kandis pealkirja muinaslood muusikas. Sellest sarjast oli vaatluse alla näiteks vene romanss shansoon, kantrimuusika rock n roll. Just sellest viimasest saatest sai alguse Ansambel rock Hotell mis esines, vaadates küll nime all Harri and rock Hotell. Aga see selleks. Lugu, mida kohe kuulama hakkame, kuulsin ma esmakordselt just sarjas muinaslood muusikas ning täpsemalt saates rääkis kantrimuusikast. Ivo Linna laulis koos ansambliga apelsin. Siiamaani polnud ma selle peale mõelnud, et kuskohast see lugu pärit on. Aga nagu ma eelmise saate alguses rääkisin, et seoses originaal ja koopiasaatega olen saanud hulga sõpru juurde, kes aitavad mul seda saadet huvitavamaks muuta. Nii saatiski raadiokuulaja Andres mulle vihje, et suure lilleaia originaali laulis kunagi tainas, soov ja laulu pealkiri on suid vaja, lets. Tuletame siis kõigepealt meelde, kuidas kõlas koopia suur lilleaed ning siis kuulame originaali, mille laulab meile tainas, short ja laul räägib ilusatest kannikestest. Muide, originaaltekstis on samasugune sõnademäng nagu Ivo Linnaversioonis kuulata. Ei talumees tüdrukult tahtnudki, muudkui kanala ta ka torn anda vaid selgituslehes viskaan, Nad on väär, kuid nii ilus sealjuures ka tüdruku nägu, kui läinuks seal midagi juurde ja küsis, kas neiust, Talle abilis tallu keskrütmis, jaanikramp ja kiina lähemal oleks. Uuril. Ümber. Nonii jõudis siis papale peale, naisluulevad naer pesta, luudes näos nägu, pass seal hüüdis mees on küll täielik auk, perses doosi, mis tõudavaid. Tal katsugu ainult ka hüpata jõkke ja sinna. Aga nüüd võib, naisena oled sa lihtsalt üks hull ja ümber maa ja sära peale nad seal. Hurm. Elu on sinuga, sinul oli. Kui talumees räägi, et saatus on julm ja nüüd jääb ainult Haada ülikonda, solvurra ja küllap südameis vahutab mett, saab säästetud eliia palka ja laiskuse kontidest, piitsutab elu, mis lõbus, kui haldjate mäng tähtsaimaks paigaks seal ka null ja ümber väiks. See, et Eesti Raadio ja Eesti televisiooni ühendati Eesti rahvusring häälinguks tõi kaasa ka selle, et mõlema asutuse fonoteegis liideti. Korduvalt olen maininud, et minul on selle üle eriti hea meel, sest et telefonoteegist tuleb päevavalgele selliseid lugusid, mida kas ammu pole kuulnud või kunagi pole kuulnud järgmise laulu paari eestikeelset lugu olema umbes 30, et aastat kuulnud või natuke vähem. Loo originaali Kristi Sandernandinot on ikka kuulda olnud, aga Joala sama loo eestikeelset versiooni mälestust mitte. Niisiis seoses sellega, et ETV endisest fonoteegist toodi raadiomajja, suur hunnik tolmunud linte tuliga Jaak Joala poolt laule suvemälestust taas välja, kuulame nad siis ära. Kristi Sanderson, Tiina on originaal. Jaak Joala, suvemälestuskoopia. Muide jaak lindistas selle loo aastal 1970. Mööda ajalehest ja ustest mööda tänavat reas kõnnin sügiseses vihmasajus tundub iga hetk sind näen väljas numas neist ustest raamides ja autode Kuitsensiire ei koostava laulda koos. Ja. Peksa aken lava, peapäeva väsimuse, Emada unelma, mis meeles, äkki laulmas aineid päikse soojus tunnen silmad suvere sinna laudas metsa peale ja. Kuhu sa tormad, päiksesajupritsmeid taevani. Donald A. Maria oli äkki kaastarvessonüümi jälle ära elusega kao ja tuleajale. Külmad värvid mererannas liivastolkovi aeluvust käima üksi luite piiri. Kapale liiva 11 taga ajades ja kompla. Oli ju tore taaskohtumine, mis läheme nüüd eelmise sajandi 80.-tesse. Tol ajal olid enamus populaarsetest ansamblites pärit Tallinnast, aga oli ka meeldivaid erandeid, näiteks heterovõrust paradoks paidest, Küld Viljandist, fiks Tartust ja suvisest Pärnust, kuldne Trio ning ansambel keeriskeerise põhisolistiks oli Ardo Juhkov, aga linti laulis ka mitmeid toredaid laule. Ansambli teine solist Viktor Hansen. Järgmist lugu laulab kiviktor. Loo originaal pärineb Ungari ansambli scorpio paluks mitte segi jääda vokaal-instrumentaalansambel skorpion siga repertuaarist. Sellele originaalpealkirja ungari keeles ma ei tea, sest meie fonoteegis on see juba tõlgitud kujul ja see kõlaks nii, ütles vanaisa. Kui teaks, siis ungari keeles olema pehmelt öeldes nõrk ega oskakski seda välja hääldada. Kuigi sugulased või nii Pärnu keeris laulis sama laulu pealkirja all viimne ratsu. Teeme ikka nii, et algul meeldetuletuseks koopia, siis originaal algul keeris ja viimne ratsu ning siis Scorpio ja laul eestikeelse pealkirjaga. Nii ütles vanaisa. No ei tule vastu. Tole. Tolmune. Kauneid. Linde. Ena jagada. Koristajat. Ava. Ei? Vaja. No ei Ole. Selle saate viimase originaali koopiaga on selline lugu, et minu meelest laulis seda eesti keeles esmakordselt viiekümnendatel näiteks Klara koter. Võin ka eksida, seda varianti kahjuks pole hetkel saadaval. Sedasama laulu on laulnud ka Ivo Linna ja Reet Linna ja kindlasti väga paljudes kodudes sünnipäevade käigus. Üleüldse lauldi minu meelest vanasti perekondlikel pidudel rohkem, praegu võetakse lihtsalt napsu ja süüakse ennast sea moodi ogaraks. Aga noh, see on minu isiklik arvamuslaul, millest juttu tuleb, on suhkrutükk. Kes meist siis ei mäletaks laulurida ja koju me ei läe, ei läe ja papa-mamma, aga meid ei näe, ei näe. Suhkrutükki originaali võib otsida teise ilmasõjajärgsest Ameerikast. Torist tei. Franki lain laulsid siis laulu Sugar Push süger Bush on tegelikult üks vahtra eri sort, kust saab magusat suhkrusiirupit. Ma kujutan ette, et see oli tollases ingliskeelses maailmas vägagi populaarne. Raul, miks muidu väliseestlased seda nii mõnuga laulavad? Nemad kopterist ei tea midagi. Pakuksin siinkohal kuulata suhkrutüki ühte toredat eesti versiooni. Seda teeb Taagepera metskonna rahvapilliansambel Käbi kõlade, Taagepera metskonna rahvapilliansambel Käbi salvestatud muusikat raadios hulga harvemini kui Reet või Ivo Linna laulu. Kõigepealt siis Taagepera metskonna rahvapilliansambel käbi ja tundmatu helilooja lugu, suhkrutükk. Ning siis originaal Doris Day ja Franki Line Šuker Bush, autoriks Joseph mara ja salvestatud aastal 1952. Selline oli siis originaal ja koopia seitsmeteistkümnest saale. Saate tegija Anelgula, kohtume kunagi tulevikus.