Minu nimi on Argo Moor. Räägiksin ühe loo, mis juhtus üks, kümmekond või natuke rohkem aastat tagasi Võnnu kandis. Olin seal koos oma sõbraga, läksime tema onule appi töid tegema, onu elas metsa ääres ühes talus. Oli selline, võiks öelda elust nagu natuke kõrvale jäänud inimene. Ütleme niimoodi, et tapeeti selliseks nõukogude ajal käis kirikus ja naistel polnud, polnud ilmselt kunagi olnudki. Ja selline kokutas praktiliselt igas teises lauses. Ja noh, jättis sellise natukene pelglik kui ja natuke saamatu inimese mulje. Ja läksin oma sõbrakappide alla, siis lihtsalt töid tegema, lõhkusime puid ja tegime muud, mis talu elamises ikka aja näha on. Ja mulle jäi silma, et tal üks lambakari seal metsa lähedal ja siis, kui oli lõunavaheaeg, siis küsisin ta käest, et et lõunalauas, et ega seal hundid lambaid ei puutu, söövad niimoodi rahulikult seal metsaservas ohtu. Ja ta ütles selle peale, teie hunte siin ei ole. Lihtsalt niimoodi jätkuks, ütlesin talle, et vanasti, kui hundid üle Peipsi järve tulid, siis inimesed arvasid, et need on pulmalised huntideks nõiutud. Selle peale ta siis rääkis ühe loo. Üks mees oli metsaheinamaal tegi heina, niitis vikatiga ärsku, metsast tuli välja hunt. Ta istus temast niimoodi viie 10 sammu kaugusele. Mees alguses mõtles, et saab vikatiga sellele hundile. Hunt lihtsalt istus ja vaatas teda niimoodi pea natuke viltu ja siis mees mõtles ümber, mõtlesin, et annab leiba. Läksime märsi juurde, võttis tüki leiba, aga samm, aga siis tuli nagu natuke kõhe tunne, et ikkagi kiskja. Kuidas seda lõika nii suvaliselt kehadest leiba annad ja mõtles, et võtab noa, paneb leivatüki noaotsa ja annab siis noaga hundile leiba. Ja pakkus hundile leib, hunt krabasta käest, noa koos leivatükiga ja pani metsa minema. Ja mõned aastad hiljem seesama mees oli Võru linnas. Ja ühe poevitriinil järsku nägi. Läks sinna poodi sisse, küsib poemüüja käest, et kus see nuga siia sai, et minu luga üks hunt kiskus mul selle käest ära, siis kui ma mõned aastad tagasi heina niitsin metsas ja hunt tuli minu juurde, pakkusin talle leiba selle noaga. See poemüüja ütles, et tema ongi see hunt, kes selle noa käest ära kiskus. Et üks inimene oli talle sõnad peale pannud, et ta hundina nii kaua metsas ringi jookseks, kui inimese käsitleda uuesti toidab. Ja nii oligi siis olnud, oli metsas ringi jooksnud ja käinud talude juures luuramas poolt oli ta minema kihutatud, kuni siis see mees oli talle lõpuks leiba andnud ja ja ta siis sellest nõidusest ära päästnud, tänulik müüa, siis andis sellele mehele suure peotäie kulda. Vot selline lugu. No see lugu tegelikult kestis oluliselt kauem, nad tänapäeva inimene, niuke kärsitu, teda huvitab see loo nii-ütelda point või selline informatsiooniline osa ja ma ei mäleta kõiki neid kordasid, mis selles loos oli. See lugu kestis umbes 15 minutit. Ja muidugi ta oli emotsionaalselt hoopis selles mõttes mõjusam koos kõigi oma kordustega ja selle ajaga, mis on nagu sellel tõsisel jutuste ajal. Ja ta on emotsionaalne ka selles mõttes mõjuv, et see mees ise oli näinud ühte selle loo tegelast, seda, seda meest, kelle Lugase siis oli tema käest kuulnud. Noh, rahvapärimustes on palju selliseid nii-ütelda meie mõttes ebatavalisi lugusid, kelle osapooltega siis ollakse nagu ise tuttav, aga minu jaoks nagu see ei olnudki kõige peamine, vaid või, või kõnekas, vaid, vaid pigem oli kõnekas. Selle 15 minuti jooksul, kus inimene rääkis, oli hoopis teistsugune inimene. Ta ei koputanud mitte ühtegi korda. Rääkis kõlava, selge häälega jõuliselt veendunult. Sihuke lugu läbi sai, hakkas alles oma igapäevaseid asju edasi, tema jälle kohe kokt. Järgmises laus. Et 15 minutit tähendab, minu ees istus täiesti teistsugune inimene ja minu jaoks on see olnud tegelikult üks selliseid võiks ütelda tugevamaid sellistest esimestest emotsionaalsetest elamustest kus ma olen nagu tõsisemalt hakanud mõtlema selle üle, et rahvapärimuse ja see maailm, mis selle taga peitub, see on midagi palju rohkemat, kui me tavaliselt nagu suudame või julgeme endale üldse ette kujutada. Et asi ei ole mitte selles, et inimesed on elanud nagu ikka selles, ütleme selles samas keskkonnas või selles samas reaalsuses, kus meie aga seda lihtsalt tõlgendanud teisiti, aidata, et need reaalsused või need kogemused, mis inimesel sellest maailmast on ja iseendast on, need võivad ikkagi tohutult olla erinevad sellest mida me endale üldse ette kujutame.