Tere tulemast kuulama saadet, lood ja laulud meil on nagu ikka külas üks muusik. Muusiku hingekääride vahele püüame pugeda loetledes just tema enda valikul üles need lood, need laulud, mis on tema enese jaoks kõige armsamad ja miks nad võib-olla on ka kõige armsamad. Eeva Talsi, tere tulemast saatesse. Tere. Tere. Hea meel on sinuga kohtuda. Sa oled selline artist, kes on olnud väga paljudes ansamblites ja sellel hetkel, kui me seda saadet salvestame oled teinud esimest korda Vi sellise pikema projekti, kus sa ise keskendud sellele, kes sina, Eeva oled just muusikuna ja kuidas selline soolo väikene välgatus sinu jaoks toimib? Kuidas ta sinu jaoks toimib, on see tore või sa oled rohkem selline ansambli hing? Ma mul on väga raske kuidagi määratleda, kes ma olen, sest ma kogu aeg muutun ja ma arvasin, et ma olen nagu ansambli hing. Aga kui ühel hetkel tekkis kuidagi nagu see tunne, et nüüd mul sai valmis posu laule, mis tegelikult justkui ongi nagu kõik minu laulud et siis tundus, et tegelikult, siis noh, justkui peakski neid kuidagi jagama. Ja ma räägin siis sellest plaadist, mis kannab nime vähemalt täna, kui sa mõtled seda ja et, et seda ma ju maid planeerinud seda ette. Ja tegelikult ju olekski õigemini ainult keskenduda ühele asjale Charlidele näiteks on ja millega ongi kõik väga hästi ja millega on väga lõbus ja väga hea ja tore teha. Aga kui vahest nagu plandatab sülle selline võimalus teha koostööd kellegi teisega ja antud juhul siis Juhan aruga, kes kirjutas nii kauneid sõnu, siis tundus nagu võimatu, et kuidas, kuidas siis mitte nagu neid lugusid siis salvestada, et ikkagi ju noh, ma kuidagi usaldasin teda enda sisetunnet, et õigem on need lood salvestada ja neid teistega jagada. No tegelikult, miks ma seda küsin, on sellepärast, et et kui vastab tõele, siis sina Liiulisaid kätte kolmeaastaselt sellest on mitmel korral intervjuudes kõneldud. Kuidas on võimalik üldse, et nii väikesest peast antakse viiul ette ja siis on väga-väga palju aastaid tööd ja üksinda tööd. Sina ja see muusika neetud pill, mis ei paindu, ei paindu su käe all, nii nagu sa tahad. Aastaid ja see võib küll olla, see on tõsi. Et palju on tööd ja just ka iseendaga üldse muusikuna ju, et see on põhiline töö iseendaga kogu aeg ja eneseületamine kogu aeg. Puht tehniliselt viiuliga tõesti läheb, ikka ikka läheb mõned head aastad enne kui see hea toon tuleb ja puhtalt tuleb mäng välja ja niimoodi, et ise ka naudid seda. Ja ma arvan, Ma lihtsalt kuidagi. Surusin natukene ühel hetkel, et peab kuidagi liikuma edasi ja et kogu ka on olnud selle teekonna jooksul kriise. Sellised hetked ma nüüd viskan viiuli nurka, ma enam ei taha absoluutselt mitte midagi kuulda sellest pillist. Aga siin lähevad üle jälle. Aga on sul ka mingi selline mälupilt, et millal sa nii-öelda armusid muusikasse või et kuidas muusika sind kätte sai, et hea küll, üks on see raske töö viiuliga aga teine osa on ju see, et ühel hetkel sind hakkab tõukama see armastus selle vastu. Mul vist on alati olnud rõõm esineda ja jagada muusikat ja olla muusika sees. Et võib-olla ma nagu sellist välgatust nüüd ei mäleta, et mul oleks nüüd see hetk kindlasti olnud, et oi, et nüüd ma hakkasin nautima muusikat, et kuna ma see oli nii loomulik osa minu elust, kasvasin selle sees. Mul on meeles see seid küll, kuidas ma mängisin viiuliga, siis ma olin juba, ma arvan, mingisugune viiene või kuuene võib-olla isegi natuke varem vanem, et natuke juba tuli välja ja isa mängis klaverit, saatis mind ja mängisime, kas oli põdral maja metsa sees või? Koduke on tilluke Nata, kumb nendest. Ja isa ütles, et nii, nüüd me jämmime, et nüüd ära neid noote mängi, mis selles meloodias on, aga mina sind saadan ja sina siis hakka nagu jämmime. Siis mul on nagu väga hästi meeletud, et muidu käisin, klassikalises viiulikooli sain, käisin Ülenurme muusikakoolis ja mul oli väga tore õpetaja jõhvis. Aga kodus oli nagu see nagu jämmi pool rohkem, et isa nagu kuidagi juhendas mind või lükkas nagu nendes piirides natuke välja, et see võib-olla oli selline nagu mõnu. Et, et ei olnud alati seda nooti ees ja sellist sooritust, vaid pigem nagu Ma kuidagi õppisin seda siis niimoodi tee peal, et kuidas siis seda nautida või. Ole hea, räägi esimesest loost, mida sa meiega tahaksid jagada ja, ja miks just see lugu pärast seda võib-olla räägime veel natuke sinu perest sellest muusikutee algusest. Võib-olla see esimene lugu, kuna me praegu salvestame jõulueelsel ajal ja mul oli kunagi selline vahva tanud nimega vemm eksis Villu, Eeva ja Merike, selline trio ja me mängisime eesti pärimusmuusikat. See oli siis sellel ajal, kui me õppisime Viljandi kultuuriakadeemias ja see bänd tegelikult sai Kuu, olles Rootsis, mis on väga oluline aeg olnud, minu jaoks, olime aasta aega Villuga, õppisime Jötebori uni ülikoolis maailma muusikaosakonnas ja seal oli ka Merike, meie hea sõber, torupillimängija ja flöödimängija. Ja siis me moodustasime sellise ansambli, sest just välismaal olles tekkis vajadus mängida eesti pärimusmuusikat mis on tore. Ja siis sealt see sai alguse, et see lugu, mida ma lasen, on, kannab nime Jentagi jänkedi. Ja ma arvan, et seda juba mitmed teavad seda lugu sest see on selline. Öeldakse, et isegi meie pärimusmuusikas üks väheseid, kui mitte ainus jõuluteemaline rahvalaul regilaul kust saab järele laulda. Siin mängibki vemm, Fletcher ving, Tõnu tubli trummidel, Maarja Soomre laulab ja Karoliina Kreintaal laulab, nii et selline natukene suurendatud koosseis kui TM. Nii et hindan. Voodituule vaadata nii ja siin ei ole. Aega joode laadaaega. Et saad lapse Oma käega võtta nii ja naa käega see vaata. Tulevad viidule rajada. Ei tuulelaada, ei anta laada asi jää. Kõnelesid ennist sellest, kuidas te koos isaga ka kodus vahetevahel mängisite kas oli pigem sinu isa, kes on Kalev Lindal kes on ju ka dirigent ja koorijuht olnud ja, ja peab ühte muusikamõisa ka, on see siis Varbusel, eks hea muusika mais, et oli see pigem selline nagu tööasi või oli see ikka selline perekondlik mõnu asi? See oli pigem ikka perekondlik, et tegelikult ju mul ka ema laulab väga toredasti ja õde just mäletangi neid pereringis ja sõprade, pere sõprade ringis koosviibimisi, kus oli väga palju muusikat alati. Et see oli, noh, ma nüüd järele mõtlen tagantjärgi, et ikka täiesti luksus oligi. Kontrabass näiteks ja akordion, saksofon, kitarr, klaver, kõiksugu pillid. Ma kuulsin kõiki neid pille, ma nägin kõiki neid pille, kuidas päriselt neid pille mängiti. Ja siis minaga viiuliga lõin siis kampa aeg-ajalt ja ja et hästi palju elavat muusikat oli just perepidudel. Ja võib-olla ka sellest olenevalt ma ühel hetkel haarasin näiteks ka kitarri, sest mulle tundus, et see on selline pill, millega on kergem võib-olla haaratud Ta seltskonda. Ja õppisin kolm tuurikest ära lihtsalt niimoodi ise hakkasin järjest siis laule saatma ja enda laule mitte nüüd endaga ütleme, et kõiki siukseid hitte ja mõne enda lauluga ja kuidagi noh, sealt läks nagu edasi. Aga jah, et see on olnud tore, et ma olen näinud palju sellist päris muusikat, mitte makimuusikat. Üks armsamaid pilte, mida ma olen näinud, et sinust on, on see siis Ülenurme muusikakooli ees või kui sina toona veel Lindal ja, ja mari toona veel põginen, seisate kõrvuti kooli ees, tema lood ja laulud saates kirjeldas veidikene seda kooli. Ole hea, kirjelda sina ka, mis sa, sina, sealt omakorda said. Tegelikult on ju kaks kooli, üks oli see Tõrvandi alg kool, kus me alustasime siis mariga teekonda ja teine oli Ülenurme gümnaasium ja mina käisin terve aja siis Ülenurme muusikakoolis ka. Et kas sa praegu küsida muusikakooli muusikakooli juurde ja see oli väga lahe aeg, et mul oli tõesti merel mariga mõlemal suurepärane viiuliõpetaja ja ma eelnevalt juba mainisin kaadrida Tiiu Fish. Ja meil oli igasugu vahvaid seiklusi Mariga ka seal käies koos siis muusikakoolis ja vahel venisid need päevad pikaks, ma tajusin, et oli selline väsitavad, eriti kui noorena käid ka trennis kuskil ja ja siis on nagu need päevad on nii tihedalt täis, et siis ühel hetkel nagu jaksasin muusikakooli minna või natuke ikka nii. Aga üldiselt mulle väga meeldis ja tegelikult ju mariga. Marin võib-olla mainis ka, et me kunagi tegime koos ka väiksest ansamblit ja meil oli palju esinesime koos ja, ja siis võib-olla tegelikult järgmise looga minu valikus läheb kokku see teema eest praegu. Et nüüd aastaid hiljem, Me kirjutasime mariga ühe loo koos, mis kannab nime teispool nurme, mis räägibki tegelikult ju Ülenurmest ja meie kodukandist ja sellest, kuidas me kasvasime üles olime küll pisikesed ja nüüd oleme siis suure suuremaks kasvanud ja et mina siis kirjutasin meloodia mari, kirjutas sõnad sellele loole ja kõlab Krõllide esituses koos mariga. Ja mul oli just väga oluline see, et ma tahtsin kirjutada sinna viiulipartii, et Kamari saaks viiulit mängida, sest Marju mängib ka viiulit ja koos õppisime viiulit. Nii et seal on selline kahehäälne viiulipartii. Et ma olen väga rõõmus, et mari võttis viiuli ja tegi selle tolmust puhtaks ja ja ikkagi lõi kampa. Aga? See elik nii kerge Põtaval. Armastus helde keerles Me joone Lood ja laulud saates teispool nurme Mari Jürjens ja ansambel Curly Strings, teispool nurme, siis teie kahe koostöös sündis. Sa mainisid või rääkisid natukene oma perest, rääkisid muusikakoolist, aga jõudsid lõpuks sa Tartusse, sealt Ülenurmelt. Mis tõukas sind tulema Tartusse, Elleri muusikakooli. Võib-olla see, et mulle me elasime Tallinnas, ma tegin seal kolm aastat, elasime peale Viljandit Tallinnas ma tegin seal magistrit pärimusmuusika, Eesti pärimusmuusika interpreedi ja siis olles seal Tallinna kiiruses. Ma juba tajusin tegelikult esimesel aastal, et mulle ei sobi see absoluutselt. Aga ma tahtsin väga kooli ära teha, sest et nii head võimalust nagu meie tegelikult saime, me saime valida endale maailmast viiuliõpetaja. Kui ma räägin meie-vormis, siis mina ja Karoliina Kreintaal, kellega me koos õppisime, seal tema on ka viiuldaja. Me valisime Esko järvele, kes õpetab Sibeliuse akadeemias Soomes ja on lihtsalt ka meie iidol. Suurepärane viiuldaja mängib ansamblis friig ja Baltic krossing ja tal on veel selline bänd nagu Esko Epic. Meil bänd näiteks on niisugune väga kihvt. Tohutult inspireeriv ja kõik see, mis tehnika ja oioi. Ja kui me saime teada, et me saame päriselt tema enda õpetajaks, siis oli selge, et nüüd me Tallinnasse jääme mõneks aastaks ja siis on hea lihtne käia ju üle lahe Soome tundi. Ja siis Esko käis vahepeal ka ka siin, nii et me saime kaks aastat sellist superkuldkraami. Et olime nagu siuksed. Võtsime kõik, mis võtta andis, Esko õpetustest, mäletan, see oli selline äge õppimise aeg, et arenesin maramiiuldajana sihukeseks hüppelise arengu tegin, kui ma tema käest tunde sain. Ja siis, kui sa läbi oli, siis ma tundsin, et ma tahaks jagada tegelikult üldse kõiki neid teadmisi, mis ma olen nüüd ju õppinud näiteks Eesti pärimusmuusika kohta ja ma olen tõesti pind väga suurepäraste viiuliõpetaja, olete käel korra loetlen. Et tegelikult noh, peale Tiiu fishi oli mul ka Christian Eero ja Elleri koolis. Sealt edasi ma läksin Indrek Kalda juurde ja mul oli ka Anneli Kont, Rahtola Viljandi kultuuriakadeemias oli lisaks Indrek kaldale ja siis oligi Esko järvele. Nii et kõik see pagas oli päris juba selline hea ja ma tahtsin arendada natuke kitarr, tus pärimusmuusika valdkonda. Kuna ma ju ise õppisin, tol ajal ei saanud õppida pärimusmuusikat, siin. Juba rütmimuusika on ju 10 aastat siin. Nüüd juba seda on õpetatud just ma räägin siis keskastme tasemel. Tundus, et oh, et tegelikult hea võimalus tulla siia panna püsti üks pärimusmuusikaosakond, et see oli võib-olla see esimene mõte, miks tulla Tartusse, sest teine võimalus oli minna Viljandisse, mis meid tõmbas samamoodi Villuga, et vile, Villu ja õpib Viljandi, õpetab Viljandi kultuuriakadeemiast, on seal lektor, õpetab mandoliini kitarri. Aga jah, et eks see kodulinn mul natukene ikka see tartu tõmbas ja see tore töökoht siis Elleri koolis saigi siis tehtud nüüd juba kaks pool aastat, ma olen väga õnnelik ja rõõmus, sest nii toredad õpilased on ja ma tõesti tunnen, et seda oli vaja sellist kohta ja natuke siis kanda nagu edasi neid teadmisi. Just see natuke tekitabki minus selle küsimuse, et sa oled ka varem ühes intervjuus öelnud, et kui oleks juba toona olnud see võimalus, et keskastmes saab õppida pärimusmuusikat, sa oleks seda juba siis teinud. Tekitab just küsimus, et kui sa klassikalise suuna pean, seda viiulit õppisid, millal see pärimusmuusika krõks ära käis nii-öelda, et kas siis. Sealt siis käiski just see enne keskastet et ma sain ja selle klassikalise kooli oligi terve. Aga mis juhtus, mis see sündmus oli, mis sind selleni viis Viljandi folgil setolaagrid, sõbrad, mis sind mõjutas selle pärimuse poole suunduma? Ma vist kui ma tegelikult ju läksin Ellerisse, astusin sinna keskastmesse klassikasse. Ma tundsin, et see läheb juba liiga sügav, nagu et see klassikaline muusika, see on väga tore. Aga see ei ole ikkagi nagu päris minu muusika. Ma tajusin seda ja ma ütlesin siis, et ma nüüd nüüd jääb pooleli, nagu ma jätsin pooleli. Aga isa oli siis jällegi see, kes tuli mängu, ütles, et aga mine Indrek Kalda juurde tundi, et tal tema siis tundis Indrekut, mina ju ei teadnud väga sellest muusika stiilist midagi. Ja Indreku juurde tund tundi minnes tegelikult oligi minu selline senine maailm avardus tohutu tult, tema soovitas mul minna eesti etnolaagrisse. Ja kui ma veel sattusin sinna, no siis oligi juba, ma olin müüdud pärimusmuusikale, sest et mis energia ja kõik see kuidagi teistmoodi, ma ei ütle, et üks oleks parem ega halvem. Aga lihtsalt teisiti ma vajasin seda, seda mingit muud sorti väljendust, kui klassikalises muusikas oli tol hetkel minu jaoks. Ja just see kuulmise järgi mängimine keegi tuleb, õpetab sulle lihtsalt niimoodi, et kuule, ma õpetan sulle loo, mängime koos seda, sa võid ükskõik kellega koos mängida ja see oli minu jaoks väga ebatavaline ja see, et ma hakkasin niimoodi kõrva järgi õppima ja mängima ja nagu rohkem siis. Jaa, see oli super. Just mind köitis ka see, et meil on oma maa pärimusmuusika ja teistel riikidel on ka oma oma pärimusmuusika ja kui tore on seda jagada omavahel, et ongi keegi soomlane, rootslane või kes iganes maailma osas ta tuleb ja kui tema teab neid oma lugusid siis nii põnev on neid õppida. Temal on põnev õppida meilt, et see on nagu midagi. Nii palju uut ja nii palju ägedat. Raadio pilti ei näita, aga Eeva Talsi silmad läksid praegu säravad. Siinjuures võtame ette järgmise loo, ole hea. Millise loo sa veel siia saatesse meile väljaled valinud? Ma lasen nüüd sellise eriti hoogsa polka loo, mida me mängime sellise koosseisuga nagu torupilli, jussi Trio ja see koosseis, nagu ma ennem rääkisin ka sellest oma maa pärimusmuusikast see on siis selline väga, võiks öelda, üritame seda autentset meloodiat ja lugu säilitada. Selle ansambli mõte ongi. Me jäljendame sellise meister torupillimängija nagu torupilli juss, lugusid, me oleme kõik lood võtnud arhiivisalvestid distelt ja neid niimoodi siis noodistanud ja üritanud järele mängidesse megaäge stiil, mis on torupilli jussi, elas kunagi noh, ütleme, et umbes 100 aastat tagasi Hiiumaal Emmastest mudaküla. Ja oli tõeliselt äge torupillimängija karismaatiline kuju, isegi lugedes neid vanu tekste, mul juba tekib niisugune pilt silme ette, milline ta võis olla. Ja meie siis mängime ühte lugu, mis kannab nime number 20, tegelikult me ei tea, mis selle nimi on, aga me nimetame number 20, sest et need on nummerdatud lood. Ja, aga ma arvan, et see on niisugune polka, nii et siin ta on siis torupilli, jussi, Trio. Lood ja laulud saates ikka külas Eeva Talsi saatejuhiks ikka Maian Kärmas ja kui sind ühtepidi võlub soni kirglikult, räägid sellest kõik see pärimuslikke ja, ja sellest tõukuv muusika suund. Aga teistpidi oled sa ka väga palju kokku puutunud ikkagi originaalloominguga. Need kaks poolt, et kui sujuvalt nad ühes teise kalduvad või teineteist üle võtavad või, või kuidas amalgaam nagu sinu jaoks toimib, et kas sa oled väga selline, et pärimus on pärimus, see püha või, või sa ikkagi lubad asjadel seguneda ja kuidagi loomuldasa kulgeda ühest seinast teise? No vot, see on väga hea küsimus, sest eks ma natuke ikka tunnen, mingitel hetkedel lööb minusse pärimuspolitsei välja. Et näiteks, kui noh ikka neid vanemaid traditsioonilisi lugusid ma väga bändiga nagu mängida ei taha. Niipea kui tuleb punti juba näiteks pass või trummid, et siis on, muutub asi nagu keeruliseks, et sealt on nii lihtne kaotada ära selline see miski, mis tegelikult selles muusikas on. Ja ma olen selles osas üpriski tundlik. Ja seega mulle ei meeldi mõnes mõttes segada sellist ütleme siis vanemad sellist traditsiooniliste. Sest mulle meeldib väga soolopillimäng ka, et näiteks ongi mingid lood ongi lihtsalt viiuliga üksi. Labajalg ei ole vaja mingit kontrabassi või midagi sinna juurde juba toimib just seesama see mõte sellest, et vanasti oligi üks pillimees, tema täitis, tegi kõik pulmad ära, kõik asjad ei olnud niisugust noh, ikka neid bände oli ka siukseid koosseise tuua, Sid ja ikka nendes kirjeldustes. Aga mulle meeldib see mõte sellest ühest pillimehest ja samas oma loomingus. Loomulikult tulebki see, mis, mis see segu kõigest justkui tuleb välja ja ma ei piiritleda ennast selles osas absoluutselt, et kui mul tuleb mõni laul või lugu, ma võtan selle kõik vastu, et ei ütle nüüd, et oi-oi, seda lugu ma küll ei tohi mängida, et see nüüd ei ole selles stiilis või et niimoodi, et tuleb see, mis tuleb. Aga jah, et mingis osas nagu ma Ma olen küll. Ütleme, ettevaatlik. Kas sina, laulukirjutajana oled selline, et ootad, kuni tuleb, või oled sa selline, kes mõtleb, et nüüd on vaja, nüüd on tellimus või nüüd tuleb kontsert või on vaja plaati teha, et nüüd peab, et kuidas sul see tasakaal. Tead, mitte kumbki nendest variantidest, mis sa ütlesid, pigem on see, et mul on see loomingu aeg päevas. Mul on see tund või poolteist. Ja siis ma lähen sinna tuppa. Mul on see aeg, ma ei tee midagi eesmärgipõhine või igapäevaselt ja ma üritan seda iga päev teha. Ja vaest ikka ei õnnestu, sest ongi mingi sõidupäev või kuskile siis ma näiteks laulan näiteks võtangi, panen salvestama, tänapäeval on nii hea mobiilin, kohe panen selle salvestusprogrammi käima ja laulan. Et tegelikult kui niimoodi mõeldes, siis on nii chill, et mul ei ole mingit eesmärki ja tulebki see, mis tuleb ja tuleb. Et selles mõttes ma arvan, pigem kui on mingi selline väga pressimine, siis ei tule siis ei saa nagu midagi teha. Aga väga toredasti oli üks hommikuma. Teadsin, et varsti ma lähen sinna Obama töötuppa ja seal siis joon midagi ja, või mängin lihtsalt pilli, et vahest ei ole üldse isu midagi suutnud luua. Jõin hommikukohvi, äkki tuli üks meloodia mulle niimoodi poole selle kohvilonksu pealt kuidagi siis hüppasin. Kohe haarasin selle viiulimulli viiuli, niimoodi diivani peal panin endale salvestaja salvestama, laulsin ja tuli, väga tore meloodia, kohe nagu salm, refrään. Ja täpselt sellisel kujul, tegelikult ma mängisin Krollidele ja neile väga meeldis ja juba siin on sellel lool sõnad ka ja ma arvan, et varsti saab. Kui kuulda ka, aga see tähendab seda, et kas sina usud ka sellesse, et mõned lood lihtsalt justkui kuskilt tulevad või mingi antakse või et üks osa kindlasti metoodiline töö. Aga, aga et kas on mingi miski kuskilt ma ei tea universumist, mis poetab sulle pähe mingi. Ma arvan, et võib-olla ongi nagu teed, et ma üritan hoida ennast nagu hästi avatuna ja siis siis tõesti vahest tekib see mõte kohtut, nüüd tuleb lihtsalt tajud selle hetke äratada, nüüd tuli midagi. Nüüd tuleb siit väga hea asi, näiteks on ju, et see on vahva hetk, et seda ei juhtu iga päev, et vahest ma olengi võib-olla rohkem ka pinge sai stressis või ja, ja et siis ongi võib-olla natuke keerulisem, aga siis jälle vabastab see, et ma mängin lihtsalt pilli. Et kuidagi ikka läbi muusika, mul on kogu aeg see elukene elu käib ümber selle. No selles saates käib elu ümberlaulude ja nendega seotud lugude vale hea juhata sisse. Teine lugu. Noh, kui juba läks jutt röörlide peale, siis ma võib-olla laseks sellise loo nagu elumäng, mis tõesti on üks väga tähtis lugu minu jaoks. Ja see oli just see aeg, kui oli, ütleme väga pöörane, ütleksin selle tähelennuaeg õlidega ja just oli meil seal üle ilma plaat väljas ja kõik läks väga hästi, mina tundsin, et ma tahan uut luua, tanu luua midagi uut, Koeru kui ma tahan jagada, tahan pakkuda inimestele midagi uut. Ja siis me tegelikult ju täiesti sealt kiire selle sellise tempo juures me võtsime selle aja. Meil olid mingid lood juba olemas, kirjutasime juurde, läksime stuudiosse, tegelikult suveks, meil oligi juba jagada see EP elumäng ja mul oli väga hea meel, et me ikkagi nagu seda tegime. Kristiina sõnad. Ta on suurepärane, Kristiina Ehin, Kristiina Ehin ja tema kirjutas elumängule sõnad. Ja ega muud ei midagi, see on väga oluline lugu mulle. Jah, et Kristiina tal väga lust koos luua. Nende ots, suitsu. Ära käi läbikuuni läbi minna, ta, ma leidsin. Sa leidsid teemal ei. Peaks üksi rukist lõikama. Leiva, kuidas need sõnad sul peas püsinud, sellepärast et see, see isiklikult mulle ka see lugu väga-väga meeldiv, aga see tekst, mis ühtepidi on nii haaravise kuule, et kõik see tähenduse, sõnade mängise kõlaline mäng. Aga kuidas see tekst peas püsib? Mis on lahe selle loo juures, et see ongi niisugune nagu mäng ja seda paremini see toimib, kui ta tuleb hästi mänguliselt ka välja, hästi kergelt, sest seal on tõesti palju sõnu. Aga eks alguses oligi ikka pidin nagu kõvasti harjutama tema neid, neid sõnu, et Jul julgeda üldse neid niimoodi laivis siis esitada. Ja tihtipeale ma enne kontserti ka täna mängida, seda lugu väga palju, ma ikka laulan neid sõnu läbi vahetult enne kontserti igaks juhuks. Sest et seal võib mingil hetkel minna, et seal ongi naljakas, et kui üks vale sõna tuleb, siis juba hakkab kuskile kõik line vahest nihkesse. Ja on juhtunud ka, aga õnneks on kõik ilusasti ikkagi lõppenud, et ma olen saanud ree peale tagasi. Sest noh, kui võrrelda, eks ole, kaugel külas, mis on hästi selline loogiline jutustav kordustega tekst samuti Kristiina Ehineilt. Et, et seda võib-olla see teinekord laulad, oled sa hakanud juba mõtlema ka, et no mis me täna lõunaks sööme ja see võib olla meil eelviimane lugu ja varsti saab, et kas sa avastad ennast ka kontserdil teinekord, et sa, lugu tuleb juba nii une pealt, et juba hakata kolmandale, neljandale asjale mõtlema. No vahest ikka on olnud, kuid ma üritan väga-väga hoiduda sellest automaatpiloodist, mis sa praegu kirjeldasid, aga mis on näiteks kauges külas loo pool, et ma naudin nii väga, seda ikkagi iga kord, selle seal on vist, sest inimesed, nad kuidagi on alati uued, nad laulavad minuga kaasa ja kuidagi loob alati ennast uuesti. Et võib tunduda küll, et oi, ma olen seda laule nii palju laulnud ja täna me ei jaksa, aga mina, mina nii ei tunne, sest ikkagi selles on alati midagi nii toredat uut. Minnes siis inimeste ette koos inimestega lauldes näha, kuidas inimestele nii väga laul meeldib ja et selles osas ma pika hoian ennast niimoodi, et oleks kogu aeg värske. Et ei teki seda automaatpiloodiefekti. Sest kui Kölidest veel rääkida, ega ta tegelikult väga lihtsalt stiili ei valinud endale bluugress valdavalt, millest lähtusid alguses, kui te kokku tulite ja ma tean, et et teie valguses ikka aasta otsa lihtsalt käisid koos harjutamas. Et see oli nagu teil selline eraldi erialatund, mille te isetahtsi endale tegite, millest tegelikult kasvas väljakaalist ring. Ja me nagu fanatlikult mängisime selle stiili muusikat, siis mõtlesime erinevaid plaanis, oli. See lihtsalt nii kaasahaarav, eriti just pillimehele või naisele. Ta on päris keeruline mängida. Et just ka improviseerida, et ega mina ütlengi, et ma, see on suur maailm, ma ei ole selles veel kõige osavam, aga eks ma seda niimoodi segan oma mõtete ja asjadega, ega ta ei ole selline stiilipuhast liugress, mis me nüüd teeme tangi toredasti keegi kunagi ütlenud, et ta nagu segu hapu hapukapsast, hapukapsad ja bluugress, need ongi meie bänd eestindaja eestindatud. Et kuidagi tegime selle enda omaks just nagu enda lauludega, aga alustasime küll standardit väga pika ja neid põhinenud bluugre standardeid, tahaks ju mängida, proovida osata. Et selles mõttes algas minu arust kogu asi on nagu väga õigesti läinud, mida mina tunnen, et me tõesti ju alustasime kirglikult ja siiamaani oleme kirglikud ja et me ei ole kunagi teinud eesmärgiga et see on nagu jäänud alatiseks selleks põhideks, et melo või millegi kellegi pärast me ei tee midagi. Eesmärk on mängida just ja areneda. No vaatame, võtame järgmise loo, mis sul meile pakkuda on. Oioi. Nüüd tuleb üks lugu millele eelneb kohedelt üks pikem jutt. See selles loos ma mängin koos kesi Twizzeniga suurepärase Ameerika viiuldajaga. Meie kõigi võiksin öelda minu ja poiste Krollide iidoriga. Mul tõesti oli õnne, et ma sain temaga teha kontserdi- ja plaadi. Ja just õppida talt nagu sellist biograssi stiili, kuidas ikkagi need poogendused ja kuidas ikkagi see veel paremini kõlaks kõik. Me võime kõbed selle loo ära kuulata ja siis näiteks natuke rohkem rääkida. Ma lasen. Nagu see oli koostööprojekt ja ma lasen siis temapoolse loomile, tema valis sinna projekti ja üks instrumentaal, siin on kolm lugu koos kolm sellist ameerika bluugress standardit, nii et kuulete siis, mis seal toimub. Siinkohal ongi paslik veel natukene rääkida, kestsid viis senist, et, et ole hea, räägi tegelikult, et noh, Eesti raadiokuulaja ei tea ju teda, miks ta nii oluline sa ütled, ta oli teie iidol ja puha, siiamaani on ja ma näen, et, et miks siis tema või, ja kuidas üldse sul siis õnnestus tal nööbist kinni ta siin oli mitmeid asju, esiteks mis on põhituum vangi, et Eesti on nii väike, mis on nii tore ja see, et meil on see oma maa, pärimusmuusika. Võimaluse mul tõesti reaalselt mängidagi ükskõik kellega maailmas tegelikult koos, sest et need koostööprojektid ikka neid toimub. Tegelikult kõik siis oli niimoodi Tarmo Noormaa, kes on Viljandi pärimusmuusika festivali programmijuht, tema iga aasta otsib juu festivalil esinejaid. Ja siis ta küsis mult, et keda võiks kutsuda esinema, et tollel aastal oli teemavabadust. Ja siis ma ütlesin kohe, keisid Rishon. Et tema on, ta mängib seda viiekeelset viiulit ja tal on see luuper, masin ja all nagu näiteks Maarja Nuut kasutab. Ja järgmine see hetk oligi, et ma kuulsin, et keissi tulebki. Ma olin täitsa šokeeritud, mõtlesin, et mu au, mida inimesed ei tea ka tema on sellise nagu tehnika viiulitehnika nagu õppimine. Hetk. See näiteks, mis on üle ilma alguses, et mida mina siis natuke ka teen. Tema on selle nagu kuru. Ta küll ei leiutanud seda, aga ta on tõesti selles seda nii palju arendanud, et see, kuidas ta mängib, seda ta nagu sihuke trummimasin, mida ta teeb oma poognaga. Helistaski siis mulle mõned päevad hiljem Tarmo uuesti. Eeva, mis sa arvad, kui te keissiga teeksite ühe koostööprojekti? Lõikuspeol annaksite koos kontserdi? Oioi hakkasin sõrmel, läriseb kahed ja ma ütlesin, issand, mina muidugi oleks nõus seda tegema, aga ega ta võiks mängida ju tõesti kellega iganes koos. Ükskõik mis muusikutega, et miks ta peaks minu valima siis. Ja siin tuligi täpselt mängud tema ju selles mõttes miks mitte mängida minuga koos, et, et tegelikult ju ongi Eesti pärimusmuusika on põnev see äge muusika ja kui me kohtusime, siis oligi kohe meil klappis nii hästi, nii inimesena kui ka pillimängus. Tema jaoks olid just näiteks labajalad niuksed täitsa nagu niuke kosmos. Mul oli nagu, et mis seal siis nii lihtne. Et oreli talle ka midagi õpetada. Ja loomulikult mina õppisin temalt tohutult palju, et ma olin väga rõõmus, et ma sain teha selle koostöö. Ja siit ju nüüd ongi läinud edasised case'i. Kuna meil nii hästi, noh, saime läbi, siis me palusime tema produtseeriks ka Köölide uue plaadi, mis meil siis plaanime järgmine aasta hakata salvestama. Et see, see koostöö jätkub meil keisiga. Teen väikese teemapöörde siinkohal, et me oleme väga-väga palju rääkinud pärimusest ja riivamisi puudutanud ka seda, kui sa ise kirjutad, et kas iseendale või Kralist Insile sellist värsket loomingut. Eriti nüüd kui Juhan aruga te olete koos teinud koostöö plaadi. Miks Juhan aru, kuidas Juhan aru, kuidas te. Kui sattusite, me sattusime juhuslikult kokku ühel suvel, eelmine suvi pärast Köölide kontsert, mis toimus laululaval, sihuke tohutult suur suur kontsert ja läksime linna peale, õhtul nägime juhuslikult Juhanit. Me Johaniga olime kooli ajal sõbrad ja siis tema läks maailmas ka õppima, harima ennast ja kõik need uhked kraadid, mis tal kõik on ja ja ta on ju matemaatik. Samas ta on ka väga kihvtide mõtetega luuletaja ja ma olen lugenud tema luuletusi, mulle väga meeldib ja juhtus niimoodi, et me täiesti juhuslikult nägime üle mitme-mitme-mitme aasta ja kohe jälle oli see vana tore taaskohtumine nägemine ja et mis kõik vahepeal on toimunud ja ja siis ta ütles, et ta tahaks väga kirjutada mõned laulusõnad mulle, et talle väga meeldib, mis ma teen ja ma ütlesin muidugi, et miks mitte, et saada, et ma ise ei olnud ju kunagi varem teinud sõnadele meloodiat. Ja see oli nagu see murdeline hetk, ma arvan, et Ta saatis mulle sõnad ja mul tuligi meloodia. Et ma ei olnud niipidi proovinud, sest tavaliselt käib mul nii, et ma teen meloodia valmis ja siis tulevad sõnad. Nii et seal see esimene lugu, mille ta saatis, olen sulle vihmani truu, need sõnad kohe helisesid minu sees, kui ma neid lugesin, mulle väga meeldis see idee, see mõte väga lahe. Ja siis lugu sündis. Sest tegelikult sellest loost sai alguse kogu see plaat. Eva lood ja laulud saatel on nii hea meel, et sa meile külla tulid. Soovime sulle ilusat jätku ja peatse kohtumiseni ja et siis palju-palju muusikat hiliseks. Aitäh, aitäh kutsumast. Väga tore oli. Olen sul v? Nii truu? Olen sol veemaani truu. Ei, ma o le päi põle, et rooli põle, ta on kooli. Soosi. Tee. Sula ta on sööda soola Ta on sööda. Olen sul rihma nii truu. Olen sol Vi maani. Päev pärast ma olen Peeva tee. Saa seen soo, joostes Saasi soousteks. Sillamaa peitu ojja meen. Oi, Min. Olen sul viis maani. Olen soolveemaani truu. Olen sul veemaani truu. Tole soolil Rimaani truu.