Tere tulemast kuulama järjekordset saadet sarjast lood ja laulud, meil on taas kord külaliseks muusik, kelle käest me üritame välja meelitada need lood, mis just tema enda jaoks need kõige-kõige armsamad ja saatekülaliseks on Priit Pajusaar, tere tulemast. Me peame siinkohal tunnistama, et kuna meid seob ka aastatepikkune koostöö, siis võib-olla ja vähem ametlik on see jutt meil täna ja, ja rohkem oleme sina peal. Üritame alustuseks meenutada sinu tegelikult muusikutee algust, mis väga väikesest pihta hakkas juba lasteaias avastati, et sull sai soolikas on täiesti olemas. Kuni sinnamaani välja, et pandi trompetit õppima ja meil on, kas sa tead, fonoteegis üks selline salvestus, mida me neilt kuulame? Kas tundub tuttav või tundsid käekirja ära? Mis käekirja, et selge see, et oli tegemist pioneerifanfaari kõlaga pioneeritrummiga, et et mõlema trompetit mängisin, siis, siis muideks olin ka fanfarista. Aga miks sa seda praegu niimoodi lasid seal nüüd küll eriküsimus. Sest tead sa, mis ma ausalt öeldes olin minetanud oma mälupildis selle, et, et esialgne pill, milles õppisid, oli üleüldse trompet ja see, et ei olnud, oli sootuks klaver, klaver aga see trompetiteema, kuivõrd sulle see pill üldse istus või passis või sobis? No räägin ikkagi asja algusest ära, et ikkagi muusikakeskkooli ma läksin õppima algselt ikkagi klaverit. Kui ma ei eksi, siis kuskil kuuendas klassis viienda lõpus oli ta oli selge, et ega minust pianisti ikkagi ei saa. Ja pigem oligi vist sedapidi, kui nüüd meenutada, et kuskil klassis või pioneeritoas valimisselline koht võis olla, vedelesid fanfaari, et sai ilmselt seal törtsutatud mõnikord seda pilli ja siis siis kui oli selge, et pianisti must ei saa siis see oli ka täitsa tava tavakäitumine siis muusikakeskkoolis, et mindi sellise pilli peale, mis võib-olla sobis paremini üle, eks ju. Niimoodi ma sattusin pigem sellest, et oli see tingitud, et oli, et ma minust pianisti kindlasti ei saa. Et olles täpne muusikakeskkooli lõpetasin tõesti trompeti erialal, saades diplomile kirja mingi sellise kirje orkestri artist, midagi sellist ja konservatooriumisse astusime kahel erialal sisse trompeti erialal ja koorijuhtimise erialale ja siis on jälle, miks ma siis koorijuhtimise erialal, eks vastus on. Sellepärast et, et kui ma keskkooli lõpetasin trombetega, siis ikkagi tundus, et erandus trompetimängija ei saa. Noh, ma ise ka suutsin positsioneerida ennast, et ma nagu orkestrandiks ei tahtnud iseenesest saada. Ja solisti kas noh, ilmselgelt minu tase ei küündinud ja ka mitte ikkagi selline tasemel ei olnud, millega maksnud sümfooniaorkestrit kas või mängida, mis oleks ju täitsa okei olnud orgestrandina. Aga tõsi on see, et ma siiski konservatooriumi esimesel kursusel olin tööl Estonia teatris orkestandina senine asi ikkagi juhtus, mängisin teist trompetit, üks aastasena. Lisaks muusiku tööle sa oled teinud mingit muud tööd. Ja ei, see on, see on tõsi, et peale konservatooriumi lõpetamist siis kui ma juba olin ka mõned aastad juba konservatooriumi ajal töötanud koorijuhina ühes taidluskoori segamini, siis abikoorijuhina ei seda, seda tööd ma jätkasin konservatooriumi, aga mind suunati minu enda soovil, mis oli ka omamoodi ime hoopiski õpilasmaleva kesta, b tööle siis ma olin õudne õpilasmalevafanaatik ja mul oli võimalik sellise nipiga nii-öelda pääseda kuskile väga kaugele, kas maapiirkonda või Narva minekust, et ma ei tahtnud Tallinnast ära minna ka. Aga ma jätkasin koolijuhi tööd selle taidluskoori juures. Ja, ja mingil hetkel, kui sai Saise õpilasmalevaaeg nagu läbi lõppeski, see ei olnud organisatsioon enam ütleme et otsad kokku. Mul sai muusikast ja koorijuhtimisest ja kõigest ka natukeseks ajaks ajaks kõrini ja siis ma siirdusin väga suuremaga ärisse, tegelesid marja- ja seene ja kalaäriga mingi aeg, aga, aga ikkagi, ega ärimeestest ei ole, et samal ajal õnnestus. Kui ma seda äri tegin, ikkagi ajul nii palju asja kontrollida? See oli, ma arvan, mingi 92. aastal ostsin endale selle aja kohta väga korraliku arvuti, väga korraliku süntesaatori. Ja hakkasin tõsisemalt ikkagi muusikaga paralleelselt nii-öelda äri tegemisega tegelemast jõudis, tundsin, et et eks ma ikka peast ikkagi tegelikult muusika olemas. No enne kui me saame esimese muusikapala juurde minna, ma tahan ikkagi uurida seda, et millal sa leidsid selle laulukirjutaja endas, ma saan aru, et Aarne Oidi nimelisel laulu konkurselgi sa oled osalenud kunagi. Jah, see oli juba konservatooriumi ajal, aasta oli 86, kui ma ei eksi, oli see hoidi olukord, kus, kui mina seal osales, seal oli jube pika traditsiooniga laulukonkurss ja ma arvan, esimese täitsa noodistatud pala kirjutasin kuskil teises klassis, kirjutasin Väikse klaveripala õele sünnipäevaks, et vot seal on mingisugune seletamatu tung, on endast muusikat uut muusikat välja lasta, ma sain alati isa käest pahandada, kui kui pidin klaverit harjutama teadagi klassikat või, või mingisugust tserni tööde edasi, aga tihtipeale viskas säraja ikkagi kaldus asi sinnakanti, et hakkas mingi oma asi imbuma klaverist välja järsku nime isa ütles, et ma saan aru küll, et see ei ole see, mida sa pead seal mängima. Ja, ja, ja noh, hiljem juba keskkooli lõpus ma isegi kirjutasin klarnetikontserdi, aga mitte endale, vaid oli vaja sõbrannat natuke hädast välja aidata. Ja vot ongi kuidagimoodi läinud niimoodi, et kogu aeg oli mingisugune tunne, et vaat mina oskan, ma saan ja tahan, ja konservatooriumi ajal kirjutasin ma juba mõned pisikesed, üsna keerulised kooriteosed ja vaat ja malevalaulude hakkasin kirjutama või see oli nagu vajadus, eks ju, sest oli lauluvõistlus seal seal muidugi ära siin üle võlli malevalaulud olid ikka sellised nelja kuni kaheksahäälsed ja ja tolleaegne konservatooriumis harmoonia, solfedžo õppejõud, legendaarne Harri Otsa oli mul selles mõttes, see on hästi tore toetaja ja kaaslane, kuigi ta oli üks kõigi teiste või paljude üliõpilaste arvates kõige kurjem õudsem õppejõud üldse, aga aga kuna mina kirjutasin muusikat, siis meil oli eriline kontakt ja siis ma näitasin harja otsa aeg-ajalt oma oma neid suviseid nii-öelda malev laulan sügisel sügise alguses. Ja siis ühe korra ma sain ikka väga-väga pahandada. Hariaatset kurat poiss, seda ei laula mitte üksi koor ära. Ma ütlesin, et ma ei tea, mul malevlased laulsid suvel ära, et pole see asi nii hull midagi, no vot ja, ja nii see kasvas ja raske seletada, aga siiani olen siis nüüd juba mitukümmend aastat jamanud selle muusika kirjutamisega provotseerimisega, et et ju see minu saatus on. Esimese loo oled sa valinud Maarja ja Hanna-Liina võsa esituses nimeks sellel aeg. Miks see lugu sulle on armas või juhatasid sisse? See lugu on aastal 97 sündinud lugu ja see osales jällegi Eesti Eurovisiooni eelvaliku finaalis ja see oli oli siis teatavasti kaelage hääle edule järgnenud aasta ja siis tuligi Drembilbraga, tegime sellise loo nagu aeg ja Maarja ja Hanna-Liina laulsid seda väga kihvtilt ja ma arvan tänapäevani, et see on on hästi hea ja ilus laul. See on selles mõttes unikaalne versioon. Nimelt paar aastat tagasi õnnestus mul 50 aastaseks saada või mille puhul toimus nordea kontserdimajas kontsert ja seal esitati lugusid üsna erilises teistsuguses kastmes ja uut orgastreeringutega. Ja, ja see on nüüd see laiv 2014 kevadest. Koos reaalmaa soori orkestriga, Rasmus Puuri sead. Möödaminnes rääkisid ka kaelakee häälest, mis ma kujutan ette sinu ja Glen Pilvre üks esimesi koostöid oli. Kaela käel looma kirjutasin olukorras, kus me ei olnud veel Klembilvega kohtunud, kuid kohe toimetus kohtumine, hakkasime looma uut helistuudiot ja, ja siis nende viimistluse organiseerimisprotsess oli juba koos. Ka kaelakee hääl kindlasti sinu elu üks edukamaid laule on tehtud inglise keeles ja on sul üldse aimu, kui palju seda tol ajal maailmas mängiti, kui ta Eurovisiooni laval oli ära käinud. Ta osutus hämmastavalt edukaks, arvestades, et ei olnud ju internet. D võidukäiku veel kuskilt ette näidata, kui meil tänapäeval on ja et tollel ajal ikkagi ütleks, et kirjastada kirjastaja tegi väga head tööd. Isegi nendeks Paraguay, mingi hittide raadiojaamas oli ta mingist topis pikka aega, et ma tean, et keegi käis Argentiinas oli kuskil baaris ja järsku tuleb kaela käel, eks, et tema sai sellise üllatava Levica juuda sisse. Ju ta siis ikkagi on ka hea lugu ja noh, tegelikult Eurovisiooni viies koht. Tollel ajal oli see muidugi täiesti epohhiloov. Kujutada ette, et selle viienda koha peale helistas Maarjale ja Ivo linnale, president peaminister Tiit Vähi korraldas vastuvõtu meile. Kujuta ette, kui täna keegi tuleks ükskõik mis alalt viienda kohaga. Et selline asi juhtuks, aga see aeg oli, see oli meie, meie uus pürgimusile, eks ju. Täna on nagu naljakas, aga ikka kihvt ja selge see, et, et vaat, see kaelakee hääl oli see, see tõeline minule ukse avaja, et mu nimi teadvustus ikkagi tegijana ja et ma olen saanud tänu sellele loole ikkagi muusikuna tänase päevani ära elada. Kuulame lõigukest just sellest inglisekeelsest versioonist. Mina ausalt öeldes ei ole suutnud kokku rehkendada, kui mitu modulatsiooni selles loos on. Mina olen seitse. Seal ma tahaks, hea küsimused ikka tuleb aeg-ajalt Jutaja raatse kaela kaelast, ikka erinevates seltskondades ja muusikainimestele ja tavakodanikule ütle sõnamodulatsioon midagi. Aga ma olen kuulnud seda, et noh, mingeid mingil perioodil, kui lugu oli ikka veel nii-öelda aktuaalne, et et noh, otsa muusika. Ka koolis ikka mõnikord mõni pidu või mingi seltskond jäi saali veel või kuskil klassi klaveri ümber ja oh, järjest hoite lugusid ja siis kõvem kõvem lava lahka mängija läks klaveri taha ja kõik hakkasidki laule laulma ja kohe selle koha peal, kus siis issand tulema, lõppeski lõbule keegi tutatat tot ja, või kui mitte seal, siis järgmise modulatsiooni juures igal juhul. Kui ühtepidi minna sealt ajas edasi, sa ütlesid, et kaelakee hääl avas sulle uksi ja ühtlasi selleks hetkeks tundsid, et ka juba Evelyn Saal ja edasi tulid alterniitšerby projektid ja, ja ka Eurovisiooni väga edukad esinemised taimedel, naid Jeruusalemmas ja nii edasi ja nii edasi. Selleks et minna nüüd sinu ja Evelin Saamueli, kellega teid seob ka väga märkimisväärne koostöö, sellisesse nagu algusaega peame paar aastat nüüd tagasi kerima ja sellise lauluni nagu soovide puu ole hea, räägi, miks sa tänasesse saatesse selle looled valinud. No sellepärast, et esiteks oli see just nimelt evelini ja minu nii-öelda koostöö algus. Ja oleme veel täpselt, et see see aasta oli 1994 kui see koostöö algas ja, ja jälle oli Eurovisiooni eelvoor tulemas. Ja tõsiasi on see, et mul oli veel teine lugu ka Unelind, mis sai ka sinna finaali, mida laulis kaevelin. Mõlemad laulud on mulle südamelähedased ja armsad. Sealt algas tegelikult ka Kaari sillamaa, kelle tekstidele ma mitmedki laulud kirjutasin, kaasa arvatud kaelaga hääl, õigemini vastupidi, on täpsem öelda Kaari sillamaa, kes kirjutas minu muusikale teksti. Tegelikult tolleaegsed laulud sündisid, et kõik ikkagi muusikast ja siis kirjutati tekst peale. Vot see oligi esimene kokkupuude Eveliniga. Minu meelest oli veel niimoodi, et oli kaks takti lauluvõistlust telekast ja tegelikult hakkas Evelin mulle sealt silma ja siis kaaliga rääkisime sel teemale kaari tundise Eveline ja siis viidi ei teinud otsad kokku. Ja kuidas ma jälle kaarid tundma sain. See oli aasta varem, kui esimest korda hakkas eesti pürgima Eurovisiooni lauluvõistlusele. Ja see oli selline aasta, kus Janika sillamaa esitas finaalis kõiki üheksa finaali laulu. Ja siis ma sain ka finaali kohe esimese katsetusega, tollel ajal, kui ma nüüd ei blufi, aga minu arust on niimoodi, et et kõik pidid noodid esid tema laulu kohta, siis nende põhjal valiti. Lugu finaali välja ja laul Jaanika esitatud laul jäigi kenasti finaalis viimaseks. Romina ei jätnud jonni. No Jonny sa tõesti ei jätnud ja kuulamegi siis helinäitena laulu, soovide puu. No kui mõelda, et oli aeg, mil nõuti selleks, et Eurovisiooni eelvoorus osaleda noote, et sul on laul noodistatuna paberi peale esitatud, sest ma ei kujuta ette, mis tänasest Eesti laulust saaks, kui see reglement veel kehtiks. Aga ometi see võimaldas jällegi lauludel hoopis teistmoodi kõlada, orkestrid olid siis. Jah, tõsi, see on, et kui ma nüüd ei eksi, siis veel kaasa arvatud aasta 97 oli veel eurovisioonil laiv ütleme, estraadiorkestrile. Rääkideski orkestrites ühel hetkel ma ei tea, miks sinult telliti eest lõid sa sellise suuremat sorti teose, kus sa panid kokku kaks äärmust kui orkestri ja kontoritarbed. Ja, ja see vormistus lõpuks pealkirja alla Concerto kontuure, millest see samuti ühe lõigu oled siia saatesse valinud. Kõigepealt täpsustan, et seda päris hullumeelselt suurt ettevõtmist ei teinud üksinda, et ikka jälle Glen Pilvre ja, ja pluss kogu organisatsiooni tegi tegi Tõnu Kõrvits sellele viieosalisele. Ikkagi võiks öelda suurteosele ja tõepoolest tegelikult selle, selle idee käis välja Priit Valkna ja tema oli ka tellija. Ja oli meil Leinum tulemas nõnda libreto sellele või nagu ideestiku ja nagu jutu taha kirjutas Karl Martin Sinijärv, sisu oli siis tinglikult selline kontorimasinad lähvad aastatuhande vahetusel lolliks ja ta toimub kaos ja pidime täiesti ühendama kammerorkestri ja kõikvõimalikud kontorihelid alates pastaka sisse-välja lõpsust lõpetades. Tollel ajal olid faksi hääled ja prindid, täri koopia, Macini na hääled ja nii edasi meeletu kaskaad kõiksuguseid kontoris tekkivatest helidest. Sellist kraami kasutasime ära ja tegime viieosalise teose, mida pöörase eduga ka live'is esitajaid. Eesti erinevatel kontserdilavadel. Ja sõber ladunud Tarmo Leinatamm oli dirigent ja Tallinna kammerorkester ja, ja seal oli veel tantsugrupp. Visuaalselt ka uhke asi ja meeletult põnev väljakutse ja väga õpetlik, keeruline ja, aga iga kell, kui oleks võimalus veel midagi nii pöörast pusida, teeks ikka. Sa varem rääkisid ka nendest jänese haakidest, mida sa oled aastate jooksul teinud muusikaliselt mitte ainult Eurovisiooni raames, vaid ka just kuulatud Concerto contore puhul noh, jälle täiesti midagi muud ja uut ja huvitavat. Ja siis mingil hetkel said sa väga tuntuks kui lastelaule, et auto, kui ma rehkendan kokku, on nüüd vist kolm Lotte muusikali lausa. Ja tänaseks on kolm Lotte muusikali. Üks neist on tulnud kosmonaut Lotte Detektiiv, Lotte, Lotte, unenäomaa. Just kõige esimene oli Detektiiv Lotte. Et nagu Agu Sihvka ütles, et asi algusest ära rääkida, siis 2005 korraldas Lasteekraani muusikastuudio lastelaulude võistluse. Ja natuke mind surgite tagant ka seal kuule osale ka ikka, et ära ole sina ülbe kuju, et lapsed korda ei lähe üldse ja siis ma kirjutasingi tänu sellele, et mulle sattus leelo tungla imetabane luuletus, samblalõhnaline laul pihku ja kuna see mind kõnetasid, ma kirjutasingi enda arvates ühe enda kaunima ja ilusama laulu, mida esitas suurepärane tollel ajal veel noor laulja Maryann Mesak, seal konkursil lugu võttis ära ja ju ma siis sain sealt mingisuguse impulsi kõnetas see laste üleüldine siirus ja aus nagu tagasiside. Pluss see, et ma mõistsin ühel hetkel, et kui ma kirjutan laste muusikas, ma saan lasta oma meloodia lennata, mul mingil hetkel tundus, et nagu kõik, mis oli ilus ja selge pika meloodiaga, see pold ühtäkki nagu enam in ja, ja minu jaoks annab, avas nagu silmad, et ohoo, siin ma saan oma nii-öelda meloodia kirjutamisoskust hästi rakendada. Pluss see aus ja pretensioonid, et ta samas tagasiside ja eel eelarvamustevaba ja nii ma selle teeotsa siis sattusin ja, ja mingil hetkel pakun välja, et võis olla aastal 2000. Kuulutas teater Vanemuine Lotte muusikali helilooja leidmiseks konkursi välja. Nii ma siis seal osalesin koos veel kaheksa kandidaadiga, keda ma isegi tea, osasid tean, kes seal osalesid. Ja vot nüüd tulebki mängu, et miks, miks täna on oluline lastase lugude etati detektiivi, laulsin ettevaat, see oli, anti leelo tungla tekst ja siis kõik pidid nii-öelda konkursitööks kirjutama laulusel tekstile ja kui oli veel üks teine lugu ka, aga aga see on nagu sinna hästi popiks saanud lugudena laste seas. Ja lõppkokkuvõttes on siis nii, et ma olengi kolm Lotte muusikalimuusikat kirjutanud. Koeri hunte ja koiott. Kas siia? Jääda selle. Efekti. Kohtasin kord krokodilli, kes käib ringi pillidest. Ilma prillideta. Oli. Prii ta. Teda. Lood ja laulud saatesse nagu just kõlavast loost võitegi aimata on Priit Pajusaar ja räägime siis tema senise muusikutee just tema enda jaoks kõige võimsamatest lugudest. Ja eelnevas lõigus me rääkisime sellest, et meloodilisus on sinu jaoks ülioluline ja siis tahakski natuke uurida, puurida sinu kui helilooja sisse, et mis siis ikkagi sinuga juhtub selle hetkel, kui sa istud maha, aasa üritad keskenduda ja sa tead, et sa oled ka öelnud intervjuudes, et pigem tellimustööna. Sageli sa kirjutad siis, mis sinuga juhtub või kuidas sa alustad või vii, mis tunde pealt või on see komponeerimine või kuidas see töö selles mõttes sul käib? Jah ei ole sellist ühest valemit. Palju lihtsam on alustada tööd, kui sul on tekst ees, tekst annab sulle ju impulsi igal juhul ja meeleolu kätte ja tõsi ta on, et ikkagi kui nüüd on vaja mingisugune näiteks muusikal valmis saada, siis sa hakkad järjest minema. Võtad aga libreto ette ja tuleb liberetas. Esimene laulja rida, ajasime rida, loomulikult saad ennem libreto ja need tekstid iseenesestmõistetavalt korduvalt läbi lugenud, sul on täielik terviku pilt, eks ju, et kus me liigume, mis lugu on ja nii edasi. Ja, ja, ja siis siis on tõehetk, et esimene luu käes ja hakkame siis vaikselt-vaikselt minema ja ja ütlen, ma ei tea, kust see muusika tuleb. Hea küll, ma sõnastan küsimuse ümber üks meie lemmikküsimusi siin saates, kus ta siis ikkagi tuleb, kas see on metoodilise töö, tulen või tuleb see ikkagi natuke kuskilt mujalt ka nii-öelda ülevalt. Et selles mõttes, et sa oled ju ikkagi väga palju kirjutanud mitte tekstile, vaid on muusika enne olnud. Ja et ma just alustasingi oma mõtet sellest, et, et tekst on hea impulsi andja ja nüüd ongi häda selles, et üha vähem hirmutanud muusikat niimoodi muusika tuleb esimeseks, kui ei ole tegemist instrumentaalloaga või mingisugusele reklaamfilmile või kuskile muusikat, kuid ka siis annab impulsi juba pilt näiteks sulle. Et kui reklaamfilmile ta musa näiteks mingisugune multale või mis iganes selge on, minu jaoks mingit metoodikat ei ole. Üks nii-öelda mänguasjadega tegeleja hea sõber ka kunagi rääkisime samal teemal. Ta ütles, et selles ei ole mitte midagi imelikku. Et sa lähed just siis, kui sul on see aeg ja võimalus hakata mingit teost kirjutama oma pillide taha ja tulebki. Ja, ja siiamaani on kogu aeg tulnud ja, ja üsna edukalt, eks ju. Et osadel inimestel ongi see võime kontsentreeruda selleks, et nüüd on see hetk ja nüüd sa keerad nii-öelda tinglikult kraani lahti ja lased selle voolata siis kui see hetk on, läbis, keerad kraani kinni ja jätkad muude toimetustega. Mulle seletati niimoodi ära, et see on nagu, et kuskil saadetakse, ma ei tea, kust seda muusikat saadetakse mulle seal ebaselge. No aga on sul olnud ka kogemusi, et tohoh, kust see lugu mulle tuli, järsku lörtsi? Ja on muidugi ja ma ei tea, kas mu aeg-ajalt käin Estonia teatris juba inspekteerimas, et kuidas prints ja kerjus läheb, eks ju. Mõnikord istun seal saalis ja vajun niimoodi üha sügavamalt toolis ja küsin endalt. Kust kuradi kohast mu isa tuli? Kas tõesti minu omale ja tõesti nagu hakkad kõrvalt vaatama, et ja justkui aega mööda läinud mingisuguse teose tegemise ja loomise ajast. Et, et sa nagu absoluutselt ei saa aru, kust kurat tuli selline lugu või selline muusika ebaselge täiesti ja ikka ja jälle imestanud. Riivamisi mainisid ka ühte, noh, ma julgen isiklikult oma arvamust siin avaldada oma ilusamat lugu. Samblalõhnaline laul, üks ilusamaid lugu, üks ilusamaid lugusid leelo tungla tekstile on see ja Mirjam nesakeseda esitas terve plaadi jagu, ühel hetkel kirjutasid talle lugusid kui Oliveri viri noor. Ja mul on lõpmata hea meel, et, et seda sai tehtud. Mirjam sellepärast oluline tõesti, et tema laulis esimesena, nagu juba oli jutuks selle samblalõhnalise laulu ja siis ma sain teda nagu lähemalt tundma. Juba siis oli selge, et ta erakordselt andekas ja imeliselt musikaalne noor laulja ta on jäädvustanud, et selleaegne meediamisest mu sisetunne ütleb, et me ei tea, mis tuleb väga suur laulja ja väga suurelt ist praegu ta õpib Londonis juba mitmendat aastat ja, ja tänaseks laulata ikkagi juba väga-väga-väga hästi. Nõnda laulis aastaid-aastaid tagasi Miriam Mesad, kes tänaseks on kujunemas võimsaks vokalistiks ja ikka Priit Pajusaar, meil stuudios külas. Tuleme tagasi jälle. Lotte maailma üks laul, mille sa tänasesse saatesse veel oled valinud paneb meid Lotte unenäomaailmasse seiklema. Pealkiri on kaelkirjaku naeruaaria. Ma natuke laiemalt veel sellest Lotte temaatikast ja, ja jälle sealt muusikateatri teemast, et kui on hästi fantaasiarikas kaasbaasmaterjali, millest lugu üldse räägib, eks ju. Siis on jällegi pööraselt vahva võimalus erilugudes eri statistikat kasutada ja loomulikult meloodika ja seal saad ka nii-öelda hullutada mõnusalt. Aga just just see, et, et kui sul on näiteks ühes muusikalis minu meelest selles Lotte unenäomaailmas, kui ma ei eksi, on kaheksa või 20 laulu, siis on jube kihvt pillutavast stiile alates 30. salongimuusikast tavalist popist, natuke roki k kraamist ja siis teha selline väike metssigadus, kus kaelkirjak laulab naeruaaria absoluutselt klassikalises võtmes. Ja kuna oli ette teada, et kaelkirjakut hakkab mängima suurepärane sopran koloratuur, sopran Pirjo Püvi. Siin ma lihtsalt lustisid natuke ja lasin ühel väga kummalisel väga kaelkirjaku välimusega tegelased ongi kaelkirjaks seal etenduses marurõõmus ja väljendada just selliselt, nagu siin kohe hakkab kõlama, aga minu jaoks ikkagi oluline teema nagu ka siin eelpool jutus läbi käinud. See hariv moment, see on selline number, kus lapsed ja ka lapsevanemad saavad natuke sellist klassikalise muusika tunnetust, mille nad ei pruugiks muidu nii vara vara jõuda või paljud inimesed jõuagi kunagi, aga nüüd on nad sunnitud tulevad koguperemuusikali vaatama, siis on järsku selline number prauhti ja see visuaal sinna juurde, et see mõjub väga kummastavalt. Teatris veel eriti. Mulle meeldib, et ma saan sellist väikseid mets sigadusi nii-öelda teha ja VAT teatris on see võimalik. Kaelkirjakud on kõik teadupärast kloratuurse opranid ja selle kohta öeldakse vist, et tehke järgi või makske kinni või siis öeldakse, et ärge kodus seda järele teha proovige. Kui lihtne oli sinu jaoks üleminek sellisest laululoojast tegelikult teatri muusika loojaks? Noh, tegelikult oli lihtne küll jah, sest mul oli see sisemine nagu soov ja tahtmine minna ja teha teistmoodi, teistsuguseid asja, eks ju. Et ikkagi, kui me räägime mingisugusest teatri etendust, muusikalist ruumi ooperist, siis me ikkagi räägime kahevaatuseline kolmevaatus, mis iganes, eks ju. Terviklikust teosest, kus, kus on küll laulude, eks ole, kõik ühendavad muusikalõigud, avamängud ja nii edasi, see on ikkagi tervik ja mind huvitas väga-väga, et ma saaksin midagi sellist teha. Mingil hetkel nii-öelda kolme-neljaminutilise ühe loo tegemine ainult nagu ei rahuldanud, eks ju, ja ja kuna ma olen teatrihuviline muusikateatrihuviline, kuna mul on ka akadeemiline muusikataust, siis mul mul nagu tuuri mõttes ja nagu selle üles ehitada mõttes, et kuidas asi iseenesest käib, ei olnud mingit probleemi, eks ju. Lihtsalt oli järgmine mõnusalt pikk samm edasi ja ja aga aga ei olnud keeruline, see oli lihtsalt nii pööraselt põnev ja suur rõõm, kui, kui ma sain seda esimest Lottet tegema hakatud. Kuskil vahepeal lõõtsaga printsi ja kerjuse ooperi ta on ikkagi erinev maailm võrreldes Lotte maailmaga, ma mõtlen ka muusika keeles. Absoluutselt jah, kui kuigi noh, kindlasti, eks ju pajusalu pajusaareks ja, ja selgelt on ka kindlasti mingeid paralleele mõne numbri osas võimalik vedada. Aga mäleta, mis aastal see oli, kui, kui tolleaegne Rahvusooper Estonia ooperijuht Mart Mikk helistas mulle, et nüüd on selline lugu, et Estonia teater tellib sinult ooperi pikali kukkunud, aga tänu sellele ilmselt, et ma istusin parajasti telefonikõne vastu, võtsin. Asja point oli selles, et sellel jube konkreetne eesmärk, miks oli vaja sellist ooperit teha, et tuua noor inimene ja miks mitte ka muidu teatrihuviline või kes, kellel on väiksem kogemus näiteks ooperi kui sellisega muusikateatriga kui sellisega, tuua saali anda neile selline elamus ooperiheina, et nad, kui nad saalist ära lähevad, tahaksid tagasi tulla ja selles mõttes erineb ta kahtlemata Lottest väga palju, sest tegevus käib väga karmil ajal, kui inimest poodi väiksema väiksemaga üleastumise puhul või löödi pead otsast ja pandi Londoni linnaväravasse ei vasta otsa ja nii edasi, et et ta on selles mõttes omamoodi karm ajastu, kui need prints Edward ja tänavapoiss Tom, eks ju seal oma Jahcardusi ajavad ja see on tegelikult karm lugu. Töö iseenesest oli keeruline, raske ma jätsin kogunisti ühe golfihooajal. Vahetevahel juba räägib enda eest. Ühe suve ma kirjutasin suvel põhiliselt seda ja ma ei mänginud üks hooaeg golfis, see näitab, kui palju see minult ära võttis. Aga kihvt oli. Valisid siia Cheini aaria jänesest tšenko esituses. Ladusin tänasest jutustel muusikavalikust osaliselt välja tulnud, et eks ma olen paadunud romantik ka, et ja, ja see on lihtsalt selline hästi ilus, ilus koht, sest üldiselt on selline paras rähklemine kogu see kogu see ooper ja omamoodi road movie, aga, aga, aga see on selline hästi ilusse ikkus. Õuedaam sein, kõiki neid mõrvasid ja koledusi ja segadust ja jama nähes siis ohkab ja kui karm see maailm on ja elu võib minna muinasjutuga, segaduste seal omamoodi, võtab selle elu muinasjutuga segamini minna ja võtab selle hästi romantilises vormis. Väga lihtsate sõnadega selle tüki isenesest Nõnda siis teatrimuusikast räägime ja, ja Aapo Ilvese libreto oli kasutusel selles ooperis. Aga Aapo Ilvesega oled sa ikka ja jälle veel kokku puutunud. Üldse paljude eesti tekstitegijatega kaari leelo, Aapo ja neid on veel, kuidas see koostöö tegelikult selles mõttes sinu jaoks toimib, et kui karm sa oled, kuivõrd otsesõnu sa annad tagasisidet, et see sobib, see ei sobi ütlemisi ümber. Ma arvan, teksti suhtes ikka päris nõudlik. Et ma olen selles mõttes aus ju, mulle tundub Ta Jaagi hästi või mingi mõte läheb nagu teistsuguseks kui või hajusaks niimoodi, et ma arvan, et keegi ei saa enam aru, milles point, mis iganes või ühesõnaga, siis ma ütlen, aga pigem on niimoodi, et mul on kohutavalt väga palju vedanud, et mul õnnestunud ikkagi koos töötada vaieldamatult Eesti parimad tekstikirjutajatega, luuletajatega, prosalistidega, mis iganes, mida ju tegelikult on nii leelo kui, kui jaapage, eks ju. Aga, aga jah, me väga on mul vedanud näiteks tõesti, et apoga kokku sain. Sest teid seob ka üks kogemus, mida võib-olla võib nimetada ültse ühe looja jaoks erilisemaks kogemuseks, mida võib Eestis üldse saada, see on laulupeo repertuaaris olemine, ehk siis ühel hetkel sa istudki seal lauluväljakul kul ja kuuled, kuidas tuhanded taine koor laulab teedeost. Teie olete paaril korral selle elamuse osaliseks saanud, kuidas see oli? Absoluutselt, et me oleme apoga koos saanud heade teemapüstitus, et mul on õnn olnud, olla nii-öelda laulupeo helilooja ikkagi üsna mitu korda, et, et see on väga lummav kogemus. Tajuda seda, kuidas sa oled mitmekümne 1000 Eesti inimese keskel ja sinu laulu lauldakse lauluväljakul, kui seda tunnet on raske kirjeldada, kui, siis see lugu on läbi ja ja sa lähed dirigendipulti dirigendi ja koori ja tänama ja, ja publikule kummardama. Noh, see on fantastiline tunne ja seda tahaks ikka ikka veel kogeda. No ütleme nii, et sinuga meeleolu alati vahva, jätkuvalt seda vahvat meeleolu ja et oleks mõnus ikka seda tööd teha, et ikka naudinguga saaks teha. Aitäh sulle, Priit tulemast sellesse saatesse külla ja järgmiste kohtumisteni. Aitäh kutsumast ja, ja küll me kohtume ja teeme veel midagi põnevat koos ka nagunii.