Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Jääme ikka meie suure filmiploki juurde, nii et see on niisugune ääretu ettevõtmine. Aga ma ei tea, kuidas teile. Mul on küll väga huvitav vaadata neid vanu filme pole ju kunagi neid näinud, mis siis, et võtab päris palju aega, aga vähemalt osaliselt tasuks ka teil, kes seda viitsib teha, siis kaasa tulla, sest pakuvad päris palju naudingut. Ja meil oligi jutt silmapaistvatest, revolutsioonieelsetest, filmidest. Ja muidugi neid on ju kokku sadu, kui mitte tuhandeid. Ja mis seal salata, enamus on ju suhteliselt tühised. Nii oma sisu poolest kui teostuse poolest. Ja ka paljud on kaduma läinud, nii et isegi kui vaadata neid proportsioone, siis võib-olla rohkem on kaotsi läinud, kui on säilinud. Kuid mõned nende seast on ju erakordselt põnevad ja huvitavad. Mõnedega, nendest oleme me ju palju kokku puutunud ja Kuigis hinnalk, milliseid tasuks nimetada, mida tasuks uuesti vaadata. Ta on ju kindlasti subjektiivne maitse küsimus. Aga nii nagu eelmine kord juba sai öeldud, võtsin aluseks ühe Tatari kirjaniku Veera verbiinina tema valiku. Ei ole ju niivõrd suur asjatundja hakata seda valikut ise tegema. Ja ta toobki välja, tema arvab des 10 parimat revolutsioonieelset filmi. Ja kui vaadata, palju meie oleme jõudnud neist käsitleda, siis see number on juba üheksa, nii et üheksa 10-st on meil juba olnud. Nende seas olid, kes mäletab, TAK näiteks niisugune komöödia nagu onu korter. Ja siis oli meil ka nukufilm, kiil ja sipelgas, nii et üks maailma esimestest nukufilmidest. Siis oli meil film, kus peaosa mängis Majakovskit prellija huligaan, nii et neid oli päris palju, ei hakka uuesti neid kõiki nimetama. Aga võtame siis sellest loetelust ka kümnelda, siis on meil kõik 10 esindatud ja oleme selle nimekirja täielikult läbi käinud. Ja selleks on väga põnev film. See film valmis 1913. aastal ja tegemist on nisukes melodramaatilised detektiiviga. Sündmustik on erakordselt põnev, hirmuäratav, aga samas on seal ka seda melodraamat päris palju. Ja see film on läinud ajalukku mitme pealkirja all. Nii et vahetevahel võib seda filmi leida nime all. Draama Volgal. Aga võib-olla isegi sagedamini on käibelt see teine pealkiri, kaupmees, pars, Kiirovi tütar. Ja miks see film on huvitav, siin on muidugi väga palju aspekte, aga üks, mille võiks esile tuua, on see, et see film on pandav Tuut reaalselt aset leidnud sündmustel siis kajastusena ja tegemist on kriminaalselt looga. Hästi lühidalt siis selle filmi sisu, nii nagu me oleme teinud, kõigil pole ju aega lehk tagantjärele vaadata ja käikega ei ole säilinud kuigi oleme põhjalikumalt käsitlenud just nimelt neid, mis on olemas. Ja tegemistundes poodist isaga kes kavatseb panna vägisi oma tütretütred, on arusaadavalt imekaunid mehele vastu tütre tahtmist. Tütrele loomulikult on oma kallim. Ja need, kui ta saab oma kallimaga salaja kokku ja on oht, et isa võib neid tabada, mida siis ikka tehakse, ta peidab oma kallima ära. Ja siis juhtubki tohutu õnnetus, kallim saab peidetud tud voodi teki alla ja seal ta lämbub. Ja need on see noor neiu silmis suure murega. Ainult see, et on oma kallima kogemata tapnud, vaid ta peab kuidagi lahti saama ka sellest laibast. Ja aitab teda hädast välja kojamees. Ja niisugune tunne algselt on niisugune altruism stlik mees, kes tahab teda aidata, aga tegemist on tegelikult väga kasupüüdliku niisukese inimesega negatiivse tüübiga. Ja edaspidi sunnib ta seda noort naist sooritama veel mitu kurja tegu. Ja vähe sellest, muidugi see nailon temast täielikus sõltuvuses kardab, kardab, paljastatakse ja ta peab astuma selle mehega vägisi armusuhtesse. Nisukene on siis lugu. Ja nüüd kord, kui järjekordselt saab ta selle kojamehega kokku ohutult kuskilt Rahtrism seen. Vot seal saab taalse mõõt täis, ta paneb põlema selle traktori, põleb. Surma saab niiskojamees, vastik ja ebameeldiv tüüp, kui ka see seltskond, kes seal kõrtsis parajasti viibis ja kes on tema häbi tunnistajat, nisukene traagiline lugu. Ja kui vaadata tolla aja reaktsioone, mida kirjutavad sellest filmist ajalehed siis kiidetakse seda filmi. Filmil on tõesti väga suur edu, nii et väga paljud inimesed käivad seda vaatamas. Ja millele peamiselt nendes kirjutistes tähelepanu juhitakse, on see tekkinud kenal kunstiliselt kaunis, kui nii võib öelda niukene vastasseis, et kõik see toimub imekauni Volga kaldal, taamal siis suur majesteetlik jõgi jäävad selle fooliline traagilised sündmused. Selle filmi lavastaja on kaduntud nimi Nikolai Laarin. Ja kui me mainisime seoses Romanovite 300. juubeliga valmis sellele suguvõsale pühendatud film millega tähistati Ki juubeli, see oli aasta 1903 täis, siis tema oli ka üks selle filmilavastaja. Ja pärast oktoobrirevolutsiooni Itaal lahkub Venemaalt ja hiljem tema nimi seostub Bulgaaria kinokunsti arenguga, hakanud pikemalt seda vaatama, aga vähemalt teatmeteosed kirjutavad, et ta sai Bulgaaria esimeste täispikkade filmide autor, nii et seal ta siis tegutses edasi. Selle filmi jääme siis pealkirja juurde, draama Volgal operaatoriks on aga ilmselt veelgi kuulsam nimi. Jaanis tooret pärit oli ta Liivimaalt noore mehena suhteliselt noore mehena lahkub Pariisi ja seal töötab ta firmas, see firma meil oli patee, on selle firma teenistuses, tegelebki filmide levitamisega üldse filmitööstusega. Siis ta tegutseb mõnda aega Ameerika Ühendriikides ja Venemaale Moskvasse, naaseb tagasi 1911. aastal ja asutab oma äri, nii et hakake tegelema filmindusega ja vot siis tema poole pöördutakse Ki ja ta on selle filmi draama Volgal operaator, tore, nii-öelda tema kaamerasilma läbi on siis kõik need kaunid volgavõtted teostatud. Ja esimese maailmasõja ajal oli ta rindeoperaator, nii et väga palju kaadreid, mis kirjeldavad neid sündmusi, pärinevad temalt. Kodusõja ajal töötas koos Trotski kahh, teame Trotski oli ju punaarmee eesotsas sisuline juht. Nii et valmistas neid propagandistlikel filme. Ja need lahingu Ajal Kiievi alla. Need olid needsamad sündmused, kui punaarmee liikus või üritas liikuda Poola suunas ja rääkisime nendest sündmustest ka seoses Staliniga tema rollis seal siis ta lahkub, lahkub ja ületab rindejoone ja läheb poolakate poole üle. Ja lõpuks jõuab ta Riiga, nii et Riia on ka temaga seotud ja seal ta asutab sellesama patu filiaali. Ja mis on veel huvitav seik, mis teda puudutab. Ta oli kahekümnendatel aastatel, me võime ise ka täpselt öelda, 24. aastal patee poolt tatud korrespondendina Venemaale. Ja on ainus välismaalane, kel õnnestus salaja filmida Lenini matuseid. Ja need on üks väga huvitav, jällegi igakene, mis iseloomustab ka seda meest kui nutikat inimest, kes saab suurepäraselt juba tol ajal aru, mida enesesse Nõukogude süsteem kujutab. Enne seda, kui ta Venemaale lahkub. Ta väga ettenägelikult hoiatab oma Bru tuttavaid. Vot selles samas kinomaailmas ajakirjandusmaailmas, et kui Ta peaks kuidagi kaduma või jäljed temas nagu kaovad, et siis lööge häirekella. Ja vot need, kui ta oli filminud Lenini matuseid, siis ta arreteeritakse, satub ta tšegaa keldritesse midagi temas teada Pole. Ja kui ta poleks eelnevalt oma sõprade-tuttavate poole selle palvega pöördunud, siis võib-olla oleks ta nendes keldrites vangilaagrites kadunud. Ja natukene tema lugu, meenutab Vallenbergi lugu. Aga see on natukene varasem aeg, paarkümmend aastat varasem aeg. Ja nüüd sõbrad tõesti kirjutavad lehtedes, räägivad, ühesõnaga lüüakse häirekella. Ja tulemus ongi. Ta pääseb CK käest ja saab Hardoga vabadusse tagasi. Mis puudutab tema hilisemast tegevus, siis hakka sellel peatuma, see viib meid põhiteemast natukene kõrvale aga peamiselt tegutsebki ta fotokorrespondendina võimsukesse jäädvustajana kroonikuna ja suri 1000. Aastal, kuid selle filmiga draama Volgal on seatud veel üks päris põnev lugu. Ja see film võib-olla võrreldes nendega, mis meil olid erandlik ka selle poolest, et seda filmi võiks nimetada provintsi filmiks. Vändatis seda filmi juba pealkiri meile ütleb, et mitte Moskvas mitte Petrogradis, vaid Jaroslavlis. Ja seal on kinos stuudio ja selle omanik, kooli jõukas Jaroslavli vorstivabrik kant tootis peamiselt vorsti. Grigori Litkel ja tegemist on väga kõmulise ärimehega selline ärimees, kes siis oma tegevuses balantseeris kuskil seal lubatud ja keelatud piiril. Ta kasutas ka väga huvitavaid reklaame. Ühe näitena võib tuua taolise, kohalikus ajalehes ilmus kuulutus ja kuulutus oli järgmine. Et kes ostab minu toodangut Sõrka vorsti-Fi rubla eest, mis oli tegelikult tol ajal ikka päris suur summa. See saab tasuta pileti minut kinno ja kino nimi oli ka väga võluv. Ja see oligi võlud, tud unistused. Mida see kinomaailm ikka on külite võlutud unistused. Ja kokku kui vaadata tema stuudios toodetud filme, seda produktsiooni, siis need olidki reeglina nisukesed, traagilised kriminaalsed lood ja ühtegi näiteks kinokomöödiat Ta mitte kunagi ei tootnud. Aga miks võiks Grigori Lipp genil veel peale toda sellepärast et ma ei tea, kas on nii või ei ole. Aga vähemalt see lugu, mis tuleb, võib ju anda talle nisukesed tiitli, et tegemist on maailmas vast esimesemäega kes kasutas oma kinotoodangut nüüd tegemist ei ole mitte mingisuguste paljastavate dokumentaalfilmidega, vaid just nimelt kunstilist filmi selleks, et šantažeerida ja raha välja pressida. Ja kui nüüd seda filmi lugu vaadata, siis esmapilgul paistab milles üldse on küsimus ja selle filmi pealkiri oli millega, millise ALS Filmsesse jõudis ekraanidele kaupmees Volzini lapsed. Ja selleks, et aru saada, millega on tegemist siis ühe lausega ka selle filmi sisu. See oleks kaupmees, kellel on niisugused väga negatiivselt lapsed, mida siis need lapsed teevad? Tegemist on seal kauba kohe nimetame Kraksele kaubaartikli tootmisega ja lapsed, et siis seda levitades nagu kuidagi kasu saamise eesmärgil. Mürgitavad rahva tervist, noh, enam-vähem midagi sellist. Aga see tegelik lugu on siis järgmine. Libken sai kuidagi teada, et on puhkenud suur skandaal perekonnas, mille nimi on Smirnov. Ja just nimelt pojad salaja tegelevad mingisuguse äriga isa selja taga. Ühesõnaga skandaal, lugu, millest avalikkus ei teadnud mitte midagi. Ja need võtmemärksõna ongi see perekonnanimi Smirnov, kes meie kuulajatest on vähemalt kokku puutunud viinaajalooga mitte Liinagusserlikvega, siis teavad seda nime suurepäraselt, sellepärast et maailma kõigis vastavat kaupa mõlvatas poodides võib leida Smirnovi viina. Ja see oli ka väga kuulus mark tolle aja Venemaal ja need, kus film sai valmis. Siis selle filmi pealkiri oli esialgne biotars Smirnovi pojad. Ja otseselt kogus lugu, nagu rääkis sellest konkreetsest Smirnovi ärist. Nüüd sai ta selle filmi valmis ja mida ta teeb? Ta kutsus kitsale ringile mõeldud esmaläbivaatusele. Kutsus ta sinna Smirnovi firma esindajad ja pereliikmed ja näed, pahaaimamatult saabusid läbivaatusele. Ja Neile ei öeldud, millise filmiga on, tegemist, oli pealkirja, nüüd nad loevad suurte päevadega Pjotr Smirnovi pojad? No igatahes, see oli täielik šokk, täielik šokk. Ja arusaadav, et kui film oleks sellise pealkirja all jõudnud ekraanidele, siis oleks ülevenemaaline skandaal. Ja mida nad siis teevad? Nad pakuvad ja Libkenud saab 18000 rubla selle eest, et ta muudab selle filmi pealkirja. Nii et küllaltki kolossaalne summa tolle aja mõistes 18000 rubla pressis ta Smirnoorilt välja lubadusega demonstreerida seda filmi hoopis teise pealkirja all, aga ta teenib ju veel. Film oli valmis, muuta oli ainult pealkiri ja kuna film oli väga edukas, siis piletilevis teenis ta veel sinna lisa, nii et nagu kaks jänest ühe lasuga, et selline lugu. Aga tuleme nüüd vaadeldava aja köige kuulsamate näitlejate juurde, sellepärast et tol ajal nagu ka tänapäeval ikkagi film on ka väga paljus näitlejad. Ja tol ajal seda enam. Ning alustaks võib-olla naisnäitlejatest ja üks nimi meil ka oli. Ja tegemist on vaieldav Alt ja tegemist on vaieldamatult revolutsioonieelse Venemaa tippnäitlejanna, aga, ja see on Lierarholotna ja temast oli meil jutt ja sellepärast väga pikalt ei hakka uuesti peatuma, tema lool aga surid väga noorelt. Tema sünniaasta on 1893 ja surmadaatum 1919 surida Odessas. Rääkisime sellest, et väga palju kuulujutte paljud esialgu üldse ei usu. Et tegemist olla temaga. Kuid ega väga pikalt ju neid jutte ka ei räägitud, sellepärast tema matustest vändatakse eraldi kroonik ka eraldi film. Ja seda filmi on ka vahetevahel nimetatud tema viimaseks filmiks. Ja korjab väga suure kassa. Ja ka selle lühifilmiga meie kuulajad, kes seda soovib, võib siis Müstilise Venemaakodulehel Facebookis tutvuda. Kirst veerahholoodnajaga viidi Moskvasse ja tüüpiline Nõukogude liidule lugu 1932. aastal. Surnuaed likvideeritakse ja lihtsalt traktoriga sõidetakse sealt üle. No neid näiteid on meil ka sõjajärgsest ajast Tallinnas. Ja surnukeha läheb kaduma, niiet kus tänapäeval võiksid rahalagna säilmed olla, seda ei tea vist mitte keegi. Ja ka enamus nendest filmidest, kus ta on mänginud, on läinud kaduma. Mõned on säilinud vaid osaliselt ja on teada ka mõned filmid, kus ta mängis peaosa või õhtu olulist osa, aga need ei jõudnud mingil põhjusel ekraanidele. Kui nüüd vaadata nendes säilinud filmidest, mida esile tõstetakse ja kus võib ka tema näitlejameisterlikkust nautida siis nende seas on kindlasti 1915. aastal valminud film pealkirjaga niraažid. Hästi lühidalt siis ka selle filmi sisu. On üks vaene tytarlaps. Ta otsib tööd, ei leia seda kuskil ja lõpuks saab ta tööle ühe miljonäri Timmovi majja. No neid juba algus meile ütleb sisuliselt, millised sündmused järgnevad. Sellel Teeemmovil on poeg ja millega ta siis seda noort neidu ahvatleb oma rikkusega. Nii et ta ei ole võib-olla Mariannale eriti sümpaatne, aga nagu me teame, raa ja võimlad on ilusad asjad. Ja jätabki Marianna maha oma pere ja loobub oma peigmehest, nii et saab nagu hullutatud selle miljonäri poja poolt. Kuid nagu ikka aja mõõdudes poeg tast tüdineb. Ja lõpeb see kõik siis väga traagiliselt neiut, kõik tema lootused on purunenud. Ei ole eriti pikk, film, kestab 37 minutit, lavastaja on ikka seesama nimi, meil oli Pjotr tšartõnnin. Nüüd veel üks film, mis mahub nende 10, võib-olla v raha Laagna tippsaavutuste hulka, on sajandi lapsed, võtavad hästi ruttu ja mingis mõttes väga sarnase sisuga film, ikka nisukene, õnnetu, õnnetu võrgutatud naine, keda via rahalodna mängib, ongi selle filmi peategelane. Kui nüüd aga vaadata, keda võiks ligilähedaseltki paigutada temaga ühte ritta, kes olid need revolutsiooni eelse Venemaa kuulsamad naisnäitleja annad siis võib-olla muidugi see loetelu võiks olla ja koosneda paarikümnest nimest. Tamme nisukesed olulisemad tipptegijad. No üks neist oli kindlasti Olga Slovskaja alustas ta 20. sajandi alguses teatrinäitlejana. Ja kui vaadata, mida tema kohta kirjutavad teatmeteosed siis valdavalt tuuaksegi esile tema teatrirollid. Ja miks ta meie jaoks võiks olla huvitav, sellepärast et kodusõja segastel aegadel satub ta välismaale on osalenud teatri tegevuses ja muudes valdkondades siin ja seal erinevates Euroopa riikides ja kui seal loetelu tuuakse, siis seal mainitakse ka Eestit, nii et võib olla tolleaegset kohalikud Eesti peamiselt venekeelsed ajalehed kadeda mainisid. 32. aastal pöördub ta nõukogude liitu tagasi ja seal ta enam eriti millegiga silma ei paista. Mängib ikka teatri, kas mitte eriti suuri ja olulisi rolle. Ja on avaldanud ka mälestusteraamatut, see oli kuskil 1900 seitsmekümnendatel aastatel. Ja üks film, mille vältamist alustati veel enne oktoobripööret, aga ekraanidele jõudis ta pärast. See film kannab pealkirja ja seal ta mängib peaosa, pealkiri ja toatüdruk Ženni. Ja olgu siis ka selle filmi lühike kokkuvõte. Ta sureb üks krahv jõukas perekond, välja paistab aristokraatlik, kuid nagu sageli juhtub aristokraatide, aga nende hiilgus on väline ja pärast krahvi surma selgub, et ta ei ole oma naisele ja tütrele no praktiliselt mingeid elatisvahendeid. Ja mida siis teha, kui inimestel ei ole rahalisi vahendeid, siis oleks ju loogiline otsida võimalust minna tööle. Aga seisund krahvinna arvates seda ei luba. Nii et kuigi tütar avaldab soovi, ta läks kuskile raha teenina, Emadheda takistab, mis siis üle jääb, kui ema tütart takistab minna salaja nii, et sõidab kuskile mujale, lahkub sealt linnast. Ja ega töö otsingud vaatamata tema hiilgavale haridusele väljapeetud käitumisele pole ju lihtne. Sellepärast et minna kuskile tööle oleks vaja soovituskirja, aga sellist tal ju ei ole. Ja lõpuks leiabki ta töökoha ühe paranessi majja ja juba filmi pealkiri ütleb meile, milline tööots on. Ta töötab seal toatüdrukuna teeniannana. Ja jällegi, kui veel on üks noor neiu, kes on sattunud kuskile majja, siis seal majas peabki tingimata olema ka paruni Eeaa paranes poeg. Ja kuna tegemist on uue ajaga ja filmiloojad tahavad meile sõdaga märgistada, siis selle poja elukutse on Aviaator. Et lendur. Ja ta meeldib tüdrukule, kuid nõnda sotsiaalne erinevus on niivõrd suur, üks on toatüdruk, teine on paras aeg, et mingisugust suhet seal tekkida ei saa, kõik tema Ülassist irvitavad või kuidagi käitutakse temaga nii nagu alamast kihist pärineva inimesega vahetevahel käitutakse üleva olevalt paranes, teeb talle pidevalt märkusi, kiusab teda. Ja kuigi mõne aja mõõdudes nagu nähakse Temaska nisukesi andeid, mis pale nagu toatüdrukule kohased, ta mängib väga hästi klaverit ja veel. Aga ikkagi jääb ta sinna sotsiaalse redeli alumistele. Pulkadele löödi, juhtub üks niisugune seen, et kord külalised ja üks nendest külalistes Is Pamiliaaritseb ja kuidagi tikub ebaviisakalt sellele toatüdrukule ligi ja poeg, kes seda näeb, talulist õilsad arusaamad kutsub selle mehetu Ellile. Ja lööd selle duelli käigus saab ta raskelt haavata. Ja ilmselt oleks siit elust lahkunud, kui mitte dženny oleks tema ees niivõrd andunult hoolitsenud ja seega päästab ka tema elu. Ja kuidas siis nüüd ilmneb see saladus, et tegemist ei ole mitte lihtsat pärit talutoatüdrukuga aed klahvi tütrega. Arst tunneb ta ära, nii et see arst, kes ta poega ravi poldada, kuskil varem kohanud. Ja nii see köik siis tuleb ilmsiks ja nad abielluvad ja neid üles panna kolm punkti. Ja kuna tegemist on muinasjutuga, siis elavad õnnelikult tänase päeva nihist. Muinasjutud peavad lõppema. Selle filmi esilinastus leidis aset 1918. aasta 26. Pärast revolutsiooni ja võib arvata, et kuna kogu see temaatika uuele võimule mitte kuidagi ei sobinud seal mitte midagi sellist revolutsioonilist ei olnud. Ja see ka seda filmi väga pikalt kai demonstreeritud, aga algkuudel oli ta ekraanidel. Nüüd veel üks suur nimi tollest ajast naistäht Olivier Jurjenjova. Ka tema alustab teatris 1918 abiellub, seda ei tasuks isegi mainida, kuid tema väljavalituks poleks osutunud mees, kellest me oleme omal ajal päris pikalt rääkinud. Ja see on vaieldamatult 1930.-te aastate nõukogude liidu kõige tuntum publitsist, ajakirjanik, Mihhaiukalt, Soff. Vastmeja kuulajad mäletavad. Tema tipp, saavutus ja tippkirjutised pärinesid koduse aegsest Hispaaniast ja täitis seal Stalini eriülesandeid, nii et teda võiks nimetada ka Stalini isiklikuks emissariks. Ja kui tuleb Moskvasse tagasi, siis pidulik vastuvõtt Kremlis autasustatakse ja ei möödu ju väga palju aega. 1940. lastakse maha. Aga selleks ajaks oli ta juba ammu v Rajoreenia ost lahus, aga tahtsin lihtsalt mainida, et see oli tema esimene mees. Hiljem kuni surmani. Jüreeneva mängis peamiselt teatris Moskvas, Leningradis, tema surmadaatum on 1962. Ja ka tema huvitav, et peaaegu kõik need nimed, kes meil on olnud ja kes on jõudnud kuskile nõukogude aega välja oma tegevusega on avaldanud ka mälestusraamatuid tema 46. aastal näitlejanna märkmed. Ja üks huvitav sõigakene seondub veel temaga elu viimastel aastatel elasta kommunaalkorter päris nii, et eriti ta suure tähtsusega tolleaegse võimu jaoks ei olnud. Ja tal käis sageli külas üks noor teatrikooli üliõpilane kes põnevusega kuulas neid jutt, mida ta rääkis, ja üksi elav vanem näitlejanna muidugi oli ta põnev ka jagada neid lugusi minevikust. Ja see noormees, üliõpilane, kestada kõlastas, on meie kuulajatele kindlasti tuntud nimi tänu oma raamatutele, oriedwatransinski ja hiljem väga palju sellest, mida Veera Jurjenewooli talle jutustanud Tuski ratsenski raamatutesse pisikene seigakena. Ja väga pikalt Veera jureenjova kinos ei mänginud, nii hab. Tema esimene kokkupuudefilmiga on aastast 1913. Ja pärast oktoobripööret alanda kinos, mitte kordagi ei esine ekraanidel hiljem teda näha pole võimalik. Ja mis on huvitav, et oma mälestusteraamatus, kus ta räägib väga pikalt teatrist, räägib, nendest rollidest räägib inimsuhetes ta isegi kino ei maini. Et jõuda ei pidanud seda enda jaoks nii väga oluliseks. Siis kuigi neid tähti ja tähekese on hästi palju, mõned nimed veel hästi ruttu, palju aega meil pole jäänud. Sofiaga Slovskaja kate, ta oleme me näinud ja natukene rääkisime, tuleb vast meie kuulajatele meelde, need olid filmid, majake Colomnas, seal mängib ta seda pearolli ja ka filmis krüsanteem id võib teda näha. Siis eraldi kategooria, kui inimeste kohta öelda, neid küll ei ole hästi palju. Aga ikkagi on võib-olla need näitlejannad, kelle karjäär algas kodumaal ja pisikeste teisejärguliste rollidega agades hiljem Emmigreerudes, Nõukogude Venemaalt põgenedes, sealt said ikkagi väga nimekateks tegijateks välismaal Hollywoodis. Ja üks taoline nimi vast kõige suurem neist on Allannalziimova. Ja hiljem, kui ta töötab Ameerika Ühendriikides, siis mõned filmid, kus ta on mänginud peaosa on jõudnud ka Nõukogude ekraanidele ja ühe näitena võiks olla 1919. aastal valminud film punane latern. Ja see fill jõuab Nõukogude ekraanidele 1922. aastal ja on mitu aastat ekraanidel. Nii et mitte alati see ja meil neid näiteid oli, kui inimene lahkus Nõukogude maalt vähemalt 20.-te aastate keskpaigani ei olnud seal veel takistuseks, et neid filme või neid muid teoseid siin võib-olla ka muusika siin võib-olla ka kirjandus Poleks nõukogudemaale jõudnud hiljem muidugi oli juba see põhjus, et keegi oli lahkunud, keegi oli emigran piisav selleks, et nende loomingut Nõukogude maal mitte demonstreerida. Kui keegi meie kuulajatest tahaks näha teda kinoekraanidel. Just nimelt see periood, sellepärast et neid varasemaid näiteid revolutsioonieelsest Venemaast pole mõtet panna, need tühised ja ega neid palju ka ei ole. Aga üsna kuulus film, mis tõi talle laiema tuntuse, pärineb 1923.-st aastast ja seal Salomee, kus ta esineb Salome rollis. Nüüd meil olid naisnäitlejannad ja ma arvan, et võiks praegu nendega piirduda sellepärast et nende juurde tuleme, need on ju kõik tund filmid uuesti tulema ja tulema sellepärast et meil olid praegu valdavalt ikkagi inimesed, kes oma kuulsuse saavutasid juba revolutsioonieelsel ajal. No olgu siis viimane näide küll erandina, aga meil on ju ees veel päris pikk tummfilmiperiood, mis langeb juba nõukogude aja raamidesse ja seal tekivad uued nimed, uued kangelannad, inimesed, keda nõukogude maal tund. Ja nende seas loomulikult ka väga palju naisnäitlejanna asi, nii et tuleme selle teema juurde juba nõukogude ajaraamides uuesti tagasi. Aga ilmselt midagi pole parata, ärme tee siis ka meestele liiga. Nii et järgmine kord lähme siis ajas jälle enne oktoobrit 1917 ja vaatame, kes olid need tuntud vene näitlejad, kelle nimed tol ajal väga paljudele inimestele tähendasid väga palju. Nad olid hästi suured staarid ja vot selle teadmisega võikski täna lõpetada, et järgmine kord minna siit juba edasi.