Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Algab kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, minu nimi on Peeter Helme ja täna pöördume väga kaugetesse aegadesse. Tõsi, siin saates on käsitletud veelgi kaugemaid aegu, me ei lähe seekordsel antiikaega, aga me läheme küll kirjanduse juurde, mis kompab ja puudutab antiikaega ja mis on lasknud ennast sellest tugevalt inspireerida ja mis omakorda inspireerib ka tänapäeva loojaid. Jutt käib loomulikult Dante oligeeri jumalikust komöödiast, mille teine osa Purgatoorium on 2016. aastal lõpuks jõudnud eesti keeles ka eesti lugejani. Ja olen kutsunud endaga sellest teosest rääkima Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi õppejõu Ülar ploomi, kes on jumaliku komöödia purgatooriumi osa, mille tõlkis itaalia keelest Harald Rajamets, kommenteerinud ja varustanud saatesõnaga tere. Tegu on igati mahuka kaaluka teosega, ta ei ole küll võib-olla formaadilt väga suur, aga kui ma seda köidet siin praegu käes hoian, siis ma juba tunnen selle raskust nii füüsilises kui vaimses mõttes. See raamat on ilmselt hirmutav juba kas või sellepärast, et ta kuulub ka nende raamatute kilda, kus sisu moodustab lehekülgede arvult väiksema osa kui sellele lisatud kommentaarid. Kas minu hirm selle teose ees on põhjendatud selleks saateks ette valmistades ma loomulikult lugesin raamatut ja niimoodi lugedes on ju tegu sellise ilusa luulega kus ma meelega isegi hoidusin pidevalt kommentaare lugemas, sellepärast et ma tundsin, et muidu ma upun nende merre, kui ma hakkan iga asja viidet lugema kas seda saab nautida lihtsalt niisama kui luulet või tegelikult vajab see ikkagi sellist vaimset ettevalmistust? Ma arvan, et tekitab väga õigesti kommentaaridest, kindlasti ei pea mitte alustama. Et lugema peab ikkagi teost ennast ja nautima seda kui ühelt poolt kui luulet, teiselt poolt kui, kui romaani, sest see on küll kirjutatud Tertsiinis, aga aga see vorm on just niisugune, mis tantel võimaldab, et väga lihtsalt jutustada. Ja kui me Harald Rajametsa suurepärast tõlget loeme, siis see on nii selge ja arusaadav, et lugemine pole üldse vaevaline. Tõepoolest võib küsida, et miks neid kommentaare siis vajan. Aga kommentaare on vaja siis, kui keegi tahab pikemalt, et süveneda, et mis on selle jutu taust või mis on seal taga, sest seal ilm pesiteks hulgaliselt karaktereid kes on nii ajaloolised tegelased kui, kui piiblitegelased, kui tegelased mütoloogiast ja noh, muidugi võib alati ise kas netist vaadata või heita pilku kuskile antiigileksikoni ja seal ta selle teabe kätte. Aga seda on võimalik siis ka nendest kommentaaridest vaadata. Aga lisaks on seal muidugi niisugusi, teatavaid peensusi, mis puudutavad mingeid ajas tulist mõtlemist, näiteks seal olgu nad siis seotud kuidagi tolle aja näiteks mingi teadmistega loodusloost või siis võib-olla tolle aja ajaloolise taustaga või mingite filosoofiliste ja bioloogiliste küsimustega, poliitilise võitluse küsimusega ja nii edasi ja nii edasi, nii et ilmselt, et seal need kommentaarid ei ole üleliigsed. Kommentaaridest tulebki välja, et see tekst on, võiks isegi öelda hirmutavalt ajakajaline, seal on tõesti tolle ajastu bioloogilisi, filosoofilisi poliitilisi probleeme sees. Nii et kui kommentaare lugeda, siis tekib vägisi küsimus, et miks ikkagi on siis jumalik komöödia ajaproovile vastu pidanud ja miks ta on jätkuvalt oluline ka meile sellest ma saan aru, et ta on üks esimesi tekste, mida lugedes itaallased tundsid, et vaatamata poliitilistele erinevustele vaatamata poolsaare killustatusele on nad üks rahvas, üks skulptuur. Aga miks ikkagi meie sajandeid hiljem siin kaugel kaugel külmal põhjamaal peame veel sellest teosest huvituma? Teose saamise aeg on ju kõrgeskalastika periood. Et kahtlemata me võime jumalikku komöödiat lugeda näiteks jätkuna Dante esimesele teosele uus elu, kus ta räägib oma noorepõlve, armastusest ja ka seal on muidugi taga kõik need ajaloolised ja filosoofilise ja teoloogilise tausta taga, see on ikkagi nagu rohkem armastuslugu mis lõpeb sellega, et vaat siin ma olen küll üritanud erinevates stiilides oma armastusest kõneleda, taselgi kirjutab nagu Browaansi autorid siis nagu tema õpetajat, et uue maheda stiili poeeti autorite luuletustes on kirjutatud. Ja siis ta nagu lõpus ütleb, et ma ei ole ikka päriselt valmistada kirjutama üks, kolm küll ma ikka ükskord oma Beatilisest kirjutan nii nagu peab. No ja siis läheb aastaid mööda, kui ta on vahepeal tegelenud filosoofia ja lingvistikaga ja muude küsimustega ja poliitikaga põhjalikult, siis ta hakkab seda kirjutama jumaliku komöödia sees, nii et me võime ka jumalikku komöödiat, kui lugeda selle armastusloo niisugust jätku ja lõpp Bonjot, sellest maisest tüdrukust on saanud korraga niisugune taevaline ingel, naine ja võib-olla siis niisugune ilmutuslik fenomen, mis tantel aitab selles rängas raskes maailmas vastu pidada. Et me võime seda just nimelt sellise isegi sellise armastusloo armastusloona lugeda, aga nagu te ütlesite, teiselt poolt on just rohkemat, et ta on nagu võib-olla on öelnud Ervin panovski oma raamatus kui ma ei eksi, see pealkiri oli skolastika ja gooti arhitektuur. Dante jumalik komöödia on samas reas, mis gooti katedraal ja Akvinnud omasse summa dioloogik, aga miks sellepärast, et seal ehitatud üles nagu arhitektuur? Tal on ideaalne struktuur. Aga oluline on see, et see ideaalne struktuur on suhestatud terviku ja osade vahel. Näiteks seal gooti arhitektuuris me näeme juba katedraali fassaadil, missugune on kiriku sisemus, kuidas paiknevad löövid ja nii edasi. Samuti Me näeme seda, et osade ja terviku suhe on omavahel seotud kolme põhikarakteristikud, see on terviklikkus, integritas proportsioon, proportsioon ja klaaritas. Selgus, et juba igas põhimõtteliselt igas detailis peaks peegelduma tervik. Ja panovski toob seal näiteks näitajat juba Dante ajas küllaltki lähedased järgijad nagu pokatso, kes imetles tõeliselt anteti, kes võttis ka ilmselt ikkagi tantslasele 100 laulustruktuuri oma. Nende Cameroni 100 loo eeskujuks. Ei mõistnud seda lõpuni, sest ta näiteks uue elu ümberkirjutamisel vokatsioon nimelt ma ei tea, kas kolm korda seal kopeeris isiklikult andi jumalikku komöödiat seal kaks korda vitan haavat või midagi niisugust. Et ta jättis välja Vita Nova osa kommentaare, sest seal on proosaosa, siis on luuleosa ja siis on luule osa seletus, mis tõepoolest tundub, et seda ei ole vaja. Panovski ütleb, et aga sellega võetakse ära see Claritase selgitav tunnus, mis see teos peab iseennast kogu aeg ka seletama. Et see on nüüd ajas tulises plaanis. Juba on huvitav, aga meid muidugi huvitav see, et kõigest sellest ilusast struktuurist hoolimatus on väga dünaamiline teos, tegelikult hoolimata sellest jumalik komöödia on väga kindel struktuur seal üks pluss 33 pluss 33 pluss 33. Me kunagi ei saa öelda, et Ta ühtemoodi selle struktuuri sees kõikides lauludes ühtemoodi kirjutab väga sageli mingid lood algavad, eelmise lause laulu lõpust lähevad läbi mitme laulu. Mingid asjad on kirjutatud pikalt, mingid asjad põhimõtteliselt üles loetud väga põgusalt. Ja hoolimata sellest, et siin on sajad karakterid, ka need ei jagune ühtemoodi, näiteks põrgus on neid kõige rohkem paradiisis on tunduvalt vähem muidugi paradiisi saabki tunduvalt vähem ikkagi paraku. Ja siin ei ole ainult tegelast, tüpoloogiliselt galeriid, vaid siin on üksikisikute lood ja vot need üksikisikute lood on need, mis kaasaegsele inimesele pakuvad kindlasti pinget. Meid ei, ei huvita tingimata see klassifikatsioon. Me unustame klassifikatsiooni. Tara. Ma olen neid üritanud meelde jätta, need ei jää mulle meelde. Külma ei saa kuidagi ära unustada seal riimi frantšesca ja, ja tema armastatu Paulo Lugu põrgu viiendas laulus, mille peale on pärast kirjutatud hulgaliselt näidendeid. Olnud heliteoseid ja nii edasi või mingid teised ajaloolised tegelased, kes on Dante kaasajast, aga võib olla ka varasemad, näiteks seal krahvugolyino, kes on olnud vangistatud torni, kus ta oma meessoost järeltulijatega poegade ja poja poegadega nälga sureb ja kelle me leiame sealt põrgu reetjate ringist, kus ta oma oma süüdistaja pead järab kõige jõhkramalt, niisugusel antropofaagilisel viisil ja nii edasi ja nii edasi. Nii et tegu on tõesti teosega, mille kohta võib vast öelda sõnadega, mille on kirja pannud itaalia ajaloolane Julianus Procatši, kelle itaallaste ajalugu 2016. aastal Heete Sahkai tõlkes eesti keeles ilmus samuti välja andnud on selle raamatu Tallinna Ülikooli Kirjastus, nagu Dante teosed. Nimelt Procatši lausub siis järgmist. Jumalik komöödia on üks neist harvadest teostest maailma kirjanduses, mis nagu Tolstoi sõda ja rahu või Joyce'i Ulysses sisaldab kogu mingi ajastu tähendust, kõiki selle vastuolusid ja kahtlusi. Kas sellega võib nõusse jääda? Vea laias laastus kindlasti Dante on süntees ja Dante on ka sellel sünteesimisel sees paljude asjade suhtes kahtleja ja, ja isegi võiksime öelda, noh, küsimuste küsija, see on seotud kindlasti tantenda eluga. Dante nimelt alustas ju Firenzes, mis oli nagu sellel ajal paljud teised Itaalia linnad, linn, kommuun, see tähendab, tal oli ümbritsev maavalduslinnas olid. Ühelt poolt ülikud, aga need ülikud andsid kindlasti tooni, aga nad ei valitsenud linna linna valitsesid tegelikult kaupmeeste korporatsioonid, nende esindajat, kellest valiti siis linna tegevjuhid ja Dante, oli ka nende nende hulgas aastal 1300 küll lühikest perioodi. Ja need linnad on omavahel mitte ainult võistlejad, vaid ka nad on tõelises võitluses. Linnade sees on poliitilised fraktsioonid ja see ei ole nagu tänapäeval valitsemine ja opositsioon, kes võimule tuli, see opositsiooni linnast välja ajas ja tema varandused rekvireeris ja nad neid poliitiliselt taga kiusas, nii et võimuvõitlus oli väga tugev. Ja selle tõttu tuutu. Ilmselt Antega tunnetab, et, et selline fraktsionism ei, ei vii kuskile ja me võime öelda, et tegelikult ante poliitiline ideaal on, on kristlik keisririik, mis oleks rahuriik, nii et tema ideaalsed valitsejad on püha Saksa-Rooma riigi keisrid, seal luksemburgi dünastia Henryk VII, keda ta Itaaliasse tulles oma kirjadega tervitab ja kutsub Itaalia valitsejaid temale alluma. Niiet Dante tegelikult oma jumalikust komöödiast paljusid käibetõdesid taastub nendele vastu. Ta dekonstrueerib neid lugusid ja ta näitab, et tegelikult tema enda lugusid on samuti võimalik dekonstrueerida ja teistmoodi hoopis mõtestada. Nii esitatuna jätab see pildi temast kui äärmiselt moodsast autorist. Dante on moodne, ta on moodne selles mõttes, et ta on omal ajal moodne, aga moodsus ongi see, et et ühelt poolt mitte rahulduda ainult ühe vaate positsiooniga ja mitte rahulduda noh, niisuguse rahuliku tervikuga Dante tervik on dünaamiline. Selle sees on paljud küsimused, mis jäävadki lõpuni võib-olla arendamata. Kui me näeme seal kasvõi. Ma ei mäleta, mis laulus seal põrgus on, kus reetikute ringis Mohammed, seal kõnnib, kõht lõhki lõigatud, sest mingit teate järgi on ta segaduse tekitaja katoliiklikus maailmas. Siis on väga groteskne, kuidas ta tõstab jala õhku, räägib oma loo ära ja kõnnib edasi. See viis, kuidas ta jutustab, sageli, on natukene vastuolus sellega, mis, mis see tulemus on, tähendab, see grotesk ei ole kunagi päriselt ületatud ja grotesk on ka väga sageli seal, kus me seda ei oota. Grotesk ilmub tantel ka näiteks paradiisis endas. Me võime öelda, et erinevalt hilisemast perioodist näiteks Petrarcast, kes on puhtalt sellise rafineeritud stiili esindaja ta ei hakka keeleliselt vastuoluliseks mitme stiililiseks põrgus on ülevaid momente ja paradiisis on rasked ja, ja grotesksed keelt. Aga milles õigupoolest avaldub siis see, et me oleme harjunud pidama tantet heaks, suureks kirjanikuks. Jah, see ei ole mitte tingimata struktuuris juba seal menetletud ja ütles, et vaat, siin on Dante luuletaja, aga siin on see taldase igav teoloogiline filosoofia struktuur seal loomulikult rütmidesse on 11 silbid. See on Tertzaliima puhtalt riimid. Aga see on eelkõige kujundlikkust seal, kus ta tant räägib väga tõsistest asjadest. Beatriš ehitab seal purgatooriumi mäel, tahan talle ette, et see on teda reetnud tegelenud seal teiste ilusate asjadega ja mitte pööran temale tähelepanu, aga tema on ju see mitte ainult elav Beatrice, aga ka jumalik ilmutus. Et kuidas see niimoodi sa ometi meheks ja pööra oma habe minu poole, ütleb ta. Pööra habe minu poole pealt ei oleks kunagi midagi niisugust kirjutanud või võtame paradiisi siis. Küsimus on ainult selles, et jumala keiser, Kristus on kuningas ja apostlid on seal parunid ja krahvid, kes seal kuskil hoovis tähendab, õukonnas toimetavad. Aga ta ütleb ka, et Peetrus ronib temaga oksalt oksale puu latva. Tähendab Dante kujundid on ebaharilikult, me võiksime öelda, et need on moodsa luulekujundid, need on seal tantante oma kujunditest modernist ja see annab sellele kirjandusliku väärtuse. Me imestame ja imetleme, kuidas kõige süstemaatilise mas vormis, kõige olulisemate asjade üle arutledes, Dante on samas niivõrd niivõrd värskema kujundites See toobki meid juba tegelikult lähemale tõlkele Dante jõudmine eesti keelde on selline pikk ja vaevaline protsess olnud, mis ei ole tänaseni veel lõppenud. Mis raskused on sellel teel olnud ja mis meid veel ees ootab? No raskused algavad kõigepealt ikkagi sellega, et ehkki, kui me võrdleme näiteks Dante jumalik komöödia itaaliakeelset teksti kasvõi seal Choosseri kantsleri lugudega siis tänapäeva itaallasele on Dante komöödia keeleliselt arusaadavam ikkagi kui tänapäeva inglasele Josseri keel, ehkki see on kirjutatud hiljem. Võib tegelikult õigusega öelda, et enne antud oli itaaliakeelne kirjandus juba olemas, aga tegelikult proosa sünnib ikkagi Bocadžoga ja luulekeel, aga nagu ma ütlesin, tegelikult me võime ka jumaliku komöödia rahulikult lugeda, kui thertsiinis romaani ta nii selgesti kirjutatud ikkagi et antel on, see tekst on loetud. Mis ei tähenda muidugi seda, et oleks nii loetav, et seal probleeme ei oleks. Ja kahtlemata see, et jumalik komöödia eesti keelde on jõudnud nii hilja on ikkagi eelkõige esiteks seotud sellega, et eks ta pikk tekst on raske ja see nõuab väga head keeleoskust. Muidugi oleks võinud tõlkijat tõlkida, teiste keelte abil tuleks sellega kindlasti toime tulnud. Miks eesti keeles ei olnud jumalikku komöödiat? Varem on hea küsimus, miks on soomlastel kaks tõlget, lätlastel kaks tõlget, aga eesti keeles veel üks, on alles lõpetamisel? No ei tea Villem Grünthal-Ridala küll aastal 1910 juba esimese laulu, kes aga Noor-Eestil oli teatavasti see Euroopasse mineku programm. See ei olnud ainult Antega seotud dantali, üks autoritest tõlgiti palju ja tõlgiti kiiresti väga erinevaid asju. Nii et ilmselt tol ajal ikkagi päriselt neiditaliniste ühelt poolt ei olnud. Ma ei, ma ei oska seda päriselt seletada, näiteks Semper oleks võinud ju seda kindlasti teha, 1924 ta juba tõlgib vitanova. Õnneks meil on pärast Semperi tõlget veel ka Rein Raua tõlge aastast 2014, nii et uuest elust meil on kaks tõlget, see on suur rikkus. Aga jumaliku komöödiaga läheb vaevalisemalt, Semper tõlgib seal kolmekümnendatel kolmanda laulu ja siis tuleb oodata seal 60.-te aastateni, kui Aleksander Kurtna koos Harald Rajametsaga tõlgivad mõned laulud ilmub seal keskaja antoloogias. Ja võibki võib-olla öelda, et noh, et esimene niisugune tõeliselt suuritalianist on Aleksander kurtma, ehkki ta oli polügoon, tõlkis veel ka paljudest teistest keeltest. Ja muidugi siis õnneks leidus selline inimene, kes on tõeline luuletõlkija. Neid Eestis on muidugi teisigi, nagu Viktor säpp ja Ain Kaalep ja veel paljud-paljud teised. Nii et Harald Rajamets võtab selle kuuekümnendatel aastatel oma südameasjaks ja saab sellega muidugi ka oivaliselt tegelikult hakkama. Nii et põrgu ja Purgatoorium on meil väga heas ja loetavas selges eesti keeles. Kui midagi ette heita, siis seda, et see on keeleliselt ühtlasem, vähem groteskne, vähem mitme stiilne kui tantendadekst. See vist on see probleem tõesti, et Dante tegeles ju mitmeski mõttes kas uue keele leiutamisega, sest et küsimus ühtsest itaalia kirjakeelest oli nii enne teda kui ka jäi pärast teda õhku ja ta oli paljuski keele pioneer, et kui päris aus olla, siis peaks meil võib olla tõlkima tantet sellisesse 19. sajandi lõpu eesti keelde. No vot seda ma ei tea, ma kunagi tõlkisin. Umberto Eco, Baudoliina algus, kus ta mõtleb, tähendab, ta leiutab seda keelt, mida tegelikult kuskil tekst eriti ei ole. Ta konstrueerib selle Kaheteistkümnenda sajandi itaalia keele, noh väga vähe tõlkeid oli ja eco oma tõlkijatele ütles, et ah, võtke kõige vanem tekst, mis teil oma keeles on ja tehke selle järgi, no ma ei teinud selle järgi, ma arvan, et seda ei. Aga nojah, järgmine tõlge võiks olla natukene grotesksed. Aga kuidas need uue elu tõlked on? Enne saate algust natukene vaatasime ka, kuidas on Semper tõlkinud ja kuidas on Rein raudtee tekkinud ja erinevused on muidugi tajutavad, aga samal ajal ilmselt seesama probleem, mida ta äsja mainisite, et meil on siiski olemas ühtlustunud kirjakeel ja selline võiks öelda arenenud keel, et seesama probleem kummitas juba Semperit. NOS Semper on tõlkinud väga ma ütleksin dünaamiliselt, et ta ei ole pööranud nüüd suurt tähelepanu siin puhasteleriimidele loomulikult soneti ja, ja Kansoni instroofika ja kõik, see on õige silpide arv ja kõik, aga ta ei ole nende puhaste ruumide peale niimoodi mõelnud ja ka jumaliku komöödia rajametsatõlge on tegelikult, et noh, meenutab pigem siin plankverstidele plankwers selles mõttes, et 11 silbiga loomulikult säilitatud, aga see on pigem niisugune Jambiline meetrumi ilma ilma riimideta rajamets tõlkes peaaegu kogu põrgu ära juba Tertsiinides ja ka suurepäraselt, aga ma ei tea, kas siis sellepärast ainult et lõpuks ikkagi rohkem valmis jõuda oma tööga või ka siis sellepärast, et anda talle tugevamat niisugust dünaamilist laengut. Nõnda otsustas Ilmariimita üksteks silbiku kasuks ja ma arvan, et tegelikult tulemus on ikkagi väga-väga hea. Rein Raua tõlge on vormiliselt väga täpne tõepoolest puhtalt riimid, puhas vorm kindlasti, mis kannatab, selle all on niisugune ekspressiivsus teistsugune ekspressiivsus. Aga võrdleme äkinik tõlkides väga õige mõte. Kas teeme siis nii, et loete kõigepealt ette Semperi tõlke 1924.-st aastast ja mina siis ühe Rein Raua tõlke 2012.-st aastast. Jah, ja võtame selles soneti, mis on võib-olla uue elu kõige tuntum sonett Danton Jentiile, Danton esta paare, kes on siis 26. peatükk ja, ja see on seesama, millele siis helilooja Toivo Tulev on, on loonud oma koorimuusika helindi. Et see oleks nagu väga asjakohane, et ma loen siis Semperi tõlke. Näib nõnda õilsam ja kaunina mudaamed, keda tema tervitab. Keel väriseb, seal ise kohmetab ja pilgu maha lööb see Arana kui tunneb kiidetavat vagana ta ära läheb, enda alandab ta läbi maa peal, avaldab, kui miski taevavõim end imena. Ta veetlus igale on nõnda rohke, et seda silmist südamesse vajub. Kes pole seda näinud, seal pole aimu. Ta huultelt lehvib vastu armsus vaimu, mis sellesse, kes teda vaatleb, hajub ja päästab hinge sügavusest. Ohke. Ja nüüd siis Rein Raua versioonis mudaamni õilsat siirust endas kandis, kui teistele ta tervitusi jagas. Et ähmaseks jäi, pilk justkui magas ning kõnevõime oli kuskil pandis. Ta läks end kiitusele vabaks, andis, kuid püsis kujus alandlikkus, pagas. Ja tema läbi taevas meile tagas, et imet võimalik on tunda siingi kandis. Ta oli pilgu jaoks nii rõõmurohke, et südamesse sööstis magusjuga, kes pole kogenud, ei suuda seda mõista. Ja huultelt igal hetkel päästa võista hea armu vaimu, kelle tulekuga hing käsu sai. Nüüd lase valla ohe. Jah, ma kommenteeriksin ka seda natuke, et Rein Raua tõlkes on väga hea see, et see on imeaga mõlemas tõlkes, tegelikult läheb kaduma üks asi, nimelt siin. Ma olen kunagi ära lugenud, mitu korda siin ilmub, vorm paare ilmneb ja vot see on väga oluline. Ma ei mäleta, kui oli see kaheksa korda või see 11 korda, aga see ei ole üldse ebaoluline, et see ilmumine toimub, see on selline fenomenoloogia nagu selles tantalikus mõttes. Ja objektiivses mõttes me ütleme tänapäeval, et ilu on vaataja silmades, see tähendab, noh see, mis sulle tundub, on ilus. Aga siin on nagu see objektiivne ilmumis ilmub, mis ilmub, tähendab, see ei ole mitte subjekt objekt suhe vaid vaid teine ilmuda vaatajale. Et mulle tundub, et siin on Seklaritas ja manifest, Aadze, mis on nagu keskvõimule väga omane Veel siin see asi ongi, et meie oleme noor kultuurrahvas ja ei kanna kogu seda suurt katoliikluse ja antiigi pärandit endaga kaasas ega oska seda märgata. Jah, aga nüüd muidugi, teiselt poolt ma tean seda, et kui nüüd vaadata nii Semperi kui rauatõlget, siis ma olen kindel, et siit nähtub jälle võib-olla teisi asju, mis seda nähtumise mitte nähtumistele omamoodi omamoodi kompenseerivad, nii et ega tõlkija, kui ta tekstis elab sisse ja tunneb seda, siis küllap ta ikka seda ohkamise vaimu sinna ikka õigesti sisse valab küll. Aga kuulame need ka seda, kuidas eesti helilooja seda tõlgendanud on. Toivo Tulev on kirjutanud muusika, mis põhineb siis samal teksti läks. Et kõlab Toivo Tulevi tantotšenkile. Loetud ja kirjutatud. Jätkub kirjandussaade loetud ja kirjutatud. Täna tuleb juttu tantest tema loomingust, äsja kuulasime Toivo Tulevi muusikapala, tantodžentiilemis põhineb samuti tantel. Nimelt siis tema uuel elul, millest eesti keeles on olemas lausa kaks erinevat tõlget. Et mida enne muusika kuulamist sai ka ette loetud koos tänase saatekülalisega, kelleks on Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi õppejõud Ülar Ploom. Tänase saate konkreetsemaks ajendiks on Dante jumalik komöödia, teise osa Purgatoorium ilmumine eesti keeles, selle tõlkis Harald Rajamets varustas kommentaaride ja saatesõnadega Ülar Ploom. Ja saate esimeses pooles rääkisime laiemalt ante loomingust, selle tähenduses selle keelest ja selle jõudmisest eesti lugejani. Aga räägiks nüüd konkreetsemalt sellest Purgatooriumist ka. Ma küsingi alustuseks hästi, lihtsalt mis asi see on. Saatesõnas ütlete. Dante komöödia tervikuna kujutab endast liikumist läbi vaimse ja füüsilise ruumi ja Purgatoorium on ju väga füüsiliselt kujutatud, niiet millest siin siis nüüd juttudele? Ja Purgatooriumann siis Purgaare on puhastama. Purgatoorium võiks olla tõlgitud puhastustuli, aga tantel ei ole seal ainult tulisem paastumine kui niisugune. Ehkki tulemüür seal enne maisesse paradiisi jõudmist ja maine paradiis paikneb siis sellel purgatooriumi mäel. Et see tulemüür seal on ikkagi ka täiesti olemas, ütles Purgatoorium on täiesti omaette koht füüsiliselt ja vaimselt. Aga see tantell saaks niimoodi olla, selleks peab muidugi olema ka bioloogilises maailmas juba toimunud purgatooriumi sünd ja areng. See, et on pääsenud ja hukka läinud, see on olnud alati eriti niisugune kontseptsioon, aga inimesed ju ühelt poolt ei jagune ainult headeks ja halbadeks, vaid seal on ka vaheastmed. Ja teiselt poolt peab olema kalu lootus. Lootus on ju üks kolmest jumalikust voorusest ja see on nagu loogiliselt pääsemislootus on, on kõigil olemas, seisa teistmoodi olla, muidu ei oleks. See oleks väga kurb, kui, kui kõik oleks ühelt poolt, kas mustvalge, teiselt poolt, kui või ka eks sinul ei oleks pääsemist. Nii et ma hakkan seal kuskilt kirikuisade ajaloost tasapisi peale näiteks püha laugustiinusel Põhja-Aafrika piiskopil olid seal juba neljandal sajandil mitte küll kolm, aga neli kategooriat, et on õiged, on, on väärad ja need, kes on pigem õiged ja need, kes on pigem väärad. Ja neid jaotusi on olnud ka rohkem. Ja kuuendal sajandil paavst Gregorius Suur jõuab pärast siis ka muidugi Augustinus ja teiste kirikuisade traditsioonis püsimist ja seda edasi arendades välja niinimetatud veniaalsete kandestavatav pattudeni. Et need on pigem mingisugused patutendentsid, mis kõikidel inimestel on agad kahetsedes on alati võimalik neid andeks saada, nii nagu, või tähendab alles äsja katoliku kirikus Paavst Franciscuse initsiatiivil ja mitte ainult distema initsiatiivil, lõpes halastuse aasta. Halastus on jumala üks nimedas, võime öelda. Ja algselt on siis selline puhastumine olnud nii rahvalikes lugudes kui kantioloogide traktaatides. Grigori seal endal on seal traktaadid, on või on juttu sellest, kuidas on nähtud siit ilmast lahkunuid tulemast tagasi teatud kohtadesse kus nad annavad oma ilmutuse sellest, mis kuskil pärastpoole toimub, mida nad siis kannatavad, aga samas kuidas seal süstib neile lootust ja nii edasi. Seal pühapper, betoa lood Põhja-Aafrikas on, on veelgi varasemad ja võimegi öelda, et areneb välja nagu kaks niisugust suunda, et üks on selline dioloogide joon ja teine on visionääride jutud. Nende hulgas on sageli ka vaimulikud, näiteks seal mungad, aga on ka, on ka ilmalikud inimesed, kellest me teame, et nad on kas käinud ise kusagil oma kassis unedes või ka päriselt on käinud. See võib olla Iirimaal seal kuskil Püha Patricku koobas kuskil mingil saarel. See võib olla näiteks Etna vulkaan, see võib-olla mingid teised vulkaanid, need on kõik niisugused kohad, mis on nagu niisugused piiripealsed kohadeta ja, ja väga sageli nad nagu ka mingil määral seotud võrguga, isegi, et et ja siin on muidugi veel juudi heebrea traditsioon, Šeollistage hinnamist, seal on ülapõrgu ja alapõrgu ja tuleb ka öelda, et Dante purgatooriumi on ka mingite põrgu elemendid. Ja muidugi siin on, ma olen selles järelsõnas kindlasti ka maininud Jacques-le kohvi purgatooriumi uuringuid, aga ta ei ole muidugi ainukene purgatooriumi uurija. Aga selgub, et Se purgatooriumi kontseptsioon kui niisugune et see jõuab ametlikuks doktriiniks alles alates seal kuskil 12. sajand ja 13. sajandil ta siis doktrinaalselt kinnitatakse. Aga see ei ole kõikides kirikutes, näiteks õigeusu kirikus, purgatooriumi doktriini pole sellisena kunagi olnud. Ja vahepeal seal kuskil vist alles seal 15. sajandil, kui oli lähenemiskatsed oldi juba kokku leppimas ka purgatooriumi küsimuses, aga ikkagi teatud eri erimeelsust, aga nii et ja ka katoliku maailma enda sees purgatooriumi küsimuses ei ole igal pool. Nii palju kui mina olen uurinud, eriallikaid ei ole päris ühesuguseid küsimusi, nii et Purgatoorium on selline vaheruum. Ja väga sageli oli ta muidugi eraldab. Ja kui me vaatame tollaseid Dante aegseid, et maailmakaarte, neid ei ole väga palju säilinud. Aga muidugi esiteks, kuidas nad kujutatud on. Paradiis, maine paradiis, mis on ka Dante purgatooriumi ülemine mäe osa, see peaks olema idas, aga ida loomulikult on sümboolsed ruumi arvestades paigutatud üles, sest üleval ja paremal on need, need on need head pooled, nii nagu meil on parem käsi, on ikka parem käsi, see tähendab hea käsi, aga mitte kurakäsi. Ja seal üleval loomulikult, ja maailmast väljas on sageli kujutatud Kristust koos inglitega. Kristus kui logos. Jeesus kui inimene aga logos kui sõna, mis on maailmas aga ka saadetud maailma, et inimesi siit välja viia. Vot siis sellel näiteks herefordi katedraali mappamundil on kujutatud purgatooriumi saar sealsamas kuskil Kristuse all üksikul eraldi. Nii et ta muutub lausa füüsiliseks kohaks 13. sajandil. Ta saab ka oma nimekohana, sest algselt, kui me vaatame, kas või kuidas teda piiblis on mainitud piiblis, on teda mainitud suhteliselt põgusalt ja pigem on ta seotud tõepoolest seisundiga, mitte mittekohaga. Aga ilmselt just nimelt nagu 13. sajandil. Aronkureeridž on nimetanud seda kaupmeeste ajaks kolmeteistkümnendat sajandit pühakuteajalt me läheme edasi kaupmeesteajale ja kõik konkritiseerub, ei saa asjad olla enam ebamäärased. Ka ideaalsed arvud annavad teed täpsetele arvustatud kaupmeeste arvestustes. Kroonikad, mis tavaliselt algavad mingi müütilise osaga, muutuvad, et ajaloo kirjutusteks täpseteks ja kaburgatoorium tuleb kuidagi. See tuleb matrialiseerida kuidagi ja Dante teeb seda. Ilmselt on tal ühelt poolt aluseks suured skalastikud, kes tegelevad purgatooriumi intensiivselt seal alli Aleksandria, Aquino, Thomas ja Bonalentuura. Jaa, jaa, jaa, Albertus, Magnus ja, ja teised, aga siis ka visiooni kirjanikud, kuivõrd Dante kõikide nendega kursis oli. On muidugi filoloogiline küsimus. Ma teen ta saatesõnas toote tõesti välja, et suured mõjutajad, purgatooriumi geograafia ja, ja noh, ütleme siis, bioloogia osas oli ta viina toomas ja Albertus suur aga tootega välja selle, kui vabalt ikkagi Dante neid mõtlejaid tõlgendas, ta on ise väga poleemiline poliitiline ja, ja poeetiline mõtleja, ta ei ole kinni mingitest dogmadest, vaid tihti ka vaidleb neile vastu ja lausa Ja no ega, ega sellel ajal ei olnud, ühelt poolt ei olnud niisugust maailmamudelit, nagu me isegi näeme antiigis kindlasti Ptolemaiose. Seal teise sajandi geograafia ja astronoomi maailma mudel oli aluseks. Aga see oli vaja sünteesida kristliku teispoolsusega näiteks erinevuste kohta Dante ja Aquino Thomase vahel, võime öelda kasvõi seda see 10. taevas liikumatu taevasse, ideaalne taevas, kus siis on õndsad Aquino Thomas arvab, et seal füüsiline taevas tantel on see väljaspool ruumi. Dante on selles mõttes ühelt poolt poeet, aga ta on. Ta on ka süstemaatiline kujutleja, ma ütleksin eelkõige. Kui Aristoteles on öelnud, et jumala on esimene liikuma too liigutajad, siis järelikult ta peab olema ise väljaspool ruumi. Aga kui õndsat näevad jumalad, siis nad saavad teda näha ainult väljaspool seda ruumi, järelikult peab olema see õnsate taevas. Liikumatus on jumala teadvuses, peegeldub jumalast endast, esimeselt liikumatult taevalt, kui me niimoodi väga täpselt hakkame paradiisi raamatust näpuga jälge ajama. Ja tõepoolest kindlasti. Me lõime paralleele Dante ja nende visiooni lugude vahel, kui paljusid ta neist tundis. Ma ei ole päris kindel, et ta, ma olen siin toonud paralleele saatesõnas seal iirlase nukk talilooga ja paljude teistega, tõenäoliselt ta tundis ikkagi rohkem itaalia asju, Dante aga me ei tea seda, et paralleelid on olemas ja samas on tantel täiesti oma isikupärane süsteem. Ma kardan, et me oleme nüüd päris paljud raadiokuulajad ära ehmatanud. Alustasime sellest, et tegelikult võib Dante, et lugeda kui lihtsalt üht lugu tõesti, kui just romaani. Aga paha idee aeg-ajalt kommentaare piiluda või teha seda võib olla näiteks nii, et lugeda üks laul läbi, siis lugeda kommentaare nagu mina tegin. Vaata sealt, see oli selles mõttes värskendavalt. Kõigepealt ma sain niisama kirjandusliku elamuse ja siis lappasin veel uuesti läbi, et mingit tähenduskihte sinna peale ehitada. Aga võiks, võiks, äkki saate lõpuks siiski veel julgustada yhe kuulajaid raamatut ometigi lugema, et ilmselt see on kõigile arusaadav. Miks see teos niivõrd oluline on ja muidugi on see teos meile eesti lugejatele teistmoodi oluline, kui see on olnud itaallastele. Juba enne tsiteeritud juliano Procatši toob ühe absurdse näitena sellest, kui tähtis on Dante itaallastele olnud välja tõsiasja, et isegi Itaalia esimene soomuslaev kandis luuletaja nime. No meile sellises mõttes tähtis ei ole, aga ühe õhtumaise kultuuri tüvitekstina kindlasti. Nii võib vist öelda. Ja kindlasti romantikut muidugi tõstsid tantega Shakespeari ja Homerose ka noh, niisuguseks maailmakirjanduse juhtkolmikuks tantel on olnud paremaid ja halvemaid aegu, Volter aga klassitsism, me teame, on, on teistsugune ajastu ja just arvestades seda niisugustante stiilist mitmekesisust ütles, et ah, see on üks kuu. Ja, ja miks mitte klassikut võib lugeda erinevalt. Aga selle purgatooriumi kohta ma ütleksin, et siin on väga palju huvitavat, et just sellele, kes itaallastel on põnev, sellepärast et Dante kohtab oma aja Italia kultuuritegelasi näiteks tema enda, need uue maheda stiili juhtfiguure kui kunitseil, ilmuta seal just tulemüüri juures selles himurate ringis suur promanssaali poeet Arnaud Daniel, samuti ka mitmed kunstnikud aga ka Rooma kirjanik kerast Aadsius, nii et siin on kirjandusliku ja kultuuriajaloolist palju. Aga siin on ka just nimelt inimeste inimeste lood, mis on mõnikord antud väga napilt ja mõnikord pikemalt. Mõnikord on siin mingid anekdootlikult asjad, aga mitte nagu anekdootlikult nagu meie mõttes, aga no mingid lood, mis, mida Dante on võtnud ka kuskilt varasematest tekstidest, mis tantest on omakorda edasi kantud. Nii et sellel raamatul on intertekstuaalsus, sest ta toetub näiteks Odüsseus loo, ta ei saanud seda kreeka keeles lugeda, ei osanud kreeka keelt, ta on võtnud seda Seneca ühest kirjast lutsiliusele, nii et kui võrrelda, siis on näha. Vähemalt üks allikas on sealt, ta on võtnud ajalooraamatutest Paulus Orosiuselt, Hispaania viienda sajandi ajalooliselt on võtnud Senecaltan võtnud Oviidiuselt Lucaanuselt Bergiilused loomulikult, kes on tema teejuht piiblilugudest küllap on ta ammutanud teavet ka kunstist, et kui me loeme näiteks paradiisi kuuendat laulu, siis ma arvan küll, et Ravenna mosaiigid, kus on kujutus just Dianaalsuse õukonda ja taevased õukond Jan sammutanud tantell silmade ees. Nii et see, see nii visuaalne kui sõnaline kultuur Danton sellest ammutanud mitte ainult bioloogiast ja ja filosoofiast, vaid ka, vaid ka sellest, mida me võiksime öelda siis just nimelt kirjandus ja kunst. Ja on omakorda aluseks hilisematele teostele, nagu me vaatasime heliloojatel või seal 90 siis 10. sajandi Pree rahva liitide kunstnikest näiteks Dante Gabriel Rossetti, kes on illustreerinud viitanoovat ja, ja samuti lugematud pildid, Beatrichestjad, antest ja nii edasi ja nii edasi. Et omakorda tantet lugeda, see on meil võimalik temaga hauda heita, jällegi pilk kõigile nendele teda inspireerinud loojatele, aga mainisite juba korraks ka paradiisi ja seda ma tahtsingi lõpetuseks küsida. Millal paradiis eesti keeles ilmub? Kui kõik hästi läheb, siis juba mõne aasta pärast, sellepärast et et paradiisi tõlge on põhimõtteliselt Valmis, aga viimistleda saab seda alati. Ja ilmselt peab ka. Ja küllap siis, kui kõik hästi läheb. Ma ei ta täpselt aastat lubada, aga Ilmar Vene on oma osa minu meelest juba lõpetanud, mina olen selline aeglasem. Ja veel tegelen sellega. Soovin sellisel juhul jõudu tööle ja tänan selle vestluse eest Tallinna Ülikooli humanitaarteadustest. Ta oli õppejõud Ülar Ploom. Mina olen Peeter Helme ja siia saate lõppu kuulame veel tantest inspireeritud muusikat, nimelt ka friends list on kirjutanud tantele muusikat ja kuulame ühte katkendit tema teosest magnifikaata selle kohta vist ka paar sõna väelanna selgituseks. Ja see on distid, ante sümfoonia siin on nagu aluseks tegelikult nii palju kui mina tean, on põrgu ja Purgatoorium aga siis lõpuosa on hoopiski magnifikaad. Ja see tegelikult otseselt hümnina ei ole üheski Dante osas ei põrgus põrgatooriumisega paradiisis. Aga miks te siis seda tegin, mina seda ei oskagi praegu kommenteerida. Vist oli keegi muusikutest, andis talle kas niisugust nõu või kuskilt ta selle võttis. Aga see ongi hea, et meil on ka veel eesti keeles. Paradiis ei ole ealistiga semagnikifikaat, ma arvan, sobib siia väga kenasti, lõpetuseks selge aitäh kuulmiseni.