Ikka ilusat pühapäeva vikerraadiost, mina olen heligeerilaid. Aia kivised jäljed on põnevad vähemalt minu jaoks. Kuid nad on kogu oma ajaloolises suursuguses täiesti hääle. Nende lugusid olen pidanud ikka ise jutustama, muusikutega on lihtsam, nende looming on nii rõõmustavalt raadiopärane astugem, seepärast nüüdsest pühapäeviti ikka selsamal tunnil aeg-ajalt värvika rokiajastu ajaloos. Seal leidub hulk väärikaid meistreid, kes on aastakümneid väsimatult pidevalt kasvava professionaalsusega moevooludest sõltumata kuid siiski ajaga kaasas käies oma laule loonud ja laulnud Nad on klassikud alusepanijad meenutamist väärt. Kuidas sul läheb seal üleval, kus sa lõpuks oled vaba nagu tuul mitte enam vangis oma üksildases laulude tornis, kus kuulsid Hank Williamsi töösite köhimas 100 korrust allpool. Küsisid temalt, kui üksildaseks võib elu selles tornis minna. Kuid hänk ei vastanud. Kord ei suutnud loobuda eneseirooniast, laulsid sulle kingitud kuldsest häälest, mida oli matkitud ja mille üle naljatletud. Kuid mis oli sinu 54.-ks eluaastaks pärast lugematuid sigarette muutunud tõeliselt nõiduslikuks, sügavaks ja salapäraseks. Ja 27 inglit olid sidunud sind sinu laulude torni laua külge, et sa muud ei teeks kui kaja ainult. Kreisi Forlav armastust igatsedes nägid teda seismas teisel pool äkki väga laiaks muutunud jõge. Kõik sillad põlesid ja lehvitasid talle hüvastijätuks oma laulude torniaknast. 1988. aastal, kui sa selle laulu tegid, olid 54. Plaadi nimi oli Aiemiol man. Muidugi sa mäletad. Dominic oli siis veel su kõrval kaunis prantslanna, fotograaf Dominic isherman, kellele sa plaadi pühendasid. Kuid seegi suhe oli juba mõranemas. Su eluloost võib lugeda, et olid tol ajal järjekordses depressioonis ja otsisid lohutust nagu alati reisidest, zen-budismist, uimastitest ja Taismist Jaseksist. Sinu maailm oli küll uskumatult keeruline, täis pidevaid eneseotsinguid, pettumusi, masendust. Miks küll, kui selle oli nii palju andeid, kingitud kannatav hingevalus, poeet tahtsid olla, kannatab poeet vähemasti nooruses. Samas eneseiroonia ei jätnud sind iial päriselt maha. Läbi kibedate sisetunde piinade, mida võimendavad kirgia valu, tõuseme taas kindlamat julgematena. Anna andeks, Leonard, see abitu ja kohmakas katse su tekstidel. Vähesed oskavad sõnu seada nii, nagu sina seda suutsid. Ja kui ammuse juba algas, olid alles 19, kui ilmusid esimesed tekstid, kes ülikooli ajal ja teemad sinu rahva juutide ajalugu, usk, sensuaalsus, kaunid naised. Varane luule oli kohati otsekui luuletaja püha häälega loetud palve. Sa oled kogenematu, kuid enesekindel, otsisid oma teed, kuid võimalusi oli palju ja sa ei osanud valida. Tulid sulle hiljem nii tuttavaks saanud masendus ja üksindustunne tulid uimastid, need olid siinsamas käepärast olid ju kuuekümnendad. Juba oligi sõelu keeruline, loovuse puhangud vahetusid ahastusega. Kuidas hiljem ütlesidki, olin keskklassist kodanlane, kellel polnud õieti asja New Yorgi Bofeeemmlaste kohvikutesse. Ometi leidsite sinnagi sisse veel publikule, eile olnud, aga seegi tuli õige varsti. Enne tulid siiski Kreeka hüdrasaar ja Mariann. Hüdra saare väike poolkuu kujuline sadam valged mööda mäekülge järsult ülespoole ronivad majad otsekui vanakreeka amfiteatri istmed, päike, leegitsevad loojangud ja imeline valgus. Mäletan Leonard siinse väikese toidupoe paaris laulsid oma laule esimest korda rahva ees. Ja siinsamas kohtusid blondi Marianne iga. Kõik oli kui muinasjutt, vahest liigagi hea ja tuttav rahutus ootas siinsamas nurga taga sõitsid koju mon, reaali sõitsid peale ja kohtusid ka teistega. Armastus, tuhmus, pimedus ja segadus olid kohal ja sa pidid kirjutama. Mulle meeldib koos sinuga elada, kuid sinuga olles unustan tähtsaid asju. Unustan paluda inglite eest ja inglid unustavad paluda meie eest. Nii et hüvasti Mariann kunagi nutame ja naerame koos mõeldes kõigest, mis meil oli. Leonard, mis lood sul küll olid nende naistega? Üks kiindumust teise järel oled ju tunnistanud, et seni, kui mäletud on naised olnud sinu jaoks lausa painav kinnismõte? Kulgen nimetuna ühest südamest teise kirjutasid sa kunagi mõned nimed või südamed jäid ometi sulav oludesse näiteks Šein ja Aleksandra. Oli 1966, kui astusid Andy Warholi hõbedasse Factory klubisse New Yorgi Istwellitšis, kus parajasti laulis kähehäälne saksa aktsendiga aaria jääkuninganna. Mul on Niko. Oled kirjutanud kauneim naine, keda ma kunagi olin näinud. See oli siis Niko nii seitse tuttavaks velvetande grandi ja luu riidiga, kuid Nico jäigi sinu jaoks jääkuningannaks. Küllap olid üllatunud, Leonard sab olnud tõrjumisega harjunud ja kirjutasid Nicole igatseva laulu seik Ves alonging. Oli 1968 saalid astumas New Yorgi Plaza hotelli lifti, kui sealt parasjagu väljus 19 aastane tumedapäine Susan Elron. Liftisõit jäi katki, Susan kolis peagi sinu numbrituppa seal hotellis. Ikka sellessamas Chelsi hotellis, kus sinu töö eristus ka Jean Baieri šopliniga ja millest sa mälestusi täis laulu kirjutasid. Aga sa, Sänniga käisid saama hüdra saare Valges Majas. Kodulinnas murreaalis jäsisustasid Nash villis Su Sännist sai sinu poja ja tütre ema. Ja aga mitte temale ei kirjutanud seda laulu. Ühes Montreali ööklubis kohtasid just Testsusänni Susan vardaali kes tantsis seal üpris sensuaalsel moel oma skulptorist abikaasa armaandvaelankooriga. Sellele Susanile kirjutasid kaks luuletust. Ühest sai laul sellest, kuidas Sännewis oma rannamajja jõe ääres. Kuidas te vestlesite seal pikki tunde. Ta pakkus sulle kaugelt Hiinast pärit teed, apelsine ja midagi muud ei juhtunudki. Ajale, Annard, maailm on sinu laule täis, puha tribuudid ja kaverid ta sinusse, Sänni loo laulis esmakordselt tegelikult ju hea sõber idioodi Collins. Ja küllap sa mäletad oma esimest suuremat esinemist 1967 New Yorgis Vietnami sõja vastasel kontserdil. Su Sännist oli tänu Collins selle juba tõeline saanud. Jäädžuudi muutkui veenis sind lavale minema, mida sa sugugi teha ei tahtnud. Lõpuks läksid, suutsid pool esimest salmi ära laulda, siis vabandasid ja lahkusid. Collins kirjutab oma mälestustes, kuidas sa tulid ja ütlesid. Ma ei saa. Ma ei lähe tagasi. Aga rahvas saalis kutsuse kannustas. Collins julgustas ja sa läksid ja laulsid Susani lõpuni. Sellest peale oled seisnud tuhandetel maailma lavadel esinenud tuhandetel kontsertidel, samas tunnistanud, et mitte iial pole sa ennast laval vabalt ja koduselt tundnud. Sul oli selleks puhuks mitmeid strateegiaid, alkohol, uimastid, lihtsalt enesesund. Kuid kontserdil tundsid end omaenese sõnade järgi otsekui õrrele aheldatud papagoi. Lisaks muule olid sa perfektsionist. Iga laul nõudis pikka, mõnikord aastatepikkust, kust lihvimist jaamani ei saanudki päriselt valmis. Leonard piinatud poeet, see on su eneseirooniline väljend. Sa unistasid ideaalsest naisest ja muudkui otsisid teda. Unistasid täiuslikkust loomingust, millega sa kord ometi ise rahul oleksid ja käisid ringi oma piinav ilusas hingevalus. See jõudis su lauludesse, lummas võlus naisi kõikjal su ümber. Olen näinud ühtse hilisemat intervjuud, milles mööda minnes ütlesid, et sinu naistemehe kuulsus on üks suur nali kui mõelda 10-le 1000-le üksi veedeta tööle. Aga see polegi tähtis, sinu laulud on tähtsad. Kellele need õieti loodud on, kes oli see salapärane sina mõnikord teema, kelle poole sa neis ikka ja jälle pöördusid, oli see naine või pigem jumalus unistus või teinekord sa ise? Kus on palju-palju rohkem, Leonard, siin oleksidki koos otsekui kogu maailma igatsused ja valud armastuse lõppemisega lõpeb ka elu, eks ole. Aga ma igatsus teie valude eest pagesid tihtigi mol Rimi hääle zen-budismi kloostrisse, oma sealse vaimse õpetaja jaapanlasest sen mungaossa saagiga olid tutvunud juba 60.-te lõpul ja sinu sõprus temaga kestis ligi kolm aastakümmet. Mäletad, kuidas sa ise kunagi oma kloostrielu kirjeldasid? Sulle antakse pikk tume kittel ja tilluke gongi taoline tuba. Sind aetakse üles kell kolm öösel on talv, ruume eriti ei köeta, lumi tungib uste alt sisse ja sajab söögisaalis taldrikutele. Sa istud tundide kaupa palvetamis ruumis pool lootusasendis. Jämediteerid. Kui sa tukkuma jääd, tuleb valvur. Monkija koputab puukepiga vastu õlga. Nii oled sa jutustanud oma elust pooldri mäe mungakloostris. Allen Kinsberg küsis sinult kunagi, kuidas suudad sa kokku sobitada oma kaks usku judaismi ja seen budismi vastasid, et tennis pole sa otsinud uut usku. See ei nõudnud piibelliku pühendumust. Sinu jaoks oli see võimalus ennast proovile panna, oma jõudu tundma õppida. Ja tänu sellele suutsid sa lihtsamaid mingil moel puhtamaid tekste ja laule luua. Füüsiliselt raske, kloostrielu, kindel päevakava, range distsipliin, pidevad meditatsioonid. Kõik see õpetas sind, nagu sa oled öelnud, elus tekkinud roostekihist lahti saama ja vestlused vaimse õpetajaga andsid sulle hingerahu. Juba palju hiljem, 1996 pühitseti siin-sealsamas poolsi mäe kloostris mungaks. Sinu nimeks sai ikka on vaikiv. 84. aastal ütles Bob Dylan, et sinu laulud hakkavad üha rohkem palveid meenutama. Loen su eluloost, et seda laulu viimistlesid seal ligi viis aastat proovisid kümneid tekstivariante ega jäänud rahul, kui laul sinu jaoks täpselt õige oli perfektsionist nagu saalid. Mida arvasid sa sadadest oma lauluversioonidest ka erinevates keeltes, mis ülevaadet tervest maailmast, vastukajasid siin üks tuntuim neist, šeff. Kellest mõeldes kirjutasid need palvesarnaseks lauluks saanud värsid jumalast või naisest või mõlemast oma müstiliste tekstide teadsid sa vaid ise. Tundub, et kõrvalseisja jaoks on see päris sügaval peidus. Võib otsida, võib arvata. Aga vahest oleks kõige õigem lihtsalt kuulata oma salajase elu tumedusest suutsid sa midagi säravalt kaunist luua? Ega sa siis pidevalt oma kannatustes elanud maailm läks sulle vägagi korda ja andis omakorda muretsemiseks põhjust. Sa laulsid demokraatiast sulle üpris süngena paistvast tulevikust ja imedest. Tahaksin loota, et lõpuks ikkagi leidsid oma ime. Kadestan andeid, Leonard, aga sa elasid küll väga keerulist elu. Sa jõudsid uskumatult palju teha. 14 laulude plaati, lõputatuurid mööda, maailmalavasid hulk filme, telesaateid ja muidugi raamatud, luule ja proosaraamatud, mõned su enesejoonistustega. On kirjutatud, et viiekümneselt olid sa tõeline rokkstaar. Staar olid sa kindlasti su nukrused, rubaduri imidž, see tõenäoliselt lihtsalt meeldis sulle tegelikult olnud sinus piisava annuse elurõõmu, irooniat ja eneseirooniat. Sinu sõber lauljatar siis on veega, on meenutanud kohtumist sinuga ühes hotellidest, kus sa sageli elada tavatsesid. Se viisid Susani hotelli basseini juurde ja deklareerisid talle oma sügava maagilise häälega oma viimase lauluteksti. Ja Susan vegan kirjeldanud, kuidas basseini ääres aega veetvad bikiinides naised kogunesid kõiksu selja taha. Kui sa olid lõpetanud, küsis Susan Leonard, kas sa panid tähele, kui palju bikiinides naisi su ümber on? Sa ei vaadanud isegi ringi, aitajatasid ükskõikse näoga? Küllap teab igaüks sedagi, et su laulude sõnum pole iial otsene ja et selle taga on mõnikord hoopis midagi muud. Su elu oli pidev rännak vaimsuse otsingutel, kes teab, vahest seepärast tüdinesid sa ikka ja jälle oma naissoost kaaslastest. Võib-olla olid nad liiga maised, otsisid sinu kõrval elades kodusoojust, jaga pisut luksust, mida sina, mitte küll vaesest, kuid tagasihoidlikkust ja usklikud juudid perekonnast pärit mees üldse ei vajanud ega hinnanud. Ometi olid kontserdid, esinemistuurid ja plaadid selle märkimisväärse varanduse teeninud. Tänu sellele olid sa sõltumatu kõigest ja kõigist ja tegid just seda, mis sulle meeldis. Kuni avastasid aastal 2004, et kõik sinu pangaarved on tühjad ja miljon dollarit kadunud. Kadunud oli ka 17 aastat sinu rahaasjadega tegelenud ning kunagi sulle päris lähedaseks saanud daam, kel Lints kohtuprotsessi sa võitsid, kuid Lindsey käest raha tagasi saada polnud kuigi lihtne, aga ka Peab elamiseks pisut raha teenima. Niisiis läksid sa 2008. aastal taas kontserttuurile Ameerikasse, Euroopasse, Austraaliasse ja Uus-Meremaale. Sa olid 74 ja andsid sellel tuuril 380 kontserti. Pole sa sugugi nii kerge pagasiga rännanud, Leonard siin ütled sa Orevuaar ja see laulan su viimaseks jäänud plaadil. Kuid hüvastijätt ei tundu sugugi lõplik ja sinu mõistatuslikest tekstidest võib välja lugeda nii üht kui teist, kuid mitte lahkumisele viitavat allaandmist. 2014 seitse-kaheksakümmend. Sel puhul ilmus tribuutplaat Leonard Goen laulud armastusest ja armastusest. Lail raad pühendas seal sulle laulu, mille nimi on 1934. Sinu sünniaasta, sinu vastupandamatu sarm oli ikka alles. Siinsed info ja 2016 seitse-kaheksakümmend kaks ja tegid oktoobris uue Neljateistkümnenda plaadi ikka jumalast ja armastusest ja natuke surmast ka. Sest sa olid juba päris vana Leonard haige ka. Aga sa tahtsid lõpule viia selle, mida sa alustanud olid. Hineni tähendab heebrea keeles, siin ma olen. Olen valmis, mu jumal. Sa ei mõelnud sellega, ei ole lõplikku minekut, Leonard veel mitte. Loen, mida sa ütlesid ühes oma viimastest intervjuudest? Ma kardan, et ma ei jõua neid laule lõpetada. Võib-olla siiski jõuan, kes teab, aga enne ei saama oma hingele mõtlema hakata. Tegelikult olen valmis minema. Loodan, et see pole liiga ebamugav. Nii ütlesid sa, seitsmeteistkümnendal oktoobril 2016. Seitsmenda, novembri hommikul sa enam ei ärganud. Sind maeti juudi kombe kohaselt lihtsas männipuust kirstus ja nüüd oled sa seal kusagil, kus pole enam valusidega võitlusi ega nukrust. Sa oled vaba. Hüvasti, Leonard ütles su hea sõber, Rufus uuenrait. Seal üleval on meil sind sama palju vaja, nagu oli meil vaja sind siin maa peal. Aitäh laulude eest. Leonard Goen, olgu sulle teada, et neid siin maa peal ei unustata. Saalid üks ja ainus, kus sa ka poleks. Ma loodan, et sul läheb hästi. Helijälge ajas.