1934. aasta viimasel minutil jaama jõudnud Emmy hüppas kiiruga rongile. Hetk hiljem lasi rong vilet. Hakkas nõksatades liikuma. Hajameelselt pinkide vahel edasi kõndides leidis Emmy tühja koha jätkates pooleli jäänud raamatu lugemist. Keegi köhatas, et endast märku anda. Emmidestes pilgu pingi kõrvale seisis näpitsprillidega konduktor, kes uuris, kuhu preili sõita soovib ning mees talle 15 senti maksva pileti. Oli erakordselt soe. Sügisilm. Rongis läks kiiresti palavaks. Õhku nappis. Emmy märkas, kuidas kõvakübaraga härra pühkis laubale tõusnud higi, pisaraid ja eemal lehvitasid turukorvidega prouad endale ajalehtede abil tuult. Isegi prouade jalge juures istuv koer kippus kuumuse tõttu lõõtsutama. Õhk seisis, reisijad nihelesid pinkidel, kiigates akna poole. Kuni lõpuks ei pidanud kõvakübaraga härra vastu, paludes ümbritsevatel luba akna avamiseks. Kõik noogutasid lahti tõmmatud kitsukesest avast voogas vagunisse leevendavat tuult. Rahvas seadis end mugavamalt istuma. Aknast võis näha kauguses kogunevat pilvi. Lillekülapeatuses tuli inimesi juurde, tervitati 11, asuti juttu rääkima. Suminaine kasvas. Kaks poisikest rüseluse pinkide vahel, otsides kohti, kuigi ema püüdis neid korrale kutsuda. MI muigas endamisi. Ta luges üha edasi, kuni rong järsult pidurdas ja kellelegi raske kogu vajus vastu tema õlga. Emmidestis uuesti pilgu. Vabandage, preili, ma ei tahtnud, pomises pikakasvuline noormees, punastades pole midagi, vastas Emmy naeratades. Pinge kõrval seisvale noormehele uuesti pilku heites tundus EM-il, et nad on kusagil varem kohtunud mehe tumehallides, silmades, sirge joonega ninas ja üle pea kammitud pruunides juustes oli midagi tuttavat. Isegi seda karustämbrit oli ta enne kuulnud. Paistis, et ka tema ise pakkus võõrale huvi. Ometi ei suutnud meenutada, et keegi oleks neid ametlikult tutvustanud. Või siiski endamisi aru pidades vaatas ta teisele veel kord vilksamisi otsa, ise kergelt naeratades. Me oleme vist varemgi kohtunud, täheldas noormees ettevaatlikult. Oleme tõesti, noogutas Emmy nõustuvalt. Paaril korral trammis. Te olete ikka Kadrioru poolt ja Ma olen märganud, et te loete alati raamatut. Teil on vist õigus, ma töötan sealkandis. See peab ikka hea juturaamat olema, mida ei saa käest panna. Need on rohkem luuletused. Kas mõni uuem kogu? See on Underi viimane viite Semm raamatule, mida parasjagu käes hoidis? Polegi veel jõudnud lugeda, raputas noormees pead. Kas teile meeldib luule? Jah, ei saa salata, meeldib küll. Rääkides jälgisid mõlemad huviga teineteise ilmet, ise seda siiski varjata püüdes, sest polnud ju sünnis võõrast inimest lihtsalt jõllitada. Aga mingi jõud kiskus nende silmi teineteise poole. Kas on ka hea kogu, et tasuks ette võtta, uuris noormees edasi. Eks see ole maitse küsimus, aga minule igatahes meeldib. Vastase Emmy. Brong seisatas peatusest valgus sisse hulk inimesi. Noormees surus end pingi vastu kavatsemata edasi minna. Davai, naeratas vabandavalt möödujatele, kelle liikumist takistas. Vabandage, unustasin end tutvustada, meenus mehele, äkitselt. Jäime lobisema, täheldas Emmy. Minu nimi on Aleksander vallak. Väga meeldiv. Mina olene miilija Sarnet, kuigi kutsutakse rohkem emmiks. Ja mind jällegi rohkem Aleksiks. Kas sõidate nõmmele puhkama? Uuris MI, püüdes hajutada tavapärasest pikemaks veninud kätlemisel tekkinud kohmetust. Ei rohkem vanemaid vaatama. Aga teie ise? Mina külastan kooliõde, ta on seal sanatooriumis, aga kurdab igavust ja ma lubasin talle mõned raamatud viia. Jah, eks raamatud ole sellises olukorras ikka kõige paremad seltsilised. Nad rääkisid veel põgusalt kirjandusest ja haruldaselt soojast ilmast. Muuhulgas sai Emmy teada, et tumedapäine noormees õpib politseikooli kõrgemas klassis elades tädi juures pleekmäel. Alex tunnistas, et teda huvitab kriminalisti amet ning ta oli seetõttu pärast gümnaasiumi lõpetamist veel aastakese vabateenijana politseiteenistuses olnud, et kooli vastu võetakse. Seepeale täheldas Emmy, et sel juhul polegi põhjust imestada, et teine tema lugemist seal Kadrioru trammis märkas. Too vihje ajas mõlemaid miskipärast naerma. Nad rääkisid kui vanad tuttavad tundmata kohmetust, mida võõraga vestlemisel ette tuleb. Kui rong lähenes nõmmejaamale, peegeldus Aleksei näol kahjutunne. Ta oleks meeleldi edasi sõitnud, kuid ei söandanud end saatjaks pakkuda. Talle ei tulnud pähegi ühtegi ettekäänet. Mul ongi aeg maha minna, täheldas ta jaamahoonet silmitsedes. Teiega oli meeldiv tutvuda, noogutas Emmy hüvastijätuks. Ja teiega samuti, kinnitas teine lahkumisega viivitades. Kuigi Alexil oli aeg ukse poole liikuda, olid tema jalgadele otsekui juured alla kasvanud. Ta otsis võimalust koosolemise jätkamiseks, kui pea oli äkitselt nii tühi, nagu poleks seal kunagi ühtegi mõtet olnudki. KM naeratas sõnatult. Rong peatus, reisija tasusid ukse poole trügima. Kivikuju kombel paigal püsides tundis noormees, kuidas punavalgub mööda põski laiali. Aga ta otsustas viimasel hetkel siiski riskida. Teiega oleks meeldiv uuesti kohtuda, lausus ta pisut kobamisi. Eks ilmselt kohtumegi noogutas Emmy jälle mõnes trammis. Aga ehk võiks kuidagi kindlamalt kokku leppida, küsis noormees. Kus ma võiksin teid kohata. Ootamatult saabunud ettepanek tekitas Emmis kimbatust, tal ei tulnud pähe ainsatki kohta, mida võiks välja pakkuda. Komeeti pidi vastamisega kiirustama, teine jõuaks rongist maha minna. Ehk öelda viisakalt ära. Aga seda ei raatsinud ta miskipärast teha. Ähmane lootus puges mõlemale hinge. Ehk mõnel neljapäeval Estonias pakkus Emmy lõpuks huupi. Ma käin seal sageli kontserte kuulamas. Väga tore. Sealses kohtumegi, viipas Aleksander rongilt maha hüpates. Emme jälgis kiirust koguva rongiaknast vähehaaval kaugenevad kuju. Paistis nagu ei mäletaks, keda enam kuhu esialgu minna plaanis. Mees heitis pilgu kellale seejärel rongile, siis uuesti mitu korda kellale otsekui kavatseks oodata, kui sama rong sama inimese tagasi toob. Seda nähes tuli Emmil tahtmine rongist maha minna. Kohe esimesel võimalusel, kohe järgmises peatuses. Tal oli tunne, et kui ta seda ei tee, ei kohtunud enam kunagi ning sellest oleks kahju. Ta kargas püsti, aga istus ehmunult tagasi. Mis tal ometi arus oli? Kuhu ta kavatses minna? Kas naerualuseks tegema? Tal polnud aimugi, mis teda nii rahutuks muutis, sest juba järgmisel hetkel puges hinge kahtlus, et ta oli kohtumise ehk liiga kergekäeliselt kokku leppinud. Ta ju ei tundnudki noormeest, ta teadis vaid seda, mida teine oli talle rääkinud. Aga kas selle põhjal võiks siis kedagi usaldada? Järgneva nädala jooksul püüdis Emmy kohtumise osas mingile otsusele jõuda. Ta meeleolu pendeldas ärevuse ja kergenduse vahet, sõltudes parasjagu sündinud otsusest. Ta lootis salamisi, et kohta noormeest juhuslikult trammis, mis annaks teatava vabaduse taanduda, kui tunne poleks enam õige. Aga nagu kiuste polnud juhus, et sel nädalal tema poolt ei aidanud seegi, kui ta püüdis tavapärasest tihedamini trammiga sõita. Neljapäeva hommikul tööle minnes otsustas ta endamisi ohates, et jätab kontserdile minemata. Lihtsalt ei lähe ja kõik. Keegi ju ei sunni. Möödus mõni tund, kui sisemuses hakkas miski närima. Oli teatud asju, millest ei saanud loobuda ja üks neist oli m-i jaoks muusika. Ilma muusikata ei peaks seda kuigi kaua vastu. See rõõmustas ja samas lohutas. See oli kui pelgupaik, kuhu võis alati põgeneda ning selle heaks polnud tal kunagi kahju oma vähest raha kulutada. Raha luges ta tol sügisel hoolega nii hoolega, et iga kuu läks suur osa tema masinakirjutaja palgast rangelt hoiule, mis aitas säilitada lootust, et ehk õnnestub saada järgmisel sügisel ballasesse maalikunsti õppima. Ta hoidis sellest plaanist visalt kinni ega kavatsenudki mingil juhul loobuda, kuigi kitsikus vahtis pea igast nurgast vastu. Ning murelik papa veeretas alatasa sente. Ega papa polnud plaanile vastu, tal polnud lihtsalt raha. Hea seegi, et veel ametis hoiti, teised olid ammugi tänavale lennanud. Majanduskriis ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. See sundis paljusid oma kunagistest plaanidest taganema, sest kaua sa ikka tühja kõhuga unistad, kui tööd pole võtta. Kui talud ja ärid lähevad pankrotti ning raha, mis sai kunagi sukasäärde pistetud, ei maksnud enam midagi. MI kõrvad olid seda kõike lõpmatuseni kuulnud kuid tema tahe jäi kindlaks. Tegelikult sõltusite õpingute algusest peale papa õest, kes töötas Peterburis ühe jõuka pere juures majapidajana vanatüdrukust. Paula tädi suhtus Emmisse kui oma ainsasse järel tulijasse kelle käekäigul silma peal hoidis. Sest ega tal palju lähedasi polnud. Nooruses mõni kavaler vist ikka leidus, kuigi keegi ei teadnud, kuhu need jäid. Äkki olid mehi eemale peletanud tädi ranged põhimõtted. Jäik moraal. Igatahes saatis tädi õpingute jaoks regulaarselt raha, mille toel lõpetaskeeemm kevadel Lenderi gümnaasiumi. See oli naabrite jaoks suisa imeagulis, läksid plikad ju ikka pigem tööle või mehele ega unistanud edasiõppimisest. Kuid gümnaasiumiharidus ei parandanud Emmy väljavaateid. Elu surustadagi nurka, sundides hakatuseks teistega sarnaselt ametisse asuma. Emmybüüdis tädiga rääkida, kui too ei tahtnud kunsti õppimisest midagi kuulda. See pole naisteamet. Kui jutt käinuks kodumajanduskoolist või õpetajakutsest, oleks Paula tädi rahakotisuu ehk avanenud. Aga neist polnud jälle Emmy huvitatud. Nii tuligi tal oma unistusi vähemasti esialgu edasi lükata. Ümberringi valitsev kitsikus sundis kõikide kooliõed üksteise järel tööle. Töötute armee püsis endiselt suur ja enamik otsis kuude kaupa asjatult mõnud tööotsa, nii et igast teenimise võimalusest tuli kinni haarata. Kui ta ühe õpetaja soovitusel advokaat Bergsoni juurde masinakirjutajaks tõlgiks palgati, peeti seda vedamiseks. Töö konti ei murdnud aga m hing ihkas paratamatult mujale. Kogu seda sunnitud olekut aitasid paljuski leevendada just kontserdid ja seega ei tahtnud Emmy neist ühelgi neljapäeval loobuda. Pealegi, mis pärast? Kas tõesti ühe rongis kohatud võõra noormehe tõttu naeruväärt? Ei, ta ei jäta minemata. Olgugi sees kummaline rahutus, mis andis otsekui märku, et minnes satub ta millegi suure lävele, mille ületamist võib ta hiljem kahetseda. Nähtamatu jõud kiskus tema jalgu siiski minekule. Maksku see hiljem, mis maksab. Viru tänava nurgale jõudes ta korraks siiski peatus kuid surus oma ebakindluse sealsamas maha ja kiirustas edasi. Mõni hetk hiljem seisis ta Estonia taga turuplatsil, kus peeti sügislaata. Emmy pea hakkas melu keskel ringi käima. Kontserdil oli veel aega. Ehk tuleks ikkagi koju sõita. Ta ei jõudnud oma mõtet lõpuni mõelda, kui rahvavool viis teda müügilettide ja hobuvankrite vahele, kus pakuti kartuleid ja juurikaid kaaluti juustu ja võid mekiti õunu ning valiti liha. Mõni jõukam kunde ladus korvi ääreni kaupa täis, suutes seda vaevu käes hoida. Turul sihitult ringi liikudes jäi EM-i ajatäiteks ja enda rahustamiseks mõne leti juures seisma ja pakutavat kraami hajameelselt uurima. Soovid ehk värskeid porgandeid? Emmy raputas vaikselt pead. Preili, tulge saiakesi ostma. Vaadake, kui kohevad need on. Jälle pidi ta ära ütlema, ärevus ajas kõhu keerama, miski ei tundunud ahvatlev. Lõpuks ostis ta huupi jaani kaunu ja toppis neid üksteise järel suhu. Maitset ei tundnud. Süües andis pinge siiski järele. Ta jäi korraks isegi üht leierkasti kuulama, kuni leidis end kõigest hoolimata Estonia trepilt. Sisse jõudes lõi ta taas kõhklema ega suutnud otsustada, mida edasi teha. Ta pilk eksles mööda teadetetahvleid ja reklaamplakateid. Ta pöördus tagasi ukse poole, haaras juba lingist, kui see ootamatult nõksatas. Seal seisis tuttav nägu. Mis tore üllatus, sina kah siin. See oli ammune sõbratar Liidia koos kellega oli ta varemgi kontserditel käinud. Teine vedas teda pikema jututa kassa juurde tuli kiirustada, kontsert algas peagi ning jäänud olid viimased piletid. Saali poole rutates sai emm enda peale pahaseks. Miks tegi rongis kohatud võõrastada nii ärevaks? Ehk oli too nende kohtumise juba unustanud? Ehk ei mõelnudki ta oma sõnu üldse tõsiselt. Kohtume siis kontserdil. Saali uksest sisse astudes vaatas MI põgusalt ringi, kuid ei märganud sagivas inimmeres esialgu ainsatki tuttavat nägu. Naeratavad lokitud prouad, vibalikud koolinoored, kõhukaid härrasmehed ja vanaldased daamid. Ei ühtegi ei ühtegi. Ei ühtegi, vaid hulk viisakalt riietunud võõraid, kes otsisid piletile märgitud kohta. Emme kiirustas saali viimase rea poole aga enne, kui ta jõudis istuda, tõstis ta veel korraks pilgu märgates rõdu najale toetunud tumedapäist kuju, kes uuris hoolega ümbrust MI vajust sekundiga toolile. Polnud kahtlust, see oli rongis kohatud Alex, kuigi seekord ei olnud ta üksi. Tema kõrval istus puhvis habeme ja nööpauku pistetud nelgiga kitsakas härra kes sosistas talle midagi kõrva, mis hajutas korraks Aleksandri tähelepanu ja pani teda naerdes pead raputama. Emmy hoidis pilku kramplikult kavalehel, tema põsed ühetasid. Aga õnneks läks saalis kohe hämaraks. Muusikud tulid lavale ning asusid pille häälestama. Peagi saabus dirigent. Rahvas plaksutas, dirigent kummardus kergelt, tõstis taktikeppija, alustas kontserdiga. Publik seadis end mugavamalt istuma, mõni ohkas õndsalt, mõni nuuskas vaikselt nina, kuni lõpuks saabus harras tardumus. Emme istus kramplikult toolil, püüdes aeglaselt hingata, kuid süda tagus, kui haamriga. Orkester mängis. Aga ta ei suutnud süveneda peali sagi, vaid mõtteid täis. Nagu kiuste esitas orkester sel korral aina marulisemaks paisuvat muusikat, mis võttis ähvardavalt hoogu. Tuli üha lähemale, visklase vahutas, mattis enda alla, tõmbas hinge kinni. Tõus-mõõn, tõus-mõõn, ähvardav kõma, jõudu koguv mühin. Iga rakuke kehas värelemas muusika kaebes, kui kajakaparv. Vaheaeg saabus ootamatult. MI võpatas, kui tuled, süttisid, publik plaksutas, kostis tagasi hoitud köhatusi, tooli klapid kolisesid ning puhvetist suunduvate inimeste riided kahisesid. MI vaatas ebalevalt ringi. Ta oleks pigem istuma jäänud, aga Liidia sundis teda kutsuva pea viipega kaasa. Ta pidi end püsti ajama otsekui unes edasi liikuma, peaaegu tundmata oma jalgu. Ta teadis, et kõigi eelduste kohaselt põrkab ta Alexiga kuskil maja peal kokku. Hoone polnud sedavõrd suur, et seal päriselt kaotsi minna. Ei, sellele ei saanud loota. Mõni minut hiljem sattusidki nad rahvast täis puhveti lävel teineteisega silmitsi. Nad püüdsid naeratada. Aga kuivad huuled ei andnud järele. Nad tahtsid midagi öelda, kuid takerdusid sõnu otsides. See kestis siiski vaid mõne põgusa hetke. Nad said kohmetusest üle ja puhkesid vabanenud naerma. Olukorda kõrvalt jälginud härrasmees muigas heatahtlikult. Ta silus oma metsikut habet ja köhatas pisut tehtult. See polnud keegi muu kui kunstnik Akman, kelle kohta liikus alatasa hulgaliselt kuulujutte ja legende. Kui te parasjagu tööd ei teinud või istuda ikka kellelegi salongis kohata või näha lõbusa seltskonna saatel restorani minemas. Ta oli kindlasti kohal, kui marssellis hakati kella viie teed serveerima ja hiljem läks ta juba tuunordi või musta kassi kabareed nautima, saatjaks mõni kaunis daam. Tema naistelembus oli sama tuntud kui tema maalide portreed. Emmy oli neid korduvalt näitustel vaatamas käinud ja imetlenud Akmani oskust inimesi tabada. Kahtlemata andekas looja. Lubage mul tutvustada oma onu Rudolf Akmani, sõnas Aleksander. Nii kenade prillidega on alati meeldiv tutvuda, muheles kunstnik. Nad andsid teineteisele viisakalt kätt vahetades mõned lauset kontserditeemal. Ma kuulsin, et preilid olla suured. Kultuurahuvilised täheldas Akman kavalalt silma pilgutades et loete ikka trammides luuletusi ja rongides poeeme. Eks mõnikord tuleb ette sõnade Emmy punastes. Aga tundelised noormehed võivad niimoodi pea kaotada, lisas kunstnik. Seda ma küll ei usu-sõna-, Semm veelgi rohkem punastades. Uskuge ikka, kauni naise puhul piisab palju vähemastki, noogutas Akman. Onu, mis juttu te nüüd ajate, püüdis Aleksander sugulastalitseda üle mehelikkust tujus kunstnike, astus sammukese tagasi, silmitsedes enda vastasseisvat tütarlast terasel pilgul. Just nagu kavatseks teda sealsamas maalida. Muheledes uuris ta neiu suurija tumedaid silmi, moodsa lõikega laines juukseid ning iseteadva moega suud. Aga kõige rohkem avaldasid talle muljet Emmyy haprad ja liikuvad käed, mis kuidagi paigal ei püsinud, vaid liugleb jutu saateks sujuvalt läbi õhu. Just naiste kätes peitus Akmani jaoks suur osa naiselikkuse väest. Need võisid teda jalust nõrgaks võtta ja seepärast piinles ta neid sündsusetult kaua. Te olete tähelepanu väärne naine, noogutas kunstnik. Aga mina olen kuulnud, et teile meeldib naisi meelitada, naeris Emmy. Kuigi Alex oli oma onu pentsiku käitumisega ammu harjunud, tekitas toodemas jätkuvalt kohmetust. Olukorra silumiseks uuris ta joogisoove ja kiirustas puhvetis neid täitma. Mulle lihtsalt meeldib naistele nägude pealt saatust ennustada, jätkas kunstnikke endise hooga. Tõesti, imestas Emmy muiates. Kas te pole siis kuulnud, et saatus on inimesele näkku kirjutatud? Sel juhul võiksite öelda, mida te mu näost välja loete. Noh, kui te just teatrisse ei lähe, siis võib test isegi kunstnik saada, täheldas hakkaman pisut tõsinenud ilmel. Teil on õigus, sekkus Liidia õhinal. Emmy armastab tõest joonistada, pealegi tuleb tal see suurepäraselt välja. Näete, mis ma ütlesin, hüüatas Akman võidukalt. Te olete vist tõesti hiromant, naeris MI oja. Ma olen meedium ja hiromant, kinnitas kunstnik. Ma võin teile isegi öelda, mida te eile õhtul tegite. Kohvid asjadega saabunud Alex vaatas teistele küsivalt otsa. Ta ei saanud aru, mis mängu tema sugulane parasjagu mängib. Tõesti. Ja mida ma siis tegin, uuri Semm pisut provotseerivalt. Võtsite ahju alt tükikese sütt, joonistasite naabri kassi, pakkus mees kavalal ilmel kohvi rüübates. Vaat sellest eksite, teatas MI omakorda võiduka näoga. Naabri kassi joonistasin ma juba väga ammu, kindlasti mitte eile õhtul. Aga ikkagi joonistasite, jätkas kunstnik särama lüües. Seda küll, noogutas MI. Pealegi ma vist aiman, kuidas te seda ta tõstis selgituseks parema käe nimetissõrme. Süsi oli jätnud sõrmepadjale tumedama koha, mida märkas vaid see, kes oskas vaadata. Akmon noogutas rahulolevalt, rüübates muheledes kohvi. Kui preilidele on huvi, siis minu stuudio uks on lahkesti avatud, lisas ta juurde. Samal ajal anti koridorides juba märku, et publikut oodatakse tagasi saali Emmynaerates Alexandrile kahetseval ilmel. Neil ei tekkinudki võimalust rääkida. Muide, ma võin teile veel ühte asja ennustada, teadus, Akmann kavalalt. Teil tuleb neid ennustusi kohe lausa varrukast, puhkes liidija naerma. Ma ennustan seda, et pärast kontserti tulevad preilid koos meiega Faiznerisse kooki sööma teatas kunstnik enesekindlal moel. Ärge olge selles liiga kindel, raputas Emmy saali poole kiirustades pead. Kontserdi teine pool kulges järjest lõbusamate helide saatel, kuigi MI vaagis mõttes hoopis puhvetis toimunud vestlust. Püüdes jõuda selgusele, mida Rudolf Akmann öelduga mõtles. Kui preilidele on huvi, siis minu stuudio oksjon lahkesti avatud. Kas see oli tõsiselt mõeldud kutse või eelnenud jutuga sarnane lõõt? Iga kunstihuviline teadis Akmani stuudiat, temagi oli kaalunud võimalust sinna õppima asuda, aga peljanud, et meistri juurde oodatakse kogenud isiksusi neid, kel juba oma stiil ning tunnetus mitte temasuguseid arglikke katsetajaid. Samas kumises Akmani ettepanek tal kajana kõrvus ning sellele mõeldes unustas ta kontserdi sootuks. Kui preelidel on huvi, siis. Seegi kord katkes muusika noaga lõigatult. Vaikusele järgnes maruline aplaus, millele Kaaemm kaasa plaksutas. Ta isegi noogutas heakskiitvalt Liidjale, kuigi ei mäletanud kontserdist suurt midagi. See polnud tema moodi. Tavaliselt unustas ta muusika kõlades kogu maailma. Ta tõusis, liikus koos teistega garderoobi, pani end masinlikult riidesse vaadates küsivalt liilia poole. Kuidas kohvikuga jääb? Teine kehitas õlgu. Nad astusid kõheldes välja. Preilid. Tulge palun siiapoole. Kuulsid nad samal ajal kedagi hüüdmas. Nähtavale ilmus troska, mida juhtis voorimehe asemel kunstnik Akman. Ta viipas neile ja hõikus miskit, kuigi tuul kandis ta sõnad minema. Troska liikus kindlalt nende poole. Tagaistmel võis näha jahmunud Alexit. Olukord oli temagi jaoks pöörased tuurid võtnud, aga taganeda polnud kuskile. Hetke pärast istusid nad tihedalt üksteise kõrval, nende vastas, kükitas segaduses voorimees. Uljas kutsar haaras ohjad kõvemini kätte ja ärgitas hobuse sammu jooksma.