Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Tere algab kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, minu nimi on Peeter Helme ja täna on minuga üks kirjanik, kes on siin saates varemgi käinud. Viimati vestlesime 2016. aasta veebruarist teise maailmasõjateemalistest mälestusraamatutest aga täna on jutuks selle kirjaniku eneseteos. Jutt käib loomulikult Andrei Hvostovi ist, tere, Andrei. Tere. Meie ees. Laual on sinu mahukas romaan šokolaadist prints, mis ilmus vahetult enne jõule 2016 just jõulumüügiks. Raamatu tagakaanel on öeldud, et šokolaadist prints on sinu teine romaan ja võib-olla võib seda tõesti nii võtta. Nimelt sinu esimeseks romaaniks tipuleeritakse siin Sillamäe passioon, mis sama hästi on ka mälestusteraamat. Ja tegelikult oled sa kirjutanud veel ju päris palju raamatuid ja ma mäletan kunagi aastaid tagasi esinedes kirjandusfestivalil head Read. Sa olid üsna kimpus sellega. Sind häiris, et sind nimetatakse rohkem ajakirjanikuks kui kirjanikuks. Mis tunne siis nüüd on, mulle tundub, et need ajad vist nüüd on möödas, nüüd vist ei tituleeritasinud enam mitte kui ajakirjanik ja kirjanik, vaid kui kirjanik ja ajakirjanik. Ma ei ole selles väga kindel, sest et kui ma panin tähele, et rääkides aktuaalsetest sündmustest, kui mul oli nüüd siin suur au saata poliitik Yana Toomi Süüriasse ja siis ma vaatasin, et mismoodi sellest Eesti ajakirjanduses kirjutati seal mingi hetk, valitses segadus. Et kas ma olen sotsiaaldemokraadist kirjanik võimeline ajakirjanik või, või kes ma olin. Et noh, et mõneti see segadus ikkagi jätkub ja, ja mul on tunne, et see ühtegi lõplikku selguseni tegelikult kunagi ei jõua. Võib-olla võib-olla postuumselt, aga mitte nii kaua, kuni ma elan. Oleks ajakirjandus tahab alati selgeid vastuseid ja selles mõttes mina lähtun ka väga selgest formaadist siin minu saates oled sa kirjanik ja kõik muu on kõik muu. Ja selle valguses otsustasime vaadelda ka sinu reisi eksootiliste Süüriasse. Nimelt mulle tundub, eriti kui ma kuulsin, et sinu šokolaadist printsist tuleb ka kordustrükk. Et tegu on hästi ajastatud raamatu reklaamija turul. Pluss kampaaniaga umbes sellist, sama asja küsis Arp Müller just just äsja, kui me teda nägime siinsamas, väljaspool stuudiot. Et noh, kahjuks kahjuks kahjuks ma pean ütlema, et nii geniaalselt turundusplaani välja mõelda võib, aga selle teostamine on tegelikult võimatu. Et siin on ikkagi see seeriasse reis oli mitmed mitmete minust täiesti mitteolenevatel asjaoludel. Kokkusattumine on just kõige olulisem asjaolu oli see, et vahetult enne minu raamatu ilmumist tuli Süüriast võidukas teada, et Ida-Aleppo on lõplikult Assadi režiimi kontrolli alla läinud ja, ja see vallandas tegelikult selle Süüria reisi ja siis katse EPAsse minna. Ja kui nüüd hakata ette kujutama, et mul õnnestus oma raamatut turundamise nimel saavutada Aleppo minek Itaalia hüpominek massaažirežiimivägede kätte, siis see on väga julge oletus. Ma oleksin siis ilmselt üpriski üpriski selline jumalal jumalale lähedal olev persoon, kui ma suudaks selliseid asju korraldada. Noh, aga kuidas siis on, sa oled korduvalt öelnud, et kirjanikuna tuleb valida, kas olla hea kirjanik või hea inimene, seda võib ka niimoodi tõlgendada, et kui sa praegu ütlesid, et kui kõik oleks nii, nagu sa kirjeldasid, siis oleksid jumalale lähedal seisev persoon. Kas vahel on äkki hoopis nii, et kirjanik peab olema kuradile lähedal seisev persoon? Kui ma mõtlen sellele, et mida ma tean mida ma tean, Dante jumalikust komöödiast, ma julgen arvata, et siin võib isegi üldistada. Me teame, põrguosa. Me ei pea Limbot ja me ei tea seda, mis toimub paradiisis. Või vähemalt ma olen omal ajal proovinud ka neid kahte kahte osa lugeda järgmisi peale põrgutad, kuidagi nagu igav oli. Ma ei suutnud seda lugeda, aga põrg oli väga-väga huvitav. Ja siis, kui ma olin selle omaenda naha peal järele proovinud, et kurjus võib-olla kuidagi väga huvitav, ahvatlev ligitõmbav, siis ma hakkasin mõtlema, et kas ei või ka natukene noh, nagu üldisemalt olla ka muudes muudes eluvaldkondades. Kurjuse külgetõmbav jõud. Kurjuse ahvatlus, see on osalt ka selle selle romaani teema. Nii et kui sa küsid, kas, kas kirjanikul on kuradiga mingid lähedased suhted võiksid olla, siis ma isegi ütlen jah, kõhklematult, jah. Nii see on. See vestlus võix viiega, Götefaustini, aga vast ei hakka kõiki võimalikke kirjanduslikke paralleele, mis pähe tulevad, siin kohe ära tooma. Aga tõsi ta on, et enda šokolaadist printsis sa räägid ju tegelasest, kes on pehmelt öeldes problemaatiline. Kuidas on kirjanikul sellist tegelaskuju luua, kes ilmselt sulle endale vähemalt mingites punktides on üsna võõras? Põhjus, miks ma seda raamatut nii kaua kirjutasin, ikkagi viis aastat? See ole puhas kirjutamise aeg, seal oli vahepeal suuri katkestusi, selle viie aasta sees on ka selline, noh, mida ma nimetan inkubatsiooniperiood siis, kui mõtte mõtte niimoodi vaikselt kasvab, omandab kuju, kasvatab kihvt endale peale aga ikkagi viis aastat natuke palju ja osaliselt selle, selle, selle protsessi pikkuse piinarikkust tuleneski sellest, et minu raamatu peategelane on mulle isiklikult äärmiselt ebameeldiv. Aga ma sain aru sellest ka seal kusagil selle protsessi keskel. Et kui ma ei õpi oma tegelast armastama või temast temas temas mingeid inimmidagi inimlikku nägema, kui ma ei õpi teda hindama kui ühte sellist kannatavat inimest siis ma ei jõua oma raamatuga mitte kuskile, et parem oleks siis üldse üldse sellest projektist loobuda. Ja siis mul oleks hirmus palju aega ja hirmus palju energiat selle peale, et muuta see peategelane nende jaoks armsaks. Kuni ma siis jõudsin selleni, et ma raamatu algusest peatükis noh, et tema, tema haige emakeeles ta peab hoolitsema ja kuna kuna selline voodihaige vanem vanem naine et see on ka minu isiklikus elukogemuses olemas, siis sealtkaudu muutus mulle korraga isiklikult mulle, mulle kirjanikkonna, muutes siis minu peategelane korraga nagu lähedaseks inimeseks. Aga selleni jõudmine Võttis väga palju aega. Sa oled ka öelnud, et sellest käsikirjast raamatusse jõudis vist umbes pool materjali. Jah, kui oleks kõik sisse läinud, mis ma, mis ma kavatsesin siis raamat oleks tõesti poole tüseda. Teos on praegugi üsna mahukas, 380 lehekülge. No siin oli jah, et oli hästi palju vaidlemist kirjandusala inimestega, et, et mis on siis tänapäeva lugeja, ütleme, taluvuspiir. Kui paksu raamatut üldse tohib, tohib lugejale pakkuda? Muuseas, siin ühest, ühest sellist nagu seisukohta ei olnud, mõned ütlesid, et neile meeldivad paksud raamatud, noh et ikka saaks lugeda kuu aega või niimoodi rahulikult, et ei saa kohe läbi. Ja teised olid sellised, kes ütlesid, et tänapäeva inimese noh, nagu taluvuspiir on 200 lehekülge, et mis, mis paksem on see nagu ehmatab. Et ikkagi asjad peavad olema sellised paari õhtuga läbi loetavad. Aga mis sa ise arvad, sa oled kirjutanud ju ka päris pisikesi tekste? No aga kirjandusest peab olema, ongi erineva, erineva paksusega või erineva pikkusega tekste, erineva kvaliteediga tekste kirjanduses peab kõike olema. Et noh, et kui me räägime noh, kasvõi kirjanduse kvaliteedist, et praegu me peatasime kvantiteedilaga kvaliteeti. Et kindlasti peab olema kirjanduses ka väga palju prahti, sellepärast et kui prahti ei oleks, siis kuidas siis nüüd geniaalsed teosed siis seal niimoodi eredate tähtedena välja paistaksid noh, nii nagu nii nagu ka eks ole, selleks et ilusad inimesed saaksid saaksid ümbritsevast kuidagi eraldada, siis need peavad ümbritsema, mitte nii väga ilusad inimesed. Võrdluses selgub tõde. No ma ei hakanud sinult küsima, olekski kohatu küsida, et kas sa pead enda teost isegi geniaalseks või mitte, aga ma küsin hoopis seda, et nimelt 29. detsembri Postimehes kirjutas Erkki Bahovski sinu raamatust pealkirja all, kust tulevad psühhopaadid? Ei tea. Selle artikli lõpus ütleb ta järgmist. Šokolaadist printsi tasub lugeda neil, kes soovivad Eesti lähiajaloo kujutamist ilukirjanduse kaudu. Minu meelest on see üsna huvitav tähelepanek, möödunud aastal seal endalgi kahtlemata märkamata jäänud, ilmus päris palju raamatuid, mis käsitlevad Eesti ajalugu ilukirjanduse kaudu. Ja ka mulle endale tuli korraks pähe see paralleel, et selliseid ajapildikesi 20. sajandi teise poole ajaloost sain ta raamatus ju annad. Aga kas sa ise kaabanit kirjutades tähele, et sa kirjutad ju sellist lähiajalugu? Ja see oli, ma olin sellest probleemist just nimelt probleemist väga-väga-väga teadlik. Sest et. Ma väga suure huviga lugesin seda, seda, mida kirjutati Rein Raua romaani täiusliku lause surm kohta. Ja seal üks, üks kriitik Meelis Oidsalu, ma arvan, sirbis. Ta heitis rauale ette seda, et Raua ilukirjanduslik tekst on täis pikitud mingeid selliseid, tema isiklikke mälestusi, Nõukogude ajast selgitusi, selgitusi tõesti tema enda perekonnas juhtunud sündmuste või faktide abil. Et neid olnud mingeid joonealused, märkused, vaid need olid tõesti sellised küllaltki mahukad tekstijupid, mis olid lihtsalt pandud sinna ilukirjandusliku teksti vahele. Siis kriitik küsis, et kas selline meetod, kas ta mitte ei lõhu ära seda ilukirjanduslikku teksti terviklikkust. Ja kui ma olin seda lugenud ja, ja selle üle järele mõelnud. Ja tegelikult see ei olnud mulle nagu esimest korda selle asjaga kokku puutuda, et kuidas selgitada meie lähimineviku ehk siis nõukogude aega tänastele 30 aastastele, kellel isiklik kokkupuude selle ajaga puudub. Kes ei mäleta seda aega. Ja arvata, et nad nagu hoomavad kõike iseenesestmõistetavalt, mida minu põlvkond seda viga teeb, seda seda täheldanud arvatakse, et mingeid selliseid iseenesest mõistetav asi, mis meie jaoks on iseenesestmõistetavad, et neid ei pea noorematele selgitama. Aga vastupidi vägagi peaks selgitama. Ja siis selle, selle šokolaadist printsi kirjutamise käigus, et ma olin pidevalt sellises ahastuses, et noh, kas või need kõik see, mis puudutab seal sellist nähtust nagu Eesti üliõpilaste ehitusmalev, näiteks. Mõtlesin, et mis tegelikult isegi ei ole mitte minu põlvkonna jaoks mingisugune selline väga triviaalne teadmine, vaid ka minu põlvkonnast on ka sellised kõvad asjatundjad selles valdkonnas ikkagi need inimesed, kes õppisid sel ajal ülikoolis ja kes ise käised malevas. Ja kaugeltki mitte kõik üliõpilased ei käinud seal sellepärast, et noh, et bioloogidel, geograafidel, geoloogidel neil oli suviti hoopis oma oma programm ja märksa huvitavam, võib-olla nemad, nemad malevas käinud, nemad käisid Altai mägedes, nemad käisid kõrbes, nemad käisid Kamtšatka ja võib-olla ka seal ka. Erki inimesed väga ei sattunud malevasse ja seal noh, selline ütleme Tartu ülikool ja Tallinna tehnikaülikool, tollal oli teises Tallinna polütehniline instituut, nende üliõpilased käisid seal need siis, kuidas siis kuidas siis näiteks sellises spetsiifilises nähtusest nagu Eesti üliõpilaste malev kirjutada niimoodi, et lugeda Eesti aru saaks? No aga seal ongi kirjaniku ülesanne ja peale selle ära unusta ära seda, et ka meie loeme ju näiteks 19. või 20. sajandi romaani, kus räägitakse asjadest, millega me kunagi elus kokku puutunud ei ole. Et siin 19. sajandi vene romaanid, näiteks, mis viivad meid täiesti mingisugusesse tundmatusse maailma et nad on meile omaseks tehtud. Sellise kuidas ma ütlen, et Eesti, Eesti Eesti selle piirkonna pikaaegse seotusega Vene impeeriumi külge, et ma nagu panustan sellele, noh nii nagu ma panustan ka sellele lugejana, et kui mulle kätte satub kätte mingi kirjandusteos araabia maailmast, siis ma lihtsalt usun, et et ka need lood, mis seal on, et nad kõik saavad alguse kusagilt koraanist pühakirjast, kuna koraan pühakirjana on väga-väga otseses suguluses kristlaste pühakirjaga siis kogu meiega õhtumaine kirjeldas, et ta on tegelikult on üks, üks suur piibli tsiteerimine ja siis ma lihtsalt usun, et küllap araabia kirjandus on samuti ja siis sealtkaudu siis ma saan endale selle, selle kirjanduse nagu arusaadavaks mõelda. Et kindlasti me oleksime väga hädas Hiina kirjandusega, kus ei ole mitte mingisugust sellist tugipunkti, ei ole mingit sellist päästerõngast, mille külge klammerduda. Aga võib-olla selle asemel katsuda nüüd nii filosoofiliselt selgitada seda, kuidas kirjandus toimib või ei toimi, äkki sa võiksid lugeda ette ühe koha ja küll siis kuulajad saavad ise otsustada, kas nad saavad aru, mida sa Eesti üliõpilaste ehitusmalevast kirjutad või mitte. See lõik, mille ma nüüd ette loen see püüab siis kirjeldada ühte jalgpallimatši, mis toimus Eesti üliõpilaste ehitusmaleva koondvõistkonna ning nõukogude sõjaväelaste vahel. Et see ei ole väljamõeldis. Selline asi tõesti kunagi toimus ja ma olen isegi isegi seal platsi serval ja ma jälgisin seda kõike. Malevlaste koondvõistkonnal puudus ühtne võistluse dress. Hommikul ärgates oli igaüks endale midagi selga improviseerinud ning fantaasialennumääras nii mõnelgi puhul pikk ja teguderohke öö, mille mõjud ei tahta atleetide verest lahkuda veel varastel lõunatunnil jälgi. Oli seal ikka tüüpe, keegi vibalik sell ilmus platsile põlvini ulatuvate roosa liiduliste trussaritega, jalas rohmakadee saapad, Needsamad, millega ta pidi vältimatult saabuval esmaspäeval segumasina juurde minema. Vähe sellest, et ta nägi välja nagu hunt kõikide laste lemmikmultikast, oota sa. Peale selle võis tema kehal märgata muidki vihjeid kinokunsti klassikale. Noore atleedi paljale seljale oli tumepunase värviga, mis kahtlaselt meenutas huulepulka joonistatud number kaheksa ja pool ilmselge vihje Mostrianni kehastatud tegelase haaremi unenäole sel liini filmist. Ühel teisel pullivennal oli peander mässitud marliside, mida katsid rohkeid veinipudelitele rebitud sildid. Sportlane pani sellega avalikuks vaatamiseks öise tegevuse kokkuvõtte. Kolmas kloun patseeris platsile sajandi alguse triibulises supelkostüümis parodeerides triibulist alussärki, mis oli nõukogude dessantväelaste ja merejalaväelaste mundri koostisosaks. Üliõpilaste jalgpalli võistkond lippas platsil ringi nagu tsirkuseareenil. Põlvi kõrgele tõstes puudus vaid liini filmi tunnusmuusika kaheksa ja pool. Miks küljes seisnud jalgpalliplatsi kõrval maleva puhkpilliorkester, kes püüdlux seda meloodiat mängida, kuidas dile tantlikult? Aga nii keeruline see meloodia ka nüüd polnud, et asi võinuks täitsa rappa minna. Ma arvan, et sellised kirjeldused küll väga palju tõsi ei vaja, et sa muretsed natukene liiga palju. Sa oled üleüldse väga hea ajastu piltide edasiandja siin teoses, kui palju sa pidid selle jaoks tööd tegema? Sa ütlesid jah, et kokku selle raamatu kirjutamine koos inkubatsiooniperioodiga võttis viis aastat. Kuna ma kirjutan sellistest asjadest suuresti, mida ma olen kas ise kogenud või mida on minu lähimad lähimad sõbrad, minu lähedased on kogenud näiteks see, mis ma kirjutan kunstiülikooli või siis dollallergiks nimetatud õppeasutuse modellide toas, sest see ei ole väljamõeldis. Et mul on, mul on tuttavaid, kes ise tegid seda modellitööd kunagi, olles ise üliõpilased ja siis teenides endale nagu lisaraha sellega, et nad käisid siis teistele üliõpilastele poseerimas maaliklassides. Et need kirjeldused on sealt pärit. Mõningase kõhkluse, aga, aga julgelt ütleme selle välja, et minu arvates hästi, siis on jälle üldistus, et minu arvates kirjanike fantaasia on ikkagi väga-väga piiratud, sest tegelikult me ei suuda välja mõelda mingisuguseid selliseid, selliseid asju, mille kirjeldamisel isiklikku kogemust nagu pole, et tegelikult me kirjutame kogu aeg ja alati omandaja asjadest omaenda elust ja need kirjanikud, meisterlikkus, siis peaks ilmselt muuhulgas ka selles väljendama, et kui hästi me suudame seda varjata. Et me tegelikult kirjutan omaenda elust omaenda kogemustest. No kas sa püüad seda üldse varjata, tsiteerides veel kord Erkki Bahovski, et siis tema ütleb, et sinu raamat on kindlasti pannud paljud otsima prototüüpe, aga tsiteerin otsima prototüüpe väga ei peagi, sest need kargavad lugejale otse näkku. Esimesel jaanuaril, kui ma jalutasin Käsmu metsas koos kirjanikega, seal olid Jan Kaus ja oli Piret raud minu elukaaslane, kes kirjandusele väga lähedal seisev inimene, jalutasime Käsmu metsas ja siis tuli neile vastu, noh, see on täitsa niimoodi jälle ilukirjanduslik, selline selline süžee, aga, aga see tõesti juhtus. Niimoodi tuli vasturühm, kunstnikke. Ja saime keset metsa kokku teede ristumiskohas, esimene asi, mis nad küsisid, selgus, et nad olid shokolaadist printsi omavahel elavalt arutanud, noh muidugi täpselt nemad ongi need inimesed, kellel ei ole vaja üldse mõelda, et kes on prototüüp ja neil on kõik selge. Nad hakkasid multuurima hoopiski mingeid selliseid, selliseid peensusi, peensusi, justkui nad oleksid võtnud seda minu šokolaadist prints nagu nagu mõneti nagu dokumentaalromaani, et ma tahan hoiatada, et see ole mingisugune dokumentaaljutustus. Aga ütleme, kunstiringkondadele tundub, et paljudele vähemalt nende hulgast, et see tundub, et see nad võtavad seda nagu mingi dokumentaalromaani. Nii et siin on jah, prototüüpide küsimus ilmselt väga paljudele inimestele, kes on teatud teatud ringkondade liikmed. Prototüüpide küsimus langeb kohe ära. Nad teavad, aga ülejäänutele ma ütlen niimoodi, et mina isiklikult kirjanikuna ma ei ole valmis üldse ja ma ei kavatsegi prototüüpide teemal arutlema hakata, et see ei ole üldse, ei ole üldse tähtis. Ütleme nendele inimestele, kes on, kes ei ole ajakirjanduslikke või siis kunstiringkondadega seotud, võtke seda lihtsalt kui ühte ilukirjanduslikku teost, võtke seda kui fantaasiat. No ma loodan, et inimesed suudavad seda ka teha, aga ma ei ole ise positsioonis, et seda päriselt kinnitada või ümber lükata. Aga äkki, kui me läheme edasi, võib-olla raamatut teise poole arutlemiseni, siis võiks kuulata vahepeal muusikat ja sa valisid tänasesse saatesse muusikat. Ja üks lugu, mille sa valisid, on Pet Shop Boysi itsas siin nende 1987. aasta singel mis ühtlasi oli ka albumil Aktši, oli üks nende suuremaid hitte, miks just see lugu? No mulle tundub, et see, see muusikapala võiks hästi iseloomustada minu romaani peategelast kes on selline andekas noormees, kes on ilmselt aeg-ajalt kimpus sellega, et teda ümbritsevad inimesed ei mõista teda mõista tema püüdlusi mõista tema soove, aga ei mõista tema geniaalsust. Ja siis selle, selle laulu, mida me nüüd kuulama hakkame, et minu meelest selle tekst annab asja päris hästi edasi, et mis, mis mu peategelase hinge toimuda muidugi, mis laulus puudub, aga mis on romaanis olemas, on see, et et minu tegelane, et kuidas nagu kannatab ja seda teeb siis ka selle laulutegelane, ta kannatab, aga, aga minu tegelane peale selle ta paneb ka teisi inimesi kannatama. Kas kättemaksuks, sellepärast, et miks, miks, noh, et miks, miks ümberringi olev maailm on nii ükskõikne tema suhtes või, või mingil muul põhjusel, et seda saab iga lugeja isegi ise otsustada, kui ta nüüd raamatut loeb, aga, aga selles mõttes noh, see laul sobib minu, minu peategelasega. Jätkub kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ja vestlen täna kirjanik Andrei Hvostovi ka põhjuseks tema möödunud aasta lõpus ilmunud romaan šokolaadist prints, kuulasime vahele Pet Shop Boysi lugu itsast siin. Ehk siis see on Aastast 1987. Aga enne muusika kuulamist rääkisime natuke prototüüpidest, õigemini Andrei, sa ütlesid, et sa keeldud neist rääkimast ja ma ei hakka torkima selles osas. Sest et jään minagi Erkki Bahovski Postimehes avaldatud seisukoha juurde, et prototüüpe väga otsima ei peagi, sest nad kargavad lugejale otse näkku ja samal ajal olema ka nõus, et, et sugugi mitte kõik tegelased ei ole otse elust maha kirjutatud. Ja see viibki selleni, et kellele on siis šokolaadis prints kirjutatud osa tegelasi on kunstikirjandus ajakirjandusringkondadest liikuvatele inimestele tuttavad, osa on seal tegutsevate inimeste pealt kokku kirjutatud või inspireeritud neist osa tegelasi on muidugi täielik taasia vili. Ja mõni inimene võib tõesti sellesse segadusse sattuda. Aga tõesti, inimesed, kes ei tunne neid tegelasi, kes ei ole kunagi kokku puutunud selliste ringkondadega kuidas nad seda raamatut siis ikkagi Ma peaksid või kas sa oled suutnud seda testida, et kuidas inimesed kellele kogu see sinu maailm, mida sa lõppude lõpuks siin kirjeldad, võõras on, kuidas nad suudavad suhestuda sellega? Selle raamatu kirjutamise protsessis oli minu jaoks uudne asi see, et ma aeg-ajalt lugesin teatud lõika peatükke ette oma sõpradele ja headele tuttavatele. Kuidagi kujunes niimoodi, et enamasti olid nendeks auditooriumis nende, nende nende ettevõtmiste juures tekstide kuulajatakselt naised. Ja mul tekkiski mingi hetk kirjutamise ajal mõte, et et, et see võiks olla naislugeja, kellele ma seda kirjutama. See võiks olla. Ilmselt selline keskealine haritud naine. Väidetavasti meilt kirjandusmaailmas ei ole sellest mingi saladus, et enamikku lugejatest moodustabki just nimelt see kontingent. Nii see on, et väidet väidad, et 70 protsenti raamatute ostjatest lugejatest on naised. Nii et kirjanikes püüdleb selle poole, et tema raamat oleks vastuvõetav, oleks meeldiv naistele õigel teel. See tagab ka sellise kommertsedu. Nii et ma proovisin, proovisin teadlikult naistele kirjutada ja ma proovisin seda kirjutada niimoodi jätta. Naiste jaoks et nad saaksid sellise hea hea sissevaate, mis meeste ajus toimub. Et mul on, mul on romaanis paar peategelast ja siis on hulgaliselt kõrvaltegelasi. Enamus tegelasi on minu enda hinnangul, nad on sellised negatiivsed negatiivsed tegelased. Ja vaid vaid kaks tegelast on positiivsed mõlemad naised, tegelikult üks väike plika ja üks selline noor naine ja neil mõlemil läheb väga halvasti kokku puutudes siis nüüd selle jõhkra jõhkra ja mingisugust Vend jätad kättemaksu täis oleva meestemaailmaga, et naised kannatavad, kannatavad selle käes. Et see ei ole mingisugune selline krapsa tegemine feministlikes sentimentidele. Aga noh, ma ei tea, mulle lihtsalt naised meeldivad. Jama, jama mulle mulle selliste mees lurjuste kirjeldamine, kuidagi tuleb mul nagu paremini välja, kui naislurjuste kirjeldamine. Sa ütlesid, et sinu kaks sümpaatsemad naistegelast kannatavad, aga kas sul kirjutades seda tunnet, ei tekkinud äkki teksti hiljem üle lugedes, et seda teksti lugedes ka naised kannatavad? See on groteskne, räige, teinekord küll väga naljakas, aga ka väga otseütlev, toores ja üsna hirmutav tekst, nii et mina näiteks olen kuulnud ka selliseid seisukohti, et see raamat oleks tõeline meestekas kust naisel ei ole suurt midagi otsida. Minu enda kogemus ei kinnita sellist väidet. Sest et selle selle raamatu kirjutamise ajal, et ma nagu ikkagi testisin seda kõike kõike naisteharjast ja ainus mure, mis mul seal oli kogu selle ettelugemise ajal, et naised olid kõigega, mis ma kirjutasin, olid väga päri. Ja siis, kui ma ühte nendest kahest peategelasest teises osas, et algselt oli mul planeeritud niimoodi kirjanduslik selline võte, et et hakkavad võistlema omavahel kaks väga suurt kurja niimoodi, et lugeja oleks mõneti nagu segaduses, et kumb kuri või kumb halb on suurem, halb ja kolmandas osas oleks siis pidanud välja tulema siis lõplik tõde, et kes on kõige suurem halb siis selle, selle tõeliselt kurja kurjus ruudus kurjus kuubis selle konstrueerimisel, et kui ma seda tegelast lugesin naistele ette ja küsisin, et noh, kas nüüd õudne, kas, kas ta vihkab teda, siis nemad vaatasid samal suurte arusaamatuste silmadega mulle otsa ja ütles, et ei, sugugi mitte, täitsa sümpaatne tegelane on. Ja siis ma siis ma siis ma lõpuks lõppversioonis, et ma, ma sellest sellest püüdlasest või selles liinis loobusin. Ma viskasin välja kolm peatüki lõppu, kirjutasin täiesti ümber. Nii et. Ja ma ei suutnud, ma ei suutnud naiste, naiste naiste soovile nagu vastu tulla või see on naiste soov, ütleme selles mõttes naiste soov jah, et nad tahtsid nagu selgus saada. Et kes siis nüüd nagu kõige suurem kaabakas on ja, ja selles kaabakate kaabakate omavahelises võistluses kus ma siis püüdsin kirjeldada, siis sest see põhikaabakas, et noh, ta ei tulnud ma nagu välja, et naised diskvalifitseeris, et ta oli nende arvates selline küll paheline, aga kuidagi samas selline väga ligitõmbav mees. Veel ligitõmbav languse, teine inimene, kes ei ole seda raamatut lugenud, et nüüd ta ei saa praegu aru, mis ma öelda tahan, ma ise ka väga hästi taha ei saa aru, mis ma öelda tahan, aga aga selles seda ma tahan küll rõhutada, et ma väga nagu tüüdsin naisi kasutada oma raamatu kirjutamisel, kus mingit sellist nagu parameetrit No siin raamatus tõesti, mis kirjeldab siis kõigepealt peategelase kujunemist ja hiljem intriige ühe Eesti nädalalehe toimetuses on selgelt sees üks selline konfliktijoon, mis on meeste ja naiste vahel. See kuidagi kogu aeg sõidab sisse. Kas see on siis sellesama teadliku konstrueerimistöö tulemus või, või tundub sulle, et maailm ongi selline? Minu arvates see on tegelikkus. Sesse meeste naiste vastuolu oli, tulevad välja minu meelest ka vähemalt oli niimoodi mõeldud selles peatükis, mis kirjeldavad Eesti üliõpilaste ehitusmalevas toimuvat. Et õues oli ka tegelikult see asi niimoodi, et see oli selline karm meeste maailm ja kõikidel juhtivatel positsioonidel olid mehed. Naiste roll oli lihtsalt meestele siis nagu imetlevalt otsa vaadata ja siis neile neile aplodeerida ja, ja kõigega nõus, nõus olla, mis mehed ette võtavad? Kas sa ei karda, et sa enda raamatuga naisi solvad? Või kas üldse ei karda, et sa selle raamatuga paljusid inimesi solvad ja inimestele haiget oled teinud? Ma ei välista seda, et ma olen paljudele võib-olla tõesti haiget teinud, aga siis me jõuame jälle selle saate alguses kõlanud mõtteni, et tuleb teha nüüd valik, kas sa oled hea kirjanik või sa oled hea inimene. Ja sinu jaoks on see liisk langenud, nagu ma arvasin. Minu jaoks on see liisk langenud, et ma kindlasti ei ole hea inimene-ist. Kas mul on hea kirjanik, see on natukene selline nagu jälle eneseupitamine, upituslik jutt, et kui ma nüüd ütlen, et ma olen inimesena suutnud äratada endas sellise sisemise kaabaka, siis järelikult ma olen kohe valmis kirjanduse geenius? Ei, üldsegi mitte, aga mis ma tahan öelda, on see, et kirjanik tulles veel kord ühe teise mõtteni tavaliselt, et kirjaniku fantaasia on suhteliselt piiratud väidan mina, et ikkagi kirjeldame seda, mis meie endiga juhtunud, mis tähendab seda, et kirjanik, kes hakkab kirjutama mingitest sellistest sündmustest tänapäevastest mitte 15.-st sajandist, selles mõttes Apteeker Melchiori maailm, on väga mugav maailm, et seda maailma kirjeldades on praktiliselt võimatu üldse sind tänases Eesti ühiskonnas kedagi solvata. Täiesti võimatu. Hea hea, hea, mugav selline nišš et ma, ma ei taha Hargla loomingu kohta midagi halba öelda, aga aga selles mõttes, et seal mugav, mugav on olla 15.-st sajandist ja päris ebamugav on olla 20.-st ja 20 esimeses sajandis kus sa peadki kirjeldama seda, mis sinu ümber toimub ja kui sa seda kirjeldad, mitte nüüd nii väga klorrifitseerivalt. Mul on tunne, et see on kuidagi eesti kirjanduses oma omaks võetud, et kui ma näiteks praegu mõtlen sellele, mida Mihkel Mutt kirjutas kooparahvas, läheb ajalukku see, millise sellise minu meelest pieteeditundega kirjeldatakse seda, mis toimus Kuku klubis. Üldse need mälestused, need kirjeldused, et mis, mis Kuku klubis toimus, millised kultuursed inimesed seal koos käisid ja kui kultuurselt võeti napsi ja see ei vasta tõele. Tegelikult see oli selline Bakronaal käis seal mõnikord, et, Ja võib-olla võib-olla lausa midagi sellist sellist antiikset eeskujudel. Ja kui sa hakkad sellel kirjeldama niimoodi, nagu, nagu asi võis välja näha tegelikult ja ma olen seda proovinud teha, siis pärast seda ma ei hakkagi ootama, et need inimesed, kes tunnevad ennast võib-olla kuidagi riivatuna etnud Nad tahavad mulle edaspidi näiteks tere öelda või, või tahavad üldse minuga ühes seltskonnas. Ma olen sisemiselt endal vaimu valmis pannud sellele, et võib-olla tõesti mõni inimene enam edaspidi mulle tere ei ütle. Sa ütle selle 20.-st 20 esimeses sajandis kirjutada on raske, sellepärast et me räägime asjadest, mis on meile väga lähedased, aga ega nüüd kõik see meile nii väga lähedane ka ei ole. Sa oled korduvalt rääkinud, et sul on üks plaan ikkagi kirjutada, aga üks ajalooline romaan vast võib vist öelda vähemalt 20. sajandi kõige kuulsamast tallinlasest kyll pean silmas idaalade ministrit Alfred Rosenbergi. Kuidas see plaan edeneb? Kui ma nüüd ütlen, et šokolaadis printsis on tegelikult nagu, ütleme, ava avakäik tehtud selles ettevõtmises, et üks, üks ettur on nihkunud malelaual paar ruutu edasi, seal kirjeldan, kirjeldan ühe kirjandus afia risti katset ajalehe toimetusele ära müüa, Alfred Rosenbergi päevikut. Seal muidugi võltsing, aga küllaltki osavalt tehtud, jääb seal vahel ühe väikse detailiga. Ja see, mis ma seal kirjeldan, et et see võib-olla sisse juhatas ühele järgmisele romaanile, kus võib-olla osaliselt isegi on samad tegelased, kes šokolaadist printsis ja kus siis tuleb, tuleb juttu sellest, et et kui Alfred Rosenberg oleks kirjutanud päeviku, siis mis, mis seal poleks võinud olla. Nüüd siis mingi selline fiktsioon, mis võiks olla kuidagimoodi vabalt hõlju siis noh, selle šokolaadi printsi maailma vahel ja siis teise maailmasõjas tegelikult juhtunu vahel. Et mul on, mul on selline plaan küll ja nagu ma ütlesin, et mul on, osaliselt on, ma kavatsen seal kasutada ka neid samu tegelasi, kes šokolaadist prints-is on. Et selles mõttes ei oleks selline romaan, mis ei räägiks mitte ainult 40.-te aastate esimesel poolel juhtunud asjadest okupeeritud Eestis või siis natsi-Saksamaal, vaid rääkis ka sellest, mis siinsamas Eestis toimus, ütleme 20. sajandi lõpus, 21. sajandi alguses. Kas sa näed siin seost? Ma ei näe siin seost, aga mind hakkas paeluma lihtsalt see võimalus, et et Alfred Rosenbergi päevik leitaksegi üles ja siis ja mis, mis seal siis olla võiks. Sest eks need selliseid selliseid päevikuid või mingeid selliseid ajaloo allikate otsimise tuhinas on meil siin olnud olnud ennegi, et vaat kui tore oleks, kui saaks, ikkagi leiaks selle grotesk, eks ole, Lembitu päeviku, mis kirjeldaks asja kuidagi hoopis teistmoodi, kui Henrik oma kroonikas seda tegi. Aga mis sa arvad, kas Alfred Rosenberg ja temaga seonduv, kas see on selline teema, mis kuulub nüüd juba sellise, kuidas öelda ajaloolisi humoristika valdkonda või on see siiski veel selline keeruline ja valus ja tõsine asi, millega tegelemist tuleb ka suurelt ja tõsiselt suhtuda? Mina võtan seda teemat väga tõsiselt, kuigi seal muidugi võib seda kirjeldada, aga tõesti sellises protees grotesk, sõna võib-olla isegi peab, kuid see ei muuda seda teemat kuidagi vähem tõsiseks. Sest mul on üldse tunne, et Alfred Rosenberg on kuidagi nagu Eesti rahva alateadvuses pidevalt olemas olnud. Et omal ajal, kui ma ülikoolis veel õppisin Rosenbergi suurt midagi teadnud, siis need mõned, mõned minu ülikoolikaaslased, kes olid õppinud kas reaalkoolis või siis olid õppinud Gustav Adolfi gümnaasiumis. Tookord küll neid nimetati esimene keskkool ja teine keskkool sest nemad tahtsid päris hästi, kes on Alfred Rosenberg, nad teadsid, et ühes koolis oli Donald joonistamisõpetaja ja teises koolis oli toonud nende nii-öelda suur koolivend. Teadmine on olnud alati olemas ja selle teadmisega mul on tunne, et nagu ei osata midagi nagu hästi peale hakata. Mul on tunne, et selle üle tuntakse isegi kuidagimoodi nagu salamisi, nagu uhkust, et vaat kus, vaat kus ikka võimas võimas kaasmaalane on meil kunagi olnud. Ma olen täitsa nõus, et et ei ole siin häbeneda midagi, tuleb seda tegelast avada, tuleb teda kirjeldada omaenda, just nimelt suure kaasmaalasena, kellel ilmselt olid mingid soojad tunded ikkagi Tallinna linna ja oma vana kodumaa vastaja, kellel noh, see on nüüd minu fantaasia, kellel olid ka suured plaanid siis kui oleks Saksamaa võitnud selle 100, et mis siis kõik oleks Eestis juhtunud. Milline neidis, neidis, aarjalik, selline ala oleks siia siia tekkinud tekitatud. No nüüd, minul tekib juba soov seda raamatut lugeda, nii et lubada sa oled sa välja käinud, ma soovin sulle Andrei ainult jõudu ja ma tänan sind selle vestluse eest. Ma soovin ka seda, et inimesed loeksid šokolaadist printsi. Minu meelest on see väga huvitav raamat, kuigi kohati tõesti väga valus, aga samal ajal kohati ka väga naljakas väga groteskne, väga otseütlev. Andrei saate lõpu valisid sa veel ühe muusikapala, milleks on vähemalt sama suurt klassika kui see, mida me enne kuulasime. Nimelt võlli džiip oli 1978. aasta hitt, IMF-i jäi. Kas sa soovid selle kohta ka mõne sõnaga öelda? Jah, et kuna selles romaanis küllalt tähtsat osa mängib, siis nähtus nagu Eesti üliõpilaste ehitusmalev, millest ma ka väikse sellise lõigukese ette lugesin siis sedasama Vilshiilitš viipel hiti baasil on kunagi komponeeritud ka üks väga kuulus õuelaul. Minu meelest oli see 1981. aastal ühel ühel kokkutulekul esimest korda kõlas, tookord sai eue 18 aastaseks oma loomise hetkest, mis oli muidugi suur pidu malevlaste hulgast, naljatleb, et need on eluetäisealine võib osta poest napsi, teha suitsu. Ja siis umbes sellel sellel, selles selles vaimus tehti ka laul ja siis nagu paljude nende malevahittide puhul oli meloodia või viis, võeti siis ühelt olemasolevalt hittilt juba ja siis lihtsalt sinna juurde juurde juurde, siis mõeldi eestikeelsed sõnad. Ja see laul, mis praegu kõlama hakkab, et noh, et see oli selline eestikeelses variandis oli selline suur suur. Selline rock rõkkab rõõme õue täisealiseks saamise puhul. Aga meie kuulame originaali veelkord, aitäh, Andrei Hvostov. Mina olen Peeter Helme ning loetud ja kirjutatud on taas eetris nädala pärast.