Kohvik oli rahvast täis nagu alati. Õhus hõljus värskelt jahvatatud ubade aroom, kostis muusikat, kelnerid kiirustasid saali ja köögi vahet, näpus koogitaldrikud ja tassid. Saal meenutas, sumisevad mesilastaru. Rudolf Akmanni tervitati mitmelt poolt. Kiiruga saabunud kelner juhatas nurgalauda, mida oli otsekui nende tarbeks hoitud. Peagi jõudsid kohale hõrgud moorapead koos aurava kohviga. Mõni aeg hiljem liitusid nendega ka üks nooremapoolne kunstnik ning etenduselt saabunud näitleja, kes asus eelkõige Liidjale tähelepanu pöörama. Vaadake, preilid, teie oma noormeestel südant ei murra, lausus lõbusas tujus Akmann. Muidu nad võtavad kätte ja lasevad endale kuuli pähe. See praegu kangesti moes. Kas te peate silmas seda eelmise nädala lugu, täpsustas noor kunstnik. Seda või teist või kolmandat sõnasakman. Ma ei saa aru, mis rumal mood see niisugune on. Muudkui tulevad restorani ja kõmmutavad kuule pähe. Eks õnnetu armastus ajab ikka hulluks, arvas näitleja seepeale. Õnnetu või mitte, aga milleks teistel söögiisu rikkuda, põrutas Akman. Edasi läks jutt juba Soome ohvitseridele ja vene päritolu kokkadele. Need liikus pealinna restoranides hulgaliselt ning nende kohta teati alati mõnd lõbusat lugu. Akmani noorem kolleeg asus jutustama paari päeva eest juhtunud seika, kus üks purjus mundrikandja nõudis too Nordist sissepääsu nii endale kui oma hobusele. See joobnud lärmamine erutas vaese looma nõndaviisiülesed, too tõusis tagajalgadele, viskas ratsaniku maha ja kihutas minema. Jutt ajas laudkonna lõbusalt naerma. Kuigi kõik võinuks halvasti lõppeda. Teati rääkida, et üks tuntud maadleja püüdis perutava suksu kinni ja ka ratsanik magas end viimaks kaineks. Jutumelu keskel tundis Emmy, kuidas Alex pani käe vaikselt tema oma peale. Ta pihku oli soe ja pehme. Korraks mehe käsi siiski võpatas. Emmy märkas, et Alex ajas end sirgu, kui üks armilise näoga mees nende lauast möödudes hetkeks seisatas ja teda pika pilguga mõõtis. Kumbki tervitanud teist. Kes kurja näoga mees oli, uuris Emmy. Ah, oli üks kunagine koolivend, pomises Aleks sõnu otsides. Hoiakutest ning pilkudest võis järeldada, et kindlasti polnud tegu sõpradega mõlemale paistesse kohtumine, pigem ebameeldiv. Kas me võiksime hoopis jalutama minna? Küsis Alex sosinal. Muidugi võime, noogutas Emmy. Nad tõusid puterdades lahkumise selgituseks ebamäärase vabanduse kodus ootavate kohustuste kohta. Märgates seejuures teiste kavalaid pilkusid. Aga see ei lugenud miskit arvaku, teised, mida tahavad. Aleksei aitas Emmile mantli selga, noogutas kõigile hüvastijätuks ning ostis enne väljumist veel kirsikoogiga kaasa. Hiljem võtsid nad sellest vaid suutäie, ülejäänu said tänaval hüplevad varblased. Väljas oli jahe ja hämar. Üle pimeneva raekoja platsi jalutades suundusid nad Oleviste kiriku poole, et sealt edasi Rannavärava kaudu mere äärde minna. Nad jalutasid aeglaselt, ühe sõrmed arglikult teise sõrmedest sooja otsimas. Jalgade all krabisemas koltunud lehed ning peade kohal kraaksumas varesed. Nad vaikisid enamiku osade eest, kuid see ei häirinud kumbagi. Nad lihtsalt vaatasid iga natukese aja tagant teineteist, et olla kindel. Ta on olemas. 1935. aasta esimene pool. Tol hommikul oli veidi lund sadanud, see kattis maad õhukese pitslina. Ennelõunaks tuli aga välja päike, sulatades valge kirme vähehaaval veeks. Kõik auras ümberringi. Puude raagus oksad olid veepiisku tihkelt täis nagu väikesi pärleid, mis etendasid valguse käes. Õhus valitses mingi omamoodi pidulikus. Seen pildil seisavad tulevased kunstnikud, rääkis Akmann sel päeval uhkelt. Tema õpilased, nende seas ka Emmy, jätsid tööd pooleli ja sättisid end juhendaja ümber rivisse. Vennad Parikased olid saabunud koos fototehnikaga Akmani ateljeekooli, et seal pilti teha. Maja peremees oli vennastepaari lähedane sõber. Enne kui päris pildistamiseks läks, heitsid nad mõnda aega omavahel nalja. Ettevalmistusi tehes paluti neil korduvalt koomale tõmmata, et kõik ikka kenasti kaadrisse mahuksid. Lühemad pandi istuma, pikemad nende taha seisma. Seltskonna keskel istus harjatud habeme ning puuriva pilguga Akman, kes oli ettevõtmise tähtsust rõhutades parima pintsaku selga tõmmanud, seljajoonlauana sirgeks ajanud ja lilleõie nööpauku pistnud. Tema sõnul pidi sellest sündima ajalooline foto, mida vaatavad veel nendele lapselapsedki. Aga erinevalt õpetajast polnud mõnel teisel sugugi lihtne õiget asendit leida. Toolil istuv MI proovis alustuseks üht külge ette keerata, tõstes jala üle põlve kuid libistas selle maha tagasi. Ka käsi polnud kuhugi panna. Ta tundis end pildistamise ajal sama veidralt nagu tookord plikana, kui talle seoti suur tutt pähe, viidi fotograafi juurde ja valmistuti tema surmaks. Aparaadisähvatuses oli midagi lõplikku ning halva endalist. Midagi, mis kiskus sisemuse krampi. Ja seepärast mõjuski ta fotodel kivikujuna, silmad pärani ja hirmunud otsekui küsides, kas see nüüd jääbki viimaseks. Tegelikult polnud muretsemiseks põhjust. Tal oli igati õigus seal teiste seas istuda. Temast oli saanud ateljeekooli õpilane. Ta võeti kiiresti omaks. Jah. Tal oli meeles see esialgne kõhklus, mis tabas teda ateljee ukse taga, nii et ta hoidis kätt pikalt lingil julgemata edasi astuda. Korraga tuli hirm, et kaua endas kantud unistus osutub õhumulliks. Et ta mõistab peagi, kuidas tal pole annet. Pole kätt, pole silma mitte kõige vähematki. Aga vaatamata kõhklustele sujusid õpingud kenasti palju paremini, kui ta oleks osanud arvata. Isegi õppemaksu osas tegi Akmann mitmele õpilasele soodustust teiste hulgas Emmilegi. Ateljees valitses sõbralik ja sundimatu õhkkond, millega ta tahtis kangesti kaasa minna ning selle täieõiguslikuks osaks saada. Unustage kõik ülejäänu. Tähtis on vaid praegune hetk korda Sakmann ateljees sageli ringi jalutades ja nende töötegemist jälgides. Emmy ebalus kadus kiiresti. Akmani majas hakkasid ta käed kui iseenesest liikuma. Mõnikord tekkis tal tunne, et ta käed kuuluvad kellelegi teisele. Ärge otsige kontuuri, püüdke ikka tervikut haarata, õpeta Sakman. Neid soovitusi järgides töötasid nad väsimatult tundide viisi. Õpetaja ei surunud midagi peale, vaid innustas pigem oma vaistu usaldama. Mõnikord jäi mulje, et Akmann pelgas tõsimeelsust. Kui ta juhtuski midagi veidi rangemalt ütlema, pehmendas ta oma sõnu talle omase poisilik uitsitamisega. Otsige ikka seda ainukordset midagi, mis kohe kätte ei paista, rääkis ta. Hoogu minnes. Vaadake hoolega inimese nägu, seal on kõik tema saladused kirjas. Sedasi üheskoos töötades õppisid nad üha enam oma silmi usaldama. Nad lasid end pilgul juhtida ega mõelnudki muule. Ateljee seinte tagune maailm hajus neil tundidel teadmatusse. Ajataju jättis neid maha. Jäigi ainult lõuend ja söetükk või pintsel. Kuni hetkeni, mil õpetaja teatas, et tänaseks aitab. Pärast joonistamist kutsus Akmaneid sageli alumisele korrusele kohvi jooma. Talges alalõpmata külalisi. Kohati tundus, et ta ei osanudki päris üksi jääda. Pealegi ei leidunud inimest, kes poleks Akwonile huvi pakkunud. Ta leidis alati mõne teema, millest rääkida või mille üle diskuteerida. Tema ergas vaim tahtis kõigest osa saada. Pildistamispäeva õhtul tähistati Rudolf Akmani sünnipäeva, kuhu lisaks õpilastele saabus hulk sõpru ning kunstihuvilisi. Maja seinad riputati õpilaste töid täis, nii et külalised tulid kui näituse avamisele. Seinal rippus kahjuks Emmy pilt. Kuigi ta ise poleks söandanud seda veel avalikult näidata, arvas õpetajat. Pole häbeneda miskit, las külalised näevatuda kottis pükste ja soniga poissi, kelle Akman ühel hommikul heinaturult otsestuudiosse tõi. Esialgu ei julgenud marakratt sõlmegi tõsta toetudes arglikult seina najale ning põrnitses põrandat. Hiljem sulaste tasakesi üles. Isegi muigas natuke, kuigi silmad jälgisid ärevalt ümbrust. Just selle ärevuse ja umbusalduse maailma suhtes tabas Emmy kõige paremini ära. Poisi keha oli valmis jooksu pistma. Ta jalad teadsid hästi, kuidas elu eest Liiduda ja end vajadusel ohu eest kaitsta. Hoidke oma silmad, poisil mitte paberil, manitses neid Akman peljates vist isegi, et jõnglane kaob enne, kui keegi jõuab teda jäädvustada. Selle määrdunud põskedega agulikraade pilti vaadates tajus MI endas hellust tõusmas. Ta oleks tahtnud pildile ette seista ning poissi seljaga varjata, et võõrad pilgud talle liiga ei teeks. Muidugi oli see mõte naeruväärne ning tulenes ilmselt pulbitsevast ärevusest, mis sundis Emmit iga kord pead pöörama, kui saabus uus külaline. Tema silmad otsisid tuttavat kuju. Kuhu ta ometi jäi? Akman ütles, et Alex ühineb nendega. Kas midagi tuli viimasel hetkel vahele? Kas ta ei saanud koju sõita? Emil polnud aimu, Nad olid kontserdile järgnenud nädala jooksul vaid paaril korral kohtunud. Hiljem sõitis Aleks õpingute raames mõneks ajaks Võru kriminaalosakonda, et oma tulevase ametiga lähemalt tutvust teha. Ta saatis sealt mitu kirja, lubades koju jõudnuna Emmiga ühendust võtta. Lootus tuksles naise meelekohtades üha tugevamalt. Iga ukse paugutus panime õpetama ja pilku pöörama. Millal. Millal ometi? Lubage ma tutvustan teile preili annat, äratas Rudolf Lagman teda mõtetest. Kunstniku kõrvale seisis kergelt lokitud juustega heledapäine tütarlaps, kes ulatas naeratades käe. EM-il polnud aimugi, kellega tegemist. Nende pilgud kohtusid, nad noogutasid peaaegu üheaegselt, uurides teineteist huviga. Preili Anne oli mõnda aega välismaal, jätkas maja peremees. Me tundsime temast kangesti puudust, aga tema oli meilist juba sootuks unustanud. Elegantses siidkleidis külaline raputas muiates ja neile julgelt otsa vaadates pead. Tema silmad lõid rõõmsalt sädelema, puhkes naerma. Oh, seda ma küll ei usu, lausus anna käega lüües. Herr Akman leidis endale kindlasti juba tosinate kaupa uusi lemmikuid. Eks ole, nii? Viimase lause juures pöörduste pilk vilksamisi EM-ile, kes kehitas naeratades õlgu. Kunstnik turtsatas silus habet ja vangutas pead. Iseteadva ilmega Anna kuulus tema õelaste lähimate sõprade ringi ja oli salongis oodatud külaline. Akman selgitas, et anna oli koos tema õetütrega gümnaasiumis käinud ja lisaks ühelt lootustandvalt pianistina klaveritunde võtnud õppides osavalt neljal käel mängima, mida nad salongi külaliste rõõmuks teinekord näitasid. Aga preili Anna oli vahepeal Stockholmis, lisas ta. Ma õppisin rootsi keelt, noogutas neiu. Mu papa pead karusnahaäri ja tal on sealkandis mitmeid kundesid tekkinud. Ma püüan teda omalt poolt aidata. Muide, preili Anna on samuti suur kultuurihuviline, täheldas hakkmann. No teie ise süstite meile seda pisikut sisse sõnasanna lõbusalt. Eks ma püüan, muheles kunstnik. Meist võivad peatselt sugulased saada. Tõesti? Jah, sõnas MI mõtlikult, ise vilksamisi ust jälgides. Päris sugulased vast mitte, aga täpsustas Anna kergelt punastades kaudselt siiski harva. Sakman oleks, on ikkagi minu õepoeg. Kas te peate silmas Aleksandrit? Küsis Emmy sisemiselt lõpetades teda ikka, noogutas kunstnik. Minu õetütar Helmi on preili Anna ammune sõbratar ja Alex omakorda. Aga eks anna võib sellest ise täpsemalt rääkida. Otsekui juhust kasutades kiirustas Akmann uksele saabunud külalisi tervitama jättes kohmetuks muutunud neiud teineteise vastu seisma. Emil langetas pilgu märgates kiviga sõrmust. Käsi sirutus isegi tema poole, et ta näeks ikka selgelt ja saaks aru, millega tegemist. MI sundis end vägisi naeratama. Pomisedes vist midagi õnnitluse laadset, kuigi kõris hakkas pooma kõrvus kohisema ning põrand lainetas jalge all. Hanno rääkis edasi, kuid emme ei suutnud tema juttu enam jälgida. Nii et lõpuks tekkis ebamugav vaikus. Olgu peale, ma lähen, tervitan teisi ka, lausus anna, lahkus. Salongis valitsev jutusumin muutus Emmy jaoks äkki väljakannatamatuks. Isegi aknast kostev koerte haukumine kajas üha kõvemini kõik valjenes ja valjenes. Tal tekkis soov käed kõrvadele panna ning minema joosta. Ükskõik kuhu. Igal pool oli parem, kui seal niimoodi juhmine seista. Ta süda peksis käe, pigistasid emme tõmbas sõrmed rusikasse, küüned tungisid pihkudesse, kuhu jäid punetavad vermed. Teda oli lõksu püütud ja jalad alt löödud. Miks hakkama, seda tegi? Kas tõesti kiusuks? Miks te selle kohta varem ühtegi vihjet ei andnud? Kas teistel lootustega mängimine pakkus tõesti mingit veidrat lõbu? Salongis ringi vaadates märkas emmed, köögist saabusid auravad kandikud ja külalisi paluti lauda. Oli viimane hetk lahkuda. Ta pidi vaikselt ära kaduma, märkamatult ukseni jõudma. Aga samal hetkel nägi ta uksel tuttavat kuju, keda tema silmad olid kogu õhtu kannatamatult otsinud. Aleks seisatas lävel. Ta ilme kivines. Paistis, et ta taipas olukorda. Nad vaatasid teineteist tummalt. Seejärel Jemm pilgu maha tajudes, et teine oli tema peale palju mõelnud. Aleksei silmis oli hetkeks peegeldunud Too sekundi pikkune rõõm, mis kerkib üles siis, kui õnnestub näha kedagi, kes keerleb pidevalt su mõtetes. Sellist rõõmu ei saa peita. Nii ka seekord. Köögist saabusid üha uued toiduvaagnad ja külalise kogunesid laua ümbersünnipäevalapse auks tõsteti juba tooste kimbatuses, EM-ile ei jäänud üle muud kui ühe kursusekaaslase kõrvale maha istuda. Lasta veiniklaas, täita see masinlikult suu juurde, tõsta seeria pühenduste söömisele, mäludes iga suutäit erilise hoolega kümneid kordi järjest, enne kui suutis neelatada. Akmani salongile omaselt sai vestlus kiiresti hoo sisse. Räägiti kord ühel kord teisel teemal, kuni üks külalistest tõusis kõne pidamiseks püsti. Kõik vaatasid tema poole. Ainult Emmy hoidis pilku taldrikul. Kõneleja istus Alexile nii lähedal, et nende silmad oleksid paratamatult kohtunud. Aga see, kes EM-ile üle jõu Kui esmane nälg oli kustutatud, avaldas maja peremees soovi veidi klaverimängu kuulata. Nende seltskonnas istuvat kaks tütarlast, kes oskavad neljal käel mängida. Kunstniku õetütar Helmi koos sõbratar on, aga ei lasknud end kaua paluda. Nad võtsid klaveri tagaistet, hõõrusid sõrmed soojaks ja alustasid. Osa seltskonnast sättis end klaveri ümber laulma. Aga laulmine ei saanud veel õiget hoogu sisse, kui tekkis ärev sumin. Külalised vaatasid ringi. Ruumi imbus kuskilt vinguhaisu, mis läks üha tugevamaks. Äkki kõrbes midagi köögis. Või tuli hais õuest. Näost kaameks muutunud hakkmann tormas olukorda kontrollima. Vaevalt oli ta jõudnud koridori ukse paotada, kui selle vahelt paiskus sisse paks suits. Kahtlemata kuskil põles. Tekkis segadus, tõusis kära, avati aknaid ja haarati vaipade järele, et nendega leeke summutada. Mõned härrad kahmasid tule tõrjumiseks laualt morsikannud ja veeklaasid. Osa külalistest krabasid mantlid, joostes ummisjalu uulitsale. Meie naabrite korter põleb. Hüüdis hakkman söögisaali tagasi jõudes võtke kõik maalid seintelt maha ja tassiga õue. Kunstniku pilgus peegeldus õud. Ta oli seda varemgi läbi elanud. Nooruspõlves hoidis ta oma maale sõbra juures, kus puhkes ühel ööl tulekahju. Tookord ei õnnestunud ühtegi pilti päästa. Painaja jälitas teda unenägudes aastaid. Seda oli võimatu uuesti üle elada, pigem juba ise sisse põleda, kui lasta loomingul taas hävida. Akmani jooksis pikemalt mõtlemata ülemisele korrusele, kiskus pilte seintelt maha, kiirustas nendega alla ja ladus neid üksteise järel külaliste kätte. Viige need kohe õue, enne kui nendega midagi juhtub. Panusta hirmunud häälel. Ruttu-ruttu-ruttu. Vingu käes läkastavad külalised, tõmbasid mantlid selga ja ruttasid uulitsale, kus tekkis veider vaatepilt. Hanereas seisvad kujud, mõnel juuksed või mantlihõlmad tuules lehvimas, kuid kõigil ühtviisi maalid käes. MI surus vastu rinda paari väiksemat pilti, silmitses põleva maja ees kasvavat tammepuul olid küljes vaid mõned üksikud lehed. Need kõige visamad, mis ei kavatsenudki alla anda klammerduda jonnakalt okste külge, et seal kuni kevadeni vastu pidada. Lõpuks nägi ta teispool uulitset Alexit. Mees vaatas tema poole, pelgus, soov viimaks ometi rääkida. Aga ta silmad ootasid kutset. Nende vahel laius vaid kümmekond sammu. Kuid MI pööras pilgu mujale. Peagi saabusid pritsumehed ja külalised aeti kustutustööde ajaks majast eemale. Emmy sundis end liigutama. Ta käed olid muutunud tundetuks. Ta keha läbisid üha uued värinad. Ta oleks pidanud endale sooja tegema, jalalt jalale hüppama või käsi vastu külge lööma. Aga tema suutis vaevu paigalt nihkuda. Tulekahju saadi üsna pea kontrolli alla. Kunstniku naaberkorteris tassiti põlenud mööblit välja. Süüdati paberisse rahustada pingul närve ning arutati põlengu põhjuste üle. Õnneks pääses Akmani ateljee siiski suurema kahjuta, vaid aknad vajasid pesemist ja ruumid kõvasti tuulutamist. Aga ei midagi hullemat. Peoperemees jälle heas tujus ja tegi ettepaneku pidu kuskil restoranis jätkata. Osa külalistest läkski temaga kaasa. Samas telliti troskad ka neile, kes eelistasid koju sõita nagu Emmy. Ta värises üle kere ega suutnud oma plaksuvaid hambaid enam kuidagi pidama saada. Külmatunne istus juba sügaval kontides. Öösel tõusis tal palavik. See sundis teda nädalateks voodisse jääma. Ta põdes kaua ja raskelt kuiv, kraaksuv köha ja palavik ei tahtnud kuidagi taanduda. Niiet papa hakkas juba lootust kaotama. Ometigi teadis haigevoodis lamav neiu kindlalt, et uuesti jalule tõustes lähete sama teed pidi tingimata tagasi ning jätkab poolelijäänud kohast. Haiguse esimesed nädalad olid eriti rasked, palavik tõusis alatasa 39 kraadini ja köhahood lõppesid mõnikord oksendamisega. Öösiti võis kuulda haige sonimist. Murelik papa istus ööde kaupa tema voodi kõrval kutsudes kaks eri tohtrite olukorda hindama. Esialgu kahtlustati bronhiidi, aga lõpuks öeldi, et tegemist on kopsupõletikuga. See ajas papa hoopis ärevile. Kõik kopsudega seotu tähendas tema jaoks surmaohtu. Ta valvas tütart veelgi suurema pühendumisega, et kõik ei läheks nii, nagu läks. Naisega. Tööle minnes palus August naabreid, et need hoiaksid haigel aeg-ajalt silma peal. Teise nädala lõpuks hakkas olukord siiski paranema. Papa julges end üle pika aja kõrvaltoas voodisse visata, kuigi jättis uksed vahelt lahti. Ka õhtuti istuste truult tütre voodi kõrval lugedes ajalehte ette või utsitada teda sööma. Kuigi mõlemaga oli häda. Emmil polnud isu ja lehtedest tuli tikutulega otsida vähegi lõbusamaid lugusid. Papa vältis negatiivset vaadates mööda nendest lugudest, mis rääkisid majanduse jätkuvalt kehvast seisust ja tööpuudusest. Nagu neistki, kus kirjeldati põllumeeste kitsikust mis sundis neid kraami poolmuidu ära andma. Sest rahva ostujõud oli endiselt madallehtedes ilmusid pidevalt kuulutused, kus teatati haamri alla läinud talude müügist. Lugemisel pidid kõvasti laveerima. Linnaski polnud seis parem, ärisid pandi kinni ning inimesi saadeti maale hädaabitöödele kas metsasihte rajama või soid kuivatama. Talvel läks seis eriti trööstitumaks. Räägiti, et olukord siiski paraneb. Keegi ei teadnud, kus täpsemalt, aga sedapidi homse nimel uskuma. Seepärast jutustaski august pigem naljalugusid kas mõne voorimehega juhtunust või sellest, kuidas hoogu koguva nimevahetuse käigus said libe nõudest õrnad lillekesed ning tuul pahhidest targad, tõeleiud papa paniga naabritele südamele, et need haiget ei kurvastaks, vaid püüaksid tal tuju tõsta. Seda järgides luges naabritädi EM-ile alatasa ette tutvumiskuulutusi, kus jõukad härrad otsisid abiellumise eesmärgil kauneid neiusid. Emmitajasse kangesti naerma. Kuigi hiljem üksi jäädes hiilis mure ikkagi ligi. Iga voodis lamatut päevaga puges töö kaotuse hirm üha enam Emmile hinge. Ta teadis, et advokaat Bergson on vastutulelik mees, kes võimaldas teha paberitööd nii varastel hommiku kui ka hilistel õhtutundidel. Aga töö aina kuhjus. MI asemele võidi palgata kedagi teist. Tahtjatest polnud puudust. Kust sel juhul elamiseks õppimiseks raha leida. Mitte kuskilt. Sellele mõeldes püüdis Emmy teise nädala lõpus jalule tõusta, et naasta tööde juurde. Aga iga kiirem liigutus pani pea ringi käima ja õhtuks tõusis palavik. Meeleolu muutust usaseks. Seda märgates võttis papa ääri-veeri jutuks ühe asjaolu, lootes tütre mõtteid mujale viia. Üks noormees käis sinu järele küsimas, lausus ta otsekui muuseas. Noormees korda Semm mõtlikult. Jah, sihuke tumedamat, verd ja pikka kasvu, kirjeldas August. Või nii, juuksed olid üle pea kammitud ja natuke laines. Ja jah, ma tean. Saatis sulle õunu ja õunu. Ja Komdake, ma jätsin need puhveti peale. Saadetise järele rutanud isa poetas tagasi tulles Emmilega ühe kirjakese. Haige hoidis seda veidi aega sõrmede vahel, aga avama ei hakanud. Ta pistis ümbriku sõnagi lausumata padja alla. Kas kutsun ta järgmisel korral tuppa, uuris papa. Ei, ma praegu veel ei tahaks. Nojah, eks sa oledki veel nõrk, pead veel kosuma. Mõne aja pärast kosus GM sedavõrd, et suutis jälle tööl käia härra personali arusaaja mees ega jätnud teda eemal oldud aja tõttu tänavale. Emmegi püüdis väsimust trotsides üha rohkem ära teha, et paberimägedega järje peale saada. Ka ateljeekooli oodati teda tagasi. Paistis, et elu hakkas taas sujuma. Ainult enesetunne püsis hõredana, just nagu oleks ta varjusurmast tõusnud. Papa oli jätkuvalt mures. Linnas levis kuuldus tüüfusepuhangust ja peagi ilmusid ajalehtedes ärevad pealkirjad, mis kuulutasid tühjusesse. Haigestunute hulk kasvab iga päevaga. MI püüdis papad küll rahustada, lubades päevapealt loobuda piimast, mille kaudu kuri tõbi ringlema pääses.