Ühel õhtul koputas keegi ootamatult nende uksele. Koputus kõlas võõralt ja isegi ametlikult. Emile tundus, et ükski naaber nii ei koputa. Ta pidas endamisi aru, kas minna avama või oodata, kuni võõras lahkub. Koputus kordus. Järelikult loodeti ta sisse saada. Järgnes uus koputus. Emil ei jäänud üle muud, kui uks lõpuks avada. Lävel seisis kohmetu Alex külmast punetavad käed kramplikult papist karbi ümber. Nad vaatasid teineteist tummalt. MI astus paar sammu tagasi otsekui teist edasi paludes. Alec sisenes hämarasse koridori. Ma tõin Faiznerist mõned koogid, lausus ta karbikest ulatades. Astu edasi, ma keedan teed, noogutas Emmy. Kuidas tervisega lood? Aitäh, juba parem. Kas isa rääkis, et ma käisin sinu järele küsimas? Jah, rääkis küll. Sa oled mu peale väga pahane. Kas peaksin? See ei olnud minust aused, ma sulle rääkimata, jätsin, aga. Aga see juhtus nii ootamatult, ma kaotasin pea ega teadnud enam. Tee tahtsid lauale tõstnud Emmy, keeras sõnatult selja sättides veekannu tulele. Ma ei uskunud alguses, et sa meie tutvust üldse tõsiselt võtad. Mulle tundus, et sind huvitas rohkem hakkmoni stuudioja, sealsed inimesed. Tõesti? Jah. Ma sain alles hiljem aru, et eksisin. Tol õhtul seal Akmani juures. Kööki laskus vaikus. Emmy trummeldab sõrmedega kapil. Mis sest enam, lausus ta lõpuks. See asi tuleb niikuinii sinnapaika jätta. Toolilt püsti tõusnud Alex raputas mitu korda ägedalt pead. Ei, mina ei suuda sõnasta peaaegu sosinal. Aga sul on kohustused, tuletas Emmy meelde. Enam mitte, vastas mees. Kihlusega on nii, et see on nüüd katkestatud. See ei oleks anna vastu aus, kui me sedasi jätkaksime. Üllatunud ilmel mehele otsa vaatav Emmy püüdis kuuldud teadet pisut seedida ja hakkas teet tassidesse palama. Jah, aga ka mina jõudsin haiguse ajal pisut järele mõelda, sõnasta vaikselt. Mida sa öelda tahad? Seda, et ma ei saa kellelegi midagi lubada. Kööki tekkis jälle mõneks ajaks vaikus, enne kui MI asus katkendlikku lauset abili hinges kantud unistusi sõnadeks vormima. See polnud lihtne. See vajas veel settimist sõnastamist, aga tal ei jäänud üle muud, kui püüda end arusaadavaks teha. Andes mõista, et kunstnikuks saamise soov polnud mõni mööduv tuju, nagu arvas Paula tädi eiei. See kasvas üha suuremaks. Nii et võis juhtuda, et see välistab ülejäänu. Kõik selle, mida naistelt ju ikka oodati. Kulbid ja kastrolid, padjamustrid ja sokikannad. Külaliste vastuvõtmise diad, tubade kaunistamised, õhulised kleidid ja õhtu baleriinid. Abielus naine pidi eelkõige hoolitsema mehe eest, loobudes oma elust, kui tal juhtuski too varem olema. Proua pärusosaks polnud mitte söetükk, pliiats ja paber, vaid pitsid, satsid pärlid. Naisel ei kõlba käsi küünarnukini värviseks teha. Neil tuli küüsi lihvida ja käevõrusid kanda. Iga tõsine suhe jõuab kord abieluni, aga abielus ei saa kunst olla esikohal. Ei, proua huviks pidid saama see, kuidas suhkrupeedist siirupit keeta. Mitte valguse ja varju mäng neelab seda rohkem mahti mõeldagi kui ehk vahel pühapäeviti, mil naisuke seal oli lubatud ajaviiteks pisut pintsliga mängida. Aga pigem harrastuse korras ja muu näputöö kõrvalt. Muidugi teadis MI sedagi, et keegi ei oodanud temalt mingeid pilte ega maale. Oh ei, ikka abiellumist ja laste sünnitamist, aga emme tõmbas korraks hinge. Sisemine torm tuli kui paisu tagant, ta ei suutnud end pidurdada. Ta oleks otsekui tahtnud kogu maailmale teada anda, et ei pruugi nende ootustele vastata. Aleks kuulas teda vaikides, lastes rahus rääkida, ainult noogutas mõtlikult. Ilmata näoilme oleks reetnud kuuldu mõju. Lõpuks said Emil sõnad otsa. Nad istusid mõnda aega vaikides juues jahtunud teed. Kell tiksus õhtutundi akna taga pimedas. Viimaks tõusis Aleks püsti, vaatas Emile silma, teatades, et tema läheb nüüd koju. Aga tuleb peatselt tagasi. Öelgu Emmy mida tahes, tema tuleb ikkagi. Jutuajamisele järgnenud tundidel valdas Emmit tohutu kergendus. Aga järgmistel päevadel panite tähele, kuidas ükski asi ei edenenud ei tööl ega ateljees, kuhu ta taas tagasi pöördus. Mõtteainet takerdus, asjad kippusid käest kukkuma, pilk uitas sihitult ringi lugedes jäid sõnad õhku rippuma. Ta läks õhtuti üha raskema südamega voodisse. Ta viskles ööde kaupa küljelt küljele, püüdes lämmatada pead tõstvaid tundeid. Aga piisas tal vaid korraks unne suikuda, kui tunded võimust võtsid. Sea ta seisis, jälgides kannatlikul ja usaldaval ilmel maailma. Nii unes kui ka ilmsi õhkus Alexis säärast rahu, mida Emmy oli elus harva kogenud. Just hirmu puudumine tegi Aleksei nii ligitõmbavaks. Temaga paistsid kõik kartused asjatud, temaga koos võiks isegi maailma lõppu minna. Aga mis neid seal maailma lõpus ootaks? Kena kodune olemine, kilkavad lapsed ning kodanlik idüll. Ta ei võinud ja teisest endale tugisammas teha ise samaga vastamata. Kirglikud tunded need muidugi, aga samas ka teadmine, et ilma oma kutsumuse kunsti ta ei peaks seda kuigi kaua vastu. Mis koduhoidjad ja abikaasat võiks temast loota? Ausam oleks loobuda, milleks ta petab teise lootusi, kui pelgab juba eos, et ei suuda teda õnnelikuks teha. Algne ühtekuuluvushakkaks mõranema ning järele jääksid vaid kibedus ja pettumus. Ühelt poolt paistakski asi lootusetu. Aga teisalt sosistas üks hääleke emm peas üha uuesti, et just Alexiga suudaks ehk isegi temasugune õnnelikuks saada. Anna endale võimalus. Miski kinnitas seda tema sees üha jõulisemalt, nii et lõpuks ei suutnud ta enam tõde ja valet teineteisest eristada. Kõik kee sisemuses läbisegi. Selgusele jõudmata püüdis ta keskenduda tööle ja õpingutele, käis jälle innukalt ateljeekoolis, kuigi kippus endiselt väsima. Akman kirjutas tema veidi hajeviloleku pika haiguse arvele ega teinud asjast numbrit. Naljatades vaid paaril korral põgusalt, kui nägi teda tardunud pilgul ühte punkti vaatamas. Otsekui näeks seal midagi, mida teised ei näe. Ehk aimas õpetajaga põhjuseid, kuid ei võtnud neid kordagi jutuks? Isegi sel korral mitte, kui nad ühe modelli järgi akti joonistasid. Emmy käed ja silmad oli pealtnäha pildi juures, aga miski reetis, et mõtted viibivad mujal. Seda tajudes vangutas Akman pead. Ta ei osanud niisugust noorutamist lõpuni mõista. Ta ise leidis ennekõike tegutsemisest lohutust. Akva nõudes õpilasi pidevalt uutes oludes proovile panema, saates neid parki, tänavale ja mere äärde. Sinna, kust võis leida uusi elamusi, mida kunstnik vajas tema meelest kui õhku. Kõigest kaunist tuli osa saada. Olgu selleks tärkav loodus, uusim näitemäng või põnev maastik. Kõike pidi endasse ahmima. Just seetõttu korraldas Akman ühiseid käike kontserdile ja väljasõite loodusesse. Et nad õpiksid vaatama ja seejuures ka nägema silmadega joonistama ja tuhandeid toonivahesid tajuma et kogu ümbritsev ilm neid tõepoolest sügavuti puudutaks. Naisterahva puhul on väga oluline, et temast kujuneks iseseisev isiksus. Sõnasakman, kord Emmile, rõhuga. Sel juhul pole vaja karta, et ta hiljem oma mehe varjuks muutuks ja iseennast ära kaotaks. Akmani pulbitsev elujõud nakatas paratamatult kõiki, kes teda ümbritsesid. MI närvilisust taandus tasapisi, eriti joonistamise ajal. Lisaks hiilis kevad ligi. Päikse soojus lubas juba pargis või juulit seal visandeid teha, kuigi just õues viibides, tõstes temast taas pead. Seletamatu igatsus. Oli möödunud nädalaid ilma, et oleks oleks oma lubadust täitnud. Esialgu mõjus see isegi kergendusena. Kuid mõne aja pärast hakkasid Emmy silmad nagu iseenesest meest uulitsatelt otsima. Ta kuulates iga kord, kui koridorist kostis sammude kaja ja pööras tahtmatult pead, kui eemalt aimdust tuttavat tämbrit. Ta lootilise Takman teeb õepojast millalgi juttu. Kuid seda ei juhtunud. Kuni ühel kevadisel õhtul ootas Aleksander teda ootamatult advokaat Berksani kontori lähistel. Mees istus pargipingil, männioksad käes. Hiljem kimpu ulatades ütles ta, et need mõjuvad kopsudele iseäranis hästi. Nad jalutasid tol õhtul pikalt. Aleks jutustas politseikoolist ning eesootavast lõpetamisest. Nad arutasid tema töökoha valikuid ja plaani pealinna jääda. Mööda kevadist linna kõndides ja mehe juttu kuulates tabas Emmy end korduvalt suvele mõtlemast. Silme ette kerkisid valged ööd mererand, tantsuõhtut rannapargis. Ja muidugi päikesepruun suvesärgis Alex, kelleta polnuks ei tantsuõhtut ega rannaparki. Aleksei istus nii sügava lemmi vaimusilmas, et igatsus tema järele ähvardas mõistust röövida. Kui hakkas hämarduma, tekkis Alexil muret haigusest kosuvemm võib taas külma saada. Ta peatas kiiruga troska. Sõidu ajal hoidis ta naist kindlalt enda vastas. Läbi pimeneva linna sõites teadsid mõlemad sõnadetagi, et nüüdsest püüavad nad iga päev kokku saada. Tundus võimatu teist nägemata edasi elada. Kevade edenedes käisid nad üheskoos korduvalt mere äärest saabuvaid rändlinde vaatamas. Nautisid tärkavad loodust, kuulased konnakoore ja sõitsid ühel päeval ratastega isegi Keila-Joa mühiseva kose äärde. Nendest käikudest m appi suur hulk visandeid. Rannaäärsest kiviklibu sündinud paiselehed, päikese käes unelevad mardikad, urbadesse uppunut Kased ja krobelised kevadkonkritsad. 1936. aasta vennast räägiti linna peale alatasa kõiksugu legende ja lugusid, nagu nende kohta viisakamalt öeldi. Kuigi tegelikult oli see labane Clazz ja sosistamine, mida iga rääkija omalt poolt vürtsitas. Need jutud tegid Erna vallakule ammugi tuska. Õnneks kandsid nad vähemasti eri nime. Ta oli isegi abieluga, seetõttu osati kiirustanud. Sest kuigi üks oli parandamatu tuuletallaja ja teine kristlikke väärtusi hindav inimene, kes püüdis elada parimal võimalikul moel riivasid jutud paratamatult otsekui oleks temagi sellega seotud, mis venna elus toimus. Nagu oleks tema ahvatlenud vendal Aristama saatestada pikki ilma hulkuma Düsseldorfi, Peterburgi ja Pariisi, kus kõik õpingud ja koolid lõpuks pooleli jäid, rahad otsa said ning võlad üüratuks paisusid. Eriti magus teema oli muidugi naised nagu oleks tema üha uusi naisterahvaid venna käte vahele saatnud, kellega viimane ei mõistnud teha muud kui vallatleda ja pikki restoranide kabinette aeleda, et nad siis tüdinult hüljata. Üks skandaal järgnes teisele, kuni hakati rääkima ühe neiukese paisuvast kõhust. Too saadeti lõpuks siiski silma alt ära. Soome vennal polnud mõtteski abielluda. Selle asemel laenas ta hoopis kurat teab kust raha ja põrutas Itaaliasse, et punaseid pilvi ja siniseid silmapiire sirgeldada, veeni larpida, kaprile sõita ja Vesuuvi nõlvadel kakerdada. Erna mõtles tookord südametäiega, vend olekski võinud Vesuuvi kraatrisse kukkuda. Saabunuks vähemalt kohane surm. Muidugi palus ta patuste mõtete pärast juba õhtupalvuse ajal jumalalt andestust. Kuigi palvetamine ei vähendanud tema tuska. Miks teda niimodi nuheldi? Miks ta ei saanud rahus elada ja pidada pudupoodi, mille kohta polnud ju kellelegi etteheiteid. Erna osales nii kodukaunistamises kui karskusseltsis laulukooris ja kirikukogus. Aga ikka lohises üks taak tal järele, mis ei lasknud end seltskonnas väärikana tunda. Ikka istus ta sees hirm, et järgmisel hetkel võib uus ebameeldiv uudistada, jalust rabada. Ja eks rabaski. Just siis, kui ta jõudis venna suhtes käega lüüa, sest Rudolf Akmani ei suutnud taltsutada isegi nende isa, kes oli ometi lugupeetud suurtalunik ja mõistliku jutuga mees. Neil ei jäänud muud üle, kui juttude osas kõrvad sulgeda. Erna püüdiski seda teha, kuni selgus, et vennaga seotud hullused hakkasid teist teed pidi nende ellu tagasi hiilima nende oma poja kaudu. Esialgu palvetas Erna suuresti selle nimel, et hakkmani stuudios pilte sirgeldav neiu osutuks hetkeliseks kire sööstuks ja poeg võtaks mõistuse pähe. Katkestatud kihlust oleks kindlasti õnnestunud klattida. Nad oleksid papaga kaasa aidanud, kui poeg vaid mõistusele tulnuks. Erna püüdis Alexiga rääkida ja ärgitas papadki seda tegema. Aga papa ei võtnud vedu, lootes, et asi osutub ajutiseks tujuks. Ootame-vaatame, mida aeg toob, armastas papa öelda. Lisades juurde, et ilmas leidub koledamaid asju kui vanemate tahte vastu sõlmitud liit. Selline suhtumine ajas Herna marru. Ta eeldas abikaasalt tegutsemist, mitte poole silmaga ajalehe lugemist, kui kaalul oli poja edasine elumärgid näitasid, et Aleksei ei kavatsenudki oma valikust taganeda. Hoo, ei. See valik seisis sirge selja ja jultunud pilguga nende elutoas, endal kiviga sõrmus sõrmes. Kihlus oli saanud ametlikuks, asi oli pimedalegi selge. Seal tulevase ämma ja äia vastas seistes polnud MI tegelikult sugugi jultunud. Teda valdas lihtsalt enneolematu rahu. Ta teadis, et juhtugu mis tahes, nemad jäävad endale kindlaks. Just seda neil tuligi teatavaks teha. Kõik ülejäänu oli isiklik. Nad olid mõne päeva eest sõnatult kihlunud. Pirita jõe ääres jalutades pani meestele sõrmekiviga sõrmuse. Õnnelik emme ei saanud sõnagi suust ja kõik oli niigi sõnadeta klaar. Kui Alex tegi uudise vanematele teatavaks kumises kaupmees vallaku elutoas, samuti vaikus. Aga hoopis teistsugune. Tundus, nagu oleksid nad kõik mõne minuti hinge kinni hoidnud. Erne, ah, mis seejärel silmnähtavalt õhku, pomises midagi valmivast praest, mis tuli ahjust välja võtta ning läks otsejoones kööki. Ka papa vallak paistis üsna üllatunud ega osanud esialgu teha muud kui silitada oma kiilaspead. Aga ta kogus end ja otsustas olukorra lahenduseks kirsinapsu pakkuda. Pärast teist pitsi suutis ta juba sama sundimatult lobiseda kui pudupoeleti taga seistes. Kuigi teine laps ei jäänud ilma kolmandata. Aleks muigas. Papa pidi joomisega kiirustama, tema juttuvad, reetis mõningast peataolekut. Ehk oleks pidanud teatamisega ikkagi natuke ootama, mõtles Aleks endamisi. Ehk sujunuks asi valutumalt kui ka õde Helmi jõudnuks koju, sest tema oskus olukordi siluda ning vanemaid rahustada, suunates teravaks muutuva jutu õigel hetkel mujale. Aga Helmi oli sõitnud Tartusse, lubades alles paari päeva pärast koju naasta ning Alex ei mallanud oodata. Aleksei napsupõhjani naeratades julgustavalt Emmile, kes vaatas samal ajal üllatunud ilmel klaveril kõrguvad pronkspead, mida polnud varem märganud. Hoolimata vormitud lauplokkidest otsustava moega suujoonest ja tuba teravalt puurivas pilgust meenutas pronkskuju kahtlaselt maja peremehest. Kuju nõudlik hoiakkajad Emmile vägisi naeru peale. Tema pilku märganud papa sai hoobilt aru, milles asi. Ta jättis joomise pooleli, haaras kapilt esimese ettejuhtuva pitslina ja heitis selle kiiruga üle. Oma teisiku. Näost õhetama lüües pomises ta selgituseks, et tegu oli varajase juubelikingitusega, mille abikaasa mõned päevad tagasi koju tassis. Ei teagi, kust mammale idee tuli, aga hetk hiljem turtsatas, et kõik kolm korraga naerma. See jäigi sel päeval ainsaks naerupahvak uks. Uks avanes ja mamma Erna tippi siseteadva kassi kombel tagasi salongi kergitades kulme. Naermine polnud tema meelest üldse kohane. Ta vedas näole virila naeratuse, mis meenutas pigem närvilist haigutust ning palus kõiki söögituppa, kuhu nende koduabiline Linda oli katnud valge lina ja uhke portselaniga laua. Ärna ise kõndis kõige ees. Istuti lauda pakuti üksteisele auravaid, toidu vaagnaid, tõsteti sealt palasid ette ja asuti peale esmaste viisakuste vahetamist sööma. Taldriku kohale kummardunud Aleks mõistatas, kas ema kavatseb neid vaikimisega karistada. Lapsena oli ta seda koos õega tihti tunda saanud. Mammat võisid teinekord vihastada, aga pisiasjad. Kui keegi juhtus midagi valel ajal ütlema või söögi ajal kogemata luristama. Papa talus vaikust eriti kehvasti. Ta asus seegi kord ühte kaupluses juhtunud naljalugu rääkima, kui terna katkestas teda poolelt sõnalt vaigistava käeviipega. Kuulsin Alexi käest, et te olite läinud talvel pikalt haige, pöördus mamma pisut ootamatu teemaga Emmy poole. Jah, sain Akmani majas puhkenud tulekahju ajal külma, jäin kopsupõletikku, noogutas MI. Kas meie pappi köhib kah igal talvel, nii et maja vappub, täheldas perenaine. Pole see asi ühtegi nii hull, tõrjus papa. See sihuke väike köha. Aga näe, mina ei saa endale kunagi haigusi lubada, jätkas mamma. Eks sinul ongi meie peres raudne tervis, püüdis Aleks eelnevat siluda. Aga mis meie pudupoest muidu saaks, kui mina haigeks jääksin? Küsis Erna veidi ründavaldoonil. Kõik läheks puha pankrotti. Sina näed vist iga öösi pankrotte unes, täheldas papa endale pitsikest kallates. Kahvli poolel teel suu juurde peatanud Erna saatis mehele mürgise pilgu. Kas Alex on teile rääkinud, millise hirmsa tõve käes ta lapsena hinge vaakus? Ei, ta pole seda sõnagagi maininud, raputas Emmy pead. See inflouenza oli tõesti üks kole haigus, pomises papa pitsi põhjani uues. Mis sest vanast asjast ikka meenutada, sekus Alex. Aga minul seisab see surmatunnini meeles, teatas mamma rõhuga. Saalid tol korral vaevu viieaastane poisike. Me kartsime su elu pärast kangesti, noogutas papa mõtlikult. See neetud tõbi ajas tookord suure hulga inimesi hauda. Palusin iga issanda päev jumalat, et ta mu poja päästaks. Jätkazerna. Ma ronisin igal õhtul pööningule. Tegin lakaluugi lahti, viskasin põrandale põlvili ja palusin poole ööni. Kas me peame seda hirmsat asja nüüd siis söödi ahel meenutama, püüdis papa vestlust suunata. Muidugi peame, põrutas mamma. Kas sa ei mäleta, kuidas mul olid iga päev silmad nutust paistes? Mu laps oli mineku peal, ükski rohi ega arst ei aidanud, kõik paistis puha lootusetu. Täiesti kohutav. Erna erutanud silmad välkusid ning tema pea langes kuklasse nagu liigendnuga jäljendades filmidest nähtud dramaatikat. Aga ma sain siiski terveks, nentis Alex rahulikult söömist jätkates. Tänu jumalale ja minu palvetele, lausus ema taskurätikuga nina pühkides. No kui sa just tahad niimoodi uskuda, soostus poeg. Häiritud ilmega mamma, vallak vaatas pojale etteheitvalt otsa ja vangutas pead. Seal pööningul lubasime jumalale üht asja, lisas ta rõhuga. Ta pidas tähendusrikka pausi koondades endale küsivaid pilke. Ma lubasin, et kui mu poeg saab terveks, siis seisame oma elupäevade lõpuni selle eest, et tema elu ei läheks tühja, jätkas mamma aknasse vaadates. Papa tahtis midagi öelda, aga taas peatas teda abikaasa käeviibe. Ja et mu pojast saab õnnelik inimene, lisa Serna ühe hingetõmbega. Söömise katkestanud Alex naeratas lepitavalt patsutades lohutuseks ema kätt. Sel juhul pole sul põhjust muretseda, sõnas ta. Aga minu süda ütleb vastupidist, vastas mamma sõjakalt. Ta mõõtis lauas istujaid pika pilguga, ise samal ajal heitunut pead raputades. Kas te arvate, et mina teen Alexi õnnetuks, küsis Emmy otsekoheselt. Ruumi sigines pinev vaikus. Isegi papa katkestas söömise. Ma kardan seda tõesti, noogutas mamma vallak süngelt, kohates Ps rumalat juttu. Sa nüüd ajad, pomises papa häiritult. Alexit võiks oodata suur tulevik, tal oleks mitmeid võimalusi edeneda, jätkas ema. Aga tema kõrval peaks seisma naine, kes teda igati toetaks ja aitaks nagu preili Anna oleks seda. Mamma aitab sellest jutust, lausus Alex teravaks muutunud toonil ja vaatas emale pingsalt otsa. Tõepoolest, kas me võiks arutleda midagi meeldivamat, lisas papa midagi meeldivamat korda Serna õhku ahmides. Kas meie poja tulevik pole mitte kõige tähtsam küsimus oma tuleviku üle otsustama ikkagi ise lausus Aleksander rõhuga. Muidugi, kes siis tänapäeval enam vanemaid kuulab, sõnas mamma solvunult. Ta pühkis taskurätikuga nina ja vaatas pahaselt nohisedes aknast välja. Ma olen öelnud, et mina ei kavatse oma elu tühja hingega elada lausus Aleks mõlemale vanemale kordamööda otsa vaadates. Ega see ei olekski hea, noogutas papa. Ega keegi ei tahagi seda, pahvatas mamma, ent taas sirgu ajades. Aga mida sa siis tahad, mamma? Seda, et sa saaksid oma eksimusest aru enne kui hilja. Hüüatas Erna. Sa räägid minu tulevasest abikaasast, meenutas Alex. Ma palun jääda tema suhtes viisakaks. Tegemist ei ole mingi eksimusega. Mina armastan Emmit. Eks mehed ole naiste ilu suhtes ikka nõrgad, selge see, lausus ema. Bel kaob ju mõistus kohe peast ära, kui nad näevad mõnd ema. Sa tead väga hästi, et asi ei ole selles, katkestas Alex teda järsult. Aga elu ei seisa ainult tunnetel, hüüdis mamma ning mu süda ütleb, et see asi ei tähenda head. See kõmises kui ettekuulutus ja appikarje. Kui meeleheitlik püüdlus hävingut ära hoida. Kui terna umbusk ja vastuseis ei muutnud midagi. Mõni päev hiljem olid sooviavaldused perekonnaseisuametisse sisse antud. Kiriklik laulatus olnuks ehk pidulikum. Aga kuna nad mõlemad olid usuleiged inimesed, sobis ka ilmalik paaripanek. Pealegi polnud suuremat pidu plaanis. Raha nappis ning Aleksei tahtnud vanematelt toetust paluda, sest mamma seisis jätkuvalt nende abielu vastu. Süda ütleb, et see asi ei tähenda head.