Paaripanekule eelnenud jaanipäeval üürisid nad paadi, et koos teistega lahe peal sõuda ise õnnejoovastuses saateks rannalt kostev pillimäng ja laste kilkeid. Ülevas tujus Aleks isegi laulis EM-ile ja tema vimises kaasa istudes paadi põhjas, pea mõnusasti mehe süles. Jaanituli süüdati seekord meres asuva vana patarei varemetele. Keset merd põlev lõke mõjus kui müstiline ja kutsuv tuluke. Nad sõudsid kaua. Emmy olekski vist jäänud paati, suutmata mehest sammugi eemalduda just nagu oleks talle antud kohustus nende armastust varmalt valvata. Hiljem läksid nad veel Schmidti mäele, kust oli pillimängu kuulates hea merede jaanituld imetleda. Alexa hoidis naist enda vastas, nii et Emmysay vaevu hingata. Aga mehe embuses kadus viimanegi hirm. Paar nädalat hiljem sõlmiti nende kodanlik abielu. Registreerimise juures olid tunnistajaks mõned Alexi sõbrad ja koolivennad, emm, isa ja mitmed kaaslased ateljeekoolist. Rudolf fakmani salongis peeti maha väiksemat sorti pidu, sest kunstnik ei tahtnud midagi kuulda sellest, et olengi, jääb rahapuudusel toimumata. Tal oli just õnnestunud müüa mõned oma pildid ning tal polnud kahju saadud raha eest veidi viina ja veini osta hankides lisaks mõned moorpraad ja koogid ning lastes majapidajal lauad katta. Elatakse ju ometi ükskord ning armastust tuleb kindlasti pühitseda, rõhutas ülevas tujus Akmann õhtu jooksul korduvalt. 1938. aasta suvi. Mees peab saama korralikku hommikusööki, kange kohvi ja rammusa koorega härjasilma ja värske leivaga. Võigi juba peale määritud kahvel kohe käe juures. Singiviil sealsamas taldrikul, et oleks mugav suhu pista. Pühendumus peidab end pisiasjades hommikusöökides ja püksi viikides ning kõikides nendes ebemetes, mida hoolas käsi söögi ajal mehe pintsaku vääridelt korjab. Aga tema alles magas sügavalt, sest seisis poole ööni molberti ees. Või siis ärkas varavalges, jooksis koidikul randa, et maalida merd ses hommikuses valguses, mis muudab lained tuule Sabruseks sätendavaks. Et võikski neid vaatama jääda ja unustada ülejäänud maailma oma argisuses. Kui vaid sõnad peas, mürglit ei teeks kui vaid suudaks need vaikima sundida. Mees peab saama korralikku hommikusööki. Mamma vallaku hääl sai ta kätte isegi Ahvenamaalt ühe kaljuse mäenuki vaiksest lahesopist peenikeste, kaskede ja Haraliste mändide vahelt, kus ta juba teist nädalat suure hooga maalis lausa lustis, lastes löömaval energial kätesse voolata. Need leidsid kui iseenesest intensiivseid helgeid lõuendil üksteise võidu särama löövaid värve. Sähviv pintslilöök sünnitas uusi maastikke. Meeletu balang vallandas julguse kujutada tundeid ja mõtteid, mida ta varem pelgas. Teda valdas tunneta, kisub end alasti, pöörates sisemuse pahupidi, et uues selle kartmatult nähtavale. Ainsaks mureks sai vaid see, kas käed suudavad piisavalt kiiresti kogu seda valguse ja värvidemängu lõuendile püüda, et saare loodust täies eheduses edasi anda. Ta võis maalides end tundideks unustada, kuni keset pööras töötuhinas kajas äkitselt Erna vallaku hääl. See elas oma tahtsid ajusoppides, tuletades meelde, et mees peab saama korralikku hommikusööki. Sina muud ei tee, kui maalid. Sa jätad iseendagi nälga, millal sa üldse viimati sõid? Sa kukud varsti kokku. Mis veel sellest rääkida, et sa märkaks teistele süüa teha? Too dramaatilises toonis peetud kõne oli kõlanud vahetult enne ärasõitu, kui neil olid juba kohvrid pakitud. Alex Lõpetas kontoris parasjagu viimaseid asju, kui linna tulnud Erno nende juurde ootamatult sisse põikas. Tal oli kombeks niiviisi hommikuti läbi tuhiseda, tabades Emmitale särganuna. Kuna rahutus ei lasknud tal sageli poole ööni uinuda. Näed, siis mõni saab endale isegi unetust lubada, täheldas ämm etteheitvalt. Mini ja elukombed jäi talle paljuski arusaamatuks. Mõistlik inimene ei seisa öösiti aknal ega vahi pimedaid tänavaid ja maju, mida neist vahtida. Ämm oleks teda ilmselt hulluks pidanud, kui ta oleks tunnistanud, et öösiti valdas teda soov aknaid avades hüüda. Ärgake ometi üles. Ärge magage oma ainsat elu sedasi maha. Jah, nii ergud olid teinekord ta meeled. Neid rahustada püüdes jaluta Semm tihti kodus ringi, vedades näpuotstega pikki tammepuust kirjutuslauda, mille taga tema kriminaalpolitseinikust mees õhtuti töötas. Või poetas end Sophale, kus neil oli kombeks teineteise kaisus lamada ja grammofoni kuulata. Tormistel öödel oli mõnusaid ahju vastas soojendada hele kahhelkividest, ahi oli mõlema lemmik ja kodu kauni mehe. Muud luksust veel polnud ning ega nad seda igatsenudki. Olmeline muretust tegi ämmale tuska, tema tahtis näha poja elu edenemas. Seda pidid väljendama eelkõige asised asjad, mitte mõni laul või luuletus. See, et keegi pidas hommikusöögist tähtsamaks äikesesedeleid, mida jäeti teineteisele taskusse lauanurgale või koridorikapile tundus mammale sedavõrd pentsik, et pani teda heitunut ohkama. Ega siis paljad sõnad kõhtu. Täida. Ämma kirglikku noomitus. Kõnet kuulates ei hakanud Emmy selgitama, et ilm mängis tema elus palju suuremat rolli kui söömine. Ning sinna polnud midagi parata. Tormituuled ja vihmasajud lumeuisud ja päikese lõõsad võisid teda sedavõrd endasse haarata, et ülejäänu kadus peast. Seda kuuldes oleks ilmselt arvanud, et MI on peast segi läinud. Ta poleks iialgi mõistnud, et teine suisa jumaldas marutuult, mis tekitas lendamise tunnet. Mõistlik inimene istub tormi ajal kodus ega jookse randa, möllavad merd vaatama. Arukas inimene ei unusta end vihmasadu ja tuule undamist kuulama. Pango on vähemasti viisakalt riidesse ahasta Serna kui nägi mõnd boheemlaslik hilpumini ja seljas. Kõik need värvikirevad kleidid ja kohati poisiliku stiiliga pluusid ning jakid panid ämma turtsuma. Ta kartis tõesti, et Emmy ajab lõpuks ülikonna selga. Taoline naine teeb mehele seltskonnas häbi. Mis naine sihuke üldse on? Komejant, mitte proua. Nii mõeldes polnud tal aimugi, kuidas tema poeg võis mõnikord töölt saabudes pikaks ajaks oma maalivat naist imetlema jääda. Unustades kõik kriminaalasjad ja seadusepügalad. Seal molberti taga töötades muutud sa alati nii salapäraseks kättesaamatuks, nagu polekski minu naine, tunnistas Alex. Üks kord. Ega ma sel ajal vist polegi, nõustus MI tööd jätkates. Just ühel sellisel õhtul, kui Alex oli tükk aega naise töötamist jälginud tegi ta äkitselt ettepaneku Ahvenamaale sõita. MI käed peatusid tema näkku, valgus, naeratus. Ta oli seda ettepanekut salamisi ammu oodanud. Jah, jah, jah. Sõidame. Sõidame kas või hommepäev. Mees muheles mõtte, pani naise käsi plaksutama ja mehe embusse jooksma. Ootan, ootan mõni nädal, kuni mul puhkus algab, vaigistas Alex ülevoolavalt rõõmsat naist. Plaan oli olnud õhus alates ajast, kui Alexi õde ühe soomlasest ohvitseriga abiellus jäänud Ahvenamaale suvemaja ostsid. Helmi kutsus neid korduvalt külla ja nad lubasid minna. Kuid Alex pidas vajalikuks enne raha koguda, et ei peaks teiste kaela peal elama. See oli põhimõtteline küsimus. Kuigi ka helmel polnud rahast puudust. Ta elas talvisel ajal Helsingis kui tõeline linnaproua, kes istus rohkem kohvikus kui kodus ning käis alatasa peentel pidudel ja abikaasa seltsis vastuvõttudel. Suveks kolisid nad Saarele oodates külalisi. Mõni nädal hiljem jõudsidki EM-i ja Alex pärale. Emmy oli saarest vaimustuses. Ideaalne koht nii tööks kui puhkuseks. Siin leidus hulk kõdusaid lahesota paadikuuride ja merele sõudvate kalameestega. Ei too. Oli tore jälgida mõnelt Kaljo platoolt, kui Semm tihti maalimas käis ja kust kogu ümbrus otsekui peopesa kätte paistis. Maalimise katkestanud Emmy kõrvus kajas uuesti ämma hääl. Mees peab saama korralikku hommikusööki. Miks teda rahule jäetud? Ta ohkas. Hommikusöök oli ilmselt juba täies hoos. Ilmselt tuli tema mehe kõht täis Helmi teenijapiiga serveeritud hõrgutisi. Emmyneelatas hooned, ahjusoojad, saiad, värskelt jahvatatud ubadest, kohv, saateks nõude, kolin, jutuajamised ning naer. Helme oli lahke võõrustaja. Tema suvekodus valitses ikka lõbus tuju. Lisaks neile seadis end ärklikorrusel sisse abikaasa, nõbu ja paar päeva hiljem saabus üllatusena Rudolf Akman. Õetütar oli talle salaja reisiraha saatnud, et onu saaks nende seltsis saarel puhata. Vägagi Helmi moodi. Helmile meeldis tihti väikesi heategusid teha. Eriti armastas ta rõõmustada onu, kelle lemmikute hulka ta lapsest saadik kuulus. Nad olid kui ühest puust tehtud mõlemad ühtviisi naeruse loomuga, alati miskit teistele jutustamas või lõbusalt lõppimas. Nende kahe seltsis ei hakanud kellelgi kunagi igav. Mõtetest ärganud Emmy märkas, kuidas kõige tihedamast võpsikust, kust ei läinud ühtki rada, ilmus korraga välja üks tuttav kuju. See oli täpselt Ruudolfakmani moodi kõndida ikka seal, kus teiste jälgi ees polnud. Tuli ja lehvitas rõõmsalt, jäädes hetkeks seisma ja kaaludes, kas tasub teda eksitama tulla. Aga kuna emm viipas kutsuvalt, võttis hakkman suuna platoole. Kohale jõudes uuris ta töö nii lähemalt kui kaugemalt ise heakskiitvalt ilmisedes. Su pildid muutuvad järjest huvitavamaks, sõnasakmann muheledes. Eks ma püüan teie õpetusi järgida, tänas Emmy kaudselt. Õpetajat. Asi pole, selles, raputas teine pead. Sa lihtsalt julged end anda kõigi nendes tyhjate meelevalda, mida sa varem pelgasid. Päris lõpuni vist siiski mitte harva Semm pärast üürikest mõttepausi. Alati veel mitte, aga üha rohkem, kinnitas õpetaja julgustavalt. Pilgu kaugusse suunanud Akmani olekust, paistis et ta tahtis midagi lisada, kuid otsis õigeid sõnu. Aga sa peaksid end ühel hetkel ikkagi, alustas ta ääri-veeri. Mida uuri semi naeratades kõigest lahti rebima, sõnasakmann otsustavalt. Kas või mõneks ajaks. Mismoodi te seda mõtlete? Jätad kõik maha, sõidad Pariisi või Peterburgi, elad seal kunstnike ja kirjanike seas. Õpid erinevate meistrite käe all, kuni miski ei tundu enam. Ei tundu enam mis võimatu. Aga ma ei saa ju sinna päris üksinda minna. Te teate ju isegi pealegi, mis pealegi raha, kust ma seda võtan. Raha on alati vaid ajutine häda. Seda öeldes, mees isegi turtsatas pisut kõrgilt, just nagu räägiks oma pudu poodnikust õega, kel oli kombeks tema võlgu pidevalt meelde tuletada. Arvate, küsis Emmynaeruselt. Minul pole seda iial ülearu olnud, aga mind pole see kunagi takistanud. Sest teie olete mees. Mõlemad puhkesid korraga naerma. Akmann mõõtis Emmid pealaest jalatallani ja vangutas koomiliselt pead. Justkui poleks ta kindel, kumba sugu Emmy esindab. Mõise kavatsen oktoobris Pariisi sõita või siis tagasi Itaaliasse, sõnas Akmanud esinedes. Ma ei teagi veel, kumba pole jõudnud otsustada. Emminugutes püüdes varjata üllatust, sest ka temani olid jõudnud kuuldused Akmani üha kasvavast rahahädast, mis ähvardasid ta peagi ateljee korterist ilma jätta. Kuna mitmed vekslid olid kohtusse antud ja Erno väitel nõudis majaomanik vennalt viivitamatult rohkem kui poole aasta maksmata üüri. Plaanitegi minna sõna Semm mõtlikult. Jah, tuleb end tuulutada muidu kivinenud ära nagu kõik need. Aga ateljeekool. Eks sellega ole nii, et see peab natuke ootama. MI pani tähele, et Akmani tavapärasest muhedusest kumas läbi mingi rahutuse vari. Ta teadis, et kunstnik pelgas muresid ja vältis kurtmisi. Sul pole põhjust muretseda, sa lähed Tartusse, sind ootab Pallas jätkas ta jutu mujale pöörates. Seda küll, noogutas Emmy. Ega ma enda pärast muretsegi. Aga sul tuleks siiski meeles pidada, et kunstnik peab olema mõnikord isekas, sõnas õpetaja rõhuga. Teistmoodi ei jõua kuigi kaugele. Ka isekust pannakse meestele vähem pahaks kui ühele naisele, vastas Emmy. Sest naiselt ei oodatagi muudkui laste sünnitamist, noogutas Rudolf Akmann nõustuvalt. Kuid seda suudab peaaegu iga naine. Samas kui kunstiga. Minul pole õigust ses osas sõna võtta, kohmetus Emmy vähemasti praegu. Aga mõtle ikkagi mõnikord mu sõnadele, toonitas Akmann. Ära minna kõik maha jätta võta tänaselt võim ning elada vaid iseendale. Ta oli selle mõttega korduvalt mänginud, aga tundnud lõpuks ikka isegi 100 maa ja mere taga kõnniks kõik eelnev temaga kaasas. Ta ei suudaks ega oskaks oma senisest maailmast päriselt lahti lasta. Pealegi kord juba läinuna poleks tagasipöördumine samal kujul võimalik. Juba õpingud Pallase kunstikoolis tekitasid Emmis rõõmu kõrval süütunnet mehe ees, kes jäi ajutiselt üksi pealinna elama. Seega kuni teda mõisteti armastati ning lasti maalida, püsis ka maailm koos. Ja kuigi õpetaja öeldud sõnad kerkisid hiljemgi mõtetesse väskistanist suurema kõhkluseta lahti jätkates tööd üha uute piltide kallal. Neil nädalatel pintsel lausa lendas tema sõrmede vahel. Saarel veedetud aja jooksul sündis Emmil mitmeid õrna toonilisimaale, mida ta sügisel edasi viimistes. Lisaks paar väiksemat akvarelli Neist kõigist kuma, siselaadi, soojust ja helgust, mis jäänud ühelegi vaatajale märkamata. Helendavad ja läbipaistvad toonid tekitasid mulje, nagu oleksid pildid maalitud vaid päike sellistel päevadel nagu oleks see saar ainus koht maailmas, kus kestab igavene ainsagi pilve või sajuse ilmatu suvi. Ühel õhtul päikesest kuumaks köetud kivi platool lamades tõdes MI pisut nukralt, et jääb elu lõpuni mäletama saare loodust. Ja sedagi, kuidas ta tundis end seal õnneliku ja vabana. Kuidas iga rakk temas elase pulbitses, kuidas miski ta sees üha kasvas ning muutis meeled iga päevaga ergumaks. Alex ajas end istuli ja tunnistas naist silmitsedes, et tema mälestustes jäävad m-i ja saar alati kokku. Ükskõik millele ta saarega seoses mõtles. Ikka kerkis ta silme ette naine. Heledas kleidis Emmy kaljul lehvitamas merele suunduva spaadis istuv Emmy maalikastiga kaugusse kõndiv Emmy või Linetesse tormav Emmy. Endal käed värelevas õhus tantsimas. Alex tõdes, et tal oleks isegi natuke kahju, kui mõni saarel sündinud piltidest hiljem kuskil võõral seinal ripuks. Teda tabaks, siis tunne just nagu saadaksid nad tükikese oma õnnest võõrsile. 1938. aasta lõpp. Läbi hämarduma linna kodu poole rutates läks Alexil sageli meelest, et kiirustamiseks polnud mingit põhjust. Polnud vaja joosta ega tuhiseda mööda neist tuttava moega viilkatustega majadest, mille hoovides käis vilgas elu võinuks vabalt jalutada, mitte tormata otse puu tänava suunas. Kuid tema tõmbas kopsud õhku täis ja lisas kodule lähenedes sammu, põrgates kokkuulid seal jooksvate jõnglastega. Nende kodukandis elas palju lapsi igas majas mitukümmend tükki. Polnud ime, kui nad kambakesi joostes ülejäänuid jalust niitsid. Aga kokkupõrge? Tõi Aleksei otsekui teadvusele. See mõjus kui kainesta vabadus, mis tuletas meelde, et ees ootasid pimedad aknad ja tühi korter. Seda teadvustades võtsid ta kiirustavad jalad hoogu maha asudes sihitult mööda tänavaid uitama. Pitsivabriku juurest tikuvabriku juurde Gran hotelli juurest kerise Kõrtsini ja sealt edasi keskvangla suunas, kui ta ei soovinud vangidele mõelda ja keeras seetõttu kalasadama poole. Merenägemine aitas rahuneda, aga mere ääres hakkas külm, nii et tal ei jäänud muud üle kui koju pöörduda. Välisukse taga pidi ta korduvalt neelatama, sest kõris nööris äkitselt hullupööra. Naise puudumine halvast tahtejõu. Ta jäi tihti tardunud Sophale istuma, kuni sundis end viimaks tubasid kütma. Ahju ees kulutades tekkis tal sageli tunne, et ta kuuleb koridoris köögis või otse selja tagant naise samme. Piisaks Talvaid ringi keerata, kui kõik kohad olid MI jälgi täis. Iga asi meenutas teda. Isegi tema lõhn hõljus jätkuvalt tubades. Aleksei silmad muudkui otsisid naist. Ta leidis postkastist tuttava käekirjaga ümbriku. Paberile kleebitud tähed panid südame kiiremini lööma, sundides jalgu võtma mitut trepiastet korraga. Teda valdas tunne, nagu ootaks Emmy siiski kodus tallama päevast jutustada. Aleks luges kirja korduvalt üle, ent pärast esmast elevust tekkis veider kurbus. Midagi polnud halvasti, aga meeletu igatsus naelutas taas ühele kohale istuma. Alexis püüdis mõelda, et iga Tartus veedetud kuuga jõudis Emmy oma unistusele sammu võrra lähemale. Just Pallases annet lihvides saab temast tõeline meister. Tänu ette näidatud tööde tasemele ja vana Akmani soovitusele sai ta ju niikuinii otse maaliklassi. Talt ei nõutud ettevalmistavate astmete läbimist. Usalduse õigustamiseks töötas ta väsimatult ikka uued natüürmorti, portreed ja aktid. Jah, aktid. Neist lugedes puhkes Alex äkitselt naerma. Ilmnes lõbus vastuolu. Samal ajal kui tema ülesandeks oli uurida välja pealinnas vohav pornograafiliste piltide valmistamine ja müümine maalis ta naine Tartus igasugu poosis paljaid kehasid. Emme kirjeldas õhtusi akti Croceesid, mille käigus käed suisa sähvisid õhus, et jõuaks järjekordse riieteta inimese vaid loetud minutite jooksul paberile püüda kiiresti, kiiresti, kiiresti. Emmy mainis kirjades tihti ajanappust hommikul vara kooli minnes ootasid ees pikad tunnid maalimist ja perspektiiviõpetust teoreetilisi loenguid, anatoomiast ja kunstiajaloost ning iseseisvat tööd kompositsioonide kallal. Lisaks tuli end raamatukaasi või teatridekoratsioone tehes kuidagi vee peal hoida sest ta ei tahtnud teostada oma unistusi, vaid Alexi ja papa najal, nagu ta mitmes kirjas kirglikult kordas. Mõnikord katkesid kirjad väsimuse tõttu poolelt realt. Oma kirjades püüdis Alex enamasti kerget tooni hoida, et teist mitte asjatult kurvastada ega süvendada lahusolekust sündinud süütunnet, mida emmkirjadest niigi välja võis lugeda. Kurtmise asemel tuletas ta naisele meelde mitu päeva või nädalat. Nende taaskohtumiseni oli jäänud. Tal tuli nii mõnigi kord uus paber võtta, et kirjutamist otsast alata. Kuna painav igatsus kippus vägisi ridade vahele pugema, muutes lihtsamatki asjad süngeks. Mõnikord valdas teda kiusatus kõik hinges hoitu paberile paisata. Aga ta hoidis end vägisi tagasi. Ta püüdis oma igatsust järjekindlalt igapäeva töösse matta, aga sellestki polnud midagi head kirjutada. Mida toredat võiks rääkida mõnest uuest trikist, jõhkralt kallaletungist ning järjekordsest pätist või kaabakas, kellega kriminaalpolitsei abikomissar Aleksander vallak kokku puutus. Eiei neist ei rääkinud aga siis, kui Emmy teda kodus ootas ammugi lahusoleku kuudel. Varasemalt olid nad arutlenud hoopis selle üle, keda võiks üldse arvata kerjuste hulkuritaja luuslangi lööjate hulka, kelle koht oli uue seaduse järgi töö põlgurite laagris. Politsei sai avaldusi kõiksugu ümber hulkujate kohta, keda nähti turul või tänaval aega surnuks löömas raha peale kaarte mängimas ja oma jommis jorinaga teisi häirimas. Nimekirjad aina pikenesid, kuna oli ka selliseid, kes käisid küll tööl, aga panid pere juurest plehku, unustades naisele raha saata. Mõni magas lihtsalt pargis või paadi all, kuna kevad puges hinge ja pudel juhtus olema liiga suur. Emmy meelest läks pealekaebamine selgelt liiale. Kui politsei võtaks iga kaebust kuulda, tuleks lõpuks pargis sirgeldavad kunstnikud samuti loodritele mõeldud laagritesse saata. Marss tööle, de neetud pintsli sügajad. See ajas neid toona naerma ning mees lubas, et vaatab kõik töö põlgurite nimekirjad isiklikult üle. Ta võinuks sel teemal mõne loo jutustada, aga tal polnud isu isegi loodri polgust pajatada. Ta näppis naise kirja sõrmede vahel, soovides ühelt poolt kohe vastata aga teadmata samas, mida paberile panna. Tavaliselt jutustas ta pigem kodustest asjadest. Mammad tabanud vitamiinihullusest ja õide puhkenud jõulukaktus Est naabri uuest kutsikast ja oma retkedest koduümbruse metsadesse. Mõnel nädalal juhtunud paraku midagi olid vaid tunnid täis igatsust ja päevade lugemist. Kuni lõbusaid päevad jälle loetud. Alex pakkis kohvri ja sõitis Tartusse. Ta oli ka ise mõne aja eest töö kõrvalt juristiharidust omandama asunud ning seegi võimaldas puhuti koos naisega tartus elada majulistena Karlova linnaosas.