Tere hommikust, on siis rahvateenrite stuudios traditsiooniliselt ajakirjanikud suvele vaatamata minu kõrval siin Mart Linnart, Eesti televisiooni uudiste poolelt. Heidit Kaio, Eesti ekspressist peaks meiega kohe liituma, jääb natuke hiljaks, aga, aga liitub meiega saate käigus ja Tõi rollis mina, Sulev Valner Maalehest. Olen selline erakorraline suvine asendussaatejuht. Aga eks suvi selline asendust aega on ja ja selles mõttes pole ses midagi vast kummalist. Aga tegelikult on muidugi veel ühel põhisaatejuhil Lauri Hussar ja sel nädalal vägagi olulist põhjust seda saadet mitte teha. Ma ei tea, kas raadiokuulajad oskavad seda aimata, võib-olla vikerraadios on ta, ta on seda juba nimetatud, aga aga mina igal juhul siis siitpoolt ütleks Laurile palju õnne pulmade puhul. Ja tere tulemast klubisse. Selles mõttes, et ise nagu juba paarkümmend aastat õnnelikus abielus olnud ja võib siis Laurile sedasama soovida. Palju õnne, minugi poolt sattusin just eelmine kuu, kui olin rahvateenrite saates koos koos Lauriga, siis olid tal kohe peale saate lõppu sõbrad siin vastase viisid ta enam-vähem otse otsesaates poissmeeste peole ja raadio ja see oli, oli pikk-pikk, limusiin, millega ta kuhugi siis sõidutati, nii et nii et palju õnne, minugi poolt. Nonii aga nädala teemaks kindlasti Eesti inimeste jaoks. Ühest küljest oli ilm selles mõttes, et, et kuna peaaegu iga päev nagu ennustati, et nüüd homme läheb palju koledamaks ja hakkab vihma sadama ja Seilos päikesepaiste kaob ära aga õnneks ilmaennustused alati ei lähe piss sel nädalal, siis positiivses mõttes on, on, on ilmaennustused korduvalt eksinud. Minu arusaamist mööda küll, sest ikka see homseks lubatud vihm ei ole vähemasti vähemasti siia Tallinna kanti pärale jõudnud ja ja ilus suvi on jätkunud ja, ja ma loodan, et see selline päiksepaiste natuke ka võib-olla leevendab sellist dressirohkust, mida, mida, mida vahepeal võib-olla selline majandussurutise aeg ja ja muud igasugused mured inimestel tekitasid, et praegu ikkagi ikkagi elu ei ole nii kole. Jah, eks selle päikesepaistega on nii, et kui teda ei ole, siis, siis õhatakse ta järele ja kui teda juba on, ütleme nädal aega järjest olnud palavus, siis hakatakse kurtma, et küll on ikka palav ja millal see ära lõppeb ja eks igal asjal on ka omad varjuküljed. Kas mina siin puhkan Võsul ja seal tähendab seda, et kui ilus päiksepaisteline ilm siis on, siis on Võsu alevik nii tuubilt, nii inimesi kui autosid täis, mis on suvalistesse kohtadesse pargitud, et hästi ei pääse liikuma. Mul on olnud korduvalt olukordi, kus ma oma suvila juurde sõita ei saa, sest et rannalised on, on mõlemad teeotsad kinni parkinud. Ja ma tean, et see, see probleem on paljudes teisteski kohtades, kus, kus suviti rannas käiakse. No sa võtsid parkimise ja autode teema üles, siit on hea edasi minna kindlasti selle nädala vast minu meelest kõige suurejoonelisema leiu juurde kohas, kus hetkel autosid õnneks ei pargita ja mina ütleks, et Need, värsked leiud panevad ka küsima, et kas üldse peabki tingimata olema koht, kus autosid parkida. Et siis Tallinnas Vabaduse väljakul siis kaevati üles esialgsete hinnangute järgi 6000 aasta vanused asulakoha leiud ja, ja noh, ei oska nüüd ilmselt meie siin stuudios olla need spetsialistid, no nii täpselt ütlema, et kui väärtuslik see kõik on, eks ole, need need odaotsad või see kammkeraamika, mis sealt sealt välja tuli, aga aga ilmselt mitte väheväärtuslikud. Seda kindlasti, aga teisest küljest jälle noh, siin Tallinnas ja Tallinna ümbruses on küllaltki tiheasustus olnud nii pikka aega, et ma kardan, et ükskõik kuskohas siin Tallinna vanalinna ümbruses, südalinnas labidas maasse lüüa, et sealt sealt midagi ajaloolist ikkagi välja tuleb ja oleks saanud päris imestamisväärt, kui nüüd Vabaduse väljaku üleskaevamisega ei oleks midagi välja tulnud. Sest noh mõneti üllatav oli see, et need, nende bastioni müüride ja väravatorni leidmine tuli nagu üllatusena, sest tegelikult oli küllaltki loogiline, et seal peaks midagi olema. Ja eks on Tallinnas ju ennegi kaevatud välja vanu vanu matmiskohti surnuaed ja kuidas me neid nimetame, olgu see siis seal Barbara haiglal või, või seegi kvartalis ja. No Ma arvan, et tuleb sellega lihtsalt lihtsalt ehk leppida ja, ja selles peene tundelisuses mitme 1000 aasta vanuste surnute vastu võib-olla mitte liiga kaugele minna, sest muidu ei saanud, muidu ei saa öelda, et nojah, et see on tõesti võiks ju radikaalselt võttes püstitada küsimus, et miks üldse sinna parklat teha, aga aga jah, et see on teine küsimus, samas võib öelda, et hästi vanade linnade alla, näiteks Ateenas, eks ole, Johan ametiga metroosid tehtud mille kõrval kindlasti autoparkla on suhteliselt väikerajatisi. Ja ilmselt on läinud ka väga palju ajaloolist kultuurkihti noh, paratamatult nii-öelda buldooseri alla sellega, mis, mis ei ole jälle õigustus, et need, ütleme sellest praegustest leidudest võiks nagu kuidagi kergel käel buldooseriga üle sõita. Aga ma tunnistan ka, et, et siin on nagu kahte moodi, et ega elu ei saa ka päris seisma jääda seal, seal peaplatsil. Et küllap see kompromiss siis leitakse ja, ja loodetavasti siis noh, tuleb lihtsalt jõudu soovida need Tallinna linnale väga mõistlike otsuste tegemisele. Ja minu meelest on sellest Vabaduse platsist saanud nüüd küll aastal 2008 ikka selline tõeline nagu ning Indiana Jonesi filmi võiks seal aidata endale et iga iganes nädal praktiliselt midagi uut, mingi mingi uue ootamatuks pöörda sellesse saagasse, et see on nagu hästi selline huvitav ja tundub, et nüüd nagu on nagu põhitähelepanu ütleme, sellelt klaas tahukalt nihkunud pigem tõesti sinna sinna platsi peale, mis me samamoodi on ka, võib öelda asetuvad asjata isegi õigemasse konteksti õigemasse suurusjärku ette, et mõned asjad on, on võib-olla veelgi suuremad ja olulisemad kui, kui mõned teised, millest rohkem räägitakse? Jah, võib ju muidugi küsida, et, et kas on õigenud sinna midagi ehitada, teisest küljest, kui ei oleks seal ehitama hakatud, siis me peaks siiamaani, et seal midagi niisugust huvitavat on. Ja eksju, konkreetne näide on Tallinnas sellest Harju tänavast, kus, kus need vanemad seisid, kaua nad seal seisid, välja kaevata, no ikka väga kaua, kuni lõpuks ikkagi otsustas, et nad nad mullaga katta ja seal üks, üks avalik park teha ja noh, ma arvan, et see oli õige otsus, sest ega need võrkaiaga piiratud varemed nüüd ka teab mis, mis kena vaatepilt ei olnud ja, ja eks mälestada saab neid hukkunud ka ka teistviisi, kui, kui neid seal. Aga samas Harju tänav on jälle just hea näide sellest, et tehti park, mitte parkla. Eks ole, et selles mõttes, et see oli ju ikkagi ju dilemma selle vahel, et see osa nagu täis ehitada ja väga paljud pidasid linnavalitsuse tegevust ju tohutuks raiskamiseks, kulutati raha, et sinna lihtsalt haljasala teha, selle asemel, et vaadake, kui magus ütleme, arenduspiirkond, kaubamaja teha selle asemel? Jah, et mingis mõttes võib ju ka seal Vabaduse väljakul dilemmat öelda, et noh, et see, et nüüd tingimata autodel peab seal Tallinna kesklinnas parkla olema, et see on ühtpidi nagu mingi aksioom, eks ole, mida, mille vastu ei saa vaielda, et nad, kus me siis nende autodega paneme. Sellega ma olen nõus jah, et et see on küllaltki kaheldav küsimus, kas peab Vabaduse väljakule parkla, olgu siis siis ma peal või maa all muidugi maal oleks parem variant kui see, kui see senine maapealne. Aga no eks see on ju ehitatud parkimismajasid küllaltki palju siia Tallinna kesklinna ümber ja, ja, ja võib neid ju veelgi ehitada ja küllap ka ehitatakse. Et selles suhtes ma olen ühte meelt, et nagu pealinna esindusväljak võiks võiks jääda nagu millekski muuks kui, kui autode parkimiseks, olgu siis maa peal või maal ka soovime siis jõudu Tallinna ajaloolasest linnapeale ja teistele selle küsimuse vaagimisel. Aga nüüd võib-olla sinuga on hea rääkida sellistest välismaise matest teemadest, kuna sa suure välispoliitika huviga oled ja ja üks nädala kindlasti noh, maailma jaoks tippteema oli nüüd Bosnia sõjakuritegudes kahtlustatava, ütleme siis hästi täpselt juriidiliselt korrektselt mitte veel sõjakurjategija, vaid kahtlustatava Radovan raatsitsi kohtu alla tõesti andmine ja nüüd ta siis tõesti esimene esimene istung on, on toimunud. Et kuidas sulle tundub selle istungi puhul need see, et et ühest küljest need kuriteod kindlasti, mida, mida Karadžić ütleme, milles teda süüdistatakse, on väga tõsised teod. Aga mina nagu teiselt poolt ütleks, et et mul on küsimusi, et kas nüüd kõiki koheldakse nagu samadel alustel, et mingis mõttes on jälle nii, et võitjate üle kohut ei mõisteta, kaotajate üle mõistetakse. Et isegi küsimus, kes need võitjad on. Et kas, kas poisina nüüd on, on võitjad. Või horvaadid on võitjad, noh eks seal käis üks suur veresaun mõlemalt poolelt ja, ja tegelikult on ju olnud kohtu all ka nii Bosnia moslemeid kui Horvaatia, tõsi, ükski neist ei ole olnud nagu nii tuntud nimi kui, kui Radovan Karadžić või, või siis Slobodan Milosevici, kes kelle üle mõisteti kohut, kuigi ei jõutud seda lõpuni teha. Need on kahtlemata kogu selle Balkani veresauna nagu kõik kaks kõige sellist suuremat tuntumat nime. Kolmas Ratko Mladić on veel jooksus, aga tema siiski on rohkem nagu käsutäitja. Kindral sõjaväelane, ideoloogid, juhid olid Milosevici Karadžić? Jah, muidugi, võib küsida, et, et võib-olla tehakse serblastele liiga, sest et vaieldamatult käis seal vastastikune, tapad algaga, aga noh, nii palju kui mina, sest on. Siiski saatsid serblased oma vastaseid rohkem teise ilma ja, ja võib-olla massilisemadi ulme või võib-olla see oli sellest, et nad olid, et lihtsalt meil oli selleks rohkem võimalust, nad olid organiseerunud nadolid paremini relvastatud, see, see võimastas võimaldas neil nii lahingutes kui ka siis etnilise puhastuse operatsioonides nagu efektiivsemalt tegutseda. Jah, aga ma pigem tõstataks isegi minnes nagu kaugemale sellest Bosnias teemast, kui laiendada seda üldse maailmas toimuvale, siis ma küsiks nii, et aga venelaste tegevust Tšetšeenias et kus ju ka ilmselgelt, kellel oli omadusi nii-öelda, anti käsk tegelikult tsiviilelanike suhteliselt nii-öelda teha, teha mingid terved külad puhtaks, eks. Et selle nimel, et teatud kurjategijaid ka, ütleme siis või terroriste või või ütleme tõesti võitlejaid, kelle puhul võib öelda, et et neid tabada selle nimel tegelikult põhjustati ikka tsiviilelanikkonnale ja, ja ilmselt teadlikult ja ilmselt riigijuhtide käsu alusel väga suuri kannatusi. Sellega ma olen muidugi nõus jah, moraalsest küljest vaadates, aga teisest küljest, aga keegi ei püstitata küsimust, et kas Venemaa juhile, eks ole, Haagi kohtu ette selle eest. Et ei, ei kõla nagu reaalselt ei kõla. Jah, muidugi puhus loodi spetsiaalselt. Endise Jugoslaavia sõjakuritegude uurimiseks, aga see on formaalsus. Aga no tekib küsimus, kestis, peaks nad sinna kohtujate viima asuguse kohus, kus, kus iganes täpselt, samuti võistetiga Nürnbergis kohut ikkagi kaotajate üle ja keegi ei tõstatanud küsimust võitjate kuritegudest. Räägiksin ainult Nõukogude Liidu omadest, nendest on nii palju räägitud. Aga noh, kui Göring, kui Nürnbergis mõisteti Saksa Luftwaffe juhi Göringi üle muuhulgas kohut ka linnade tsiviilelanike, Londoni ja teiste linnade pommitamise eest, siis keegi ei tõstatanud küsimust, kas peaks äkki mõistma kohut ka nende üle, kes andsid käsu pommitada näiteks treestenit, kus ei olnud ju mingit erilist sõjasõjal mingeid erilise sõjalisi objekte ja mitmeid teisi saksa linnu, noh ja Tallinna vaat jah, ka seda, seda jah, lihtsalt. Poolest, kuna me Nõukogude ja Venemaa sõjakuritegusid oleme niigi palju, et selles mõttes on minu meelest raatsid see protsess ja ütleme, et kui ta nüüd tõesti süüdi mõistetakse, siis on nagu päris huvitav ikkagi jälgida selle argumentatsiooni sõnastust ja ütleme ka selle järjekindlast et, et kui järjekindlad siis sellises argumentatsioonis ollakse ja kui järjekindlalt suudetakse vastata, näiteks kui selle protsessi puhul öeldakse siis, kui järjekindlalt suudetakse öelda p, et, et mingid teised samalaadsed tegevused on tõesti sama vähemalt hukkamõistetavad vähemast kui mitte nüüd otseselt kohtuga karistatavad. Sa pead silmas nüüd mujal maailmas ja mujal ma aga jah, eks. Aga noh, täpselt sama probleem on ju Nürnbergi protsessist saati üleval see noh, lihtsalt Nürnberg oli nagu esimene niisugune kohtuprotsess, kus kohut mõisteti sõjakurjategijate üle. Ja, ja noh, paratamatult on ikkagi niimoodi, et võitjatele võib saada paremal juhul osaks Ovaalne hukkamõist. Mingisugust reaalset kohtupidamist nende üle ei ole võimalik korraldada, sest ei saada lihtsalt kohtu ette tuua. Jah, see küsimus, kuidas Karachis toodi kohta, et see, see on, see on tegelikult ka huvitav küsimus, et ta 10 aastat üle 10 aasta ennast varjas ja nüüd siis järsku saadi kätte, et mis, mis selle taga? Jah, selle taga võib aimata mõndagi, mõndagi muutust ütleme mingites suhtumistes, aga tõesti, kui nüüd veel veel natukese oma nina otsast kaugemale vaadata, siis võiks ka suvisel hapukurgihooajal, nagu seda kesksuve nimetatakse tõdeda, seda, et meie armsas naaberriigis Lätis on, on täna nagu poliitiliselt, et ülihuvitav päev toimub ilmselt aasta suursündmus referendum ja minu meelest on seda isegi selle pikemalt nagu tahtmata peatuda, lihtsalt on nagu huvitav tõdeda, kui vähene sellest teame. Et, et me oleme peaaegu võib öelda, et Eesti on nagu selle Läti referendumi maha maganud. Samamoodi võib öelda, nagu ka Lätis tänavu suvel toimunud näiteks suur laulu ja tantsupidu, mis samamoodi Unesco andis nagu Eestigi vastavad peod, et ega see meid ju eriti ei puuduta. Et mu meelest on siin nagu huvitav paralleel mõelda siis teisipidi, et kui Eestis midagi toimub, et, et siis kui palju see nagu meie naabreid peaks tegelikult puudutama. Meie arvame, et umbes, et kui meie näiteks korraldame laulu-tantsupeo või et meil on siin pronksi või et me oleme siis tohutult nagu kogu maailma tähelepanu keskpunktis nii-öelda apriori. Et meil siin natuke midagi toimub, et suure tõenäosusega ei ole, eks. Pronksiöö muidugi oli niisugune niisugune sündmus, mis ületas maailmas kaudis külluses künnise, sest seal ikkagi noh, jah, aga ütleme pigem aitas siis kaasa surnud Naaberriik, eks ole, mitte otseselt see, mis Tallinna tänaval toimus. Noh, suurelt osalt küll jah, samas ikkagi ikkagi toimus nii-öelda action, et verd lendas ja politsei ajas inimesi mööda tänavaid taga ja aknaklaasi lõhuti ja see on nagu see, mis peale läheb. Nojah, et läti laulupidu, no Läti referendum, mis täna ikkagi lehed kirjutavad ja räägitakse kas, kas palju või vähe noh, iseenesest see nagu meid väga ei mõjuta või ei puuduta, noh, kui meil on Lätiga Lätiga vaidlus kilu püügikvoodi üle, siis, siis loomulikult sellest räägitakse rohkem, sest sina otseselt meie oma huvid mängus. Et saksa või Läti referendum parlamendi laialisaatmise algatamise üle, noh, meid puudutab see nii palju, et võib ainult mõelda, et kas peaks ka äkki kusagilt mingit eeskuju. Jah, et ma mõtlesin, et see natuke sarnaneb nende ideedega, millega Res Publica tuli turule siin mõned aastad tagasi sellise ja ka roheliste meil selle otsedemokraatia nõudmisega, et kõik need uued parteid, need kaks viimast tulijat Eesti poliitikas on mõlemad tulnud nagu hästi tugev vot sellise otsedemokraatia retoorikaga juhtunud referendumeid ja rahva otsust ja ja samas on muidugi see, et, et kui nad nagu seal tompel kodunenud on, siis, siis on see nagu seal õhina nagu vaibunud. Ma ei, ma ei väida, et nad oleks nendest ideedest loobunud, aga aga ütleme siis nii, et võib-olla kokkupõrge reaalsusega nagu kuidagi kuidagi vaigistanud seda seda hindu, et vaatame, kuidas jah, Läti, et kui Läti tõesti võtab need referendumil vastu otsuse, et et siis omakorda referendumiga saab parlamenti laiali, laialisaatmist algatada, teen sellest peab ilmselt jah kõvasti süvenema, et aru saada, mis nad seal siis täpselt täna otsustavad. Aga et siis iseenesest on see huvitav, huvitav selline tõesti paralleel, et et natukese rahvale anda seda, seda õigust, mida meil on tihti tahetud saada umbes sellise algatamisega, et inimesed võiksid oma saadikuid tagasi kutsuda. Aga noh, ütleme meie valimissüsteemi puhul juba võib ette öelda, et see on praktiliselt võimatu, et üksiku saadiku tagasikutsumine, eks ole, sest saadiku mandaat on nii ebamäärane läbi parteinimekirjade ja üleriigilise jagamised. Et kuskilt sa ei leia üles üldse neid konkreetseid valijaid ja nende konkreetset seostest selle saadikuga. Jah, just nimelt ja see on ehk üks selle siis valimissüsteemi nõrku nõrku kohti, et inimesel ei ole otsest seost oma oma saadikuga, nii et kui siin saadikud räägivad, et nad on jälle käinud valijatega kohtumas siin ja seal, siis alati tekib küsimus, et kuidas nad, need valijad on üles leidnud ja kas, kas valijad ise ka teavad, kes nende saadikasid. Huvitav, aga läheks äkki vast isegi sel nädalal need kõige rohkem avalikke kirgi püstitanud teema juurde, ehkki ma ei oska öelda, kas nüüd tingimata seda on nimetatud ka suviseks väljaimetud teemaks, et aga teiselt poolt on selles ka kahtlustatud tohutut poliitilist manöövrit rahade ümberjagamiseks, on siis need sel nädalal nüüd Eesti erinevates väljaannetes? Äripäevast alanud ja siis erinevates väljaannetes võimendust leidnud etteheited kultuurkapitalist raha jagamisele, mille siis kaks nagu koht, mis on luubi alla võetud kui näite, et selle raha ütleme siis ebamõistlikust või või noh, kuidas keegi seda liigitab, mõne arvates lausa kuritegelikkust minu arvates ütleme, mitte piisavalt tulemuslikkust jagamisest, on siis teatriinimeste sõidud ütleme, silmaringi laiendamiseks ja teine oli kirjanikele arvutite ostmise teema, mis ka nagu püstitati päris päris jõuliselt, kuigi teine teema võib-olla natuke vähem kõlapinda leidnud ja ausalt öeldes ka ka võib-olla väheke ütleme siis lihtsamini nagu põhjendatav või ütleme, et see minu meelest väga elegantne oli. Peeter Saul Peri kiri lehes sel nädalal, kus ta ütles, et, et noh, et kulla ajakirjanikud petaks, te võiksite ka ju võtta paberi ja pliiatsi ja, ja ilma arvutita püüda oma tööd teha. Täitsa täitsa tore oleks, aga, aga et et kas ikka niipea. Nojah, eks Peeter Sauter oma professionaalse professionaalsusest tuleneva stiiliga muidugi. Ujus nagu osavalt mööda sellest põhiküsimusest, et noh, arvutit on muidugi vaja, aga, aga kes selle arvuti peaks ostma, kas sinu, Sulev on kodus arvuti? Tegelikult on ja kas ostsid selle oma raha eest kusagilt? Toetusest on töövahend. Seega on töövahend, noh, jah, võib muidugi viidata, et, et kui ajakirjanikule on reegel, vahend on mul muidugi arvuti näol olemas töökoha poolt. Jah, tööruumides nii-öelda samas ütleme kaasaskantav. Ei muidugi jah, see, nende kirjutab või arvutiarvutite küsimus, jah, võib-olla ei olnud ka nii noh, nii vastuoluline kui mitte arvestada seda, et ma käisin, lasin ka silmadega sealt nimekirjast üle, sealt torkas silma, et mõni mees oli endale kaks aastat järjest arvuti ostnud, et noh, ma ei tea, kas ta siis kukkus maha, kukkus maha või siis nii-nii pingsalt töötas, et kulus ära ühe aastaga. Aga, ja noh, teine asi on jah, et need reisid nii-öelda nii-öelda haridusreisid. Sest eks eks Kulka ka nii-öelda esimese vabariigi või sõjaeelse vabariigi ajal ju ju rahastas kunstnike kirjanike loomereisijaga tavaliselt olid need Pariisi või kuskil niisugusse kohta põrguvärk, siis oli seal Viinistu etenduses üks väga markantne just stseen, kuidas saadeti Kulka rahadega kultuurireisile siiralt. Kuidas selle üle vaieldi, kas see oli õigustatud või jah ja kohati või, või see raha nagu otsa saada juba enne Pariisi jõudmist, aga aga võib-olla küsimus on ikkagi see, et et neid, neid reise tuleks nagu siis ehk paremini põhjendada, et tuleks välja tõesti see tõesti see, et, et tõesti on mingisuguse õppereisid. Teine asi on see, et kui minnakse ümber maailma reisile kulka ehk ehk riigi rahaga, et kas siis ikkagi sooviksin abikaasa kaasa võtta. Meil on selline teema, et tegelikult need rahad ei ole ju riigi mastaabis kuigi suured, et nad on üsna väiksed rahvad, aga samas see on jälle selline küsimus, mis, mis rahva õiglustunnet riivab, sest noh, kes meist siis ei tahaks kuskile soojale maale sõita või ümber maailma reisile, eriti eriti, kui ise selle eest maksma ei pea, aga aga noh, et miks siis üks saab ja teine ei saa. Heidit, Kaio on meiega kenasti, liit on ta väga õigel hetkel, et siin sõna sekka öelda. Nonii potsatab maha ja kohe asun vestlusse. Et need Kulka raha ja raha jagamine on tõepoolest küsimus, mis ilmselt on inimesi. Inimesed on seda tähele pannud ja ma oletan kaasa mõelnud, et, et see on väga lihtsasti Arusaadav teema ja, ja, ja tõepoolest, seal on raha jagamise põhimõtteliselt üks alus on ju see, et, et see peaks olema lihtsalt mõõdetav, et kui raha antakse, siis peaks olema nagu nähtav, milleks see raha läks ja see peaks olema millegivõrra mõõdeta. Tõsi seal on siis nüüd tegemist nagu loomingulise protsessiga, mida on väga keeruline mõõta. Ja minu meelest teeb selle selle nagu selle hinnangu andmiseks hästi keeruliseks ka see, et, et tegemist on inimestega, kes on ühiskonnas hästi lugupeetud ja armastatud, nende nimed on tuntud, nende teosed on nähtavad ja arusaadavad, paljud on neid näinud, nendega kokkupuuteid kokkupuutes olnud. Et raske hinnata, et mis, mis mõte sellel oli nendel rahade andmistel reisideks, kas, kas oli vajalik või mitte. Et ma, ma tunnistan, et et kui nad ei oleks loomeinimesed, siis ilmselt ma oleksin kohe seda meelt, et see ei ole õige mõte anda, et tegelikult sama retoorikaga võiks anda ju ka mingisugune rahastu ajakirjanikele reisimispreemiaid, et tegelikult on need ühiskonnas sõna võtvad inimesed, kelle, kelle puhul on väga oluline see, et nad teaksid, millest nad räägivad, et nad oleksid maailma näinud. Et või siis sama sama näide nagu siin toodi põllumeeste kohta, et ka põllumehel on väga keeruline tänapäeva maailmas hakkama saada, kui ta pole reisinud. Et, et ma väga kergesti tõstaksin selle, selle näpu ülesandeks, et raha ei tohiks anda, kui need ei oleks just nimelt need meie lugupeetud ja armastatud kultuuriinimesed, kelle puhul seda enam on teada, et nende sissetulekud tegelikult ei ole tõepoolest väga suured. Kusjuures meil toimetuse nagu koosolekutel on, on sellest juttu olnud loomeinimeste siis töötasudest ja, ja ma saan aru, et isegi täiesti hästi tuntud armastatud näitlejate kuu töötasu võib-olla ikkagi hämmastavalt madal, et, et see võib olla ka alla Eesti keskmise. Et ja see pole ebatavaline. Eks need on kindlasti erinevaid, ma olen nagu lugenud ka uudist, kus üks või teine tuntud näitleja oma oma firmast, mis on loodud nii-öelda tema tema tegevuse menetšeerimiseks, on võtnud miljoni jagu dividende välja ja sa pead silmas, Marko Matvere. Nüüd vist oli teisigi materjaliks nimi jah, aga noh. Sageli selliseid, kes teevad nii-öelda haltuura, siit ka, et kes teevad mingisuguseid muid otsi. No nüüd on, eks ole et vaadates neid suvelavastusi, siis ütleme, liigituksid, kuna enam-vähem kõigi nende suvelavastuste korraldajaks, kui ma vaatan ETV kultuuri teateid, siis on MTÜ see ja MTÜ too et enam-vähem kõik nad selles mõttes põhiseisukohad liigituvad, nagu haltuurat. Ja kusjuures tegelikult on see hea küsimus, et kui näiteks Marko materjal läks küsima raha reisimiseks, kas oleks õigustatud, tema on täpselt samasugune loomeinimene, kelle näidendite rollid on sama armastatud kui teiste omad. Kuivõrd õigustatud siis see oleks, oleks temale raha andmine, et kas kulga peaks võtma mingisuguse sissetulekutõendi või mille alusel nagu seda seda määrata? No ma pigem arvan küll, et seal Kultuurkapitali selles sihtnõukogus istuvad inimesed, kes siiski aduvad suhteliselt hästi seda, et kes näiteks näitlejatest tõenäoliselt kui palju noh, suurusjärgus teenib. Et selleks nad ju lõpuks on ikkagi sinna sinna nimetatud ju asjatundjad. Et seal seal ei istu päris nii, inimesed tänavalt. Aga kui nüüd noh, öelda nüüd selgelt, et kas poolt või vastu, siis, siis ma tunnistama, pigem oleksin vastu, et, et see on, see on liiga segane ja liiga aga vastu vastu raha andmisele reisimiseks, et see on liiga ebamäärane. Rahakasutuse eesmärk. Vaat ma tatud täpsustaksin siiski, et millised. Loomulikult, et konverentsile minekuks koolitusele minekuks, miks mitte, aga aga sellisel noh, ilma selge nagu ma ütlesin, raha, raha andmine peab olema mõõdetav või aru saada, milleks, milleks seda raha on vaja. Kui see, kui selle raha saamise eesmärk ei ole siiski mõõdetav või on väga abstraktne, siis, siis see pigem võiks jääda jääda, andmata. Vaata sele mõõdetavuse suhtes ma jälle julgeks küll avaldada arvamust, et just see on see raske küsimus sellise kultuuri rahastamise suhtes või või see on isegi isegi noh, selles mõttes, et eetilise mõõdetavus toimub kunagi hiljem eks, et, et see, et kas näiteks kellelegi Eesti ütleme teatri, kas või kollektiivse reisi tulemus Indiasse avaldub, et samal sügisel sünnib selles teatris mingi uus kvaliteet, et või mitte seda nagu selle reisi otsustamise hetkel sa jälle nagu ei mõõda kuidagi või kuidas sa seda noh, ma ei tea, kas on võimalik reisile minnes koostada mingisugune reisikava, mis, millega sa kavatsed seal tegeleda, mis kultuuriüritusi külastada ja see siis esitada rahataotluse jõuda. Kui keegi küsib raha ümber maailmareisiks selleks et tutvuda erinevate riikide teatrieluga no siis mul tekib küll küsimus, et kas see on otstarbeks Ja tõepoolest, et et siin on kultuuritegelased, on ju ise ka enda kaitseks sõna võtnud ja neid näiteid üles lugenud, et kuidas on konkreetsest reisist tõusnud hiljem kasu mingisuguse näidendi loomisel või lavastamisel ja sellesse näitlemisel. Ja, ja ma arvan, et eesti kultuuripilt oleks vaesem neil ma nende näidendite, ta et see on tõepoolest see mõõdetavus on keeruline, aga, aga jah no vot riigi rahaga on selline keeruline, keeruline või kasutame siin kogu aeg seda sõna keeruline, keeruline, et, et see seda on nagu raske hinnata ja samas raha andmine peaks olema millegivõrra nagu mõõdetav või arusaadav või. Minu meelest on hästi hea, et, et need kultuuriinimesed on enda kaitseks jõuliselt sõna võtnud ja see diskussioon on selle tõttu kokkuvõttes kujunenud suhteliselt tasa kaalustatuks. Et ei ole selline lihtsalt nagu karjaga tümitamine. Aga ei ole ka nagu selline lause õigustamine, vaid et üsna tasakaalukalt on nagu välja toodud ühte ja teist poolt ja, ja ikkagi siin ka nagu väga selgelt ei ole ka kaitstud seda süsteemi kui sellist ja mina julgeks ka öelda, et minu meelest ei ole kultuurkapital, kui süsteem on ikkagi riigis üks hea asi. Ja, ja ma arvan, et kui nüüd tõesti kellelgi võib võib-olla mingi kuri kavatsus või oli äkki, eks ole, on siin kahtlustatud, võib olla küll vandenõuteooriates, et tegelikult kogu selle skandaali tekitamise kavatsus oli umbes see, et Kultuurkapitalile kuidagi krõks teha, kõri kinni pigistada ja sealt raha ära võtta, siis, et noh, see, seda küll ei tohiks lasta juhtuda, et selline sõltumatu, sest kreem on nagu nagu hästi hea ikkagi kokkuvõttes olnud ja ja, ja, ja mingis mõttes on on ka paratamatu, et kui me ütleme, et mingi organ on oma tegevuses sõltumatu, siis me peame aktsepteerima ka tema võimalust, tehased täiesti, sõltumatult teatud vigu. Eks ole, noh, me peame, noh, ütleme nagu, kui me juba ütleme, et no tegelikult kui me tuleme kas või ühe ühe teise, sel nädalal palju kõneainet tekitanud, tänud, eks ole teema juurde, et ühe ühe kohtuotsuse juurde, mis, mis, mis ühe liiklusõnnetuse ütleme, et väga traagilise liiklusõnnetuse peale mõisteti, ütleme suhteliselt, et ikkagi avalikkuse silmis leebevõitu kohtuotsus. Aga sime võimele süsteemselt öelda, et kohtul peab olema ka õigus teha otsuseid, mis, mille puhul jälle ilmselt siis avalikkusel on õigus neid kritiseerida. Aga see ei saa nagu kahtluse alla seada seda, et lõpetame Eestis kohtusüsteemi kui sellise ära. Et keegi polegi sellist ettepanekut teinud või? Ei, vist ei ole. Kusjuures liiklusõnnetuse kohtuotsus on kindlasti ka selline, mis, mis tekitab vastakaid arvamusi, et seal on neid, kelle, kelle meelest seitsmeteistkümneaastane noormees, kes oli, kes sõitis kolm inimest surnuks kellele peaks andma võimaluse teise võimaluse. Sest tegelikult seesama liiklusõnnetus oleks võinud sama hästi juhtuda ka ainult ühe inimesega või ka mitte ühegi inimese inimese surmata. Et ja on samas ka siis Postimees, kes võttis hästi jõuliselt sõna selles suhtes, et, et oleks karistus pidanud olema oluliselt karmim. Et see on kindlasti kohtuotsus, mis tekitab vastakaid arvamusi. Ja, ja ja see ongi selline, et kas kummale poole minna, et kummale poole, kummale poole kalduda, et meie kohtusüsteem praegu on rohkem seda, seda meelt kaldumas, et pigem antakse teisi võimalusi, eriti noorematele inimestele see on tekitanud palju palju vastukaja ja arvamusi just selliste tüüpide puhul, kellel ta võib kahtlusta nagu sellises paadunud käitumises isegi sõltumata oma noorusest. Aga, aga võib-olla tõesti sellise nooruse väga traagilise juhuse tõttu ei peaks nagu tervet tervet elu nagu ära pitserdama. Siin on küsimus, et mida selle teise võimaluse all mõista, eks ole, prokurör nõudis sellele poisile šokivangistust. Noh, oletame, et, et seda oleks kohus ei oleks talle poolt aastat andnud, oleks noh, näiteks ainult kolm kuud šokkimangust vangistust. No mina ei arva, et see oleks tema kogu edasise elu ära rikkunud. Samaks oleks ta nagu näinud seda asutus seestpoolt, kuhu võib teatud käitumise puhul ja noh, võib-olla see oleks talle nii nii väga meeldinud, et ta oleks teinud kõik, et sinna teist korda mitte sattuda. Sest noh, kui me meenutame nüüd teist ralli või, või veespurdi sõitja tekitatud ohvriterikast õnnetust, mis oli seal Pärnu lähedal, siis keris ka sellel poisil oli ju tegelikult kehtiv karistus all, kui ma õigesti mäletan. Nende protsesside puhul on huvitav see, et, et tegelikult, mida, mida ajakirjandus hindab, ei ole mitte see, et kas sellele konkreetsele isikule mõisteti piisavalt tugev või karm karistus, sest tõenäosus, et, et seesama inimene põhjustab uuesti raske avarii, on tegelikult väga-väga väike, et pigem nagu hinnatakse seda ühiskondlikku mõju, et missuguse sõnumise annab teistele kihutajatel, et kas see pidurdab teisi kihutajaid või mitte. Ja see on nüüd keeruline, keeruline küsimus, et, et kas see, kas noor inimene peaks olema siis selles näidisprotsessi rollis, et kas tema peaks olema nüüd see eeskuju kõikide kõikide teiste rullnokkade jaoks või kas tema peaks olema ohver või, või siis jah näidisprotsessi näidis. Jah, ja ega ma arvan, et nüüd väga, väga vale järelduse teevad need, need inimesed, kes arvavad, et igal järgmisel korral mõistetakse samasugune karistus jah, tõenäoliselt asjaolude juures võib olla ka lihtsalt teises kohtus võib isegi palju kergemate tagajärgedega õnnetus, mitte kergemat, aga noh, ütleme samat moodi raske tagajärjega, kahtlemata õnnetus tõesti tähendada tõesti reaalselt vangistuse karistust ja täiesti õigustatult. No lihtsalt, et on teised asjaolud, ütleme kohtu kohtu arvates. Et nojah, et siin on nagu sellist sellist huvitavat huvitavat dilemmat, huvitavat teemat üldse sellises sellise mõiste ümber nagu avalikkuse õiglustunne, mida väidetavalt siis riivas, et et kui ma ka Aktuaalset kaamerast vaatasin, kuulsin sellist nagu lauset, et et avalikkuse õiglustunne riivatud, sest on väga palju netikommentaare, mis, mis mille, kellele see kohtuotsus ei meeldi, siis mõtlesin, et otototoot, et seened nagu argumendina kuidagi minu silmis nagu natuke kahtlane. Et neid netikommentaar on küll hea teada, aga öelda, et nemad, need ongi avalikkuse õiglustunne ei tea, natuke kahtlane. Aga millega sa seda õiglustunnet siis mõõda? Muidugi ei ole, ei ole neid Kaale, millega peale referendumi tõepoolest Mulle väga meeldib see Sulevi võrdlus või väide, et sõltumata organisatsioonil peab olema õigus ja võimalus otsuseid teha ja ka nende otsuste tegemisel eksida, et, et see tõepoolest see õigus peab olema nii nagu meil ajakirjanikul peab. Ajakirjanikel peab olema õigus selle üle arutleda, nii peabki endal organisatsioonidel olema õigus neid otsuseid teha ja ilma ilma sekkumiseta. Mulle meenub, meenub, et üks mees, kes kunagi Kulkat juhtus, läks ühe vea eest kinni mõneks aastaks, päris seda viga ja ma saan aru, et see viga ei ole hüvitatud kuidagi. Ja ja see ei ole nagu selline, ütleme organisatsiooni otsuse tegemise viga, vaid see oli ikkagi selline puhtalt ühe mehe väikeste kuradikeste käes vaevlev ise. Probleem. Nojah, see on nagu kogu sellele Kulkale muidugi pani jaht ikka hirmsa võib olla sellise põõna, aga, aga samas on nagu nad siiski sellest ilusti välja tulnud. Ma, et nüüd kuni võib-olla selle viimase ajani ikkagi või oli see maine jälle vahepeal ju päris hea ja, ja noh, ma arvan, et ka praegu ikkagi tõesti seda, et et küllap tulekski kritiseerida konkreetseid otsuseid, mis on kahtlased ja et isegi mitte ka kõiki neid reise, vaid tõepoolest on õigustatud kritiseerida, et meie arvata, et vot see ja see reis kõlab nagu väga imelikult. Aga see pea kahtluse alla seadma ütleme seda, et sellel sihtkapitalil peaks olema õigus neid otsuseid teha. Ja et veelgi vähem, eks ole, et kas sellist sihtkapitali vaja on, eks ole, ja kas seda rahale jagamissüsteemi, et äkki peaks selle üldse kuidagi ära riiklikustama ja umbes et kultuuriminister oma targa targa peaga äkki näiteks teeks paremaid otsuseid? Mina muidugi kipun arvama, et niisugused teenekad, kultuuritegelased, olgu kirjanikud, näitlejad, muusikad, mis kes iganes peaksid peaksid oma töö eest saama nii palju raha, et ei oleks vaja mingisuguseid toetusi küsida ja toetusi anda. Et missugune toetuste süsteem, nagu see Kulka on, võiks olla selliste noorte annete algajate toetamiseks, et nad saaksid jalad alla ja, ja võib-olla natukene õppida enese täiendamas, ennast täiendada. Aga noh, tõesti teenekad tegijad peaks nagu saama nii palju palka. Nojah, sellega ma olen nõus, ei ole, sest et kogu kogu Euroopa pärast sõjajärgne kultuurielu näitab seda, et, et Euroopa kultuur on õitsenud just sellel majandusliku kasvu toel ja riigi riigi toel, et ilma nagu riigi toeta tegelikult kultuur ei, ei ole nagu Euroopas väga edukas olnud või sellel paratamatult on selline kommetslikkuse maik juures või sõltumatu sõltumatuse maik juures. Aga see, mis ma tahtsin öelda, veel on see, et eile võttis Ilona Martinson, kes siis kultuurinõukogus juhib kirjandus. Toetuste väljaandmise nõukogu võttis sõnad, et teemal kus, kus ta arutas, et, et romaanide tasud või, või siis honoraride on äärmiselt väikesed, et need on umbes 30000 kuni 50000 krooni ja selle selle raha eest tõepoolest ei, ei kirjuta romaani, et seda saab teha ainult kas mingit teise palgatöö kõrvalt, aga see ei ole selline sõltumatu romaanikirjanikud tasuv ja, ja ma olen sellega väga nõus, et ma olen näinud kõrvalt kirjastamistööd ja, ja tean, et need tasud tõepoolest on väikesed ja need ei ole nende, nende, nende pealt ei ela ükski ükski romaanikirjanik, kes ennast romaanikirjanikuks pead ja temadega välja argumendi, et et lihtsalt need toetuste nimetused on otsa saanud, et siis võiks nagu noh, nagu see reisimise toetuse nagu üks võimalus anda kultuuriinimestele raha, et annad nagu raha üheks asjaks, annad raha teiseks asjaks, aga noh, palju sa neid annad ja kõikide nagu kõikide alla kõik, kõige toetus talle ikkagi ei mahu kõik inimesed ja siis nüüd on savuse reisimistoetus ka üks võimalus, et vot see on variant, millega ma päris nõus ei ole, et, et kui on, kui on ikkagi vaja toetada inimesi konkreetselt romaani kirjutamiseks siis palun see antagu ja antagu väärikalt seda, seda raha, et seda, seda ei ole mõtet peita, siis nagu selle reisimise või puhkusetoetuse raha alla. Jah, see kõlab küll väga-väga õigesti, et tõesti, need on ju loomestipendiumit, ela ja sära, mida kultuurkapital ka välja annab, et, et see on siis juba tõesti konkreetselt öeldaksegi kirjanikule, et et tee või näitlejale või, või muusikule, eks ole, et, et sul on siin aastaks kaheksa stipendium ja, ja sellega see on nagu noh, usume, usume sinusse ja nüüd noh ja isegi nagu otseselt ei saa nagu nõuda võib-olla selle vastu tulemust, et ma ei kujuta ka ette, et et kas see on seotud sellega, et näiteks, et nüüd näiteks selle kahe aasta järel nüüd ütleme, see Kulka peab saama nagu tõendi, et romaani käsikiri on nagu üle antud või ma ei tea, kas on või pigem vist see ela ja sära ei ole, sellega on vist ikkagi on eeldatud, et inimene pühendub oma tegevusele, aga tulemus tuleb siis, kui ta tuleb. Ja ma tunnistan, et mulle ka see vägase ela ja sära preemia meeldib, et selle selle mõte ja idee väga meeldib. Ja kusjuures ka see, et seda on antud ka täiesti erinevate eluvaldkondade esindajatele, et ma mäletan eelmisel suvel tekitas tähelepanu see, et selle sai Indrek Schwede, selleks, et kirjutada Eesti jalgpalli ajalugu, mis on üsna üsna ootamatu Kultuurkapitali raha jagamise moodus, aga samas jälle väga lahe leid või et huvitav leid, et, et anda võimalus teha seda tööd, mida tõenäoliselt teeks. Keegi tõesti ei leiaks võimalust selleks muidu, kui tal ei oleks väljastpoolt tulevat. Toetust et üks minu meelest sellega haakuv teema on ka see, et siin juhtumisi hakkavad järgmisel aastal järgmisel nädalal olümpiamängud ja, ja küll ei ole nüüd sel nädalal otseselt aga natuke varem ja noh, kindlasti ka veel järgmisel nädalal üks ja teine inimene ikkagi avaldab arvamust, et noh, et kuidas selle sportlaste toetamisega ja ja noh, eriti muidugi ägedaks läks ja siis kui sinna Värniku rahnu ümber need kiredsin, lõkkel olid ühel nädalal, kui nad siin viimast viimast nädalat said veel olümpianorme täita ja siis ja siis kuidas sellega läks aga, ja natuke ka selle üle, et kui suur see Eesti delegatsioon siis seal Pekingis ikka peaks olema. Teadaolevalt on ta siis nagu suurem kui, kui natuke suurem kui varem, kuigi enam vähem samas suurusjärgus, aga et, et kas meil ikka on vaja sinna üle 40 sportlase saata, et, et noh, tõesti me teame, et nendest võib-olla heal juhul neli pretendeerivad medalitele ja ülejäänud noh, ei saavuta ilmselt nii suuri kohti. Ja siis võiks ju umbes et saadamegi umbes neli, eks ole, kes lähevad medalit võtma ja mis, mis me neist ülejäänud. Saab ülevaate Panther, tavaliselt on need just nimelt kultuuriinimesed, sest et see, kes seal sellise sellise diskussiooniga olevat, sest et see raha tuleb ju ühest ja samast katlast sportlased saavad ikka kordades kordades kergema randmega neid ela ja särarahasid ehk siis rahasid treenimiseks kaugetes huvitavates maades, soojades maades, et et. On küll mingi sarnasus on ütlema sellel spordistipendiumi ja loomestipendiumid ja ja mingi sarnane risk on ka tegelikult selle juures, et mina näiteks olen absoluutselt teist meelt nende inimestega, kes arvavad, et näiteks Värnikute rahnut ei oleks pidanud toetama, et umbes, et näete nüüd, et ei tulnud midagi. Et mina arvan, et see oli väga õigustatud, et viimased paar aastat Need stipendiumid, mis pealegi noh, teadaolevalt on ikkagi paari 1000 ulatuses kuus stipendiumid riiklikud peal olid, sest et ütleme, et see võimalus, et äkki ikkagi oleks läinud, noh nii nagu mõnikord varem on läinud, et väga hästi see võimalus nagu väärib küünlaid selles ja teatava riskiga. Kusjuures ma juhiksin tähelepanu nende stipendiumite ära võtmist kaaluti ju mitte sportlike tulemuste pärast, vaid nii-öelda eetilistel kaalutlustel. Et need, see on ka täiesti uus uus nähtus, uus kategooria meie ühiskonnas, mõlema puhul ju kaaluda seda just nimelt eetilistel kaalutlustel. No mingil määral jah, et nagu sportlasi peetakse ikkagi selliseks noorsoo eeskujudeks ja et lisaks sellele sportlikule tulemusele peab ka olema kõik see kõik see muu väga ilus seal ümber ja ja mingis mõttes ju haakub aga mõtteviisiga, et, et mis see sport siis muud on ka üks suur kultuurietendus. Või kas kultuuri, eks kultuuriinimesed tõusevad tagajalgadele selle väite peale, eks ole, et meil omal lehe toimetuses diskussioonis umbes, et kas sport on kultuur, siis on mõnedki inimesed, kes noh, nagu selle peale valmis peaaegu nagu lendu tõusma. Nojah, aga eks, eks tippsport üks kangelaste tootmise tööstus on ju ja, ja Hollywood eks jah, sest noh, olgem ausad, ega see, kas keegi läbib 100 meetrit pool sekundit kiiremini kui teine, ei ole ju väga-väga oluline, kui asi iseenesest, ta on ikkagi olul oluliseks muutub ta kogu selle kogu selle meedia ja läbi, mis seal ümber on ja just selle läbi, et ta toodab nagu noortele ja üldse rahvale mingisuguseid eeskujusid ja paneb paneb rahvast oma kangelaste üle uhkust tundma ja, ja nii-öelda saama sealt seda positiivset emotsiooni, nii et noh, selles mõttes nagu peaks sportlased olema eeskujulikud ja noortele eeskujuks. Mis nüüd puutub, puutub sellesse stipendiumide võrdlemiseks, siis vahe on see, et sportlaste saavutused on väga konkreetsed, mõõdetavad erinevalt kultuuritegijate omadest. Ja, ja selles mõttes on neid võib olla ka natuke nagu lihtsam, lihtsam jagada. Ja kui sa siin Heidit meenutasid neid spordilaagrid soojades maades, siis ma olen üsna kindel, et kui sportlane kusagile olgu siis soojale maale või mägedesse treeninglaagrisse läheb, siis ta seal tõesti väga kõvasti treenib, et sinna niisama peesib, esitama ei lähe. Ma olen nõus sellega, kusjuures üks argument ju just nimelt sportlaste rahastamise eelistamisel selle või selle selle helistamise vastu on see, et just nagu selle taga oleks selline poliitiline soov. Et kuna sporditulemusi, ütleme, spordi jälgimise positiivsed emotsioonid justkui kanduvad nende poliitikasse üle selle võrra, et kui, et kui sportlane saavutab hea tulemuse, siis me just nagu rahvustunne tahtmine olla selle riigi kodanik ja ka nagu valitsuse reiting tõuseb või selline noh, nendel on nagu võimalus selles selles päikesest särada. Et see on ka nagu üks argument, mis, mida välja tuuakse just et miks, miks spordile kergemini antakse raha. Tuurile aga eks ta ongi selline kangelaste tootmine ja eks me ju tegelikult ka salamisi ikka loodame Pekingist jälle mõni mõni veel suurem kangelane, ütleme siis, kas, kas sünnib mõni uus kangelane või või keegi kangelastest saab nagu taut aupaistet, et noh, eks ennekõike ütleme Gerd Kanteri puhul võiks ju loota, et noh, kuigi ta juba maailmameistrina kahtlemata kangelane on, et, et siin ei saa nagu, nagu öelda, et see oleks selles mõttes täiesti nagu uus, sünnib uus täht vaid aga ikkagi, kui, kui ta näiteks tõesti maailma parimaks ketta heiteks kuulutatakse, kui me mõtleme selle peale, et mis on kettaheite ajalugu, eks ole, vanast Kreekast peale olümpiamängude üks kõige klassikalisemaid alasid, siis noh, kõlab päris uhkelt ja ilmselt ikkagi ka maailmas suhteliselt tähelepandavalt. Et paljude, ütleme jälle paljude kultuuriinimeste võib-olla vihastamiseks, ma julgeks öelda, et ikkagi paljud kultuuriinimesed seda efekti ei saavuta Eesti tutvustamisel. Ja noh, ei ole, reaalselt ei ole mingi Eesti küsimus, see on üle maailma niimoodi, et sportlaste edu käsitletakse kui, kui riigi edu öeldakse jalgpalli kohta. Jalgpall on sõda teiste vahenditega nii-öelda, et selle asemel, et nad panna kusagil tankiarmeed vastakuti, võib panna 11 meest väljakul palli taga taga ajama, mis on nagu märksa vähem purustav. Aga, aga, aga et nagu selline emotsionaalne laeng nagu rahvale on, on enam-vähem sama. No on ju teada, et siin Soomegi näiteks on läbi ajaloospordis hästi palju panustanud ja hästi palju see Soome riigi maailmakaardile tõusmine ju seda ennesõja ajal olla toimus läbi Paavo normi ja teiste suurte sportlaste või noh, ja teiselt poolt võib Ida-Saksa olla kindlasti üks näide, mille kohta isegi on väidetud, et peaaegu et ainult spordile ta nagu maailmakaardil tähtsa riigina püsiski. Et ühelgi muul Mul on elualal ei olnud maailmas nii tähtis, aga spordis tähtsa spordiriigina oli ta justkui üks maailma suurriike. Siin ma tunnistan mind ennast, sporditulemused jätavad üsna külmaks, mind pigem huvitab see poliitiline pool, mis tegingi, ümber tõuseb, olen nagu natuke isegi ootusärevuses, et mind huvitab see, et kuivõrd-kuivõrd, see poliitiline pool nagu Pekingi olümpia teema taustal nagu üldse üles tõuseb, et ma, et mul on natuke, meenutab see olukord praegu, kus on nagu üsnagi selline suhteline vaikus olukorda pärast teist maailmasõda, kus, kus lääneriigid teerisid siis seda, et Venemaa võitjana oli siis okupeerinud Ida-Euroopa, et, et selline noh, selle kokkuleppe vaikus, et mulle natuke meenutab see olukord saamatut piiblit, just nimelt mõtlen Tiibeti, et, et mul on, mulle näib nagu, et, et on mingisugune sugune vaikiv kokkulepe saavutatud või et kuidagi see nagu domineerib ja selle võrra mingi just huvitab või me tahaks näha, et missugune see, see meelsus või see tonaalsus saab olema olümpiamängude ajal. Ja see on huvitav küsimus, et kui palju mingis mõttes mulle tundub, et ta on nagu väsinud avalikkus ka sellest tiibeti küsimusest, noh et nagu see haripunkt oli, oli mingi hetk ära? Jaa, jaa, no nüüd justkui paljude jaoks ilmselt ka kesksuve tõttu, eks ole, et see pole enam uus küsimus ja noh, et ei ole nii huvitav, aga aga niiviisi põhimõtteliselt, et nagu seda teemat mitte käest lasta oleks hästi oluline. Muidugi ma arvan, et Eesti Eesti kogu selle olümpia kajastamise juures samuti ja ja ka selle juures, et kuidas Eesti Eesti nagu olulised olulised riigiisad, keegi, kes sinna ikka peaminister turistina läheb ja mina küll ei lähe sinna vist Putini ja Hiina juhtide kõrvale defineerima avapidustustele nii-öelda riikliku külalisena. Aga ikka tunda andma väike nagu ütleme, et kui algselt oli selline kohutav boikoti jutt, et siis nagu taandunud umbes selliseks, et hea küll, et riigijuhid võivad seal käia, no ütleme, kui nad seda mitteametlikult teevad. Hästi mitu sammu, nagu mingis mõttes tagasi astuda otsa ka Prantsusmaa president Sarkozy, kas alguses teatas, et ta ei lähe nüüd nüüd ikka ilmselt läheb ja aga teisest küljest, eks see pekingi olümpia on aidanud Tiibeti küsimuse Tõstamaailma tähelepanu olla teravamalt, kui sa seal väga kaugel on seni olnud, nii et noh, sellega juba on, on ta nagu oma tiibetama plusspunkti teeninud juba levivad ka internetis igasugused pildiseeriad, näiteks, et kuidas, kuidas Pekingi olümpiamängude embleem on tekkinud, et seal tekkinud siis sellest, kuidas mahalaskmiskomando ühe mehe seinaga maha laseb ja see on tema siis vintskeemisest seal kujundite kujundatud ja nii edasi. Jah, ma tunnistan, mina olen, eks Eesti puhul oleks oodanud palju selliste raevukat vastupanu ja meil on endal võrdlus olemas, mismoodi see pikaajalisest okupatsioonist ja, ja mälestus sellest, kuidas meie lootsime ja ootasime, et keegi tähele paneb ja keegi nagu avaldab avaliku protesti eesti okupit keerimise vastu ja ütleb selle kõva sõnaga välja, et Eesti ei ole vabatahtlikud nõude liitu astunud, vaid on okupeeritud. Et, et ma nagu selle selle mälestuse taustal oleksin oodanud sellist, eriti võib-olla vanema põlvkonna nagu suuremat arusaamist või, või nagu kaasaelamist Tiibeti küsimusele, mida ma väga väga tegelikult ei märka. No huvitav paralleel meie jaoks on ju ikkagi meenutus 80.-st aastast ja hea küll, et seda olümpiamänge boikoteeriti, aga no mitte küll, olgem ausad, et, et, et mitte sellepärast, et Balti riigid kopeeritud, vaid ikkagi noh, seal oli muu maailma poliitiline situatsioon, afganistani tungimine ja et isegi huvitava spekulatsiooniga võiks küsida, et kui kui see, ütleme Afganistani asi ei oleks 79 toimunud, et kas siis oleks Ameerikas sportlased ja kogu maailma nii-öelda spordiavalikkus ikkagi rahulikult Moskva olümpiamängudele tulnud hoolimata näiteks sellest meie okupeeritusest? No kindlasti ei mäleta, kas jõudnud ka niisugusi riike, kes küll osalesid Moskva olümpial, kuid mitte purjeregatil, mida peeti Tallinnas? Ma võin eksida, aga mul võis selliseid jah, võis olla küll, võis olla küll, kuigi jah, et ei tea, kas see oli jälle selline, kas selle sellisel puhul võib ka alati olla see viinamarjad hapud sündroom, et lihtsalt polnud selliseid purjeta, et välja panna ja siis ütles, et meiega boikoteerima selle? No see võis põhjus olla selles, aga aga noh väike sõnum ikkagi jah. No eks me siis jah, näeme seda, seda olümpiamängude algust, milleni nad on natuke natuke rohkem või mitte isegi rohkem juba natuke vähem kui nädal jäänud, et järgmisel järgmise nädala reedel nad siis algavad ja, ja rahvusringhäälingueeter sellest muidugi saab olulist täiendust. Selles mõttes võib öelda, et suvi saab, saab selles osas läbi, et inimesed et kordussaadete aeg, et, et läheb vägagi vägagi nii-öelda spordi spordilise tähe all, aga, aga loodetavasti ka Eesti sportlased pakuvad siis siis selliseid elamusi ja ja loodetavasti kõigile ennustustele vaatamata ilm ei lähe ka päris koledaks, vaid, vaid läheb ikka ilusaks õieti ütleme päris koledat ei olegi ennustatud, aga me siin alustasime. Et jah, sellega, et et terve see nädal on lubatud, et homme on koledam ilm kui täna, aga, aga seda ei ole tulnud, et et muidugi nüüd varsti, kui, kui see soe ilm edasi jätkub, siis hakkavad jutud põuast ja põuatoetuste vajadusest ja kõigest sellest, et vihma oleks vaja. Aga sellega meie täna siin rahvateenrite saatega lõpetame. Tänan Heidit Kaio täiesti ekspressist Mart Linnart, et rahvusringhäälingu teleuudistest Sulev Valner Maalehest oli saatejuht ja soovime teile ilusat suve jätku.