Riigikogu muusikatund tere, olen Enn Eesmaa ja pakun teile kuulamiseks muusikat, mis mulle on aastaid hingelähedane olnud. Saate pealkiri, riigikogu muusikatund on ühest küljest vaimukas, kuid samas ka pisut eksitav, sest muusikas me hindame ja armastame harmooniat tänases riigikogus. Kuid ausalt öeldes küll, kõigi demokraatlike riikide kõigis parlamentides on pigem käsil aktiivne liig sageli aga koguni agressiivne kakofoonia. Seetõttu ei räägigi ma täna opositsiooni ega Keskerakonna lemmikmuusikast, vaid ikka kõigest ühe rahvaesindaja elukogemusest ja pikkade eluaastate jooksul kogetud muusikaelamustest. Muusikast on ju nii palju räägitud, vahest ehk ainult armastust on rohkem sõnadesse püütud seada. Samas kaldun minagi arvama, et muusika algab sealt, kus sõnad lõpevad. Sõna muusika on üldise arvamuse kohaselt vanakreekakeelne tuletis sõnast ja mõistest muusa. Esimest korda mainiti täna teadaolevate allikate kohaselt muusikat aastal 476 enne meie ajaarvamise algust ühes pindaarose uudis neid tänavu taas kord vaimustavas olümpiamängude kontekstis. Inimesed ihkavad nooruses mõned aga kogu elu ikka midagi, mis neil nende arust puudub või liiga vähe on. Kes tahaks väiksemaid kõrvu, kes suuremaid silmi, kiiremaid jalgu või osavamaid käsi? Küllap enamus meist on aga ikka soovinud menukaks lauljaks ehk koguni superstaariks saada. Paljud aga heliloojaks levimuusikas biitlite või ABBA taolisteks geeniusteks, kelles vaimustavalt ühinesid mõlemad tavaliselt eraldi asetsevad muusika poolused. Küllap kuulete algava tunni jooksul nendegi loomingut. Lisaks kaldun kohati ka isiklikuks, mis aga antud kontekstis pole vist liiga suur. Muusikale on sajandite jooksul pühendatud sadu ehk isegi tuhandeid helindeid, alates kuuldavasti oivalisest pillimehest kuningas Taavetist kuni tänaste komponistideni välja. Mina võiksin alustada näiteks Franz Schuberti võrratust, soololaulust, muusikat, kale, mis mulle ikka ja alati on meeldinud. Ometi kõlab esimesena Gustav Ernesaksa küpses eas valminud koorilaul muusikale võrratu. Nii sisus kui vormis. Gustav Ernesaksaga vees, teletöö mind korduvalt kokku tegin laulu taadist vähemalt kaks pikka ja põhjalikku saadet. Paaril korral käisin koos rammiga meeskoorilaulumatkal, tehes kogetust jällegi saateid või saatelõike. Olen mitmel korral maestro oru tänava kodus käinud, saanud kingituseks Ernesaksa raamatuid koos tema osava käe all kiiresti valminud autoportree ning sõbraliku pühendusega. Saatus tahtis, et mul tuli Eesti Televisioonis kommenteerida Gustav Ernesaksa matusetalitust Estonia kontserdisaalis. Ajaratas oli tema jaoks täistiiru teinud, kuid loojad elavat teatavasti kaks korda ja see jätkuv elu on niisama pikk kui järeltulijate mälestus. Loodan, et Gustav Ernesaks on Eesti rahva jaoks aegumatu oma tähenduses ja loomingus. Kogu inimkonnale on seda Bachi ja Beethoveni kõrval kindlasti Wolfgang Amadeus Mozart uskumatult palju üle 1000 teose oma vähestele eluaastatele vaatamata loonud geenius sügav ja meeleolurikas üheaegselt. Kui Mozarti muusikat kuulad on kõik otsekui selge ja klaar. Temale mõtled muusikas esimesena, kui keegi räägib, et kõik geniaalne on lihtne. Loomulikult pole kõik lihtne, geniaalne. Mozart oli imelaps, kuueselt kirjutas ta oma esimese sonaadi. Esimene sümfoonia valmis kaheksase Volvkongi sulest. Neli aastat hiljem oli kaante vahel Mozarti esimene O pergeeniuse kõige novaatorliku maks. Ooperiks peetakse don vannid, mida Mozart nimetas vaatamata kommentuuri letaalsetele käe pigistustele lõbusaks draamaks. Mozarti viimseks jäänud ooper Võluflööti kandis viiteid geeniuse tulevase loomingusuundadele. Oleks talle eluaastaid antud kas või paarikümne võrra rohkem. Eestis on Mozarti muusikat alati armastatud. Huvitav on lisada, et ajaloomuuseumi hinnaliste varade hulka Tallinnas suurgildi hoones pikk tänav 17 kuuluvad ka Mozarti klaverikontserdi number 27 B-duur soolokadentside originaalkäsikirjad. Nende ehtsust on käsikirjade omanikule tuntud kunstnik Gustav Adolf Piusele kinnitanud Nannerr ehk Mozarti kuulus õde Maria Anna isiklikult. Vaatamata kiusatusele pakun teile kuulamiseks hoopis esimest osa Mozarti ühest tuntumast teosest, mille originaalpealkiri on serenaad number 13 keelpillidele G-duur. Inimkond aga teab seda võrratut, muusikat kui ainet, laine nahtmusi. Me saade on ju muusikast nii sõnas kui meloodiaid. Kui praegu oleks käsil telesaade näiteks ma teile üht võrratut sümbolistliku maali kevadesonaat-allegro pole võimatu, et selle sünnis mängis oma osa Mozarti muusika, miks mitte just see äsja kõlanud allegro väikeses töömuusikast oli ju leedu geenius, Nicaloojusconstantiinast joonis tasemel pianistina sageli Mozarti muusikat esitanud. Charlie joonise kohta on mõnigi öelnud, et see mees oli suurim maalikunstnik heliloojate seas ning ületamatu helilooja maalijate hulgas. Tunnistagem, et sellist komplimenti võivad teenida vaid väga vähesed. Kui kuulate Charlie joonise muusikat või käite Kaunase Charlie joonise uhkes muuseumis, ta pilte vaatamas. Nõustute kindlasti minuga? Tšulioonise piltidest on paljud inspireeritud muusikast ta maalide hulka kuuluvad sonaat, andante ja prelüüd, kui mõningaid meenutada. Erakordselt huvitavad on Leonise sodiaagimärkide maalid. Minu ellu tuli selle Leedu suurkuju looming ülimalt romantilisel asjaolul tutvuse kaudu. Modona tulevase ja täna paraku elust juba lahkunud naise Alexandra kaudu. Pianistina oli ta esimese džunglijoonise nimelise rahvusvahelise klaverikonkursi võitja. Ta tundis isiklikult džunglijoonise nooremat õde ja liigat ning kuulus Leedu suuremate Charlie joonise muusikatundjate hulka. Joonise küllap tuntumad teosed on sümfoonilise poeemi mets ja meri. Teile pakun kuulamiseks Tšursioonise klaverimuusikat, mis kohati on väga sarnane ülemaailmse geeniuse šopääni stiilile. Nimengis Charlie joonist. Mu naine Aleksandra, Joosep peenaite eesmaa. Kui lubate mul pisut veelgi isiklikumalt jätkata, siis pakun teile kuulamiseks üht tuntud laulu Karl selleri operetist linnukaupleja. Olen seda lahedat lugu Estonia teatris vähemalt viiel korral vaatamas käinud. Mu isa Enno eesmaa oli selle lavastuse meespeaosaline Aadam ja tema üks tuntumaid lindistusi oli selle opereti küllap kõige kuulsam laul, mis algab sõnadega kui mu vanaisake. Temast endast sai vanaisa aastal 1982 ja mälestust 14 talve hiljem. Mäletan, et selle laulu sõnad, kui mu vanaisake 70 aastane tõid mulle alati midagi nutuklimbi taolist kurku. Sedavõrd raske oli teismelisel poisil ette kujutada muldvanainimest kellena seitsmekümnene mees mulle toona tundus. Täna olen ise niisama vana ning suudan iseennast ette kujutada koguni 80 aastasena. Kui aga helde saatus nii võimaldab koguni 95 sõna, sest geneetiliselt olen ma rohkem praegu just niisama vana ja meie hulgas veel üsna kõbus alaviibima ema Linda moodi. Tema on nüüd juba paar aastat vanavanaema ning loeb lehti tunduvalt rohkem kui mina. Sest praegu loevad ka 70 aastased uudiseid ja artikleid juba peamiselt interneti vahendusel. Minu ema ballilembus on suguvõsas lausa legendaarne ning meil on ühine lemmik vutistaar. Loomulikult Ronaldo, keda julgelt pean jalgpallimuru, Mozart eks sedavõrd kergelt ja loomulikult triblapsee Portugali legend väravate ja võidu suunas isegi siis kui ta meeskond mõnigi kord kaotab. Ekska kvartett Ta on ju omamoodi minimeeskond. Minuvanuste inimeste jaoks on loomulikult kõigi aegade lemmikansamblid tõbidurs. Neist Liverpooli suurmeestest võiks ja peaks hoopis pikemalt rääkima, sedavõrd suur on nende panus popp ja levimuusika arengus. Nõukogude aastate kõleduses kõlasid nende laulud otsekui lämbunud õhuga. Tuppa tunginud värsked tuuleiilid vaimustavad nii sisus kui vormis. Mäletan, et tegin aastate eest nendest saarte Eesti televisiooni sarja estraaditähestik tarvis. Tiitlitest rääkisid kiitvalt Uno Naissoo, Eri Klas ja Peeter Saul, mis isegi toona polnud veel sugugi tavaline. Esimesed lausungid biitlite kohta olid Nõukogude Eestis pigem halvustavad ja norivad, kui tunnustust avaldavad. Õnneks on need ajad loodetavasti jäädavalt möödas. Biitlite looming nende eneste esituses. On aga ajatu. Minu lemmikplaadiks on olnud saation Pepors, lõuna Haats, klopp, bänd, mille kõik laulud on erakordselt head. Nende seast valisin teie jaoks ühe mida nüüd juba suhteliselt harva mängitakse, kuid kuulake laulu Schis Liiving Houm sõnu ja nende sobivust lihtsale kuid kaunile meloodiale, mida kuulates on raske, kui mitte võimatu ükskõikseks jääda. Eriti veel, kui oled üksi. Äsjane Brexit on aga sellele lahkumislaulule toonud uue ja seni Euroopa liidus veel kogematu lisatähenduse, sest biitlite sünnimaa lahkub ühisest kodust nimega Euroopa liit. No mis sa teed, kui see on küll napi, ent siiski enamuse soov. Nii või teisiti, Baiba. Okei three saetši. Ja mõistsin seda muusikalist leina, kui biitlid koos mängud lõpetasid. Mõnigi meist arvas, et selliseid meloodiameistreid John Lennon ja Paul McCartney ei tule enam kunagi, unustades, et loodus on alati hoolitsenud tühjaks jäänud kohtade täitmise eest. Toona öelnud nimi Andrew Lloyd Webber meile loomulikult veel mitte midagi. Tegelikult oli see geenius juba biitlite ajal kirjutanud kaks muusik pikali ning paljude arvates ta parim Tsiivsus Krist superstaar sai valmis juba aastal 1971. Parim ennekõike selles mõttes, kuivõrd raskel ja paljusid solvatagi võival teemal. See muusikal on kirjutatud, et kuidas siis nii, et Jeesus laulab ja Pilatus tantsib. Kuid üliandeka eile on võimalik ka see, mis miljonitele teistele pole pähegi tulnud. Olen Londonis näinud võrratut, muusikali käts Stockholmis aga ooperifantoomi, milles nimitegelane laulise turnis kõrgel lava kohal. Veeberi oskus meloodilist muusikat luua on erakordne. Arvan, et kui Mozart elaks meie keskel, kirjutaks ehk temagi praegu umbes niisamuti. Lähtuvalt äsja öeldust ja meie saatetunni põhiteemast valisin teile kuulamiseks hinge kriipima laulu muusikalist Ooperifantoom. See on ilus ja veidi õudne ühteaegu, sest tegemist on Weberi väikese muusikaga Music AB naet. TomTom ju see Võrratu, kas pole? Muide, see muusikal saab oktoobris juba kolmekümneseks. Küllap on maailmas neidki, kelle arvates fantoomi osa esitanud Michael Crawford on tema lemmiklaulja. Crawford on muide tunnustatud koomik, kes on hästi hakkama saanud ka tõsisemate rollidega. Minu kõigi aegade lemmiklaulja pealevimuusikas on Tom shows. Frank Sinatra on ülistavalt kutsutud hääleks. Tom Jonesile. Sobiks hellitusnimi vokaalses mõttes külla rohkemgi sellist häält nagu toomast seons Vudwordil pole minu arvates enne olnud ja võimalik, et kaua ei tulegi. Kuigi siinkohal unustan, et äsja ise ütlesin midagi emakese, looduse ja tühjade kohtade täitmise suhtes. Selle valsi tiigriks kutsutud mehe kohta on nii palju öeldud ja kirjutatud, et raske oleks midagi täiesti uut välja mõelda. Sedavõrd ehk siiski, et paljud mustanahalised muusikud on öelnud, et John Lennoni Tom Jones siis on kordades rohkem souli kui sadades neeger artistidest. Tom Jonesi laulu ja esinemismaneeri son palju tahke südamlikkust nostalgiast kuni karmi terasena mõjuvate vokaalvõimete piire kompivate laulude või naisi hullutavasexabiilsuseni välja. Frank Sinatra kõrval on täna juba 70 kuuene söör Tom Jones üks neist väga vähestest, kes muusikas ja lavadel on osanud väärikalt vananeda. Tom Johnson popartisti jaoks isegi veel ulmelise seas usutav ja kütkestav, vokaalses tippvormis olev artist, oleme seda ju Tallinnaski tõdenud. Tema laia haardega repertuaarist on raske midagi konkreetset välja valida. Nõrgapoolseid laule tal ju eriti polegi ja kui on, siis on süüdi pigem helilooja kui laulja. Pakun teile kuulamiseks tuntud laulu kunagisest Seinspondiseeria menufilmist keravel, mis esilinastus Shon Conneriga peaosas. Aastal 1965. Räägitakse, et laulu kõrget lõppu nooti võttes Tomzovs hetkeks kaotas teadvuse kuid võitis miljonite kuulajate südamed. Sander pool. Kas sellest veelgi paremini saaks levimuusikas vaevalt, kuid ooperimaailmas leidub hääli, mida kuulates kipud mõtlema, et mõni mees või naine on enimvõimet kaal piiridele küll uue mõiste ja tonaalsus andnud. Neid erilisi andeid on ilmselt alati olnud, kuid alates ka roosast Jel Jaapanist võime nende hääli veel tänagi kuulata. Samas läheb aeg ka muusikamaailmas kiiresti ja küllap on kuulajate seas juba praegu neid, kes küsivad, et kes Luciano Pavarotti veel oli või on, kuulake tema esitusest tenorit, repertuaari, üht säravamat aariat, Ness, Undorma, Giacomo Puccini ooperis Durandot. Ja mõelge, kas selline hääl saab ja võib-olla juhus või on see kellelegi kõrgema kingitus inimkonnale. Kuid äkki on kõik hoopis vastupidi? Olen ikka arvanud, et kui inimkond kunagi kohtub teiste maailmade mõistuslike olenditega oleks muusikaehkmaalaste suurim kingitus neile taevastele, juhul kui ufonaudid pole meloodilistele harmooniatele veel ise tulla taibanud. Kui aga uskuda, et oleme tõepoolest kellegi kõrgema poolt loodud siis võiks pigem arvata, et tervikusse oli juba siis muusikavõime sisse programmeeritud. Nii või teisiti. Luciano Pavarotti ja keegi ei maga. Nesson torr. Vingheroon tähendab itaalia keeles veendumust võitmiseks vaatamata äsja kõlanud muusika pärlile. Mõtlen sageli, kui suuresti oleme paari viimase aastakümne jooksul Americaniseerunud. Nõukogude ajal läks meil alati Harry punaseks, kui pidime venekeelseid termineid või sõnu kasutama. Erandeid, sorid vast sputnik privet ka, mida paljud tänagi veel Chao ja by kõrval kasutavad. Nüüd ei tõlgita sageli inglise keelt enam üheski kontekstis, mis jällegi nõukogude ajal oleks meid vene keele puhul marru ajanud. Lisaks lingvistiliste muudatustele on meisse imbunud ka ennekõike ameeriklastele omane ülivõrrete kasutamine. Kuidas eluga läheb, greid? Ta on säästlik, on ameeriklase tavaline vastus, kuigi tegelikult läheb meil inimestel oivaliselt ju suhteliselt harva isegi Ameerikas. Kas tänase muusikatunni kontekstis mõtisklen nüüd hetke sõna ja mõiste superstaar üle ja ümber? Siingi on muudatused toimunud ülikiiresti. Mäletan, et 40 ja pisut rohkem aasta eest juhtisin Eesti televisioonis noori laulutalente kaardistavad noortesaadet, mille pealkiri oli kooli Jutsist muusikamehed. Mõned aastad hiljem alustasin koos eri Klasiga saatesarja kaks takti ette, mis sama eesmärki taotles ja mille kaudu said võimaluse ekraanil laulda peaaegu et kõik täna juba maestro staatuses levi lauljad. Märkate pretensioonikuse vahet tagasihoidlikult Ergutav kaks takti ette versus tänased superstaari otsimise ja leidmise saated tõele au andes oli toonaste noorte esinemise ja ka vokaaltase võrreldes praegusega alguses üsna hõre ja kohmakas. Ometi kasvasid kunagistest talgijatest Silvi Vrait, Jaak Joala, Tõnis Mägi, Ivo Linna ja Tarmo Pihlap, kui vaid mõningaid varasemaid läbilööjaid meenutada. Olen vahel mõelnud, et mida need täna teleekraanil superstaariks ülistatud lauljad siis teevad, kui tulevane karjäär niisama särav pole kui bravuur, näe, algus küllap tugevamad ja andekamad löövad läbi ka nüüd ning tulevikus, kuigi aeg ja kogemus on näidanud, et laulja karjääride pikkus kahaneb niisama kiiresti kui see mõnikord algab. Kui nüüd püüda Eesti oludes globaalselt mõelda, keda võiks tõepoolest pesuehtsaks superstaariks pidada tuleb esimese ja tegelikult vist küll ainsana meelde Arvo Pärt, kelle maine on rahvusvaheliselt ülikõrge ning ta teoste levik uskumatult lai. Eesti levimuusikas on palju lauljaid, kes me rahvale on korda läinud ja keda ikka ja uuesti kuulata tahetakse. Minu jaoks algas kõik Heli Läätse, Georg Otsa ja Uno Loobi lauludest. Loobi kaudu avastasin ma Raimond Valgre, keda toona ja alles hiljuti ametlikult ju unustada püüdma. Uno Loop on kuidagi eriliselt eestilik laulja, ta mehine, baritonihääl omane ja lähedane, nüüd juba mitmele põlvkonnale olen üsna kindel, et teda pole keegi kunagi superstaariks kutsunud, taoli lihtsalt loob ja kõik oli selge. Mõnigi kord esines ta koos eriklassi Kalju Terasmaa ja arved haugiga. Ma pole üldsegi kindel, et vanasti oli romantikat rohkem või et rohi oli rohelisem ja taevas sinisem. Kuid kindel on see, et kord olid niidud rohelust täis. Ja see imekaunis laul püsib minu põlvkonna mälus veel kaua. Meenutades Me noorust, mil kõik see, mis nüüd juba möödas oli alles ees. Kindlasti mõtleb ehk nii mõnigi teist, et ei tea ka sees maga mõnd oma laulu selles saates kasutav põhjust ja materjali selleks ju oleks, on see ju minu muusikatund. Ometi ei kavatsema teid muusikaliselt pant vangistada. Armastan ennekõike muusikat endas ja hoopis hoopis vähem Ennast muusikas. Saate lõpunumbriks olen valinud ühe kauni ABBA laulu. On lausa uskumatu, kui palju ilusaid meloodiaid veni Andersson ja Björn Ulveerus luua oskasid. Vaid väga vähesed on suutnud olla ülipopulaarsed ja muusikaliselt tõsiseltvõetavad samaaegselt jäädes alati hea maitse piiridesse. Küllap see ongi taganud apa ülimenu nii noorte kui nende vanavanemate hulgas. Minu erilised lemmikud on olnud i jäävad friim, tšikid tiita. Ning veel üks laul, mis hästi sobib lõpetama saadet riigikogu muusikatund ja hoopiski mitte seetõttu, et räägiks parlamendist või poliitikast. Tänan teid kuulamise, kõigi aegade andekaid loojaid, aga muusika eest, mis me elust teeb elamisväärsema.