Üli. Kool. See vastandumine ja võib-olla siis sünonüümina kasutada siin etnotsentrism on inimesele küllaltki loomuomane või vähemalt seda on väga lihtne infitseerida ükskõik millisel pinnal, aga noh, klassikaliselt on siis ta nagu sellise kultuuriliste erinevuste pinnal Kasvõi Tamad mõeldes pagulaste küsimusele, et kui me anname pagulasele nimetuse, mis kahandab tema väärtust inimesena siis on meil juba kergem selle probleemiga tegeleda, sest et nad on justkui vähem inimesed, kui meie. Ei koole. Antropoloog Terje toomistu ja bioloog Sergei põlme. Kõnelevad teemal kohtumine teisega. Mina olen toimetaja Mart silmas. Alustuseks ma jagaksin teiega ühte meenutust Lääne-Aafrikast, Beniinist. Kunagi ammu, kui me seal rändasin, sõitsime mootorratastega mööda pisikesi külavahe teid, olime parajasti teel kuhugi puudu tseremooniale ja siis purunes mootorrattal kumm selle äparduste tõttu. Me sattusime ühte pisikesse asulasse, seal hoovi peal jooksid ringi paljad lapsed. Naised nimetasid oma väikseid väeks ja korraga pihvliseks pisike jõnglane täiel häälel töinama, kui ta nägi mind. Ja ta viitas oma hirmunud pilgul minu poole ja, ja tema silmadest voolasid pisarad ja ta varjus oma isa tugeva jala taha varjule ja mina täis heasoovlikkus ei saanud selles olukorras mitte midagi teha. Inimesele, kes esimest korda oma elus nägi valget inimest, oli seesama valge inimene, see minu keha tohutu hirmu allikaks ja oma rännakutel ma olen alati mõelnud, et reis algab seal, kus tee lõpeb. Ja see reis on sel juhul just nimelt need sisemised protsessid. Millal sa võid kogeda sellistes olukordades, kus tee lõpeb? Kas sellise äparduste tõttu nagu mootorratta purunenud kumm või midagi muud kuuse pikemalt pidama midagi, mis annab sulle võimaluse kogeda seda reaalsust teistmoodi. Ja see seik sealt Peneest jäigi mulle eredalt meelde just tänu sellele, et kui hirmus võib-olla ühele väiksele maailmale see, kui sinna siseneb üks võõras, mille olemasolust ta seni olnud teadlik. Ajalooliselt on antropoloogia, annad distsipliin, mis on oma eesmärgiks seadnud objektiivselt salvestada ja analüüsida teiste inimeste kombeid ja talitusi. See projekt algas paralleelselt indust realiseerimisega ja uute reisimise võimaluste avanemisega, aga samas sahtlisse taga koloniaalne situatsioon, kus niinimetatud esimese maailmauurijad valitsejad uurisid, valitsesid kolmanda maailmaasukaid ja nii muutuski domineerivaks kujutelm lääne antropoloogist ja eksootilisest põlisrahvast. Ja selles ettevõtmises ei olnud kunagi võrdseid partnereid selles kultuurilises vahetuses. Teisi kujutati mitte ainult ruumiliselt, vaid ka ajaliselt distanzeerituna. Ja seda saatis siis kujutelm globaalsest ajaloost kui universaalsest progressist ja siis selle taustal paigutasidki metsik, teine kui ajast maha jäänud ja siis tsiviliseeritud lääs sellisesse lineaarses raamistusse ja antropoloogid ja nende lugejaskond paigutusest, priviligeeritud aegruumi ja teisi kujutati primitiivselt Ena ajast maha jäänud täna ja nende maailmaaeg oli siis justkui midagi muud kui meie tsiviliseeritud maailmaaeg. Ja tekkis ka selline modernistlik primitiivne kultus tol ajal. Ja Lääs oli seejuures oma ja kõik see, mis seal, mitte laas oli justkui teine. Selle kujutamisviisi kriitilisi tekste hakkas antropoloogia ilmuma kaheksakümnendatel aastatel mil mõisteti kriitilise enesereflektsiooni vajalikkust välitöödel ning uurija rolli tõlgenduslikus dialoogis. Neid toimunud muutuseid on nimetatud ka reflektiivseks või tõlgenduslikuks pöördeks ning sellest ajast saati on, on just nimelt sellised küsimused nagu milline on uurija positsioon uurimisväljal, milline on see suhe subjektiga, kuidas moodustub oma ja võõras, millised on teadmise loomise tingimused, et need küsimused olnud kesksel kohal kultuuri uurimuses. Ja paljuski on antropoloogia, millena me seda täna mõistame just nimelt see antropoloogia, mis on teadlik sellistest protsessidest. Sa oled teadlik, kuidas teadmine sünnib milline on võimusuhe konkreetses uurimuses ja sellest ajast peale vett ja näiteks ka oma kultuuriantropoloogia. Et see jutt puudutas küll antropoloogilisi, teist, aga sarnane mehhanism toimub ka teistes valdkondades näiteks meedias või, või reisikirjanduses kus me mitte ainult ei kirjelda teist, vaid nende stereotüüpide eksatiseerimise kaudu ka loome ja kujundame teist. Inglise keeles on seda nimetatud terminiga Aderving nii-öelda teisestamine. Et olgugi et stereotüüpidest võib-olla ka oma võlu, kas näiteks kirjanduslik, siis on see samal ajal ohtlik, sest et selle kaudu ei too teist endale lähemale vaid kaugendame seda omakorda veelgi. Ning ühiskondlikus poliitilises plaanis võivad sellised eksatiseerivad repro sanktsioonid olla ohtlikud ja võivad viia hoopis suuremate vastandusteni. Edward Sayid oma kultusteosed, orientalism kirjutanud sellistest protsessidest, kuidas orienti on kujutatud, kui mitte ratsionaalset hüperemotsionaalset ajast maha jäänud eksootilist ja samas mõjutatud ohtlikuna ja kuna ta on ohtlik, siis seda tuleb kontrollida. Või näiteks mõeldes, kuidas kujutatakse Kagu-Aasia inimesi või veel enam Kagu-Aasia naisi. Naised kui patriarhaalse süsteemide ohvrid, nõrgad eksootilised erootilised olendid ja see kuvand omakorda kinnitab lääne enesekuvandit kui eesrindlik ja arenenud. Ja mõistagi on selle taga koloniaalmuster. Et see on hierarhiline suhe, mis põhineb sellistel binaarsetele Oppasitsioonidel. Et ühelt poolt tsiviliseeritud, teisel poolmetsik, esimene, kolmas maailm, tugev, nõrk, korrastatud, korrastamatu, puhas, räpane, kaasaegne, maha jäänud, dünaamiline, paigal seisab ja nii edasi. Või siis saadavad seda kujutlused, mis samastavad eksootilise erootilise esoteerilises. No olgu, oletame, et me oleme nendes konstruktsioonides teadlikud ja võimelised kriitiliselt reflekteerime, kuidas me suhtume teistesse ja, ja millised on meie eeldused, kujutlused nende suhtes. Aga milline on siis teise interpreteerimise võimalikkus? Tõlgendab antropoloogia püüab teist mõista ja selle mõistmise eelduseks on justkui teise suse ületamine, teise tegemine enda osaks sel puhul antropoloog justkui peaks hülgama oma lääne mina, et saavutada võime mõista ja just sel põhjusel värssataksegi antropoloogiad, pikaajalisi välitöid ja osalusvaatlust meetodina. Ent samas on analüüsiks vajalik teatud distants ning lõppude lõpuks me ei saa ka lõpuni lõhustada selles uuritavas kultuuriruumis. Aga samas näiteks minu enda välitööd, mida ma olen läbi viinud Indoneesias, Indoneesia transnaiste kogukonnaga, keda nimetatakse varjadeks. Et olgugi, et ma püüan neid mõista ja teatud määral ühendab meid ühine naiskogemus ometi ma ei suuda mõista neid transkehadena lõpuni. Aga ka selline mõistmatus on tekitanud vahel ka minu arust päris parajat nördimust, tunnet näiteks kunagi, kui ma seal Beniinis seiklesin, seal ma ei olnud välitöödel, vaid olin selline natuke metsik seljakotirändur. Olin täiesti nördinud pärast pikki ponnistusi ma leidsin siiski, et see puudu fetis, nii nimetatakse neid puudu talis, maalne või altareid ikkagi minuga ei kõnelenud. Et ma kohtasin valge maagiga valge maaga on siis see, kes teeb head ja kui tema kord rääkima hakkas, siis ta muudkui rääkis ja rääkis. Iga tema kolmas lause algas väljendiga, et seal, kus sa oled praegu seal ja muudkui ta rääkis ja pärast mitmetunnist vestlust panin ta siis kirja teatud asjad, mida on minu heaolu nimel tarvis ette võtta. Ta kirjutas märkmikusse Gogoli Jumalale tseremooniaussile tseremoonia meri, näitlejatele, vann, puuder, talismann, õnne kaitseks. Seejärel me sõitsime siis uida turule vajalikke vahendeid otsima. Mina pidin otsima teatud taimi Oconni jumala rahustuseks. Ning valge maag väitis, et pudru valmistamiseks läheb tal vaja kotkapead, sõitsime siis Kotka, peate turule maagvalis õige kotka pea välja, mina ostsin selle ära, tema valmistus sellest paari päevaga puudri, aga siis oli vaja läbi viia, see suur tseremoonia on jumala alustuseks. Ja õnneks minu kohaliku sõbra chaca aias oligi just selline fetis, mis oli ogonni jumalale ehitatud. Olgem ausad, minu silmis ta nägi välja nagu üks hunnik metalli, mille peal oli niristatud, mingisuguseid imelikke vedelikke. No jaka siis riisus seal mõned koltunud palmi, lähed selle ümbert laiali ja lõi kohale natukene pühalikuma aura. Miks siis siis kokku erinevaid õlisid ja jahu. Ja mina siis püüan selle fetish siga astuda kõnelustesse, kusjuures maakoli n teinud seal mingi riituse, et aru saada, kas fetish võtab minu kõnelusi kuulda või mitte vastusele. No ja siis ma püüdlikult seal kuulan ja, ja üritan nagu teeselda pühalikkust, samas ma ei tahtnud teeselda, pühalikkust ma nii väga tahtsin midagi kuulda, tahtsin midagi kogeda. Aga samas ta ikkagi ei olnud midagi enamat kui lihtsalt üks hunnik metalli, mis seal üle kallatud. Vürtsika jahu, Plegara. Ja ma mäletan, et ma olin pärast seda tseremoonias füüsiliselt ja vaimselt täiesti läbi. Olin soovinud kogeda seda, mis puudutaks hinge. Aga minu ees seisid endiselt elutu metalli kogu. Ja fetish elumärke ei andnud. Aga ometi mulle meeldiks mõelda, et asi oli minus. Et võib-olla ma lihtsalt ei suuda lugeda, puudu hingede kommunikatsiooni. Olen mürast rikutud, ei mõista koodi, ei märkagi seda. Puudu kõneleb, aga mina ei kuula. Olgugi et seda kotka peast valmistatud, puudrit me igapäevaselt limpsi, aga selle valge maagi poolt antud talisman on mul siiani peaaegu et alati kaasas. Sest et igaks juhuks äkki tasub ikkagi uskuda, et nagu sõber tsaka ütleski, on Beniinist tõde alati natuke varjata. Natuke peidus. Aga tõsi, Berliinis ma olin kõigest kuu aega täitsa võimalik, et kui ma teeksin seal välitöid ja oleksin seal terve aasta, siis võib-olla puudu lõpuks ka kõnetaks mind. Aga igal juhul on kultuuriuurimuses teadmine alati osaline, ei ole olemas lõplikku tõde, et see tuleb alati läbi teatud perspektiivide, teatud tõlgendusmasina, milleks antropoloogilisi välitöödes on minu enda keha kui seda infot protsessiv agent võib küsida, milleks siis üldse teist uurida, kui me lõpuni ei suuda seda mõista? Ühelt poolt ma endiselt usun etnograafia kultuuriloolist väärtust ja teiselt poolt on antropoloogia üks selline vaikimisi kandev ideega selles, et märgates midagi teise kohta, võime märgata ka midagi enda kultuuri kohta nii-öelda teise kaudu märkame midagi, mis meie enda kultuuris oleme võib-olla siiamaani mõelnud kui millestki olemuslikuste, millestki ette antust. Et teatud mõttes erinevus panebki meid nägema. Väga hea, sa kohe viisid selle teema vastandumise peale vastandumise peale, mida siis ka tegid professionaalid oma töös ja see vastandumine ehk siis võib-olla siis võib sünonüümina kasutada siin etnotsentrism on inimesele küllaltki loomuomane või vähemalt seda on väga lihtne infitseerida ükskõik millisel pinnal, aga noh, klassikaliselt on siis ta nagu sellise kultuuriliste erinevuste pinnal millest selline vastandumine võib olla tekkinud või miks see nii kiiresti loomaomane inimesel on, see on üsna universaalne tegelikult sõltumatu Ta siis maailmajaost Ui kogukondlikust kuuluvusest, et see on lihtne tekkima. Üks huvitav töö mõne aasta eest, mis avaldati siis selline suur ülevaatlik töö leidis siis sellise seose, et selline vastandumine või siis omade ja võõrastega vahet tegemine ksenofoobia kerges mõttes käib siis käsikäes parasiitide rohkusega selles piirkonnas ehk siis religioosne mitmekesisus, kultuuriline mitmekesisus, keeleline mitmekesisus langeb päris hästi kokku ses kaugusega kvaatorist ja see omakorda langeb kokku parasiitide, nii mitmekesisuse kui üldarvukusega. Ja nende uurijate siis selline seletus on, et miks ajalooliselt oleks, kui inimene tegelikult seda, mida me praegu näeme, see on väga uus nähtus meie jaoks selline elukorraldus, nagu me elame. Et me oleme suure osa ajast elanud selliste väikeste kogukondadega, mis on olnud siis rohkem või vähemal määral isoleeritud, mitte päris, aga siiski ja need parasiidid ei ole ka ja haigustekitajaid ei ole ühtlaselt levinud üle, siis noh, kogu ütleme siis maismaa, vaid üsna mosaiik sealt. Nii et noh, on alust arvata, et siis sellises revolutsioonilises võidujooksus kui siis mingi kogukond on paigal pikka aega, siis ta saavutab mingi tasakaalu kohalikega ja siis haigust tekitada, parasiit, ega inimesed omandavad selle aja põlvkondade geneetilise vastupanu võime. Aga nüüd, kui nüüd tuleb keegi võõras kuskilt, On oht, et ta toob kaasa endale mingeid uusi parasiithaigustekitajaid ja noh, tegelikult selliseid näiteid on, kui valged, ütleme eurooplased läksid Põhja-Ameerikasse ja Lõuna-Ameerikasse, siis enamus ei ole mitte sõdade läbi surnud, vaid haiguste läbi. Nii et antud juhul oleks justkui nagu oma kohal. Muidugi, selles uurimuses võeti arvesse kõikvõimalikke muid, ka näitajaid sellesse mudelisse, et noh, ka seda poliitilist struktuuri, majandusliku heaolu ja kõik, aga ometi need siis sellise parasiidirohkus ja siis see kultuuriline mitmekesisus ja segregeerumine olid siis nagu endiselt seotud. Aga kultuurirevolutsioon on mingist hetkest hakanud läbi põimuma 11 vastastikku mõjutades ja nii et noh, ma arvan, ainult haigustekitajatega sügavasti seleta ja loomulikult siis ressursside pärast võitlus, kui oli ikkagi mingisugune konkureeriv, ütleme, hõim, mingi probleem tekkis ja on väga oluline, et sa hoiad siis kokku agressiooni korral ja sulle ei lähe nagu kaua aega mõtlemiseks kelle poole jääda või mida teha, et siis väga kiiresti saab särama katses näidatud saab siis sellist antipaatiad tekitada siis ükskõik alusel, et siin ütleme, mingisugused muud küsimused, mis tänapäeval esile kerkivad ja siis kui muidu inimesed võib-olla ja on täiesti, saavad läbi, aga siis täiesti mingisugune küsimus, mis tegelikult isegi ei puuduta neid endise otseselt, aga siis selle pinnalt tekib väga tugev vastasseis, noh näiteks seksuaalvähemuste abielud näiteks võib olla tegelikult enam, mis üldse see kuidagi puudutagi. Aga järsku läheb nagu põlema selle peale ja siis noh, kõik kanaliseeritakse sinnad, nemad arvavad nii ja nemad arvavad, kuigi tegelikult enne seda oli nagu kõik korras. Teiselt poolt jällegi kõige uuega võib kaasneda midagi head ka. Kui ütleme, mingi kogukond on väga isoleeritud, siis tegelikult pikas perspektiivis jääb nagu ajale jalgu. On oht, eks ole, Ingreeninguks sellises sugulasristumiseks ja siis ka nende uute siis nüüd genotüüpida toomine, populatsiooni siis võib soodustada jällegi ütleme võõrastesse suhtumist hästi nagu positiivselt need uuringud, mis on puudutanud siis selliseid võimu konflikte või ütleme siis möödunud sajandi teisel poolel ja siis nad kõik näitavad seda, et noh, seal väga tingimuslik kõik oleneb kuidas siis ütleme, see kogukond just parajasti, millised on tema võimalused, ressursid, kes on see uus nähtus silmapiiril. Kuidas see vastu võetakse, see on kõik väga palju sellest. Reisidel nendesse erinevatesse kohtadesse ma olen märganud, et minu enda kehaline kohalolu muutub ka mulle endale palju rohkem märgatavaks just nimelt selle erinevuse kaudu. Ma olengi maanteed, mida teeb minu keha seal väridega situatsioonis ja minu kehal on teatud tunnused ja need tunnused võivad anda mulle privileeg, aga nad võivad seada ka mind ohtu. Tõesti, ma olen ka pigem kohanud sellist tohutut uudishimu ja sooja vastuvõttu, et noh, see võib-olla tuleb ka sellest, et ma olen väga palju reisinud Indoneesiast, kus tõesti inimesed on väga sõbralikud. Aga samas on olnud ka olukordi näiteks Lõuna-Ameerikas, kus mul vahel tekkis küll tunne, kas heasoovlikkus minu suhtes on seatud mingisuguse tagamõttega, et ilmselt seal ikkagi, et see valgel keha, see tekitab mingisuguseid kannatatsioone, seal võivad olla nii, see mindi kasu saamise eesmärgil või see võib olla ka lihtsalt näiteks teatud ilumudelitega seotud. Ja see võib anda ka mingit võimu, näiteks oma välitöödel Indoneesias. Mäletan Sulaweesil ma uurisin seal samamoodi varjasid ja elasin ühe varia perekonna juures juba mitu päeva üritasin ma teha selle inimesega sele EKAga intervjuud aga selle asemel, et teha minuga intervjuud, pani ta mind iga päev autosse, sõidutas ringi mööda külavaheteid ja käis ja kulutas kõikidele inimestele, et tema on chan. Minu indoneesia hüüdnimi ja tema on see, et seda tuleb Eestis, teda uurib, minda uurib mind, mind, mind uurib. Et minu keha antud sel hetkel muutus tema jaoks sümboolseks kapitaliks. Ma olin kuskilt kaugelt tulnud lääne uurija, kes nüüd väärtustab tema keha, teda kuiva Riiad, et ta on eriline, need on oluline ja noh, muidugimõista ma läksin selle mänguga kaasa, sest et ka mulle pakkus rõõmu, kui minu, kehastan talle mingisugust kasu ja ja noh, olles tema seal transkogukonnas peab nagunii ennast kehtestama pidevalt ja kui minu keha aitab tal seda paremini teha, siis palun väga. Või siis teine ole, kartali oli papal, kus ma istusin ühes juuksurisalongis pool päeva siis varia, kes seal parajasti töötas kõikidele mööda, et ta ütles, et et Nietzsche, tari Estonia idukoda, Ameerika, mis tähendab indoneesia keeles, et see on Eestist, Ameerika pealinnast. Ja no see kõlas lihtsalt nii hästi, et pikka aega ei tihanud teda parandada. Et on olnud neid olukordi, kus mul on absoluutselt tunne, et oleks mu, mu keha, oleks mu nahk vaid üks ülikond, mille ma saaksin lahtine õppida. Tahaksin olla kärbes seinal, et nad mind ei märkaks, et nad ei tahaks minuga teha igale hetkel pilti või igasugune härra ei prooviks äkki mind ära rääkida, oma kaasaks või midagi sellist, et et neid olukordi absoluutselt on tekkinud, et see keha toob kaasa endaga mingisuguseid tähendusi, ma olen kohal oma selle kehaga ja ma võin muutuda armsaks mõnele perekonnale. Ma olen nende elu juures neile oluline. Teine Ma võin olla mõnele teisele jälle kasulik nii-öelda sümboolne kapital või siis päriselt rahaline kapital mõnes muus situatsioonis, aga see võib tuua kaasa ohte, sest et valge naise keha ka kaasnevad ka erinevad tähendused. Tavaliselt noh, enam-vähemgi teeb vahet, et noh, kas inimesed ikkagi, kas ta nagu On natukenegi siiras või noh, kohe nagu, et on mingisuguste teenete peal väljas. Aga selle valgega jah, et sa rääkisid papo saarest pidasid seda indoneesia poolt silmas. Et ma olin seal papa siis Uus-Guinea poolel Portmoresbisse ja selle lähistel Port Morris B on siis üks madalaima elukvaliteediga linnasid maailmas ja üks kõrgema kuritegevusega linnu maailmas ja kõik, mis sinna juurde käib. Ja Me olime kolleegiga seal ja meil oli vaja välitöid läbi viia, selle käigus me sõbrunesime siis seal kohalike melon eestlastega, ütleme siis seal maapiirkonnas kes oli nagu hästi abivalmid, kohe pakkusid meile ulualust ja kõike, midagi andsid meile süüa, mitte midagi sellest ei tahtnud. Väga tore ja siis oli, meil oli vaja mingi hetk linna minna, mingeid asju osta. Homme tulen kaasa, et see ikka ei ole turvaline, tulen ikka kaasa ja lähme siis koos ja esimesed linnas ja ja siis mul hakkas silma torkama, kui ta kuskil tuttavat nägi, siis samamoodi ohoo, kohe tõmbas tähelepanu vaatama, siin on, mul on kaks sõpra ka need valged noh et see oli nagu kohe noh, prestiiži küsimus. Eksime näiteks mingisuguse toidupoodi, kuna seal noh, selline vastastikune usaldamatus ilmselt on ja igal pool on turvamehed, midagi valvavad seal poest välja minnes, siis turvamees hakkas tema siis sellist õlakoti läbi katsuma, et mis sul seal on, siis kohe käratas uhkelt. Just hüpid, sink vait, mänkam, stiilio staar. Aga see on jällegi kultuurist, et see mõte on ju kuskilt tulnud, et nad ei näe seda valget esimest korda, et see seostub mingisuguse edu ja võimu ja rahaga. Nii et ta on seotud selle koloniaalse mustriga, paraku et jätkuvalt on mingisugused eeldused ja ootused ja ja seesama, et kuivõrd mul on valge keha ja ma olen seal Indoneesias ja ma suhtlen varjade kogukonnaga, siis mulle tundub, et nemad eeldavad, et kuna ma olen valge inimene tulnud kuskilt sealt läänest siis tõenäoliselt minu kodumaal on transinimeste olukord oluliselt parem ja arenenum kui neil seal Indoneesias. Paraku ma olen neile vahel nagu rääkinud, päris nii see ei ole, et Indoneesias on transinimeste nähtavus oluliselt suurem kui meil siin Eestis, kus diskursus alles nüüd on hakanud vaikselt avalikus ruumis levima, samas kui Indoneesias on olnud pikad traditsioonid. Juba 19. sajandi keskpaigast on uurijad täheldanud karjade nähtavust kohalikus kultuuriruumis. Et mingisugune vaikimisi eeldus, et meie läänest teame asju paremini ja meil on asjad palju nii-öelda avatumad ja arenenumad igas mõttes, mis, mis kohe kindlasti ei ole mustvalgelt niipidi. See iseloomustab ka inimese sellist valmisolekut uue suhtes, et see uus ja eksootiline võib tuua ka mingeid kasulikke omadusi endaga kaasa. Et noh, kui jällegi inimese evolutsiooni vajutad alguses ma rääkisin, millest see vastandumine tuleb siis on ka väga palju asju, mis meid liidavad ja praeguses suur sotsialiseerumine nagu viimased siis paarkümmend 1000 aastat. Noh, see on ka selline huvitav teooriale, et inimese selline agressiivsus, reaktiivne, agressiivsem, vähenenud leplikkus on suurenenud valik on soosinud selliseid suuremaid sotsiaalseid gruppe mis võimaldavad sellise suurema keerukama kollektiivse aju teket, mis siis jällegi on innovatsiooni ja edasi minema kui siis tõukaks. Noh, väga huvitav on päris sarnased mustrid innovad näiteks nagu loomade kodustamisel, et selliseid katseid on tehtud, kui valitakse ainult siis selliseid loomi, ainuke üks tunnus, mille järgi valitakse vähenenud agressiivsus siis sellega tulevad kaasa kõik muud asjad. Inimest iseloomustavad justkui selle kohta on ka siis tegelikult teooriat septomestication iseenesest kodustamine on siis nagu, mis inimene on läbi teinud näiteks siis koduloomad on väiksem aju, et ka inimese aju on tegelikult tema tipp, oli minevikus aju suurus, et viimased kaks 30000 aastat, et inimese aju väiksemaks läinud kas rumalamaks, noh, see on juba teine küsimus, siis näokolju vähenemine, lapselikult tunnused, sellised üleüldiselt ei arene välja täiskasvanud pikk lapsepõlv, täiskasvanutel sellised lapsikud omadused, belglased mängivad tänapäeval igasuguseid mänge. Nonii, vanasti võib-olla ürgmehed tegelesid ainult tõsiste asjadega, neil ei olnud aega seal mingiteks sotsiaalseteks mängudeks või selliseid asju, et lihaste närbumine, rasvumine ilmselt seal Need tunnused ei ole eraldi valitavad, vaid see on võib-olla mingi geenikomplekt universaalne, mis seda arengut pidurdab, seda väljaarenemist meeste siis selline naiselikuks muutumine, kõik, mis käib kaasas ka koduloomadel ja kõik see on toimunud inimesega, tegelikult näokolju on väiksem, näiteks võtame hundi ja koera, koera näokolju on väiksem kui hundil, aju on vaiksem kui hundil. Noh, seal siis pikka vaidlust selle üle, kas nüüd on siis rumalamad inimesed või mitte. Noh, võib-olla on need ajud kohastunud tegema erinevaid asju erinevaid ülesandeid lahendama. Sotsiaalne struktuurilise keerukus nõuab siis võib-olla teatud liiki muud intelligentsust kui varem võib-olla metsas ellu jäämine samamoodi meil on ju tohutu suur selline kogukondlik mälu kanname taskus endaga väikest seadet, kus me saame kogu inimkonna teadmistele või noh, enamus on neile juurdepääsu. Ei pea ise kõike üldse teadma, meil on kohe võtta see meie kogukondlik taust, mis meid aitab valesti, võib-olla kõik palju selline individualistlik kum ja pidid rohkem hakkama saama, võib-olla pidid rohkem meelde jätma maastikuloomade taimede kohta võib-olla siis maju, ülesanded on muutunud natuke. Kõik valik läheb sinna suunas, et inimene läheb järjest leplikumaks ja sotsiaalsemaks. Sõjad lähevad ka järjest tegelikult järjest humaansemaks ja väiksemaks inimarvukuse skaalal. Jätkab Sergei põlme. Ja selliseid näiteid, noh näiteks on ka looduses Aafrikas elavad, eks ole, šimpansid ja siis kääbusšimpansid ühes võrdlemisi sarnases elupaigas elavad ühes piirkonnas küllaltki võrreldavate keha suurustega aga hoopis teistsuguse sotsiaalse struktuuriga ja nad on võrdlemisi hiljuti lahkunud alla miljoni aasta tagasi hinnatakse praegu, et nad olid üks liike, siis seal 700 või 900000 aastaga on, nad on moodustanud kaks eri liiki ja siin patsid on sellised klassikalised agressorit. Väga palju on võitlemist, tapmist, agressiooni ja võib-olla see koostöö niuke nõrgem. Aga need kääbusšimpansid või Ponopod on hoopis sõbralikumad. Väga vähe on vägivalda tavaliselt kõik probleemid, pinged maandutakse seksuaalaktide kaudu. Et nad tegelevad sellega kaklemise asemel ja ka samasooliste vahel. No ja samamoodi näogoya väiksem silmahambad on väiksemad ja kõik see jaga, kes vangistuses töötanud nendega saab alati võrdlemisi lollikindlalt, saab kaks Ponova rühma panna kokku ühte puuri ja sealt ei tule probleeme, aga kui nüüd kaks šimpansi rühma panna ühte puuri, siis sealt suure tõenäosusega tulevad dist probleemid talitaja jaoks. Mõned teadlased arvavad. Iseeneseslik kodustumine on küllaltki palju sagedasem nähtus looduses. Kui võib-olla praegu oleme leidnud või avastamas ja inimene võib-olla selle kõige ekstreemsem näide siis on ka näidatud katseliselt seal Okeaania saartel, et on vaadatud kogukonna suurus ja siis on uuritud, kui keerulised ja mitmekesised on nende tööriistad. Mida suurem kogukond, seda rohkem erinevaid tööriistu leiti neil olevat, nii et ilmselgelt, kui sa oled isolatsioonist kuskil väiksemal, sa ei mõtle kõike välja. Sul on kasu uutest ideedest, uutest inimestest ja kuigi kultuur tekitab probleeme, ta lahendab ka neid. Linnastumine hakkas, tulid pandeemiat, musta katku pandeemiat, mida varem ei saanud tekkida, kui piisavalt hõre asustus, samas kultuur, penitsilliin, kõik, mis kultuur leiutas, lahendas selle probleemi uuesti. Nii et ideede vahetust kultuuriliste ideede, nagu ütleme, kui muidu on geenide vahetusest kultuuris, ütleme, need ideed on nagu meenid, eks ole levinud neemidena. Meie bioloogiline evolutsioon ei käi enam sellega käsikäes kultuuriliste ideedega need palju kiiremad. Võib-olla olemegi juba jalgu jäänud siin oma kehadega ideede arengule. Kuidas agressiivsest ta on küll vähenenud, aga kas ta on kuidagi muutunud seoses selle sotsiaalsusega on välja pakutud. Et mingi hetk, kui ütleme, siis kogukondlik. Selline koostöö ikkagi oli tasuvam, kui seal üksinda rabeleda, siis agressiivsus kannad, eristatakse nagu proaktiivselt reaktiivset reaktiiv on siis kohe selline pauh, mis tuleb, ei meeldi, kohe läheb nagu seisuks. Proaktiivne on siis organiseeritud, kalkuleeritud ehk siis kambaga ettevõtmine, seda nagu ka juba isegi šimpansid tal ka, et sellega võib teoreetiliselt seletada ka selliste reaktiivse, agressiivsuse kadusest, praktiline on selle vastu, et seda on kogukonnas näidatud, keegi tavaliselt on selleks ikkagi meesterahvad, käitub valesti, eirab mingeid norme, rikub reegleid, jätkuvalt need üleastumised piisavalt jämedate, siis iranud külamehel, et kuule, et me ei saa teda usaldada, lööme maha, lüüakse maha see genotüübi, siis proaktiivne kisub seda reaktiivset välja, et meil on vanglakaristus olemas, mis siis, nagu isoleerib neid inimesi küll mingiks ajaks. Aga noh, see läheb järjest ka nagu leebemaks surmanuhtlused kaotatakse, nii-öelda proaktiivne läheb ka nagu suund on sinna, et kõik läheb järjest liberaalsemaks leebemaks. Sama oluline ka märgata, et kust üldse tulevad nagu selline mingisugune asi, mida peetakse normaalseks või selliseks struktuuriks, mida tuleb kaitsta. Et sageli on nad kujunenud välja ka teatud grupp pidehüvede säilitamise nimel ja siis grupp, kes siis hoiabki oma võimu selle kaudu, et ta säilitaks oma positsiooni ja selle kaudu siis lükatakse neid teistsuguseid, kes toovad süsteemi sisse mingisuguse nihke püütakse siis elimineerida, et sama, mida sa mainisid, et kooseluseaduse, see poleemika, et justkui olemasolevasse normatiivse struktuuri tuli mingisugune võõras idee ja teatud grupid arvasid, et meil on vaja seda võõrast ideed siis kiiresti-kiiresti välja lükata, sest et siis midagi radikaalset võib muutuda samamoodi Indoneesia puhul, et soorollid või siis transidentiteetide aktsepteerivus oli ka mõjutatud Hollandi koloniaalajast tulnud soostereotüüpidest, et hoopis Euroopast tuli mingisugused arusaamad, milline normatiivne, normaalne mees, normaalne naine. Ja siis selle kaudu barjad marginaliseeriti veel. No muidugi on hiljem toimunud ka teistsuguseid protsesse, et seal oli ka su harta režiim, mis defineeris naise ja mehe väga sellise peremudeli keskselt ja see omakorda ka paigutas varjalt sellisesse marginaalses protsessi. Aga see on üks selline sotsiaalne dünaamika, mis justkui jakk kogukonda ja mingisuguseid tõeväärtusi kaitstes püüab siis nagu mingisuguseid gruppe nii-öelda Teidestada, muutagi nad teiseks muutagi nad selleks marginaalseks ja seda tehakse muidugi sageli sõnade kaudu. Et noh, kas või samad mõeldes pagulaste küsimusele, et kui me anname pagulasele nimetuse, mis kahandab tema väärtust inimesena siis on meil juba kergem selle probleemiga tegeleda, sest et nad on justkui vähem inimesed, kui meie. Kaua aega ja me peamegi natukene arvestama nüüd teatud veriste tagajärgedega, kui see ei ole teaduslikult. Raskele anda siin mingisugust vastust, kuivõrd rääkida ainult seda, mida ma ise arvan ja ma arvan seda, et antropoloogia üks põhi, missioon või ülesanne ongi olla erinevate gruppide vaheline vahendaja tõlgendada võib-olla midagi, mis on mõistmatu kellelegi teisele ja selle kaudu luua siis mingisugust ühist teadmist. Loomulikult siin võib mõelda nagu äärmuslikult, et kas meil on vaja igasugust vägivalda mõista? Ei noh, see ei tähenda seda, et ma peaksin tolereerima vägivalda, aga võib-olla meil annab praegu mõista mingisugust kogukonda, mis võib olla erinev ja mis võib tekitada meis võõristusefekti Nendesamade eksootiseerivate stereotüüpsete kujutluspiltide tõttu. Aga kui sa sinna sisse vaatad, siis võib-olla ei ole asi üldse nii võõras ja võib-olla on see ühisosa suuremgi kui me võime arvata ja võib-olla on meil üksteisele päris palju õppida. Üks asi, mida ma kindlasti soovin siin täna rääkida, on see, et seesama see kohtumine teisega ei pruugi alati toimuda kuskil kaugel maal, kaugete teiste inimestega, vaid seal teatud mõttes tajub meega kogu aeg, kuivõrd meie subjekt, meie olemus on pidevas suhtes erinevate teistega ja need on nagu mitte ainult inimesed, vaid ka mitte inimesed. Et phenomena loogilises mõttes ei ole meie keha lihtsalt üks objekt, mis on mõõdetav, tõlgendatav, mida ma vaadata, vaid see on ka punkt, millest lähtub see maailma kogemine ja selles kogemus, spektro, mis on siis need erinevad teised, kellega me oleme pidevas vahetustegevuses ja meie endas subjekt on selle vahetus tegevuse tulemus. Selle lähenemise järgi ei olegi meie keha piiritletud konkreetselt meie väliste kontuuridega meie nahaga, vaid ta ongi pidev selline protsess protsessaalses ruumis, suhetes erinevate teistega. Ühelt poolt tõesti, see kogemine on selles mõttes temporaalne, et ta liigub pidevalt ühest perspektiivist järgmisesse ja liigub siis mööda erinevaid eksistentsiaalseid modaalseid nagu mälu või unenäod või unistused või tajud. Ja samas on see kogemus siis selline hübriide ja fragmenteeritud just selsamal põhjusel, et me oleme erinevates situatsioonides ja ja erinevates situatsioonides ongi meie kehaline kogemus väga erinev. Et mõeldes selle peale, et mina saunas mina joogatunnis mina köögis, et need on nagu need erinevad keskkonnad, kust me oleme suhtes erinevate teistega ja erineva sellise ruumiga ja samas nagu see teine võib-olla ka noh, tõesti selline kujutelm, mis on meedia vahendusel loodud, mingisugune fantasin. Kui mõeldes kasvõi kriitiliselt kapitalistlikule situatsioonile, siis suuresti on ka see hea elu meil see kujuteldav mujal olek, mida me võib-olla kogeme läbi filmida ja seebioopereid, et mida me kuskil fantaasiates nagu justkui elame, aga võib-olla mitte päriselt oma kehaga siin ja praegu või et taasmarjadest rääkides siis ma täheldasin, et varjad, olles sündinud meestena, tunnevad ennast naistena, käituvad niimoodi, nagu nemad kujutavad ette, et naised võiksid käituda. Ja nad on nagu pidevas suhtes mingisuguse kujuteldava naisega mingisugune fantasmaatiline leedi, kes kuskil seal nende teadvuses terendab ja kuhu nad nagu justkui püüdlevad ja mida nad võib-olla jäljendavad ja kuulanud nagu kasvavad ja mis innustab neid või mis on kuskil seal olemas mis ei ole võib-olla vahetult kogetav, aga ta on tekkinud just nimelt sellises meedia saatoratsioonis, et mõeldes kõikidele reklaamidele iluvõistlustele, filmidele, teistele naistele, keda nad näevad et sealt nagu tekib mingisugune kujuteldav fantasmaatiline naine. Kui nüüd mõelda soolisele enese väljendusele, siis ta teatud mõttes toimib nagu meie kõigiga, et meie sotsiaalne sugu avaldubki sellises kiires erinevas viitamiste võrgustikus nagu pidevalt nii-öelda saame innustust kuskilt tsiteerime, kedagi paneme niimoodi riides, nad mood on selline, et meil on mingisugused iidolid mingisugused idealiseeritud naise või mehe või, või kelle iganes vormid, keda me siis justkui teatud määral jäljendame rohkem või vähem teadlikult. Teine, võib-olla ka kujutelm, kellega me olemegi pidevalt suhtes, kui mõelda sellisele phenomena loogilisele, keha kogemusele, meie kehaline kogemus ongi seotud teiste kehade olemasolu kaudu. Klassikaline näide on tuntud fenonaloog morismerla panti, kes just nimelt seksuaalakti kaudu seletas seda teooriat, et kuidas selles olukorras ongi just nimelt see teine keha, mis annab sinu kehale konkreetse kogemuse. Subjektsus on intersubjektiivne olemuslikult see kohtumine teisega, et ma enne rääkisin sellest, et see võib olla mingisugune kujutelm, aga see võib olla ka just nimelt vaimne õpetaja või mingisugune vaimne maailm, mis ongi see teine, mis aitab meil leida iseennast. Ja isiklikult mind väga mõjutas kunagi, kui ma reisisin Lõuna-Ameerikas ja sattusin sealse šamaani kultuuri pöördesse ja osalesin aja Vaska tseremooniatel selli, radikaalne, teine minu jaoks tol hetkel ma mäletan, et mulle öeldi, et et sinu elu muutub pärast sinu esimest ayahuasca tseremooniat. Ayahuasca on siis Amazonase erinevate kultuuride hulgas tarvitatav tseremoniaalne tee. Sellel on kaks põhilist komponenti, mis peavad alati olema, et tekiks siis selline teatud kehaliselt kogetav efekt. Sellega võivad kaasneda visioonid, aga võib kaasneda ka lihtsalt teadvuse muutunud seisund. Ja mis on huvitav on see, et väga paljud kirjeldavad seda kogemust justkui kohtumisena teise teadvusega õpetajaga aja Vaska kui ema, kes sind hoiab, kes sind kaitseb, kes toetab, kes aitab sul aidata iseennast. Et kui meil on nagu igapäevaelus peavalu, siis ma võtan peavalutabletti ja kui meil on justkui need suuremad peavalud elulises mõttes siis aja vasta on justkui see õpetaja ema, kes hoiab ja kaitseb ja aitab sul läbi käia nende elu suurte peavalude. Et selles mõttes võib see kohtumine teisega toimuda läbi sellise radikaalselt erineva kultuurikogemuse. Aga see kohtumine teisega toimub sinu sees ja see teine võib olla ka see taim kui õpetaja, kui tervendaja. Mis siis aitab inimest edasi. Mina olen Helle Kaasik, olen uurinud ayahuasca tarvitajaid, Eestis oli minu psühholoogiaalane magistritöö. Vahest kirjutatakse sellest samast aja Askast kui ravimist peaaegu kõige vastu ja käib sinna juurde see uskumused, mida rohkem sa kannatad tseremoonia ajal, seda rohkem sa puhastad ja terveneb. Ja siis inimesed, kellel on raskeid probleeme, kas füüsilise või vaimse tervisega või emotsionaalsete traumadega sõidavad Peruusse ja juhtub, et mõni neist ei tule sealt tagasi või saab väga kehva kogemuse. Meie jaoks on see samamoodi kokkupuude võõra kultuuriga ja selle kokkupuutega käivad alati kaasas omad ohud. Kui avastatakse midagi uut tehnoloogilist või keegi toob meile midagi. Et kui me ei tea, kuidas seda tarvitada, siis võib-olla iseenesest hea asi, aga meeliselt tarvitame seda väga valesti, kui me seda ei oska. Ja teadlasena olen ma ise pidanud ka päris palju mõtlema selle üle, et kuidas sõnum, mis minu teadustööst tuleb, millisel kujul inimesteni jõuab ja mis inimesed selle mõjul võivad ette võtta. Ilmselt on ka antropoloogil vastutuseta, ei tohi kujutada mingisugust metsikut hõimu sellisena, et minge nüüd sinna ja saated Jantseks kõik selle rikkumata, lapseliku loodusrahva juures, kus ometi teile teie ürgne rikku materiaalne olemus kätte antakse siis inimene, kes ei saa hakkama eluga oma skulptuuris, kuigi hästi läheb otsima sinna võõrasse kultuuri õnne, seal võib tal veelgi kehvemini minna. Kommenteeriks veel, et erinevatel kultuuridel on erinevad tehnoloogiad, et kui meie nii-öelda Lääne kultuuritehnoloogia võimaldab lennata inimesel kuu peale ja teha suuremaid pomme aga vaatamata sellele kosmoseriik Eesti ei suuda tagada, et lastel oleks siin kõhud täis ja kõrgelt arenenud Euroopas nüüd järjest lastakse inimesi õhku. Et võib-olla mõnel teisel kultuuril on olemas need tehnoloogiad, mis aitavad näha nagu enesest teist ja teistes ennast ja omavahel selle tulemusena paremini läbi saada. Ja et võib-olla me võime seda mõnelt teiselt kultuurilt õppida. Absoluutselt aitäh. Me ei ole peaaegu kunagi päris üksi oma kogemuslikus reaalsuses, vaid me oleme pidevalt suhted erinevate teistega. Nad õpetavad meid, nad aitavad meid. Võib-olla saame aru, et see on midagi, mida ma ei soovi iseenda maailma ja see võib olla midagi, mida ma just nimelt soovin enda maailma. Ja ma usun, et nende erinevate teistega vahetustegevuses olles Me võimegi leida tee iseendani. Teemal kohtumine teisega rääkisid antropoloog Terje toomistu ja bioloog Sergei põlme. Vestlus on salvestatud 2016. aasta juulis Tartu Ülikooli muuseumis. Näituse maailma mõõtmine taustal kõlasid katked Indoneesia helilooja mong Sandy ja tema sõprade plaadilt doping. Saate valmistasid ette Külli tüli ja Mart Zirnask salvestas Urmas Tooming. Ülikool tänab Kultuurkapitali raadioteater 2016.