Tervist raadio hommikukaaslased nimelt tervist soovisingi, alustades eile selle nädala hommikumõtisklusi ühtsuse teemal. Tegin juttu sellest, kuidas olen õppinud oma füüsilist, hingelist ja vaimuelu ühtse tervikuna hoidma ja edendama. Täna edasi mõeldes seisan silmitsi küsimusega, kas terve elu tähendab vaid tervisliku eluviisi või ka tervikliku elu ühtse elulootähenduses. Pahatihti kujundab meie elulugu reaktiivsus mitte proaktiivsus. Ümbritsev ja toimuv kutsub meis esile teatud reaktsioone. Kordame reaktsioone ja saame tingitud refleksid. Kordame tingitud reflekse ja saame harjumused kordama harjumusi saame hoiakud, kordame hoiakuid ja saame isikuomadused. Kordame isikuomadusi ja saame eluloo. Nii võib deterministlik inimkäsitus leida, et ega inimene saagi oma saatust määrata. Elu piljardilaual põrgatatakse meid Me tahtest sõltumatu, otsekui kuulikesi. Kuni lõpuks auku aetakse. Vahel võtan autoga Tartu ja Tallinna vahel liikudes tee ääres hääletavaid noori peale. Ühise liikumissihijutu jätkuks, küsin, kuhu suunas siis noored üldisemalt elus edasi liikuda, kelleks saada tahavad? Ikka kuulen, et mõni on huvitatud infotehnoloogiast ja tahab saada itimeheks. Teine on meditsiinitudeng, mõtleb naistearstiks, spetsialiseerumisele või midagi muud taolist. Siis ütlen, ei, ei, ma ei mõelnud niivõrd elukutsele, kuivõrd kutsele eluks kogu elulooperspektiivis. Küsimus on minu jaoks selles, kelleks tahta saada inimesena. Ja millist elulugu ma peaksin üleüldse selleks elama taoliste isikuomaduste ja suhete iseloomustusega inimene välja võiks kujuneda. Seepeale tekib autos mõneks hetkeks ebamugav vaikus. Kuni kuulen, et ega noored pole nii suurtele elu küsimustele veel mõelnudki. Siis ütlen, et mina olen küll mõelnud. Kui olin 16, jõudsin arusaamiseni, et ma ei taha oma elu elada reaktiivselt vaid proaktiivselt. Sellest lähtuvalt pidin üle omaeneseteostus ettekujutuse hakkama kujundama ka nägemust sellest, kelleks inimesena üldse areneda. Samas tõdesin, et parimate ettekujutust minust kui inimesest lõimib üle minu eneseteadvuse, mitte niivõrd mind ümbritsev kultuur või mõni ideoloogia vaid üle kõige kõrguv isikuline looja. Tema nägemuses on parim versioon minu eluloost, mida olevaks elada? See viis mind isikliku jumala suhteni ning teadliku eluni enese kristlaseks olemise määratlemisel Jeesuse järgi. Temast leidsin lunastusliku väe ja vaimuelu tänu millele hakkasin vabanema pahedest ja pahelisest loomusest, millele seni ikka olin alla jäänud. Jeesuse eeskuju pani mind tahtma saada paremaks inimeseks, kui olin isenesest olnud. Jeesus järgi. Suunitletud identiteedist jõudsin aga Jeesus järgi suunitletud integriteedini. Sa keeruline võõrsõna, mis tuleb inglise keele mõistes integritti tähistab kaasa eetikas seesmiselt integreeritud elu kus inimese mõtted, sõnad, teod, isegi teadlikud tegematajätmised hakkavad moodustama ühtsemat tervikut. Niisuguse inimese sisemist ja välist elu lõimivad ühtset kõlbelised veendumused. Inimene ei taha enam elada kaksikelu ega juhinduda variserlikkust topeltmoraalist vaid ta püüab kehastada voorusi, mis võimaldavad jääda igas olukorras iseendaks ja saada nõnda läbi eluloo üha rohkem selleks, kelleks ollakse mõeldud olema. Jah, see nõuab aega ja tahtmist terve elu vältel teoks teha, mida peetakse õigeks. Miks rahulduda vähemaga? Jeesus elas proaktiivset elulugu ja see osutus üle aegade viljakaks tähenduslikuks. Nii võime elada meiegi. Jeesus toonitas, et head puud või inimest saab ära tunda tema viljast. Iga inimese elu jätab nii või teisiti oma jälje. Küsimus on, millise meie elu jälgia vili ilmneb, mõjus mille jätame endast maha teistesse inimeludesse, kes on meiega lähemalt kokku puutunud või meist lähtuvalt midagi teoks teinud. Mõjukamaid inimesi tavatsetakse meenutada ajaloos kui näitlikke õppetunde. Olgu heas või halvas. Jeesuse sarnaselt teiste inimeste heaks panustanud proaktiivne elu võib kanda üle aegade head vilja. Viimse hinnangu annab meie eluloole vaid see, kes näeb ja tunneb meid läbinisti üle kõige ja kõigi.