Hommikutervitus head raadiokuulajad. Käesoleva nädala hommiku mõtisklustes oleme igal päeval puudutanud ühtsuse teemat ja seal avaldumist inimlikult elulistes valdkondades. Me oleme seni teinud juttu tervislikust ja terviklikust elust ning töö ja jõudeelu ühitamise vajalikkust eluks suurimate väärtuste nimel, mis pole mõõdetavad rahas vaid armastuses. Ainult armastusega täidetud suhted on inimlikult jumalikult jäävad. Armastada tähendab tahta koos elada. Nirob armastus ka ühtsuse paari ja peresuhetes. Seda mõtet tahangi edasi avada. Tuleb tunnistada, et mehe ja naise ning vanemate ja laste vahelised suhted on tänapäeval üsnagi ära privatiseeritud. Perekonna loomine on pigem eraasi. Igaüks elab oma eraelu vastavalt isiklikele tõekspidamistele. Abielu ja peresuhteid ning perekonnaliikmete vaheliste suhete ühtsust väärtustatakse küll kõrgelt. Ent veelgi kõrgemalt näikse olevat väärtustatud isiklik vabadus ja eneseteostus. Arstid 28 aastat abielus olnud mehena olema naisega arutanud, et perekondliku ühtsuse vastand on tegelikult Me isekus. Suhete lagunemise ja abielu lahutuseni viib ikka jälle nimelt isekus. Perekonna kui tervikorganismi enesehäving algab selle orgaanilise ühtsuse vastu, vohama pääsevast isekusest. Samamoodi võib isekus lõhkuda koguduse elukooli või töökollektiivi ühiskonna kultuuri, blokaalse, globaalse kogukonna elu ühtsust. Piibel kutsub meid aga üles pidama vaimu antud ühtsust, rahusideme läbi. Ja ütles. Kas ei ole lugenud, et loomise algul tegi looja inimese meheks ja naiseks ja need kaks saavad üheks? Mis nüüd jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu. Looja loodud mehe ja naise erilisuse ühtekuulumine paneb kinkima paarisuhtesse pigem loomingulise pinge välja. Me koos loomevõime pingeväljal võib esile tulla mehe ja naise ühine looja näolisus. Rääkimata laste loomisest, mis on inimelu jumalikum kogemus. Loob ka mehelikkuse naiselikkuse ühitamine vastastikku koos suuremat kui kumbki iseseisvalt. Mehe ja naise erinevuste teemaga ei osataks aga täna, nagu enamasti enam ümber käia. Võrdõiguslikkust rõhutades ei näi arenenud ühiskondades olevat enam poliitiliselt korrektne väljendada. Et mees ja naine võiksid ikka veel olla kuidagi ka erinevad. Ja teineteist täiendavad. Poliitilistest ebakorrektsetest ühiskondades ei lastaga, kristlikus mõttes ei meestel tõeline mees olla ega naistel naine. Mehena julgen siiski tunnistada, et olen oma naisest erinev. Naine räägib ka mulle abikaasana ikka jälle sama jutumees pole selline nagu mina. Vaadates aga seda, kuidas Jeesus meie erinevusi näeb oleme saanud sootuks suurema nägemuse. Oleme loodud peegeldama jumalanäolisust koos teineteist täiendades terviklikuma üles ehitades mittuma erinevusi teineteise vastu välja mängides. Mees on naisele ja naine mehele abikaasa kogu eluks. Teises võiks esile tulla nimelt see inimene, kelleks loojan teda unistanud luuagi. Abielu ongi elu, millest mõlemal on abi tõelisel enese leidmisel, teineteise leidmisel, selle leidmisel, kelleks Looja meid on loonud. Piibel ütleb, ei ole issanda ees mees ilma naiseta midagi. Ega naine ilma meheta midagi. Sest nii nagu naine on, mehest on ka, on ka mees naise läbi, aga kõik on jumalast. Loomisloos öeldakse veel, et mees hoiab oma naise poole. Abielu mehe orientatsioon saab olla ainuüksi siis tema naine. Samamoodi saab abielunaise orientatsioon olla tema mees. See tähendab, et abielu mehe elu ei kuulu enam talla iseendale ega kellelegi teisele peale ta abikaasa. Samuti ei kuulu abielunaise elu talle endale ega kellelegi teisele peale tema mehe. Ükski inimene ei saa väärida abikaasa elus sellist kohta ega armastust nagu tema abikaasa. See ongi abielu ühtsus, perekonna ühtsuse hoidja. Nii on abielu ühtsust selleks, et teineteist täiendada, abistada, edutada enamale, kui ollakse ise. Samamoodi kasvab perekonnaelu ühtsus, isa ema vahelistest ühtsuse suhetest kasvab välja laste ja vanemate vaheline ühtehoidmine. See ongi õnnistus ja seda teile soovingi.