Laupäeva hommikune tervitus, head raadiokuulajad. Lõppeval nädalal oleme mõtisklenud ühtsuse teemal ning rääkinud tervislikust ja terviklikust, elust ja ühtsetest suhetest seoses tööpere ning kogukonnaga. Täna hommikul on aeg rääkida ühiskonnast, kuhu kuulume, ja kultuurist, mida kanname. Homme täädivatel. Euroopa jalgpallimeistrivõistlustel avaldas muljet Islandi jalgpallimeeskonna ja neid toetanud rahvuskaaslaste eriline ühtehoidmine. Kuidas on see võimalik, et ühe väikese, 330000 elanikuga saareriigi rahva keskel tekib selline vennaskond ja vennastumine, mis tõestab oma ühtsust kogu Euroopale ja laiemale maailma avalikkusele? Meedia on juba lahti rääkinud, kuidas Islandi ühiskond on karme ilmastikuolusid trotsides andnud kõigile poistele-tüdrukutele ning mehe hakatistele ja naiseks sirgu, jälle võimalus jalgpalli mängida. Muide sarnane suhe on islamlastel ka koorilaulu ja paljude teiste inimestevahelist ühtekuuluvustunnet arendavate ühistegevustega. Taolistes sotsiaalsetes praktikates osaledes ei tunta end omavahel konkurentidena. Võid ühise asja nimel panustavate kaaslastena. Vahet pole, kas islandlane on jalgpalliväljakul või koorilauljate keskel või pealtvaatajate-kuulajate hulgas. Elatakse üksteisele kaasa ning jutustatakse ühte ja sama lugu. Estland lastel on oma lugu ja laul. See on nagu ühine lugulaul narratiiv, story, selle sõna suure algustähega see paelukas pole. Aga kas meil eestimaalastele on oma lugu, mille nimel elada, üheskoos pingutada? Eesti väärtusarenduse jätkuvaks elluviimiseks sai välja kuulutatud arvamuslugude võistlus ja fotokonkurss Eesti ja Põhjamaad. Eesti KUI põhjamaa? Augustis, kui möödub 25 aastat Eesti iseseisvuse taastamisest, tehakse konkursi tulemused ja võitjaks avalikuks. Aga küsimus pole selles, kes meist võidab vaid selles, kuidas me kõik koos võiksime võita. Põlise Käsmulase helilooja Ülo Vinteri ja kirjanik Enn Vetemaa Laul Põhjamaast on meid põlvkonniti ühendanud läbi erinevate laulupidude. Samamoodi paljud teised laulud ja lood. 11. septembril 1988 ütles Heinz Valk lauluväljakule Eestimaa laulu ja nagu täna teame laulvat revolutsiooni ellu viima kogunenud 300-le 1000-le eestimaalasele oma kuulsa lause. Ükskord võidame me niikuinii. Siis teadsime väga hästi, mida sa võit tähendas. Tegelikult teame seda ka täna. Nüüd on lihtsalt küsimus, kas meil on veel, mille nimel üheskoos elada, võidelda või oleme juba kõikvõimalikku saavutanud. Ja see ongi parim, Eesti, mis võimalikuks on osutunud. Piiblilood jutustavad jumala rahva ajalugu, kes elas ja laulis alati suurema nimel, kui nad ise olid soidis Iisrael rahvast kokku nii kõige parematel kui ka kõige halvematel aegadel. Neid ühendas keegi ja miski üle nende endise olemise. Samamoodi on olnud ristirahvaga. Vaatamata tõusudele, mõõnadele, tunnustusele ja taga kiusule on kristlaskond laulnud laulu elanud lugu, mis on suurem kui nende endi elulugu. Jumalal on alati midagi veel ja see annabki ühiselule tähenduse. Loob põlvkondade vahelise sideme, ehitab skulptuuri, loob laululoo ja laulupeo ning lõimib kokku lugulaulu narratiivi eluloo, mille nimel võib üle aegade elada üle aegade surragi üle aegade surnust üles tõusta. Küsimus on, kas meil on elada laulda millegi suurema nimel, kui me ise seda leidmata muutume fragmenteeruvaks kultuuriks ja laiali pudenemaks rahvaks. Suuremat kui me ise leides tundma ja usaldama õppides ning ellu viies puudutame ehk õhkõrnad sedagi luulelist unistus pilti, mille ütles olevaks juba kahe sajandi eest noorelt igavikku läinud Kristian Jaak Peterson. Kas lauluallikas külmas põhjatuules minu rahva meeles oma kastet ei vala? Kas siis selle maa keel laulutuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida? Otsimas igavikku?