Õnnistatud pühapäeva hommikut, kallid raadiokuulajad. Pühapäev on üleilmseks pühaks sõltumata kellelegi keelelisest, rahvuslikust, kultuurilisest või konfessionaalsest kuuluvusest. Pascrescienja ehk Jeesuse surnuist ülestõusmist märgistav pühapäev ühendab ristiinimesi üle maailma. Möödunud nädala hommikuti mõtisklesime iga päeva hakul sellisel teemal, nagu seda on ühtsus. Puudutasime ühtsuse vajalikkust tervisliku elu ja tervikliku eluloo suhtes samuti suhetes töö, pere, kogukonna ning oma rahva ja kultuuriga. Lõpuks tahaksin rääkida ka ühtsusest, terve inimkonna ja meid ühendava loodusmaailmaga. Selle üle kõrgub ju üksainus looja. Aastaid tagasi esindasin Eestit ühele globaliseerumise alasel konverentsil Malaisias mille avas toonane peaminister taatoseeri doktor Mahantiir bin Mohammad tõstatas küsimuse globaliseerumise põhjustest ning kinnitas, et kõige algsel kujul on üleilmastumise taga Jeesus. Tema ütles oma õpilastele. Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule, kes usub ja on ristitud, päästetakse ja lisas. Minule on antud kõik meelevald taevas, emadel. Minge siis. Tehke jüngriteks kõik rahvad ristides neid isa ja poja ja püha vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni. Moslemiusuline Malaisia peaminister ütles. Globaliseerumine algas Jeesusega. Talvine sõnum tekitas minus kaheteisi tundeid. Ühelt poolt nõustusin peaministriga tunnistades, et Jeesuse järgijad on jah läinud kindla missiooniga üle maailma laiali ning teinud Jeesuse ning tema nimel inimeste ristimise õpetamise tuntuks üle kultuuripiiride. Teisalt tundus see aga vastakaid hoiakuid tekitava globaliseerumisprotsessi seostamisena kristlikku missioniga liiga lihtsustav, isegi sildistav ning tänapäeva radikaliseerunud islamivõitlejate terroristlikud maailma vallatusele otsekui õigustust andas. Samasuguste populistlike loosungitega astutakse üles mujalgi maailmas. Seostades globaalseid probleeme mitte ainuüksi teatud religioossete või anti religioossete liikumistega vaid ka mis tahes poliitiliste ideoloogiatega inimkonna ühtsust vastustav isekas populism on võimust võtmas üle euroop. Ta on üle Lähis-Ida üle angloameerika. Isegi Aafrikas ja Aasias. Poliitiline kultuuriruum, rääkimata totalitaarsete režiimidest, nagu Põhja-Korea ja mujal maailmas. Hirmuvalitsuse all olevates ühiskondades kipub muutuma isekamaks. Taolistes elukorraldustes saavutatakse ühtsus läbi ühise vaenlase kuvandi loomet. Rääkimata despootlikku, sest et mitte öelda demoniseerimisest. Niisugustes liikumistes olgu ideoloogilistes poliitilistes võida religioossetest anti religioossetest ei mõelda ühtsusele orgaanilise kehandi tähenduses vaid isekalt himule võtta kontroll kõigeväelise käest võtta kontroll iseendaga. Punane revolutsioon näitas, kui palju verd ja pisaraid, surma ja hirmutaoline totalitaar ateist külvas. Samamoodi võttis võimust inimsusevastane hitlerlik, natsism kaasaegsed punapruunid, liikumised apelleerivad samuti enamuse tahtele ning püüavad teistele peale suruda seda, mida rahvas tahab. Brexit, millest möödunud nädalatel järgnevatel kuudel veel palju Euroopas ja maailmas kuuleme saavutas brittide seas populaarsuse ja poolehoiu suuresti tänu kultuurilisele vastandumisele ja vastuseisule pagulaste suhtes. Sarnaselt tõstavad ja võidavad hääli paljud meiegi kodumaal. Üle selle kõige hakkab aga üha selgemalt kõlama Istanbuli, et mitte öelda Konstantinoopoli suurimas pühakojas Haya Sofia katedraalis Arvo Pärdi Aadama itk. See meenutab meile ja kogu inimkonnale, millist tegu, me oleme sõltumatu oma religioossetest või anti religioossetest ideoloogiatest. Ikka jälle tuleb meie kaunikõlalist kõrge lennuliste elu loosungite tagant välja paheline isekus. Ja see teeb alandlikuks, kas pole? See paneb meelt parandama ja alandlikkust õppima. Tunnistagem ausalt, isekus ei vii kuhugi. Pigem aitab alandlik teenimine. Jeesuse eeskujul saavutame ühtsust isekeskis ja teistsugustega, pigem läbi alandliku teenimisvalmiduse, mitte ülendlikkuse. Ülemvalitsuse. Ees ütles. Õppige minust, et ma olen tasane ja südamelt alandlik. Temagi võis valitseda üle kõige ja kõigi tulisetult alla meid inimesi teenima ja andma oma elu Lunaks meiegi eest. Kas ei peaks samamoodi toimima meiega, kui me seda tõsiselt võtame ja tõeliselt järgime? Me kristlike puhtinimlik ühtsus peab ületama eesti keele ja kultuuri ning isegi see põhjamaise ja Euroopa-pärase üksolemise. Sa pead saama suuremaks kui meie sarnasused ja iseolemine. Oleme kutsutud jumalariigi kodanikeks ja tema kuningriigi saadikuteks mitte pelgalt oma riigi ja rahva patriootideks. Kristlastena elame suurema nimel, kui me ise oleme. Oleme kutsutud hea maja täielikult elama ja teenima isegi hea maja pidulikult valitsema. See tähendab valikuid tegema ja vastutama. See ei tähenda oma keele ja kultuuri ning rahva ühiskonna hülgamist ega sellele vastandumist, vaid tähendab, et meie elu eesmärk on suurem kui Eesti vabariigi põhiseaduse preambulas välja öeldud eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Kristuslik On inimsuse päästmine ja hoidmine üle aegade. Üleilmne ühtsus, puhtinimlik ühtsus kasvab välja sellest, kui me teame, millist lugu Me oleme kutsutud globaalses ökoloogilise elu tegelikkuses hea maja pidulikult elama. Jeesuse lugu ei olnud globalisatsiooni revolutsioone, ka tehnokraatlik, looduse vallutus vaid usu, lootuse ja armastuse liikumine. Kehastamaks üheskoos kogu südamest, hingest meelest jõust armastust, oma looja ning samamoodi ligimese kui iseenda suhtes. Selles liikumises on ühtsus, mitte uni, vormi või unisooni või universiooni tähenduses vaid inimliku jumaliku armastuse, kogemise ja jagamise tähenduses. Selles on Jeesus meid kutsunud, ta ütles, armastage 11 nagu mina olen teid armastanud, kuna võid sellest tunnevad kõik, et te olete minu õpilased. See ongi käsk. Ainus ülim käsk, uusim käsk, mille ta inimajaloole annab. Armastage. Minnes vastu uuele nädalale ja tulevastele aegadele küsigem endalt ikka jälle. Kuivõrd on minus personaalselt ja võib-olla meiska kollektiivselt isekust kuidas seda Jeesus antud eeskuju ning jumalikust ja üldinimlikus hea maja pidelikkuses ületada. Nimelt armastusega, mis arvestab teisega enda kõrval samavõrra kui iseendaga. Ema Theresa on vaid üks näide, sellest. Teeme ära maailmakoristus, teine näide. Aga nagu Rainer Nõlvak on öelnud, ennekõike peab koristatud saama midagi meie enda peas. Jeesus ütleb, parandage meelt ja uskuge rõõmu sõnumisse. Kuivõrd oleme me valmis sellele inimlikule jumalikule kutsumuseni pühenduma. Kuivõrd me usume selle võimalikkusesse?