Tere viimase tööpäeva hommikust. Olen sellel nädala hommikutel keerelnud küsimuse ümber. Kas ja milleks on inimesel jumalalt vaja? Vastus oleneb suuresti sellest, mis aspektist teda käsitleda. Kõige lihtsam ning kõige põhjalikumalt läbi vaieldud on jumala kui looja roll. Ja paistab, et kosmoloogid ja tuumafüüsikud on praegu hoopis vastuvõtlikumad mõtte suhtes. Et jumalal võiks olla looja koht. Kui olid seda klassikalise mehhaanika õitseja teadlased kelle jaoks oli universum lõpmatu ning mateeria igavene ei teda tekkinud juurde ta saanud midagi ära hävida. See usk, mida mulle koolis õpetati, on kosmoloogias kolikambrisse saadetud. Paraku põhiline erinevus jääb kas sepp hoogutaja oli keegi või miski kas looja on isik või samasugune sattumuslik fenomen nagu kõik see, mis tal välja kukkus. On üks väga veider ja vintske nähtus. Usk inimese kole suurde tähtsusesse antropol tsentris. See on nii vägevusk, et ka oma aja kuulus esiateist ja Nobeli preemia laureaat Beutrontrasl ei ole sellest patust prii. Tema 1927. aasta kirjutis, miks ma kristlane ei ole on kaks korda eesti keeles koos kiidu kommentaaridega avaldatud. Sealdabraalib. Paneb lihtsalt imestama, kuidas võivad inimesed küll uskuda, nagu oleks meie maailm kõikide temas leiduvate asjade ja kõikide oma vigadega kõige parem, mida kõikvõimas kõik ja teadja miljonite aastate kestel võis luua. Ma ei suuda seda tõepoolest uskuda. Kas te tõesti arvate, et kui teie oleksite kõigevägevam ja teile antaks sellele lisaks kasutada veel miljoneid aastaid Teie loodud maailma täiustamiseks ette, siis ei suudaks luua midagi paremat kui tuuglux klann fašistid või härra Winston Churchill? Tsitaadi lõpp? No tule taevas appi. Kogu universumi eesmärk on lord Rahli elu aja ühiskondlikud olud. No see on nii suur lapsikused, et ma ei leia viisakaid sõnu selle üleirvitamiseks. Aga Mises diivan, hookingi veened inimkonnal tuleks koloniseerida mõni muu planeet kui inimesed on maa tuksi keeranud. Parem on. Ka tema meelest on homo sapiens sihitu arengu absoluutne tipp. Omalt poolt ma tunnen suurt sümpaatiat briti antiigiuurija Erik Tootsi vastu kes noorena enda atestiks kuulutas ja hiljem aklastikuks modifitseeris. Vanas eas ta nentis nukralt oma autobiograafias. Ma ei ole täiesti irreligioosne. Aga küsimus, miks me siin oleme, ei oma enam tähtsust. Neljanda järgu galaktika, kolmanda järgu planeedil midagi sellist küsida on mõttetu. Minu generatsioon oli esimene, kes taolise arutluse järgiga elama hakkas. Seitsmeteistaastaselt tundusse vabanemisena. 80 kolmeaastaselt. Aga hukatusliku vaesumisena. Kuivanud on kõige sügavam allikas mis on inimese kujutlusvõimet toitnud. Tsitaadi lõpp. Inimesel on küll jumalad tarvis aga kas tõesti jumalale ka inimest? Vaat see on palju tõsisem küsimus. Palvetagem. Oh jumal, anna ennast leida meile, kes me siin nii väga vajame. Aamen.