Tere hingamispäeva hommikust. Eile jõudsin tõdemuseni, et inimesele on jumalat tarvis. Sellele võib vastu vaielda mõni, kellel isiklikult teda hetkel vaja ei ole. Aga muidu on asjalugu, on nii ilmne ja selge, et loomaökoloog. Professor Raivo Mänd kirjutas paar kuud tagasi Postimehes õpetliku loo mis on jumala olemasolu mõte. Ta kirjeldas, kuidas evolutsioonilise psühholoogia jaoks on usk jumalasse olnud ja on ka praegu inimsoole üsna mitmes suhtes väga vajalik. Küsimus muidugi jääb, kas jumalasse uskumise kasulikkus on pelk platseebo või on selle taga tõelisus. Teadlased ja filosoofid võivad arutada ja peavadki selle üle arutama. Kelle usus ja kui palju on tegelikkusele vastavust. Aga kui leppida empiiriliselt kogetavaga, siis on seal suur sarnasus platseebo Janotseebo toimega meditsiinis. Kui inimene usaldab arsti ning usub, et talle antakse hea ning mõjuvat rohtu siis toimib see üllatavalt paljudel puhkudel. Organism reageerib petitatsioonile ning neuroloogilised uurimused kinnitavad, et tõepoolest toimuvad orgaanilised muutused. Ja samamoodi Notseebo teedki haigeks, kui jääd uskuma sünget diagnoosi. Kui tulla nüüd tagasi kristliku usu juurde siis selle südames või keskmes ei ole teooria vaid kogemus. Kõiki asju ei saagi teoreetiliselt tõestada ega verifitseerida. Kui ma ütlen, et ma armastan oma naist siis ma armastan teda ning usun tema truudusesse. Kui keegi palkab detektiivi oma abikaasad jälitama kas ta teda ei peta, siis võib öelda, et armastus on otsa saanud. Sellest on järel vaid armukadedus, mis läheb peatselt üle vihkamiseks. Fakt, et keegi kahtlustab ning laseb kontrollida on märked. Suhe on mõrane. Piiblis öeldakse jumala kohta mõndagi ent ilmselt üks olulisemaid asju on see, et jumal on armastus. Jumal on maailma nõnda armastanud, et on antud oma ainusündinud poja, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks vaid et tal oleks igavene elu. Johannes kirjutab. Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles et jumal oma ainusündinud poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime. Selles on armastus. Ei, mitte selles et meie oleme armastanud jumalat vaid et tema on armastanud meid ning on läkitanud oma poja lepitusohvriks meie pattude eest. Loomulikult on jumala armastus teistsugune kui inimestevaheline armastus. Siingi on erinevusi. Väikene poiss armastab oma ema hoopis teistmoodi, kui ta suure mehena armastab oma naist. Kreekakeelses piiblis on eriarmastust jaoks ka eriverbid. Aga peo on see, mida ladina keelde tõlgitakse. Sõnaga kaaritas. Teisest hoolimine, teise eest hoolitsemine. Igal juhul on tegemist kogemusega. Nii võimatu, kui see ka tundub. Kõigevägevam hoolib minust. Armastab mind. Palvetagem. Jumalanna oma armastust kogeda neile, kes sind vajavad ja otsivad. Aamen.