Tere pühapäeva hommikust. Olgu see päev meile kosutav ja täitku rahu ning rõõmuga südamed. Juudi filosoof Aabraham Joshua Herkeli arvates pole religioon inimesele mitte viis otsida jumalat, vaid vastupidi. Jumal on religioonide kaudu inimese otsinguil. Mik, miks ta seda teeb? Meie ei mõista. Aga ta teeb. Jumal otsib inimesega ühendust, kuigi see läheb tal vaevaliselt. Igal juhul, enne, kui meie saame teda armastada, armastab tema meid. Me võime küsida, kas ema on vaja? Peaks täpsustama, mis mõttes vajab. Normaaljuhul vajab laps ema, mitmed aastad pärast ilmaletulekut. Ema on vaja lõimetis hooleks, päris abitu olendile. Vahele jääb ema ja lapse vahel lähedus kestma kogu eluks vahel katkeb pärast võsukese täiskasvanuks saamist nagu see on kõigil lindudel ning enamikul imetajatest. Teismeline tõrgub ema käest kinni hoidmist. Tema on juba ise täitsamees. Loomulikult. Voltärja Condor, see töödes määras Euroopa valgustuskindlaks ajaloo liikumisvektori valgustamatuse pilkases pimedusest tõe ja hariduse valgusse. Immanuel kanti unistus on tänaseks täitunud. Valgustus on inimese väljumine tema oma süülisest ala ealisusest. Alaealisus on võimetus kasutada oma aru kellegi teise juhatusel. Asjade selline käik on normaalne, kuni tegemist on inimsuhetega. Aga inimene ei ole jumalaga samapikkune ega saa kunagi selleks ka siis, kui ta paneb torukübara pähe. Mõni aeg tekitas väikselt furoori kultuuri sotsioloog Horst Eberhard Richteri raamat kottes kompleks jumalakompleks. Richter kasutas selles psühhoanalüüsist võetud tehnikat ja termineid uusaja filosoofia ajaloo süvatasandi analüüsimiseks. On fakt, et Lääne postkristlikus maailmas ei valitse juhad Ta ega kaitse. Taevane lapsevanem. Võimutäius on inimese käes ja tal ei ole loota kellelegi peale iseenda. Richter illustreerib analüüsi arsti praksise ka. Kui väike laps ei ole oma isa ja ema armastuses kindel, reageerib ta neurootiliselt. Kuigi ta sõltub vanematest, ei suuda neid usaldada. Oma hirmus püüab ta ise saada täieliku kontrolli kõige üle. Selline laps ei lase endaga midagi passiivselt sündida. Ta ei jää muidu magama, kui tuli peab põlema ja too auks olgu lahti. Ta ütleb sageli ei, lihtsalt sellepärast, et oma sõltumatust kaitsta. Kui vanemad üritavad teda jõuga mõjutada, jäävad nad alla. Mida enam sellist last sunnitakse, seda paanilisemaks muutub hirv. Psühhoanalüütikud ütlevad, et ta püüab oma nartsiss istlikust jõuetusest pageda nartsisistliku kõiketeadmisse ja kõikvõimsus. Omnipotentsi tekitab eufooriat käes Pascali mõtlevast pilliroost, keda kohutas lõputute ruumide igavene vaikus. On saanud Demi org. Nädal tagasi ilmunud viimane Vikerkaare number on pühendatud ankropotseenile. Inimesel ei ole vaja karta ta mitte kedagi peale iseenese ega oma ülivägevuse. Paraku vägevuse varjus varitseb hirv. Enamik inimesi ei teadvusta seda eksistentsiaalset hirmu. Nii nagu Richteri kirjeldatud lapski. Aga see on olemas. Meie käitumine reedab seda. Päris tavalised inimesed püüavad kõigest väest hoida maailma sündmusi oma kontrolli all. Õhtupalve asemel lõpeb õhtu päevauudiste vaatamisega milles teadagi on paras annus tapmisi, õnnetusi kusagil maailmas on ka täna midagi läinud halvasti ja meie peame seda tingimata teadma. Muretsema maailma asjade arengu pärast. Ei saa uinuda, sest mis saab siis, kui mina ei tea, mis sünnib? Toon veel ühe päris lihtsa näite võrdluseks. Et tundub, et suure osa inimeste ambivalentse suhet ja suhtumist jumalasse kirjeldab üsna adekvaatselt suhtumine politseisse. Politsei peab olemas olema ja saabuma silmapilk kohale, häda talle, kui ei jõua kohe ja pätid kinni võtma. Aga autoroolis istudes ei rõõmusta politseiniku nägemine kuidagi. Jälle need võmmid passivad, et püüda süütuid kiiruseületajaid. Hea südamega autojuht annab tuledega märku vastutulijatele. Kui nende hulgas juhtub olema mõni joomase peaga, siis kui tollel veel natukenegi on, hoidu alles. Ärgu põrutuga edasi pannakse, vaeseke veel puhuma. Politsei äärest pidi vajalik, et autovargad vangi panna, aga ise ei tahaks temaga igaks juhuks kohtuda. Sest ükski inimene ei tunne end kindlalt. Võib-olla on rehvimuster kulunud alla lubatu või tagumine numbrimärk poriga kaetud ja on seda jama siis vaja. Ma loodan, et siinkohal te vaidlete mulle vastu ja ütled, aga minul on küll hea meel, kui ma näen politseiniku tee ääres või kohtan tänaval kohe rahulik tunne. Õige ka niimoodi võib võtta. Ja analoogia jumala suhtega on, et teda nähes võid tunda turvatunnet. On keegi, kelle käest saab abi ja juhatust. Kas või siis, kui oled võõras linnas ära eksinud. Loomulikult ükski pilt ei peegelda kõike. Kui oled terve, pole taevast arsti tarvis. Kui vaevleb valu käes. Oled nõus proovima? Kas eestpalve tegemine kirikus aitab? Võib-olla aitab. Aga siis ei tohiks toimida, nagu Juhan Liivi rusi hädas kalamehed kes sedamaid avastasid joa jalad põhjas. Liiga vähe kõigevägevama käest paludes jääb saamata see mida viimselt inimesele vaja läheb. Ning mida üksnes tema anda saab. Palvetagem. Jumalanna ennast leida neile, kes sind tõesti oma ellu vajavad ja otsivad. Anna armu, et me võime sinu poole pöörduda oma palves Jeesuse õpetatud sõnadega meie isa, kes sa oled taevas. Pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu päralt on riik ja vägiau püüdik igavesti. Aamen.