Mul on au ja rõõm tutvustada tänasest saatekülalist, kes tegelikult tutvustamist väga ei vajagi. Tervist, Ivo, Linnat. Tervist, tervist. 50 aastat. Peaaegu juba järgmisel laupäeval saab 50 aastat, sa oled ilusti kirja pannud endale 29, oktoober 1966 olid sa esimest korda laval. On sul midagi meeles ka sellest? On küll. Sest mõned esimesed korrad jäävad lihtsalt jäävadki meelde. Ja ega olgem ausad, see 150 aastat seal tinglik tegevus, juubel sellepärast et ega ma ikka 66. aasta lõpus viimases klassis tookord 11 kümnendas olles ma ju ei teadnud, mis või kes must üldse tuleb. Aga tagantjärele päevi muidugi ja noppida ja ritta panna. Ja see oli komsomoliorganisatsiooni aastapäev. Ja kuna me tegime usinasti proove ansambliga, mis sai nimeks müstikud siis kooli noh, need, kes neid üritusi seal organiseerisid, ütlesin, kui teil on juba niisugune orkester olemas, tulge siis mängija. Ja meil ei olnud veel kätte saadud maailmakeskusest Tallinnast ühenduse firma võimendust. Aga siis me lahendasime olukorra niimoodi, et et mängisime läbi selle kino, projektsiooni, võimenduse passi ja ülepillid, käisid, kitarrid, käisid läbi raadiote. Ja meil oli minu meelest neli lugu sellist tüüpilist instrumentaal ütleme pluusi või bluusi, harmoonia, lugu. Ja need siis suure hädaga seal ära mängisime, noh, kui nii võtta ja siis seal esimene esinemine publiku ees. Ja sellest võib ju seda päeva lugeda, aga me saame selle aasta nii-öelda näärideks, saime, saime võimenduse, me tegime ise välja öelda, et need kastid. Ja, ja siis meil olid ka mikrofonid juba. Ja, ja sissebänd kõlas kuidagi ka hästi, ma julgeksin öelda, et me olime koolis päris popid poisid, siis nutsin lemmikuid. Paul McCartney, tuntud maailma tuntud muusik andis sel aastal välja kogumikplaadi, kus seal ja siis biitlasi järgne looming ja selle plaadi vahele ja ta ise ütleb, et tema oma just nimelt seda karjääri, et ta ei tahaks seda karjääriks nimetada seda aega, mis on tal kestnud ju peaaegu juba 60 aastat. Et tema nimetataks seda pigem selliseks muusikaliseks seikluseks, muusikaliseks teekonnaks, et tööks või seda karjääriks tai nimetaks seda sellepärast, et ta ei ole. Koalitsioon peaks sellist korralikku tööd, ta ei võta seda, kui, kui tööd, kuidas sinul on. Mul on samamoodi ja minu seiklus on olnud selles mõttes väga huvitav. Et kui ma nüüd mõtlen tagasi, kellega koos ja milliste kollektiividega ma olen, ma olen lava peal käinud siis see on ühest otsast teise. Hea küll alguses Alt lai püks ja kitarre, eks ole, platvorm, kingitage, platvorm, Clintoni natuke hiljem, need olid ka väga ebamugavad. Ma pean ütlema, ma väärasid mitu korda ja jalad ära. Aga siis mul oli õnn. Ja tegelikult see oli väga hea õnn oli olla kaks aastat sõjaväeorkestris, mängisin suurt trumme ja kes arvab, et see on väga kerge töö. Siis ei ole mitte kerge sellepärast kergelt neid trumm on raske, ta peab seal marssides olema kõhu peal. Aga seal on seda noodilugemist küll ja küll, ja lõppude lõpuks sa pead hoidma kindlalt nagu nende kummarsiga. Siis tulevad riburadapidi küll Olav Ehala ansambel veel siin Eesti Raadio suur orkester, muusikakooli kollektiivi Georg Otsa kollektiivides, Aleksander Rjabovi juhatusel ja nii edasi ja nii edasi, et see on, see on olnud tõeline seiklus, mis on pakkunud pakkunud väljakutseid. Seal on olnud põrumisi, seal olnud ebaõnne ja edu. Noh, kui sa oled noor, siis sa ei tea, esiteks, kuidas kuidagi, kui sa pole nii, öeldakse kohe valmis staar, nagu maailmas mani on ennast näidanud, siis, siis õpid lihtsalt ja oi, seal on igasugust nalja saanud. Kui siin juba tsiteerimiseks läksis. Led Zeppelin lauljana tuntuks saanud Robert plaat, kes käis poolteist aastat tagasi Tallinnas, andis siin intervjuu ja ütles ühe huvitava lause mis lõikas juttu edasi, sära, et miks sa Led Zeppelini ei taha enam teha, ta ütles niimoodi, et kui ta oleks ühte ja sama tüüpi muusikat kogu aeg teinud, et siis ta võiks vabalt olla, veoauto juhtimise ei ole isenesest kohal, paned aga sellest hoolimata, et ta ei taha seda teha, et sa just rääkisid ka, et sa ei ole teinud kogu aeg. Ilmselt see on just siin on võiduks olnud ka ja hundiks mingil määral, et sa oled teinud palju erinevat muusikat ja ma ütleks seda, et kui ma läksin aastal 1974 Viru hotelli teise korruse restorani, kõrtsi, muusikuks, kõrtsi lauljaks ja ma olin selles majas seal üleval ja all varietees, kui üle kuue aasta pluss paralleelselt ma jooksin, jooksin küllas toore ja küll Tallinn paarivarreteeesse pärast ma olin olümpia varietees, siis see kõrtsi laulmine andis selle baasi, et sa pidid laulma igasugust muusikat armeenia rahvalauludest kuni kuni ütleme, lääne antud hetke mingitele hittideni välja, eks ole. Ja, ja see, see nagu õpetas pluss väga suur kool oli laulda Eesti Raadio, sure estraadiorkestriga Eesti heliloojate laule, niinimetatud eesti estraadi kus oli eriliselt häid lugusid, oli ka neid, mis jäävad paratamatult ajaloo hõlma varju, eks ole. Aga see oli kõik kogemusena ja, ja ma olen väga tänulik selle eest, et ma mäletan, kui ma olin noor poiss ja siis Valter Ojakäär Molgadele tervitusi Sid saadetud pakkus ühte lugu ja, ja küll ma seda õppisin seal üks laul Pärnu linnast tallani armsast ja ma, ma sain aru, et ma ei saa selle looga hakkama. Valter papa Valter oli pettunud, et ma kujuta pilti, ma ütlesin talle ära, et ma ei laula seda laulu praegu ei tekitaks selle laulu laulma mingit muret. Aga ajad olid niuksed pikku pikkupidi, seda aega mööda ma lihtsalt. Sa õpid nii nagu näitlejad õpivad või kunstnikud, käsitööoskus peab ka olema. Sina oled ikka juba meistriks saanud. Oh aitäh. Felix tsitaat, mille ma leidsin meie seast kahjuks küll juba lahkunud Mother Hedi baskitalist lemmikfilm, minister on öelnud seda, et kui tema läheb kontserdile, siis tema ei taha näha laval naabripoissi, vaid tema tahaks näha inimest planeedilt. Sina oled elav tõestus sellele, et nii ei ole sina, pigem oled mitte inimene teiselt planeedilt, vaid just see selline naabripoisi tüüpi vaiksem. Võib olla küll. Mina tahaksin öelda selle, selle sinu jutu peale seda, et ma ei ole kunagi olnud selles mõttes. Ma ei oskaks ja ma ei taha ka tegelikult olla nii, et mina olen solist ja kusagil 100 meetri kaugusele orkester või ansambel ja mina seal siis õitsen. Ma olen niuke meeskonna meeskonna shell. Mulle meeldib, kui lava peal tekib selline kas või kahe inimese vahel tekib täielik sümpaatia sünergia ja ma ei tea, mis need peenemad sõnad kõik on. Siis sealt midagi tuleb. Ma ma olen lihtsalt loodud selliseks naabripoisi tüüpi stripi kutiks, need et võib-olla neid suuri ja teise planeedi staare on ka vaja. Ja ilmselt ongi vaja, me käime ju nüüd vaatamise imetame, kui kui nad oma suurtest kõrgustest suurt kunsti teevad, aga aga mulle pole seda antud. Veel ükse. Andrus Kivirähk, tuntud kirjanik, ütles, et kirjanike ameti juures on üks asi, et keegi ei ütle sulle, millal pensionile minna. Muusikaametis on täpselt sedasama. Keegi ei tule sulle selle kolme vägilase kolme pildi nagu tuntud eesti saadetakse pidulikult pensionile. Siin on muidugi küsimus selles, et kaks tegurit võivad siin astuda vahele. On ju neid üle maailma tuntud tähti, kes laulavad olles 80 ja üle nagu Tony Bennett tegi, eks ole, toitide plaadi olles 85 ja kõlas hästi. Et kui tervis ei vea alt, kui on pidev praktika, ma olen aru saanud, kui see oli ikka iga nädal, midagi on esinemist, siis, siis on kuidagi asi soe. Aparaat on nagu öeldakse, õlitatud ta töötab. Pikkade pauside järel on raske startida. Teine asi on see. Kas sa pead kuidagi ikka Ki tajuma, võib-olla seda hetke, kui, kui sa enam publikule lihtsalt peale ei lähe, nad peaks olema, või annaks taevas seda oskust minna õigel ajal lavalt ära? Iga näitleja, laulja, iga iga artist võiks seda tajuda. Ja ma loodan, et ma tajun ka praegu tõi. Ma ei taju üldse seda, et ma olen nagunii kaua siiski teinud seda tööd või et oleks nagu vanemaks, mul on hea lava peal olla, aga ma ei, ma ei kurda küll. Ja ilmselt ka publik saab sellest väga hästi aru ja publikuga ongi see nii-öelda energiavahetus toimub ja ongi väga ja mina väga tänan eesti publikult alati kõige parem sellest eelpool räägitud Feliks poolne kaarti, tsitaat seda tavalist ütles, ma arvan kusagil 20 aastat tagasi, et kui teda suurtes saalides staadionitel enam ei taheta kuulata, publikut ei jätku, et siis ta on nõus ka kusagil väiksemates kultuurimajades või sellistes kohtades tegema, et kui sinna publikut ei jätku, siis ta pubis mängida, kui seal ei taheta, siis ta läheb tänavale ja mängib seal tasuta toorme kardinal kaksiku tähtkujust, nagu minagi maga lähedale. Sünnipäevad, ma olen 100 protsenti nõus. Sest ma olen ka näinud neid suuri staadione kümned ja, ja ma ei tea, kui kümned tuhanded inimesed on tulnud sinna. Suured saalid, suured spordihallid, ega seal väga mugav ei ole, sa harjud sellega ära, sa saad suure lava kogemuse. Aga ma ütleks, et kõige armsamad on, on sellised väiksed hubased ahjuküttega rahvamajad, kus, kus inimesed tulevad kohale selleks, et veeta mõnusasti üks õhtu. Väga armas asi. Ja, ja selles mõttes ma olen pooliga väga nõus. Järgmisel nädalal kolm kontserti tõelas kodust senis, Mägiga 100 aastat ühtekokku koos laval see uskumatu saavutus, kelle jaoks tahes, isegi isegi maailma mastaabis tal Kukusse esmaesinemine juba see kuupäev kukkus. Mis ta ütles, 13 mai Turu klubis. Ansamblil mitmikud ja valan isegi rütmikuid näinud 66. aastal, kui nad käisid Kuressaare lossipargis kõlakojas esinemas ja vaatasime, suu ammuli. Aga aitäh sulle, Ivo, selle intervjuu eest ja järgmised 50 aastat veel ja tulge, tulge meie kontserte kuulama. Ma arvan, et, et sealt saab võib-olla pisara silmanurka ja naeru korru suunurka, sellepärast et mida me siis tahame. Me tahame soojendada ennast nostalgiasütesütesoojuses ja ma arvan, et te naudite aitäh sulle ja head tervist. Aitäh.