Koole. 2014. aasta suve hakul oli Nigeeria prosaist ja luuletaja Benno. Grey kirjandusfestivalil head Read ja kontserdisarja Heli ja keel külaliseks. Oma viimasel päeval Tallinnas jagas Bennokri raadio ööülikoolile oma mõtteid. Tase ja loomingu olemusest ja avas oma teekonda kirjanduse juurde. Vestlust tõlgib Mathura, mina olen Joonas Hellerma. Šaenfashamplin nad käed, need Ostruajevin, esiteks mul on läinud palju aega palju-palju aastaid kirjutamist, eksimist, läbikukkumist, katsed jõuda millelegi, milleni ma jõudnud suuna kaotuse ja tee taasleidmist. Mul on läinud palju-palju aastaid, et jõuda punkti, kus ma ei ole enam pidanud mõtlema, kuidas olla loov. Ja seda nii eneste kui kõigi teiste puhul, kellega kokku puutun. Ja ma olen leidnud teatud selguse Tahan rõhutada, et usun loovuse olevat praktiliselt otsatu. Tahan rõhutada sedagi, et loovus on lahutamatult seotud suhtega mis meil iseenda universumiga on. Ja olles ära öelnud need kaks mõtet, tahan lisada. Et minu jaoks on loovusele lähenedes esmatähtis olla ootevalmis. Olen leidnud midagi väga võimsat ootamises, no selles, kui nõudmise sundimise tahtmise asemel olla lihtsalt ootevalmis. Ja mul on läinud kaua aega, et selgeks saada, kuidas oodata on võimsam, kui tahta. Tahte läbime, sunnime ennast, otsustame, et kirjutame täna neli tundi nii palju lehekülgi, teeme seda või teist. Loomulikult võime ka sedasi oma eesmärke täita, aga tulemus ei pruugi kanda suuremat kvaliteeti. Kui aga oleme lihtsalt ootevalmis Olen siin, olen nüüd valmis töötama nii-öelda lihtsalt ilmume kohale, ainult ütleme, ma olen valmis, olen valmis. Ja iga kord, kui istun maha kirjutama, ongi see ainus, mis mul mõttes. Ma ei mõtle sellest, mida tegin eile või mida kavatsen teha homme. Ma lihtsalt võtan istet ja ütlen, ma olen valmis ja siis ma kirjutan. Säärane ootevalmiduse loob justkui teatud ruumi teatud tühjuse, teatud avatuse minus. Selles on lihtsust, isegi alandlikkust. Oleksin ma religioosne, ütleksin ma, et see on peaaegu et vaimne seisund. Sest sedasi võib tunda end väga väiksena ja samas tohutuna. Seisund paneb sind kuulama, väga vaikselt paigal olema. Ja kõige kummalisem on see, et kui kord oled selle seisundi saavutanud, siis järgneb üks sõna teisele ja enne, kui jõuad märgatagi, on sinu enda mina haihtunud ja alles on vaid töö, mida parajasti teed. Võtame näiteks probleemi, et see, mida sa paberile suudad panna, pole kaugeltki see, mis sul mõttes oli. Minu vastus on järgmine. Oskusteni jõutakse väga-väga aeglaselt ja te saate seda. Minu vastus on ka see, et ebaõnnestumised kasvatavad meid enam kui edu. Ja loomine, kirjutamine on protsess, milles me teemegi ja õpime alles seejärel, kuidas neid vigu ületada. Vead on vajalikud, et õppida aga enamus inimesi väldib pidevat ebaõnnestumist, olgu see pealegi aluseks lõplikule edu ja paljud inimesed heituvad kui neile uusi oskusi omandades mõni väike asi ebaõnnestub. Mina isiklikult olen aga kirjanikuna õppinud enim just oma ebaõnnestumistest. Olen oma suutmatusest õppinud rohkem kui suutlikkusest. Olen ebaõnnestumistest õppinud rohkem kui edust. Ja ma arvan, et selle põhjuseks on tõsiasi, et ebaedu õpetad meile eneste kohta enamat, kuid edu, see on paljastavam. Edu pimestab meid Me jäneste eest sellal kui ebaedu annab meile meie jäneste kohta midagi uut teada. Ja pealegi ei ole ebaedu kunagi jääv. See näitab meie suutmatus sel konkreetsel ajahetkel. Ja teiseks on iga ebaõnnestumine justkui mõõdupuu. Suudab praegu oma eesmärke saavutada, kas loobud nüüd seepärast selle poole püüdlema? Ning ma usun, et just vastus sellele küsimusele määrab ära, kas neist saavad kunstnikud. Ja üks vastus, mida tunnen end vaatajat paratamatult andvat, on üritada uuesti õppida uuesti kasutada oma käteoskust, kirjutada neid lauseid. Me kasvame vaid seeläbi, kuidas me oma annet rakendame. Aga kasvada saame me ainult selle arvelt, mida me enda arvates veel ei suuda. Mitte selle arvelt, mida usume end juba suutvat. Teine asi, mis mulle loomadest suurt huvi pakub, on meie suhe millegagi, mida ma nimetan süvamõistuseks. Sest minu jaoks on üsna selge, et meil on kaks mõistust. Üks on meie pindmine, tavaline mõistus, mida kasutame igapäevastes kaalutlustel analüüsis. Ja teine on pinnaalune süvamõistus. Ja mina usun, et loovus on ennekõike seotud süvamõistusega meie haridussüsteemis, meie ülikoolides harjutatakse meid sellest süvamõistusest eemalduma. Meil õpetatakse kasutama oma pindmist, tavamõistust aga tõeline loovus. Loovus, mida seostame nimedega nagu Robert Louis Stevenson või Beethoven lähtub inimese suhtes süvamõistusega uued, ainult sealt on pärit kõige sügavamad põhjapanevamalt ideed. Ja ma ei kasutaks siinkohal sõnu alateadlik või ebateadlik või teisi sääraseid väljendeid, sest neid on juba paljudel viisidel väärkasutatud. Seepärast tahangi kasutada teist sõna Süva mõistus seal allikas, kust meie ideed alguse saavad. Peame üllatama tänavat ja vaatama vasakule ja paremale, siis kasutame oma tavamõistust. Kasutame sedagi, peame liitma ja lahutama, kellelegi helistama. Aga kui me istume maha, et midagi luua kirjutame luuletust või midagi muud siis võime alustada tööd küll pindmise mõistusega. Aga ühel hetkel peab tavamõistus vaikima, sest luues ei püüame endast esile tuua mitte niivõrd seda, mida juba teame vaid seda, mida me enestes veel ei tunne. Kuid looming on alati seiklus. San rändmillegi suunas meis enestes, meie mõistuses, meie ajastus, mida me veel ei tea ega tunne. Oma loova minani pole võimalik rännata eneseteadliku pindmise mõistuse läbi jõuame selleni päriselt, ainult läbi süvamõistuse. Paljude inimeste pool, kellega olen kokku puutunud, on põhjuseks, miks nende kirjutamine ei edene. Just see, et nad on oma töös liialt eneseteadlikud. Sest alles siis, kui meie teadvus on vähim, keskendunud meile endile kui see asub seisundis, mida Tiieszaliyotan nimetanud isikusetuseks oleme me kõige rohkem meie ise. Toon sageli analoogia mängivatest lastest. Mängu läbi sisenevad lapsed teise seisundisse kirjutades siseneme sellesse samasse seisundisse. Seda on väga raske kirjeldada, aga see on omamoodi lahustumine. Samasse seisundisse satume vahel muusikat kuulates või siis, kui oleme millestki väga liigutatud või ka armunud. See on ego laustumine, haistumine, teadliku mõistuse lahustumine millegi suurema ja saladuslikuma maagilise May Aasias. Mis seal demomaadlikum tuiksooga ju olme Dimension, TsÜS Elijat nõuded, tõus klassikale others, verbin pooltel ju oma sõnavõttudes oled sa rõhutanud klassikalise kirjanduse tähtsust enda jaoks. Puškin, Puškin, Tolstoi, Fitzgerald ja teised hooldajatöös küdises see, miks on klassikalised autorid sulle nii olulises töös assovinud, Bootjanud. Või see on sisuliselt küsimus traditsioonist, milles sünnib traditsioon. Paljud inimesed ütleksid, et traditsiooni kui sellist pole olemas, on olemas vaid üksikute indiviidide erakordne panus. Ja me räägime siinkohal inimestest, kes on jutustanud meile lugusid säärase sügavuse ja resonantsiga et nad mõjutavad neid, tähendavad meile midagi ka sadu aastaid pärast autorite suurema Šveitsis. Äkki me räägime teostest, mille on loonud inimesed, kes on suutnud lõputult resoneeruda inimolemuse ja inimühiskonnaga läbi aegade. Üks näide, mille ma sageli toonane servantes demodongihote ja selle esmakordne tõlkimine inglise keelde. Sest see üks tegu pani sisuliselt aluse kogu romaani Sandele Inglismaal veidi kõnelenud tongighotest, sest see on üks mu lemmikraamatuid. Seda lugedes on tunne, nagu loeksin mitte ainult üht konkreetset romaani, vaid terved romaani ajalugu. Nii et kui te küsite, miks on mõned klassikalised autorid mulle olulised, siis ütleksin, et nad on seda nendes sügava unistamis võime pärast ja nende loovuse erakordse kvaliteedi pärast. Võtkem see lugu inimesest, kes on veetnud suurema osa oma elust lugedes. Ja 60 aastasena ütleb ta nüüd lõpuks, et tal on lugemisest kõrini ja ta tahab elama hakata. Ta tahab lugemise asemel elada ja tasub rännakule läbi Hispaania. Miks see lugu liigutab mind rohkem kui paljud lood kangelastest? Ma ei tea. Eks mulle tundub vaid, et see lugu kõneleb ka meie eludest. Meie tunneme kuskil enda sisemuses, et meiegi elus tuleb punkt, kus tahame lihtsalt elama hakata. Ei ole, see teos annab ka tunda, et me ei tea täpselt, millal meie elu päriselt algab. Meie elu jalga tingimata meie sünniga. Võib-olla on elus teinegi hetk, mil me elu tegelikult algab. Tongi hoolde puhul on selleks hetk, mil ta ütleb, et on lugemisest tüdinud ja tahab nüüd elada. Ja siis teeb ta läbinat seiklused, millest me loeme millal meie elu päriselt algab. Mina isiklikult tundsin, et minu elu algas ühel heal päeval laagoses enam kui 30 aasta eest. Kui hakkasin kirjutama, kirjutasin oma esimese luuletuse. Ma polnud varem luulet kirjutanud, aga kui ma kirjutasin selle ühe luuletuse, siis midagi minus muutus ja kogu mu elu sai uue suuna. Minust pidanuks saama teadlane, hiljem jällegi muusik ja helilooja. Aga tol päeval, kui üks mu sõna järgnes teisele et kui mu pindmine, mõistus, uinus, süvamõistus pääses esile, sai kogu mu elu uue suuna. Ja ma jätkan seda randu tänaseni. Rändumis sarnaneb paljuski Kihote omale. See on rännak täis lootust ja rumalust täis avastusi ja eksimusi. Seal rännak, milles inimene kasvab alalõpmata kõige selle läbi, mida elu tema teele paiskab. Ja teks arveri, sensitiiv, feeling-i personali hääl, sinu tekstid evivad suurt tundlikkust. Kuidas sa registreerid ümbritsevat keskkonda ja inimesi selles? Kas selleks peab olema niinimetatud kolmas silm, mis salamisi pidevalt kõike salvestab, et siis hiljem kirjutuslaua taga sellega töötada? See on hea küsimus, noh, kolmas silm. Huvitav, et sa kasutad seda väljendit, kui päris aus olla, siis ütleksin, et see on midagi, mida ma endiselt õpin päevast päeva ja iga päev ma alustan jälle otsast. Selle aluseks on kuulamine. Ei kuula piisavalt. Ja kui ma räägin kuulamisest, siis ei mõtle ma lihtsalt kõrvadega kuulamist vaid kõigi oma meeltega kuulamist. Selge nägemine on samuti omamoodi kuulamine, kuulamine silmadega. Mulle tundub, et me ei ole inimestena piisavalt tähelepanelikud elu suhtes, mis meid ümbritseb. Ütlen seda sageli ka meie hariduse kohta. Meile ei õpetata tähelepanelikkust, meid õpetatakse olema taibukad, asju meelde jätma, meeles pidama, arvutama, kaalutlema, aga meid ei õpetata olema elu suhtes tähelepanelikud. Meile ei õpetata asju vaatama väikese asja, suuri asju, asjade seaduspärased, vaatama neid ilma tagamõtteta, nii nagu lapsed seda teevad. Kui me midagi vaatame, siis otsime selles mõtet kuulama, siis mõttega kuulame midagi kõrva taha panna, vaatama, et midagi märgata. Tähelepanelikkus elu suhtes ei tähenda, vaadata või kuulata tagamõttega see tähendab lihtsalt kuulata ja vaadata täies avatuses lugi, sest me ei tea mitte kunagi, milline on meid ümbritseva keskkonna kõige olulisem detail. Me lihtsalt ei tehase Danieli. Ja kui me ülearu suuname oma nägemiseni, kuulamisvõimet, keskendume meelega ühele konkreetsele asjale siis võib juhtuda, et vaatame või kuulame sootuks valet asja. Nii et see avatus, see tähelepanelikkus elusus on lõppkokkuvõttes meie loovuse ja meie tegude ilu tegelik läte. Sest sa saad endast välja paisata vaid seda, mida sa endasse sisse oled lasknud. Kui me kuulame elu väga piiratult siis suudame ka enesest välja tuua ainult samasuguse piiratud spektri. Minu jaoks taandub kogu loovus, kogu kirjutamine, kogu kirjandus, kogu kunst tegelikult ühele põhimõttele ja selleks on teadvus. Kogu loome sisu taandub minu jaoks looja teadvuse intensiivsusele tema teadvuse kohalolule, valguse ärksuse, elususe kvaliteedile meie teadvuses. Sest sealt saame viia selle kõigi teisteni kõige muuni fondi. See eeldab sügavat austust elu ees, millega kokku puutume. Ja see ei tähenda, et me ei või langetada hinnanguid. Võime küll. Aga me anname elu erinevustele ruumi ja näeme nende erinevaid mõõtmeid. Rainer Maria Rilkel on luuletus, kus ta räägib templist inimese kõrvus luuletus Orpheusest, kes oli muidugi muusik ja Rilke räägib, kuidas Orpheus kõrvades asub tempel. Mulle meeldib väga see kujund. Meitsesse näeb kuulamises pühadegu sõitmine. Kuuemist poodium, lainhi hooldes, trass, Hauld, Haumats kui palju peaks inimene aega pühendama lugemisele ja eelneva traditsiooni tundmaõppimisele või vastupidi, tuleks hüpata ellu sisse sest isiklik kogemus on alati eredam ja raputavam. Kui mistahes lugemine. Mulle tundub, et elu, mida sa oled vaid elanud, aga kus sa pole lugenud on elu, milles oled osalenud. Aga kus sa pole asjade üle juurelnud. Ja elu, kus oled vaid lugenud, aga pole nii-öelda hüpanud elu jõkke, ei ole elus osalenud. On elu, kus oled vaid vaadelnud teiste inimestega teid ja võib-olla neid ka ise mõtelnud aga mitte päriselt elanud. Ja seegi on poolik. Ma usun, et tasakaal nende kahe vahel on väga-väga tähtis. Lugemine on minu arvates oluline lugemine tähendab osa saada terve igaviku jooksul mõeldud mõtetest. See on otsekui rännak läbi inimmõistust. Meil pole võimalik ise kõike läbi elada, ei saa ise teha kõiki vigu ise mõelda, Tõid ise läbi käia kõiki lugematuid teid, mida elu võib endast kujutada, ei saa ise kehastada kõike. Elu pole selleks lihtsalt piisavalt pikk. Ja lugemine lühendab meie jaoks suure osa sellest teekonnast. Tunnen üht tüüpi inimest, naiivset, armsad mõtliku, aga ennekõike naiivsed. Ja siis ta loeb näiteks kuritegu ja karistus ja ma vaatan teda, kui ta seda raamatut loeb ja ma näen, kuidas ta muutub sõna otseses mõttes teiseks inimeseks. Raamatu lõppedes pole ta enam päris sama inimene, kes ta oli enne. Ta ei ole ise küll veel elanud aga läbi lugenud, mis on juhtunud kaks asja. Ta on lugenud küll sõnu, aga läbi nende on ta osalenud kellelegi elus. Säärane on kujutluse kingitus, lugemise kingitus. Osalejat kujuteldud elus, aga õpitsee läbi tundma päris tagajärgede laia spektrit ja keerukust. Lugemine annab meile võimaluse oma elus midagi alla joonida. Mu Me jänese elu on alati piisav, et jõuda mõne suure mõtteni, seada see edasiseks mõtteaineks. Ja mida enam me oleme ise elanud, seda enam pakuvad ka teiste suured mõtted meile mõtteainet. See on omamoodi alkeemia võrratu kombinatsioon mõtlemisest elamisest. See on midagi, mis köitis näiteks ka müüd. Müüd enamgi, kui Saatrid. Lugeda tähendab elada mitmekordselt hüpata elu jõkke, tähendab küll elada täielikult aga mina vajan mõlemat asja. Sellepärast naasengi tongi hote juurde. Sest tema vastab sellele küsimusele. Ka lugemisel on piir, kus hakkab elule jalgu jääma, kus tuleb alustada omaenda eluseiklust. Rääkides aga elamine, mis järgneb lugemisele, on alati rikastatud raamatuist, mida oled lugenud? Need täiendavad seda, elu on siis nende võrra valgustunum ja mitmekesiselt. Ja ma arvan, et on parem ehk esmalt lugeda ja siis elada kui, et vastupidi sest esmalt elada ja siis lugeda tähendab, lasta endast mööda hulk imelisi võimalusi. Kui oled 70 aastat rikkalikult seigelnud ja siis istud maha lugeda, mida teised on mõelnud, sellest oleks natuke kahju. Ma ei tea, avastada tongi, oota seitsmekümneselt. Ma eelistaksin avastada teda kahekümneselt. Sest siis ma tean neid kauneid eksimusi, mis mind teele ees ootavad, ega pea neid kahetsema. Mida ma ilmselt teeksin, kui ma poleks noorena lugenud. Leid võidelda Hadi kiipi Friedemann Hewitti pikas või mitu kuud ja kuidas hoida oma loomevabadust sest võimsad kunstiteosed haaravad meid jäägitult endasse ja nad võivad meid lummata peaaegu enesekaotuseni. Olen mõelnud, et selle küsimusega saab tegeleda kahel viisil. Esiteks kujuneb selle aja jooksul välja tugev kirjanduslik psühe mis suudab välismõjudele vastu panna, mitte lasta neil end ära süüa vastu panna ka ebateadlikele mõjudele rütmidele ja teine võimalus on tegelikult alistumine. Sest mida enam võimsatele mõjudele ja võimsatele isiksusele vastu seisame, seda enam nad paradoksaalselt neid mõjutavad. Ma olen suutnud end osades härrastest tugevatest kohal oludest läbi töötada just seeläbi, et olen lubanud meile ennast vallutada ja alles siis nad endalt maha raputada. Mulle tundub traagiline, kui noor kirjanik ütleb, et ta ei soovi lugeda sest tahab vabadust teiste inimeste võimsatest mõtetest. Ent meie mõistus on seda tugevam, mida enam võimsaid mõtlejaid endasse ammutame. Nii lihtne see ongi. Poksija saad tugevamaks seeläbi, et võitleb teiste boksjatega, kes on temast tugevamad. Kokkupuude endast nõrgematega ei tugevda neid tähtsa. Meid tugevdab kokkupuude endast tugevamat ega seepärast vajame endast tugevamaid mõjusid. See on peaaegu et niitserlik mõtte. Et saada tugevamaks, kui oleme praegu. Nii et hirm katkimineku ees, hirm olla mõjutatud, hirm olla millegi kütkes on peaaegu et hirm kasvada piim varjatud viisil tähendab kasvust keeldumist. Ja on seetõttu traagiline. Noo atentaat Innove kaltscher Heeren Julop Western World õhtumaises kultuuris mõistetakse piiri elu ja surma vahel enamasti küllalt selge piirilise lõppelikuna ateistid. Sinu töödes näiteks romaanis näljutatud tee ei ole see aga alati nii living Vialeti raamatust jäi pigem tunne, et sa püüad ühtaegu käsitleda mõlemat reaalsust nii elu kui surmavalda. Loogiat jaganama vastase kaheks. Esiteks usun ma, et meie surmahirm ei olegi tegelikult hirm surma ees. See on hoopis hirm, elu, mees, mure elu pärast, mida me elame ja olen elanud ja selle pärast, millist kvaliteeti meie elu kannab või on kandnud. Teiseks olen ise pärit traditsioonist, mis on nüüdseks küll vaikselt hääbumas, jama näljutatud teiega, püüdsin ma seda veel elus hoida. Kus piirid elu ja surma vahel on väga hägusad. Olen alati tundnud, et mingi reegli tühistamiseks on tarvis vaid ühte erandit. Ja meie traditsiooni üheks vundamentaalseks aluseks on idee vaim lapsest ja tema reaalsusest. Säärane laps sünnib selles raamatus ja ta suudab kulgeda surmapoolele ja tulla sealt tagasi. Ta kehastab tsüklilisus. Ta on sisuliselt igavese tagasitulemise kehastus. Lääne-Aafrikas on see elu reaalsus. Mind köitis lapses säärane olend võimaldas mul mediteerida elu ja surmapiiride üle. Ja asi, mida selle raamatu kirjutamine mulle enim õpetas, oli see, et need piirid on märksa hägusamad kui me tavaliselt arvame. Keegi meist ei suuda päris täpselt öelda, mis hetkel leiab aset sünd ega surma hetkes saame määratavaid. Väliselt. Mulle tundub, et enamikes vanades traditsioonides eksisteerib aimdus elu ja surmapiiride hägususest. Nägin täna teie rahvusmuuseumis kumus maalide ja rahvuskangelase rännust surnute maal enamikes traditsioonides. Ja ma ei räägi siin läänekristlikust traditsioonist, vaid traditsioonidest, mis sellele eelnesid enamikes traditsioonides üle kogu maailma on olemas ettekujutus võimalikust rännakust elu ja surma maailmade vahel. Või seda ideed võib näha udus, sõjas, kus pöördutakse allilma. See on olemas tantra teostes. Varjatult on see olemas kõigis suurtes traditsioonides. Kas ekspiris ja muidugi vanades müütides ja legendides. Nii et isegi kui müüdid ja legendid kõrvale jätta ja öelda, et need on pelgalt müüride legendid ja vaadata vaid, mida meie intuitsioon elu ja surma olemuse kohta meile ütleb, siis. Ma ei tea, minul ei ole säärast hirmu surma ees sest ma arvan, et surm on vaid nimi mille me anname surelikkuse teisele küljele tegelikkusele, teispool seda, mida suudame näha. Mind on oma elus alati kandnud tundmus säärane aimdus, et elu on nagu pikk teekond, millal sa kõnnid. Ja sel teel on teatud punkt, milles pole kunagi kaugemale jõudnud. Sa eeldad, et sealse teekond lõppeb. Ehkki tegelikult on elu nagu lõputu Klafistik, millel oleme seni mänginud vaid valitud arvu noote. Nii et ma ei muretse suremise pärast. Mulle tundub, et mure surma pärast võib olla väga viljastav, aga ta võib olla ka väga viljatu. Ja see kõik sõltub lõppkokkuvõttes vaid sellest, kuidas me surma suhtume. Minu suhtumine on see, et meie siinoleku otstarve on elada täielikult, elada rikkalikult, elada end ületades, elada vabaduses. Ja surmaotstarve on heita meile väljakutse seada siin ilmas meie viimane tõke meie teel vabadusele. Mõte surmast ei peaks meid halvama vaid olema tõuge vabadusele. Ehk isegi tõuge püüda jõuda oma isikliku geniaalsuseni. Mis iganes kujuse meie elus ka võtaks. Luuletaja kuulutab. Ükskord ootab meid kõiki. Ükskord ootab meid kõiki metallikildudest tuul novembri jäine käsi valel aastaajal. Siis kui julgus jätab meele ja vankumatult valge saatuse tera murdub vastu ilmas uitamise tähtedega rändamise, kõrguvat unelmat. Ja tähtede tuli pole muud kui hinge valgustumine. Hingealustalade rappumine, kuratlike vara, Salvade valla pääs, ürgväe plahvatus, meie taevaste kartuste tark paotamine Punatavates silmadest ja põletatud sõrmeotstest sel roostusel jääkuul. Ma leian üles iidse unistuse hõõguvad söed laskuse muusika, mu hingel särada ja rännata kaugemale kui tohiksin. Seal leian üles uue valguse annid. See on üks inimlike baasiremäe. Tahame anda asjadele nimesid, tahame neid määratleda, jagada nad kastidesse kategooriatesse. Ma mõistan seda inimlikku impulsse. Mind ennastki on järjepanu määratletud küll maagiliseks realistiks, Nigeeria kirjanikuks, Aafrika kirjanikuna, mustanahaliseks kirjanikuks, postmodernistlikus, kirjanikuks. Kuulun praeguseks ehk seitsmesse kaheksasse üheksasse kategooriasse. Ja ma ise ei mõtle ühestki neist kategooriatest. Sest kui ma istun maha, et kirjutada, siis teen seda täielikus vabaduses täielikus lihtsuses ja avatusest. Ma ei mõtle endast kui sellest või teisest, ma ei mõtle endast isegi kui inimesest. Minu inimlikkus saab alguse hetkest, mil võtan sulepea pihku, siin aga sel hetkel, kui asun kirjutama, haihtuvad minu jaoks nii mu keha kui mu siin olu. Ma ei tahaks öelda, et olen siis pelgalt mõistus küll, aga ehk pelgalt teadvus. Olen nägev taju tundev. Kujutlen, loob olevus. Olen tohutu või vähemasti ei ole ma mõõdetav. Ja siis, kui olen selleks päevaks töö lõpetanud, naasen oma kehasse sellesse identiteeti, mis mul sel ajahetkel on. Kõik kategooriad tähendusetud. Kui ma midagi loen, ei mõtlema, kuhu kategooriasse kuulub väidet kui elusana see paneb mind tundma. Kuidas mu mõistus sellele reageerib, kui vabaxemilt teel, kui kaunisse on. Mulle meeldib üksikuid lauseid ja stseene üle lugeda. Mulle meeldivad erinevad ütlused. Mulle meeldib see maagia, mida kirjanikud vahel oma loomingusse toimivad. Lugemine on minu jaoks vabandus siseneda sellesse samasse ruumi, milles ma viibin ka siis, kui ma kirjutan. See on seesama ruum, otsatu ruum, kus kõik on võimalik ja kus kõik maailmas on olemas. See on mõõtmatu piiride ja piiranguteta ruum kus pole tarvis passi ega viisasid. See võib asuda kosmoses või 2000 aasta taga minevikus või 2000 aasta järel tulevikus. See võib olla 18. sajandi Venemaa või 16. sajandi Inglismaa. Seal pole ruumilisi ajaliselt käid, see on paik, kuhu me kõik inimestena võrdväärselt kuulume. Jah, mõistan vajadust kategoriseerida ent oma parimal kujul ületab kujutlusvõime igasugused kategooriad. Ja ma usun, et tuleb aeg, mil me hakkame lugema meik ja oma õpilastele lugemist õpetama säärases imelises vabaduses. Ja siis tõlgendame teoseid mitte autorite päritolumaa alusel vaid selle alusel, millele nad siin sinu mõistuses ja vaimus ärgitavad. On kirjanikke, kelle teosed annavad tajumuse sisemisest dialoogist neid lugedes 100 autoriga vestelda. Minul on säärane tunne näiteks puskiniga või servantese või Rilkega vahel lokiga. Seal pidev vestlus võttis, sa loed ühe rea ja asi on selles, kuidas nad kirjutavad. Mulle tundub, et nad kirjutavad hingelisest suuremeelsusest sääraseid autoreid, inimesi otsinud. Ja tahan veel lisada kõige selle kõrvale, millest oleme juba rääkinud. Et kirjanikul on minu meelest vastutus olla alati teadlik oma aja erinevatest allhoovustest. See, mida me kuuleme ajalehe uudistest, ei kajasta sugugi seda, mis meie maailmas tegelikult toimub. Ajalehed märkavad paljusid nähtusi alles siis, kui nad on juba õide puhkenud, lahvatanud. Nii et mitte ainult teadvus ei ole oluline vaid lisaks sellele ka võime olla teadlik asjust, mis leiavad aset meie ajastu salakambrites. Sigrid säärane kuulamine ja kuulatamine läbi teiste kunstnike teoste, aga ka läbi tavaliste inimeste sõnade kuulatamine oma ajastu väravatel. See on loovale inimesele väga oluline. Looming ei sünni vaid sinust endast sünnib kasu ajastust, selle ebaõiglastest, ebavõrdsustest, vabaduste puudumisest, aga ka ajastu kaunitest edasi säästudest. Ta hüppas Tseeveni Bertikkilosiid, Orting vussis Meybinatsa, Uueldati, Vello, kas sa tajud ka mingit konkreetsemat protsessi või tähendust, mis on igapäevasündmuste ajal nähtamatult arenemas? Meni nälymani ja palju-palju üks sääraseid, mis teatud vaheaegade järel ikka jälle esile kerkib ja millele me piisavalt tähelepanu ei pööra on hirm teise endast erineva ees. Arvasid, et see hirm ületati juba 20 30 aastat tagasi. Aga siis ilmub see vaikselt taas. Ja ma ei taha selle kohta kasutada sõna fašism, see oleks liialdus. Aga siiski on ühiskonnas olemas mingi väga ohtlik hirm kõige teistsuguse ees. Sellele võib anda erinevaid nimesid. Hirm pagulaste ees Inglismaal näiteks hirm rumeenlastega, poolakate ees. Hirm kellelegi teistsuguse ees on taas ilmumas inimeste teadvusse ja see pakub poliitikutele ettekäände äärmuslikuks parem poolsuseks mille tagajärjeks on vähemuste ründamine ja nii edasi ja nii edasi. See on Euroopas üha enam võimust võtmas ja on väga murettekitav, et mitte väga paljud ei soovi sellest kõnelda. Jääb mulje, et me ei olegi teisest maailmasõjast suurt midagi õppinud. Säärane võim on Euroopas taas esile kerkimas. Ja nüüd oleks aeg, et inimesed, kes inimkonna pärast muret tunnevad seda teadvustaksid ja teisi selle eest hoiataksid. Nõnda sukelduks taas kord ajastusse, mille rumalatest, hirmudest põhjustatud õudusi peame pärast sügavalt kahetsema. Sõitsin siin Eestis veidi ringi, mitte väga palju, aga pisut siiski. Ja mulle tundub, et oleks aeg, et eestlased saaksid üle mõttest, et te olete väike rahvas. Üht rahvust ei tee väikeseks või suureks mitte inimeste arv vaid rahva vaimusuurus ja rahvapanuse kvaliteet ja tema veendumuste jõud. Rahva seas eksisteerivad ideed, mis on väike, mis on suur. Üks rahvas mõtleb ja tegutseb moel, mis mõjutab maailma kaugelt enam, kui tema suurus seda lubaks arvata. Siis me ei saa enam rääkida väikerahvast. Mina ei taju Eestit väikerahvana. Mulle näib, et seal on rahvas, kes on maailmas sügavalt huvid seatud. Te teete midagi, mis on enamike rahvaste hulgas väga haruldane. Te tunnete suurt huvi teiste rahvaste mõtteta ideede ja unistuste vastu. Tõlgiti rohkem kirjandus kui keegi teine. Te olete seeläbi rohkem teadlikud mõnedest parimatest mõtetest, mis maailmas on liikvel Euroopas ja mujal. Ütleksin tõesti, et juba ainuüksi tänu oma tõlkekirjanduse erilisele ulatusele ja sügavusele olete te enamike teiste Euroopa rahvastega võrreldes palju rohkem teadlikud sellest, mis maailmas toimub. Seesama oleks võimalik ka mujal, mitte ainult Eestis. Küsimus on selles, kas need inimesed, kellele on antud vastutused, neid kuulatakse olgu nad siis kirjanikud või akadeemikud, ametiühingu liidrid, olgu nad maalikunstnikud, heliloojad või telekuulsused. Just neile inimestele on mõnes mõttes antud suurim vastutus. Nemad on need, kel on võimalus viia ülejäänud elanikkonnani arusaam sellest, mis meie ümber toimub. Ja kesme toimuvate sündmuste palge ees ei saa olla ega taha olla teiste sõnadega, sellal kui mõned teised rahvad Euroopas lähevad hulluks ja võtavad heaks kiita väga-väga ohtlikke paremäärmuslike filosoofia ikkagi nüüd on Eesti väga tugevas positsioonis, et säärastele tendentsidele tähelepanu juhtida. Kasutage oma häält ja selle jõudu oma teadlikkuse jõudu. Ning ärge mõelge jänesest kui väikerahvast. Te olete suur ja suurepärane oluline rahvas. Ja te olete ilus rahvas. Oleme jumala imeteod, millega looja tahtis maitsta aja kibedat vilja. Hinnalised oleme. Ja üks päev saame kannatustest maailmaküllus ja ime. Mõndagi, mis praegu on piin, võib ükskord saada kullaks kuivaid, olen õnnelik. Kas taipad valu mõistatust? Talume vaesust ja suudame ometi laulda ja unistada. Unistada nii kaunitest asjadest. Ja kunagi ei näe õhku, et see on soe ega vilju, et need maitsevad hästi. Ega valgustatuse lõiklev vaikselt lainetel kannatadeski jagama, õnnistust õnnistama vaikides. Sellepärast ongi Me muusikani magus. See täidab õhumäluga. Sisi mad imed on juba alguse saanud. Ükskord tuleb aeg nad ka esile. Minagi olen kuulnud surnute laulu. Nad ütlesid, et elada on hea. Ütlesid, et elaksin õrnalt, leegitseksin jäika, loodaksin. Siin on, milles imet näha ja millest üllatuda. Ses ilmas, mida juhitakse nähtamatu jõuga. Ookeanan tulvil laule. Ööülikoolis kõneles Nigeeria prosaist ja luuletaja Ben Nokri, kes külastas Eestit 2014. aasta suve hakul. Kirjandusfestivalil head Read ja astus üles kontserdisarjas Heli ja keel. Kuuldud Bennokri luuletused, tema luulekogust, aafrika Elleegiad loengu ja luuletused, tõlki sea luges matuura. Kõlas muusika kollektiivilt redeli ruudus ja Mirjam Kivisild. Saate panid kokku Külli tüli ja Joonas Hellerma raadioteater 2016.