Tere, head raadiokuulajad on laupäev ja eetrisse läheb saade OP. Tsitaat on sedakorda siis esimest korda. Millega on tegemist. Ma usun, et tegemist tõesaatega sest kui te vaatasite teisipäeval telesaade siis teadagi, televisioon nagu kolleeg Kinokriitik Jaan Ruus ütles organisatsioon, kus kõik tähtsamad mõtted lõigatakse välja ja raadio on nüüd see koht, kus me räägime asjast sisulisemalt. Tänase saate teema on Olev Remsu romaan Haapsalu tragöödia, täpsemalt selle esimene ja kolmas osa. Aga juttu tuleb ka puuduvast teisest osast. Veel saab saates sõna Jan Uuspõld, kes loeb romaani kolmandast osast katkendeid ja rannarootsi muuseumi direktor Alar Sumberg. Tema esineb meil siin küll helilindi vahendusel, sest Aaron hetkel siis Haapsalus saates Kuulus Rannarootsi rahvalaulik Maria müürman ja stuudios on meil kolm külalist. Kõigepealt ajakirjanikud Gerda kordamets ja Margot Visnap. Siis kirjanik Olev Remsu ise. Tere tulemast. Tere, enne kui teema juurde minna. Selle romaani juurde tahaksin küsida, et mismoodi kohalviibijad eesti kultuuripilti, aga täpsemalt seda kirjandust endale ette kujutavad ja siis võib-olla mitte selle kirjanduse poole pealt, aga nii nagu nii nagu Eestis, aga ka mujal maailmas, onju iga inimene kuulmas mingisugusesse gruppi, et kas te oskate eesti kirjanduspilti ka mingil viisil klassifitseerida või gruppidesse paigutada. Anname kõigepealt sõnagi kultuuriajakirjanikele. Ma ei uskunud, et ma seda hästi oskaksin, pigem on minu viimase võiks öelda viimase aasta probleem selles, et mulle tundub, et Eesti ajakirjandus vahendab nagu kultuuri kaupa ja ta sisuliselt enam niisuguse kultuuri või antud hetkel siis ka kirjanduse niisuguse tõsisema või pikemaanalüüsiga, mis mind kui nii-öelda tavalugejat juhataks ühele või teisele teeotsale või ühele võib teise raamatu juurde, et sellega nagu tegelenud ja, ja sellepärast on nagu seetõttu nagu minu jaoks kirjanduspilt natukene hägustunud, kuna muidugi ma loen ise ka raamatuid ja, aga esmajärjekorras ma ootan ikkagi meedialt, olgu see siis tav ajakirjandus või kuulav, näitab ajakirjandus niisugust sügavamat nagu analüüsi või, või paremat sooritust. Ma ei tea, mida Kerro arvab. Mina vaatan kirjandust põhiliselt nagu lugeja pilguga ja, ja lugeja pilguga muidugi ma kipun siin selle Ilmari poolt väljaheidet tud sellise väljakutsega, et on olemas grupeeringud, siis mulle tundub, et see vastab tõele, sellepärast et millegipärast on nõnda. Kirjutatakse väga palju näiteks Kaur Kenderi teostest näiteks Harry Potteri lugudest ja nõnda edasi. Samal ajal kui aasta lõpus ilmus Jaan Kaplinski suur luuleraamat kirjutatud, siis ma selle kohta mina ei ole küll siiamaani leidnud ühtegi niisugust analüüsi. Kõige ilusam analüüs on selle raamatu enda lõpus Hasso Krulli poolt kirjutatud. Samamoodi selle saate peale, nagu eelnevalt mõeldes otsisin ma, et kui palju siis on kirjutatud Olev Remsu romaanist Haapsalu tragöödia ja ma leidsin samuti ühe lühikese artikli sellest perioodist, kui ilmus esimene osa sellele kirjutanud Rutt Hinrikus ja ta oli seal välja paisanud väga ilusa lause Drempsul asunud avaldama oma parimat Taani ja teine asi on veel see, et tabasime viimasest popseriaalist Õnne tänav niisuguse lausekatke, et ma ei tea, kas siis autor oli pannud tegelasele sõnad suhu või oli tegelane ise selle välja mõelnud, aga seal kõlas niisugune lause, et no mina küll ei loe Harry Potterit ja Kaur Kenderi. Sellisel juhul ma vastaks sellele tegelasele, et, et mul on tast väga kahju, sest ma soovitan tal lugeda nii Harry Potterit kui Kaur Kenderi sellepärast et targemaks saab, ausalt öeldes mõlemat lugedes. Aga enne kui me läheme nüüd kirjandusmaailma sisse ja Olev Remsu saab vastatani Insaideri pilguga oma nägemust kirjandusmaalast kuulamise vahele saate sissejuhatuseks ja Haapsalu tragöödia sissejuhatuseks ühe rannarootsikeelse laulu. Kes oskab, laulab muidugi kaasa. Maria mürmann. Olev Remsu, kuidas te ise tunnete ennast selles kirjandusmaailmas autsaiderina, Insaiderina sellena, kellest kirjutatakse, loetakse või muud loogilised kombinatsioonid sinna otsa. Tähendab, siin kõigepealt ma olen nõus, et tõesti ajakirjandus pakub kirjandust, eriti raamatuid kui kaugel tuppa mitte, kuid teoseid, mis peaks olema siis sisuanalüüs või soovitus tõepoolest mitte kui kauba pakkumine, kaubak, pähemäärimine, aga neid reageeringuid esimese osale oli, oli siiski rohkem. Isegi Mart Laar näiteks kirjutas Postimehes ja loomingus oli ja teetilist pakivate sirbis ja nii edasi, nii et ma jäin nendega rahule. Aga tõepoolest kirjandusmaailm on maitsegrupist tunud, surve grupistunud, mõned ütlevad ka kild kondlikust tunud. Nii. Needsamad grupid püüavad, püüavad teha kõik, mis võimalik, et oma mõjuvõimu suurendada teiste gruppide arvel. Ning kui mingit nende gruppide esindajad on kuskil nõukogus kuskilt toimkonnas kuskil sihtkapitalis, siis nad kahtlemata teevad kõik selleks, et oma grupi liikmeid esile tõsta ning sedasamust jagada, mida kõik ihkavad. Ma kujutan ette, et see tulemus on üsna ootuspärane või noh, kes suudakski midagi muud, eeldada kuidas asi tulevikus kujuneb ainult võrdlusmoment, tuleb mulle meelde kunagisest Kangilaski kunstiajalooloengust, kus ta tuletas meelde, et veel teise maailmasõja alguseni arvati Prantsusmaale impressionismi Bosnia impressionismi kõiga. Avangard ei ole tegelikult midagi, sest tõeliseks väärt kunstiks peeti seda Bombiee või tulekustutajad kunsti. Ja ma usun, et näiteks kildkonna probleemid lahenevad ka veel ajalooga, aga. Ma lisaks siia juurde niisuguse näite siitsamast Eesti kontekstist kui kunstikriitik Hanno Soans ütles eelmisel aastal meie selles telesaates, et kuna kirjanduse vallas tehti kuskil enne üheksakümnendaid väga tõsist tööd ja noh, vikerkaareajakirja näol ja nõnda edasi siis meie kirjanikud elavad praegu väga hästi ja mind ajas selles mõttes hämmeldus, et kas, mis teie arvate, kas tema väite puhul on tegemist sellise tüüpiliselt eestlasliku kadedusega, et naabril siis kunstnikud arvavad, et kirjanikel, muusikutel ja nõnda edasi läheb paremini kui neil vastab see tõele, kas kirjanikud elavad praegu hästi? Võimsust ei elata hästi. Ma ei saaks öelda, et ma just hästi elankuid ega mu elul midagi erilist viga ka ei ole. Ja mis puutub sellesse kadeduse ja nii edasi, siis kahtlemata on laiem mänguruum kunstnikel, sest nende nende teoste levik ei vaja tõlkimist ning tõepoolest, meie paremad kunstnikud ju elavad väga jõukalt ja sõidavad mööda maailma ringi, mis teeb ainult head meelt, tähendab mulle kui, kui kirjanikule ja eks omal ajal, kus sai noh, eriala valitud, sai võib-olla arvestatud midagi muud ning noh, täiesti juhuse tõttu siis kirjanikuks saadud, aga võib-olla ma oleksin kunstnikuna tõepoolest parem. Siinkohal võib vaid vist õnne tänada, et meil ei ole siin stuudios ühtegi ärklikorrusel töötavat kunstnikku. Aga läheme Haapsalu tragöödia juurde ja küsiksin, et kuidas see romaani saamislugu siis ikkagi oli? Aga see oli nõnda, et kõigepealt on selline režissöör nagu Aare Tilk olemas, tema tähendab, tuletas mulle meelde, et rannarootslased on olemas, mul oli see meelest ära läinud ja tuletas ka meelde seda, et ma olen isegi seal Ruhnus käinud kunagi noorpõlves ülikooli ajal ning sellesamuse Eerik Norman juunioritega pikalt vestelnud, õllepoe ukse ees, temaga õlut joonud ning tema käest sedasamust lugu kuulnud, mis juhtus tema isaga, see lugu siis noh, niimoodi, et põhimõtteliselt oli selline, et tema isa oli alguses siis Rannarootsi pastor, kes siis Turu linnas Rootsi rahadega välja koolitati, nii, ja siis tuli ta sinna Ruhnu ning ta sai küllaltki lühikest aega pastor olla vaevalt seal aasta või poolteist. Ning siis tuli see punane aasta ning ta kähku kähku nagu orienteerusin ümber siis õigemale ideoloogiale ning temast sai siis valla täitevkomitee esimees, selline terminoloogiaga. Nii siis ajas seda valla asja ning lõpuks, kui Rootsist saadeti järele evakueerimislaev Johan siis kõik seal oli väga vähe aega, sest hitlerlikul Saksamaalt tuli luba umbes nädal otsa hiljem, kus evakueerimine oli toimunud ning Nõukogude Liit ei lubanud seda mitte kunagi. Teatavasti, kes 44. aasta suvel sõda ja eriti äge käis sellesse siis Läänemerel ning Need evakueerimise tulid kõik salaja. Ots oli ikkagi need küllaltki peene been, luureoperatsioon oli ka, aga see tähendas siis rahvale rannarootslastele seda et nad pidid kõik oma asjad jätma hästi kähku, kõik loomad ja kõik, isegi koldesse tuli nii kähku, pidi saarelt tsaar tühjaks tehtama ning ka sedasama Eerik Norman Sis seenior. Läksime laevale Johan, kuid, kuid rannarahvas tõstis ta sealt laevalt maha ning ta viibis siis sellel Ruhnu saarel umbes viis, kuus päeva üksinda ta siis lüpsis lehmad ja hooldast teised loomad ning kustutas tulekolletes seal isegi puder, podiseb mõned pliidi peal ja nii edasi. Nii kiire oli evakueerimisega ning alles siis mõne aja pärast tulid naabersaarelt kaugelt naaber saaled. Kihnust tulid kihnlased, kes võtsid rullukatest rannarootslaste elamise üle. Vaat seda lugu rääkis mulle oma isa kohta, Eerik Norman. Nii selle looma siis kui tükk tegi ettepaneku kirjutada sellel teemal stsenaariumisse tuli mul meelde ning selle loomuses panin sinna stsenaariumisse. Aare tükki elab nüüd juba ammu Los Angeleses ning ma sain temalt meili paar päeva tagasi, aeg-ajalt ta saadab metsale meile. Ta ütles, et, et see asi on töös, no ma stsenaarium, tähendab ma loodan, et need stsenaariumis töös on end alati hästi palju ning filme saab, saab sellest väga vähe ja praktiliselt üldse mitte ning ma loodan, et Ta ei ole liiga optimistlik selle filmi tuleviku suhtes. Vahepeal kurjad keeled rääkisid, nagu oleks teil omavahel olnud arusaamatusi selle idee autorluse koha pealt. No tähendab idee autorluse koha pealt ei saanud olla mingisuguseid kurje, kurje tähendab plaani kellelgi või mingeid arusaamatusi, sellepärast et stsenaariumi ja filmiidee kuulub ja kuulus arretilgale ideed teha sellist sellel teemal, kuid seonanud teema idee, mis ei ole kuidagi siis noh, ei kuulu siis selle kopika c-tähega kirjutatud kopi Raiti alla ja muu kõik, mis sinna kopika siia eesotsas kuulub, alla minule tähendab kuulub nii et rohkem siin vaidlust olla ei saa ning me saame temaga hästi läbi. Üks väike niisugune sõnavahetus meil tõepoolest oli sellel teemal. Aga hea, kui see asi on hästi lahenenud ja veel enam Haapsalu tragöödia-le ligemale minna, laseme Jan Uuspõllul endale raamatut ette lugeda. 13. september veel on hea süüa siile kusjuures siil mätsitakse savi ja liivaga kokku ning visatakse lõkkesse. Pärast võetakse välja siili, okkad ja nahk on jäänud põlenud savisse, mis siili pealt maha tõmmatakse. Siili söömist õpetas mulle okkab Penko, kes sõi siile juba ukrainas, kui seal oli suur nälg. Siile püüab okka Penko tsoonis. Mõned siilid elavad siin, teised tulevad siia okastraadi alt läbi pugedes, kuna nad on väikesed. Okkab Penko ütleb, et mina võiks ka siile püüda, sellepärast et minul on luba käia tsoonist väljas. Aga minu arvates pole ilus surnute pealsiile püüda, kuigi surnutel ei tohiks olla midagi selle vastu, kui elavad kõhu täis saavad. See oleneb surnust. Kui on kade surnu, siis ta ei taha, et elavatel on kõht täis. Kui on hea iseloomuga surnu, siis pole tal midagi selle vastu, ütles karbuuska. Vastupidi just kadedad, surnud tahavad, palju siile püüaksid, sest siis ei tule keegi nende kõrvale neid hauast välja ajama, ütles okkab Penko. Selle romaaniga on suhteliselt naljakas lugu. Vähemalt esimesel pilgul. Nii tundub, et on valmis, esimene kolmas osa ja see jätab nagu võimalused kunagi saab valmis ka teine osa. Kuidas selle teise osaga on, millest see tuleb ja millal sa loodad selle valmis kirjutada? No seda ma ei tea, millal mul selleks aega jääb, selleks on vaja ikka tähendab poolastate umbes nii palju planeerinud nendel aega, mil ühtegi niisugust haltuurat teha ei tuleks ka süžee on mul valmis ja see on siis niimoodi, kuidas siis 16 aastane Maria, lähed sinna sammusele Juhanile sellel evakueerimislaeval ning seal on siis noh, selle kogu selle ettevõtmine on siis juhitse kallis Henry kes siis selles esimeses ja kolmandas osas käisime üsna palju kolmandas osas on ta juba rootsi luuraja, mis vastab, vastab ka tõele, et ta seda tegi, tegi seal turismibüroo ja selle turismibürooga saatis siis Rootsi agent mitmele poole, maailm on nii, et ühesõnaga rannarootsi on ka luuretegevusega tegelenud, noh, mis iga iga soliidne riik peabki sellega tegelema, nii nagu Eesti nagu Eestigi, mingeid etteheiteid loomulikult selles suhtes ei ole, kuid tema on iseloomult nisugune patriarh, sõna patriarhaalne tüüp ja temal on on siis viis-kuus naist korraga. Need, kõik on Rannarootsi neiud ja naised ning ühega ta on ametlikult abielus, aga mitte selle peategelase peategelane on siis üks tema armukesi. Kuid ta on mees, kes käib naise juurest naise juurde. Ostab naistele kõik majad, autot on tohutu ja ärimees, mis juba esimesest osast tuleb välja, ta on väga-väga rikas mees ning kõik need naised on väga rahul ja teevatele lapsi, välja arvatud see peategelane, kes on siis nagu natukene natukene siis nagu feministid tüüpi, vähemalt naisõiguslane, mingi sufrošetikene, kes hakkab protesteerima, kuid tema on ise ma muuseas niisugune mees, et kui ta näeb isegi, et sõidab autoga mööda, näeb, et tema üks naistest kuskil tänava peal vestleb kellelegi mehega peab auto kinni, tuleb, tuleb autost väljapanek pliks-plaks naisele ostuks, kõrvu, kuid lõpuks teeb oma eritsemisega vahele ning vangi minnes kaotab kõige rohkem ametlik abikaasa, kellel ikka 50 protsenti tantsust konfiskeeritakse. Kõik tema, need neli, viis armukest, need ei kaota mitte midagi, sest nendega mingisuguseid ametlikke suhet ei ole. Vangist välja tulles hakkab ta suureks kahetsejaks ning käib siis kõigi inimeste juurest läbi, kellele ta siis noh, on nagu patu teinud või kellele taga siis reaalselt põhiliselt võlg on? Naispeategelane kirjeldab kõike seda ka tema õde on üks tema naispeategelase õde on üks selle siis kalesi Hembri armukesi ning selles õe kaldal on lapsed, sellel sellel ministril lapsi temaga ei ole. Ma olen püüdnud seda ka teha niisuguse intelligentse naise monoloogi, see ei tule päeviku vormis, vaid sõbrants monoloogi. Või täpsemini intelligentseks küpsema naise monoloog ning ning teiseksis olustiku tundmine. Sest esimene osa toimub siis Rootsis. Kolmas osa toimub ranna Rootsis, Siberis ja Haapsalus nahapsena kanadalanna, Rootsis, aga see toimub siis ainult Rootsis. Mul on üks küsimus, et selles esimeses osas kolmandas osas selge rohkem on, on peategelasel erg, normanil on üks sõber ooke, kes on ka väga oluline tegelane, kes, kes läheb, et mingil hetkel Rootsi kolmandas osas. Kas teises osas saame teada ka, mis, mis asjast ta tegelikult ikkagi läks, et seal oli nagu erinevaid versioone, kas ta oli siis Vene spioon või oli ta lõpuks Rootsis? Ta on ühesõnaga kahekordselt värvatu tuleb teises osas välja ja tõepoolest selleks, et ta saaks Rootsi seesamune Peri, kellel on kontakt, palub, et ta laseks ennast venelastele värvata ja siis KGB värbab tema niimoodi, kusjuures Rootsis ta siis tunnistab raudselt üles, mille, milles on asi ning ka kolmandat osa vihje siis KGB tema tapab, eks ole selle sellisena KGB vaatekohalt reeturluse eest inimlikult ja siis õigluse vaatekohalt noh, mõnevõrra kahtlase käitumise eest. Kui neil osadel on kõikidel nii palju ühtaegu erinevad ja samas ka seotud lood, siis ühest küljest võiks võib-olla seda kogu asja võrreldan tänasel päeval ehk Harry Potteriga, millel on ka neid väga palju lugusid, võiks vihjata, teises ja kolmandas osas juhtuvad need ja need asjad. Aga teisest küljest jälle tundub, et et sa oled püüdnud ikkagi teha rohkem kui rääkida mõne inimese loovaid püüdnud kajastada rannarootsi maailma selles ajalooetapis tervikuna. Miks see rannaroos rootsi maailm sulle niimoodi meeldima hakanud? Tähendab noh, mulle meeldib Eestina Eesti meeldib mulle ilmselt sellel põhjusel, et ega ma mitte midagi erilist, palju muud emamaailmast ei teagi, kui ja Rannarootsi on osa Eestist ning minu vaatekohalt on eesti selline, tähendab mitmekultuuriline kolm ja olnud seda, seda kogu aeg vähemalt 13.-st sajandist alates. Selline kitsas monokultuursus vaesjastaks meid ja mitte ainult vaimses mõttes, vaid sõna tõsises mõttes lausa lausa siis ütleme sotsiaalselt või siis kuidas rahaliselt lausa lausa meie sissetulekuid kahandaks. Sest mis juhtuks, vaadake Lõuna-Eestit. Samamoodi võib välja surra ka Põhja-Eesti ja nii edasi. Kuid meie minevikku Polu kultuursus, kui me seda endale teadvustame, see aitab meil kohaneda. Nii, rannarootsi on meie sellise mitmekultuursus kõige ehtsam Darnell. Minu minu arvates meil on muide samasugune pärl olemas. Peipsi venelased. Kuidas refineeriksite Rannarootsi pärli, mis mida see kultuur endas õieti sisaldub, mille poolest eristub? Teistest no ta on niisugune, noh, maa kultuur, ta on niisugune ksenofoobia tähendab suletu, suletud kultuur ja noh, selle näiteks olgu seegi, et kui riigirootslane rannarootsi sattus, siis olid talle väga raske kindlaks teha, mis jutt, mis keeles inimesed räägivad, kas nad räägivad eesti keeles rannarootsi keeles ja kui rannarootslased 44. aastal Soome jõudsid selsamal laeval Juhan olid muide, muide ka eestlased oli, oli muuseas isegi know, kes on sellel n nõu, kes on sellel teemal kirjutanud isegi mälestusi. Mul on olnud paar sellist hästi toredat kokkupuudet, üks oli see, kui ma olin, sattusin 80. aastal Vormsi saarele üliõpilasmalevasse ja, ja tookord ma ei saanud aru, mis meiega juhtus, et me kõik sellest nii pöörasesse vaimustusse sattusime, mis, mida me seal kohtasime. Ja tagantjärele analüüsides ma olen aru saanud nüüd, kus ma olen käinud ka, ütleme, kihnul ja ja Peipsi ääres ja nii edasi, et tegelikult niisugused väga väikesed kultuurikillud on kohutavalt elujõulised ilmselt samamoodi nagu eestlased on hakkama saanud igal pool mujal maailmas lakkamatult teinud oma laulukoore ja ja muid asju nii on ja nii on ka see Rannarootsi tänu sellele, et need on olnud vist nii vähe ja nad on pidev pidevalt olnud ühtepidi nagu rootslaste jaoks eestlased ja eestlaste jaoks võõrad on, nad on nad suutnud säilitada selle oma kultuuri suhteliselt ehedalt, mille tõesti seal on minu meelest ka see, et väga paljud neist on ikkagi tagasi saanud tänaseks päevaks oma maad ja ja tulnud kas või nii-öelda suvila mõtetega siia Eestimaale tagasi. Haapsalus tegutseb see Rannarootsi muuseum, muuseas kuhu mina sattusin juhuslikult, aga kus ma soovitaks kõigil ära käia Haapsallu lähevad, et see on noh, see on tõeliselt vahva elamus. Et ja, ja see on, see on nende võlu ja see on just see, mida nagu olev alla kriipsutada, et kui me need kohad ära kaotame või noh, need võimalused kasvõi näiteks minna siit Tallinnast väljapoole Peipsi äärde Kihnu kõneleja kuskile vaimustuda sellest, mis seal on teistmoodi alles siis sisse Eestimaa ei oleks üldse nii armas paik. Kuueteistkümnes november. Mind visati Vietnamist lõplikult välja, kusjuures jälle omad inimesed viskasid. Mina mõtlesin, et saiavaras Pepe-Kalapoeg, noorem Adler ja kõht Aleksei armastavad mind, aga nemad hoopis põlgavad. Tuleb välja, et nad peavad mind nuhiks. Sina olid ju ooke suur sõber, ookean kindla peale julgeolekukõrge tegelinski, järelikult oled sina nuhk, ütles mulle p inimene saiavaras. Me kannatasime sind ainult seetõttu, et tahtsime näha, mille vastu huvi tunned, ütles bee inimene Pepe-Kalapoeg. Järjekord on kasulik Luhki enda lähedal hoida. Saad endast nende jaoks head pilti luua, saad neile igasugust informatsiooni sisse sööta, ütles poolelist ja inimene, kõhn Aleksei. Aga enam pole sind vaja, ütles bee inimene noorema Adler. Kui ma sul lõusta siin veel näen, oled kohe kutu, kuradi kommunisti näru sihuke, ütles saiavaras ning saiavaras Pepe-Kalapoeg ja noorem Adler laulsid seda laulu. Kommunistan aia taga ta paar tallemmalakagapaale tallemmarakaga. Kui palju selles romaanis kirjeldatud paigad kattuvad tegelikkusega ehke, kas kohatu on olemas? Kohatu nimelisi kohti on Eestis viis tükki, nii et see nii kummaline üks kohatu on olemas tõesti ka rannarootsi aladel, aga see on tänaseks täiesti välja surnud, see on kuskil elama ja turba kandis. Mulle meeldiks lihtsalt noh, see nimi kohatu. Me teame, mis tähendab, eks ole niimoodi ja ütleb see nimi, kas ta on olemas või ei ole ja kuhu see paik kõlbab ja kuhu kuulub, mida, kas on olemas või ei ole kohatu. Gerda, sina oled nagu Haapsalu inimene meil laua ümber siin ehk oskad kommenteerida eksperdina. Nii nii suuri sulgi ei julge endale külge riputada, ma olen oma lapsepõlve esimesed seitse aastat veetnud ja Haapsalus ja pärast seda kõik suved päris mitukümmend aastat juba. Tähendab see on selle romaani üks niisugusi lisaväärtusi, et kes Haapsalu tunneb, siis eriti kolmandast osast, leiab ta kindlasti veel jookseb kogu aeg, mingisugune teine taustsüsteem jookseb nagu film sellepärast et, et sa tunned need kohad ära, kus tegevus toimub. Sa tunned ära, et need on väga tähtsad kohad Haapsalu jaoks ka, et nad näiteks Vietnami telekas, millest tänaseks ei ole järgi jäänud muud kui pruuniks värvitud kuur kuskil sellise lageda platsi peal siis lapsepõlvest ma mäletan, kuidas me käisime seal mööda ja tähendab see, see pilt on kuskil alateadvusse talletunud ja loomulikult ma ei ole selle peale kunagi mõelnud, et ma olen käinud mööda vietnami õllekas. Aga nüüd, kui see raamatus tuli minu juurde, siis ma, see pilt tuli tagasi ja me käisime spetsiaalselt vaatamas, kas see on alles ja see oli alles ja see on vahva koht. Siis samuti see keskHaapsalu kesklinna valmistu, noh, sellega on mul selles mõttes mälestused ka, et et vanaemaga pidi seal ikka lapsepõlves käima ja siis, kui hakkad ette kujutama, seal on niisuguse raamatus on niisugune lugu, kuidas Eerik hakkab koos oma sõbra ooke ja siis oma pojaga, keda ta veel ei tea, et see on tema poeg, kaevama tunnelit sealt Haapsalu kesklinna kalmistult sellele arvatavale kohatu saarele. Ja see on pööraselt naljakas mõelda, kui sa, kui sa tead neid vahemaid. Ja lõpuks, eks ole, see lõpeb nagu tunneli ehitus lõpeb sellega, et see poeg saab surma, kuna nad on jõudnud tunneliga vee alla ja see variseb sisse, see poiss upub ära. Siis, kui kujutada ette, mitu kilomeetrit nad pidid kaevama ühest hauaaugust seda tunnelit sinna, see alla, et jõuda siis noh, selles mõttes sihuksed ilukirjanduslikud müstifikatsiooni saavad näiteks Haapsalut, tundes selle raamatu puhul hoopis teise hoo sisse. Vot sellest ma tänan ja ma tahan öelda selle pätiõllekas oli Vietnami, ma panin sisse just sellepärast, et minu arvates päti Ellekedena midagi väga sovjetliku mingi ürgkujundanud tähendab seda igaveseks kaduma läinud aja nii-öelda lahti lahti muutumisel. Seitsmeteistkümnes oktoober Pepe-Kalapoeg andis mulle sõbramehe poolest oma saia hammustada pealegi veel kaks korda. Ma olin hea inimene, võtsin väikesed ampsud. Mul oli väga hea meel, et ta mulle andis kuna mulle ei meeldi salaja söömine. Tegelikult on saiavaras Pepe-Kalapoeg ja kõhn Aleksei, minu sõbrad. Ainult noorem Adler tahab tüli norida. Õhtul. Kes aitaks mul oma elu ära elada. Partei kommunism? Jumal. Partei jooksis laiali, kuna koosnes saamameestest kommunismi üle irvitatakse, kuna irvitaja arvab, et irvitamine toob talle kasu. Vanad silmakirjateenrid teevad nüüd jumalaga seftid. Eelnevalt siis me läksime selle haapsalu juurde, aga läheme sealt selle romaani peategelase juurde. Henrik Normann, küsiksin kõigepealt sinult Kerda millisena ta sulle tundus? See on kummaline, ma püüdsin seda nagu meelde tuletada, millisena ta tundus mulle, kui ma lugesin seda esimest osa, see romaan algab niimoodi, et Erik tuleb Turu piiblikoolist, jõuab kohatu saarele ja see on selline vist Rutt Hinrikuse väljend oli seltsi ülimalt patriarhaalne meeleolu või keskkond, kuhu ta nagu saabub siis algusesse, mõjub pigem nagu umbes nagu Aino Kallase Reigi õpetaja või midagi sellist, et see, see temaga kõik tema päeviku pidamine ja kõik see on selline vaoshoitud ja jääbki mulje, et tegemist on sellise tõsise usumehega, kes võib-olla on küll kergelt lihtsameelne, aga mitte väga. Ja siis ülejäänud romaani osase kogu aeg võitled endaga, sest sa ei saa aru, kellega sul on tegemist, võtab tohutu kaua aega, enne kui sa hakkad seda suutma seda eelikut kuskile lahterdada või aru saama, miks ta talitab, nagu ta talitab. Ja, ja siis on muidugi see, millega on tükk aega tegemist iseendas. On on see, et kusagilt Eerik meenutab näiteks seda Iiri romaani väikest poissi, lihunikupoiss, millest on nüüd ka film olemas ja veel mõningaid muid tegelasi, keda ma olen varem kohanud kirjanduses või filmides kelle puhul on ka see, et kui sa ei suuda otsustada, millist hinnangut sa peaksid andma sellele inimesele, ütleme selle, kas ta kas ta on hea inimene või halb inimene, kui ta teeb halba, siis, siis kas ta teeb seda teadlikult või ta ei tee seda teadlikult. Ja, ja see võitlus iseendaga, sellest, et sa oled kogu aeg nagu seal Eeriku poolt, et seda, et endale ükskõik mida ta ka ei teeks, et endale seda ära põhjendada, ta talitas õieti, ükskõik kui koledaid asju ta tegelikult ka ei teeks, koledad tulemused tema tegudel ei oleks. Ikkagi sa oled nagu selle Eeriku poolt, et selle peale peaks nagu Olevi käest küll küsima, et miks ta on selline Ma seda ma olen püüdnud küll meelega meelega teha sellist noatera peal kõndimist. Tsirkuseköielkäija käib kuskil kahe pilvelõhkuja vahel, eks ole, niimoodi ja ja siis püüad mitte kukkuda. Ma ei tea, kas ma kukkusin või mitte, aga seda ma tõesti püüdsin teha niisuguse inimese luu siis paberil ning, ning mul on hea meel kuulda, et noh, mõnevõrra võib-olla see siis õnnestus. See õnnestus küll, et selles mõttes ja see on kolmandas osas tuleb tegelikult veelgi, ma ütleksin, kohutaval kombel tagasi sellepärast kohutaval kombel, et see segadus lugejas läheb veel suuremaks, kui, kui Eerik satub näiteks Siberisse ja, ja hakkab seal vangilaagris sellise ameti peal tööle nagu hauakaevaja enam. Ja siis, kui ta tuleb veel Siberist tagasi, siis, siis loomulikult ei ole tal kohta kuhugi minna, ta satub nagu kuna see kohatu saar on piiritsoonis muudetud ja sinna ta tagasi ei saa, siis ta muutub Haapsalus selliseks tõeliseks prügikasti inimeseks ja kerjuseks. Ta teeb mütsi, et mulle see sõna meeldis mütsi töö ja vaatamata sellele sa noh, sa oled nagu kogu aeg nagu selle Eeriku poolt ja kohutavalt hea meel on, kui, siis on nagu mingis mõttes mingis tähenduses küll, mitte selles Ameerika tähenduses, aga õnneks eesti tähenduses lõpeb hästi, ta elab väga vanaks ja ta nii-öelda inimeste, oma sõprade või nende rahvuskaaslaste toel saab nagu sellise reaalse elu järje peale ja ja, ja tegelikult ta isegi sureb nagu teadmisega, et ta, et, et alguses oleme tagasi jõudnud, et kohatu kirik on uuesti üles ehitatud ja tal on võimalus seal pidada, esimene jumalateenistus on, ma isegi ei mäleta, kas sai selle äraga pidada. Nojah, ta sai, ta läks sinna ja seesamune Sirberi ei jõua jõule jõua jõuludeks tagasi, Nad tahtsid siis aastal 1999 jõuludel seda pidada, niisugused nad peavad siis 31. detsembril, sest eks ikka see printsiip, see on ka seal juba kehtiv, et kes siis maksab Sirbeli praktiliselt ajab need kiriku ehitamise rahad kokku siis üle maailma ning ka temal on kahetsus, eks ole, oma sõna äritegevuse ja siis noh, isegi sellise, kuidas nüüd öelda, siis noh, ma ei tea, praegu mendaks ausaks äriks, kuid tema teatavasti pöördub siis ümber natukene natukene ausamaks inimeseks. Ja siis tema siis oma kahetsusel rajab selle kiriku taastav õigemisele Rannarootsi kiriku, mis muide vastab ka tõele, sest ma olen ise, viibisin kuse, Vormsi kirik oli taastatud ning tema sellel esimesel jumalateenistusele sattusin Siin ma võib-olla tahaksin seda rohkem kirjanduslikus pooles pigem kommenteerida, sest tänu sellisele vahendajale on ta saanud üsna hea pildi sellest. Ja kuidas ma saan öelda siis realistliku pildi sellest ajalookäigust ja ta on päris hea peegel kõigele sellele nii-öelda. Nojaa, kui oleks võetud sihuke natukene naiivne inimene, mitte mitte suisa suisa selline rumal inimene, kes, kes ei saa võib-olla mõnest asjast kõigest hästi aru või saabast muidugi kõigest hästi aru niimoodi ja ilma igasuguse kompleksid, et siis oleks võetud seda kui tavalist inimest, siis oleks võib-olla rohkem neid, kes oleks solvunud ja kes poleks tahtnud raamatust midagi kuulda, oleks kritiseerinud seda, nii et minu arust on see küll üsna hea lahendus. Kõigest hoolimata on Erik Norman ju veidi ohmuvõitu naiivne see on väga pehmelt öeldes pehmelt öeldud tegelane ta ikkagi äratab lugejas nagu Kirta sinus poolehoidu ja kaasatundmist. Et milles on see saladus, kas see on see, mida Hitchcock seletab filmistsenaariumite puhul et seal on kaks mõistet, üks on poolehoid ja teine on siis arusaamine. Ja osa teooriast räägib, et kui, kui võtta ilus näitleja ja panna ta rolli, kus ta on a priori hea tegelane, noh, näiteks esimene armastaja siis me hoobilt tunneme poolehoidu ja seejärel tuleb ka arusaamine. Hitchcock vaidleb vastu, et te võite võtta kõige hullema jätise. Aga kui te seletate ära, miks ta niimoodi talitab, siis hakkab inimene kõige hullemal jätisele kaasa tundma ja nii võib iga kirjanik või loov inimene lugu jutustades hakkama saada ka kõige hullema teinekord demagoogiaga või ehk et noh, ei ole ju probleem ja seda on ka nii mitmeid kordi tehtud, kui on jutustatud sarimõrvarite või massimõrvarite lugu Nende pilgu läbi ja meile tundub, et see nii toimibki, aga nüüd ohmu ja lugeja sümpaatne. Ja minu arvates siin oli tabatud just tähendab see mõte, mida ma proovisin teha, see on tõepoolest, tegelikult igal inimesel on mingisugune motivatsioon ja eneseõigustus niisugust tõepoolest sarimõrtsukat ja niisugust vägistajate ei ole, kes ütleks, lurjus ma olen täielik kaabakas ja ma teen kõiki alatuid, tegusid on alati mingisugune igal inimesel, kes on vähegi normaalne, eks ole, psüühiliselt on mingi eneseõigustust ning, ning miks, miks ta teeb ütleme, mõtlesime lausa koledaid asju ning kui see eneseõigustus on siiras nagu ma olen püüdnud siis Éric normally seda luua, siis peaks ühesõnaga ka võitma sümpaatia. Ja kui need teod noh, ikka nii jubedad ei ole, siis tegelikult päris jubedaid tegusid niimoodi ei olegi. Kui nad jäävad kuhugi mingisugusele, noh, ütleme piiridele üle üle noh, mingisuguseid kriitilisele piirile mingeid piirile ületades jäävad, siis peaks tõepoolest noh, ma olen, taotlesin vähemalt seda või püüdsin, tekiks lugejas Poloyd sõltumata sellest, mida ta teeb just sellepärast, et ta motiveerib eneseõigustuse kaudu on kõik oma oma tegevusele. Kas rannarootslaste seas on olnud solvunuid? Ja need on solvunud olnud ja huvitav, et neid solvunud muuseas isegi mõlemas leeris sealsamas Vormsi saarel ma kohtusin inimesega, kes oli ostnud endale siis tagasi oma maa ostnud, ma rõhutan, nad ei saanud selle tagasi ja kes nimetas sedasama Juhani reisiküüditamisega, kes nimetas, tähendab sedasamust meid, Rootsi kuningriik küüditas Rootsi. Kui hea oleks olnud meil siin elada siis ja nii edasi, no ma püüdsin talle selgeks teha, et nad pääsesid kõik, eks ole, nendes ütles raha, saite rahad tagasi osta ja nii edasi elasite rikkalt siin võrreldes teistega, tema oli täiesti solvunud, et neid küüditati ja muuseas paar tükki tulinist Rootsist tagasi, aga nad pandi kõik kõik vangi Nõukogude Liidu ja nad surid vanglates, nii et on ka neid, kes tulid tagasi, ilmselt ka need on solvunud ning teiselt poolt on solvunud tõesti need inimesed, kes jäid Nõukogude Liitu, neid on umbes 8000-st inimesest umbes 1000 kokku kosmobiliseeritutega veel umbes, eks, seda kuni kuni 1000 ning nende hulgas on üsna palju inimesi, inimesi, solvunut, neist ma tean inimest, kes see, et ma näiteks kes jõudis isegi kunstiinstituuti, kuid 49. aastal arreteeriti ja viidi Siberisse ja nende hulgas on siis nõukogude režiimi poolt kannatanud hästi palju. Ja ka nemad tagasi tulles on küllaltki solvunud. Kas keegi on olnud solvunud ka rämpsu peale näiteks sellepärast, et Remsu on teinud sellisest ohmakast kastreeritust sellisest mehest, kes iga riigivõimu ajal suutis kuidagi hakkama saada, on teinud nii-öelda mudel rannarootslased. Ei, no seda. Vot selle peale ma ei ole tulnud ise, vähemalt mul ei ole seda öeldud, et ega ta, nojah, ma ei oska selle kohta üle. Kas Haapsalu tragöödia on Rannarootsi rahvusromaan? Ei no ma ei ole vähemalt taotlenud. Et seda, seda oleks ja, ja mulle ausalt öelda ei tulnud, ei ole kellelegi pähegi tulnud sellist mõtet, et võiks olla nii. No minu meelest ta võiks täitsa olla selles mõttes, et kui me, kui me mõtleme, mis on ühe rahvusromaani, siis eestlastel võib-olla tõde ja õigus ja soomlastel siin põhjatähe all ja mis on selle nii-öelda noh, iseloomustavat asjad siis oli ju, eks ole, ta ta jutustab selle iseloomuliku loo selle rahvuse esindaja saatest läbi mitme sugupõlve läbi mitmete ajamuutust, et need tingimused on ju tegelikult väga ilusasti täidetud ja ja minu meelest Alar Schönbergi ütles, et, et see Eeriku kuju on just väga hästi väga sellise tundliku peegeldajana nagu seda lugu andmas, ja kui me mõtleme, sinna tuleb juurde ka veel selline Rootsi-poolne variant, siis minu meelest täitsa võiks olla, mis muidugi ei tähenda seda, et sellest siiski meie jaoks suhteliselt tundmatust rahvakillust ei võiks kirjutada veel mitut romaani. Ta annab ju päris hea pildi tegelikult sellest ühest, ühest rahvuskillust, ütleme. Samas ma ei julgeks küll teda öelda, et oleks kohex selline rahvusromaane, et kindlasti on see rahvusromaane, mis, mis siis jääb võib-olla isegi epaseks natuke alles tulemas. Kirjutatud on päris palju sellist teaduslikku tööd, rannarootslastest aga, aga romaane kui selliseid on kaunis vähe. Kui välja arvata erinevad mälestused, nii et ma tahaksin loota, et see tõeline rahvusrumalam alles tulekul. Tänased jutud olid siis sellised, tõmbame siinkohal joone alla järgmisel laupäeval kell 11 klassikaraadios ja kell 17 Vikerraadios. Küsime saates OP. Tsitaat on. Kas Eesti film on muutumas pornofilmi tööstuseks ja teeme seda muuseas täiesti tõsiselt. Teisipäeval aga vaadake oppi ETV-s, siis saate teada, kas üks eesti teater, Ma mõtlen siin teatrit kui mõtet. Kui vaimsust pärandada isalt pojale, tundub, et saab. Uurime ka, mida kujutab endast kinofilm, pornograafiline afäär määr ning vaatleme saksa moefotopinnal, kelleks mood on meid 50 aasta jooksul kujundanud. Ja loomulikult tulge külla, hopi ja optsitaato meie koduleheküljele aadressil Koppe, punkt Kalapunkt ee. Täna oli siin vikerraadio stuudios kirjanik Olev Remsu ja ajakirjanikud Gerda kordemetsi, Margot Visnap. Ja mina olen Ilmar Raag, enne kui ma päris lõpetame, küsiksin, mida siis kultuurilist teha. Järgmisel nädalal hakkame Margotist peale. Ja mina mõtlesin, et võiks midagi teatrist soovitada vaadata ja lõin lahti nagu jaanuarikuu linnateatri siis nagu kava. Ja soovitada oleksin nagu palju ja värskemast lavastusest saab küll näha järgmise nädala esmaspäeval ainult Iiri näitekirjaniku Black Donachi inis maani igeriku. See on tõesti väga sümpaatne lavastus. Sellelt autorilt on Jaanus Rohumaa ühe lavastuse juba Rakvere teatris teinud ja tundub, et, et sellesse iri olustikku ja, ja iirlaste mõtlemises on nagu rohumaa küllaltki kenasti sisse elanud ja sulandunud. Nii et tasub seda tükki vaadata küll ja lisaks ka selle poolest, et Nad on selles lavastuses huvitava nii-öelda idee teostanud. Nimelt on see toimetatud see tekst nagu hiiu keelde. Nii et siin hakkavad mängima nagu, nagu kahe kultuuri mingeid nii-öelda tasandid. Ja see iiri lugu tegelikult tänu sellele, et nad küllaltki minu meelest toredast ja vaimukalt seda hiiu keelt räägivad seal. Et see lugu muutub nagu iiri lugu muutub, nagu Eesti looks ka. Nii et ma arvan, et see kaks ja pool tundi oleks täitsa niisugune tore vaatamiselamus. Ametlesiset maa soovitan midagi välismaist. Ma muidugi ei räägi hiiu keelt sugugi nii hästi kui Margus Tabor, aga kui ühte asja jõuate ainult teha, siis minge vaadake ära. Andy Warholi näitus Rotermanni soolalaos, kellel nägemata, sest see pannakse varsti kinni. Mina loen romaanivõistlusele saabunud käsikirju ja nende hulgas on tõepoolest väga ja väga huvitavaid töid. Ja lõpuks, mis saab siis mulle üle, kui mainida seda filmi, mida me järgmisel nädalal nagunii lähemalt kommenteerime, ehk pornograafiline afäär, mis oli möödunud aastal Veneetsia festivalil ja teiselt ära parima naisosatäitja preemia, aga siis sellest juba lähemalt järgmisel nädalal. Seniks kuulmiseni.