Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Tere algab kirjandussaade loetud ja kirjutatud. Minu nimi on Peeter Helme. Ja tänase saate ajendiks on üks hiljuti ilmunud luulekogu mille autor on kaur, riismaa ja nõnda ongi kaur riismaa, minu tänane külaline. Tere, Kaur. Tere. Peeter. Ma küsisin sinult enne seda saadet mitmes luulekogu sinu soe külm on ja sa ütlesid, kas kuues või seitsmes, nii et seal on selline tunne endal ka, et neid ilmub liiga tihti vä. Ei, seda mitte, ma lihtsalt ei viitsi neid lugeda, sest kuidagi nagu selline ohmanuid sooritan ja ma nüüd saavutanud näed juba seitsmes. Tüütu. Kas sa ei viitsi neid üle lugeda selles mõttes, et kokku lugeda või sa ei viitsi neid lugeda selles mõttes, et nende sisse vaadata? Nende sisse ma vaatan, aga lihtsalt ma ei taha sihukest nagu järjestust teha, et ohu, et nüüd on seitsmes luulekogu juba näed, et kaks romaani on ka, et kohe on 10 täis. No see on kuidagi mõttetu. Aga nende sisse Ma vaatan, vaatan ikka, loen üle. Seal on ilmunud üsna lühikese aja jooksul väga palju raamatuid, sinu debüütkogu Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd ilmus alles 2011. aastal, sellest ajast alates on seal ilmunud, nagu me praeguse edastasime kuus või seitse luulekogu ja kaks romaani, ka seda on ikkagi päris palju. Viie aasta kohta. Noh, tegelikult see ei ole viis aastat selles mõttes, et enne aastat 2010 või 11 ma kirjutasin hästi, palju, ligi 10 aasta jooksul erinevaid tekste ja harjutasin, õppisin, selles mõttes ei ole kaks raamatut aastas üldse palju. Sest noh, mingisugune eeltöö on, eeltöö on tehtud. Ma ei hakanud 2000 2010. Nullist kirjutama säänse mõtte. Sellest ma saan aru, aga kas sul siiski endal seda hirmu ei ole, et ühel hetkel saavad ideed otsa või tekste enam ei tule, kas kogu aeg siis tuleb midagi, mida on ka mõtet avaldada? Ei, kogu aeg ei tule ütleme mingisugune kaks kolmandikku asju, mis ma kirjutan, jäävad kuhugi sahtlisse, poolikuks ja noh, see kaks raamatut aastas on, ongi see üks kolmandik. Ja see, see ei ole grafomaania, lihtsalt ma olen üsna enesekriitiline. Aga kas sellest materjalist, mis poolikuks jääb, võib kunagi hiljem veel midagi sündida, kas sa vahel vaatad neid asju, mõtled? Sageli on sündinud. Sageli juhtub, et ma arvutis komistan mingisuguse kausta otsa, kus hiljuti leidsin peaaegu 100 lehekülge romaani. Lugesin noh, eneseanalüüsi mõttes oli see väga hea lugemine avaldamiseks ilmselt ei kõlba. Vähemalt sellisel kujul. Sest ta on lõpetamata ja selline saba ja sarved ette. Aga see oli tore üllatus, mul, mul puudus igasugune mälestus, et ma olen kunagisi siukse romaani kirjutanud veelkord, et ta ei ole lõpetatud, aga aga seal on tunda, et autoril oli romaani kavatsus. Aga kui sa oled kirjutasite uue luulekogu materjali soe külm, kas siis kirjutades oli seal juba mõttes, et sellest sünnib yks luulekogu või alles mingi aja tagant? Vaatasid seda materjali annaks niimoodi organiseerida. Ma teadsin, et sellest materjalist saab mingisugune raamat. Tõenäoliselt saab sellest luulekogu. Aga ta ei, ta ei olnud kavatsetud luuleraamat, et ta oli selline noh, mõned lapsed on planeeritud, tema planeeritud laps, et ta tahtis sündida ja siis ta sündis. Aga mis hetkest muutus kavatsuseks, tähendab, miks ma niimoodi üldse küsinud tuleb, sellest, et raamatut lugedes on näha, et ta on ikkagi väga selgelt komponeeritud ja need ei ole juhuslikult kokku visatud luuletused, vaid see on selge rütmistruktuuriga raamat. Ma avastasin mingil hetkel enne Kulka tähtaega muidugi veebruaris. Et need tekstid, mis ma olen seal pikemad ja need, mis on lühemad, et nad sobivad kokku, et saab tekitada sellise kordamööda järgnevus on. Ja siis ma mõtlesin, et jumala eest, et kui see raamat tahab olla selline, et noh, las ta siis olla selline Mingis mõttes on sinu soe külm tõesti erinev sinu varasematest raamatutest. Tekstid on üleüldse lühemad, tõsi, pikemaid tekste veel rütmistavad sellised kolmerealised tekstikesed, mis päris Faikud ei ole nagu sa raamatu alguses ise ütled ka, ära loe silt leppe niigi on lühike viinakuupäev silpide arvu mõttes nad erinevad, aga kõigis on kolm rida ja nende vahel on siis tekstid, millest mõni on üle kahe lehekülje mõnest luuletusest koosnevad tsüklikesed. Aga kui eriti võrrelda sinu debüüdiga, siis oled sa ikka kuidagi väga sõna- ahtraks muutumas. Noh, eks eks see, et sina vist oled ka öelnud, et kaur riismaatekstid on sellised pikad ja narratiivsed ja ma isegi mäletan su hääletooni, kui sa seda mingisuguses saates ütlesid. Ja eks see, eks see tekitab trotsi. Et teised arvavad, et sina oled niisugune. Ma võin olla ka teistsugune. Võib-olla selline mingisugune haikulaadsus, ta johtubki mingisugusest trotsisid, et oskan küll teistmoodi. Sa arvad, et sa tõesti siis nii ongi? Mina ise hakkasin hoopis mõtlema mingite filosoofilisemalt kategooriate peale selle peale, et esiteks kirjutamine ise teeb inimese kogenumaks ja vähemalt enda puhul ma olen märganud kogemusega, tuleb suurem enesekriitilisus agaga, võime neid samu asju, mida varem pikalt sai lühemalt öelda. Ja teine asi, mis lihtsalt soe külma tekstidest endast nende sisust välja tuleb, on see, et sul on üldse juurde tulnud mingisugune Oja ja ka iseenda vananemise tunnetamine. Ja ma kujutan ette, et ka see võiks anda inimesele põhjuse ennast veidi lühemalt väljendada. Seda küll, sain see aasta 30. Endale tundun küll vana inimene ja vanainimene ei viitsi rabeleda. 25 aastane ongi selline, kes viskab 10 lehekülge luuletust paberi peale ja ja noh, nii nagu sündis hommikud, me päevad, õhtud, ööd, aga Ma ei tea, võib-olla see on ka, mitte vanadusest 30 ei ole ju vana, aga vananemise tundest. Ja ma seda mõtlesingi, mitte et ma nimetaks sind vanuriks selleks kohatu vaiks vaid pigem tõesti sellest, et Ma siiski jään selle juurde, et sul on ilmunud suhteliselt lühikese aja jooksul suhteliselt palju luulekogusid. Ja ma olen neid lugedes märganud muutumist ja kuigi juba debüütkogu oli väga küps, siis ikkagi sellist teatud rahunemist või või äkki seda tunnet, et mingid asjad oled sa juba ära öelnud. Et võib-olla ei ole vaja enam kõiki neid elulugusid niimodi jutustada. Seal on kaks asja, kolisin linnast ära maale ja eks metsa sees elamine ka rahustab, kuidagi. Paneb sind mõtlema. Aja inimese möödumise peale. No kui rääkida veel sinu analüüsimises, siis muuhulgas on proovinud seda teha ka kriitik Arno Oja sirbis kuuendal novembril 2015. aastal. Ta kirjutas arvustuse sinu romaanile, püha mägi, selle teksti nimi on püha mägi ja pai Wrani püksid. Ja seal ütleb ta üsna niimoodi mööda minnes ta pikemalt ei peatu sellel, aga minu meelest on see lause samal ajal väga kaalukas. Nimelt ütleb ta, et sa tegeled keele olemuse lätete avastamisega. Oskad sa seda kuidagi kommenteerida? Ma ei tea, ma tõesti ei tea selles mõttes, et mida mina teen, on ikkagi see noh, enda jaoks hästi loomulik orgaaniline tegevus. Et kui ma saan mingisuguseid impulsse väljastpoolt ühiskonnast loodusest, siis noh, see, et ma kirjutan luuletuse või kaks või, või kirjutan romaani, see on minu jaoks hästi loogiline protsess. Ja loogilisi ja töötavaid asju ei ole mõtet, et analüüsida selles mõttes, et kui ta töötab, las ta töötab. Et kui sa lammutad ära, siis hakkad, hakkad endas kahtlema ja lõpuks lõpuks ei kirjutagi midagi, et kui võtta endale kuidagi eesmärgiks, et nüüd ma tegelen keele olemusega siis see lõpeb sellega, et kaks kuud ei kirjuta mitte midagi. Aga noh, tore, kui Arno Oja niimoodi arvab, aga see ei ole mingisugune minu minu eesmärk. Nojaa, aga sinu praegust juttu võib tõlgendada ka nii, et sinu jaoks ei ole luuletamine või kirjutamine kui selline mõtestatud tegevus samas teksti lugedes siiski tunduvaid mingi mõte taga. Mingisugune mõte on muidugi seal taga noh, see on selle impulsi, mingisugune sõnastus, mingisugune mingisugune kontseptsioon. Aga see mõte tuleb kuidagi. Kogemuse järgselt. No samas näiteks siinsamas soe külmaski kasutad sa kohati ka selliseid väga vähe kasutatud sõnu. Ja selliste peale vist niisama ei tule, nüüd tuleb ikka kuskilt välja otsida, neid tuleb kuidagi mõtestatult kasutada. Ma ei tea, mis on Eesti keskmise inimese sõnavara ja minu eesmärk ei ole kuidagi eesti keskmist keskmiste inimeste üle trumbata, et näete, et minul on sellised sõnad, need on need on need sõnad, mida ma igapäevaselt kasutan ja. Ei no muidugi sõnad sõnadeks ja eks me kõik kasutame eriolukordades erinevaid sõnu ja vahel just mõne sellise Unor sõna kasutamine annabki õige aktsendi. Aga see lugude jutustamine ei ole sellest vist praegu ka päriselt mööda läinud. Näiteks kuidas üks mees leiutas tikksae ja siis tuleb välja, et päriselt see kõik on üks väljamõeldis. Jah, see luuletus ei olegi, ei ole leiutamisest kui niisugusest, vaid sellest, kuidas luuakse mingisugust müüti ja kuidas müüdid, mis absoluutselt ei vasta tõele. Aga nad on, nad on kasulikud, sest nad aitavad inimestel külmas ja vihmases oktoobrikuus noh, mingisugust elu mõtet leida. Kas leida või hoida. Aga see vist kehtib üldisemalt luule kohta ka? Muidugi kehtib. Aga äkki sa loed vahepeal midagi ette ka? Valisin luuletuse, soe külm sest seal luulekogule nime andnud ja seletab seda, miks soe külm. Kuule, hästi, surusaba, sinu ööd on otsas, enam ei, peatume, kõhe õhedalt lumises pimeduses täherataste all ei ehmu käteste südamest lahti vaid võtame vastu valguse vahede vapruse. Näe, Me oleme jälle õppinud kõndima, naerma ja isegi tiidi tihased, Pilavad neelates meid piiravaid pisaraid. Kuula hästi, soe külm on möödas, sinu riik lõpeb siin, mine tagasi. Pajuvasikas käigus tühi, võtan särgi seljast, Kuusad jalast, aiansus sitta alastigi oma naise unedes tagasi laande. Sest öö on hele, põgusal uni. Põgusal lõkke veerel tantsijate elugi. Ja see oli väga ilus luuletus ja täpselt selline luuletus, mille kohta ka ilmselt konservatiivsema maitsega lugeja ütleks, et see on luuletuse moodi luuletus. Konservatiivse maitsega inimene võib ka ütelda, et Kaur ütleb seal siit. Järelikult ma ei loe seda luuletust rohkem. Miks ma praegu niimoodi ütlesin, tuleneb sellest, et 2015. aasta vikerkaare juuninumbris ilmunud artikli sinu loomingust pealkirjastas Hasso Krull KUI tunnusteta luule öeldes nõnda, et nagu sinu luulel polekski mingisuguseid tunnuseid. Mis on siis luuletunnused? Väga raske küsimus selles mõttes, et luulega vist on natukene samamoodi nagu selle Pisuaariga, mis on galeriisse viidud, et ta muutub luuleks siis kui teda esitada luulena. Kui ütelda, et see asi nüüd siin on luuletus noh siis ta ilmselt on luuletus minu meelest üks, üks kõige paremaid romaane doktorschivaago selle kohta on ju väga erinevad inimesed ütelnud, et tegemist on luuletusega poeemiga. Et noh, mis ta siis on. Samas esineb ka vastupidist. Puškin nimetas oma Jevgeni Oneginit romaaniks. Seal võib olla mõisteline erinevus, et misasja mingites kultuuriruumides erinevates keeltes on nimetatud romaaniks või noh, inglisekeelne laual on ju täiesti Eesti inimese jaoks täiesti eksitav asi, et noh, ei ole tegemist novelliga on tegemist romaaniga, et täpselt nii ongi, et mida sa milleks nimetada? Nii et sinu jaoks luule tunnus on pigem selline institutsionaalne küsimus Ja võib-olla luuletus muutub luuletuseks siis, kui kriitik ütleb, et seal luurata Aga kirjutades sa oled kirjutanud kaks romaani ja nii neid lugedes, kui neid käes hoides vaadeldes on näha, et need on teistsugused kui sinu luuleraamatud. Nad on seda nii oma mahult nii oma ülesehituselt kui ka eriti pimeda mehe aiad oma keelelt. Võib-olla püha mägi on tõesti selline, mille kohta võiks öelda, et see on point. Püha mägi ilmselt on poeem tegelikult. Kas sinu jaoks on ka kirjutades mingi erinevus, kas sa tajud, kirjutades erinevust luule ja proosa vahel? Ma tajun selles mõttes, et et kui ma proosat kirjutan, siis noh, see on seal mingisugune pikem periood ja seal väga rahulik periood minu elus, et ma ärkan hommikul vara üles hakkan kirjutama. Ja, ja noh, siis kui teised ärkad laine või koera tärkavad, siis noh, selleks ajaks ma olen juba kõik ära teinud ja ja ma hingan, hingan teistmoodi luuletust, kirjutan siis lase või võib-olla ongi lihtsalt ühtäkki ma saan aru, et selle hetke selle momendi sõnastus on selline. Et kui ma selle sõnastan niimoodi, siis ma olen adekvaatne. Aga Ma ei hakka ju kirjutama luuletust selles mõttes, et nii nüüd ma kirjutan luuletuse, mitte proosa. Ma ei mõtle selle peale, et teinekord luuletust kirjutada, nii-öelda luuletust kirjutades on sellest saanud kas mingisugune jutustus või novell. Teinekord novelli kirjutades on sellest saanud kolmerealine luuletus. Et mul ei ole kirjutama hakates mingisugust eesmärk, et nyyd nüüd peab olema. Aga kas sa oled sedalaadi luuletaja, kes kannab endaga kogu aeg märkmikku ja pliiatsit kaasas ja kui tuleb tunne, et nüüd tuleb midagi paberile kritseldada, isegi kui see ei ole veel luuletus, vaid mõni märksõna, siis sa teed seal ära, sest muidu võib kaduma minna. Ta võib kaduma minna, aga märkmik ma ei viitsi kaasas tassida. Et kui see on tõesti hea idee, siis ma kannan seda kaasas enda peas, sõnastan seda nii ja teistpidi. Ja, ja kui noh kaks tundi hiljem koju jõudes on ta ikka mul meeles ja tundub, et on hea tekst, noh siis ma kirjutan ta üles. Et ma olen hästi palju märkmikke, mis, mis on täis noh, mingisuguseid siukseid, hetke muljeid ja noh, mul on lihtsalt puudest kahju, et seda jogamisel märkmetes on. Mis tast, mis tast kasu on, et ma pigem mõtlen natukene kauem. Ja siis kirjutan teile hooga üles. No kui palju näiteks soe külm ettevalmistavat tööd nõudis, sa ütlesid mulle, et need tekstid on kõik valminud umbes aasta jooksul umbes aasta jooksul. Kas enne kirjutama asumist oli siis palju mõttetööd või sellist mõtete suunamist mingi teema poole või on kogu see töö ikkagi hoopis hilisem, et saaksid välja rehitsema kirjutatud seda, mis tunduks avaldamiskõlbulik. Osa asju on, on osa tekste on tõesti välja jäänud. Aga mingisugust noh, sellist nagu eeltööd seal seal ei olnud, et kui need pikemaid tekste lugeda. Viimane luuletus on põranda pesemisest. Ma mingi tund aega pesin põrandat, et see tund aega oli see, kui ma seda teksti see tekst nii-öelda nagu sündis. Ja noh, see välikäimlatele augu kaevamine, see läks mingisugune kaks-kolm päeva, et. Sa mõtled neid kolme rida välikäimlatele augu kaevamisest? Seal on üks on lühem kolmerealine luuletus, aga üks on päris pikk. Et kus auku kaevad, siis on aega mõtelda. Sihuke õige ähtlase kaevasid veel valesti, kaevasin valesti, kaevasin valesse kohta. Ja mulle jäi seda raamatut lugedes ka selline mulje, et see peegeldab teatud elu ja eluperioodi sinu elus. Aga kas sa oled kuulnud sellist ütlust? Maalsele autorsust küll ei oska edasi anda. Aga olen kuulnud sellist ütlust, et kirjanikust saab kirjanik alles siis, kui ta ei vahenda kõike enda mina kaudu, kui ta lõpetab mina-vormis rääkimise. Ja sinu soe külm on ainult mina-vormis. Vahelduseks ses mõttes, et ma olen kõigi nende mustmiljoni raamatu jooksul hästi palju rääkinud teistest inimestest et ma need vahelduseks räägin ka endast. Ma arvan ka, et vaheldus iga kirjaniku jaoks hea asi, et on küll neid autoreid, kes kogu aeg püüavad ühte teksti kirjutada või jõuda mingisuguse asja ideaalse sõnastuseni, aga väga sageli on see huvitav ainult neile endale. Aga selleks, et sinu kohta veel rohkem midagi teada saada, palusin ma Sul valida siia saatesse ka muusika. Ja sa soovid kuulda esimeseks, millist pala Anstustenda. Ainsti ütelda Noybaotandigaardianalise lugu, mis hallisid, miks just see pala selline monotoonne, kuigi väga kaunis. Tegelikult jätame selle teise loo üllatuseks. Aga nad mõlemad räägivad aedadest ja kuna soe külm on üsna, tegelikult ongi. Kogu see raamat on kirjutatud aias toimetades siis mulle tundus, et need kaks lugu võivad sobida sinna. Jätkub kirjandussaade, loetud ja kirjutatud. Mina olen Peeter Helme ja minu külaliseks, täna on luuletaja ja mitte ainult luuletaja, viimasel ajal ka vahel prossa Eesti rolli võtnud kaur riismaa. Kuulasime äsja kaur riismaa valitud muusikapala, see oli ants türtsandenoi pautoni lugu, tiga orden. Ja selle loo valimise ajendiks sai siis tõsiasi, et kauri viimane luulekogu soe külm on kirjutatud aias töötamise ajel või ka ajal mõlemat viste. Ma mõtlesin natukene rääkida sinuga pealkirjadest. Sinu raamatutel on sageli üsna kõnekad pealkirjad. 2013. aastal ilmus sellelt luulekogu metamorfoosi id mis tuletab kohe meelde Oviid, just, aga ka Kafka metamorfoosi 2014 ilmus teekond päevale, oh mis vähemalt minu jaoks lõi kohe paralleeli Luiferdinantse liini teekonnaga öö lõppu. Ja ka see soe külm on keerulisem Pealkiri, kui ma algul tundus, algul ma arvasin, et sooja külm jaguneb juba raamat kaheks osaks, soe külm. Aga seesama luuletus, mille sa enne ette lugesid. Kogumiku nimiluuletus reedab veel ühe tähendusvõimaluse. Soe, kui tuletis sõnast susi, ehk siis hundi külm. Kass sule kohe niimoodi meeldib nende pealkirjade mängida või on see pigem midagi juhuslikku või sa lihtsalt näed, et kuskile nii head sõnad olemas, et milleks ise midagi üritada leiutada. Ma ei ole varem selle peale mõelnud, aga nüüd, kui sa küsid, siis luulekogu pealkiri on luule kuku kõige lühem luuletus. Et ühe-kahe, võib-olla kolme sõnaga sa pead tekitama inimeses mingisuguse, kas elevuse, kas mingisuguse ootusärevuse, midagi, sa pead temas tekitama. Võib-olla sa pead inimese ootusi petma. Meelega ta ootabki, et see on soe ja külm. Ja siis sa ütled talle, et aga ei, ei ole niimoodi, see on susi, külm. Seal hundi külm. Mulle meeldib pealkirjadega mängida ja ja mängida just selle sellel põhjusel, et nagu ma ütlesin, et see on luulekogu kõige lühem luuletus. Kas pealkirjad tulevad sinu jaoks lihtsalt? Kui pealkirja ei teki, siis ei teki ka raamatut pimeda mehe aiad, näiteks ma teadsin, et see on see pealkiri, mul ei olnud peaaegu ühtegi rida kirjutatud. Võib-olla üks peatükk, aga sel hetkel, kui ma sain aru, et see on pimeda mehe aiad sel hetkel noh siis ma hakkasin kirjutama. Ja noh, läks tegelikult üsna kiiresti läks mingisugune kahe kuuga. Pealkiri on hästi oluline minu jaoks ta on, ta on see giid, mis, mis min juhatab selle teksti sisse, mida veel ei ole. Kas see on siis sinul alati nii, et pealkirjas sünnib raamat, mitte pärast seda, kui tekst oleks koos, hakkad sa mõtlema, mida need valida. Ei, mitte alati, aga seal on hästi mugav on see, et kui sul on arvutis kaust, et siin on need luuletused, selle raamatu pealkiri on niimoodi siis mingisugune asi motiveerib sind edasi kirjutama. Muidu kui pealkirja ei ole, aga noh, siis tunned ennast kuidagi noh, ma olen kuidagi laokil ja, ja ma ei tea, et noh, mis suunas ma liigun ja ja, ja nii edasi, aga kui mul on pealkiri, siis ma olen nüüd mul on projekt, et nüüd Modeni Sööba pimeda mehe aedu mainisid siis see raamat sai möödunud aastal üksjagu tähelepanu. See võitis kirjastuse tänapäev romaanivõistluse. Sellest kirjutab eriti ka üsna palju üldiselt kiitlas toonis, aga mulle jäi silma, et Mihkel Kunnus küll pseudonüümi all oli üsna kriitiline selle raamatu suhtes. Võib-olla teda ka häiris selline üksmeelne kiidukoor. Ma ei tea, mis tema ajendiks oli. Aga tema ütles sinu teose kohta, et selle autor on lootusetu romantik ja ta ei mõelnud seda. Noh, aga mis siis selles mõttes, et see, mis mulle tundub vahepeal, et Mihkel Kunnus on, on ääretult romantiline inimene kohutavalt romantiline, kogu see mingisugune õhk, mis temasse hoovab kogu Dostojevski ja Tammsaarega see on ju, see on ju väga armas ja see on, see on väga romantiline, et üldse üldse mitte halvasti öelduna. Ma arvan, et kui Eesti vabariigis on üks romantik, kes on veel suurem romantik, mina olen siis Mihkel Kunnus No tegelikult selles artiklis, mis ilmus müürilehes, aga mille pikem versioon on leitav ka Kunnus blogist kultuurieugeenika jätkab seal liinil ja ütleb seda, et inimene, kes päriselt ka on lootusetu romantik, ei saagi seda kunagi solvanguna võtta, sest talle meeldivad selle fraasi mõlemad pooled, nii lootusetus kui romantika. Noh, aga minu kommentaar kinnitas praegu seda, mida, mida Kunnas ütles. Pimeda mehe aiad on raamat, millest sa justkui demonstreerinud seda, et sa tõesti valdad proosat, sa kasutad seal erinevaid võtteid, räägid erinevate häältega, liigud ajas edasi ja tagasi liigud ruumis palju ringi. Sinu peategelane on tegelikult üks vanamees ja katsud teha kõik, et tõesti tõestada, et sa ei ole enam selline noor kirjanik, kes tõesti kõiki ainult läbi mina prisma kajastab. Kas sinu jaoks pimeda mehe aiad oli siis selline teadlik astumine proosasse? Kuigi jah, ma mäletan, sa alles sedasama saate esimeses pooles ütlesite, et sinu jaoks ei ole erilist vahet, kas kirjutatud proosat või luulet. Ta ei olnud teadlik astumine kusagil millalgi olen varem seda ütelnud, et tegelikult, et need minu astumised kirjanduses ei alanud luulest. Alguses ma hakkasin, ma kirjutasin, alates esimesest klassist kirjutasin proosat ja siis, kui tuli teismeliseiga, siis ma hakkasin kirjutama luuletusi selleks, et, et noh, vist ilmselt selleks, et tüdrukutele meeldida. Et tegelikult, et päris lapsepõlvest peale proosa on olnud minu noh, see nagu päris vorm, kus ma ennast päriselt hästi tunnen. Et ma kirjutan luuletusi, noh, see on tingitud sellest, et kirjanik peab saama oma edevuse, rahuldatud ja luuletustega on see natukene kergem, et sind kutsutakse kuhugi esinema. Ja siis sa lähed ja loevad luuletusi. Ilus, tark ja osav, eks ole, kui sealpool aastat kirjutatud romaani isegi kaks, kaks kuud või või ükskõik kui kaua siis sa istud üksinda ja nokib nina ja see on suhteliselt depressiivne tegevus. Huvitav, et kas sa enne olid täiesti valmis alla kirjutama sellele, et sa oled lootusetu romantik, siis nüüd üha enam jääb sinna jutust kõlama, et sinu arusaamad kirjandusest, kirjanik olemiseks on sellised väga institutsionaalsed Hutilitaarsed ja karje ristlikud, nii et kui palju sellest sinu lootusetuks romantikuks olemises on siis tõesti sellist sisemist siirust ja kui palju see on see, et sa tunned, et kui ole luuletaja, siis tulebki selline poos võtta. Minu pilk, see, millega ma maailma vaatan, see on see on romantiline. Sentimentaalne sellises vanas tähenduses, aga see, kuidas ma suhtun oma töösse, kuidas ma suhtun kirjandusse kirjutamises, see on hästi konkreetne ja see on noh, selles ma ei talu kompromisse. Kui, kui sa kirjutad, siis kirjutad ja ära virise, sul raha ei ole, et noh see on sinu töö ja sinu töö on siuke. Kui sa ütled, et sa ei talu kompromisse, siis kuidas on sinu suhe näiteks sile toimetajate või ka raamatukujundajate kirjastajatega? Toimetajatega vaata, mina olen enda töö ära teinud, mina olen selle asja ära kirjutanud, noh eriti romaani puhul ma olen ta Gide pannud ja, ja tead, ega ma ei, ma ei viitsi. Kui toimetaja tuleb ja ütleb, et vaata, et siinsel on jao ees koma. Et võtame selle ära, siis noh, kui see ei ole just eriti oluline koht, et seal peab olema paus siis mõtlen, võta ära jumala eest, et mis asja. Aga sageli on see vahe, et toimetaja loeb teksti ja vaatab, vaatab, komasid, punkte, semikoolonid, mina kuulen teksti ja ma panen komasid ja punkte selle järgi, kuigi noh, ma muidugi arvestan, et mis meil keelereeglid on. Aga ma panen komasid ja punkte selle järgi, kus minu peas on see paus. Et kui noh, eriti Jean monoloogide puhul on, keegi räägib millestki, mis, mis tallel, väga läks korda, siis on ääretult oluline see, kus ta pause peab. See eelnev paus on kuidagi märgib inimese jaoks seda, et et vaata, see, see maja, see hetk, see ilm on minu jaoks kuidagi hästi oluline, et ma hakkan otsima sõnu. Ma hakkan oma mõtet koostama ja siis järgmine salm on, on selle pärast nagu noh tema mõttele tuge anda. Ja kui toimetaja täpselt, et ESC ära võtab Comara siis ta rikub selle mõtte voolavuse. Et need on need kohad, kus ma, kus ma tõesti olen hakanud virisema, et mis asja. Aga üldiselt üldiselt ma ei viitsi viriseda, sest raamat on minu jaoks minu jaoks valmistan eelmine peatükk ja ma ei, ma ei viitsi rohkem tegeleda sellega. Aga kujundus. Kujundusega paratamatult peab tegelema. Aga üldiselt mulle meeldib ka see, et kunstnik on kuidagi inspireerinud ja tuleb minu juurde valmis lahendusega. Kui sa enne rääkisid nendest pausidest ja teksti rütmistamisest, siis ma saan aru, et sinu jaoks on igasugune kirjandus ikkagi eelkõige suuline. Lähtus ta nauditiivne suuline noh, justkui tähendab midagi muud suuline ja justkui tähendab seda. Aga kirjandus on auditiivne, mingisugust luuletust, romaani, mingisugust teksti sa mõistad alles siis, kui sa oled seal endale valju häälega ette lugenud või ma tahtsingi jõuda, või on keegi teine selle sulle ette lugenud, selles mõttes teater on auditiivne. Et kui sa loed seis piiri, siis kottigi aru saad. Me kõik tahame teistele ja endale ütelda, et ja me saame aru, et tegelikult me ei saa koti kero. Aga siis, kui tulevad näitlejad, siis ühel hetkel me hakkame aru saama, et nad muudavad selle teksti auditiivseks. Ja, ja siis on hästi, ma ei tea ühtegi inimest, kes, kes mõistaks seikspirilis lugemise pealt. Kas sa näiteks endale, siis loed oma tekst enne avaldamist ka koduse? Aitäh, ma loen kõik loeneta roosaga roosaga. No ja nüüd oled sa ka otsaga ju teatrisse jõudnud. Esiteks ise praegu jutuviisid selleni ja teiseks 19. septembril esietendus vabal laval sugu emm, kus sa koos Ivar Silla ja Jürgen Rooste kah katsud lahti mõtestada meheks olemist. Tõsi, me tegelikult ei mõtesta lahti meest, me mõtestame lahti, see on jällegi selline tagantjärgi hinnang, eks ole, mõista, mõtestame lahti ihar silda Jürgen Roostelt ja Kaur Riismaad. Ja reklaamime seda kuidagi niimoodi, et me nüüd räägime hästi palju meestest. Noh, tegelikult me räägimegi. Aga hakkame, üritame aru saada, et kes need on, kes sihukest tükki teevad. Sellest auditiivsusest me rääkisime, aga kas see, kui sa oled laval nüüd või see, kui sa kirjutad luuletusi või romaan ja kas need on sinu jaoks mingisugused ühe nähtuse erinevad tahud või oled sa siis kuidagi eri rollides, on need erinevad kaur, riismaad, kes neid erinevaid asju teinud. Ei ole selles mõttes, et laval olemine on teksti kirjutamine, mitte luuletuse, mitte romaani, aga teksti kirjutamine teiste vahenditega. Selles mõttes, et, et kui sa oled laval siis see, kuidas sa liigutad oma sõrme, see tähendab publiku jaoks midagi, kui publik märkab seda. Aga sa pead ennast tegema märgatavaks. Samamoodi, kui sa kirjutad luuletus, siis sa paned kuhugi sisse mingisuguse sõna, mis on kas kuidagi unar sõna, mis on kuidagi leiutatud või mis on noh, teisest murdest sa paned selle sõna sinna lihtsalt sellepärast sisse. Et inimene, kes loeb, märkaks seda mõtet. Mis sa tegelikult öelda tahad sa mustkunst? See on see, et ma näitan sulle siin natukene kätte, tegelikult võtan siit välja, hops tuli lammas, eks ole, laval olemine on, on samamoodi mustkunst nagu mustkunst luuletuste kirjutamine. Aga aitäh, kaur, riismaa selle vestluse eest ja ma soovin sulle jõudu siis mustkunstiga tegelemiseks. Ükskõik millise tehnilise vahendi sa selleks ka valid ja siia saate lõppu valisid, saab veel ühe laulu ja ka sõjal aiateemaline, mis laul seal. Valisin siia saate lõpuloo kaunimate aastate vennaskonna alt. Pealkiri on taevas. Ja kui eelmine lugu rääkis aiast, kus ma võib-olla praegu olen siis see lugu räägib aiast, kus ma kunagi olin ja kuhu ma vaikselt tagasi igatsen. Nagu me kõik. Suur tänu. Mina olen Peeter Helme, sellega lõpeb loetud ja kirjutatud ning oleme taas eetris nädala pärast. Siis taevas oli sinisem. Rohelisem rohi. Ja ainult nalja. Ei tohi ei tohi täis. Kui proovida või? Mis sest, et nurka on väiksem see proovi. Väike-aidsvee hoiti libakas, tahad või ei taha? Ükskõik mis riigi raha. Käis läpa lähestra, mis mängult ja päriselt ei vahet olnud. Building ideega parema. Väike. Tundmatu. Ja röövel. Ja suur tolajal hakkas ta Ei läinud miski. Toalauas reisinud no ikka täitsa algusele. Ja suure suuga naela mees sai majja toodud, kastis ei pidanud vaid ükskõik raam ja traadist aed. Sai terveks ja kui ema puhustaja Kui soovin vaid siis praegu meil teekonna üks kõiku kui haavadele ükski ööd ilmaski jäi mu Iideeaa, mis aines riidest mees jäi mu koduõuel. Kuid suvetaevastseeni, sest üks jäänud. Evert laius ta relva ja suur Kas seal, kus lõppes kodu leidma?