Vikerraadio. Vasar vasar. Alasile löö, see ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on siin vikerraadio Tallinna stuudios Maarja Vaino, tere maarjatervist. Ning Tartust on meiega Tartu Ülikooli geriaatria dotsent, Tartu Ülikooli kliinikumi arst-õppejõud Kai Saks. Tere. Tere. Täna räägimegi vanaduse mõjust inimese kehale ja vaimule, sellepärast et sirp on tituleerinud oma tänaseks teemaks elukaare ja see sisaldab mitut artiklit elust, vananemisest, sellega kaasnevatest protsessidest nii teaduslikumaid kui subjektiivsemaid vaateid, aga ka enne, kui me jõuame peateemani, heidame väikese pilguga muule kultuuriajakirjandusele. Ja soovitan ette tuttavalt paari artiklit Postimehe arvamusest ja kultuurist. Nimelt möödub peagi 90 aastat kino teater glooria Palazzy avamisest Tallinnas Vabaduse väljakul ja selle asutuse tähtsusest Eesti kultuuriloos, kirjutab homses Postimehes Jaak Lõhmus. Ja samuti väärib vast rohkem kirjandusest huvituvatele inimestele äramärkimist Rein Veidemanni käsitlus Jaan Unduski uuest Eesti mõtteloo sarjas ilmunud teosest Eesti Kirjanike ilma, sest aga Maarja, mis sa sirbist leidsid? No meie tänase teemaga seoses kindlasti tahaksin soovitada inimestele Viivi Luik artiklis vaimsest küpsusest õieti rohkem ebaküpsete omaduste loetelust. Aga kuna me tõenäoliselt selle teemani jõuame hiljem pikemalt, siis muudest rubriikidesse aspektidest tooksin esile kirjanduse rubriigist Imbi Paju artikli naised sõjameelevallas ja meeste sõnade vangis. Päris huvitav käsitlus sellest milline oli naiste roll ja, ja kuidas oli tagasitulek sõjast nendel naistel, kes osalesid siis teises maailmasõjas just vene poole peal. Sammuti jäi mulle silma niisugune artikkel nagu kaasava disaini areng ja taandareng mis mulle ennekõike silma seetõttu, et seda illustreerib pilt nendest selveekspressi pulk pidest, mida nüüd meie poodides on aina rohkem ja rohkem ja ühest küljest on, seda võib tõesti nimetada niisuguseks ilusa sõnaga kaasavaks disainiks, aga teiselt teisalt sageli tundub, et me lihtsalt hakkame ise poemüüjate tööd tegema. Aga see selleks igal juhul võib lugeda kaasavast disainist ja iseenesest on see kindlasti väga levib ja, ja võib-olla hästi mõeldud nähtus meie elus. Aga viimasena tooksin esile keele elu pika artikli, mille on kirjutanud Urmas Sutrop ja mis keskendub siis raamatule eesti tunded, sõna portreed ja, ja see raamat, et tõesti on väga põnev ja tasuks lugemist. Urmas Sutrop samuti leiab, et autori tehtud valik on õnnestunud ja, ja meie sõnavarast ei tunde sõnavarast saab siis sellest raamatust päris hea ülevaate ja kellel muide on huvi veel sellise tunde sõnavara üldse sõnavara vastu, siis minu meelest on praegu käimas assotsiatsioonisõnastiku koostamine, et kõik, kes soovivad oma mingite sõnadega kaasnevaid assotsiatsioone ka soovitada keele inimestele, ma arvan, guugeldades tuleb välja see, see, kuhu neid saata oma assotsiatsioone. Väga huvitav tõesti, vahelduseks ka üks väike soovitus Õpetajate lehest, nimelt selle tagaküljel ajaloorubriigis kirjutab Karl Kello Pühajärve rekonstrueerimisest ja kirub seda, et pühajärve juurde pühajärve kaldale viib nüüd betoonist trepp, millega ära rõhut lõhutud muistne rada. Ja räägib sellest siis, kui halb ja kole see on ja tundub tõesti, et sellel on oma põhjendus olemas, et vahest tõesti ei peaks kõiki iidseid ja looduskauneid kohti lihtsalt turismi arendamise seisukohal nii-öelda steriliseerima. Aga postimehest vabandust, sirbist jäi veel silma üks pikk käeslugu nimelt Peeter Olesk räägib Jaanika kroonbergi teosest hästi valitud sõbrad artikleid Karl Ristikivist ja tema kirjanduslikust ümbrusest. Ja räägib siis sellest, kuidas Jaanika kroonbergist sai Ristikivispetsialist, kuidas nad esimest korda Rootsis käisid. Väga selline tore kirjeldus ja muidugi sellest raamatust endast tuleb ka juttu. Nii et lugemist kogu nädalavahetuseks jätkub, aga meie läheme hetke pärast edasi, põhiteemaga. Vasar jätkub kultuurisaade vasar siin Tallinna stuudios olen mina, Peeter Helme, koos Maarja Vainoga ja Tartust on meiega Tartu Ülikooli geriaatria dotsent ning Tartu Ülikooli kliinikumi arstid juht Kai Saks. Nagu lubatud, räägime vanaduse mõjust inimese kehale ja vaimule ning sel teemal ongi Kai Saks kirjutanud tänasesse sirpi pikema loo. Ma ei tea, kuidas seda artiklit peaks võtma, kas see on mõeldud sellise väikese lohutusena tänapäeva inimesele, kes on niivõrd noorusekultuse kammitsates? No lohutuseks seda vast pidada ei saa, pigem on mõte selles, et et tark on teada, mis meid elu jooksul ootab, et see, mis ootab, on ka väga hea. Et see ongi üks mõte minu, minu, selle vanaduse uurimise ja hea levitamise mõte on see, et tähtis ei ole see, mitu aastat oled sa ilmas elanud. Tähtis on see, kes sa oled. No selle artikli selliseks kaudseks põhjuseks on raamat Girontoloogia mille on kirjutanud Annely Soots, Riin Tamm, Mati Pääsuke, Tiia Tulviste, luule Sakkeus, Tiina Tambam toimuv Toivo Maimets, Marju medarhanne Murov, taimi tulva Raivo Uibo ja teie Kaisaks ja teie olete ka selle toimetaja, nagu ma aru saan, ega eesti keeles varem ei olegi sedasorti kirjandust ilmunud, vähemalt mitte oma autorite sulest. Jah, see raamat on tõesti, ta on teistmoodi kui varem ilmunud raamatut On päris mitmeid raamatuid, kus inimesed on kirjeldanud kas iseenese kogemust vananemisest või või oma tööga seotult mingeid kogemusi, aga see on nüüd ütleme niisugune raamat, mis on otsene siht, on mõeldud, et sellega töötaksid Need inimesed, noh, tudengid, siis, kes hakkavad tulevikus suuresti tööle just eakate inimestega, ehk siis arstid-õed, sotsiaaltöötajad, teised tervishoiutöötajad. Et see on see kõige-kõige niisugune kitsam siis sellel raamatul, sest see raamat nüüd põhineb eeskätt nii-öelda meie teadmise lühist teadmisel, mitte mitte minu või mõne teise out tori vahetul isiklikul kogemusel, sedavõrd-kuivõrd, sellel, mis on praegu maailmas teada vananemisest. Et see, see on nagu see siht, aga teisest küljest, kuna me vaatamegi neid inimesi ka tudengeid, kelle taust on üsna üsna erinev, siis meie suund oli nii kirjutada see raamat, nii et see oleks tegelikult mõistetav tav igale inimesele, kes on vähemalt gümnaasiumile läbi käinud, et saada teada, mis, mida tähendab vananemine, inimese vananemine. Artiklis ütlete, te, iga inimene vananeb esimest korda elus, seega puudub isiklik kogemus. Kuidas siis ikkagi on võimalik seda kogemust edasi anda, kui see niivõrd isiklik on? Ja see isiklik kogemus tekib tõepoolest, alles seda saab küsida väga vanade inimeste käest, kes on need etapid kõik läbi käinud. Ja teine kogemus, isiklik kogemus on kahtlemata see, milliste vanemate inimestega puutume kokku, kui ka selle sirbi ühes artiklis on, on toodud näit teid, kuidas pensionärid sõidavad turule ja turult tagasi ja mida nad seejuures räägivad. Ja noorema inimese kogemus on siis selline, selliseks ma küll ei taha saada. No need inimesed, kes bussiga ei sõida, tõenäoliselt ei kohtu jälle selliste vanemate inimestega, nii et meil on väga-väga erinev isiklik kogemus tänu sellele, milliste inimestega me kokku puutuda. Aga kui vaadata, siis kuidas uuritakse inimese vananemist, siis seda on tehtud ka ju kogu teadaoleva inimajaloo vältel, Teil, aga tänapäeval on selleks olemas siis paremad metoodikad natuke. Ja ei ole ühte niisugust eriala või teadusharu mis, mis sügavust suudaks uurida kõiki vananemisega seotud tahke. Ja selleks, et me teaksime nüüd miks üldse vananemine toimub, mis asi vananemine on, kuidas muutub keha, kuidas muutub meie hing, vaim pimesi võime, mis juhtub tervisega ja meie võimetega, et vot, selleks ongi nüüd vaja, et kõik need inimesed erinevatelt sest valdkondadest paneksid oma teadmised kokku ja koguksid kokku, nagu me püüdsime ka teha hetkel maailmas teadaoleva informatsiooni teabe. Sest uurida saab ju palju statistilisi meetodeid, on, palju, on uuritud rakke, on uuritud geene ja selle info kokku koondamine ühte, ühtede kaante vahele, et vot see on nüüd see, mis teeb sellest raamatust tõesti Eesti oludes esmakordse publikatsiooni. No üldiselt me tänapäeva maailm on ju tohutult kehakeskne, et mulle tundub, et vananemisega seoses tänapäeva ühiskonnas ongi see põhiline hirm ikkagi et me keha vananeb, et meil tulevad kortsud, et meil juhtub, et ka see tegelikult seesama, et et meie, kui me kirjeldame, kuidas meie psüühika võib-olla muutub vananemisega, seda kirjeldatakse ka võib-olla ennekõike ajuprotsesside käigus, et mingid asjad aeglustavad haistmine võib-olla halveneb või nägemine halveneb või mingid muud, et see kõik on väga kehakeskne, et kuidas tundub, kas kas peaks rääkima rohkem just sellest vanadusega kaasnevast võib-olla vaimsest küpsusest, millele viitab ka Viivi Luik oma oma artiklis või või tundub see ikkagi? Jäävad igal juhul ennekõike selliseks keha probleemiks, vananemine. Kindlasti ei ole see ainult keha probleem, aga kui kortsudest rääkida, siis kortsud on ju teevad näo äärmiselt huvitavaks, ainult et siis, kui ta on torsud, on teisenäose, kipub nii olema. Kortsudesse suhtuda saab väga erinevalt, nii nagu kõikidesse meie keha muutustesse. Ja, ja tõesti, kui me teame, et meie keha võimekus on tipus kuskil umbes 25.-ks eluaastaks ja viis, 10 aastat pärast seda kaob ta tasapisi noh, nii-öelda alla käima, siis võib see olla hirmutav. Ja kui me nüüd juurde ei, ei mõista, et tegelikkuses see, et meie rakud hakkavad vananema, ei tähenda seda, et ma muutuksin kõlbmatuks või vähem väärtuslikuks. Sest tegelikult Mu noh, nii-öelda ajupotentsiaal areneb kindlasti edasi ja isegi siis, kui ta on saavutanud tipu, siis see, mida ei saa mitte millegi muuga kui et ega on elukogemus. Ja võib-olla siit tulevadki need asjad, et kuivem, tahame lükata oma lapsepõlve väga-väga pikalt edasi. Ja kui me vanematena vanavanematena seda soodustama ja öeldakse, et las laps areneb, kuigi see laps on 25 aastane siis võib tekkida küll tõesti, nii, et ka 30 taastaselt 35 aastaselt on ta ikka laps, kes vajab ikka ema ja isa hoolt. Et see vist on see, mis, mis on üks noh, mitte nii väga hea, hea tulev sellel pikal-pikal-pikal noorusel. Aga teine on muidugi see, et tõepoolest, et see hirm, et kui nüüd lapsest saab juba täiskasvanu, siis ongi see ilus aeg läbi, eks see võib-olla kammitseb natuke. Te tõite praegu välja selle, et füüsiline inimese füüsiline tipp saabub varem kui vaimne artiklis peatutakse veel ka. Mul hakkas kohe siin tekkima paar küsimust, et näiteks kultuuriloost näiteks selline kuulus luuletaja nagu Rainer Maria rilt kirjutas oma kuulsamad asjad teismelisena ja see kehtib ka paljude teiste poeetide kohtades, kirjutasid teismelise hilisteismelisena ja elasid pärast veel pikka elu ja kirjutasid ka, aga see, mis nad siis kirjutasid, enam nii põnev ei tundu. Et kuidas selliseid fenomene seletada. Ja ma võin tuua ka teistpidiseid näiteid, võtame meie enda väga-väga hea kirjanik Jaan Kross, kelle teosed läksid aina paremaks ja paremaks. Et siin on jälle, me ei saa tõenäoliselt öelda, et tekiks tingimata noores eas keskeas või vanas eas või kui vaadata jälle, mis on uuringute tulemused, siis kuigi mälu iseenesest halveneb vanemas eas, sest töömälu halveneb siis üx mäluliik, mis on seotud just sõnade tajumise ja kogu maailmapildi tajumisega, see on semantiline mälu, see tegelikult paraneb. Nii et kui vaadata nüüd laiemalt üksikuid näiteid, võib-olla siin siis kõrvale, kes siis tegelikult, kui inimene on terve, ta vaim on terve siis tema just kõnevõimekus sõnaline võimekus vanusega aina paraneb. Nii ütlevad ka lapsed, kelle käest on küsitud, et kes vahvamaid jutte jutustab, siis ikka tuleb välja, et, et vanaemad-vanaisad vanemad inimesed, kelle lausestus on, on huvitavam. Muidugi, minu meelest see krossi rilt näide selles mõttes on, on selle ongi hea, kuna on üsna minu meelest levinud see, et väga head luuletused sünnivad just nimelt noortel inimestel ja pikem proosaromaan, mis nõuabki elukogemust ja seda semantilist sõna- tunnetust parem paremini või noh, laiaulatuslikumalt sünnivad tihedamini vanematele inimestele, küpsematele inimestele, et see luule on niivõrd tugevalt emotsionaalsem tihtipeale, et see noor inimene on tõenäoliselt spontaansemalt emotsionaalne. Et tõenäoliselt tõesti, et luule, ta, ta tuleb, lihtsalt need need Kariimid või ka vabavärss, siis kui need tunded möllavad väga-väga sees, olgu nad väga head või või ka mitte mitte väga head. Et vanemas eas tasa kaalustuvad tunded ka mitte, et nad ära kaoks, kindlasti kaugel sellest. Aga see, mida elukogemus on andnud, et need tunded teinekord tasub hoida väikese sordiini all ja ehk ehk siis tõesti, ma olen nõus selle väga huvitav mõte, et tõesti vanemas eas proosa ehk on isegi isegi püra paremini välja. Aga korraks peatusite ühel minu meelest meie ühiskonna suurel probleemil ka. Et meil on järjest rohkem inimesi, kes kõigi oma füüsiliste ja muude eelduste järgi peaksid olema täiskasvanud, aga kes jätkavad ikkagi sellist. Kas just lapse, aga noore inimese elu, et meie ühiskonnas on järjest rohkem selliseid kolmekümnendates ja veel ka neljakümnendates igavesi, üliõpilasi ja inimesi, kes keelduvad ellu astumast ja vastutust võtmast? Jah, eks ma usun, et neid on olnud tegelikult läbi aegade ega neid igavesi üliõpilasi ju on ajaloost teada vene klassikalisest kirjandusest ja mujaltki. Küsimus pigem selles, kas seda võimaldab perekond, kas seda võimaldab materiaalne taust, et kui see võimalus on olemas, mis on nüüd järjest kasvanud tänase, et keskealised inimesed, neil on rohkem võimalusi oma lastel jääda pikalt pikalt lasteks. Et ma usun, et see, kui võimalus tekib, siis ära kasutatakse, selles pole kahtlust. Teine näide on see, et meil tihti räägitakse, et vot nüüd meil inimesed, perekonnad, põlvkonnad kolivad lahku, et see on, see on justkui halb märk, et kus vanasti elati taludes koos põlvkondade kaupa aga elati niikaua, kuni muud võimalust ei olnud. Et niipea, kui tekib võimalus, kui kolmekümnesel on võimalus ikkagi olla laps, edasi, siis osa inimesi seda kasutab. Et noh, kuna vanust, vaatamegi siis üks asi on elatud aastate arv, siis kronoloogiline vanus, aga teine on, võin heita mitmeid jaotusi, üks on ka sotsiaalne vanus. Et kui on kahekümnendates inimene, juht, siis taas sotsiaalselt on küps ja vanust ei saanud tema noorust õieti ei saa kasutada tema vastu. Ja kui meil on olnud näiteks arstiõppes on olnud seitsmekümneaastane inimene, kes, kes spetsialiseerus uuesti ümber oli resident, siis tema oli sotsiaalselt noor. Veel, aga kas meil praegu ei ole ühiskonnas pigem kuidas öelda sellist psüühilist vaimset diskrimineerimist, et pigem nagu Peeter päris saate alguses vist ütles ka, et meil on niisugune noorte kultus, valitseb, et pigem eelist eeldataksegi et ka vanemad inimesed näevad välja nooruslikud, et nad kuidagi kõigest väest tõestaksid, et nad ei ole vanaks saanud ega jäänud, vaid vaid et nad käituvad ikkagi ühesõnaga vahel mulle tundub, et ideaal olekski jääda juskui selliseks pool puberteedikuks oma oma käitumise ja kõige poolest ja et kui sa kuidagiviisi ütledki, et aga et ma olen juba, et noh, see on lapsik, et vaatame nüüd vaimset küpsenad, siis reaktsioon on. Ah et sa räägid nagu mingi igav vanainimene, et et kas see nagu trend ühiskonnas ei survestage, seda olemegi lõpuni nooruslikud ja, ja see on ka põhjus, miks need osad noored inimesed keelduvadki justkui selleks õudseks täiskasvanuks saamast. Propageeritakse ja ka seda, et kuidagi lase endast laps välja ja et selles ei ole midagi taunimisväärset ja nii edasi. Jah, vot me oleme kõik väga-väga erinevad tegelikult, mida, mida vanemaks me saame, seda erinevamad me oleme. Ja nüüd see, et Kinos selline vanussurve, sa ei tohi vanaks saada ei välimuselt ega, ega oma harrastustelt. See on noh, ma arvan, see on suuresti ikkagi nii-öelda reklaamitööstused teene. Sest nii on palju asju võimalik müüa. Aga see, kui see ühiskond toob esile noore sileda naha, siis kahtlemata oma kortsuga seal kõrval, inimene hakkab ennast halvasti tundma. Aga teine, teine on see, miks tekkinud selline noorusekultus kindlasti on see, et inimesed elavad järjest rohkem täis oma võimaliku elu ja see on see, me räägime, et rahvastiku vananemine toimub, ega see vananemine ei toimu selle arvelt, et et üks inimene või, või mõned inimesed elaksid nüüd 200 400 aasta vanuseks. Eks alati on elanud inimesed 100 aastaseks ja ka vanemaks, ainult et need oli ääre neetult vähe. Enamus inimesi suri enneaegselt haiguste tõttu nälja tõttu vägivalla tõttu. Nüüd on need põhjused jäänud järjest vähemaks, mis tähendab seda, et, et järjest rohkem inimesed elavad 80 90 aastani 100 aastani vana inimene haruldus ja selle tõttu võib-olla tõesti nähakse rohkem seda, mida ta ei suuda ja väärtustatakse vähem seda, mis on temas seda, seda olulist ja, ja mida ei ole nooremas inimeses. Eks need asjad kombineeruvad, aga kui meie ühiskond keelab vanaks saada, siis, siis me, me, me läheme sellest läbi ja me võtame selle endale külge. On see hea või halb. No kui vaadata psühholoogia teooriaid vananemisest, siis on tegelikult iganenud teooria kui ma tunnen ja ma usun, et enamus on tundnud või, või kes on noored tänaselt tunnevad, et ma olen praegu noor, mul on praegu sellised huvid ja soovid sellise, selline mood ja mina kunagi ei muutu vanaks majaks kunagi nii niisugust muusikat kuulama, mida nemad kuulavad või riideid kandma. Siis seda tegelikult, et see on vaesumine, see on inimese vaesemalt, ei luba endal muu, seda ta ei luba endal hakata. Talle hakkab meeldima mõni teine näiteks jazzmuusika või pluus või, või, või klassikaline. Et ta jääb kinni hevi metalit näiteks üks selline näide. Et need inimesed noh, kokkuvõttes võivad väga õnnelikult vananeda, kui nad suudavad ise vaadata ennast peeglist ja olla endaga rahul aga kui seda ei suuda, siis õnnetunne jääb väiksemaks kui nendel, kes lubavad muutuda ja näevad seda kui rikkust. Viimases horisondis on üks niisugune hästi väike repliigina artikkel mis toob esile sellise teema nagu pikaealisuse piirkonnad ehk niinimetatud pluusaunid, et kui me rääkisime just siin või te rääkisite just sellest elu ja pikenemisest, siis siin on esitatud küsimus, et kas pikaealisus on mõnele rahvale omasem kui teisele ja toodud välja viis piirkonda maa maailmas, kus siis väga kitsas piirkonnas mingi hulk inimesi elab, on elanud palju kauem, nii mehed kui naised võrdselt 80 90 aastaselt permanentselt ja et seda nüüd hakatakse uurima, et, et kas seda saaks laiendada ka ka teistele või noh, kuidas seda eluiga siis ka mujal kasvatada, oskab ta seda kommenteerida. Olete kursis selle teooriaga? Jah, neid näiteid on ka meie raamatus kirjeldatud geneetikud uurivad just selliseid liine üksuna Asherami juudid, kus tõesti elatakse väga vanaks, siis samamoodi on olemas päris vahvaid uuringuid Taani kaksikutest või, või ka mitmikutest ja terved perekonnad. Ja on ka tõesti noh, peale selliste suguvõsaliinide on olemas üks piirkondi, kus inimesed elavad vanemaks. Siiski ma ei ole kuulnud sellist piirkonda, kus naised ja mehed elaksid võrdselt vanaks. Paar-kolm aastat ikka see vanusevahe tavaliselt jääb. Jah, siin on ühekohana välja toodud Sardiinia mägisjala külasid ja meestel on naistega võrdne tõenäosus elada 100 aasta vanuseni, et selline muidugi kogu artikkel rõhutab, et kõik hakatakse alles põhjalikumalt uurima, et see ei ole veel teaduslikult tõestatud. Just et, et kindlasti noh, sellised uuringud ütlevad meile seda jagada, geneetikud on öelnud, et et geenidel on oma roll, aga meie pärand, mis me saame siis emalt ja isalt, selle osatähtsus on suhteliselt suur noores eas siis selle osatähtsus väheneb, ehk siis teiselt poolt hakkavad tekkima need mõjud, mis me saame elu jooksul, et olgu need siis söömine, on ta tervislik või mitte, või ütleme isegi sedapidi on ta minu kehale sobiv või mitte. Kehaline koormus, vaimne pinge, unetöörežiime kõige lihtsamad asjad, mis on kõige olulisemad asjad, kui ka väga hea geneetiline pagas on siis kui kõiki neid teisi elukombeid eiratamis. Me teame heast heast tervislikust viisist, siis see elu ei pruugi ka pikaks kujuneda. Nüüd nõnda võib, võib, siis läheb see, ütleme geneetiline niisugune koodi tähendus väheneb, aga see hakkab suurenema jälle väga vanas eas. Nii arvatakse nõnda, et kui õnnestub ära hoida haigusi, siis tegelikult võiks enamus inimesi meil maailmast tänapäeval elada kuskil 90 95 aasta vanuselt, kas aga üle 100 aasta, et elada, selleks on nüüd vaja kõikide heade tegurite kombinatsiooni. Et, et sealt juba jälle tuleb mängu meil geneetika. Kuulame vahepeal muusikat, meie saate esimese muusikapala valiski meie saatekülaline Kai Saks ja selleks looks on Tõnu Aare ja Ott Arder ja kirjutatud ja Ivo Linna esitatud lugu. Aeg ei peatu. Aeg ei peatu ja vasar läheb edasi. Vikerraadio Tallinna stuudios on Peeter Helme ja Maarja Vaino ning Tartust on meiega Tartu Ülikooli geriaatria dotsent ja Tartu Ülikooli kliinikumi arst-õppejõud Kaisaks. Räägime vanadusest ja rääkisime enne sellest, et me võime eristada füsioloogilist ja sellist sotsiaalset vanadust. Aga kui nüüd selle teema juurde tagasi tulla, siis ühest küljest on ju kõik OK sellega, et keegi on sotsiaalselt noor ja õpib veel ka neljakümnendates eluaastates, aga kui ta siis ühel hetkel otsustab ikkagi teha selle sammuja nii-öelda astuda ellu ja näiteks tahab hakata perekonda looma siis võib see jõhvisioloogilistel põhjustel keeruliseks muutuda. Perekonna loomine ei olegi keeruline selles mõttes, et endale kaaslast saada, aga tõepoolest et järglasi saada, siin on nüüd meil bioloogilised piirid ees, kuigi need on nihkunud ka kaugemale. Aga huvitav on see, et kuigi noh, Me elame vanemaks keskmiselt, elame omad vanemaks, kui elati möödunud sajanditel, siis tegelikult naistel on see piir, kuhu maani nad on võimelised järglasi andma jäänud praktiliselt samaks, et kuskil 50 51 52, keskeltläbi lõpeb naistel see võimalus. Sinnani on ka palju aega neljakümnendates jantnaga, häda veel selles, et et selline võimekus järglaste saamiseks just naistel, aga ka meestel hakkab peale neljakümnendat eluaastat siiski üsna drastiliselt vähenema. Nii et see on see bioloogiline kell, mis, mis tiksub ja kui tahame saada oma järglasi, siis siis mõtleme selle peale. Et see on selles mõttes huvitav, et just nimelt meditsiin ja, ja muud elutingimuste muutumised on võimaldanud inimestel tõesti oma eluiga pikeneda, aga pikendada, aga just see bioloogiline muutumine on ikkagi väga aeglane, et kas, kas on üldse noh, ütleme, et me, bioloogiline funktsioneerimine on välja kujunenud ju ikkagi tuhandete miljonite aastate käigus ikkagi võib peaaegu et öelda kui võtta päris nii-öelda algusest alates ja et kas need muutused, mis toimuvad ühiskonnas praegu, et milline võimalik muutumine üldse nagu inimese bioloogiale sellest võiks tuleneda või on ikkagi need nii ürgsed asjad, et ega need naljalt ei muutugi? Jah, et bioloogilises mõttes ega väga palju pole teada, mis oleks muutunud see, et meil on viimased 100 aastat, Ta on inimeste keskmine, oodatav eluiga kasvanud kolm kuud aastas, ei, jätkuvalt kasvab. Siin ei ole tegemist bioloogiliste muutustega, siin on tegemist hügieenitingimuste muutumisega, toitumise, nii-öelda näljahädade olemisega või vähenemisega ja kõige kõige sellise keskkondlikude muutustega. Aga nii palju kui on, siis tõesti teada on inimesed alati D elanud 100 aastaseks aga nüüd siis elab järjest rohkem inimesi. Et aga mis on veel huvitav, on see, mis eristab inimest väga paljudest teistest või noh, ütleme nii loomaliikidest kui vaadata loomaliike, siis üldjuhul eluea määrabki see, et nii kaua, kuni see loom järglasi saab, nii kaua tema elab ja kui see võime kaob, siis üsna pea kaob ka see loo, et inimesega on nüüd nii, et pool elu on see, mis pool. Ega siis sündides ei hakata järglasi andma, järglaste saamise iga on kuskil võib-olla keskeltläbi 30 aastat. Ka peale seda elab inimene veel noosis, ütleme laias laastus või ideaaljuhul 50 aastat, kus enam järglasi tegelikult ei tule. Et see on ka asi, mida, mida geneetikud, molekulaarbioloogid mõistetavad, miks see nii on? Et see ei ole päris tavapärane, aga inimene? See areneb ka kauem, mõnes mõttes kui loomalapsed ja siis hiljem on lapsevanemad sageli ka juba vanavanemad, mida ju loomaliikide hulgas minu teada ei ole väga täheldatud sellist vanavanema rolli. Jah, tegelikult ongi, ongi arvamine selline, et, et see vanavanema roll on, on inimestel tõesti ääretult oluline, olulisem kui kui ta on, siis teistel teistel elusolenditel ja siin ei ole nüüd asi mitte ainult bioloogiline. Kahtlemata ma olen ise vanaema naudin. Mul on väga hea meel oma lastelaste üle. Naudin seda, aga see ei ole ainult see, et on füüsiliselt toit laual või, või, või, või, või siis kooli saadetud või nõnda vaid arvatakse, et inimene siis kui ta enam ise lapsi ei saa, on tal palju ja nimetamegi seda arenguks. See ongi see, mida inimesed paljud suudavad nautida. Oma vananemise käigus koguneb nõnda palju teadmisi, kogemusi, mida antakse edasi ja üks asi on kirjalik pärimus. Aga me teame, et suuline pärimus son piss, teise tähendusega isiklik kogemus kuulda istuda vanaema vanaisa põlve peal ja kuulda neid lugusid, et ja ka õpetussõnu sinna sisse, et arvatakse, et see on üks, mis siis tõesti, miks inimene elab nii kaua? Veel pärast seda? Oma artiklis te ütlete, et vananemisega kaasneb enamasti ka elu vaimse külje kõrgem hindamine. Kas sellest võib ka niimoodi aru saada, et need inimesed, kelle jaoks on noorusest peale vaimse külje väärtustamine suurem olnud kui oma kehaga tegelemine et neile vananemine kuidagi kergem või isegi loomulikum? Ja see on, see on, ma usun, et see on nii, aga teisest küljest see ei pruugi olla kohe päris noorest peast nõnda et ongi, kui inimene muutub, ta on nõus nende muutustega, mis temas toimub ja ta laseb oma vaimul areneda. Et noorusiga on see, kus noh, võtamegi nõnda et on määratud järglaste saamiseks hormoonid möllavad. Ta tahab treenimist arendamist ja see kehaline külg ongi tähtis, on see lihtsalt tuletab ennast füsioloogiliselt väga meelde. On vaja õppida, on vaja pere luua, on vaja töö saada ja karjääri teha. Jääaega lihtsalt ei jää aega, aga nüüd, kui lapsed hakkavad suuremaks saama, siis tekib see võimalus hakata elule laiemalt tema ja tekivad seosed ja neid, neid on hea, kui neid märgatakse. Et tekibki see rikastumine, vaimu rikastumine ja kui siis kaasneb sellega see, et on mõni korts juures või mõni hall karm veel tulnud juurde, siis siis ei ole see enam tragöödia. Sellel inimesel, kes leiab igas vanuses, leiab midagi väga head. Minu minu senine kogemus uuringutega tegelemisega sellel teemal vananemine on viinud sinnamaani, et me peaks võttama passi selles mõttes, et mind mind ei peaks huvitama, mitu aastat ma olen elanud vaid ma, ma tunnen igas vanuses, et mul on hea. Mul on vahva. Aga kas see, et tänapäeva inimesed elavad erakordselt kaua võrreldes muu ajalooga ei ole, ei ole negatiivne selles mõttes, et et meil on tekkinud vähemasti lääne ühiskonnas, selline võiks isegi öelda haiglane enesealalhoiu instinkt ja egoism sellega seoses. Kuna elu on pikk, siis kõik tahavad seda kaua kogeda ja keegi ei ole nõus enda elu kaariskeerimise hinnaga midagi ühise huvi heaks tegema. No ei jää päris nõus sellega, kui te küsite vanaemade vanaisade käest mida nad on nõus ohverdama enda arvelt, et, et oleks parem nende lastel ja lastelastel, siis ma usun, et vähe on neid, kes ütlevad, et ei, ma ei ole nõus selle nimel, mis millestki loobuma. Et see on võib-olla vaata, ongi see vaatlemine, inimeste erinevate elu igade vaatlemine ja kui me räägime sellest abstraktselt penskarid, pensionärid või noored, siis siis oleks nagu mingi eraldi klass või rühm inimesi, aga kui me vaatame seda oma lähedaste pilguga neid siis see dimensioonid kõik muutuvad ja, ja mida on, olen mina kogenud, et sellised halvustavad suhtumised ja ja need on pigem sellise üld üldkaugelt vaadatud perspektiivis, aga ka, et inimesed oleksid muutunud kuidagi enesekesksemaks vanas eas. Ei, ma ei pidanudki silmas vanas eas, tegelikult ma mõtlesin pigem noori, et noored inimesed, kes arvestavad sellega, et nad elavad veel kaua, tahavad elada iseendale ja need ei hooli ühisest huvist, kuna nad arvestavad sellega, et nende elu on, tuleb pikk ja lõbus, samal ajal kui näiteks Aleksander Suur tõenäoliselt arvestades sellega, et kui ta India India poole teele asub, siis ta väga kaua ei ela. Jah, et eks siin on jälle see, et ega inimene peab ikka ennast esiplaanile tõstma, kahtlemata ma usun, tee meist, keegi pole nõus elama või, või lapsi sünnitama selle nimel, et Eesti riik areneks ikka selle nimel, et oleks, oleks hea. Iseenesel ja sellega koos siis ka muidugi riigil ja rahval. Et siin ongi see asi, et võib lükata edasi ja käivad lainetena ka. Demograafid ütlevad ja statistikaeksperdid, et ega ega need sünniteie sündimata Ta, kui selleks on vähegi eeldusi. Aga, aga peab teadma, peab tõesti teadma seda, et, et edasi lükata mõnda asja ei saa, mõni asi on, on ajaliselt piiratud. Aga kui me räägime nüüd sellest, et vanemad inimesed ongi sellised väiksed lapsed peaksidki istuma oma vanaemade vanaisade põlve peal ja, ja kuulama neid lugusid. Ja selle taustaks ongi ikkagi ju just nimelt selline elukogemuse või sellise tarkuse ju edasiandmine ka muuhulgas vähemalt varasemates ühiskondades oli see ju eriti oluline just niisugune suuline elukogemuse edasiandmine. Kuidas, kuidas mõnes mõttes tõesti muuta seda hoiakut, ühiskondlikku hoiakut, et ühest küljest, Mulle vähemalt tundub, et kõikvõimalik, esoteerika ja muu, mis meil on praegu väga populaarne, räägib pidevalt isiksuse arendamisest, sellest, kuidas sa pead leidma iseennast ja jõudma uutele tasanditele ja kõik nii edasi. Aga samal ajal just nimelt see elukogemuse saanud tarkus ja, ja just nimelt sai küpsus on justkui sellised asjad, et ah et seda mul ei ole vaja, sest et niikuinii vanemad inimesed ei elanud meie ajal ja nende tarkusega pole meil enam midagi peale hakata. Ma arvan, et inimene oma elus võibki läbi proovida väga-väga palju erinevaid erinevaid valdkondi, olgu see tööalaselt või ka enesearenguks. Et siin siin annab siis tekib see kogemus tekib iseenesest, et me ei pea seda kellelegi peale suruma, aga kogemus tekib, kui on käidud läbi üks, teine ja kolmas koht ja kui kuskilt on, on saadud see kogemus, mis isiklikult väga hästi sobib, siis miks mitte. Aga tihti saadakse ka see kogemused, et jah, need on ühed abistavad meetodid, aga tegelikult elu on, on see, mis on iga päev ja reaalne. Ja ma olen, ma kogun igast igalt poolt killukese. Et ma ei taha siin ka midagi väga-väga-väga, noh, nii-öelda halvustada. Aga inimesel peab jääma see valikuvabadus ja ka see, et et noh, et kas siis nüüd lapselapsed peavad istuma vanavanemate põlve peal ja kuulama, kindlasti ei pea nad seda tegema. Kui see juhtub nõnda, et nad tahavad, siis on hästi. Artikli lõpus ütlete, et inimese selline minapilt ja kehabilt jääb suuresti selliseks, nagu see murde-eas ja noorena välja kujuneb. Aga kui inimesed, sest tänapäeval sellist elluastumist üha enam edasi lükkavad, siis milline tulevik meid sellisel juhul ees saab oodata, kui nad sellise pildiga ellu lähevad? Ega see ehk enese nii-öelda pigem mõtlen küll siin isiksuslike omadusi, arvatakse niimoodi, et kuskil kui keha küpseb 25 aastat, siis täiskasvanu isiksuse tüüp kujunebki välja kuskil kolmekümneaastaselt, et siis on inimene, võiks olla selliseid sellise tüübina või, või kes ta siis püsivalt hakkab olema, et kui ma tudengitega meil on juttu sellest, nad on 20 25, siis ma ütlen, et te olete veel plastilised. Kui teile ei sobi, kui te iseenesest noh, analüüsite mõtlete, et ei võiks olla teistsugune, siis see on teil praegu lihtsam mõelda, mis ma teen, et see muutuks, pärast on seda suhteliselt raske teha ja see enesepilt tõepoolest arvatakse siiski, et see jääb, ta ei ole ainult keha suhtes, vaid ta on just iseenda suhtes ja, ja kõik, kõik, kas ma olen ekstraverdid, introvert, niisugused iseloomujooned, et need siis jäävad küll enamasti samasuguseks, et kui vaadatagi selliseid, võib-olla natuke halvemaid näit põlvkondadevahelisest konfliktidest, kus kus vanainimene, ütleme, et mis need noored trügivad, ei anna mulle istet bussis, et noorus on hukka läinud, siis ma olen üsna kindel, et noorena ta ütles, et mis need vanainimesed on igal pool ees mis tähendab, et, et need inimesed, kes noorena, kellele ei sobi teised vanused vanad inimesed neile vanana ei sobi jälle noored. Aga enamus inimesi ei ole sellised, et isiksusetüüp muutub, võib muutuda ka pärast. Ma ei usu, et see oleks probleemiks. Et see pikk noorus praegu on, sest isiksuse tüüp kujuneb ikka välja, kui see võimalus kaob ära, olla väga pikalt laps või noor Need, inimesed saavad hakkama. Nad küpsevad ehk siis ka kiiremini, kui, kui neil see vajadus on olemas. Aga isiksus muutub siis, kui tekib mingi oluline muutus elus noh eelkõige haigused, haigused, mis siis võtavad ära kriitikameele või halvendavad seda, kahjustavad mälu oluliselt otsustusvõimet. Et see on üks märk kui, kui inimesel ka nooremas eas, aga eriti vanemas eas miks ma ütlen, eriti vanemas eas tekib selline isiksuse muutus seda tihti arvata, et see ongi vananemisest, aga, aga see ei ole nii, et noorte puhul see tähelepanu tekib. Et siis on vaja seda, seda inimest küll kuidagi saada arsti juurde, et uurida ikkagi me otsime siin mingisugust haigust, ajuhaiguste, eeskätt Te, ei teki lihtsalt niisama, inimene, kes on olnud viisakas, kasutanud kenasid väljendeid, keelt kui hakkab ühtäkki olema väga niisugune räpakas robustne ütleb halvasti põhjused, et see ei ole vanadusest kindlasti mitte. Aga see elukaar, mis on pandud selle rubriigi nimeks, kus teie artikkel on ilmunud? Vanasti tähendas elukaar põhiliselt kolme niisugust väga selgete sünd, laulatus ja matus, eks ole, et olid need niisugused kõige olulisemad sündmused ütleme siis, kuigi surman sündmuseks nagu raske nimetada, aga kas põhimõtteliselt hoolimata sellest, et ühiskond on nii palju muutunud, istunud ja eluiga pikenenud ja ja meile tundub, et et vanasti elasid inimesed nii palju teistmoodi. Aga kas tegelikult elukaar on ju ikka samasugune, vaatamata kõigele? Elukaar on samasugune ja niux asi, millele ma olen ikka mõelnud, ma tahaks nüüd kohe-kohe sellest rääkidagi, on see, kui me räägime ka praegu, meil on uus valitsus tulemas ja me räägime, räägime sellest, et meil on vaja Ta rahvastiku koosseisu, et ma loodan väga, et see asi ei lähe sellena selleni, et paneme nüüd ressursi ja jõu noort tele ja lastele. Ma absoluutselt ütlen, see kõik on vajalik, aga kui me jätame nüüd teise poole unarule, ütleme, et meil ei ole selleks raha piisavalt, et eakate inimeste eest hoolitseda siis see maksab kätte. Kas sündimusele see võib-olla pisut varjatult, aga tegelikult, et see, kuidas elavad meie kõige kõige vanemad inimesed, kaneegaa, haigemad inimesed tegelikult määrab ühiskonnataseme ja kui, kui ei ole, kui me näeme, kui meie noored näevad, et siin ühiskonnas vanasid, ei väärtustata. Vastupidi, keskealine põlvkond on see, kes peavad kandma kõik need valud ja raskused, et vähegi siis oma oma eakate eest hoolt kanda. Siis need inimesed tihti mõtlevad nii. Mul on konkreetseid näiteid oma oma tuttavatest, et mina ei taha selles riigis ja selles ühiskonnas vanaks saada. Nii et, et see, et kas inimene on noor või vana, ta on Ta on sama väärtuslik inimene, et me, see on see lähtekoht, et kui me, kui me suudaksime vaadata kõiki inimesi meil, kes siin on ühesuguse väärtusega inimestena, siis siis ma oleks paljuski võitnud. Suur tänu. Tartu Ülikooli geriaatria dotsent ja Tartu Ülikooli kliinikumi arst-õppejõud Kai Saks on väga ilus, lõpumõte ilus ja samal ajal ka täiesti asjalik ja konstruktiivne. Siit vikerraadio Tallinna stuudiost jätavad teiega hüvasti Maarja Vaino ja Peeter Helme ning lõpetuseks juhib Getter Jaani tähelepanu sellele, et jääme vanaks Kuulmiseni nädala pärast.