Ülikool. Laudse ütleb kulgemise väe raamatus. Kes palju vihkab, raiskab palju, kes palju kogub, kaotab palju teadmismaani, pääsed häbist teadmismaani, pääsed hädast. Ja veel, ütleb ta, pole suuremat häda kui see, kui ei tea, millal on küll, pole suuremat kurja kui see, kui saad, mida soovid, kui tunned, millal on küll, on küll ikka on küll. Koole. Jäpanoloog Alari Allik kõneleb teemal. Mugav elu ja ebamugavad otsused. Loeng on salvestatud naissaarel Nargenfestivalil. Tere kõigile. Mul kargas pähe hoopis üksiino luuletaja žürii ütlus, kes ütles, et hea Aga kohal ei ole omanikku, ma mõtlen, et see võiks siia naissaarele lausa motona väga hästi kõlvata, sest laevaga siia tulles see toode sellele saarele oli väga erakordne, ükstapuha, kellele see saar ei kuuluks läbi ajaloo siis seda vaadet ei saa tegelikult kunagi ära võtta, seda ei saa keegi kuulutada iseenda omandiks, see jääb ikkagi alati kättesaadavaks kõigile. Minu tänane teema on mugav elu ja ebamugavad otsused. Ja see on seotud sellega, kuidas omandist või omamisest üle pea peaks mõtlema. Inimene, kes tahab kuidagimoodi tähtsaks budistliku maailmavaadet. Budism on Läänes suhteliselt uus õpetus, sai tõeliselt hoo sisse tegelikult alles 20. sajandil. Ja nii nagu selliste õpetustega ikka iga kord, kui nad kuskile teise kultuuri rändavad, nad peavad kohanema võtma üle selle kohaliku kultuuri elemente ja leidma mingisuguse viisi, kuidas ennast mõistetavaks teha inimestele nende endi keeles. Ja see juhtus Hiinas, see juhtus Jaapanis ja praegu on ilmselt Läänes juhtumas midagi sellesarnast, vähemalt viimase 100 aasta jooksul on otsitud uusi viise, kuidas budismist rääkida, kuidas seda maailmavaadet mingilgi moel sobitada sellega, mis meil siin käimas on. Ja selle käigus on üha enam hakatud Läänes rõhutama budismi ratsionaalset külge. Noh, on öeldud, et tegu on eelkõige sellise õpetusega, mis tegeleb eneseanalüüsiga. On toodud paralleele, psühhoanalüüsi ka öeldud, et see on selline meetod, mis aitab meil aru saada, kes me oleme, miks me siin maailmas olema tegeleda mingi teatava sellise enese rolli ja kohamõtestamisega. Ja selline lähenemine on viinud isegi niikaugele, et on tekkinud terve hulk meditatsiooni vorme, te olete kindlasti võib-olla paljud nendega kokku puutunud noh, nagu teada, kui sa harjutused ja kõik muu, mis enam ei olegi, otseselt ei rõhuta, et nad on pärit kunagi olnud budistlikus traditsioonist noh, täiesti iseseisvunud muutunud asjadeks, mida igaüks võib harrastada, ilma et ta peaks teadma, kust esialgu säärased asjad üleüldse pärit on. Et meditatsioon ja jooga ja muud säärased praktikad on muutunud meie igapäevase enesehooleosaks väga paljude inimeste jaoks on nüüd juba üsna olulisel kohal ja nad kõik täidavad üsna tähtsat rolli selles, et me saaksime elada üsna mugavat täisväärtuslikku elu. Ja sellistena annab muidugi äärmiselt vajalikud, aga mingid ohud kaasnevad sellega ka. Ja Sloue sisekan olnud sain mõtleja, kes on viimasel ajal budismi suhtes olnud väga kriitiline ja öelnud, et see sobib ideaalselt. Budism sobib ideaalselt õigustama kõige hirmsam, vaid tegusid. Et kui ma mõtlen, et ma olen minatu ja kõik on üks selline suur kõiksuse kulg ei ole, on ühtlasi ka samal ajal näiteks mingisugune firma juhataja. Pean vallandama 1000 inimest siis korraga tundub mulle see kõik väga lihtne, mina ei ole ju mina, nemad ei ole nemad, keegi ei vallandaks kedagi, kõik lihtsalt juhtub. Mingisugused protsessid on ühiskonnas käima lükatud, need paratamatud toimub lihtsalt sihuke energia voogamine, mille käigus 1000 inimest jäävad tööst ilma. Ja kõik tundub lihtsalt mingi teatav kosmiline tants, sest me olime kõik selles osalised. Ja veelgi mõnusam on siis, kui õigel hetkel need vallandatud mõistavad, et olemine on, kannatas nii nagu õpetus. Ja et kannatuse kaudu ongi võimalik. Kannatuse mõistmise kaudu ongi võimalik jõuda tõelise täitumiseni. See on muidugi üsna karrikatuurlik või noh, selline koomiline pilt. Aga tõepoolest võib näha küll sellist ohtu, et et need praktikad muutuvad teatavaks tööriistaks millegi saavutamiseks. Ja niimoodi nad enam ei, ei vii selleni, mis oli selle õpetuse algne idee mõista omaenese olemust oma kohta maailmas, vaid hakkavad täitma mingite egoprojektide teostamise funktsioone. Budism muutub tegelikult iseenda vastandiks. Kui esialgu oli eesmärk oma minast üle saada, siis nüüd võib ta rakendada mingite pragmaatiliste eesmärkide teenistusse niimoodi, et et minatus asemel jõutakse hoopis mingi teatavat moodi nina kehtestamiseni, et ma suudan kergemini teha raskeid otsuseid. Ja need rasked otsused ei pruugi tegelikult meie ühise hüvangu seisukohast olla sugugi õiged või head otsused. Teine suur probleem on see, et budismist on saanud mingis mõttes osa sellisest kapitalistlikus nautini skulptuurist. Et inglise keeles on hakatud isegi rääkima asjast, mida nimetatakse fiilgu turism ehk tunne ennast hästi, budism, võiksime seda ehk tõlkida. Kus ma siis õhtu sisust on aega sellega, et ma oman kena korterit juba seal. Heldus, ma käin mingisugusel koolitusel, kus ma makstes teatava hulga raha, omandan mingisuguse praktika, millega ma saan läbi viia keha meeleharjutusi, siis ma võib-olla lähen toon sealt kuskilt ökopoest endale mõned kallimad lõhnaküünlad, mis on imporditud siia Jaapanist, panen need põlema. Istun seal soojas köetud toas 15 minutit ja tunnen, et ma olen kõiksusega üks täiesti tasakaalus ja see on kõik täiesti okei, mingi teatav eneseabipraktikana selline harjutamine iseenesest on väga hea ja ma igal juhul arvan, et et sellest on tohutult palju kasu. Aga jällegi, niipea, kui nimetada seda budismi, eks siis me võime küsida endalt, et kas see oli see kogemus, mida ajalooline buda Sakkemani avastas, kui ta bodi puu all istus kas tal oli seal bodi puu all 49 päeva järjest istudes täpselt sama mugav ja mõnus olla, kindlasti ei olnud tal seda jaapani lõhnaküünalt, seal neid vist sellel ajal veel polnud olemaski. Nii et mingisuguseid küsimused tekivad selle koha pealt, kas praktika sinna või tänna ühte teise kultuuri jõudes erinevaid arenguid läbi tehes on ikkagi säilitanud midagi sellest algsest tuumast või on ta juba muutunud täielikult niimoodi, et, et seda seost sellega, mis ajaloolise buda 2500 aastat tagasi, see on üle 2500 aasta tagasi. Põhja-Indias tegelikult juhtus, et mis me võiksime sellest arvata. Nielsen koolkonna õpetuses, mis on mulle endale kõige hingelähedasem, öeldakse tihti, et kui sa tahad teada, mida budism tähendab, siis ära vaata seda ära kuula seda, mida buda rääkis, vaid vaata, mida Buddha tegi. Ja ajalooline buda Sakkemoni elu või elulugu on tegelikult läbi aegade olnud see, mille jäljendamise kaudu budismiga on erinevates riikides tegeletud ja selle loo üheks kõige dramaatilisemalt sündmuseks, nagu te ilmselt paljud teate ka on see, et ta otsustas jätta oma hea elu selja taha, et ta isa oli valitseja. Tal ei olnud millestki puudust, isegi tundus talle, et, et midagi on vajaka, tuleb sealt uhke elu keskelt minema minna ja läbida pikemas case'i periood ja selle loo kõige liigutavaim osa, mis tundub ka kõige uskumatum tänapäeva inimesele, on see, et ta jätab maha oma naise ja poja Need, inimesed, keda ta kõige rohkem armastas, nii mitte, lihtsalt ta ei loobu oma omandist kõikidest ühiskondlikest sidemetest, mis ta endise elu juurde käisid. Ja veelgi enam pojale oli ta juba selle sündimisel pannud nimeks rahvule, mis tähendab köidikud või ahela, nii et ta teadvustas, et laps on midagi, mis seob mind selle inimeste maailmaga. Aga et tema võtab ette midagi suuremat, lahkub selle kõige keskelt, jätad selle elu, kus kus see teine ja see oli tegelikult tollel ajal Indias üsna levinud käituma, siis kodust lahkumine oli, oli tollel ajal väga moes selliseid rändajaid askeeta, kes otsisid, tõde oli tollel perioodil väga palju, seal ei teatud ärkamise periood Indias ja tegelikult buda nii väga omakultuuri seisukohalt nii väga kummaliselt käitunudki. Et ta läbis väga rasked askeesi perioodid, mille käigus ta otsis teed siis kannatusest vabanemiseks, aga hiljem ta sai aru, et selline äärmuslik askees iseenesest ei ole, lahendus, jõudis sellele, mida me siis tunneme kesta ja nime all. See ei ole siis ei elu nautimine ega ka äärmuslik askees, vaid midagi, mis sinna vahele. Aga selle loo teeb veidikene rõõmsamaks see, et ta lahkus küll, jättis oma elu, jättis oma omandi, oma mugava elu selja taha. Aga pärast seda, kui ta jõudis virgumiseni, nägi, et maailm on tõsitu. Et inimesi juhib mingi rahuldamatus, kõik asjad minatud mingitel asjadel pole mitte mingit kindlat oma olekut. Kui ta mõistis neid aspekte, siis ta eestlasi ka avas tee mõistmisele, ehk siis ta õpetas, kuidas sellest kannatusest vabaks saada. Hilisemad lood, ajaloolist Budast, räägivadki meile, kuidas, kuidas terve ta pere okas tegelikult selle esimese budistliku kogukonna liikmeks, nii et seesama rahula ja muud loovad siis Tartu uue perekonna selle esimese sanga, kuhu kuulub ajalooline, kuidas Akkermanni ja tema pereliikmed. Nii et kodust lahkumine tegelikult ei ole tänapäeval enam mingi selline väga populaarne vorm, aga Aasias endiselt peetakse seda väga oluliseks osaks budistliku tee käimisest, nii et hiljuti näiteks ilmus ühe ärimehe Jaapani ärimehe, paar sellest, kuidas ta Hei, mäele harjutama läks ja sealt on ka sellest raamatust näha, et kui juba see tee ette võtta, siis enamasti nähakse seda just sellisena, et loobuda oma senisest elust, loobuda oma tööst vähemalt mõneks ajaks ja minna kuskile üles mäkke, seal harjutada. Nüüd kui buda puhul vaadata, et ta jõudis selle taipamiseni ja, ja selle lahkumisega või selle esialgse valuga, mida ta tekitas oma perekonna tekitas hiljem hoopis head avades ka nende jaoks võimaluse harjutamiseks siis seda head käitumist tegelikult teinekord Jaapanis on mõistetud üsna kummaliselt. Näiteks on selline üks keskaegne anekdootlik, ma ei oskagi öelda, kas naljakas või traagiline lugu ühest mehest, kes elas tohutus vaesuses. Tal ei olnud midagi ja tema projekt rikastamiseks oli selline, et oli piltide pealt ja templites näinud, et Budade podisattvad on sellised kuldsed olendid ja elavad mingisuguses teispoolsuses, kus on palju kulda, karda, teemantid ja kõike muud head ja paremat. Ütles oma naisele, et ma jätan praegu mõneks ajaks maha, hakkan buda teed käima, kõvasti harjutama ja kui ma olen saavutanud ümbersünni selles paradiisis siis kui sina nüüd omakorda ära sured, siis ma tõmban sind ka sinna teisele poole sinna surma hetkel. Ja niimoodi me saame siis lõpuks ometi elada ja jõukuse külluses. Nii et seal jällegi kodust lahkumine muutub hoopis mingiks rikastamisprojektiks. Aga seda lugu see samal ajal mõisteti üsna naljaka nähtusena, kus siis laena meest olnud oma selle elu jooksul budismi olemas tegelikult õigesti mõistnud. Nüüd, 10. sajandi Jaapanis juhtus niimoodi, et, et see kodust lahkumine ise tundus niivõrd tähtis äge keisri õukonna inimeste jaoks, et nad massiliselt jätsid õukonna maha ja läksid mägedesse elama. Nii et pigem iga mees, kes oma vara maha jättis ja mäkke ronis, oli õigem kui kõik ülejäänud. Ja sellise laialijooksmise vältimiseks pidi keiser lausa vastu võtma välja kuulutama munkade ja nunnade seaduseni stiiras. Või andis piiratud hulgale inimestele iga aasta litsensi mungaks või nunnaks hakata, nii et kõigepealt said vastava paberi, mis andis sulle loa ja siis selle loa alusel või siis loobuda kogu oma varast hakata elama teistsugust elu, aga paljusid muidugi ei rahuldanud, rikka salaja proovisid kõike selja taha jätta ja ja tekkis suur hulk isehakanud munki, kellest väga paljud olid ägedad kirjanikud, kuna nemad seal kõrge mäe peal mingit spetsiaalset budistlikku haridust ei saanud, neil oli juurdepääs tekstidele ka üsna piiratud, siis nad olid väga loomingulised ja täitsid lüngad ära, kirjutasid, aga peksta ja suurepäraseid luuletusi. Ja väga huvitav on ka see, et kuulsate inimeste puhul tihtipeale prooviti juurde mõelda näiteks üks kuulsamaid jaapani budistlikke kirjanikke saigio tema kodust lahkumise kohta polnud suurt midagi teada. Aga siis hilisemad inimesed polnud sellega rahul, hakkasid, ütlen ma, et, et see link tuleb täita, kirjutati, saigi lugu pärast tema surma, kus kujutati tema kodust lahkumist niimoodi, et enam-vähem sakkimani eeskujul. Nii et siin on kirjutatud selles loos niimoodi, et kuidas haige lahkus kodust. Öösel tuli ta koju tagasi ja pidi parajasti sisse astuma, kui tema vaevu nelja-aastane tütar, keda ta kõik need aastad oli kogu südamest armastanud, jooksis talle lapseliku süütusega vastu lahku kammitud juuksed vaevu üle õlgadeni ulatuvad imearmas nagu alati. Oi issi, nii tore, et sa tagasi tulid. Miks sa täna nii hilja tulid, kas isand ei lasknud varem tulema? Ta oli nagu pisike aasnelk, kes isa jahihõlma külge klammerdub. Ja kuigi see vaatepilt oli mehe jaoks südantlõhestavalt liigutav, mõtles ta endamisi. Varasematel aegadel olen ma just tütre tõttu kodust lahkumisest loobunud. Öeldakse, et naise lapseahelaga soovib kuuenda iha taevadeemoni kuningas kõiki elusolendeid Budaks saamas takistada ja eraldumist teele asumas tagasi hoida. Kuidas ma saaksin seda teades oma armastuse külge klammerduda? Just see ongi tõeline vastane vaenlase lahingurivi ees. Esimene võimalus meeleplekkide ahelad läbi lõigata. Nii mõeldes tegin südame kõvaks ja leia armutult oma tütre jalaga veranda pealt alla. Tydruk kattis näo oma pisikeste kätega nuuksus nutta ja püüdis isast ikka veel kinni hoida, aga mees tegi näo nagu ei näegi teda ning astus tuppa, kuigi südamepõhjas tekitas vaatepilt talle tohutut piina. Kuidas küll niimoodi tohib? Käratsesid teenijanna teenrid, kes seda seniolematut sündmust pealt nägid, aga tema naine, kes mehe südames küpsenud kodust lahkumise soovi algusest peale teadis, polnud tütre kurvastamist nähes sugugi üllatanud. See kõik tegi olemise nukraks. Kõik aste, pärlid, haistunudki, uuesti katavad rohu tulevikuta, elan siin ilmas, ainult mina on siia otsa pandud luuletus. Ja terve see tekst ongi koostatud niimoodi, et ainukesed sai temalt endalt või haige elust pärit asjad, on need luuletused sinna ümber on moodustatud elulooline narratiiv, mis peab siis tegelikult emiteerima Sakkemanni Gautama elu. Ja me näeme, et siin autor, kelle nime me küll kahjuks ei tea, on isegi läinud väga hoogu ja ja proovinud seda veel. Dramaatilisem oleks teha, kui vanaindia lugu näidanud, et jaapani mehed lähevad kodust veel ägedamalt need lausa oma tütre seal jalaga veranda pealt pikali mis on tegelikult muidugi üsna mõeldamatu. Julm käitumine. Aga ikkagi see selline joone alla tõmbamine, mingi katkestuse tekitamine on väga oluline. Jutuga jätkab jaapanaloog Alari Allik. Nii et ajaloolise buda eeskujul on ikkagi ettekujutatud nii et peab, iga inimene peaks läbima mingisuguse pikema harjutusperioodi. Üks mulle väga armsaid õpetajaid, otsi oma roosi, kes 20. sajandil tegutses, rääkis, et harjutamise kohta alati niimoodi, et tegelikult peaks olema niimoodi, et et kõigepealt inimene istub 10 aastat, siis kui ta on 10 aastat ära istunud, siis ta istub veel 10 aastat ühe koha peal. Ja kui need 10 aastat on ka mööda, siis istugu veel 10 aastat, kui vähegi on. Nii et rõhk on väga pikkadel harjutusperioodidel taevas näiteks otsi oma ise, istus 10 tundi, tihtipeale väikeste vaheaegadega ühe koha peal. Ja niimoodi pikki aastaid ja see traditsioon, kus noh, väga pikk, väga pikad harjutusperioodid järgnevad teineteisele, on olnud selle traditsiooni tuumaks. Muidugi mingitel perioodidel otse oma rääkis, pärast teist maailmasõda tekkis lausa oht nälga jääda, sest kui inimene kloostrisse templis harjutab, tal peab olema mingisugune tugisüsteem Jaapanis, selleks on enamikes budistlikus maades on selleks annetused. Jaa, ilmik harjutavad või need, kes kloostrisse lähe, nemad tegelikult ise tihtipeale mingit sorti budistlike harjutustega ei tegele. Nende ülesanne lihtsalt toetada neid inimesi, kes on võtnud selle kodust lahkumisette, kes on pühendanud sellele virgumis tõele ja siis, kui tavalised olud on ka tänapäeva Jaapanis mingit probleemi selle varustamisega ei ole, ikka viiakse mingi riisikott templisse aeg-ajalt nädalavahetusele, need kombed on kõik säilinud. Aga pärast teist maailmasõda näiteks oli selline raske aeg, kui süüa ei olnud ja siis võtsime oma, räägib, et teinekord oli tunne, et see istumine nüüd jääb viimaseks, et seekord istumismati pealt ei tõusegi, aga ometigi ka need keerulised lähevad, õnnestus üle elada. Nii et tegelikult see oma vara hülgamine, oma senise elu hülgamine ja väga suure radikaalse sammu astumine seda toetab tegelikult nendes riikides kõikides mingis süsteem Läänes muidugi analoogset süsteemi eriti budistide puhul ei ole, kuigi Hannetusse korjatakse, aga mitte nii palju ja Pole olemas, tegelikult näiteks kui me kujutame ka tänapäeva Eestis mingit süsteeme, mis aitaksid inimesel sellist eraldusperioodi läbida, isegi kui ta tahaks, aga meil on näiteks olemas emapalk või vanemapalk, nendest, mida võib emaga isa saada, aga tegelikult võiks olla mõeldav ka mingi selline. Noh, ma ei tea, kui pika perioodi jaoks mingeid eneseotsingute palk. See võiks olla väga minimaalne, ainult umbes iga päev riisikausi jagu, noh, võib kokku arvutada, palju see maksab. Ma ei kujuta ette, et see ei tohiks olla väga kulukas ja inimestel oleks võimalik teha läbi näiteks ta ei pea olema 10 aastat loomulikult sellist palka ei makstaks keegi, aga mingi kolmekuune või kuuekuune eraldas periood. Muidugi iseasi on, see on minu isiklik fantaasia, ma ei kujuta ette, kui palju neid taotlejaid oleks sellisel asjal. Aga lehest ikka aeg-ajalt loen ja ma olen isegi kuulnud, et inimesed järjest rohkem käivad, kes Indias ennast otsimas igal pool mujal. Et võiks kujutada ette mingit fondi nagu Kultuurkapitalilaadset fonde, kus saaks kirjutada projekti, kuhu inimene soovib minna. Ja siis seda vaadatakse võib-olla üle. Aga tegelikult siis läänes üldjuhul selliseid pikki Oskeesi periood ei tehta ju enamasti, võib-olla nüüd on umbes ühenädalased asjad ja see põgenemine kodust lahkumine näeb välja mitte 10 pluss 10 pluss 10 aastat, vaid pigem umbes 10 pluss 10 minutit päevas. Või mõnel inimesel veidi rohkem ja see sobib meie elurütmiga tunduvalt paremini. Aga siin tekibki see küsimus, et kas meie sellise tavalise elurütmi keskele hästi sobiv formaat tegelikult annab edasi sedasama somaatilist kogemust. Jällegi lühikeste perioodidega harjutamine võtab väga kummalisi korral, näiteks Ameerikas on tekkinud lausa sellised koolitused, mis lubavad paari tunni jooksul enne lõunasööki inimesele anda kiire virgumis kogemuse, koolituse formaadis, nii et maksate suure summa raha ja õpetaja viib läbi, raputab teid seal mingisuguste tehnikatega, nii et te saate midagi sellelaadset endale kirja ja tänapäeva inimesed loomulikult heal meelel kasutavad neid võimalusi. Sest paljudel juhtudel virgumine ka on midagi sellist, mille taha on hea linnukene teha ja siis oma eluga edasi liikuda. Ja mis nüüd veel omamist puudutab, kui Sakkemani loobus elust lossis istus puu all ja teatava tagasihoidliku või lihtsa elu juurde liikus tagasi siis nad, tänapäeva Ritriidid ka tegelikult Need harjutuslaagrid, need meenutavad ka tihtipeale rohkem sanatoorium või selliseid mõnusaid mugavaid puhkekodusid. Hiljuti käisin Inglismaal sellises kohas, kus istuti kell kuus tundi päevas. Ruumid olid väga mõnusad. Kolm korda päevas anti toitu, sellist head taimetoitu, mida Eestis võib-olla igas restoranis ei saa ja harjutas perioodide vahel võis käia ringi väga kaunis aias, kus kasvasid, õitsesid, tulbid, magnooliad. Ja ma mäletan, kui ma seal aias ringi kõndisin, siis ma just mõtlesin, et, et see kohta sellise inglise lordi aed näeb kindlasti palju uhkem välja kui see saakimani. Kunagine loss. Jaa, kodust lahkumine sellises formaadis on tegelikult minek palju mugavama elu juurde mingis mõttes. Sest seal reid riide all mitte midagi ei häirinud mind, kõik kodused mured, töömured jäävad selja taha, ma saan rahulikult seal omaette istuda, spetsialistid tegelevad minu keha ja vaimuga. Jällegi kuidagi kogu see asi mõjub äraspidiselt, seal kaob ära see pingutus just nimelt katkestuse tegemine või mingi joone alla tõmbamine, mingi olulise, väga tähtsa sümboolse sammu astumine. Ja seda loomulikult sellises väikeses vormis ei saagi harrastada. Noh, ma ei saa teha tohutut katkestust oma elus on minna teise tuppa, nii et ma harjutan minutit. Mingi katkestus on, aga ta ei ole kunagi nii suur, ta on katkestus nagu ühe päeva sees, aga ta ei ole katkestus nagu eluloolises mõttes. Ta ei ole mingi suur pööre, ta ei ole mingi tohutu uue vastutuse võtmine endale, ta on lihtsalt mingisugune sama asja jätk või laiendus ikkagi kaldub sinna, mida ma just ennist mainisin, et et budism on teatav Läänes, kaldub kujunema selliseks mõnukultuuriks, pealegi tihtipeale nende Ritriitide näol millekski selliseks, mis ei ole kõikidele inimestele kättesaadav, kuna need maksavad üsna palju raha. Aga üks võimalus mahajaana budismis tekkis, mis lubab selle lahkumisei tee üldse kõrvale lükata ja mõelda, nii et et tegelikult sellist suurt katkestust ei ole vajagi. Ja see juhtus sellise suutra mõjul, mille nimi on Vimalakiirteõpetuse suutram. See on olnud tegelikult läbi aegade üks populaarsemaid mahaajana suutraid, mis kirjutati arvatavasti teisel sajandil Indias. Ja selle tegevus toimub budaaegses suurlinnas saalis, kus elab suutra, peategelane, jõukas kaupmees Vimala kiirty. Ja tema kuulutab Buda õpetust kõikide rahvakihtide seas alates joodikutest prostituutidest kuni munkadeni. Ta käib ise lõbumajades igasugu kõrtsides, mille, kes nende risti ette ei löö. Ja selle juures on ta kõige targem, kõikide podisattvate. Nii et kui jumala kirdi jääb haigeks, siis buda tahab saata suuta, öeldakse mõne podisattvates tema juurde, et ta läheks jumalakiirtega rääkima, miks ta haige on. Ja mitte keegi ei julge minna, sest et kõik teavad, et Vimala Kirti on eks targemaid päid, et nad jääksid väitluses talle niikuinii alla. Selgubki, et viimane kiirte on haigeks jäänud sellepärast et kõik olendid on haiged ja kuna terve suutra edastab arusaama, et maailma tuleb mõelda mitte dualistlikult, mitte kaheselt siis ta ütlebki, et seni kuni kõik olendid kannatavad, kuni olendid on haiged siin ja olen ka mina haigega olendid tervenevad, siis ka mina tervenen ja et me ei tohi nagu endast teisest mõelda lahus. Kõik, mis toimub teistega, toimub ka minuga ja vastupidi. Ja see mitte dualistlik õpetus ühtlasi ka laieneb kõigele muule, et ei ole mõtet mõelda niimoodi, et on olemas mingid head ametid, halvad ametid vaid et tegelikult asjast halva ja hea, ainult meie enda suhtumine sellesse, seetõttu ka jõukas kaupmees võib tegelikult sisemiselt oma varast distantseeruda, ta ei pea olema oma vara poolt määratletud. Ja Vimala Kirti nimi tegelikult tõlkides tähendabki määrimatu kuulsasse tähendab seda, et ükstapuha, mida ta ei teinud, kui jõukas ta ei ole muud, kui paljud varadal ka ei olnud. See vara ei määrinud teda samamoodi, teda ei määrinud viibimine lõbumajades ja teistes kohtades, sest et sisemiselt tegi seda selleks, et edendada Buda õpetust ja oli üle sellistest kahetistest jaotustest. See muidugi meeldis väga palju just nimelt ilmik harjutajatele, kes kloostrisse tegelikult viimane kehtiv suhkru järgi ju ei pea minema, vaid just nimelt võib siinsamas selle elu keskel harjutada ja võtta need samad asjad, mis igapäevaselt ette tulevad oma sellisteks teadlikkuse objektideks ja tegelikult see ongi olnud üks neid mõtteloolise arenguid, mis on viinud selle moodsa Lääne budismi või mis praegu läänes on hetkel kõige populaarsem. Kui buda algne õpetus oli see, et on kaheksaosaline tee, mis viib kannatusest vabanemisele ja selle teeosad on õige toode, õige kavatsus, õige jutt, õige tegu, õige eluviis, õige püüdlus, õige järelemõtlemine, õige keskendumine siis seal tegelikult just suuri probleeme tekitasid õige tegu ja õige eluviis ilmikute jaoks. Just seetõttu, et noh, kui ma lähen joogaõpetaja näiteks siis ma kindlasti harrastan õiget eluviisi. See on elukutse, mis kindlasti ei kahjusta kedagi ja edendab inimese arengut. Aga kuidas mõista kõikvõimalikke teisi ameteid, mis võib olla nii head mõju inimestele oma ja neid on ju tänapäeval tegelikult väga palju. Nii et mida siis need inimesed peaksid tegema? Vimala Kirti suutra järgi tegelikult ei ole mitte mingit vahet, mis ametit inimene peab. Aga ta peab olema väga tundlik, teadlik oma tegude tagajärgedest, nii et igas ametis on võimalik tegelikult olla teha oma otsuste suhtes või selle ameti suhtes väikene samm tagasi kriitiliselt, vaadelda seda, mida ma teen ja olla teadlik sellest, kuhu üks või teine otsus selles ametis viid. Nii et tegelikult meie endi sisemine häälestus teeb tegudes kas head või halvad või siis eluviisidest head või halvad. Aga muidugi sellega kaasnebki see suur eetiline probleem näiteks 13. sajandi õpetajalt ookeanilt küsisid tema õpilased alatihti, aga siis ei ole ju mingit vahet. Lähme nüüd kohe siis riisiviina jooma ja lõbutsema ja kui on nii, et kannatuse vabanemine on üks, on seesama, et sansaara ja nirvaana ei ole teineteisest lahus siis ongi ju nii, et mida täie rinnalis ennast elu elame siis seda rohkem sealt läbi ka vabaneme see kaudu siis jõuame vabanemiseni ja tooge lahendas selle küsimuse niimoodi, et tema ütles et selle õige mõistmiseni ei saa jõuda lihtsalt mõtlemisega, et mõtlemisest ei ole siin kasu, et ratsionaalselt otsustad ära mingeid asju enda jaoks selle võimalik, vaid tuleb just nimelt ikkagi pöörduda tagasi selle istumise enda juurde, et kui buda istus pikka perioodi seal puu all ja siis jõudis selle teatava elutunnetuseni siis toogen ütles samamoodi, et see eetika või intuitsioon, millele see mitte kaheses on rajatud, see ei saa tulla teisiti kui ainult somaatilise harjutamise kaudu ja see peab olema pikaajaline, põhjalik ja kui inimene on jõudnud toitumise või Satorini, siis tõepoolest on teiselpool head ja kurja, sest siis teda juhib intuitsioon ja intuitsioon on kooskõlas elu enda mingi teatava hooga ja viib juhib inimeste õiges suunas. Aga näha on, et, et see tekitas tegelikult väga palju probleeme inimeste jaoks ja lahendused ka erinevates Aasia riikides budismi raames on kõikunud siis selle täieliku askeesi väga pikkade harjutusperioodide ja siis selle teise äärmuse vahel, kus on nauding oma selline egoprojektide teostamine, aga siis selle õigustamine samas seeläbi, et mida rohkem ma selle elu sisse lähen, seda rohkem ma mõistan, kannatust ja seeläbi ka vabanen. Tegelikult uda ise oma eluajal jutustas midagi, mis tuli sinna kahe vahele jääma, omada, omama nii-öelda, et omada küll, aga mitte olla selle omamise poolt ise määratletud, mitte klammerduda oma asjade külge, mitte ihaleda neid üleliia palju. Ja siin ongi üks oluline aspekt minu enese jaoks budistlikus õpetuses, kuidas Mu enda jaoks mõtestan tegelikult seda kuidas maailma asjade erinevate olukordade suhtes, mis tänapäeval ette tulevad, nagu kasvõi see tohutu tarbimiskultuur ja kõik muu, kuidas sellega toime tulla. Et siin ongi buda jaoks tegelikult budaõpetusest tulenevalt kolm olulist aspekti. Üks on seesama istumine, millest ma rääkisin, aateline harjutus, millest ei saa loobuda, see loob mingi teatava pinna kriitiliseks vaatluseks, tegelikult, kus on võimalik näha, millised protsessid mind tegelikult juhivad. Ja see omakorda peaks jõudma sellise tegeliku piisavuse tunnetuseni sellest piisav, sest minu meelest on vähem räägitud Duda näiteks lausus surivoodil oma õpilastele. Kui inimesed pakuvad sulle toitu, juua, süüa riietust, voodit või ravimeid, siis hindan nende koguste kaalu. Ja vaata, kui palju on piisav võtta nii palju kui vajad ja ära kuhja ülejääki. See ülejäägi küsimus. Seda on näha ka teistes budistlikke tekstides, kus öeldakse, et esiteks, mis siis juhtub, kui inimene annab oma isadele järele, siis ta tahab üha enam mingisuguseid asju, on kõik, me teame, kuidas see töötab. Oled otsustanud ette ühe kommi, aga kohe millegipärast teist ja kolmandat lõpuks on terve pakk söödud. Kõige lihtsam näide, aga see laieneb tegelikult kõikidele asjadele, mida me teeme. Ja seetõttu kõige raskem on teada, millal on küll või millal on piisav. Needsamad sõnad on ühe jaapani kuulsa zen templi Riho ansi aias kivi sisse raiutud. Tean ainult seda, millal on küll ja see on nagu ideaalne seisund tegelikult inimese jaoks. See, mida buda proovis õpetada, mis on puhas kesktee. Midagi ei ole vähe, aga midagi ei ole ka, üle ei ole kuhjatud ülejääki, sest üle hakkab painama, et sellega ei ole midagi ette võtta. Mida rohkem seda üle äkki tekkinud, seda koormavam ta on ja ta võtab ka ära võimaluse tegelikult ühestki asjast rõõmu tunda. Nii et piisavus on väga oluline aspekt budistliku õpetuse juures. Saysseid, kes on budistlikku filosoofiat uurinud, kirjutab selle kohta nii. Meel, mis on ümber häälestunud piisavusele, on selge, läbipaistev ja nauditav. Oma ihade piiramine pole mingi vilets ohakane tee kahe äärmuse täitmatu apluse Jaskeetliku enesepiinamise vahel vaid pigem vaatepunkt, millest need mõlemad paistavad keskpärased. Ja Hiinas, just kus Vimala Kirti suutra oli väga populaarne, langesid sedasorti budistlikud ideed piisavusest väga heasse mulda, sest Hiinas oli varem juba väga populaarne taoistlik traditsioon kus piisavus on üks keskseid mõisteid, näiteks laodza ütleb kulgemise väe raamatus. Kes palju vihkab, raiskab palju, kes palju kogub, kaotab palju teadmismaani, pääsed häbist teadmismaani, pääsed hädast. Ja veel, ütleb ta, pole suuremat häda kui see, kui ei tea, millal on küll, pole suuremat kurja kui see, kui saad, mida soovid, kui tunned, millal on küll, on küll, ikka Angel. Pole suuremat kurje kui see, kui sa saad, mis sa soovid, esiteks tead, mis sa soovid, ja siis sa saad ka sedasama, mis sa soovid. See on üks neid lauseid, mille üle tasub pikemalt mõelda. Ega mina ka ei tea mingit kindlat selgitust sellele, aga tunnetuslikult on asi, ma arvan, kõigile arusaadav. Sest et suuremat kurja sünnib just sellest, kui, kui liialdatakse, kui minnakse mingite asjadega äärmusesse ja suur kuri anda ka sellepärast, et mingil hetkel inimene küllastub kõigest, ta ei taju enam asju autentselt kulgemisele. Raamatus öeldakse näiteks, et maitse, värv, lõhn kaovad ära, kui inimene lõputult palju kõiki asju maitseb, nuusutab, parem on mingi periood üldse mitte maitsta midagi ja siis hakata vaikselt jälle peale ja siis on ka kõige lihtsamate asjadel väga hea maitse. Nii et teatav selline loomulikkuse tasand on, kus kõiki asju on juba piisavalt ja ei ole vaja minna väga kaugele. Ja ma arvan, et see on Toismile budismile väga ühine. Buda tegelikult soovitab ka püsida mingisuguses sellises neutraalses positsioonis kus asjade külge enamik klammerduda ei ole vaja meil neid enam nii palju. Nii et see õpetad meid käituma normaalse elusorganismi tegelikult kes võtab loodusest ka ainult täpselt nii palju, kui vaja on enese organismi toimimiseks. Ja selle kohta on buda väga kenasti öelnud ole nagu mesilane, kes võtab lillemaitse, kuid jätab värvi ja lõhna puutumata. Ja ma arvan, et et tegelikult selle moodsa budismi üks selline projekt võikski olla minu meelest õppida tunnetama seda piisalust, kuidas olla selline mesilane, kes võtavad täpselt selle osa loodusest või kõigest, mis ümbritsevas on meile antud mida on hetkel vaja ja siin vajaduse all ma mõtlen just mingit teatavat ellujäämise tasandit, mingit sellist üleliigset kokku krabamistega ega kokku kuhjumist, vaid ainult selle võtmist ja see tähendab seda, et me peame tegelikult kuidagimoodi õppima tajuma seda, mis siis on Meie jaoks vajalik või mis on see elementaarne, ilma milleta ei ole võimalik, kui üldse olla. Ja ma arvan, et selle jaoks need pikad askeesi perioodid olidki vajalikud, et aru saada, kui vähe tegelikult on vaja inimesel selleks olemas olla või üldse elus püsida. Ja siis kõik, mis sinna juurde pannakse hiljem tundub üle kena või puhta rõõmule, et midagi on veel, lisaks sellele. Nii et omamise ja kõikide asjade üleküllusega, mis meie praegust aega vist iseloomustab kaasneb teatav nüriduse võimetus tegelikult osa saada sellest, mis on. Just olenes sellest tasandist, mis avaneb mesilase võilille jaoks, nii et võiks proovida lillena või mesilas olla ka natukene. Aga lõpetada. Ma tahaksin ühe mõttega jaapani budistlikud mõtlejalt Kenkolt, kes 14. sajandil kirjutas üles suure hulga märkmeid pealkirja all jõuda võrsed. Ja seal ta räägib rikkustest ja rikas olemisest ja vaene olema, sest niimoodi üldiselt püüdlevad inimesed rikkuse poole just selleks, et oma Himosid rahuldada. Raha koguneb hulkadele nende juurde, kelle soovid nõuavad täitmist kõige ägedamalt. Mis vahe on sellel, kes ei suuda oma soove täita ja sellel, kellel on küll raha, kuid kes seda ei kasuta? Nad on täpselt ühtviisi vaesed. Mis rõõmu võib niisugusest rikkusest olla? Parem on inimlikest soovidest loobuda ning vaesust mitte piinaks pidada. Parem on olla rõõmus ilma rahata, kui oodata kergendust pärast ahnuse rahuldamist paisata käes kannataja võib oma valuveega pestes leevendada, aga rõõm oleks suurem, kui tal paisaid üldse ei oleks. Nõnda arutledes tuleb välja, et vaesusele rikkusel polegi erilist vahet. Kõrgeim aste ja madalaim aste, Ombertsed tohutud himud sarnanevad himude puudumisele. Ja siin ongi jälle seesama loogika, et need mõlemad äärmused, tohutu himu, tohutu rahajanu ja tegelikult ka täielik himude puudumine on mõlemas mõttes äärmuslikud vormid ja normaalne oleks pigem tegeleda selle Toise endaga leevendada seda vaadata, et et janu millegi järele ei oleks üleliia suur. Nii et lõpetuseks arvama, et et kui Läänes viimasel ajal on tekkinud muuhulgas kogub populaarsust selline liikumine, mida nimetatakse osalus budismiks, osalus budism üritab olla aktiivne, erineda sellest passiivses budismist, mis siis oli väga eraklik, nagu ma ennist rääkisin, kus mindi mäele üles kõrgele ja tõmbuti kõigest elust eemale, siis osalus budism üritab aktiivselt sekkuda kõigesse sellesse, mis meie ümber toimub. Ja osalus budismi eestkõnelejad sealhulgas David Loi, kes hiljuti käis ka Eestis, räägivad, et kui budismis on räägitud kolmest meelemürgist iha, viha ja rumalus siis nüüd tänapäeval on iha, viha ja rumalus võtnud täiesti kollektiivse vormi, et me saame rääkida kollektiivsest ihast, kollektiivsest vihast, kollektiivsest rumalusest või kollektiivsest nõmedusest ja Loimelest siis kollektiin, iha väljendub tarbimisskulptuuris, kollektiivne viha, võib-olla selles tohutus sõjatööstuses sõjamasinas või võõravihas või selles vaenus, mida meis õhutatakse teiste vastu ja kollektiin nõmedus ehk sellises kõige madalama vormi massimeedias. Siis üks osa sellest osalus budismi projektist on. On sekkuda kuidagimoodi nendesse protsessidesse ja näidata, et, et on olemas tee nendest kolmest välja. Mina ise näiteks olen alati üsna apoliitiline olnud ja ma ei ole kindel, et budismi peavad muutma sellisel moel aktiivseks ja kuidagimoodi noh, niimoodi ühiskonna kriitilisel tasandil sellesse kõigesse sekkuma, kuigi ma praegu seda natukene teen. Ja mulle tundub ja võib-olla sellepärast ma seda pikka juttu Sakkemani enda elust rääkisingi. Et tegelikult kõige parem poliitiline projekt on omaenese eeskujuga mingite asjade näitamine. Kui saake mõni lugu oli niivõrd tähtis, on tänapäevani tähtis nii paljude isikute jaoks, siis on just sellepärast, et ta suutis isikliku eeskuju näidata mingit teatavat sirgeselgsust ja tugevust, mis oli haruldane. Ja seda taheti jälgida. Ja need ühiskondlikud projektid tegelikult võiksid ka kasvada sellest pinnasest, kus on mingid inimesed, kes suudavad teistmoodi käituda on kuidagi karismaatilisemaid või julgemad, julgevad teha selliseid otsuseid, selliseid ebamugavaid otsuseid, mida meie, võib-olla kõik või vähemalt mina oma mugava elu keskel ei julge ja ei suuda teha. Aga mul on väga hea meel, kui keegi neid teeb. Jaapanoloog Alari Allik kõneles teemal mugav elu ja ebamugavad otsused. Muusika ja nissan case plaadilt. Rauai. Raadio ööülikool tänab koostöö eest Kadri tikker puud Tõnu Kaljuste ja Nargen festivali. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen raadioteater 2016.