Tere eetris on taas saade OP. Tsitaat on siin, stuudios on Ilmar saag ja minuga koos on targad kunsti inimesel. Kõigepealt kunstikriitik Anders Härm ja seejärel teine kunstikriitik, kes tihti on ka kuraator ja muidu teoreetik Hanno Soans. Ja lisaks on siis neljanda targa inimesena Margot Visnap, kes kes räägib lisaks kunstile, teatrist, teinekord. Ja meie tänase saate teemaks on Andy Warholi näitus Tallinnas. Mikser on meil seekord päevakorras, on seepärast, et näitus ise harukordne kunsti superstaar on siia tulnud, seal on ehk võrreldav sellega, kui meil on need ära käinud Tiina teener ja Rolling Stones laululaval ja siis Andy Warholi tulek Tallinnasse on kunstimaailmas ehk sama asjaga võrreldav ja näitab, saab läbi. Ja tuleval teisipäeval on näituse erandkorras avatud, aga pärast seda pannakse kinni. Ja tänases jututeemaks ongi ehk vaadata seda, milline see näitus oli ja milline on, oli tähendus üldse nii Eestis kui, kui väljaspool. Ta hakkaksime algusest peale, ma küsiksin Hanno soonselt, et kuidas see näitas, meile jõudis ja kuidas sina sellega seotud olid? Tere, ja näitus jõudis sellise pakkumisena, et statipaatne näitlejatest leiti paarkümmend. Siis noh, propagandaamet, ütleme siis, eesti keeles otsustasid ja ka Ida-Euroopas on vaja sellist suurt Ameerika teadvuse ikoonide kandjat nagu Andy Warhol lähetada. Ja meie võrreldes selleks siis suure siukse milleeniumi tuurimis, mis läbib erinevaid ida, Ida-Euroopa pealinnu. Et meile saabus näitas siis Ermitaažist enne seda oli, oli just nimelt Vilniuse kunstihoones liiguksid edasi et vaid vaid üksikute üksikute maad, kes olid siis oma oma kätt jõudnud varem korraldada suurema ja uhkema kursoli näituse. Olid on olnud siis sellest tuurist välja jäänud. See põhimõtteliselt käis niimoodi, et, et, Tehti siinpoolsele saatkonnale see ettepanek, saatkond võttis, võttis siis kunstimuuseumiga ühendust ja loomulikult me oleme sellest huvitatud. Kas see näitus, mis meile jõudis, oli veidi väiksem kui äsja Venemaalt tulnu, tähendab, et Venemaal olnu ei, ei, see maht oli see, nagu kuulsin nagu parastavaid hääli, et no hea küll, bändi tuli nüüd meie juurde, aga Eestisse toodi teda ikka vähem, kui, kui teda oli näiteks Helsingis. Tere, mina olen siis Margot Visnap ja julgen ka vahele küsida. Kuna minu teada see näitus on ringi liikunud ainult Ida-Euroopa riikides. Kas, kas seda näitust tuleb siis võtta kui Ameerika Ühendriikide niisugust propagandaakti tutvustamaks ja teadvustamaks? Seda, seda suurt trikki? Aga aga loomulikult, aga loomulikult Ameerika on kogu sõjajärgse aja üritanud väga teadlikult oma kultuuripoliitikat, kehtestas legendaarseid lugusid sellest, kuidas 1900 viiekümnendatel aastatel. Väevõimuga CIA abiga transporditi nagu Euroopasse Jackson pollakita teisi abstraktseid, eks siis minu meelest nagu selline legendaarne. Iseenesest jaa, jaa. Ja CIA agendi väide, et näiteks bostoni sümfooniaorkestri esinemine Pariisis tõi Ameerikale nagu rohkem kasu kui kõikvõimalikud muud propagandavahendid. Samasse ritta võib ju ka lisada selle Ameerika okupatsioonitsoonis Saksamaal mänginud Ameerika sõjaväe Raadil, mis, mis ta ju rock n rolli Saksamaale. Kui siis ameeriklased, nii tahaksid öelda, siis nad ilmselt ongi öelnud, et tänu Ameerika okupatsioonivägede rock n rollile jälgis plaslasele, sai Saksamaast sai riik, keda ma tunnen, mida me tunneme praegu, aga ärme neid Andy Warholi siis ka väga kaugele jõua. Milline oli selle näituse publiku huvi, palju seal inimesi käis? Rekordiline üldiselt selles mõttes, et ma mani umbes Tjanud praeguste arvestuste, mis on siis nädal nädal enne sulgemist ja, ja see on üle 10000 inimese, kui meie siukseid populaarsed näitused, mis on pikemalt avatus on olnud niimoodi 6000. On see arvelt. Et siis noh, erakordselt popule. Tegelikult. Loomulikult võib arvata, et, et Warhol automaatselt, et see nimi, Toobal ausalt öeldes siin võrrelda näiteks sama näitusekogemust Vilniuses. Et siis siis nemad arvestasid ka sellega ja, ja väga mainiti korralt, muide, Vilniuse kunstihoone on väga tuntud oma osava reklaami poolest ja promo poolest ja, ja neil oli tavakohasest vähem vaatajaid usaldada. Ei, ei maksaks, et oli nagu sihuke helge võimalus see reklaam enam-vähem normaalselt läbi mängida, nii-ütelda linnas ka näha oli. Ja neljas, neljas Eesti linnas, mis mis on ka nagu erandlik. Kui kallis see pilet sinna oli? Pilet oli õige pisut kallim, kui meil keskmiselt on 50 krooni, aga noh, ütleme siis õpilastele ja pensionäridele ja sõduritele viis, et noh, see ja nagu kui kallid tavaliselt näituse piletid on, on 40 ja on, on võib-olla ka viiskend tasemel teha selle väikese võrdluse, et kui vaadata, kui esimest korda selliseid Michael Jackson nendest muusika superstaaridest meile tuli, siis oli tema saabumise puhul see pileti hind väga kõrge. Nii et paljud ikka kõvasti kõhklesid. Need, Andy Warholi selles mõttes ei saa nendega ikkagi võrrelda, et 30 40 kroonise pileti pealt 50 krooni pilet, see ei ole veel. No ja mis veel piletihindadesse puutub, siis tegelikult hakkavad need tasapisi ikkagi jõudma ka juba lääne ühiskonna nii-öelda nii-öelda hinnaklassi, sest näiteks noh, Tallinnas ülipopulaarne Tallinna Linnateater, kuhu tuleb vähemalt kaks kuud ette piletid ära tellida ja kohad kinni panna, müüb oma etendusi 150-st kroonist alates, kuni kõige kallimad piletid on 280 krooni. Kunstinäituste piletitel on veel nii-öelda arenguruumi. Kõrgemale tõusmas. Kogu müüt Tallinna üldiselt osavusest hakkab, hakkab minu arust väga sujuvalt lagunema, et noh, näiteks, Vestlesin sõpradega, et, et Tallinnas näiteks nädalavahetusel klubides ja pidudel käia, noh kas või samasugusel viisil kandivoorusega tegi, et ta võttis seltskonna inimesi ja siis ta läks ühest baarist teise, ühest baarist teise käis kõikides Ta ütles, et vaadata, mis kõikjal toimub. See on võimatu, keegi ei tee niimoodi, sessil läheks palju kallimaks kui Helsingis pidutsemine, kõik tahavad seal ukse peal ukse peal tasu ja ja noh, kogu see normaalse pidutsemise teema on nagu häiritud. Ei mingit elu. Küll Andy Warholi isikliku tuleb ka veidi hiljem tagasi. Aga sellise näituse puhul on turvamine üks oluline küsimus. Meil on äsja meeles ju skandaalid seoses Stockholmist varastatud piltidega mis siin tehti selle vastu, et mõnda. Merilyn Munro sarja ära ei võetaks. Ma ei saa seda kommenteerida. Aga no hea küll, siis teeme lihtsalt selle järeldused, kuna nagu skandaal ei sündinud ilmselt siis oli kõik korras. Marko ma tean, ma küll ise ei jõudnud filme vaatama, aga näitusel näidati ka kas nüüd filme või ühte dokumentaalfilmi. Andy Warholi stacki saab. Eks see oli jah, selline Andy Warholi biograafiline ilm ja see oli nüüd hangitud, mitte tähendab, ei kuulnud selle, selle näikse paketi juurde ta oli selline noh, ütleme tüüpiline tüüpiline kunstniku film, kunstniku portreefilm elulugu algusest lõpuni, lapsepõlvekirikutest kuni surma haiglani ja, ja kõik need kohutavalt tähendusrikkad momendid seal vahel noh, selline seltskonnakroonika mõnes mõttes, aga teisest küljest jälle hea kontextaliseering, et sul nõudlus järgi, sest noh ütleme ausalt, mis, mis me sellest fosforist ikka teame peale seda, et meil on nagu Need Merilynid kuskil silme eest läbi läbi jooksen. Võib-olla see olukord on noh, selles mõttes nagu muutunud, et, et meil on nüüd nagu selline sotsiaalpoliitiline kontekst, noh, ütleme suhkrumüüjatest kuni kuni panga graafideni, mis, mis on nagu paralleel sellele maailmale, mida mida Wolfram meelsasti jälgis. Viimase 10 aasta jooksul tekkinud aga lihtsalt anekdootlike vahepalana teha, Komissarov rääkis, kuidas ta, kuidas ta siis Komissarov oli siis Eha Komissarov näituse siis kunstimuuseumi-poolne kuraator rääkis, kuidas ta kunstimuuseumis olid, olid loengud popkunstist seal seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel ja, ja siis oli selline kohustus ka käia seal kuskil rahvamajades esinemas, näidata, siis loenguid pidamas ja, ja ühe siis loenguga, oli ta siis niimoodi õnnelikult lõpule jõudnud ja ta vaatas, nad inimestele ka täitsa meeldis ja kõik slaidid ja ilusad pildid küsis lõpuks küsitluse käest, aga eriline oli. No see on nüüd mingi mingi barjäär, mis vahepeal nagu ületatud. Tõenäoliselt enne kui me Andy Warholi enda isiksuse juurde lähemalt läheme, kuulame hetkeks, mida rääkis Leonhard Lapin, Andy Warholi näituse avamise aegu. Telesaatesse esimesed kokkupuuted olid juba tegelikult aastal 65. Sellepärast, et ikkagi mingisugust informatsiooni Taani ühel või teisel moel Eestisse liiklus ja ma ise ostsin esimese popkunstiraamatu karist aastal 69 siis oli just ilmunud vahetult üks aasta enne seda, nii et see suhe oli värske ja isegi kui me juba 69 korraldasime Pegasuse kohvikus oma rühmanäituse, siis. Ma kasutasin juba Andy Warholi seda käenfil supipurki plakatist, kus supipurk oli juba avatud sellistele supipurgi peale kirjutatud nende näitlejad näitusel osalejate nime, see oli ikkagi täiesti uus ja lummav. Et see oli nagu selline uue kuulutaja ja me haarasime sellest muidugi kohe kinni, noh juba esimene asi, mis oli ju täiesti päev, oli see tehnikatiitrite tehnika, sest nii nagu Ühendriikides kasutanud visiit, trüki, põhilised reklaamikunstnikud ja Eestis. Kui me alustasime Raul meeliga näiteks siit trüki kuuekümnete aastate lõpus oma loomingus, siis kõik vaatasid sellele natuke viltu, sellepärast et siit trükiga trükiti sel ajal ju selliseid silte nagu ettevaatust, kuri koer ja ja tapab ja palju tegelikult tarbegraafik ja ta ütles, et temast sai nagu, ütleme sellisest. Vaata graafikust. Tarbekunstniku sai lõbuks business kunstnik ja tal oli tema hiilgeaegadel oli 18 abilist, nii-öelda töötas nagu vanad baroki renessansi meistritelt, tal oli töökoda kus siis mehed tegid mehed ja naised, spoizan, pöörs tegid siis tema ideede põhjal. Ja neid töid on ikkagi väga palju, väga palju erinevates kohtades üle terve maailma. Ja ma arvan, et neid tiraaže jõuagi, jektiivsed kui lugeda oral oskas selle kunstilise kvaliteedi ühendada nagu sellise osava äri äritegevusega, kusjuures ta isikuna ei olnud ju sugugi passiivne ega pealetükkiv rohkem ühesõnaga selline ja, ja tegelikult näiliselt tagasihoidlik mees, kuigi tema elu oli muidugi raju ja, ja, ja tänu sellele Ta ju suri ju küllaltki küllaltki Noorena aste tarvitas alkoholi, narkootikume ja, ja elas küllaltki sellist metsikute metsikut elu New Yorgis. Isegi Jaak Kangilaski on teda New Yorgis kohanud ja ütles, et noh, tema juurde juures käid ju nendes kõrtsides, kus ta viibis palverännakutel, nii et ta võttis seal tuhandete viisi neid käepigistust vastu, aga, aga ta ütles, et ta oli sel ajal täiesti nii-öelda pilves. Väga paljud asjatundjad ikkagi ütlevad seda, et ta on, ütleme, 20. sajandi teise poole, Pole kunsti kõige suurem täht. Järelmõju muidugi on tohutu, mitte ainult meile, vaid ma arvan, kogu kogu maailmakunstile ehtekunstist rääkimata, meie ühiskond ju praegu on ju selline väikeste tähtede ühiskond, meil ilmuvad ka ju need seltskonnaajakirjad, millele ju tegelikult oli edu ja meetod metoodika läbi lüüa, tugines, kui vaadata ändivooroli, neid portree, portreesid erinevate tähtede staaride või, või ka poliitik võtta nagu näiteks maoportreid et siis on üllatav see, mida ma panin tähele, et need portreed tegelikult ei ole sugugi nii väga külmad ja, ja ütleme, vaataja suhtes ükskõiksed on, ütleme, siit trükiga trükitud see portree kütan üle maalitud akrüülida ja see maal seal tegelikult jätkab täiesti seda modernismi traditsioon, ütleme kui papa oma teoorias vastandus nagu modernismi enne seda sellele kunstile, siis tegelikult ta sõnaga, kui vaadata neid portreid, sealt kumab vastu täpselt sedasama modernismi kogemust. Selle jutu jätkuks, kuuleksime neid muusikat ja ehkki tegemist on kultuurisaatega siis siis ikkagi on tegemist nii popkultuurisaatega täna hetkel. Ja Hanno küsiksin, et millist muusikat me peaksime Andy Warholi puhul alustuseks mängima? Jah, mul esimesena cheers kogu selle woofri lõpututel piltide reaga see propellerid tuntud. Tuntud hitt, miks Mona lisa naeratab? Nii moona lisan nüüd meile naeratanud ja on ju 20. sajandi vältel pidevalt munalise kuju kasutatud ühe ikoonina. Need põhimõtteliselt on ju ka Moona Liisa enam-vähem Merilini staatuses. Ehk siis jõuame selle Andy Warholi sünnini ja tema kujunemislooni välja. Andres, äkki toob meile Andy Warhol isiku sisse, kust ta selline tuli? Ma tahaks kõigepealt tegelikult tuua sellise paralleeli munalise teema lõpetuseks, et kui keegi juhtus vaatama, kas siis üleeelmine nädal TV3s sellist filmi nagu Rocky Horror, Picture Show. Mis on selline pungi sündimise aegne film või noh, siukene, mingi klemm, rokki olemine pungiks sisuliseks sisuliselt siis kui te panite tähele, siis seal oli kahel kahel juhul viidatud nagu Wendywoorholile. Et esiteks tema teosele tantsudiagramm päris alguses 1962.-st aastast ja ja kõik seinad või need aknad. Selles ruumis, kus tegevus toimus, olid kaetud nagu Mona lisaseeriaga 65.-st aastast, noh loomulikult seda ei saa nii üheselt võtta, sellepärast et ta oli olemas ka marssalduša kuulsat voona, Liisad, habemega ja, ja aetud habemega. Aga, aga noh, põhimõtteliselt andist sai ka 70.-te lõpus tegelikult selline punkarid punkarid, iidol ja, ja tema imagoloogia. Mis tal oli siis factory päevil, kas 60.-te keskpaigas sellele doktor mardalset mustad teksad, T-särk ja nahktagi, millal ka millal tahes, aeg-ajalt kandis ka nagu muutusega evuka selliseks punkkultuuri välimuseks. Ja noh, samamoodi ta ka tema kasutas tihtipeale meiki, sest üleforsseeritud meiki ja nii edasi lakkis küüsi, kuidas tegid ka ju punkarid kus see mees selleni jõudis, tema fenomeni üheks omapäraks on see, et Andy Wolf tol ajal ei olnud ju päris ameeriklane. Andy Warholi siis pärines sellisest rahvakillust Russiinid, sõdalased siis Ungari ja ja, ja tšehhi piiri peal. Ja, ja prantsuse ookeanit rakulas on just nemad, need tähendab Dracula kartmatud saatjad ja treen teenrid. Aga tema isa emigreerusid Ameerikasse ja sõjasidendi Urho sündiski 1928. aastal. Ta isa oli tal siis kaevur, lihtne kaevur, ema oli kodune, loomulikult selle bändi vormeli, ütleme elulugu võiks võtta kokku, nagu teda iseloomustab mingisugune muinasjutusüžee mida ilmselt Varrole ise ka ei ole jätnud nagu kujundavat mõjutamata. Ja teiselt poolt siis selline psühhoanalüüsi klišee. Et ühelt poolt siis selline domineeriv isa, armastav ema, kellesse andi tohutult kiindub, väike ja vaene, väeti endi, eks ole, selline nii-öelda kolmas loll poeg lollival. Võrreldes siis vendadega Pauli Johniga, kes on siis sellised tugevad ja ja heteroseksuaalsed. Andi haigestub kaheaastaselt paistetavalt silmad üles. Mistõttu ta ei kannata eriti eredat valgust. Kaheksa aastaselt haigestub ta rõugetest, mis igaveseks vajutavad oma näole sellised rõugearmid, mida ta siis põeb tegelikult läbi terve elu ja see algab küll, aga pühaku imelugu. Ma tahaksin küsida, kellelt ta oma selle kunstiande on pärinud. Teatavasti näitusel olid väljas ka Andy Warholi ema, mõned mõned teosed. Jah noh, emaga koos ta siis hakkaski põhiliselt just siis, kui ta rõugetest haigestus, siis ta just eriti keeldus oma emasse ja ema emaga koosta, siis hakkas joonistama üsna varakult saatega lõikama sest välja siis pilte ja neid nendest moodustama kollaaže. Samamoodi ka juba oma oma nii-öelda selle meetodi seeriatootmise meetodid olevat seda siis väidetud vähemalt välja töötanud, samuti juba lapsepõlves kudest. Reld siis näitas talle, kuidas vahaga Koppe kopeerida kujutisi neidsamu koomiksikujutisi ja noh, teine asi lapsepõlves kindlasti lõõtsa olid nagu Hollywoodi filmid ja sealt ka tema selline staarikultus ilmselt pärit on, teda iseloomustatakse siukest kogumismaniakki. Ta kogus kõike tema, tema kodu, hiljem oli nagu selline noh, tõeline pundart kammerigas toas oli mingisugune oma kollektsioon, mingisuguseid. Noh, kõikvõimalikke noh, alustad alates sellisest Ameerika rahvakunstist lõpetades mingisuguste noh, May skulptuuri koolidega, näiteks jõuame olukorda, kus see noormees on veidi vanemaks saanud, läheb rooli, läheb pits purgikaaned, see tehnoloogia instituuti ja õpib seal. Roberta leppari käe all, kes Bauhaus istunud ja selline tehnoloogia kunsti ühendamise mees, samal ajal kui kogu Euroop avangard on sõja puhkedes kõik Ameerikasse kolinud ja seal läheb lokkama selline tõeline moderne avangardkunst, eelkõige siis abstraktne Ekspressionism, mis ongi selline ainuõige kunst selleks hetkeks Ameerika Ühendriikides see kunst, kus kogu kunstniku vaimujõud ja see teispoolsus väljendab sigrimigri vabandust, kõikide abstraktsionism. Ja, ja siis siis Andy Warhol ei lähe sellega kaasa, mis siis temaga loo tegelikult bändi natuke läheb sellega kaasa, aga tuleb 49.-st kolib New Yorki elama ja, ja viiekümnendatel peale kooli lõpetamist, nagu sa rääkisid, kool oli põhiliselt sellise nii-öelda kommertskallakuga veinikool jaa, jaa, andis tegelikult 50.-te Ameerikas saab hoopiski nagu siis selline kujundaja samastan muidugi üritab nagu ponnistada ka siis nii-öelda päris kunstiringkondades aga suhteliselt ebaõnnestunult, teda käsitatakse ikkagi sellises sketši võtmes ja tema väikeseid paljaid poisse kujutavad joonistused nagu liiga liiga käid selle ja Ameerika jaoks. Üks kommentaar võib-olla sa küsisid väga konkreetselt, et noh, et, et miks see vastandumine, noh Voosele kontekstist rääkides võime võime selle veel öelda, et et aga hüva, selle sellesama väljenduslaadi, mille siis põhisisuks oli, oli selline anne, käeliigutus, teadvustamata käeliigutus lõuendil ja selle nagu jäetud autentne jälg. See oli, tähendab suur muutus, mis, mis Ameerika kunstiteadvuses tuli ja, ja samas teisest küljest selle 10 aasta jooksul Ameerika abstraktse ekspressionismi nagu esimesed suured näitlejad olid, ainult 43 Saksümbollaki läbimurdenäitus olid, olid needsamad vabaks käekirja žestid kõikides erinevates võimalustes tunnuslikult nii läbi mängitud, et igaühe kohta võis öelda, et aja pits ampsinglõbustu, Pallok, õiei, Champincleostu, Willem de kuninget, et noh, et see oli muutunud ühe teatud põlvkonna nagu suhtumiste kõige paremaks Tšaid maagiks paremaks kaubamärgiks ja, ja loomulikult popp, kui ta tuli. Esiteks, ambitsioonikad noored mehed tahtsid mingi oma jälje jätta ja nad olid lihtsalt turu olukorrast tingitult, mis, mis New Yorgis kahtlemata on väga oluline sunnitud tegema midagi hoopis muud. Kas popkunsti lätete juurde minna kas või probleemi olnud selles, et hoolimata sellest jaksan pollaka oli Ameerika kunsti esimene superstaar. Hoolimata sellest jäi abstraktne ekspressionismi laias laastus siiski sobistlikuks väga ellitaarseks. No ei, ma olen alati jäänud ju, tegelikult oli Jackson Bullock selline esimene esimene superstaar tegelikult Ameerika kunstis ja tema noh, jõudmine kõikvõimalikke seltskonnaajakirjandusse, Maltale ja tema nii-öelda aktsioonide dokumentatsioonid, mis levisid siis nagu Ameerika kinodes ja televisioonis, samuti tegid nagu sektoris tegelikult samasuguse staari nagu endistki. Aga me jõuame seal sa sellesama paradoksina, mis hiljem saadab kõiki modernseid, kunstiavangard kunstnikke, et nende elu ja on teinekord suurem kunst kui see, mis nad lõuendile või mingisse muusse vormi jäädvustavad. Samal ajal kui ikkagi valmis taies abstraktsianismi puhul on, on piisavalt abstraktne, ütleme nii, et see lihtne Ameerika, vaata ja kellele see muutus pidi toimuma siiski sisuliselt 10 aasta jooksul pärast seda, kui guugenhaim. Kõik need pildid olid ju Euroopast ära toonud, et nemad ei saanud nagu sellest aru ja samal ajal reaktsioon kas ei tulnud nii Ameerikas kui Inglismaal sellest, et see ei kajasta meie elu, see ei ole see, millest me tegelikult elamise kunst. Jah, aga minu arust on asjad ja juhtida tähelepanu sellele, kuidas kuidas on, on see sõjajärgse Ameerika Elu järsult ootamatult muutunud kasvõi kõige lihtsamate asjadele, näiteks kuidas vahetusid välja varasemas skeemist traditsiooniline sihukene koloniaalpood, kus ühelgi kauplusel pole, pole ühtegi kaubamärki, need kõik on või jalad on kõrvuti tünnides ja müüja annab sulle selle niimoodi natuke sealt soovitades üle leti kätte, samas samas suheldes siis siis kui viiekümnendatel Ameerikas autode ajastu võimaldab hiigelsuuri supermarketeid teha, tähendab et, et inimesed on teises olukorras neutrallivad suurte ostukärudega enneolematult kasvanud ostu ostujõu toel. Ja ütleme ka Ameerika riikliku majanduspoliitika toel õnnestus programmeerida, noh selline lihtne rajaleidjast tüüp, kes iga iga penni säästab ja, ja õnnestus programmeerida selliks selliseks reipaks ostu hulluks nagu, nagu klišeeliku Ameerikast siiamaani nagu kujutleme. Selge see, et sellises sellises supermarketis olid uued märksõnad, seal pidi olema see röögatu kaubamärk, mis karjus igale ostjale näkku ennast, et võta mind, mitte ära võta minu naabrit, söö mind. No ja tegelikult selle Ameerika popkunsti juured on, ongi selles nii-öelda kaubamärgi kujundamises sisuliselt nii, nii Rosenberg, Johns kui paljud teised nagu Andy Warholi tegelesid tegelased just selles kõlased, Nad kujundasid mingisuguseid kaubamajade vitriine, mingisugust võlakirjade nädalalõpulisasid ja nii edasi ja nii edasi. Kool töötas ka mingi aeg nii-öelda puhtalt ainult reklaamikunstnikuna või asus ta looma kohe sellesama nagu töö kõrval. Ei, ta usus loomulikult kohe nagu loomuga, selle töö kõrvalt aga aga jahtunud tunnustus reklaamikunstnikuna viiekümnendatel ületus nagu mitmekordselt mitmekümnekordselt oma tunnustuse kunstnikuna ja tema esimene näitus oli juba tegelikult 1952. aastal ja neid sealt edasi oli ridamisi, eks kõige tuntumaid kahtlemata oli 1009 56. aastal, kus olid siis väljas tema nii-öelda kingamaalid. Sellised kitsiliku. Kuldseks maalitud kingad, mille talle siis andnud? Popstaaride nimesid, et noh ja filmitähtede nimesid, et seal oli Elvis Presley king, Truman käpateeging ja, ja nii edasi, Judy Garland. Mis on siis popkunst ja kuidas Andy Warhol sellega seostub? Läheme asjade alguse juurde teise nurga alt tagasi, praktiliselt eksperstianistid ütlevad, ütlevad meile, et nad valavad oma hinge otse, otse lõuendile ja see on see kõige ehtsam ehedam kunst. Ja suure rõõmuga vaatan mina, kuidas mina voolhol, kuidas, kuidas siin galerii seintel kümnete tuhandete dollarite eest neid neid teid müüakse ja küsin siis, et no mida seal siis müüakse ikka nendesamade kunstnike hinge. See viiekümnendatel tulnud uus reibas ostu, hulluslik. Ameerika, mis, mis siis Marshalli plaani kaudu siis Lääne-Euroopale nagu, nagu käeulatuses, et see selline lootus, ootamatu lootus nagu heaolu, heaolu kõigile midagi, et, et keegi nüüd tänapäeval enam enam nii väga pakkuda julgeb. Siis, aga noh, läks läbi kõikidest valimis platvormidest isegi konservatiivide omast seal Winston Churchilli omast viiekümnendad ta Inglismaa või Suurbritannias näiteks ei kõlalist tüüpilise konservatiivide loosungina heaolu kõigile. Ja noh, sellise sellise eufooria ütleme najal huvitav oli see, et isegi, isegi mõnevõrra varem ilmus Euroopa konteksti selline tugev, tugev arvestades, et midagi on, midagi on muutunud, heietad, vaataks, vaataks, vaataks nüüd üleval, varasemad arvamused ei ole enam päris adekvaatsed, et kui ütleme abstraktse ekspressionismi põlvkonna arvamus sellisest massi ja, ja popkultuurist oli, et see on lihtsalt totaalne saast, siis Pope'i põlvkonna kunstnikud, inglise popi algataja Richard Hamilton ütleb, et teate, et jätame selle jutu, et, et ma vaatan, kuidas, kuidas modernne kunst ennast ära lõiganud kõikidest nendest rollidest, mida, mida, mis, mis varem On on kunstil olnud ja ma ütlen, et meil tuleks tagasi vallutada, et minu jaoks on, on ütleme, playboy see panimise nädala või kuutüdruk on kaasaegses massimeedias võtnud üle sellesama rolli, mis oli seal Angry aktidele rääkimata kunstilises kvaliteedist, aga lihtsalt seesama suhtlusroll nagu kunstilt üle võetud. Et kuulge, kuulge, mehed, meil tuleb midagi ette võtta. Kui nüüd Hamiltoni puhul ma saan. Ma nüüd ei ütle, et ma mängin profaane aga siiski ka Hamiltoni puhul saame aru, milles peitub popkunsti kunsti demarš, seedavatab kollaaži, sisuliselt võtab erinevad popikoonide, paneb nad ühele pildile kokku, komponeerib neid enam-vähem nagu klassikalist pildi siis kui me jõuame sealt edasi Ameerika popkunstnike juurde. Tulevad, et varem või hiljem vastata sellele. Popkunsti vastas teie küsimusele, et mis siis eristab popkunsti ja siis reklaamikunsti või disaineri ürituse. See eristab see, et midagi eristagi tegelikult veetud eristugi, ta ei üritagi eristuda, ta, ta üritab lüüa tühjusega. Nagu noh, andi andi näiteks alustas väga öelda seda, et et mulle meeldiks teosed, ei ole mitte millestki, et kunst ongi see, kui sa võtad mitte midagi, mis ei ole mitte midagi teed sellest, mitte millestki midagi. Rolli mängis võib-olla see konteksti nihe, et, et just nimelt, et, et kui ennem oldi harjunud hinge vaatama minema, et siis tuldi galeriis ja järsku ta avastas, et mitte midagi ei olegi muutunud. Ta läheb ikka täpselt sedasama Emmlemaatilist kujundit, mida ta just äsja võib-olla kuskil kohvikunurgas oli sirvinud või seda, mis talle igal New Yorgi tänava nurgal vastu vaatas jätkata, siis võiks nagu hästi kiiresti Othest ajastu üldistus üldistusteni, et mängimisest kiirest loogiale, loogika mängu, et popkunste ei näitagi midagi, ta ta nagu tühi kunstiliselt peegeldab meie kaasaega, paneme selle tühjuse, ei midagi kunstisaali, me läheme sinna, ütleme, et me koosneme, mingi tühjusest jäi, millesse kas me jõuame siis nagu siis kaasaja üldistada, nii et et me elamegi tühjuse, see milleski seda, kui ändi näitas oma nii-öelda Campbelli supipurk siis üks tema parimaid sõpru ja ja tema filmidega üks staar, Taylor myyd siis ütles, et sundisid rikkale, selle, mis ta väärib supipurgi seinale. Ma arvan, et tegelikult teisest küljest ei pruugi nüüd meie nagu tagantjärgi ja võib-olla siis nagu kunstikriitiku positsioonist ka nagu kogu sellele magusale kiusatusele täitsa üheselt ärge anda, et võtta neid sõnu nagu väga nüüd aga nüüd millegi muuna, kui see enesemarketingi Trishkina, et samas öelda, et popkunst ei räägi meile näiteks sellest, kuidas massikultuur oma oma ikoone üles hinda tähistab. Muide, ka mängib, noh tegelikult need teemad on, on sealtsamast võetud, et et kui see visuaalne, noh, see on, see on nagu see, et, et sealt sealt on võetud, sealt on võetud see pildiline materjal. Ka sellega tehakse, kuidas sellega mängitakse, annab sellele teise konteksti ja sisu, et kaasaja kunstis Volkolilt võetud see kontekstuaalse nihestuse efekt jah, tahaks seda uskuda, et see nii on näitab meile seda põhimõtteliselt mingisuguste mingisuguste formaalsete analüüsikäikudega me võimegi sinnamaani jõuda, aga ma arvan, et pigem tänapäeva kontekstis vaadates tundub mulle andi isik ja tema kunstnikupositsioon. Ja kuidas ta seda kujundas ja lõi märksa olulisem kui, kui see toodang, mida ta siis välja lasi. Siis söödi bänži kaverit kuulsale Velvet Annegraldi laul, hoolt jumalus paadis, siis lisaks sellele, et ta voucheri produtseeritud sellele ande Grangi laul oli, oli ka üks tema lemmiklaule. Et võib-olla nii palju, et süüdi Panžis oli siis selline naislaulja, kes tuli pungi pongi laines nagu fännide hulgast lavale ja, ja ja noh, võib-olla siin selles kontekstis näitab seda seda pungi taas kasvanud huvi hektari selle hullumeelse atmosfääri vastu seal. Stuudios on kunstikriitikud Anders Härm ja Hanno Soans ja aga Margot, kistabki seal küll kunstikriitika, kultuuriajakirjanik ja Ilmar Raag on saatejuhiks. Räägime Urholist. Oleme jõudnud lõpusirgele. Tahaksime küsida Andy Warhol ja Ameerika ühiskond, kuidas neid kahte omavahel kokku viia, mida Andy Warhol tõi Ameerika ühiskonda? Proua endi tõi kahtlemata, ma ei tea, kas ühiskonda teie vähemalt kunsti Ta tõi küll selle positsiooni kunstniku rokkstaar ja ühiskonna nii-öelda tegelikult näitas viisi, kuidas kunstlik meediaga manipuleerides võib jõuda oma soovitud eesmärgile. Ma arvan, et aga oma faktoriga näitas võimalus teed sellisele kollektiivse kollektiivse kunstiloomingu suunal. Traktorile mõeldes tuleb mulle alati meelde veel teine asi, mis palju vähem räägitakse. Aga kui me võtame sedasama Hollywoodi ja vaatame filme, siis sealt paistab enamasti silma ühe või kahe. Sa lähed stsenaristi nimel, tegelikult on iga filmi taga kuus seitse stsenaristi, mis tegelikult viib sellesama faktori mõiste juurde. Ehk et tähtis on üks algne idee, need, kes selleni teostab, see niivõrd tähtis. Võib-olla üks remark veel selle Ameerika ühiskonna osapäev või Warholi Ameerika ühiskonna suhteliselt, mida aitab ütlemise Volholi noomen märgata on, on see, et. Et kuulsus on see üks märksõna, mis, mis ühendab ka kõige absurdsem Alt erinevat lähtepositsioonil, et, et kui, kui volvol, kes lähme sinna sentimentaalseks algusesse tagasi, Kitzbergi kaevuri poeg, vaesest immigrantide perekonnast ja kui me oleme kuskil Warholi päevikus kuskil seal kaheksakümnendates me loeme, kuidas ta läheb Reidenitega lõunastama ja, ja ja kuidas, see kommentaar on seal umbes umbes selline, et Enden Ronaldil olid nagu lühikese varrukatega käis, et sellepärast ta tahtis oma lihaseid näidata või seda, kuidas ta 77. aastal Chimmi kaarteri ema viis stuudio 54 pidutsema ja ja Chemi korteri emale pidu väga meeldis, aga kommentaar, mis pärast sõda oli, et et huvitav, et miks kõik poisid omavahel tantsivad ometigi, kui ümberringi on nii palju ilusaid tüdrukuid? Milles oli Andy Warholi edu saladus, töö, jäikade? Aga siiski, ma tahaksin küsida milles oli tema edu saladus või milles seisneb see fenomen, et, et ta ikkagi Ameerikas ja hiljem ka maailmas nii populaarseks Äärmisest tähelepanev võimes minu meelest järgmises kultuuri lugemisoskuses järgmises inimeste kuulamisoskuses tegelikult sest et nagu ta ise tegelikult ütlesin, ma arvan, et tegelikult see peab paika, et ei mõelnud ise mitte midagi välja, aga ta oskas hiilgavalt tööd ellu need mõtted ellu rakendada, mida teised talle väljastpoolt pähe süstisid ja tähele panna ja näha. Kas Eestis on ka näha endi Volhovi mõju kusagil seda mõjuma võime jälitada juba 60.-te aastate lõpupoolelt, mil tegutses selline rühmitus supp 69. Ja samamoodi ka siis Wizarit Tartus olid ühtepidi voorholist, kuigi pigem rauschenbergistvičoussist mõjutatud kui ameerika popkunstist rääkida. Ja järgmine generatsioon kahtlemata tuli 80.-te aastate lõpus 90.-te aastate alguses kursi koolkonnaga koos Mall Nukke ja teised ning noh, kahtlemata 80.-te lõpus, siis teine, teine laine üheksakümnendatel siis seoses manifesteeru näitusega korraga kõike korraga palju ja kohe jah. Et aeg hakkab otsa saama. Me peame esitama viimase kõige olulisema küsimuse. Need inimesed, kes täna on laupäev ja kiirustavad kohe näitusele. Lõpuks näevadki veenide, nagu siin äsja öeldud, Volgaarsetes toonides sarju. Kuidas peab neid pilte vaatama, mis, mis sõnumi peaks sealt endale üles korjama, miil võiks olla, see üks on paljude hulgast, mis inimene üles korjata. Ma arvan, et seda näitust on vaadata niimoodi, nagu seda nähti kuuekümnendatel veet nüüd. Et tegelikult võib igaüks teha iseendale kokku panna Andy Warholi näituse, nii et see vastaks üheksakümnendatel, et võib minna kaubamajja osta endale 90.-te disainiga Kellogs'i purgi siis tehase suured. Kas maalida üle, eks ole, et, et et tegelikult vaadata seda ikkagi ainult ajaloolises kontekstis, ma arvan, tegemist on on sellise muse loogilise kraamiga ja juba 89. aastal peale kaks aastat peale Andy Warholi surma veel toimus tema esimene suurem retrospektiiv. Muumas avastati järsku hirmuga seda, et, et Andy Warhol on klassika. Et see, et kogu see, et disainer ajalugu, Vistagu ändi voor oli, teostus tegelikult peegeldub, et seal kõik on kadunud, hävinud paljude kunstnike puhul räägitakse, nende reposid võib raamatutest vaadata, aga siis, kui sa satud muuseumisse näed seda oma silmaga, siis Vannagochi seal, Pariisis, siis järsku taipad seda aurat ja oled kogu jumalikkuse aga üle kallata. Andy Warhol radikaalset eitas igasuguses rootilise kunsti oraatilist kunsti, et tema arvates kuulus see pigem niisuguse abstraktse ekspressionismi vahendite hulka, et poppar külm popp on külm kunst, tal ta koopia, kunst, ta, mitte midagi. Mina võin omalt poolt öelda, et ärge uskuge, Anders kriitik minge minge sinna ja vaadake näiteks hiigelsuurel pinnal ühel pool lõuend neid, kus on siis hiigelsuured dollarimärgid kaks pool meetrit korda poolteist meetrit ja seal sellel samal pinnal väikest maaliga läbi läbisegi tehtud mahutuse tungi pilti. Kujuteldamatu oleks, ütleme väljaspool selliseid klassikalisi kunstniku silma diskursust sedasama asja ette kujutada, et tõesti seal mitte need dollaripildid ei domineeri, vaid kase maopilt on tehtud nii efektselt, et ta, et ta, ta paistab seal silma, et, et üldiselt sedasama visuaalselt paika pidavust või visuaalset sellist noh, ütleme araatilises on, on tabu mõiste seal 60.-te kontekstis, siis Warhol mõnevõrra hiljem, kui, kui ütleme, Bobby kõige kõige otsesem šokiefekt redimeid valmis, ese enam ei mõju, läheb üle vägagi oraatilise kunstile staari portreede tegemisele. Ja teeb seda nii, et see on äärmiselt pilkupüüdva, intensiivse glamuuriga, defineeridesse, auraudilisuse ümber Hollywoodi võtmes. Tänan sind, Hanno, selle tuli see kaitsekõne eest. Ja kui me peaksime seda praegu lõpetama, siis ma meenutaksin sellesamas kunstiajaloos seal ühte teist näidet. Ericsatii kirjutas kunagi muusikalise pala, kus üht hästi lühikest musklist fraasi kurat ei 700 korda ükski helilooja loomulikult seda ei mänginud, sellepärast tava pam-pam 700 korda järjest, sellel ei ole mingit mõtet. Okei, saime naljast aru, kuni tulid Jongees, kes häppeningi korras mängis seda 700 korda järjest ja tõestas, et kui sa istud seal saalis, seal tulevad ikka väga paljud mõtted selle 700 fraasi ajal. Ja ma kujutan ette, et Andy Warholi näitus võib samamoodi lõpuks siiski mingisuguse mõju avaldada, kui ta sinna näitusele jõuate. Nii et kasutage veel juhust. Meiega kohtume taas järgmisel nädalal, laupäeval, enne enne seda muidugi tuletame meelde meelde, et rääkisime siin soliste, stuudios olid kultuuriajakirjanik Margot Visnap kaks kunstikriitikut, Anders Härm ja Hanno Soans ja saatejuhiks Ilmar Raag. Saate nimi oli op. Tsitaat. Kohtume juba järgmisel teisipäeval kõigepealt telesaates OP-i ja seejärel järgmisel laupäeval raadiosaates OP tsitaat on, kus juttu tuleb. Pornograafilisest afäärist ja sellest, kas ka Eesti film on juba mõnda aega olnud taolist samadest temaatikat vest mõjutatud ehk kas Eesti film äkki ongi juba pornograafiline?