Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Te kuulate saadet Kunstiministeerium, mina olen saatejuht Indrek Grigor, käes on detsembrikuu Ta on kunstiministeeriumi stuudios külas Maarin mürk ja Andreas Trazek ja kes on kunstiministeeriumi sellised noh, eriti pühendunud kuulajad nüüd juba ilmselt nagu aimavad, et kui detsembrikuus on külas maarjamürki Andres troseks, siis hakatakse aastat kokku võtma. Aga hakkame siis kohe otsast selle aasta kokkuvõte ka peale. Ma alustaksin võib-olla nagu ma ei tea sündmustest tinglikult või et mis nagu aastat kokkuvõtteks oli see, et eelmise aasta algus andis meile viis Kultuuriministeeriumi palgalist kunstnikku. Nüüd 2016. aasta lõpus andis meile selle uudised, et järgmisest aastast, no meil on nagu viis kunstnikku, paraku ei lisandu nagu, nagu algne uudis oli, aga lisandub kolm palgalist kunstnikku. Mina olen kuulnud, et neli lisandub, aga aga ei tea. Kas on siis analoogne Kirjanike liidule, et Kunstnike liit paneb ühe koha nii-öelda omadest vahenditest? Ma arvan, et kui see tuleb, siis on midagi analoogset küll, sellepärast et üldiselt on ju ministeeriumi riigipoolne poliitika see, et riik tuleb alati vastu, ainult nagu teatud etapini, et antakse hõng, aga päris nahk, kala ei hakata sinu eest püüdma, et ma arvan, et see on seesama rahastamisprintsiip on ja kogu riigis Ühesõnaga, kui ma seda punkti siia kirjutasin, siis mul endal oli ka väike nagu lahkhelipeas sedapidi, et et ainus asi, millest me hetkel rääkida saame, on see, et palju meil palgalisi kunstnik, niisugune keeruline veel tulemustest rääkida, et ma arvan, et ega enne, kui nagu ma ei tea, kolme kuni kuue aasta pärast, et ega vist inimesega nagu aimu, et kas mingi tulemusega annab, et, et ma arvan Tulemust ei anna mõõta isegi kolme või nelja aasta pärast või isegi 10 aasta pärast mitte, sest see kunstnikupalgateema on ju selline teema, et ega ta on suhteliselt sarnane asi näiteks Kulka aastastele stipendiumite laga, Kulka aastaseid stipendiumeid on alati aastaid ja aastaid kritiseeritud selle pärast, et noh, et kui ma võtan ennast töölt lahti aastaks ajaks ja loon selle aja jooksul kunsti, siis mis must aasta pärast saab, et see on ikkagi lühike aeg ja on soovitud pikemat aega, kulka vahenditest ei ole seda mitme aasta stipi nagu väga-väga eriti tehtud. Ja nüüd see kunstnikupalk on vist, eks ole, kolm aastat, kui mu mälu ei peta jah, kolm aastat, et see on ikkagi nagu märkimisväärselt pikema aja. Aga mida see annab, see annab võimaluse loovisikul keskenduda oma loomingule ja mitte mõelda maksmata küttearve pärast ja see on, ma arvan, kõige olulisem. Sest Nahkuvat ta seda aluseks, kust see mudel on võetud, eks ole, Põhjamaades suuresti siis ma hiljuti käisin sel sügisel Soomes ühel ühel tööreisil ja mulle tundus, et seal on küll need inimesed täiesti ära harjunud, et on olemas lihtsalt üks allikas või üks võimalus nii-öelda need riikliku taburahad millele, et nii-öelda taotluse esitada, kui võidad, siis enam-vähem nina püsib vee peal. Et saad oma ateljee üüri makstud ja saad nagu keskenduda, sest noh, küsimus on keskendumiseks või selles keskendumisajas. Ma arvan ka, et see sõna tulemus tuleks igaks juhuks maha võtta retoorikast, et see on väga ohtlik tegelikult hakata nõudma tulemusi või üldse siia diskussiooni nagu sisse tuua, et ma arvan, et see on väga teretulnud muutusi võrreldes just nende Kulka stipendiumidega, miks seda nimetataksegi kunstniku palgaks, et just need sotsiaalsed garantiid, millest on õnneks viimasel paaril aastal rohkem hakatud rääkima ja rohkem asju on ka juhtunud, mis mõjutavad sellist kaasaegset ebakindlat, kunstitöötaja elu aga jah, et just see seitsmend, mille riik tegelikult tegijad, et kunst on töö ja selle eest peab saama ka teatava sotsiaalse garantii mitte ainult nagu sutsu tootmisesse või galerii renti või, või kuhugi sinna, et ma arvan, et see on väga hea signaal. Aga tulemusi ma ei hakkakski ootama. Rõõmus ja ilmselt selles mõttes nagu päris kommunismi Eestis ei tule kunagi, et noh, et kui kui see pilootprojekt eelmine aastaministeeriumi poolt välja käidi, siis mina mäletan küll, et ma mõtlesin oma tagaajus nagu selliselt skeptiliselt. No vaatame, vaatame, mis juttu te järgmine aasta ajate. Aga see on igatahes nagu väga positiivne, et poliitikud on saanud aru ka, et ega Eesti kultuuri ei hakka ju Läti poliitikud või Soome poliitikud kinni maksma, seda peavad hakkama maksma kinni ikkagi nagu Eesti inimesed omaenda kultuuri. Ja selles mõttes on see selge signaal, et kui viiele lisandub kolm, siis on see kokku kaheksa. Aga noh, ma arvan, et seda aega me ei näe kunagi, kui see number on 100 või 150 või ja siis hakkab 200 lähenema, et see oleks juba mingi Või kus mina nokkide tahtsin, oli pigem see, et viiele pidi algse plaani järgi lisanud oma viis ja veel korra viis. Aga, et noh, et lisandus kõigest kolm. Muide, hetkel on selline tunne, et on aeg tänulikkuseks, võib-olla seosega detsembri meeleolu selline üldine, hea, et üldse lisandus midagi, mina kartsin seda, et on tore algatus, aga kuna see sai ka päris palju vastu päid ja jalgu nii nii meedias kui sotsiaalmeedias väga valuliselt minu meelest võetil nagu vastuse ideed, riigil on palgal kunstnikud või kirjanikud ja mida see tähendab, et kas meil on nõukogude aeg tagasi ja samas näitlejad on ja nende jaoks ei ole nõukogude aeg tagasi. Aga siin teistel erialadel on oht, et siis mina olen nagu ikkagi jätkuvalt rõõmus, et selline initsiatiiv vähemalt nagu mingi jupikaupa kasvab ja, ja ma arvan, et kui tõesti õnnestub ka kunstnike puhul saada see üks lisakoht juurde, siis ma arvan, et see on ka hea signaal nagu mõlemat pidi, et ka väli ise on valmis sinna oma raha rohkem nagu investeerima, kui ainult riigilt. Kui siit nagu kunstipoliitikaga edasi minna, siis aasta lõpu siia nagu teise poolde jäi ka selline tore Kulka ja kultuuriministeeriumis ikka päigi kaikavedu, et Kulka otsustas oma eelmisest jaotusest mitte toetada ta riiklike kunstimuuseumide kunsti osta põhjendades seda sellega, et ministeerium võiks ise nagu muuseumide ostu toetada. Kusjuures nagu aususe mõttes tuleksin, kui viidata sellele, et kui Kulka jaotuspõhimõtteid lugeda, siis kunstiostud on seal noh, nagu põhimõttena sees kirjas, et see ei ole nagu päris selline ei tea, kust tulnud või mingi hetk on selline otsus täiesti vastuvõetud. Aga siis mulle tundub, et ministeerium siis vastupidise käiguna asustatud. Kuulge, seal nagu arvata jättasin, kunsti osta ei toeta, noh siis me lõpetame nagu galeriide toetamise ära, et galeriid ei ole riigiasutusele, nende toetamine peaks olema nagu Kulka asi. Et ma ei tea, kas ainult mulle tundub, et seal toimub nagu selline väike noh, nagu jõukatsumine. Ma arvan, et siin mitu asja langesid lihtsalt kokku, et ma arvan, et see kulka otsus neid osta, mitte toetada, tabas kõiki üllatusena ja loomulikult ebameeldiva üllatusena ja mõnes mõttes ka üsnagi aru saama too otsusena tegelikult sest et et see kulka jaotus kindlasti olnud kõige väiksemate vahenditega ajaloos, et kus oleks pidanud tõesti nii räigelt valima. Ja tavaliselt enne sellistel kriitilistel momentidel on jah, siiski lähtutud otsustatud põhimõtetest, et muuseumiostud peavad saama siiski nagu nii-öelda eelisõiguse või rahastuse. Aga ma arvan, et see, mis ministeerium korraldas nii-öelda see kunstirahastamise ümberkorraldamine, et ma arvan, et see oli pikem protsess, mis mõnes mõttes nagu õnnetult ilmus päevavalgele napilt peale seda, kui, kui ka nõukogu oli teinud mingi ootamatu sellise musta hobusena käigu, et ma arvan, et siin mitu asja, et kui sa neid niimoodi koos tõlgendada, siis meie kunstile tundub palju põnevam kui neid mitte koos tõlgendada, kus asjad lihtsalt üks tegi ootamatult ja teine tuli lihtsalt talantseeris mingi uudised. Et sellist vandenõu seal või sellist nagu giganto Mahjad seal taga nagu isegi ei oska raha. Aga sellist vandenõud seal näha ei oska, lihtsalt sellepärast Kulka on üks asutusi, ministeeriumil, teine asutus ja kõigi nende ilmselt need, need asutused käivad omavahel läbi ja võiks öelda ka niimoodi ju, et tavalise maksumaksja jaoks on see üks avalik raha kõik, eks ole, et mis seal nii väga vahet on, kust torusse vesi voolab siis tegelikult need on ikkagi nagu eriasutused ja neil on eri probleemid. Aga maal ei oma erilist siseinfot nagu kummagi nii-öelda selle afääri kohta, aga mulle tundub, et, et need on mõlemad sellised asjad, mis lihtsalt noh, näitavad seda, et asi loksub üldjoontes ikkagi nagu õiges suunas, et kui võtta see teine ots, siis Ta oli olemas galeriide toetusprogramm, kuidas see nimetus oli minu arust täpselt niimoodi oligi kunstigalerii, kunstigaleriide toetusprogramm ja mina saan siis niimoodi aru, ma ei ole küll sinna ühtegi taotlus teinud, sest ma ei noh, ei pea mingit väikegaleriid, aga aga nii-öelda ajakirjanikuna, et sisuliselt kirjutasid nagu sinna programmi toetuse taotluse ja siis võisid loota, et äkki mingi kopikas kukub, aga tegelikult pidid kirjutama ka kulgasse Kultuurkapitalitaotluse. Ja kui nüüd tuli see otsus, et riik nii-öelda vaatas ministeeriumi poolt oma prioriteedid ümber ja ütles, et noh, et meil on, ütleme, teatud hulk raha x hulk raha ja tegelikult on niimoodi, et iga-aastaselt galeriide toetusprogrammist saavad lõviosa sellest rahast meedioneedis institutsioonid siis mulle tundub, et see otsus on ikkagi õige, et teha süsteem läbipaistvamaks ja öeldagi, et tegelikult need ja need asjad on prioriteedid. Nüüd, mida see tähendab, on see, et see vähendab rahastamise sellist dubleerimist, et jälle seesama asi, et noh, et mitmesse kohta ma pean siis selle taotluse kirjutama. Et mina saan tegelikult asjast aru niimoodi. Et need asutused, kes ära valitud, said nii-öelda jumala poolt, et need saavad siis keskenduda edaspidi projektitaotlustele Kulkasse ja siis väiksemad galeriid saavad teha lihtsalt uhkemaid avaldusi Kulkasse, kuhu nad nagunii ju tegelikult pidid ju alati pöörduma, et mina olen selle eest naguniimoodi aru, et võib-olla see suund nii-öelda või see korrastamise retoorika on selles mõttes õige. Süsteem on tehtud nagu läbipaistvamaks ja talupoja mõistusele nagu arusaadavamaks. Teiselt poolt, nagu sa siin eelmise punkti juures viitasid, siis ministeerium ja Kulka on olenemata sellest, et raha tuleb justkui samamoodi maksumaksja taskust, erinevad institutsioonid alkoholi ja tubakaaktsiis on ka maks, eks ole, ei, iva on pigem lihtsalt selles, et rääkides jälle väike galeriijuhina siis aruandlusministeeriumi ja Kulka taotlusprogrammide puhul oli erinev, nii et seda raha oli võimalik erinevatel viisidel kasutada. Ja et kui ühelt poolt muutub nagu läbipaistvamaks, siis see asi, mille peale galeriid argumenteerida on, see muutub samas ka jälle ütleme niimoodi, et risk on vähem hajutatud või et selle Kulka komisjoni otsustus muutub noh, nagu märksa määravamaks, see, mida sa kulgasudesse lõpuks seal otsustab teha, et ühelt poolt ära tuleb, nüüd kõik ühe koha pealt, aga teiselt poolt jälle ennem oli nagu niisugune mitme koha pealt tulemine, teiselt poolt jälle nagu toetades sinu argumentatsiooni ja rääkides praktikast karistina, siis see ministeeriumi toetuse bürokraatia. Ühesõnaga mingid protsessid on läbi kui ka jälle palju lihtsamalt, sest ministeeriumi toetus, mille sa justkui saad aasta peale, sa saad selle kuskil medi esimese poolaasta lõpus. Ja see on võib-olla kolm aspekti, mis tahaksin välja tuua, et et üks on see, et seda nii-öelda ministeeriumipoolset korrastamist, et seda kindlasti ei tohiks nüüd minu meelest nagu lõpetanuks lugeda või et kui me vaatame, kui idee on selles, et tõmmata välja suured institutsioonid, kes on osaliselt riigi rahastuse peale tõmmata nende tegevustoetuste projektid välja siis Kulkast ja selle võrra vabastada siis vahendeid nendele, kes ei ole siis nii-öelda rea peal mingis ministeeriumis vaatame Kulka jaotusi, siis seal on ju väga suur osa muuseumitel. Ta on Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum, tarbekunsti- ja disainimuuseum. Nii et mina ootaksin seda, kuidas läheb ministeerium edasi tegelikult nende väljatõmbamist, aga et praegu see muudatus, mis tehti, tehti nii-öelda ühest toast, olin Maria-Kristiina, Soomre tuba kunstinõuniku kabinetis. Aga et muuseumid ju nii-öelda käivad muuseuminõuniku alla, kelleks on praegu Mirjam Rääbis, et me ootaks väga sealtpoolt ka samasugust initsiatiivi, et tegelikult korrastada seda välja. Ja samamoodi näiteks ka suur taotleja kõigist Kultuuriministeeriumi kapitali test on ka näiteks kunstiakadeemia või üldse koolid. Et sama moodi, et, et nemad on ju haridusele ja teadusministeeriumi all, et kas ka sealt tulevad mingid sellised nagu vastavad korrektuurid, et minu meelest see praegu oleks nagu hea võimalus lükata liikvele mingid suuremad protsessid, mille tulemuseks võiks jah olla see, et sellised suured riigiasutused, milles on põhimõtteline kokkulepe, et need on kultuur 20 20 järgi väga olulised, et nemad ei peaks nagu elama sisuliselt igapäevaselt projektipõhist elu selles mõttes, see on minu meelest ikkagi nagu kultuuripoliitiliselt selline rahastusskeem, mis praegu tegelikult reaalsuses toimib, on ikkagi väga vildakas. Ja ma olen täiesti nõus sellega, et noh, seda, seda ma mõtlesin, kui ma ütlesin, et üldjoontes liigub asi õiges suunas, sest tegelikult mulle tundub, et noh, Eesti on paraku vist siiamaani selline üleminekuühiskond, kuigi juba sellest Berliini müüri langemisest on veerandsada aastat möödas. Aga see on alati nagu täheldanud, et kultuuripoliitika ja rahastusküsimuste juures seda, et et kui midagi nagu tahetakse ette võtta ta, siis noh, kui väga riik peab andma märku, et see asi on oluline, noh ma ei tea, mingi Estonia kontserdisaal või mõni rahvakirjanik, et siis noh, võib-olla siis antakse mingisugune ministeeriumi tugi, aga üldjoontes öeldakse keskmisele eesti kultuuriinimesele valdkonnast sõltumata, et meil on olemas Kultuurkapitali, palun pöörduda sinnapoole, sest neil on kõige suuremad vahendid. Et loomulikult tuleks nagu teha selles mõttes selgemat nägu, et kui näiteks noh, Tallinnast ükskõik mis linnas on mingisugused kunstiasutused, millel nähakse olevat kohust, produtseerida sisu nagu rohkem kui üks näitus aga või üks hooaeg korraga või üks aasta korraga siis tuleks anda riigi poolt ka märku nagu selle püsirahastuse kaudu, eks ole, et noh, et tegelikult teil on kohustus näiteks koostada programmi vähemalt järgmine aasta aega, noh, juriidiliselt eks ole, kas või et leping tehaksegi, ütleme aasta peale. Et, et siis on, siis on mõttekas nagu tõmmata ministeeriumi rea peal, et need summad ja, ja siis on ka lihtsam. Arvan vaielda sellel teemal, et kas need summad peaksid nagu suurenema, mis on alati kultuuritegija huvi vähenema ja kunsti valdkonnas on täiesti selge, et see on ju riiklikult nagu selles mõttes reguleerimata valdkond või nagu vähe rahastatud, et ministeeriumi kogu summadest, mis ministeerium välja jagab, on see kunstivaldkond ju aastaid olnud üpris nutune see protsent et lihtsalt rohkem vastutust ja vähem sellist juttu, et, et pöörduge Kulka poole, et nemad on kõige targemad ja otsustavad. Sest tegelikult ju noh, riik saab reguleerida rahastamise väga mitmeid eri kanaleid kaudu noh jällegi Soomest tulnuna, mulle torkas just pähe, et Kiasma suurrahastaja vist haridusministeerium mitte isegi kultuuriministeerium, et haridusministeerium samas Eestis meil tundub nagu absurdne sääsjasse, eks ole, et miks lapsed peaksid käima muuseumites nüüdiskunstiga suhe maksavad ja täpselt, et see tundub nagu täiesti uskumatu mõte, aga noh. Teine aspekt, mis ma tahtsin välja tuua, mida see otsus praegu mõjutab, mis mulle tundub ka nendest erinevatest aruteludest, et mis on selline valupunkt, on see, et et see kunstigaleriide programm võimaldast taodelda raha investeeringuteks, sega, millele sa viitasid, et natuke teised nii-öelda võimalused raha kasutada ja tõesti, kohati on see nii-öelda ka see kunstirahastamise probleem, et sa saad võibolla raha, et kas kutsuda kedagi mingile loengule või korraldada mõni näitus ja nii edasi, aga et sa ei saa osta põhimõtteliselt mingit appi endale või midagi, mingit projektorit või helisüsteemi või midagi sellist. Ja kulka ju neid kulusid tõesti ei kata, et see on ka nagu selge. Ja see on ka jällegi nüüd on hea vaadata ministeeriumile otsa, et ilmselt siis on kõik loomulikult teadvustatud, et mis need erinevad taotlusvõimalused tähendavad ka eeldan, et sellest tuleb ka mingi vastus nii-öelda või et ma saan aru, et kultuuriministeerium on ka kaardistanud natuke nii-öelda regionaalseid kunstigaleriisid ja üldiselt nagu selliseid näitusepaiku, et mis on vajadused, võimalused, milline on praegune koostöö kohaliku omavalitsusega isenesest, mulle tegelikult meeldib see, et läheb võib-olla nüüd rohkem signaali selles suunas, et kao v võiks ka toetada seda, et on professionaalne näitusetegevus linnas, et ei ole ainult ütleme, et see programm on varieeritud ja et jõuavad näitusega, rändavad omavahel näiteks, mis on, ma arvan linnaga läridele väga, väga hea võimalus ja kolmas aspekt, mis mulle tundub ka nagu, mis nendes diskussioonides läbi käinud, et et selle otsuse põhjal, et see, see lahja leen, eks ole, mida andis sealt kultuuriministeeriumist nagu mõnikord helpidajate, et see oleks justkui selline signaal siis kohalikule omavalitsusele, et riik on astunud selja taha, palun nüüd teiega köhige natuke pappi väljasid, et, et selle kunstigaleriide programmi mõte kunagi ei olnud see, see ei ole selline ameerikalik rahamudel, et et eks ole Ameerikas, kus enamus on eraraha peale, et siis nii-öelda nende Kulka on nii pisike ja seda nii raske saada ja seal on see tõeline nagu garantii, et sa oled saanud mingi 2000 dollarit umbes mingi projekti peale, et siis sa võid minna kõigi fondide juurde teiste rahastajate juurde öelda, et ma arvan, et Eestisse tegelikult päris nii ei töötanud, et selles mõttes see ongi see põhiline idee, et kas kõik söövad seda lahjat suppi ja enamus ei saa üldse mitte midagi või siis mõned saavad söönuks. Aga ma arvan ka, et see arutelud, mis on selle ümber nagu praegu toimunud jällegi nii paberkandjatel kui ka sotsiaalmeedias on, see on ikka täiesti hull. Siuke küte. Ostud on ju sama küsimus, et siin tekib paratamatult küsimus, et kas see peab olema niimoodi, et riik ostab siis Kulka rahade kaudu Endale kunsti juurde, aga et fikseerida ja see siis kuidagi paberi peal ära mingi Ryan, aga noh, ma ütlen veel kord, et see on seesama see üleminekuühiskonna staadium, et lihtsalt nii paljusid asju lükatakse kulka kaela üle Eesti mitmetes kultuurivaldkondades. Et seni, kuni me leiame parema skeemi, siis seni maksab. Kui ikka ja nagu ma ütlesin, hea kütte taansele kangesti katkestada, kuigi ma saan aru, et miks peab kuidagi eraldi saate tegema sellest poliitikast. Aga ma ei saa jälle ka ütlema, et Tartu linn kui kohalik omavalitsus on Tartu Kunstimaja Kuu aega rohkem toetanud kui kunstiministeerium, aga see on minu arust Kultuuriministeeriumi kultuuriministeeriumis väga broide slipp. Mis on minu arvates tegelikult nagu selline paradoksaalne olukord, ma tahaksin öelda selle peale tegelikult hoopis, et ei võta, see kunstimaja on Eesti suuruselt teine selline non-profit, näitusepind ja siis nagu kohalik omavalitsus toetab seda rohkem kui ministeerium. Hallo. Et kus on Tartu linna? Kas Tallinna linna toetus Tallinna kunstihoone ongi jah, täpselt seesama küsimus, et Tallinna kunstihoone asub ju Eesti pealinna ametliku peaväljaku ääres linnavalitsuses hooned on olla üle väljaku, teisel pool teed, aga Tallinna linn minu teada on aastaid ja aastaid toetanud vist ainult Tallinna linnagalerii tegevust, et mis kuulub sinna kunstihooneplokki, aga tegelikult noh, mingist suurtoetajat ei saa Tallinna linna puhul küll rääkida, aga ilmselt sina seal jällegi me jõuame jälle nagu selle poliitika juurde, et, et ju siis siin peegeldub seesama poliitiku selline karm reaalpoliitik mõtlemine, et kui on võimalik avada kusagil mingit jäähalli või ülekäigurada ja minna sinna linti lõikama, siis sa pigem suunad need omavalitsuse rahad sinna, mitte siis kunstinäitusele, kus käivad nagunii mingisugused tibud ja intellektuaalid ja. Ma saan aru, et Tallinna linn toetab ka kunstihoone haridustegevust et võib-olla hariduse kaudu on võimalik sisse imbuda, aga kindlasti mitte sellise näitusetegevuse kaudu. Jah, et see on see olukord, et mida on ka väga palju praegu välja toodud, et et kõiki Eesti eesliitega Eesti asjad, mis asuvad Tallinnas, on nende putru üldse Tallinnasse ka kohaliku omavalitsuse, aga loodetavasti kui võim Tallinnas ikkagi natukene siin võib-olla loksub ka sellistes uutes suundades, et äkki siis on lootust ka siin regioonis midagi muuta. Nii, aga nüüd 2016. aasta läheb paraku kunsti Luhkruga väga paljude sest ootame oluliste, väga nimekate kunstnike ja kunstiteadlaste lahkumisega siit ilmast ütleme sellist nagu hetkel käimasolevat kunstielu kõige rohkem puudutab vast kumu direktor Anu Liivaku lahkumine kumu uueks direktoriks Kadi Polli. Ja nüüd ta ei ole küll saanud olla ametis väga kaua, aga, aga ütleme, kunstikriitikuna väljast vaadates siis mulle tundub, et esimene selline olulisem muutus, mis, mis, kuhu suhtelise pikendati oluliselt näituseperioode. Ja Marend Anu Liivaku lahkumine kindlasti oli väga ootamatu, vaatamata tema pikale haigusele, aga see oli tõesti nagu väga rabav sündmus ja mõnes mõttes ka kogu see kumu 10 seenepidi olema selline tohutu juubeliaasta ja avati uus püsiekspositsiooni. See aasta pidin minema hoopis teisiti ja siis see läks niimoodi, et ma arvan, et kuna see oli nii ootamatu ja tõesti mitte keegi ei olnud valmis selleks siis et ka selline teater nagu institutsionaalne leinaperiood või selline väike kaos ikkagi paratamatu, aga ma arvan, et Kadi Polli tule kumusse praegu nagu seestpoolt vaadates tundub, et on tulnud väga suure energiaga, et on tulnud väga teotahtelised, tal on tohutult ettepanekuid, ettepanekut, Eesti on nii suured kui väikesed ja võib-olla jah, see see jõulisus või selline pealehakkamine, millega ta hiiglasliku organismi kallale asunud on võib-olla isegi nagu üllatav või selline jahmata, et tükk aega oli see nii nagu vindumine või selline peataolek ja siis nüüd on tohutul, kõik toimub nagu korraga ja ma arvan, et üks asjadest on jah see, et mõelda läbi, kas kas eelkõige nagu publikud toovad uued näitused, uued avamised või siis samamoodi saaks selle publiku uuesti tuua rohkem programmidega nagu taaskord ühe näituse raames majja. Ja kuna see kumu näitusetempo on olnud tegelikult minu hinnangul täiesti pöörane ja tegelikult see inimressurss ei kanna seda tohutut tempot välja tegelikult, et siis ma arvan, et see näitus, aegade pikendamine, et see on ka mõnes mõttes asi, mida on kaalutud ja räägitud juba Anu Liivaku ajal, aga tõesti Kadini tasus nagu jõuliselt seda proovima muuta. Kuna muuseum on nii pikk süsteem, siis ma kardan, et need esimesed nüüd üks näitus värvide dirigendid läks lahti üheksaks kuuks, aga ülejäänud jooksevad ikka täpselt selles samas nagu kuidas edasi. Nii et kindlasti see Pakkumine näituseprogrammi ja, ja võib-olla selline nagu pilte, et mis on siis kumu Kadi Polli visiooni järgi, et see hakkab paistma, võib-olla ma arvan, 2017 on ju ka täiesti paigas, juba oli enne tema tulekut paigas, et 2018 on nüüd esimesed kohad, kus ta saab nii-öelda kas äikse sees programmis kui ta, aga vahepeal on tal käed-jalad minu arust täiesti tööd täis kõigi pisiasjadega, sest et et kuidas organisatsioon uuesti nagu kokku tuua, kuidas erinevad meeskonnad, erinevad osakonnad nagu panna rohkem koostööd tegema ja ja meil on ka järgmine aasta, on väga palju välisnäituseid selles mõttes, et et seoses eesistumisega on sellised esindusülesanded ja see pilt on kuidagi üle elada. Aga institutsioonide juurde jäädes Tartus avati pidulikult ERMi uus hoone mis tuletab meelde, kui oluline on hoone kui selline, selles mõttes, et mulle tundub, et sellest uuest hoonest räägitakse oluliselt rohkem kui ekspositsioonist. Et noh, küllap jõutakse kunagi sinna, aga kui tore on näha, kuidas selline nagu hoone nagu lööd Ega betoon ma lisaksin juurde, betoon on ikkagi oluline, sellepärast et kui me korraks tuleme tagasi rahastamisotsuste juurde, EAS rahastas ju nüüd ka suhteliselt hiljuti tuli uudis, et Eesti kaasaegse kunsti arenduskeskus sai väga suured summad arendamaks välja Noblessneri kvartal talis rahvusvaheline kunstikeskus, mis mulle eelkõige nende väga napp infokildude järgi ja sellise üldsõnalise jutu järgi, et mulle tundub selge senine inkubaator, tore, et kui sul on midagi, mida sa tahad teha, et see ülejäänud aasta võid olla, sain oma läpakaga kohvikulaua taga töötav korraldaja või kunstitöötajad, siis kui sul on see inkubatsiooniperiood, kui sa peaksid valmis küpsetama mõne festivali või mõne suurema projekti, siis sa saad minna sinna laua taha, sul on seal tugistruktuurid, ala raamatupidamine ja kõik see ja pluss ka siis loomulikult see näitusetegevus, mille ainuke märksõna, mis mulle oli arusaadav, oli jah, see, et sinna saab siis nagu tulla, aga nii-öelda kas siis open kooli või mingi lepingu alusel sisse ja siis teine poole, see on rahvusvaheline, aga ma ei tea, mida see tähendab. Ma arvan, et see on ka, et eks siis betooni läheb raha ära ja siis me vaatame, mis see tähendab. Ja teine, ma tahtsin mainida ka, et samamoodi sai suure toetuse kunstnike liidu arendatav Arci keskus, mis siis samuti on ju viimased poolteist paar aastat on ju küpsetatud ka sellist sünergilist nii-öelda loomelinnakut sinna ja, ja eriti sellel aastal, minu meelest on see rohkem nagu nähtavale tõusnud, et need ARSi tegusad teisipäevast ARSi avatud ateljeed ARSi projektiruumis nüüd tööle hakkas, et minu meelest on see väga tervitatav, et ka natuke selle Tallinna lõikes detsentraliseerida seda vabaduse kuut ja samamoodi, aga see on ka väga rahaliselt oluline uudis, mis võimaldab selle hüppe nüüd tegelikult betooni läheb päris palju tegelikult. Nii et selles mõttes ERMi hoone on väga oluline, et me saame siin veel rääkida suurtest ehitistest. Ma saan aru, et ma olen tartust, mul ongi nagu roll, et ma peangi kiunuma, et paralleelselt sellega, et Ermil valmis uus hoone kuulutati Tartu kunstimuuseumi hoone Vallikraavi tänaval, on lõpuks ometi kuulutati nüüd ametlikult varisemisohtlikuks. Et Riias, Läti kunstimuuseumiga on taoline olukord, kus vana peahoone tuli renoveerimisest välja, siis muuseumi teine hoone Orsenal kuulutati ühtlasi varisemisohtlikuks. Aga mis selle Vallikraavi majaga ikkagi on, või selles mõttes, et kus on siinse kohaliku omavalitsuse silmad? Hoone kuulub ministeeriumile, kultuuriministeeriumile, kus on siis Kultuuriministeeriumi silmad ja seda seal kogu aeg. Küsime aga seosed kumuga, aga ka seoses sellega, et Läti kunstimuuseumipeol ennast uuesti avamas aastiga uued püsiekspositsioonile, see tooks meid hästi nüüd kiirelt ka siia näituste sektsiooni juurde. Üks asi, mis mulle hakkas silma eriti Lätis, kus seda püsiekspositsiooni üldiselt täielikus tagurlikkusest süüdistatakse. Foto oli ikkagi järsku saanud nagu siukseks püsiekspositsiooni osaks ja vot see on jälle ilmselt ka seotud sellega, mis, kus järsku hakkab silma, aga mul hakkas ka ringi reisides silmad, kui ma kuskile mõne suurema keskuse või muuseumi püsiekspositsiooni sattusin, siis mulle järsku tõepoolest, et foto on ametlikult lõpuks nagunii nii palju. Nii palju kunst, et ta on ka igal poolpüsiekspositsioonides alati kohal. Mulle selle Läti kunstimuuseumi puhul vist isegi rohkem kui see ekspositsioon ise, mis oli ikkagi selline korralik, et hakkame ühest otsast peale, siis lõpetame teises otsas. Et ikkagi see hoone ise oli see suurem elamus, et see nii-öelda muuseumi ümber lavastamine ja mitte et seal avastada nii palju selliseks meelelahutuskeskuseid, seal juba arhitektuur annab teatava teatava meeleoluna, et aga et samamoodi, kuidas nad avavad oma fonde seal all nii-öelda, et sa saad neist jalutada mööda ja, ja samamoodi sellised mittefunktsionaalsed, aga samas väga installatiivselt mõjuvad ruumid nagu see üleni valgeks võõbatud, kuplialune ja nii edasi, et need olid väga huvitavad lisandused ja nende ajutiste näituste programm on minu meelest ka väga huvitav, mis seal kaasas käib seal all keldris? Mina jäin mõtlema jälle nagu selle peale, et tõenäoliselt on see kurb loolisused, see dilemma nagu vist kunagi lahenegi ära. Betoon versus inimesed, kumba kohta peaks rohkem raha pooled ära ta jällegi Helsingis käinud turistina, noh, nad ehitavad ühte nüüdiskunstimuuseumipinda sisuliselt Kiasma kõrvale, eks ole, maa alla graniidi sisse. Samas oli Helsingis ei tea, kas päädis või mitte, kas sai läbi see lugu või mitte, aga viimased viis, kuus aastat nämmutatud teema, et kas Helsingi linn tahab kuge laimi filiaali endale või ei taha. Et see mingis mõttes jõudis lõpuni. Nüüd siin detsembris linnavolikogu hääletas vist juba kolmanda rahastusskeemi maha, mis suuresti nägi jätta nagu avaliku raha kasutamist Soome maksumaksja raha kasutada. Ta vist. Aga noh, siit siit me näeme, et Soome kui Eesti pidev eeskuju arenenud Skandinaavia maa ja ikka nad ehitavad ja neil on vaja ikka seda raha betooni toppida. Et ega ilmselt Eestis selles mõttes need asjad teistmoodi ei lähe, et noh kui rääkida Plestneri kvartalis, siis mulle meenub kohe aastakümne tagune kultuurikatlaskeem, mis sisuliselt oli sama, eks ole, ja nüüd 10 aastat hiljem on ta enam-vähem valmis saanud. Aga kui seal, et 10 aastat tagasi midagi üldse arenema hakkas kunstivälja jaoks kultuurikatla puhul, siis esmajärjekorras tuleb mulle meelde EKKM-i kaasaegse kunstimuuseum, mis sisuliselt pandi püsti, kärsitu, sest et ma ei jaksa ära oodata, kuni inkubaator valmis saab. Et noh, selles mõttes on, on nagu hea näide, et kuhu 10 aastat hiljem asjad võivad areneda täiesti ootamatutes suundades. Ilmselt alguses oli ka nagu plaanis sinna kultuurikatla alla väike pesa teha. Et noh, põhiline on see, et tuleb unistada ja tuleb unistada nagu kahel suunal, et hea küll, betoon ja telliskivi ja see on kõik oluline, maja on kahtlemata maja ja aga noh, teistpidi ikkagi nagu keegi peab seda sisuga tootma ja minul on küll Eesti maksumaksjana väike mure selle ERMi pärast, et ma olen seal käinud seda püsiekspositsiooni vaatamas küll ainult ühe päeva jooksul. Ja ma kujutan ette, et eks, eks neid ümbertõsteid lähiaastatel ikkagi tuleb, aga minul tekib küll küsimus, et, et kuidas neid lõputult, neid õlle kappasid ja vankreid ja selliseid asju, mida me teame tegelikult juba põhikooli tasandilt, moodustavad eestiainelise kultuuri. Tegelikult, kuidas neid lõputult nagu jaksab ümber tõsta ja seda maja pidevalt nagu huvitavaks teha eestlastele, et et jah, tuleb ikkagi nagu mõelda kogu aeg niimoodi, et betoon on oluline, aga inimesed on ka olulised. Aga ma arvan, et ERMi puhul ongi see maja on niivõrd selge, puhas vorm mõnes mõttes, et seda on nagu hea. Kas ta meeldib sulle või ei meeldi sulle on nagu üsna selge ikkagi, aga see ekspositsioon on tõesti niivõrd sellineri soomine või haruline selle läbitöötamiseks, et ma arvan, keegi julgegi selles suhtes sõna võtta, keegi ei julge öelda, et asja läbi töötanud, et täpselt, et kõik on seda näinud praeguseks hetkeks või nagu püüdnud seda näha, aga et olles seal ka ise mitu tundi veetnud, ei tahaks kirjutada arvustust veel hetkel. ERM kaaperdas täiesti ära selle retoorika, mida nüüdiskunstiasutused kasutasid võib-olla 10 15 aastat tagasi, et ärge hakake kritiseerima biennaali või suur üritus, kui ei ole kõiki videot. Läbi vaadanud ja termi puhul selleks kuluks ka vist nagu ma ei tea, kas söödaäri või aastaid jäi kramp, siin ennist sai EKKM ei mainitud, et konkreetsemalt nagu näituste juurde üritame hetkeks jälle tulla, siis küllap Price on ilmselt midagi sellist, mida mainimata ei saa aastast ei ole üle ega ümber. Nüüd eelmine aasta tõi meieni uudised Köler Prize'i nominentide seas on kaks maalikunstniku, mis on selles mõttes ennenägematu sündmused. Et kuni käesoleva aastani oli, oli nomineeritud ainult üks kunstnik, esimesel aastal oli selleks Tõnis Saadoja. Aga nüüd meil oli kaks nominenti Kristi kongi ja Laura põld ja käesoleva aasta kevades millegi uudised, Laura põld isegi võitis. Nii et meil on nüüd maalikunstnikust Köler, Prize'i võitja, keraamika taust tuleb siin ka juurde, et tegelikult tegelikult keraamika. Ta on ka nagu nüüdiskunsti osa ametlikult. Ja see ongi, kui vaatan oma sellist lemmiknäituste nimekirjad siis salongi maalinäitused ja maalinäituse, pluss keraamikanäitused või selline kaasaimicraamiga, ma tahtsin selle Köleri kohta hääleb, minule tundus näiteks, et sel aastal Köler oli, oli kuidagi nõrgem, et minu meelest ükski nendest nomineeritutest ei olnud teinud oma tugevaimat sooritust seal kuidagi oli väikene pettumus ja ma arvan, et Laura põld vaat siin on see vandenõu koht, spekulatsiooni kohtaga. Et olles enne seda teinud väga-väga tugeva näituse 100 ulma keset merd koos Peeter Talvistu ka Tartus, siis et mulle tundus, et natukese küünal pais läks ka, arvestades tema üldis sellist täitsa tegevust ja arvestades ka seda tart mussi näituses seal minu, ma arvan aasta üks kõige lemmikumaid näitasin mäletama, käisin seal, ma tahtsin sellest kirjutada, aga ma ei osanud sellest mitte midagi kirjutada ja siis see pinge, mis sellest võimetusest, kes sealsamas, selline tugev emotsioon või selline tugev kogemus, et see ahistas mind väga tükk aega ja kuni siis hakkasid ilmuma, nii et ütleme, et see sai ka väga luksuslikult kaetud erinevate arvustustega, nii et lõpuks ma sain ka selle lugeja vaataja kogemusele nagu lahti mõtestatud, aga see oli tõesti väga võimas, minu meelest. No minu lemmik Köler Prize oli ilmselt Kristi kongi, kes jätkuvalt paneb mind imestama, et kuidas ta nagu jaksab kütta tegelikult samal teemal nagu niivõrd järjepidevalt, et hästi jah, ja suhteliselt hästi, aga ma ei mõtlema nüüd jah, Laura Põllu, Kristi kongi, võib-olla ka varasema Kölebaysi võitja Anu Vahtra peale, et kummaline on see, et kui sul on selline kunst, mis põhineb mingisugusel, ütleme, formaalsel või vormilisele efektile, siis alati on nagu teha selle reegleid, mida suuremad, selle efekti välja käia, seda, seda võimsam see mulje on. Et võib-olla see Köler, Prize'i formaat, mis sisuliselt tähendab seda, et igale kunstnikule antakse väike kuubik. Et see võib lai soosigi, seda noh, nii-öelda suurt uus formalistliku, uus materiaalset kunsti, et tegelikult kui anda kunstnikule terve suur muuseum mängimiseks, vot siis sa saad, eks ole, huvitava tulemuse mitte, kui sa annad talle väikse saali. Et, et see mõte mul jah, käis ka tänavusel Köler Prize läbi, et ei ole paha, aga oleks tahtnud natuke suuremalt, siis oleks nagu näinud võib-olla seda efekti. Ma lihtsalt lisaks kummagile poole jatult Marion regivandenõuteooriatest. Ma nüüd puhas nagu iroonia, et vaata, et iga kord kuni skulptor nomineeritud, siis ta väljub sealt ka mõne nagu auhinnaga, et see aasta Art Allmägi ja sai ilusti publikupreemia kätte, nagu Karlsson varem on saanud. Ja teine asi, kui nüüd Andres viitas sellele, et võib-olla oleks vaja suuremat pinda või nagu, nagu rohkem ruumi mudelit Köler Prize praegu ette valmistades Tartu Kunstiliidu aastalõpunäitustest mõnele küür, tundub hoopis, et, et see võiks olla nagu selline EKKM versioon aasta näitusest, mis näitab seda, et töötada või no et et valitakse viis kunstnikku, need ongi nagu selline kergelt justkui ülevaatenäitus, et sul on seal viis kunstnikku nagu piiratud ruum, nagu aastanäitusel ikka juhtub. Meil on ju, et noh, et sul on selline järeldus, on päris tore mõte. Et noh, et seal ei ole nagu selgelt nagu teemat reaalselt, tal on täiesti sihukese igati kohtreid karakter nagu olemas. No kuuldavasti ikka üle poisi formaati mõtestatakse parasjagu ümber, see tähendab seda, et järgmine aasta ei tule, eks ole, jahmadeni välja öeldud, võin kinnitada, kohtusin hommikul Johannes Säret, küsisin ta käest veel ka üle, et kas on nii jah, et 2017 tõepoolest näitust ei toimu. Võib juhtuda, et veel selle aasta lõpus kuulutatakse välja, et milliseks siis küllalt trassi näitus nagu formeeritakse, aga, aga võib-olla see lükkub ka veel ka veel järgmisesse aastasse, aga töö käib nagu formaadi ümbermõtestamise kallal. See formaat kui selline, et miks mitte või et ma saan aru nagu näitusemaja enda seisukoha peale võib-olla läheb igavaks või kuidagi, et pingid hakkavad tunduma lühikesed või midagi sellist, et keda sinna nomineerida, aga, aga minu meelest oleks tore, kui keegi võtaks üle sellise formaadi, et nii-öelda, et see nii-öelda auhinna mõte ja üks vanade üks uus töö ja produktsioonitoetus ja nii edasi, et minu meelest see iseenesest ei ole vananenud või aegunud. Mulle tundub siiski, et tegelikult on 20. sajandi jooksul ja 21. sajandi alguses toimunud see protsess, et kunstiteosed on läinud nagu mahu poolest järjest suuremaks. Et 20. sajandi algul võis noh, kogu kunstiavalikkus, olgu ta siis Pariisis, füüsiliselt või, või Tartus Pallases, rääkida vaimustusega ühest maalist, mille mõõdud võisid olla 30 korda 40 sentimeetrit, mis põhjustab revolutsiooni, eks ole, selles, kuidas me näeme kunsti ja maailma tänapäeval installatsiooni kunstiks, kvalifitseerub peaaegu kõik, mida inimesed teevad, maalikunstnikud teevad ka installatsiooni, skulptorid teevad naguniiinstallatsioon. Fotograafid teevad installatsiooni järjest rohkem, nõuab kunsti enda ümber ruumi, et seal nagu hämmastav protsess, aga võib-olla see on lihtsalt jällegi tasakaalus selle nii-öelda kinnisvaraarenduse teemaga, mis kogu maailmas toimub, kogu aeg ehitatakse juurde muuseumi nüüdiskunstimuuseumi kogu aeg arendatakse mingisuguseid kinnistuid järjest raha on vaja, eks ole, betooni panna seda raha sellepärast et ruumi on vähe. Ja ma arvan, et kui EKKM-ile anda nagu võimalus öelda, et tehke endale näiteks krundi peale mingi laiendus, ma arvan, et nad ei mõtle üldse kahte minutit. Loomulikult, et andke aga raha ja me teeme, eks ole, kaks korda suurema muuseumi, et selles mõttes ma ei noh, ma ei tea jah, et aga huvitavad ajad on selles mõttes jah. Oleksid kärmelt veel kuidagi konkreetsemate näituste juurde, et Marin juba mainis Laura Põllu 100 ulma keset merd. Minu selline isiklik kunstilaks käesolevast aastast, et kui ma seda nägin, siis mõtlesin, et ma pean nüüd meelde jätma, et kui aasta lõpp tuleb, siis kindlasti küsitakse, tuleb öelda Ado Vabbe, Veneetsia kumus näitusel Forss, majeur, see oli selline ilus mustvalgenäitus, kus isegi mitte ei olnud seina peal reproduktid, stsenaariumid, projektsioonid, reprodega, kadunud kunstiteostest ja sealjuures oli ka suurepärane või noh, nad olid kõik nagu videoformaadis, aga oliks ka. Et muidu projekteeriti seinale ka teksti siis, siis ilmselt nagu kujunduslikult vahelduse mõttes oli üks video teoska, siis see oli, kus teksti loeti peale. Siis seal näidati musta ekraani all nurgas oli Ado Vabbe Veneetsia ja sinna peale loeti kirjeldust sellest, milline suurepärane värvimeister ja siis nagu ka ka kaasaegsete on ju, kirjeldas sellest, millise suurepärase värvimeistriga meil on tegemist, et minu arust see oli nagu selline jess dioodi tulebki teha. Ja teise sellise olulise asjana, kus ma, kus ma tundsin, et ma pean kirjutama ja õnneks mulle anti ka võimalus seda teha, on Paul Kuimet hiline pärastlõuna Tallinna linnagaleriis Palikriitikuna muutuvad ka aeg-ajalt nagu küüniliseks ja siis siis sellist nagu, nagu, nagu tõelist kunstilaksu on nagu orva siis minu jaoks Paul Kuimet suutis mind ikkagi noh nagu rabada oma oma installatsiooniga. Pärastlõuna ei ole minu arvates nagu üks parimaid asju, mida ma viimaste aastate jooksul näinud olen. Jah, ja Kuimetrile aasta lõpus EKKM-is ka ju uus isiknäitus perpendikulaarne mis põhjustas mul ajus sellise lühiühendus, et ma tahtsin teha kangesti siseringi naljad, Paul Kuimet on uus teine žbarkars, sest sul on sisuliselt, eks ole, mustvalged fotod ja valguskastid ja selline arhitektuuri ja selline ruumiteema. Aga kui ma mõtlen lemmikteoste peale, siis mul kahtlemata on mingid lemmikud, aga ma jäin mõtlema hoopis selle peale, et kas on olemas mingisugused tendentsid eesti nüüdiskunstis ja mulle tundub, et üks tendents on just seesama see ruumiga tegelemine. Et kumu kunstimuuseumi suur näitus, nüüdiskunsti näitus viiendal korrusel tegelebki arhitektuuriga. Kuidas see teile meeldis? Institutsiooni juhina oli minu esimene küsimus nii kunstnikele kui kõigile, kes mingilgi viisil võisid olla sellega seotud, et kuidas sa siis nüüd ikkagi said selle loa, kuhu põrandasse augu. Kui teha, mina ei mõtlema selle peale, et huvitav, kas noh, üldiselt on kohaspetsiifilist installatsiooni seostatud alati institutsiooni kriitikaga ja saan selle nagu trendilaps nii-öelda. Huvitav, kui kaugele läks ühelt poolt kumu kunstimuuseum ja teiselt poolt kunstnikud enesepettuses, et see näitus on kuidagi institutsiooni kriitiline sellepärast et tõesti, kui sa põrandasse puurid augu, siis justkui peaks olema mingi žest, kui sa teed selle vaateplatvormi, siis justkui peaks olema mingi, sest kui sa näitad, et, et kumu, sein on kõver, sinna on vilets riputada näiteks maali näiteks trepi või mitte trepi käsipuu, vaid käsipuutöö, eks ole, siis seal mingi žest. Aga, aga kokkuvõttes minu jaoks mõjus näitus nagu sellise indikaatorina, et ju siis kohaspetsiifiline installatsioon on nagu muutunud selliseks nagu mainstream'i trendinäitajaks. No ütleme nii, et nimetagem ise igatahes eitas igasugust institutsiooni kriitikat, kui ma intervjuus temaga käest selle kohta küsisin et seal või ei tulnud talle pähe Ja sama asi, näiteks üks minu lemmik oli Anu Vahtra näitus kevadel, kus ta draakoni ja hobusepea galerii sisuliselt nagu tühjaks tegija seal teatud elemendid ära vahel. Aga mida sellega oli tahetud öelda, et ma lugesin läbi ka kriitika, mis selle kohta kirjutati ja ma ei saanudki päris täpselt aru, et see on selles mõttes kummaline küsimus, et kui mingi žanr, mis on oma olemuselt institutsiooni kriitiline, satub Ida-Euroopasse, siis see institutsioonikriitika kaob sealt absoluutselt ära. Vot ma seal Ida-Euroopa kohta ei oska öelda, aga ma arvan, et selle näituse arhiivi ja arhitektuuri vahel, et minu meelest see teatav nagu kriitika või ebamugavus või ruumiline ebamugavus, et pigem see oli nagu lähtus minu meelest positsioonilt, et siis me oleme kõik selles hädas koos või võib-olla kelle kriitiline ja see oli seal võib-olla konkreetset arhitekti kriitiline kelle nii-öelda esimene suur töö, eks ole, ei olnud tõesti kõige ei külastaja ega ka kunstisõbralikum nagu palju. Aga et minu meelest jah, et seal on see vahe, et me ei ole nagu KUMU kui institutsiooni suhtes kriitilised, aga pigem tajutakse nagu nii-öelda ka kumus kuraatorina, KUMUs, Kainstalli tiimil, et meil kõigil on raske selle ruumiga kuidagi juhtida sellele ruumile nii-öelda nagu võrdselt kuidagi tähelepanu. Siis kuraator ennekõike rõhus selle peale, et sai valitud ka kunstnikud selle pilguga, et kuulge, tehke nüüd midagi selle ruumiga, et selle peale see väga palju rõhutud. Aga ma arvan, et see on selles mõttes huvitav näitused. Maria-Kristiina Soomre ütles väga hästi, et see on peaaegu selline nagu nullnäitused, kus on nagu tõesti see, milline on see hetk, kus tekib näitus, ruumi, millal teda seal veel ei ole ja vaadata seda näitust publiku koha pealt või püüdes kuidagi publikule anda mingeid karke, kuidas seal ruumis mida seal teha või mida peale hakata, et see on kindlasti, ma arvan, üks ka siin lähiaastate suurimaid väljakutseid ja just see on kumus, kui selline näitus oleks, ma arvan, kui ta on hobusepea ja draakoni seks ole, et või isegi näiteks EKKM-is. Et ütleme, sinna sattudes sinna satub, ma arvan ikkagi juba ka kindlasti väga laiul publikust, aga ma arvan, et KuMulon ka see kohustus nii-öelda testi kuidagi mõelda rohkem läbi selle peale, et kui inimene satub siia ruumi turistina või täiesti kunstikauge inimesena, mida ta näeb siin või kuidas ta käitub siin ja nii edasi, seda nõutust on olnud päris huvitav vaadata tegelikult ja seda kuidagi püüda nagu sellega midagi teha või seda kuidagi edasi aidata. Aga ma tahtsin öelda veel lemmiknäituste kohta mainisin, et on mitmed maalinäitused mulle endale ka võib-olla üllatusena, et ma tooksin kindlasti välja kaunitari ja koletise Tallinna kunstihoonest. Tiit Pääsukese ja Kris Lemsalu. Ma arvan, et väga huvitav kooslus ja siin ma tooksin just välja kuraatorid Tamara Luugi panuse, et minu meelest see oli nagu kuraatorinäituse, kus sa tunned, et on kaks elementi täiesti jõuliselt kokku pandud ja siis nad on hakanud ka tõmbuma. Lõpuks aga et see esialgne nii-öelda see Demi urgiling positsioon, et sa näed nopid ja lükkad nagu nii-öelda kontakti omavahel, et et minu meelest tõesti kuraatori näitusena väga hea, et nad mõlemad tegid seal ikkagi nagu oma asja nii-öelda pääsukese puhul, see oli rohkem retrospektiivne. Lemsalu oli rohkem uued tööd, aga jah, et kuidas näiteks ja see on ka huvitav, et mina näiteks hakkasin seda näitust lugema Lemsalu kaudu ja ma kujutan ette, et väga suur osa publikust lugesite näitust pääsukese kaudu. Mõnes mõttes see oligi nagu suurepärane ka jällegi väga hea näitus nagu nii-öelda publiku koha pealt, et sul on need erinevad sissemineku kohad täiesti võimalikud ja mina avastasin enda jaoks nagu pääsukese loominguga. Ma ei ole väga palju tegelenud nii-öelda maali kunstliku eraldi žanriga, aga minnes jah, Lemsalu kaudu sisse, siis mulle avanes täiesti ka horisont. Tükk aega avastanud, ma saan aru, et intrigeeriv on, küsimus oli, et kumb on kaunitar ja koletis. Mõlemad on kõike muidugi. Ütlemata seal on vist aasta üks selliseid pretendente nii-öelda aasta kuraatoritöö tiitlile, sest noh, kui sa teed selle lihtsa liitmistehte kaks pluss kaks ja saad tulemuseks mitte neli, vaid viis või enamat, siis on see märki heast näitusest. Kuidas kuraatoritest rääkida, siis ma ei ole seda kuskilt tartu poolt üritades tasakaalustada, siis ma viitaks veel korra. Peeter Talvistu, keda siin juba mainiti seoses Laura põlunäitusega 100 ulme keset merd siis Peeter ka nüüd siin novembrikuus tegi. Riime igitegi tegi uuesti Elmar kitse. 1966. aasta legendaarse näituse. See oli ka täiesti super, minu arust ma isegi võtaks tartu seal küljest ära selles mõttes, et väga ei rõhutaks, läheb just see oli täiesti ilma igasuguste epiteete teda väga, väga äge asi ja mulle väga meeldis just ka kui ütleme, selles kunstiteaduses on see nii-öelda näituste enda ajalugu muutunud suureks uurimisžanriks, siis see on minu meelest väga hea näide sellest tõesti sellisest kuraatoriga uurimustööst, näituse enda ajaloost ja mulle väga meeldis, minu lemmik oli seal, rääkimata kitse enda maalidest, kellega ma ka saavutasin mingi uue sideme tänu sellele näitusele, mis oli minu jaoks ka suur üllatus, kogemusena. Aga mulle väga meeldis selline väikene kapa tükikene kuskil aknalaua kõrval, mis ütles, et siin oli tõenäoliselt sein ja siin taga tõenäoliselt aastal 66 oli mingi blabla bla hoiuruum, aga et see oli nagu super, et sellised sekkumised, et ruumitaju, et sa hakkad mõtlema selle ruumi ajaloole, näitama enda ajaloole, sa mõtled selle väga hästi, oli koostatud vitriin kogu retseptsiooniga, samuti ekitaaž on käsitsi kirjutatud. Kõik see seletati ära, et tookord kirjutati käsitsi linaga, kirjutasime käsitsi ja see oli selline nagu õppetükk iseeneses, vaid ta tegi korraga nii palju. Ja loomulikult see kits ise oli nagu väga fantastiline sellises koguses vaadata ja väga toredaid töid oli, kes ütles masinat? Jah, absoluutselt. Meil on heal juhul kaks minutit. Et ja kunstiministeerium tavaliselt lõpetab näituse soovitustega, siis, siis võib-olla teeme seekord niimoodi, et teeks nagu näitusesoovituse asemel eelmisest aastast mõne publikatsiooni soovituse. Et minu jaoks eelmine aasta läheb, läheb ajalukku kui autobiograafiate ajastu. Et küll 2011. aasta lõpu daatum iga 2016. aasta algul esitleti Leonhard Lapini memory siukest mälestusteraamatut siis ilmus paranoia kirjastuse alt Andres loo fantoomplatvorm, siis on ka sisuliselt selline memuaare raamat ja natukene hiljem suvel ilmus samamoodi paranoia Marko Mäetamme juubeliaasta, et palun, autobiograafiaid on küllaga ja ilmselt ma loodan, et nendest tuleb ka veel kunstiministeeriumis eraldi juttu. Aga teie lugemissoovitused aasta lõppu? Mina soovitaksin tutvuda värskenduskuuri läbi teinud Estonian artii versiooniga ja ühtlasi soovitaksin leida endale ka uue materjali uus number, mis tegeles kunsti kommunikatsiooniga ja ma pean tunnistama, et ma oma isikliku eksemplari ei ole siiamaani raatsinud lahti teha, sest see oli pakendatud sellisesse foolium mulli. Aga ükskord ma võtan kaks, tuleb osta kaks just nimelt või käia raamatukogus lugemas. Mina soovitan loomulikult Eesti kunsti ajalugu, kuues köide teine osa, jumal tänatud, et see nüüd on lõpuks valmis, selle saab võtta näppu ja minna kumu kunstimuuseumisse värskendatud püsiekspositsiooni vaatama sõjajärgsest eesti kunstist. Aga kas see ei ole nagu ERMi püsiekspositsioon ekigi Jakse ta korraga läbi lugeda, et sa loed nagu tükkidena niimoodi kaasas käiakse kanda, minu meelest käib mitu korda, aga võta kaasa ikka. Aitäh Te kuulasite saadet Kunstiministeerium tänases saates olid külas Mauri mürki. Andreas trosak. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni.