Tere, mina olen Aarne promic aasta 2016 kontserdielu märksõnadeks osutusid suured juubelid imearmsate, interpreetide ja heliloojate kui ka muusikakollektiivide tähtpäevad, mis kinkisid meile hulga õnnestunud ja vähem õnnestunud kontserte. Kui loetleda vaid suuremaid tähtpäev, siis kuuekümnendat juubelisünnipäeva pidasid organist Andres Uibo, klavessiinimängija Imbi Tarum, pianist Kalle Randalu ja helilooja Sven Grünberg 80 aastaseks Saikoloratuur sopran Margarita Voites ning koorijuhid Ants Üleoja ja Alo Ritsing. Sajaaastast sünnipäeva pühitses Roman Toi. 20. Tegevusaastat täitus vanamuusika ansambli Vox Clamantis. Meie esinduskollektiivi filharmoonia kammerkooril sai 35 aastat tegutsemisest professionaalse koorina koos oma eelkäija Ellerheina kammerkooriga täitus lausa poolsajand. Tallinna muusikakeskkool tähistas 50 viiendat sünnipäeva ja tehnikaülikooli akadeemiline meeskoor seitsmekümnendat tegutsemisaastat. Pidulikult tähistati ka Eesti tähtsaima muusika kolleks Kiievi raadio orkestriga alustanud Eesti riikliku sümfooniaorkestri üheksakümnendat juubeliaastat. Eesti muusika ja teatriakadeemia 100. juubeli. Nii on veel paar aastat. Küll aga andis muusikakõrgkool tavapärasest suurema panuse kontserdiellu. Lisaks tavapärasele sügis festile regulaarsetele kontsertidele toimus veebruaris Põhjamaade suurim pillifestival šamplas. Kõrgekvaliteedilisi muusikaelamusi ja maailma tippinterpreetide esinemisi pakkusid nii klaverifestival kui klavessiinifestival ja nagu ikka ka suvine Pärnu festival. Tõtt-öelda toimub igal aastal üle 30 festivali, nii et parimagi tahtmise korral ei ole võimalik igale poole jõuda. Aga aasta 2016 oli eriti soodne ka nüüdismuusika publiku. Rohkelt läks aprillikuine festival Eesti muusika päevad tänavu teemal roheline heli esitledes meie parimate heliloojate uudisteoseid, mida tudengitöödega kokku oli rekordarv. Üle 60 suur edu saatis Ülo Krigul, Liia Maria kõrvitsateoseid maikuus toimunud rahvusvahelisel heliloojate Rostrumil. Edukas oli ka maailmakuulsaid muusikuid võõrustanud festival afekt, mille peaheliloojateks olid Georg Friedrich Haas ja Toivo Tulev. Helikaja stuudiosse on kogunenud klassikaraadiotoimetajad Tiina kuningas, Tiia Teder, Johanna Mängel, Marge-Ly Rookäär, nelevasteinfeld Lisette Welt ja Kersti Inno. Et jagada lõppeva aasta suurimaid elamusi ja kritiseerida seda, mida oleks võinud teha paremini. Tiina kuningas mulle meeldis selle hooaja juures see, et toimus hästi-hästi palju erinevaid kontsert, Ta küll nüüdismuusikat, küll vanamuusikat, ERSO kontsertidest rääkimata, nii et igaüks, kes vähegi muusikat enda elus oluliseks peab, leidis kindlasti enda jaoks midagi kõige silmapaistvam detsembri, kui sündmus on Se Vox Clamantis esinemine ja juubelikontserdid eritise esimesed detsembri kontsert, kus Vox Clamantis esines koos Norra Triiuga. Ja sellist muusikat kuulates sa nagu tajud seda, milleks üldse muusikat tehakse ja milleks inimesed muusikat vajavad. Just sellest Vox Clamantis ja juures. Ja sellel kontserdil tundsin, et, et sind tõstetakse kusagile kõrgemale, et sa tajusid seda muusika jumalikku olemust just seda, mida me tegelikult siin oma argielus otsime ja mille pärast just muusika kunagi antiikaja selliste jumalate kunstiks peeti Orpheus teatavasti vani jumalatki oma oma harfimängu ja lauluga ennast kuulama. Et seda ootan mina muusikalt kõige enam. Kersti Inno ma ei esine millegi originaalse ka, sest on kujunenud niimoodi, et umbes neljal viimasel aastal on minu suurim muusikaelamus siiski see Pärnu muusikafestival. Ja ma ei väsi seda toonitama. Sest see Pärnu muusikafestival, see köidab oma vaimustuse ja professionaalsusega, mida need muusikud seal üles näitavad. Ja mitte ainult festivaliorkester ja Paavo Järvi, aga see kandub nagu, nagu tervele festivalile see õhkkond, galakontsert ja, ja see kandub ka laiemalt nendele noortele muusikutele. Minu meelest ka see noorte sümfooniaorkester on hakanud aasta-aastalt palju paremini professionaal haalsemalt mängima. Nii et sellel on paljus kaugeleulatuvama mõju sellel, mida me oleme selle festivaliorkestri sellest võrratust musitseerimisest seal laval kogenud. Ma lähen nüüd käinud palju vanamuusika kontsertidel just seal kloostri aidas ja olen ka aru saanud, et vanamuusikat võib väga erinevalt esitada noaajastu pillid iseenesest no väga tore. Aga seda kontserdikava saab üles ehitada nii, et sa võtad kolm süüti, igas ühes on kuus, seitse osa ja ta niimoodi asjalikult, toredalt, professionaalselt kannab need niimoodi ette ja on teine viis, kuidas seda muusikat esitada. Koostad samuti sellise toreda ka ükskõik mis selles ei ole, aga sa paned sellesse elu, sest kunagi inimesed mängisid seda mingis elusituatsioonis. Ja vot just seda elu olen ma tajunud ka seal kloostri aidas, et see muusika on ärganud ellu just eelkõige esimese novembri kontserdil, kui seal musitseerisitcuadoloppeloopess hinges tšellole ja anna kuvaja haamerklaveril, et nende naiste musitseerimine oli kirglik, väga elav ja. Ma ütleks, lausa lõi selles pisikeses kloostri aidasaalis sellise väga erilise sooja ja elusa atmosfääri. Vot seda elu muusikas ma otsin ja hind on ükskõik millises stiilis muusika ka ei oleks. Minu jaoks ei ole enam olemas vanamuusikat või uut muusikat, kogu loodud muusika, mis sünnib siin ja praegu on uus muusika minu jaoks. Sellepärast et seda mängivad ju elusad inimesed teistele inimestele ja ma olen selle eest väga väga tänulik. Marge, meie koori Muttika ekspert, no mina pean küll ütlema, et see hooaeg on olnud nii säravate tähtede rikas, kui veel olla saab, koorimuusikast on tohutult palju ja mul on väga hea meel olla tunnistajaks sellele, et on mitu liikumist, mis mõjutavad meid edaspidi kindlasti. Üks on see, et peale on kasvamas täiesti uus põlvkond noori heliloojaid, kooriheliloojaid ja nad on kuskil üheksakümnendatel sündinud. Meil on hoopis teistsugune vaade elule. Ja see kajastub selles muusikas mida nad kirjutavad, nad ei karda midagi. Neil ei ole selliseid pealesurutud vorme või asjad, need on hästi avatud, nad valivad väga julgeid tekste. Filosoofilistel teemadel kirjutatakse muusikat. Tegelikult see hooaeg oli ka koorimuusikas hästi juubelite rohke. No mitte ainult et Ritsing üle oja siis Ratasepa mälestuskontsert kevadel Roman Toi, siis. No see küll ei olnud juubelikontsert Joani bonaato muusikat, mida sai kuulda kevadel. Nii hea olla tunnistajaks selle juures, et ma näen, kaob ära selline tingeltangel ja mingi isetegevusele mingi iseloomulik joon. Ja ma pean selle all silmas just seda, et see sisuline külg teinekord on jäänud nagu mingi välise asja taha kinni, et näiteks eelmistel hooaegadel, kus siin on ka olnud juubelikontserdid ja esiettekanded, et see lõputu näo ja riiete saviga kokku määrimine või kuskil võsa vahel laulmine ja seda nagu nimetada väga suurte nimedega, aga seal taga tegelikult on suisa valed partituurid ja moondunud muusika, mis tegelikult helilooja on kunagi kirjutanud. Et vot seda õnneks sellel hooajal ei ole olnud, et mul on nii hea meel, et, et on mingisugune konservatiivsuse liin on tulnud tagasi, et ei pea igal kontserdil olema seina peal mingi värisev pilt, kus elektrooniliselt kuvatakse mingisuguseid sõnumeid või mingisugust videot ja et ei pea olema värvilist tuld. Aga et on, on selline sisukas lähenemine muusikale. Et on palju uut muusikat, julgetakse laulda uut muusikat ja et püütakse ka kuulajaid sellega harjutada. See on ikkagi praegu veel on see võõras, kus üks põlvkond koorimuusikaharrastajaid on veel kinnisaares ja kreegis ja sellises nii-öelda klassikas. Aga aina rohkem tuleb peale selliste keskmises Eluias koore, kes laulavad uut muusikat. Ja selles mõttes on olnud see hooaeg väga-väga uhke, et praktiliselt igal koori kontserdil on üks uudisteos, see on väga suur saak, väga suur, oskad sa välja tuua ka mõne oma isikliku tipphetke? Muidugi oskan, need on hästi palju. Üks on seesama mainitud Vunato, et lihtsalt võib-olla see, et ta näitab, kuhu koorimuusika läheb edasi. Et see on muidugi kõrgklassi muusika, sellist meeskoorimuusikat laulab, kestis ainult ramm. Et Punato partituuris on alati see sees, et koor on ümber publiku. Et siin ei loe, missaalse on, et siinse akustika ja see, ütleme kontserdipaiga arhitektuur on üks osa partituuris, mis on noh, tegelikult teadmata, aga see, kuidas on Bonato muusika kõlanud nii Estonia kontserdisaalis kui metodisti kirikus. Et see mingi täiesti uus lähenemine ja ma käisin raamiga kaasas, kui nad laulsid ka Peterburis on autod. Ja üldiselt see reaktsioon on alati olnud ühesugune, see vaimustab inimesi, et see, mida helid inimestega teevad see on väga kummaline ja seda on väga põnev olnud jälgida. Mis on veel olnud? Pärnu koorifestival näitas meie üldpilti väga tugevalt. Siis mulle on meeldinud, et on tekkinud noored naiskoorid, kes laulavad nüüdismuusikat väga hästi ja mitte ainult Eesti oma, vaid üldse maailma nüüdismuusikat ja väga-väga hästi. Mis on veel olnud väga ilusad asjad, mis mulle viimasest ajast on väga südamesse jäänud, on Sven Grünbergi autoriõhtu, mis oli kuidagi mind ennast sisemiselt puhasta muusika, et minu jaoks oli see hästi oluline, hästi ilus õhtu ja mingisuguse selguse loomise. Tiia Teder korraks seda aastal kokku võtmist niimoodi raamistada, võib-olla peaksime, okei, ma natukene veel nendest juubelitest. Marge tõi praegu siin mängus Sven Grünbergi juubelikontserdi mis oli. Ma arvan, üks klassikaline näide oma vormi poolest juubelikontserdist, et helilooja ise mõtles nagu läbi oma tee oma oma saavutatud tee. Ta suutis sellest teha sellise spiraali läbi oma loomingu läbi uute teostaja vanade teoste ja ise nagu läbi elada, mulle selle kontserdivorm nagu väga meeldis, et see kandis tõesti läbi aegade. Aga samas oli ka juubelikontsert, millel oli mingi formaalne tunne, no aastal 2016. Paljud festivalid algasid tõepoolest 25 aastat tagasi ja siis, kui Eesti sai iseseisvaks, et selline suur juubeldamise periood on praegu ja võib-olla tõesti ka iga viie aasta tagant ka mingisugusel kollektiivile, kui me mõtleme singli harmoonia, Kammerkoori, 35 või, või iga viie aasta tagant välja tulla mingisuguse nõksuga, kuidas juubelit tähistada. Tegelikult on see väga keeruline, et me nägime tõesti nagu erinevaid juubeli tähistamisel. Nele evaste infeld, no ma jätkan ka siis juubeliteemal, see ei ole küll kollektiivse, on üksikisik. Aga see üksikisik on minu jaoks olnud sellel hooajal, Kalle Randalu, tema esinemised, tegelikult see suurem joon või, või see seeria algas tegelikult ju mõne hooaja eest Beethoveni klaverikontsertide mängimisega koos ERSO ja Neeme Järvi ka siis sellel hooajal saime täiendust kahe Johannes Brahmsi kontserdiga ja nüüd siis kaks nädalat tagasi, neljandal detsembril oli Mustpeade majas valges saalis tema juubeliõhtu Kalle Randalu 60 koos Tallinna kammerorkestriga, seal oli siis tõeline selline perekonna ühisüritus, kus mängis nii Liisa Randalu vioolal. Kui tema abikaasa Eerik Suumann viiulil koosnevad, esitasid siis seal maks Bruchi ja kavas oli Kristjan Randalu uudisteos hinner, asüllum ja muidugi siis Kalle Randalu esituses Mozart, Tiit kontsert ja tegelikult seda kontserti tiga Tallinna kammerorkestri mõttes või nende hooaja võttes pean mina üheks kõige õnnestunum maks näiteks, mis üldse võiks Nende orkestri sarjas olla, see oli mitmesolisti ka selline väga kammerlik puhkpillid, puudusid keelpillikoosseisuga kontsert. Ja tõesti, Kalle Randalu on praegusel ajal ma ütleks maailmatasemel tippvormis, mitte enam, et ta on üks väljapaistev eesti muusik, kes on ju alati meie publikule olnud väga südamelähedane artist, tema kontserdid on ikka hulgaliselt publikut leidnud ja seda kontserti muidugi võimaldas ka ikkagi sellel tasemel nautida. See valges saalis on meil nüüd sellel aastanumbril õigemini olnud see uhiuus klaver, mis on minu hinnangul Eesti kõige parem nendest kontsert klaveritest ja et selline kontsert seal teoks sai, vot vot selles suunas võiks nüüd minna edasi kammerorkestri hooajad ja nende planeerimine. Aga Kalle rand alust muidugi võiks rääkida pikalt pikalt, kõik need traaži esitused olid väga-väga head ja tõesti temal on nüüd selline taset, ta võiks minna ükskõik millise Euroopa orkestrite ja mängida seal, olgu see siis ma ei tea Saksamaal või Ameerikas see, mida ta on teinud endaga kui interprediga, kui inimesega, et see on nüüd tõesti see kvaliteet on nagu näha ja kuulda. Aga veel märksõnaga 10. olid nii Tallinna klaverifestival, mis tegelikult on toimunud märksa kauem, aga lihtsalt üle kahe aasta. Seal ka Kalle Randalu esines, oli teisigi säravaid artiste välismaalt, keda meie publik juba tunneb. Angeles juuvitalisin taas Mihhail Pletnov ja uuemaks avastuseks võib-olla Nelson Kööner, Argentiina pianist, kes on täiesti vääriline esineja selliste argentiinlaste kõrval nagu parem vaim või argeris. Ja mis ma tahaks veel öelda, on veel üks festival, palju väiksem siin kui kõik muud hooajad ja asjad. Võib-olla see on 10. klavessiinifestival, mis oli minu jaoks võib-olla veel suuremaks üllatajaks kui eelpool mainitud sündmused, nimelt et üks väike festival suutis tuua siia kaks maailma täiesti tippartisti. Need olid iraanlane Mahannessahh, Ethani ja prantslane San rondo. Et ma arvan, et need kaks kontserti olid minu kõige kõige suuremad muusikalised elamused sellel aastal täienduseks väikeste festivalide suurtest kangelastegudest, tegelikult on see meeletult lugupidamist väärt, kuidas mingi väike ühe inimese ettevõtmine toob siia maailmanimed nagu oli kevadel Saario festival. Diana Liivi uskumatult vapra tegutsemise tulemusena. Või kasvõi siis uus festival affekt, kus oli ka nüüdismuusika tipud ja mis jõudis ka suurde meediasse mingit pidi. Et seda julgust peab igatahes väga kiitma. Aga Johanna hakkas, ma eksin, et nüüdismuusika oli ka tänavu vist ikkagi päris korralikult esimulle tundub ikka rohkem kui mõnel teisel aastal. Ma arvan, et sellest aastast on tegelikult väga palju erilisi hetki välja tuua või vähemalt selliseid, kus mina kontserdisaalis kuulajana istudes olen tundnud midagi väga liigutavat. Aga millele mul on vast kõige enam hea meel. On just need nüüdismuusika festivali, millest ma sain tõeliselt intensiivse kogemuse, käies nii afekt festivalil sel sügisel kui kevadisel Eesti muusika päevadel ikkagi nendel kontsertidel väga intensiivselt, praegu vast kõikidel. Ja Ma rõõmustasin kõige rohkem selle üle, et meil on tõeliselt häid muusikuid, kes suudavad nüüdismuusikat mängida, mitte lihtsalt see kohustus või, või valmisolek, aga tõepoolest ka isu selle järele. Ja võib-olla kõige suuremaks üllatuseks oli Eesti riiklik sümfooniaorkester, kellelt Ta võib olla eelmistelt aastatelt, mulle on jäänud mulje, et neil on raskusi ja võib-olla nad ka ise ei vaimusta sellest piisavalt. Tegelikult oli ka nendel kontsertidel pisut raskusi, aga seda oli kuidagi nagu põnev vaadata või, või näha tõesti seda? Ma ei tea, kortsus kulmu või midagi, mis nõuab nagu väga tugevat tööd ja ma tooks välja kindlasti kevadise Eesti muusika päevade sümfooniakontserti. Kevad Tallinnas, kus ERSO mängis Anu Tali juhatusel ja pole ma ka natuke hiilisin nendes proovides, siis see oli ikkagi imetlusväärne, mis tööd tegi Anu Taliorkestriga, kuidas ta panina, et noh, tõesti nooti nii kõvasti kinni ja võlus sealt nagu välja väga erinevaid helimaastikke, sest et kontserdikavas oli kõrvuti nii Maria kõrvitsa põhimõtteliselt esimene orkestriteos kui ka Lepo Sumera sümfoonia, et noh, et need on ikkagi väga erinevad maailmad ja see, kuidas orkester häälestab ennast ümber ühe teose juurest teisele, et see oli ikkagi imetlusväärne ja minu meelest see kevad Tallinnas kontsert oli Eesti muusika päevade selline tõeline kulminatsioon ja oleks võinud vabalt olla kas siis avakontsert või grandioosne finaal, aga tegelikult oli seal kusagil kavas keskel, aga minu meelest andis küll selle väga väärika mõõtva välja. Ja samamoodi ERSO kontsert viimasel fect festivalil. Tark triimselise kontserdi pealkiri ja sellest õhtust on mulle jäänud meelde või kuidagi heas mõttes painavalt kummitama Toivo Tulevi uudisteos mis tekitas päris palju kõneainet pärast kontserti. Küll oli ta üsna sünge ja võib-olla isegi natukene häiriv või vastik, kui seda teksti võsa uurida. Aga mulle mõjulisadega just sellepärast, et ma nägin orkestrantide, sellist seletamatut keskendumisvõimet, ma sain aru, et see teos on äärmiselt keeruline, nagu Toivo Tulevi teosed ikka interbrittidele esitavad väljakutseid. Aga noh, nii hea on nagu saalis olles keskendumist märgata ja sinna süvitsi minekut, et minu meelest tähendab ka teosele palli juurde, mis siis, et kõik noodid võib-olla ei ole õigel helikõrgusel puhtad ja kõiki dünaamika teole intensiivsed, aga selle pingutuse eest tahan kindlasti mõtlesite. Lisette vält. Mul on hästi keeruline öelda nagu kokkuvõtvalt midagi. Aga mind vaimustas väga Kristiina Poska ERSO ees. Mulle meeldis väga, kuidas Olari Elts dirigeeris Mahleri üheksandat ja võib-olla ma tooksin välja ka aasta esimese päeva traditsiooniline uusaastakontsert kus minu meelest oli dirigent Tõnu Kaljuste teinud väga head tööd kava valikuga. Minu meelest see oli väga kuidagi peenetundeliselt ja väga peene huumoriga, kõneles ta nendest asjadest, millest, Et on tarvis kõneleda, mis tipnes siis sellega, et mustanahaline briti laulja laulis lugu kauges külas ja et need on need kolm kontserti, mis ma välja tooks ja tegelikult ka varakevadine Vox Clamantis üleval Toompeal oli võrratu elamus. Ta oli hete mõtet nende ERSO kontsertide kohta, et ERSO kontserdil ma sain kõige suurema elamuse, kui ma nautisin seda Olari Eltsi ja ERSO koostööd ja tõesti selle maaler üheksanda sümfoonia ka, et et ma ei ole varem niimoodi kogenud, et ERSO on nii tihedas kontaktis disterigendiga ja, ja niivõrd ühtlaselt suure pingega, et sul hetkekski selle pika teose jooksul ei teki mingisugust sellist äravajumise moment. Et see oli imetlusväärne tervik. ERSO maaler üheksas Yolareelt. Festival Pärdi päevad on minu meelest on hädavajalik, et me, et meil Eestis toimub selline festival. Mu meelest see on ainumõeldav, et siin, Eestis siin, Tallinnas üle Eesti mitmes linnas toimub selline festival. Kuna Arvo Pärt on meie heliloojate festival, minu meelest peab jätkuma. Võib-olla see aasta oli ka natukene Vox Clamantis nagu rohkem kui mõned eelmised aastad, et Vox Clamantis tähistas kahekümnendat juubelit sellise nagu läbilõikega oma elust ja seda juubelit troonis ka nende esimene plaat, Ta firmalt disi on Arvo Pärdi loominguga, mida ma pean ka sel aastal võib-olla üheks kõige olulisemaks eesti muusikaga plaadiks. Ja võib-olla see Tunne Vox Clamantis ja kontserdil see nagu vaadates iluuisutajaid, et sa, sa näed, et võetakse riske, võetakse hoogu ja tehakse midagi. Ja sa võid kindel olla, et see tuleb välja. Et ei ole seda, seda tunnet võib-olla kukutakse maha, rikutakse kõik ära. Et Vox Clamantis on üks selline ansambel, mille peale on nagu kindel tunne nagu olla. Et ei mäleta nende viimase aja kontsertidelt kunagi seda tunnet, et ma tulen ära ja mõtlen, et midagi oleks võinud teisiti olla. Veel arutan kellegagi, et võib-olla midagi lugu enne teist või teine pärast kolmandat väidet, et see on kuidagi nagu viimistletud ja see on kindla peale minek. Ja samas on see ka kuidagi hämmastavalt spontaanne. Kui vanasti me rääkisime väga sageli sellest, et kas ühed või teised interpreedid polid oma esitatavatest teostest üle, kas nad esitasid need piisavalt professionaalsel tasandil, siis nüüd see kava ülesehitus on ikka väga tugev võtmesõna. Kas teile näib, et nii muusikakollektiivid kui interpreedid, võib-olla ka muusikaprodutsendid on muutunud paremaks? Kavade koostamisel? Võiks veel? See on alles algus, nii ja naa, et siin on väga heade kavadega kontserte, mis tõesti köidavad, mis on targalt koostatud ja on ka selliseid, kus püütakse nagu publiku maitsele vastu tulla, et pandud põhimõttel kiire, aeglane, kiire, lõbuskurb, lõbus ja nii edasi, kui me enne rääkisime, Vox Clamantis, sest tegelikult kõik see, mis Tiina kui Tiia ütles, see oli väga õige Vakskümmentise kohta, aga nende kavadele mõeldes hakkasin meenutama, et okskemantise kontsertidel mul ei ole kunagi isu hoida nende kava buketi käes, ajada sealt näpuga järge, sest minu meelest kulgeb nii loomulikku teed pidi ja see on nagu selline heas mõttes meditatiivne rännak selle muusikaga. Ja võib-olla lisaks sellele kontserdile ka omaette väärtuse see, et inimesed ei plaksuta lugude vahel ja sama asja ma tundsin ka Sven Grünbergi juubelikontserdil, et see oma emotsioonide välja plaksutamine ei annaks sellele rännakule või selle rännaku kulgemisele nagu enam kaased kuidagi lõhub selle atmosfääri. Ja võib-olla sellepärast ma olengi nagu heas mõttes õnnelik, nii selle Sven Grünbergi kontserdi läbimõeldud kava üle kui ka no absoluutselt IGA Vox Clamantis kontserdikava ei ole, kus algus ja lõpp on tõesti üks terviklik rännak, seal on algus ja sellel on lõpp ja kontserti leppega sellega kui lõpuaplaus ja kummardamine vaid igakordselt Niguliste õhtuhämarusest välja jalutades mul midagi ikka veel kuklas tuikab ja kummitab ja ma mõtlen veel mitu päeva hiljem ka nende kontserdi peale. Tallinna kammerorkestrikavadest jookseb läbi nagu punase joonena Mozart. Et see on tore, et üks orkester tunnetab oma võib-olla tugevat külge, et ta on läinud sinna Mozarti muusikasse tunneb ennast seda mängides hästi. Omaette sündmus oli ju nende hooaja lõppkontsert, kus nad korraldasid lausa Mozarti festivali ja sellel hooajal on nad nüüd leidnud nii kenasti Mozarti kõrvale maaleri, mis tundub esialgu võib-olla natukene üllatav. Neid kõrvutusi pole meie kontserdielus varem olnud, aga nad on seda pannud kõrvuti nii orkestrikavades kui kammerkavades. Ja sealt on saanud juba selliseid toredaid elamusi küll. Siin hooaja avakontserdil, kus sai Mozarti klaverikontserti kuulata ja, ja Mahleri esimest sümfooniat kammerlikumas esituses, aga ka kammerkontsertmatid, ori, marti, Raide, see oli vaimustav kava maaler ja Mozarti lauludest. Ja seda on tunda nüüd see uus kunstiline juht Risto Joost, et tal on läbi mõeldud see hooaja plaan ja ta viib seda niimoodi järjest kindlalt oma meeskonnaga ellu. Ma lisan siia juurde, et minul teeb suurt heameelt Tallinna filharmoonia kontserdikava, siis mis puudutab muidugi väga tugevalt Tallinna kammerorkestrit ongi lõpuks ometi tunud orkestrikesksemaks. Sest noh, minul on külastajaid on olnud selline tunne, et kõik me ju teame, et meil on Tallinna kammerorkester, mis on grammi plaadil esindatud ja, ja mis osaleb tihti igasuguste suurvormide ettekandmisel küll jõulude ajal, küll lihavõtete ajal ja noh, loomulikult on olnud neil ka kontserte, ma ei taha seda öelda, et seda ei ole olnud. Aga nüüd ma näen, et see orkester on kuidagi eksponeeritud mingisuguses kindlas ja äratuntav hoones, mis läbib Tallinna filharmoonia sellist hooaega. Ja see on minu meelest peakski niimoodi olema ja see peaks veelgi enam selles suunas edasi arenema. Kohesele nele kommentaari peale meelde kevadine või oli see veel talvel aastal algul kontsert kus kanti ette Ülo Grigoli leiust, leia out ja see oli ju Risto Joosti soov eel veel tellida selline teos, mis näiteks Tallinna kammerorkestri igat orkestri renti sellisena, nagu ta on. Ja ma praegu teen mõtlema, et nüüd ma panen need otsad kokku, et tegelikult see ongi oluline, näidata orkestrit, et sellisena nagu ta on, et ei ole lihtsalt kuskil keegi lava pimeduses või lavaaugus. Et ma arvan, et Tallinna kammerorkester on saanud ka näidata end sel aastal väga erinevatesse, väga vajalikes rollides, kas või suvel toimunud Saaremaa ooperipäevadel, kui ta oli küll saateorkestri rollis Ülo Grigoli ooperis Luigeluulinn, aga tegelikult ikkagi äärmiselt iseseisev ja vajalik element seal selle muusika ilmestamiseks. Kas teil on välja tuua selliseid hetki, mis oleksid võinud meie kontserdielus võib-olla veidi teisiti välja kukkuda? No kindlasti minu hooaja suurim pettumus oli minu lemmikteose ettekanne Est tõesti, Johann Sebastian Bachi Matteuse passioon on mul olnud juba aastakümneid üks lemmikteoseid ja tõesti väga ootasin seda esitust ja vaata iial ei oska arvata, milliste asjaolude kokkulangemine nüüd tekitab selle, kas, kas sa saad sealt elamuse või on see pettumus, seal ju mängis samuti Tallinna kammerorkester, Risto Joost olid ju head solistid, aga midagi seal ei klappinud omavahel, siis ma tean seda. Me evangelist, keda algselt sinna planeeriti, tema ütles ära ja siis läks see solistide ansambel. Ilmselt see väljus kontrolli alt ja lõpptulemus oli, oli tõesti pettumus väga paljudele inimestele. Kahjuks ma pean mainima seda viimast ERSO kontserti selle Hiina kavaga, mida ma kuulamas käisin. Et noh, on kaks võimalust muusikat esitada just täpselt see selline süvitsi minek muusikas ja teine on see, kui sa järsku tajuda, et sa oled kontserdil, sa kuulad mingit pikka teost ja sinu ja selle muusika vahel on justkui nagu kaardina. Et sa vaatad seda kardinat seal nagu midagi ei muutu, see kardin ei avane seal selle kardina taga ei ole perspektiivi, ei ole suurt visiooni, ei ole, ei ole midagi, mis huvi pakuks ja sul hakkab kohutavalt igav sellel kontserdil. Et sa vaatad seda ühtlast kardinad, see on see just see, mida dirigent suudab luua ja selle muster on ühesugune. Aga selle taga ei ole sügavust ja suurust. Kuidagi väga kahju veel seda öelda, aga ma olin täiesti õnnetused kontserdilt tulles. Et ma mäletan möödunud aastast kontserti ERSO ja Kristjan Järvi siis, kui olid telekanalil metsa kohal ja see kõik sai kuidagi ilusa väljanägemise ja jälle see orkestrantide pingutamine lihtsalt nagu näha. Seekord oli kõik kuidagi nagu natuke üle jala ja loll ja ja kahjuks ka see kava ei olnud minu meelest aga õnnestunud. Ma tajusin nagu sellist natukene kaugenemist orkestri ja dirigendi vahel ja mulle ausalt öeldes ei meeldinud dirigendi selline pidev pöördumine publiku poole mingisuguse tunnustuse saamiseks. Minu meelest publiku tunnustus tuleb ikkagi kontserdi lõpus ja seda niimoodi iga osa vahele peadlikud. Kuidagi žestiga küsides ei ole õige ja mind see pigem sellest kontserdist taandas ja vastandas, nii et kui ma esimeste teoste ajal olin kuidagi kannatlik ja lootsin mingisugust kulgemist, siis ausalt öeldes lõpus ma olin juba päris väsinud mingis mõttes nagu pealiskaudsus, mis sealt nagu paistab välja, aga teistpidi neil oli ju päeval ka lõunakontsert ja seal oli, saal oli täis väikeseid lapsi ja need lapsed olid ülivaimustatud sellepärast et, et need teosed, mida esitati, olid ju väga mingis mõttes lihtsasti kuulatavad jõeäärsest, seal oli lühem kava, seal oli ainult Pärdi teos ja see Tšaikovski ja neil oli ilmselt mingisuguseid tuttavaid hetki ja perest kuma neilt muljeid küsisin siis üks asi oli see, et neile meeldis ja kõik nii edasi. Neile meeldis see dirigent, kes oli nagu natukene nagu naljakas ja võib-olla selline sõumees mingis mõttes noh, siis võib arvata, et, et need lapsed, et tulevad kindlasti veel kontserdile tagasi. Ma pean nüüd ütlema, Kristjani kaitseks, tegelikult igas muus olukorras, kui ma olen teda näinud, siis mulle ka meeldinud see, mida ta laval teeb, see erksus ja energia näiteks kasvõi see kontsert läänemeremaade sümfooniaorkestriga noh, seal oli ka ju tohutult energiat ja samuti ma toon välja selle Tallinn Music, kuigi avakontserdi, mis oli ka tohutult teistsugusele publikule tegelikult ta hoopis ootamatus kohas kultuurikatlas. Ja noh, ma ei saa midagi teha, see oli nii teine pilt, mis nüüd sellele viimasele ERSO kontserdil, et sellepärast ma seda Kristjanile andeks Sellest seisukohast meenub mulle jälle klaverifestivalil esinenud Hando Nahkur, kes mängis väga ilusasti, professionaalselt köitvalt ja samas suhtles publikuga väga lahedalt. Ma usun, et järjest rohkem meie kontserdiorganisatsioonid, kollektiivid, ansamblid, ka solistid püüavad ka selle poole, et esineda võib olla suurlinnast väljaspool, ka eesti interpreetide liit korraldab, et järjest rohkem neid maakondlikke ja koolikontserte ja, ja kõike seda on ju päris palju, Eesti Kontsert oma 1200-ga ja ja teised siis kõik seal järel, mis on muidugi väga tore. Me võime ühelt poolt kiita tähendab meie muusikaelu, et ühel õhtul toimub neli asja, kuhu tahaks minna. Aga mis ikkagi on natukene küsimus, mille üle võib-olla võiks mõelda, on see, et meie kontserdid paljususe juures on meil siiski liiga vähe selliseid tõelisi tippsoliste. No üks asi on see, et me toetame kõik eesti muusikuid, Eesti kollektiiv, Eesti ansambleid, see on hoopis midagi muud, nad on meie maa kultuuriväärtus. Aga see, et üldse kasvõi meie siin saaksime oma taset hoida või oma kõrva nii-öelda värskena hoida, selleks oleks siiski vaja seda rohkem oleks kasvõi meie ERSO ees või ükskõik kus täiesti sellist A-kategooria esinejat. Ja noh, oli näiteid sellest aastast, kui ma tõesti võtan kas või seesama klavessiinifestival, mis on niivõrd pisikene festival ütleme, Eesti kontserdiga või, või mõne suurema festivaliga võrreldes, mille rahastus on ka hoopis teine, mis on mõni aasta jäänud rahastamata. On olnud selline juhtum, et kui seen väike festival suudab tuua tõelist maailma tippu siia, siis 100 korda suurem organisatsioon võiks ka võib-olla püüelda rohkem selle poole mõelda läbi, et kes on siis solist või et mida tõesti eesti publikule pakkuda, mida pole veel olnud ja noh, loomulikult ma eesti kontserdi tunnustan selle eest küll, et ta on kutsunud siia meile Londoni sümfooniaorkestrile, Berliini, Filharmoonikute ja orkestrite pool on olnud väga huvitav ju, käis juba rajal filharmoonia kookestra sel hooajal. Aga vot kuidagi see, see kõrgtase võiks siia rohkem jõuda. Täna me ei saa juubelitest üle ega ümber, oli kaks juubelikontserti, mille kava lihtsalt minu jaoks oli mitte õige Eesti filharmoonia kammerkoori juubelikontsert üsna tühjale saalile ja minu meelest absoluutselt valekavaga. Ja kahjuks Eesti riiklik sümfooniaorkester oma 90. sünnipäeva kontserdiga, kus puudus minu meelest pidulikus suursugusus selline bravuur ja mingisugune uhkus, et selliseid asju ootaks nagu juubeli kontserdilt. Eriti kontserdile minnes tekkis mul tõesti suur küsimus, et miks kõik see on nii ja ma sain sellele küsimusele vastuse, vaadates hiljem nii saadet. Ja siis ma sain aru, et tegelikult see idee oli ju iseenesest väga tore, aga kahjuks ma olen sunnitud nentima, et kontserdi see lihtsalt ei hakanud tööle kõigile inimestele mu ümber oli väga igav ja kõik ainult ootasid, et millal see kõik lõpeb. Ja hoolimata sellest, et laval olid tõesti kaks suurepärast ERSO kontsertmeistrit ja mul kurb seda öelda tegelikult juubeli puhul tahaks öelda ainult häid sõnu. Jah, et see orkestri killustumine ei tulnud sellele juubelikontserdile kyll kasuks, oleks oodanud nii nagu markegi ütles, sellist tõeliselt pidulikku ja ja ilusat õhtut minu poolest kas või kõige klassikalisemad sümfooniat, mida igaüks oskab peast kaasa ümiseda või noh, tõeliselt midagi kasvõi heas mõttes banaalselt, aga, aga see oleks nagu rohkem seda pidulikku õhkkonda seal loonud, kindlasti täiesti luua, kas või nii nagu sidet tulevikuga, et kui praegu ERSO kuvand on ikkagi ka see, et teatri kontserdi lastele ja püütakse ikkagi mängida nüüdismuusikat nagu sa Johanna ja tõid välja, et tegelikult see on nagu paremuse suunas muutumas. Et siis võib-olla siiski oleks väärinud ka midagi tõesti eesti uuest heliloomingust? Meil on praegu head helilooja, kes kirjutavad väga maailmas tähele pandud teoseid, et miks ei võiks kuuluda mõni selline teos ka meie ERSO juubelikontserdi kavva märgilises mõttes? ERSO järelikult aastaid on meil olnud selline repertuaaripoliitika, et nad mängivad eesti muusikateoseid Eesti muusika päevadel epohhi tagasi, ütleme seitsmekümnendatel, oli võimalik, et ka kaheksakümnendatel oli ERSO selline standardkontsert selline, et kava algas Eesti helilooja algupärandiga mis oli lühike enne maksimaalselt 10 minutit, seal enamasti mingi avamäng või mingi selline lühem asi siis tuli instrumentaalkontsert ja teises pooles tuli suur klassikaline sümfoonia. Aga see traditsioon uuele lõppes ära. Ja selle taga oli ka mingisugune autori tasuline küsimus piletite maksust olemise kujul. Aga ilmselt ka mingi initsiatiivi puudus, et eesti heliloojatelt regulaarselt lugusid tellida, et siis on ka muidugi kallis ettevõtmine ja orkestrile on uusi teoseid raskem õppida kui vanu. Aga võib-olla jah, peaks seal olema natukene sagedamini selline Eesti muusikapäev. Ma tahaks ka loota, et Eesti uue muusika esitamine ei ootaks, ent seda kevadist aega ja eesti muusika päevi tegelikult heliloojat on praegu väga võimekad ja ka väga tunnustatud, et need orkestriteosed, mis viimasel ajal on kõlanud nii Maria Kõrvits kui Liisa Hirschi, see Berliini esiettekanne. Need olid esiteks väga head teosed ja, ja need nagu asetavad ka muu maailma nüüdismuusika kontekstis ikkagi väga kõrgele tasemele, et ma arvan, et kes siis muu ikka peaks esitama meie muusikat, kui me ise, eks ole. ERSO juubelikontsert on saanud ebaproportsionaalselt suure tähelepanu osaliseks, ma ütlen ka, et ühte teist võis ju küll ette heita, aga ma tahaks vaadata seda ERSO hooaega rohkem terviklikult, et mitte juubelikontsert, vaid juubelihooaeg. Ja meil on küll tagasi Ta saada, aga ma vaatan praegu ette. Ja tõesti kevad poola, tal tuleb ju siia väga häid soliste, tuletas Anneflambamu, see tuleb Alisson, poolsam tuleb Sergei Nagarjakov. Tegelikult on see nende juubelihooaeg tervikuna siiski üsna särav, üsna mitmekesine Ivari Ilja, saab esineda tulevad Marcel Johannes Kits ja Katariina Maria Kits, nende trio esineb koos Sten Heinoja ja Kristiina Poska. Nii et, et on nii Eesti But kui te tegelikult mitmed head solistid veel tulekul, nii et üldisena ERSO juubelihooaeg on minu arvates küll väga soliidne ja väga hästi kokku pandud. ERSO kohta veel võib-olla seda, et mõned aastad tagasi, see oli vist Kadri Tali ajal, kui hakati tegema selliseid tõelisi sarju, neil oli seal kohati lausa kolm erinevat pealkirjad, olid sponsorid ja siis veel maestro sari ja ja mis gurmee, et need olid kõik. Et minu meelest oli see väga õige tegu, et ta hakati nagu hobune mente müüma ja inimesed võtsid nagu suurema plaani endale ette, et nad külastavad neid kontserte. Ja ERSO-l on alati saalid täis, meeldivalt tundmatuid inimesi. Et see ei ole see professionaalide kokkusaamise kohta niipalju kui kui mõni väiksem kontsert. Et see on olnud tõesti tore, õige poliitika ja meelsasti palju räägi. Mersu ongi tegelikult kõige tähtsam Eesti muusikamaastikul, et ainult võib-olla Rahvusooper Estonia suudab sellega võistelda. Aga see on teise saate teema. Mina tahaks üldist meelde ta sellest aastast meil aastal 2015 oli muusika-aasta, kus kui olid hästi rohkem luubi all ka võib-olla selle inimese jaoks, kes ei ole muusik või kes ei ole igapäevaselt sellega nii palju seotud. Kindlasti sai alguse väga palju uusi ideid, mis võib-olla mõni neist jääb kestma, mõni kahtlemata kustub. Noh, see on elu. Aga siiski sellest aastast veel need rõõmsad hetked, mis muudavad meie muusikaelu paljudel järgnevatel on loomulikult see, et Eesti muusika ja teatriakadeemia saab saali. Et laual on linnahalli muutmise projekt kontserdisaaliks ja loomulikult see ka, et nüüd alles viiendal detsembril, siis jõudsid need Eesti pillifondi kuus instrumenti meie muusikutega, et nad said neid näha ja mängida ja varsti nii-öelda valitakse neile siis need omanikud. Need on ka sellised olulised asjad, mis kindlasti aastast 2016 jäävad meile kõigile väga suureks väärtuseks. Ma mõtlen, et üks selline laiem probleem on Eesti muusikaelus ja ilmselt mitte ainult Eesti muusikaelus, selline kontakti puudumine või kontakti raskus publikuga või osalt ka niisugune tühja saali sündroom, mis kohati vaevab, et ei suudeta nagu publikut üles leida ja kontsert toimub nagu asi iseeneses ja mõne kontserdi puhul ei saagi aru, et miks üldse toimub, et et see on nagu selline kindel rada on, muusikud jäävad kontserte andma, nad võib-olla isegi nagu ei, väga ei põle läbi seda kontserti, mida nad annavad. Et see on lihtsalt nagu peab niimoodi olema. Me peame kõik niimoodi tegema. Kunagi ma arvan, et Märt-Matis lillelt ma kuulsin esmakordselt seda väljendit nagu professionaalide toiming. Et kontserdisaalis toimub selline professionaalidel toiming, seda viiakse läbi, kõik on väga targad. Nii need, kes on laval, need, kes on saalis, kõik on väga professionaalne. Et sellisel laial publikule seal noh, pigem nagu nina kirtsutas, tähendab mingi mingi väga suured publikule meeldida, et see nagu ei sobi. Ja. D see professionaalide toiming võib viia selleni, et laval on nagu rohkem rahvast, kui on saalis. Ja nagu ma olen kuulnud siin mõne professionaalide toimingu puhul, et saali on professionaalid unustanud tulla, et laval on nad küll olemas endiselt, et noh, lavale tulevad. Aga saalis ei ole, ei nende supp, turu ei ole lühemaid omakseid, rääkimata siis kaugematest inimestest, et see kontakti raskus, kuidas publikut kaasa haarata, kuidas seda reklaamida kuidas leida kontakt rahvaga ja isegi üks korraldaja ütles mulle üks korda 20 inimest saalis, et noh, see on normaalne nüüdismuusika puhul, et ma ei tea, et saalis on kõik inimesed, kes 11 tunnevad. Kas see nüüd on ikkagi nagu see muusikapakkumine inimest? Huvitav, mis kontserti mõttet Tiia, sest üks asi, mida ma võib-olla enne nende kahe nüüdisfestivali puhul ei öelnud, oli see, et minu meelest oli igal kontserdil väga palju inimesi isegi kõige väiksemasse kuidagi ootamatus kohas oli lausa tung sinna saali, et ma tundsin küll, et nüüdismuusika kontsertidel käidi ikka väga palju empiirilise tõepoolest, nii ka publik on ju erinev. On ju olemas ka see publik, kelle jaoks sümfooniakontserdil käimine on rituaal, samasugune, tema võib olla igareedene toiming ja ta läheb sinna samamoodi nagu teine inimene läheb pühapäeval kirikusse ja võib-olla tema jaoks ei olegi see niivõrd oluline, et mis seal kavas need täpselt on, et tegelikult noh, saalid on suured ja saal on täidetud igasugusest publikust, et üks osa neist on, ütleme, meiesugune publik, kes siis huvitav, võib-olla rohkem süvitsi. Aga on ka mingisugune teatav seltskond inimesi, kelle jaoks ei peagi tekkima mingit väga erilist kontakti, et ta läheb lihtsalt istub maha ja ta tahab olla elava muusika sees. No see klaverifestivali jõutud, milles Leo kirjutas jah, tähendab sellel festivalil tõesti kahjuks hakkas silma see publik Kuu puudus. No ütleme, mitte nüüd päris igal kontserdil oli seal väga soliidsed kontserte oli ERSO ka Kalle Randalu oli rahvast täis ja ikkagi on seal ühe uue tõi publiku jah, klaveriorkester, kes esines ringvaates, võib-olla tuli sealt mingisuguseid huvilisi, no ma ei tea. Aga siia otsa ju tuli meil kahe rahvusvaheline pianistide konkurss, kolmas kord siis toimus selline asi ja sealne saalide tühjus Entaga juba alustades. Ja ka need finaalid, eks ole, et ma ei tea, kas klaveriinimesed on kuidagi ära väsinud, on see klaverimänguga kaasas käiv selline individualism kuidagi nagu noh, et on nad kandnud selle kuhugi mujale tegevusse muudesse huvides, et et see, kuidas isegi pianistid ise ei külasta neid. Kontsert, konkursivoor, et see on tegelikult väga tõsine küsimus, see ei ole nüüd, et üks või teine kontsert, noh, läks nüüd vähese publiku nahk, aga see on mingisugune jätkuv tendents ja kui see nii edasi läheb. On see tõesti nendele praegustele õppijatele, kes tahavad saada esinejaks, see on nende probleem, sest kes tuleb siis neile kõrvadeks kammerkontsertidega näiteks üksikesinejatega ongi see probleem tegelikult, et kui sa ei ole maailmakuulus nimi, siis publik naljalt saali ei tule. No minu jaoks näiteks oli väga šokeeriv see, et kui jaanuaris käis Eestis absoluutne maailma superstaar Dmitri parozdovski esinedes koos suurepärase pianisti Ivari hiljaga, Nad esinesid nordea kontserdimajas, mis on teatavasti väga suur saal ja miskil võib olla eriala, inimesi võib veidi tõrjuda, sest teatavasti sealne loomulik akustika ei ole võib-olla maailma kõige parem. Aga sellest hoolimata, et kui tuleb Eestis selline staar ja saal on ikkagi võib-olla kolmveerand täis või isegi veidi vähem. Ja siis tekib küsimus, et kust inimesed peaksid sellest kontserdist teada saama, kui tegelikult ikkagi vähemalt eestikeelses meedias sellest praktiliselt ei teavitatud. Nordea kontserdisaal ei ole just kõige parem paik klassikalise muusika kontserdi korraldamiseks üldse, seda ju kõik teavad. Et oleks kontsert toimunud Estonia kontserdisaalis, ma arvan, et see saal oleks täis olnud ja ka piletihinnas on sageli sageli põhjus, miks kontsertile ei minda või ei tuld. Selline sai aasta 2016 klassikaraadio toimetajate pilgu läbi. Meelde jääb Eesti heliloojate edu Rostrumil uhked nüüdismuusikafestivalil Eesti muusika päevad ja Aflect. ERSO hooajast jäävad meelde eeskätt hooaja lõppkontsert Kristiina Poskaga ja Olari Eltsi juhatatud Mahleri üheksas. Vähem õnnestusid juubelikontsert ja Luikede järv Kristjan Järvi juhatusel. Muusikaliselt kukkus küll läbi Bachi Matteuse passiooni lavastus, samas oli ääretult särav Tallinna filharmoonia hooaja lõpu Mozart vest ja mitmed Tallinna kammerorkestri parimad orkestrikeskset kavad. Meelde jäi ka Mati Turi ja Martti Raide kava Mozarti ja Mahleri muusikast. 2016 oli ka parimas mõttes Vox Clamantis. Aasta Eesti filharmoonia kammerkoor alustas sarja peadirigendid. Säravaid artiste tõid klavessiinifestival ja klaverifestival. Eesti muusikud on heas vormis, küll aga ei jõua Eestisse liiga sageli maailma tippinterpreedid. Ja aasta lõpp tõi veel ühe toreda uudise. Kuuendal detsembril välja kuulutatud Grammy nominentide hulgas on ka kolme eestlasest muusikut Martin Kuuskmann albumiga, kus kõlavad nii teophaniidise kui Tõnu Kõrvitsa fagotikontsert Tõnu Kaljuste albumites, Valdo Eesti filharmoonia kammerkoor ja Tallinna kammerorkestriga ja Neeme Järvi. Jacques ibeeri muusika plaadiga. Võitjad selguvad veebruarikuus. Seega stuudios olid Tiina kuningas, Tiia Teder, Johanna Mängel, Marge-Ly Rookäär, nelevastenfeld Lisette velt ja Kersti Inno MINA OLEN Annebroomik. Heligaja läheb nüüd teenitud jõulupuhkusele ja kohtume taas jaanuari teises pooles. Siis on kõne all juba uued rõõmsat muusikasündmused. Toredaid pühi.