Eetris on taas kultuurisaade OP. Tsitaat on. Täna on meil stuudios Eesti Draamateatri näitleja Tiit Sukk. Kultuuri- ja teatriajakirjanik ja kriitik jaanalüütike Margot Visnap ja saatejuht on Ilmar, aga meil puldis helinuppe keeramas virve pulber. Peamiselt peaksime siis rääkima teatri teemadel. Kuna punkt üks on käimas, on teatrikuu punkt kaks, umbes nädal tagasi lõppesid miniteatripäevad ja natukene hiljem siis paari päeva pärast jagatakse Eesti teatri aastaauhindu. Kui me räägime peamiselt miniteatripäevadest, et mis te arvate, miks teid on stuudiosse kutsutud? Ei tea. No mina tean küll sellepärast, et et mina olen selle miniteatripäevade sihukeseks andunud fänniks kuidagi arenenud ja kui mu mälu ei peta, siis esimest korda ma käisin seal seitse aastat tagasi. Siis läinud nädalavahetusel toimusid need päevad kümnendat korda ja mul alati need kolm päeva, mis seal Saaremaal teatrit täis Saaremaa ühisgümnaasiumi laval nagu toimuvad, et need kolm päeva on mind alati vedelenud ja ja ma tahan alati sinna tagasi saada minna, kui, kui vähegi võimalust endale on. Ja kui kutsutakse ka, nii et mina oskan vastata küsimusele, miks ma siin stuudios sina käisid juba tegelikult seal Saaremaal, aga miks sa sinna läksid, kas see oli soov, et noored veel mitte professionaalsed näitlejad, amatöörnäitlejad, kooli õpilased, vaataksid alt üles sinu kui juba tõelise näitleja poole? Ei, ma ei tea, ei ole. Põhjus, miks mind sinna kutsuti, mis mulle öeldi, oli selline, et elavaks näiteks sellest, mis saab siis, kui sa oled kunagi kooliteatris käinud. Teinud miniteatripäevadel ei võitnud parima meesosatäitmise. Et siis saab leid kehalist, tegelikult on tiit võib-olla isegi teab paremini, aga neid inimesi sealt just nimelt ka miniteatripäevadelt on ju-Jaagupist peaaegu et ühe käe sõrmedele kindlasti, kui mitte rohkem. Kes on Brow teatrisse jõudnud? On ma küsiksin tegelikult siia otsa, seda, et meie näiteseltskond kutselistest teatrites on üsna tsunftikeskne see käib üsna läbi üsna kitsalehtri, milleks on lavakunstikateeder. Kui palju kasvõi näiteks sinu kursusel oli inimesi, kes olid varem kooliteatrit teinud meie kursusel lolli kaks korral. Ma ei oska kindlalt öelda ka kolm küll minuga koos, see ei olegi nii palju. Seda jätkub umbes niipalju, et keskkooli ajal sai kooliteatrite festivali delt miniteatripäevadelt need parimad mees, naisosatäitjad, need siis said hiljem näitlejaks. Ja nende ja nende puhul ei olnud see niimoodi mitte alati ei ole nii otseselt seotud. Vahel on ikkagi ka nii, et lavakunstikateedrisse või nüüd siis ka Viljandi kultuurikolledžisse, kus õpetatakse näitlemise erialal. Noori on sattunud ka neid, kes võib-olla nüüd väga säravalt pole silma paistnud, võib-olla neid niisuguseid grand Freisid või, või, või esimesi või näitleja või mees, mees või naisnäitlejapreemiat korjanud, aga tegelikult see pole mingisugune määraja, aga tähendab seda nagu sõnastati niimoodi ilusalt või lasevad et väge, lootus nagu noortele. Et võib nii juhtuda. Teisest küljest nagu mina olen aru saanud, et ma olen küll teatrikooliga nagu vähem kokku puutunud. Et aastate jooksul on hakanud nagu kaduma ära õppejõududel, kes noori teatrikooli võtavad. Kas see hirm, et kui nüüd keegi on vaata et 10 aastat juba kooliteatrit teinud, sest noh, nii palju vist ei ole võimalik, aga sellel läinud miniteatri päevadel oli kõige noorem osavõtja oli vist üheksaaastane poiss, et see kuidagi pikk kooliteatrikogemus võib äkki juba tekitada mingid omad stambid ja inimese ära rikkuda, et noh, mingi aeg oli nagu käibel väga see seisukoht, et teatrikooli tulijate hulgast tahetakse näha niisugust valget lehte. See ei ole, kes ei ole nagu harrastusteatris või siis ka kooliteatris niiviisi ära rikutud. Et nüüd mulle tundub, et väga sellega enam ei arvestata. Seal on isegi minu lavakasse astumise ajal ma mäletan neid jutte ma jõudsin kahetsema hakata, koolide kooliteatris on käinud väidetavalt seda sisseastumispidi nii tugevalt mõjutavad. Keegi vist väitis, et no enam-vähem kohe on ikka niimoodi kooliteatris käinud, käinud oled jaa. Jaa, lisaks on veel üks ülesanne teha. Ja kui see, kui näha, et sa teed mingit sihukest toredat asja, siis sulle öeldakse kohe head. Ma meenutaks ühte asja, et ma olin väga imestunud, kui kui Nüganen võttis oma kursusele ühe poisi, keda ma olin juba aastaid Saaremaa seal festivalil näinud ja kes minu jaoks oli omandanud küll juba mingi niisuguse isikliku ja väga minu jaoks nagu niuksed Kornevastambi. Ja talle tulid juba märgi seal ka pärast seda väikesed epi koonid, kes, kes täpselt samamoodi ütlesid või mängisid nagu see noormees. Et siis ma olin nagu tõsiselt üllatunud, et Nüganen ta kursusele võttis. Ja hiljuti oli mul just võimalik näha Nüganeni kursuse diplomilavastus tabamata ime. Ja, ja ma olin tõeliselt üllatunud tegelikult. Et, et see tõesti väga niisugune valdav stamp nii iseloomulik sellele noormehele, see oli kuskile kadunud, ma ei näinud seda enam, et ilmselt võimalik ikkagi korraliku metoodikaga ka niisugustest stampidest nagu, nagu lahti saada ja ma nägin nagu seal Nüganeni lavastuses selle noormehe hoopis sellist külge, mida ma ei olnud enne nagu kooliteatrid siis lavastustes puhul üldse märganudki. Nüüd tulebki ilmselt selle saate esimese poole kõige olulisem küsimus. Et meie saatel on noh, peaaegu ladinakeelne nimi, tsitaatum püüame olla tõsised inimesed, rääkida tõsisest kultuuris siin. Kas meil on põhjust rääkida kooliteatritest või miniteatripäevadest? No loomulikult, ma arvan, et igal juhul on põhjust rääkida sellepärast et minu meelest nagu see kooliteatrite liikumine, mis ei haara enda endasse nüüd ainult seda Saaremaa miniteatri vääri, vaid ka maakondlike teatritooli, teatri, ülevaatusi ja vabariikliku konkursi ja siis Jõgeval toimuvatel Betti Alveri Alveri luulepäevad sama Jõgeva kooli, eksju, korraldab seal rannal veel niisugust kooliteatri Klaagrid suvel. Jah, ja nüüd ma kuskilt lehest lugesin veel, et hiljuti oli Vene Draamateatris toimunud kooliteatrite või noorte mingi muusikaliteatri siukene festival, tundub, et et neid noori on siiski piisav hulk selleks, et teatritele nii lava kui ka publiku poole pealt niisugust hääd teatritundlikku nagu järelkasvu tekitada, et see on nagu piisav või noh, väga tugev põhi tegelikult selleks milleks teater nagu edasi kujuneb või, või noh, selles mõttes nagu teatreid tulevikuperspektiiv minu meelest küll väga lootusetu ei ole, kui, kui niisugust entusiasmi noorte hulkasid siiski piisavalt palju kib, kui sa vaatasid meid kullast etenduse, kas kas sul tuli näiteks kadedus peale teinekord, kas sa nägid midagi? Midagi uut? Noh, ma nägin, õnnetuseks nägin ainult kahte tükki, noh, kuivõrd me jõudsime sinna nii hilja, aga loomulikult kadedus nostalgia ja kadedus ja vanad head ajad tulevad meelde. Minul käis vaatamine nagu taustaga, et kus nad seal lava taga nüüd on ja ja kus kottides need kostüümid peidus on ja mis mind selga tuleb panna ja ja kõik need mõtted või noh, tähendab seal õhkkond oli nii tuttav või, või tal on, see õhkkond ongi nagu kõigepealt meeles. Aga ei noh, see on sinu jaoks seostub see ikkagi mõistliku nostalgiaga aga mina tahaks juurde öelda, et mis, mis mind nagu isiklikult väga veetlev, et et ära pahanda, aga, aga aeg-ajalt professionaalses teatris istudes väsib kriitik ja ma arvan ka vaataja nii mõnigi kord ära. Ja, ja vahel eriti kriitiku jaoks muutuks see teatri vaatamine, kui sa üritad noh, ilmselt enam ammugi ei jõua vist ükski kriitik sadat lavastust aastas ära vaadata. Võib-olla mõned üksikud erandid, ma olen sellega täiesti nõus, aga, aga see see, mida seal nagu kooliteatrite festivalil ja seal Saaremaal aval kohtab, see on midagi nii siirast, midagi, nii entusiastlikku, midagi, midagi nii seal, nii sihukseid, hästi palju julgust ja vabadust ja puuduvad veel niisugused noh, Brow teatris nii-öelda sisse töötatud mingid raamid ja reeglid. Et ma näen seal koolilaval hoopis rohkem noh, ka isiksust või inimeste ennast kui ma, kui ma vahel näit, eks Brow teatris näen ja teisest küljest miks ma vist olen alati tahtnud seal käia, on, on see põhjus, et ükskõik mida nad siis seal ikka ei mängi. On see šveiks piir Tammsaare Vilde mingisugune omaloominguline absurdi on Esko kõike, mida meil siin need viimasel festivalil näidati, siis ta mingis mõttes ikkagi peegeldab seda noore inimese nagu vaimsust ja, ja tagab mulle mingisuguse nagu kontakti ka selle noorema põlvkonnaga, mille, millest ei tahaks nagu kuidagi nagu võõrandada. Aga mis võib juhtuda, kui sul ei ole näiteks mingeid lähedasi teismelisi või, või niisull? Jah, minul selle koha peal täiesti nõus, et Brow teatris tuleb ette tõesti saalis Igablemist aga seal nagu ei anta selleks aega, siis tuleks tal vahe selles, et et nüüd võiks olu peale pahandada, aga vot Brow teatris kohtab aeg-ajalt sellist töötegemist noh, ikka reaetendus ja niimoodi. Aga nende koolinoorte jaoks on see Lars miniteatripäevadel nende jaoks nagu mingisugune meeletu võimalus ennast näidata, saada teada, tagasisidet. Ja neil see nii värske värv ja, ja noh mida nagu ei ole jah, proffide laval ei ole seda nii tervistav ja, ja seda on nii hea vaadata ja isegi kui neil ei tule kõige paremini välja on nagu nende endi tegutsemist ja lavalise, kes aeg-ajalt sõnade sassimineku peale raputa on nii hea vaadata, see nii tore ja rääkimata sellest veel ka, et ma lisan juurde, et sellel festivalil no ja üldse koolinoortefestivalil, aga millegipärast just miniteatripäevadel tundub mulle, et saalis istub ju tegelikult ideaalne publik peaaegu, et sest eksvaatajateks on need, kes on äsja laval käinud või siis alles lähevad lavale ja nii tundlikult reageerivat publikut tegelikult kohtab nagu päris teatris arvamus on muidugi ka paratamatu. Aga see on noh, väga niisugune kommunikatiivne või väga aus publik. Selles mõttes. Need reaktsioonid on ka noh, sama sama julged ja vabad kui, kui, kui on see julge ja vaba, olete nagu laval tegelikult see päris nii seal ladvas ladumist kokku nagu üks suur üks suur trupp selles mõttes neil on täiesti oma keel, nad saavad kõigest aru, mida nad laval teevad ja tal on tema. Kui saalisolija oli sel hetkel, siis et meil on nagu mingisugune ühine taust, ühine keel, ühised mured, ühised rõõmud, et see kõik nagu üks sõna, üks liigutus töötab nende jaoks niimoodi, võib-olla meie ei pruugi sellest arugi saada, kui ma püüaksin seda teise konteksti panna. Kas me võiksime kooliteatri, kui eraldi teatriõhtust võrrelda, näiteks kui millegi muuga, siis kunstiajaloos oli möödunud sajandi viiekümnendatel, neljakümnendatel aastatel tuli arm puit ehk toores kunstide buffee, maalide või kunstiteostena, kus ta teadlikkuse üritas teha, joonistada lihtsalt nagu laps, et see idee või spontaansus tuleks lõuendile ja väljendaks seda tunnet, mida kõik õppinud kunstnikud enam ei suuda suuda väljendada. Ehk et ma tahaksin hea meelega ka ise kuuri teatrid välja tuua sellest sellest raamist, kuhu võiks laste tegemisi ikka panna, umbes nagu laulukarussell, et noh, vaata kui armsad laulavad ja noh, ei ole küll päris see, aga siiski liigutav, kui armsad nad seda teevad, vaid et seal tegelikult tuleb ka see uus, mingi sisuline sisuline kvaliteet. Ma ütlen seda ka sellepärast, et ka mina olen teatris mänginud. Aga ja kusjuures ma ei mäleta, see oli vist peaaegu et esimene kooliteatrite festival omal ajal Viljandis, kus tollases Kingissepa teise keskkooli kooliteater diskvalifitseeriti kohe kiiresti vaidlus, et see, mis me teeme, ei ole teater. Parimat tunnustust omal ajal ei saanud meile tulla sealsamas mul tekkiski arusaamine, mida ma olen nii hiljem ka tajunud, et, et kasvõi õue kokkutulekute kavad või mitmesuguseid Kapusnikud, mida tehakse, mida tehakse spontaanselt, sellepärast et on vaja sõnumit ära ütelda. Isegi mitte selleks, et igal õhtul taas taas veidi ka raha teenimiseks sedasama mängida. Et need pakuvad mulle tihtipeale igal juhul rohkem huvi kui professionaalselt tehtud asja ja siis tegelikult ähmastubki professionaalsuse tähendus. Vahelduseks võiksime nüüd muusikat kuulata ja Me oleme tänasesse saatesse valinud mõned laulud värskelt heliplaadilt, kus siis kõlavad Olav Ehala muusika ja Juhan Viidingu sõnadele siis nagu kirjutatud laulud lavakunstikateedri 20. lennu diplomilavastusest Buratino. Ja tänases saates rõõmustame siis lauludega noorte lavatudengite esituses ja need laulud On ellas kätt. Papagoid, laulja, nukkude laul. Mis on praegu nende noorte sõnum miniteatripäevadel, millest nad räägivad, või ka nad jäljendavad ju mitmesuguseid teatrinurme või stamp milline on nende sõnumi vormi sisu, vot see ongi, seda on nagu raske lahti seletada, kui, kui nad siin nüüd mängivad siin meil, mis ma siin juba nimetasin Shakespeari või, või teevad mingit luule kompositsiooni või või mängivad siin lavastust toitu ja ta sõbrad, võin neil Reimanni lollid siis see kuidagi võib-olla niisugust kongressi WCd sõnumit ei ole võimalik nagu sealt välja lugeda ja see on ka alati olnud meil nagu üks nagu probleem, kui me oleme žürii ka kohtunud, seal on niisugune traditsioon. Žürii kohtub nii trupiga kohe pärast etendust ja jagatakse muljeid ja uuritakse siis ka, mida trump ise on nagu tahtnud selle asjaga öelda. Ja, ja õhtuti me kohtumises eraldi juhendajatega kes oma tänuväärt trupi juures ei ole juhendaja ja siis leiukoht ja et me räägime nendega nagu eraldi. Ja üheks teemaks muidugi on olnud see, et kooliteatritel nagu nopib repertuaari, ikka, võetakse need need vanad head tuntud tükikesed ja et seda niisugust oma loomingulist initsiatiivi oma sõnumiga niisugust lugu on, on nagu. Aga aga tegelikult seda igale festivali ikkagi tuleb ka mingi mingi tüki näol noh kasvõi seekord oli, oli nagu nagu eeskujuks võetud Merle karusoo kolmeteistaastaste omaaegne väga populaarne lavastus ja, ja see oli siis Haapsalu gümnaasiumi näitetrupp, kajakas mängis lainetel, seal olid ainult tüdrukud selles trupis. Lugu siis pealkirjaga, sest ma olen kolmeteistaastane puberteet. Ja sealt tulid tegelikult need niisugused noorte praeguse aja noorte või siis teismeliste tütarlaste niisugused mured ja valud tegelikult üsna otse välja. Ja, ja eks nad mingis mõttes peegelda seda praegust, niisugust kooli suhet või, või koolis valitsevaid probleeme ka tervikuna, millest on ka avalikkuses räägitud koolivägivald narkomaania, probleemid, üksindus ja, ja kõik midagi niisugust. Nii et noh, kui, kui vähegi Nad on sellesse lavastusse püüdnud panna just oma konkreetset nii-öelda enesepeegeldust siis siis see sõnum sealt välja tuleb ja üht-teist noorte kohta teada saab. Samas on, teavad kooliteatri. Ja nendes mängivad noored inimesed, nad ju ihkavad väga paljud neist siiski pääseda päris teatritegemise establishmendi hulka ja Nad püüavad tehingud käituda konjuktuurselt. Kindlad stambid, mida väljendatakse, kindlat sõnumit, mida arvatakse, et need võiks täiskasvanutest professionaalidest žüriile meeldida. Millised on praegused konjunktuuri, mida on näha või ei olnud neid? Mina kuidagi ei oska näha Oja Peeter kreisiraadios kuma seal päris mitmel korral läbi. Ja seda Kell tsitaat. Näiteks paluti züriil püsti tõusta. Et vastust, kes ütles. Sellel õpetamisel Sa sarovo poisid esitasid laulu oma sõnadega väga lõbusalt, aga mina ei oska nagu seda konjunktuuri, isegi kui seda on, ei oska nagu seda seda ühest küljest neile ette heita ja teisest küljest aga ei mõju nii kuidagi arvestuslikult või, või, või sihiteadlikult, et ma püüan nüüd kindlasti nii teha, nagu päris teatris tehakse ja muidugi mingis mõttes nad aimavad ja püüdlevad selle poole, et olla, olla nagu päris või teha nagu päris professionaalset teatrit. Ja väga sageli ripub säraga juhendajast, millised on nagu juhendaja enda valikud juba algusest peale olnud ja, ja pigem see ongi vaata et rohkem juhendajate kui laste enda probleem. Sest noh, isegi kui nad kasutavad, et neid niisuguseid halbu Stampe ja asi on võib-olla Meie jaoks kahekordselt koomiline, ühest küljest nagu igav, aga teisest küljest ikka naljakas, sa vaatad, kuidas väiksed inimesed üritavad täpselt samamoodi mängida kui kui professionaalsed näitlejad siis sellest hoolimata nendest endast kumab läbi ikkagi mingi niisugune niukene eheduse siirus. Ma tulen jälle selle juurde tagasi, et mind näiteks ei häiri üldse niukene. Ei, aga tegelikult ei saagi häirida minu arvates, sest kui nad püüavad kedagi jäljendada või isegi teadlikult kasutada mingisuguseid nippe, siis, siis on ju tegemist paroodiaga samamoodi näitlemine ütleme, harjutamine. Omal ajal oli väga selgelt näha kooliteatrite juures, et, et need teatrid, mis tulid professionaalsete teatrite külje alt samast linnast Tallinnast, Pärnust ja need oli selgelt tugevamad. Kuidas on praegu lood? No vot see vastupidi vist selles mõttes, et ongi kummaline reeglid ei ole. Mina olen ennast alati imestanud, et miks Tallinnast nii vähe troppe tuleb ja nii vähe häitrupa, sest Tallinn on ja kõige teatrirohkem linn. Võiks arvata, et siin on ka võtta igasuguseid juhendajaid ja ja noh, aga võib-olla profdiaatrist ja, ja ma ei tea, kas on veel mingeid teatriklasse ka olemas, mingites koolides praegu seda ma ei tea. Kui vanasti olid, minu arust on, on jah. Et kummalisel moel oskavad üllatada ja mõnes mõttes on muutunud ka niisugusteks staar truppideks trupid hoopis väiksematest kohtadest, nagu Jõgeva liblikapüüdjad. Erakordselt huvitavaid asju on teinud ühest väikesest pisikesest maakoolist Varstu koolist. Ma mäletan, kui ma esimest korda nende lavastust nägime, siis me hakkasime kõik niiviisi mõtlema kaarti otsima, kus pärapõrgus harta on. Erakordselt huvitavaid asju on, on teinud sealne juhendaja mingi pisikese maakooliga, kus vaata, et on üldse ainult 60 last ja mis oma ideedelt on nii mitmeidki kordi nagu silmad ette teinud professionaalsele teatrile. Nad ei saanud tookord muuseas tulla, sest siin hakkavad juba praktilised asjad ka mängima, neil ei olnud lihtsalt raha Saaremaale sõitmiseks just imestasime, et miks need ei ole. No ja siis Saaremaal endal on ju väga toredad ja tugevad trupid jälle kahju, nüüd sinna alles nii-öelda professionaalne teater just nagu tekkis või poolprofessionaalne teater ja praegultki, mis, mis selle saatus saab olema Kuressaare teatrist ma mõtlen nii, et professionaalne teater tekkis kooliteatri kõrvalt ja kas ei võiks seal asendada kivi? No miks, ja kuigi ma arvan, et siis kaoks mingi niisugune võlu ära niipea kui kui see asi muutub mõnes mõttes ju ka palgatööks, siis siis ilmselt kaotab küllaltki suure osa oma väärtus oma väärtusest. Seda ka olles sealtsamast Kuressaarest pärit. Et hetkel, kui kui meie kooli Vjatel otsustas linnarahvale võimutükki mängida, siis pärast esimest etendust oli meepeal kaheksal korral kaevatud küll haridusosakonda, tol korral ka KGB-s, ilma oluliste tagajärgedeta. Ja lisaks siis korralikult mõtlevad inimesed teatasid samuti, et muidu meist nagu halvasti ei arvanud, aga pärast neid etendusi küll ehk et taolises kohas varem või hiljem tekib see probleem, et, et noored esindavad ja väljastavad ka teatud erilist pigem siis noortele marginaalsemat mõeldud sõnumit kui, kui see, mis läheks nii-öelda teatrituru tarbeks. Kuigi seal üks niisugune võimalik Nis sellel festivalil on olemas. Sellel Saaremaa ühisgümnaasiumil on minu meelest täiesti vapustav traditsioon, nad teevad iga aasta jõuludeks, kui ma ei eksi, teeb selle kooli 11. klassi, siis lend valmistab ette niisuguse noh, kolmveerandtunnise kabareeprogrammi, siis korratakse ka miniteatripäevade teisel õhtul tavaliselt traditsiooniliselt, see üllatas mind juba esimesest korrast peale, kui ma seda nägin, ma mäletan, et see tase ühest küljest just niisugune nüüdsest professionaalne tase, millele liitus, vaata siis jälle nüüd see noorteni sugune ehedas ja sära ja entusiasm oli sedavõrd vapustav, et minu meelest see oli siis, kui kas allika oli Jaak Allik, oli siis kultuuriminister või töötas ta mingit perioodi jälle Ugala teatris. Igal juhul tol aastal oli see rahvusvahelise teatripäeva tähistamine Ugala teatris ja tema kutsus selle Saaremaa ühisgümnaasiumi trupi sinna esinema ja selles mõttes niisugune noh, kuidas öelda. Niisugune professionaalne, mis mõnes mõttes on isegi olemas, sest ma olen kuulnud, et sellest nii-öelda kabareetraditsioonist on küllalt palju jõudnud siis ka Brow lavale või kuskile tantsukoolides nimi, mõningaid inimesi ja ka tol õhtul oli naljakas nähagi seda tajuda seda vahet milliseks muutub nii-öelda noorte esitatud siis mingi nagu projekt siis kui seda tehakse juba raha eest. Et meil oli, nagu esimesel õhtul oli, oli juhendajatega ühes restoranis väikeses pidamine ja samal ajal kanti Soome turistidele ette siis niisugust kabareeprogrammi, milles osalesid tegelikult needsamad koolitüdrukud. Ja vahe oli kohe tajutav. Tähendab, ei anna võrreldagi seda esimese õhtu kabareeprogrammiga, teda oli muutunud kohe nagu natukene niisuguseks Mahnaksemaks ja, ja ebahuvitavamaks ja isikupäratu. Selge, et tegemist on seega kunstiga, mida ei ole võimalik püüda, ridadel on sinilind jah, kunstiga, mida pole võimalik korrata mõnes mõttes isegi kui Tiit, kui sina olid kooliteatris, kas sa mäletad mida sa tahtsid seal teha, kas oli nüüd nii väga loomulik, et kohe peale kooliteatrite järelikult tuleb lavakas? Loomulik see ei olnud, mida ma teha tahtsin, ma tahtsin lavale. Tahtsin, et nähakse, tahtsin ennast näidata. Ja millegipärast tahtsin kuulda otse lauluq kiidusõnu. Miljardilt, need olid ikka piinavad momendid, kus või kui ei saanud ütleme, esinemine oli viimasel päeval näiteks, noh, kõik on tore, kõike saab vaadata ka see närv, see side selle tuleva esinemisega oli nii pingeline, ma kuidagi oluline, tähendab selline ettevalmistus käis läbi läbi, ma ei teadnud siis läbi kahe päeva näiteks seal Pärnus, kui oli üks, teatas sellele kooliteatrifestival oli Pärnus siis Meil oli hommikul ladunud kuskil külla või kuskil seal oli esinemine. Ja see, see oli ka minu arust viimane päev, et eelmine õhtu oli nagu lõpetamine selles mõttes, et noh, kaua üleval oldud ja kogu trupp tõusis, tahab, äratus, oli kell seitse. Tegime kõik näomassaaži ja tegime nagu hääl ja käisime väljas jalutamas, värsket õhku, hingamas ja ja väikseid hüppeid ja kükke ja kõike sellist, et ennast võimalikult nagu lahti äratada. Kusjuures ma pean tunnistama, et kui me praegu pühapäeva hommikul kell 12 lastetüki mängin, siis märkan kolmveerand 11, et olla 11 teatris. Aga see on paberite järgi ma pean seal olema, kui oleks võimalik, ma läheksin vist kolmveerand 12. Et vahe, vahe on ikka sel ajal ja seal töötegemine, see oli võimalus ennast näidata ja selline või noh, ma ei teagi, kuidas seda sõnadesse panna, kas siinkohal tuleks igaks juhuks nüüd kõigile südamele panna, et hoidku jumal selle eest, et miniteatripäevad või kooliteatrite festivalid ehk liiga suureks liialt raha arvestuvaks muutuksid sellisel juhul Kauksekese sinilind minema? Ei ole vist ka põhjust nagu arvata, et midagi niisugust peaks juhtuma. Hoopis omaette küsimus on see, et kuivõrd elu on kallimaks läinud ja see korraldamine läheb kulukamaks, siis annaks, annaks nagu jumal häädele kultuurionudele ja tädidele, kes raha jagavad. Et nad ikka üritaksid seda asja toetada. Sest me ju enne saadet rääkisime sinuga ka, noh, just mõtlesime. Palju on siis nagu mingisuguses nii-öelda teises kultuurivaldkonnas niisugust liikumist koolides, kui on see teater, nagu sa isegi vist ütlesid, et filmi tegemise puhul tulevad väga paljud niisugused praktilised tehnilised barjäärid ette. Seda liikumist seal filmi puhul on esimene küsimus on puhtalt tehnika, kaamera monteerimise võimalused, ehkki see asi läheb palju lihtsamaks. Videokaamera ei ole enam kuigi suur haruldus, natuke paremat digikaamerad või hai, kaheksa kaamerad. See ei ole küll nii lihtne, aga pärast väikest otsimist leiaks ehk sellegi. Monteerimine on kahtlemata järgmine suur probleem, sest neid kohti, kus filmi monteerida, on vähe ja lisaks nagu siis tuleb ju. Järgmine küsimus on puhtalt tehniline käsitööoskus ja selles suhtes mina võrdleksin filmi tegemist pigem siis muusikaga pilli mängimisega muusikaga Poola on meil nüüd ikka igas maakonnas, igas suuremas linnas, kus õpitakse klaverit, flööti, viiulit ja sealt sealt edasi ka kitarri ja sealt edasi võib bändi teha. Aga filmitegemist loomulikult sama laialdaselt ei õpita. Ja seepärast on ka Nende koolipoiste koolitüdrukute tehtud videofilmid tunduvalt abitumad kui, kui professionaalide omad. Samal ajal kui muusikakooli lõpetanud keskkooli lõpetaja astub klaveri taha, siis esimesel hetkel mitte professionaalid. Ma ei saa aru, kastaneid mängib kehvemini kui rohkem mitte. Ehk et see tähendab seda, et juhul ei oleks igas igas suuremas linnas ka vähemalt üks filmikoole taevas appi ilmselt naiivsus, aga ehk siis siis võiks ka ju neid filmifestivale tunduvalt enam olla. Ja ma tahtsin veel lisada, et kui ma siin viibutasin näpp kultuurionude ja tädide poole, et nad ikka toetaksid seda üritust siis ka juba sellepärast et see on peaaegu praktiliselt üks väheseid nagu vaba aja veetmise ja enesearendamise võimalusi praegustel noortel või siis või koolides, mida saab veel just nagu tasuta, selles mõttes kõigest tuleb juba ju maksta igasuguste trennide eest ja kunstikoolide ja, ja ma ei tea kõigi, mille eest. Et seda ikkagi põhimõtteliselt saab, see noor inimene, tasutage ja muidugi oli ka Saaremaa miniteatripäevadel väike osavõtumaks ja, ja 25 krooni ja söögiraha tuli maksta 200 krooni, sest kolm päeva ju elati ja, ja söödi ja, ja tegelikult oli osalejaid ikka väga palju. Jah, selles mõttes, et ega kõik ei näinudki seda, mis saalis toimub, sest lihtsalt ei mahtunud ära, kuidas ta üritust finantseeriti, sponsorid, omavalitsus, kultuuriministri, siis kultuurkapital, toetab sponsorid, kohalikud sponsorid, ilmselt vista ministeeriumist otse või, või siis ka näiteks haridusosakonnas. Üldiselt nad on nagu kenasti hakkama saanud ja nad on selle muidugi ka 10 aastat on seda korraldanud ja noh, üks asi, mis nüüd pahviks lõiguma, üks kuus-seitse aastat tagasi esimest korda seal olin kokkutuleku osalejate ja korraldajatega tõesti kolmel päeval on ühes koolimajas ligi 400 inimest vaja ära organiseerida. Ja see, kui hästi see festivali nii-öelda organisatsioon toimib ja kui hästi see on korraldatud. See oli minu jaoks täiesti niisugune vapustav kogemus, sest see oli just aeg, kus meil oli nagu eesti teatrifestivalide osas, väike paus, ainult Baltoscandal niiviisi ainukesena tegutses. Ja, ja ma mõtlesin küll, et kui peaks nüüd Eestis tekkima mõni teatrifestival, mis jumal tänatud, nii nagu need tänaseks päevaks juba tekkinud siis sellelt miniteatripäevade korralduslikust tasemest oleks küll üht-teist õppida, et kuidas on võimalik see, see nii nii kuidagi õlitatult kulgema panna ilma praktiliselt ikka mingisuguste probleemideta. Ütleksime siinkohal ära, ehkki see on juba ajakirjanduses läbi käinud. Need tulemused sellelt festivalilt. Tavaliselt festivalil antakse välja nagu üks Grand Prix ja kolm laureaati ja lisaks siis veel muid igasuguseid muid preemiaid. Aga ma nimetaksin siis ära seekordse festivali siis nagu selle Grand Prix või parima lavastuse. Ja selleks oli siis Rakvere linna noorte näitetrupi etendus saimani lollid, kuigi selle otsuse tegi ju karm ja, ja ilmselt professionaalsetest kompleksidest koosnev žürii oli ikka väga hea meel tajuda, et et nii žürii kui ka siis nagu noorte ja publiku arvamus läks tegelikult kokku, kes žüriis olid. Žüriis olid seekord Jaak Allik Gerda koordemets, Jaanus kulli, Indrek Saar, Toomas Lõhmuste Ain Mäeots, siis kooli direktor Viljar Aro ja siis kohalik raadiomees Tõnis Kippel. Ja siis nad ja Margatis nakkav, andunud žürii liige, kes haiga preemia žürii liikmena sain preemia, räägiksid sellest Again toredaima žüriiliikme preemia mida oli väga meeldiv vastuvõtt, palju õnne sellest ilmselt pressis ei ole räägitud kuigi palju laiemalt ja lasin jaa, ja siis oli väga vaimustav lavastus Kuressaare gümnaasiumi 10. klassi näiteringilt. Nad mängisid kolme. No ja see oli selles mõttes väga vaimustav, et nad mängisid selle tuntud lõokese kolmest vanust ette. Ja nad olid, nad kasutasid nagu oma kujunduse elementidena inimkeha ja noh, üks mõte oli ka selles neil terve nagu näitetrupp saaks nagu tööd, et peaosad olid ju ainult kolm karu ja siis väike oksake või mis ta nimi oli, kes läks sealt nende taldrikute sööma ja nende bootikastesse magama. Aga siis toole, laudu, puid, uksi, aknaid ja voodeid mängisid siis lapsed ja see tingliku tinglikus aste oli küllalt suur ja väga nagu kuidagi fantaasiarikas, mis tähendab ka see, et vahel ei pea olema niiviisi papist ette joonistatud, et maja ja pärislaud ja nii edasi, et mida tinglikku, mis asi on, seda rohkem tegelikult publikut vaimustab ja, ja noh, kuidagi nagu elusana elavana mõjub. Ja siis üks laureaat oli Saaremaa Gümnaasiumi treisise kompositsioon. Dixon oli ka selles mõttes väga vaimustav kompositsioon, et olid valitud nii-öelda repliike, tsitaate erinevatelt klassikutelt kokku oli pandud seal noh, näiteks Shakespeari, Hamlet ja Tammsaare tõde ja õigus ja seda oli kuidagi nii vaimukalt tehtud. Kokku oli kasutatud kahtekümmend kuus kuute klassikaliste teost ja see oli uskumatult täpselt ette kantud selles mõttes, kui mõelda, kui kui täpne peab olema, kasutades 26-st teosest erinevaid repliike tööle hakkaks, et seda kuidagi nagu vaimukalt toimis ja no mis seal salata ei saa jätta märkimata, et selle näitetrupi kreisis juhendaja on. Miniteatripäevad haavade andunud austaja Anna Kersti, Kreismanni õde Sirje Kreismann ja kolmas laureaat, kus oli siis Jõgeval Gümnaasiumi teatritrupid liblikapüüdja ja nemad pakkusid siis Dostojevski ainetel lavastust poisid tema võib-olla siin insi pikemalt nimetama kaks selgem tõmbavusi kohal Saaremaal toimunud miniteatripäevadel joone alla ja spekuleerima veidi tuleviku teemadel. Mina, Specueme kõigepealt siis ma pakun teile ka spekuleerivad nüüd koha toimub Oscarite jagamine ja ma ütlen, et see sellel aastal üllatusi nagu ei ole. Suurima hulga Oscareid peaks saama Ridley Scotti filmi gladiaator, mis meil juba jooksis möödunud juuni ja juulikuus, mis on huvitav sellepärast et tavalised Oscari filmid linastuvad ikkagi novembris või detsembris. Et need valijamehed, Oscarite žürii seda näeks värskelt see film oleks värskelt meeles ja nad siis kõik hääletasid poolt. On aga et see film, ta suutis tagasi tulla selle Anthele Hollywoodi kulda hõngu, et seal on suuri avarusi, palju inimesi, suuri tundeid ja lõpuks peategelane saatorise Seczpirgliku või muistsel Antiik-Kreeka tragöödia kohaselt surma, olles selleks hetkeks kõik juba oma surma mõttega ära lepitanud. Mis peabki olema tragöödia mõte. Etendust või filmi nutma jääks nüüd ainuke asi, mida seal filmis ei olnud, ei olnud seal ühtegi naisosatäitjad, kes võiks saada nüüd parima naisosatäitja au-Oscari, nii et see läheb kuhugi mujale. Parim võõrkeelne film läheb seekord tundub, et Ameerika filmile, aga mis seal hiina keeles mandariini järjes tehtud draakon ja tiiger või tiigridraakon Ameerikas elava Taivaallase Ang Lee film, mis on kahtlemata väga huvitav film, aga huvitav on seejuures ka see, et hiinlased ise, eriti Hongkongi filmikriitikud Kirsustavad üsna nina, öeldes, et nende jaoks kõik need õhulennud. Plastiline võitluskoreograafia on selline eilne päev, et loomulikult ükski hiinlane seda enam niimoodi ei teeks. Aga ma usun, et ameeriklastele meeldib nii sellega Kaalud, et kes on Oscarite suur võit, kes väiksemad võitjad. Aga teatavasti teisipäeval jagatakse teatriau? No mis sa tahaksid nüüd, et me hakkaksime spekuleerima? Oksad, parimad. Muidugi ei julgeks spekuleerida, sest üldiselt ma usun, et nii siukseid võimalikke potentsiaalseid kandidaate on siiski piisavalt palju ja raske on ilmselt siin kedagi nagu ette tuua praegusel hetkel pigem ma, ma soovitaksin, juhul kui sa mulle vastad, kas ka selle päeva või see selle aasta teatripäeva üritust kannab ka kuidagi televisioon üle just nimelt telesaate ajal ahah siis seekord ilma selle maskeerimisriietes stuudio veraagita läbi vaadatakse hoopis suurepäraste auhindade kättejagamist. Pealegi see tuletab mulle meelde, et mingis mõttes, nagu meie teatrikultuuris puudub selline traditsioon ennustada, kes võiks saada parimaks lavastajaks, et noh, kui näiteks tõesti Oscarite puhul on need nominendid juba varasemalt teada ja nii edasi, siis, siis meil on seda kuidagi nagu alati viimase hetkeni, esiteks saladuses hoitud millegipärast sellega tegeletud, et kes need võiks olla nominent jaa, jaa. Ja minu arust seda põlevam on see väljaütlemine. Esiteks. Seda kõike ei aima, mis on vanal mehel siis enne surma, kui saab õnnistust ta veider eluviis. Kuigi maalitud on kolle annab sooja, tuli. Ja pead mu elutööd, nüüd jätkab poeg. Tuli ja. Sina oma kaugemale kuni kord ka sina ole mul üks on tõde ning mingi vale ei saa kustutada igavese. See loodi muld. Olen vana mees ja sellepärast lihtne on mõjut varsti lõpetamas. Olen oma elurännakut. Ära pahanda, kui laul on liiga lihtne. Petlik kuula. Ja sest me elu selles ilmas pole pilt. Jäänud on veel viimane asi, see on siis teie soovitus järgmiseks nädalaks. Millisel viisil, mida järgmisel nädalal kultuurimaailmast vaadatava jooda? Ühe soovitus on juba andsin ette, et võiks siis Eesti televisiooni vaadate teatripäeva õhtul. Aga kindlasti ma soovitaksin vaatama minna sedasama Nüganeni siis kursuse siis teist diplomitööd, tabamata imet. Kas mingil huvitaval kombel on säilinud ka veel seda, seda plaani ja värskust ja puhtust, mida me siin nüüd kõvasti kooliteatri puhul nagu kiitsime et ma usun, et see oleks kindlasti nagu vaatajale päris niisugune nauditav kogemus, kus väga stiilipuhtalt. On mindud tagasi tabamata imeaegsesse nagu vaimsusesse, jaga vaimsuse puudumisse, kultuuri ja kultuurituse ja, ja see tähendab, teostavad isegi õppides siis nagu oma minevikust või kultuuripärandist midagi. Vello verivärsked, noored, 20 aastased. Näitlejad. Aitäh, Margot, sa ütlesid minus huvi. Arvestan su soovitust. Mida sa ütled, me oleme kahjuks väga selline eneseteatrikeskne olnud, kuivõrd mängida on palju ja, ja tegemist ka nii, et ma ei ole oma teatrist saanud seega ülejaks soovitanud külastada draamateatrit. Aga mida kindlasti tüki, kus ma ise mängin? Sa ei ole ikka maakoolide tegelikult kompleksist üle saanud? Ei ole, ei ole saanud. Edevuse tipppopid juhul soovitan kindlasti vaadata, saime kätte. Kusjuures millegipärast seda ei käida hästi vaatamas. Ma arvan, et seal on mingisugune eelarvamus selles suhtes, et sõnu ei ole ja ainult kaks näitlejat see küll huvitav, igal juhul ma, ma ei ole ise seda käinud vaatamas, aga see on üks nendest etendustest, mida ma alati lubanud. Jaajah ma nüüd kohe lähen, tabab isegi pärast kolmenädalast pausi oli kolmandat saali väikses saalis täiesti hammas aru ei saanud, miks kusjuures kes vaatamas on käinud, meil meeldib? No eks, eks minagi pean tunnistama, et siis oma liistude juurest eemale. Ja kui ma peaksin soovitama midagi, siis mul on tunne, et esimene aprill, mis on järgneval püha vaevam kujunemas selliseks Eesti Draamateater Eesti televisiooni siis projektiks, kuna tähistatakse Ita Everi suurt juubelit ja meil aga algab ta peale hommikutelevisiooniga kus tuleb sel teemal juttu. Pärast pühapäevast hommiku TVd, natukene hiljem näeme teleteatri etendust, kus näidatakse draamateatri etendust. Kui me Moosundivasseliga kreeka pähkleid kauplesime, siis ükski ei tahtnud osta. Ja seejärel kohe järgmisel päeval, esmaspäeval näidatakse pärast Aktuaalset kaamerat kokkuvõtet sellest, mis õhtul toimub. Pühapäeva õhtul toimub Draamateatris koos ETV arhiivis säilinud videokatkete ka sellepärast, et kui kedagi elavatest näitlejatest on ETV arhiivis palju säilitatud, siis seda, sest see on praegu kahtlemata Ita Ever. Nii avama, oma kultuurisoovituse ära teinud ja sellega tänane saade otsa lõppenud. Ma tänan teid, kes te siia stuudiosse lahkelt tulite. Tuletan meelde, et külalised olid Eesti Draamateatri näitleja Tiit Sukk. Kultuuri- ja teatriajakirjanik Margot Visnap, saatejuht Ilmar Raag ja helipuldis oli meil virve pulber. Kohtume taas nädala pärast laupäeval klassikaraadios kell 11 ja vikerraadios kell 17. Kohtumiseni. Ja neid me teeme. Veidi.