Tere taas on eetris kultuurisaade OP. Tsitaat on. Täna on meil stuudios näitleja Tõnu Oja, teatrikriitikud Madis Kolk ja Gerda korda metsasaatejuht Ilmar Raag. Ja režiipuldis on virtsapulber. Ja küsimus, mis neid kõiki nimesid ühendab. Ilmselt see, et möödunud nädal möödas meie jaoks suuresti teatri tähe all. Võib-olla algas küll sellega, et vaadati ja meedia kommenteeris väga palju seda, mis toimus Ameerikas, kus nädalas alguses jagati Oscareid. See sündmus oli üsna etteaimatav, seda sellest on nagu räägitud, aga napilt kaks päeva hiljem kogunesid siis inimesed Tallinna draamateatrisse, kus jagati eesti teatripreemiaid. Ja sellest me hakkame nüüd kohe rääkima. Kuid veel enne, kui alustame, kuulame ühe loo Jaan Tätte uhiuuelt plaadilt minemine. Vaata. Kui nuka kaudu nihuke Ebaliidu. Kraam ikka. Kas oli olnud, ma ei luba. Aga. Kas soolid, kui päike tõuseb? Või ta sind ka siis, kui ma ka Ei tea, kas ja saanu oma reisi. Kolm siin ta sai joone ja. Ja nii ta ma ei raatsi. ETV tegi teatripreemiate kätteandmisest otseülekande, kus inimesed võisid näha neid tulemusi, veidiga, emotsioone. Eriti naljakas oli see, et sel ajal, kui esinesid tantsu või pantomiimi ka noored Vene draamateatrist näidati telepildis õnnelikke näitlejaid, kes 11 õnnitlesid kaunil viisil. Aga see, mis jäi ka telepildi eest varju ja ilmselt ka paljudele teatriinimestel oli see töö, mis eelnevalt ära tehti. Nii teatrites, võib-olla ka žürii poolelt. Ma küsiksin kõigepealt Gerda sinult teatrikriitikuna, oled sa žürii otsusega rahul? Mitte üks aasta ei ole küll niimoodi ei ole võimalik, et sa saad olla kõigega rahul ja eks ma kujutan ette, teatriga tegelevad inimesed mängivad oma südames ja peas seda, seda žürii ka seda mängu kogu aeg kaasa. Ja kui sa ütlesid Oscarite puhul, et see oli nagu etteaimatav, mis see tulemus siis tihtipeale on see selle teatri aastaauhinnaga samamoodi ja samas nagu ei ole ka, et selles mõttes ma olen juba kuulnud, et, et päris paljudele tuli tänavu üllatusena see, et mitte üllatusena, aga see, et noh, väga paljud eeldasid, et laureaadiks tuleb Priit Pedajas ja aristokraadid. Aga, aga seekord sai Mati võinud selle lavastajapreemia, millele ma küll kahe käega alla kirjutatakse, on see, et tänavuse meesnäitleja preemia Alexanderi Vaskeevitš Vene draamateatrist siis vürst muskini rolli eestlastest Idioodist ka see on mõistetav, otseselt on, on vaidlustatavad ja, ja sõltuvad maitsest žürii liikmena ma pean küll ütlema, et kuigi see oli üsna seinast seina, seltskond jäi, ei esindanud ta mingit geograafilist keskpunkti ega ega vanuselist orientatsiooni, samuti olime väga erinevad inimesed seal koos, aga, aga peab ütlema, et et zürii otsused olid küllalt üksmeelselt. Jällegi leiab kinnitust see paljutsiteeritud tõdemus, et räägitagu mis tahes, aga, aga enamasti vaieldakse ikka hea ja väga hea vahel, et mingeid selliseid kurioosumeid seal arutada ei tulnud. Ise žürii liikmena arvasin ka, et et kaklemist tuleb rohkem või noh, oli selge, et, et kõigist neljast nominendist lisaks siis veel hundile ja Pedajasele kandideerisid ka Raivo Trass oma suvelavastusega Meil aiaäärne tänavas ja elu ja armastusega. Ning Jaanus Rohumaa Enišmani igeriku ja sillaga, et noh, küllap see oli ette aimata, põhivõitlus tuleb Pedajase hundi vahel, aga sõltumata sellest, kas žüriis istusid Tallinna või Tartu inimesed kas seal istusid noored või vanad inimesed, oli hundi esiletõstmine siiski küllalt küllalt ülekaalukas. Ja võib olla võrrelda aristokraatide ka, et mis, mis võis selle põhjuseks olla, et see jutt ei tähendanud seda nagu, nagu olnuks žürii kuidagi ebaprofessionaalne ja, ja lähtub oma otsuste tegemisel millestki kunstivälisest, aga kunstipärane oleks olnud näiteks mingisugune meedia, sündmuslikus või sotsiaalne resonants, aga, aga sedavõrd-kuivõrd, ka kunsti ülesandeks on neid lainetusi tekitada. Siis tundub, et see aasta oli, oli selles mõttes ikkagi hundi aasta, et kui Pedajase Aristop kraate nautis ikkagi publik, kes tahtis näha perfektset hõrku üliprofessionaalselt Ta kunsti, et siis Undi lavastused algatasid lausa ajakirjanduse veergudel siin noorema kriitikonna mõttearendusi teemal eesti teatriuuendus ja, ja nii edasi. Hundi enda kontekstis on esiteks tore, et seda paljudest aastatest läbi jooksnud Pedajase ja Nüganeni sellist vastastikust konkurentsi nagu rikastati hundina hunt oma Vanemuise kahe suuremastaapse lavastusega mis meeldima ei pea niikuinii loomulikult kõigile tõestas ikkagi seda, et, et see temale mingis mõttes noore poeenlaskonna poolt külge kleebitud, selline õrritada ja eksperimentaatori imidž leidis tõestuse selliste suurte ja professionaalselt teostatud noh, maailmaklassi kav väärtuses lavastustega ja, ja lisaks veel ka seda, et kui hundi puhul võib-olla räägitakse tema sellisest kontseptsioonid kesksusest, sellest et Undi lavastused on huvitavalt mõeldud, aga põhimõtteliselt näitlejad liiguvad seal üheplaaniliselt ja on kergemini asendatavad näiteks teise, teise ükskõik millise näitlejaga või või et märgilised tegelased, kus näitlejanatuur ei mängi nii suurt rolli siis minu arust hunt näitas praegu vähemalt laulatusega, kuidas tema lavastustes saavad ka näitlejad ennast täiesti mitmeplaaniliselt lahti mängida ja olla äärmiselt selliseid rollisoorituste mõttes huvitavad. See oleks minu poolt rumal küsimus ilmselt, aga ka see, et nüüd madin selle preemia näitaks siis ka, et Mati Undi lavastuses on toimunud teatud areng, sellepärast et ärritaja teatriuuendaja on ta Eesti kontekstis olnud ikka juba mitmeid mitmeid aastaid, kui mitte kümneid. Ja ma arvan küll, et, et skeptilisemad või ütleme, Tallinna kesksemad teatri hindajat võinuks veenda küll, sest noh, tegelikult on hunt juba seal Vanemuise müüride vahel ju juba aastaid näidanud oma arengut või oma neid põhihuvisid, mida ta võib-olla Draamateatris ei realiseeri, aga aga ma arvan, et see leidis, leidis veenva veenva kinnituse sellele, et, et ta ei ole mitte lihtsalt õrritada vaid teatri liidu poolt tunnustatud Eesti lavastaja ja kui veel võrdlemaks Pedajasest ja hundist oli juttu, aga et kui, nagu võrrelda kriteeriume, miks, miks siis need neli lavastajat just, et või noh, kasvõi siis niimoodi vaikselt salamisi oma oma seda kaalukuse astet võrrelda, et siis, kui hunte Pedajas tunnustati just selle pärast, millest ma just rääkisin, et siis rohumaa puhul oli ka võib-olla natukene noh, ikkagi nagu selline kunstnik, kui ma rääkisin hundi puhul sellisest sotsiaalsest kriteeriumist ka, et siis rohumaa võlus jälle niimoodi kunsti seest, aga samas oli see silla lavaletulek äärmiselt oluline sündmus Eesti näitekirjanduse arengule ja inismani igeri ka tõenäoliselt leidis tunnustust, sellepärast et sellist, ütleme, tõlk kelist ekvivalenti nagu et kui mingisuguse mingisuguse teksti iiri kontekst niivõrd veenvalt kontakse Eesti konteksti ümber, et seda ka väga tihti ei näe, murdekeelt on eesti lavadel ennegi kuuldud, aga, aga et see just niimoodi lahendatud oli, see igal juhul elustas teksti ja mis trassi puhul määravaks sai, et trassi puhul võib rääkida sellest teatavast kambakist professionaalsesse teatrisse või et ega tal siin viimastel aastatel võib-olla kõige paremini läinud ei ole, aga, aga nüüd mitte ainult trass, vaid siin võib rääkida ka komissar vist ja toomingad ja et on viimasel ajal uuesti tõestanud seda, et nad ei ole antud Eesti teatriajalukku, vaid ikkagi osalevad reaalses protsessis. Ma tahaks ühte asja siin Mati Undi puhul nagu lisada või ühte sellist nüanssi. Vaat mina ei mäleta, võib-olla seal tänu, mäletad, kui mängiti väikeses häärberis ja tangot, kas need sait mingeid auhindu? Mina ei mäleta minu Mati Undi Lembit lavastuseni. Praegu jalutuset mulle tundub, et ma ei, ma ei oska öelda, võib-olla ma olen vana ja, ja elan mälestustes, aga aga minu jaoks väikeses häärberis tango olid nagu noh, üle sellest. Selles mõttes ma, ma kuidagi, see on üks väike selline Okase, ma ikka tulen tagasi selle juurde, et see väikeses häärberis, mida mängiti 13 etendust täpselt sama mastaapne kui, kui laulatus ja meistrimargariita ja kus minu meelest mina istusin seal ükskord tühjase kõlekülmas saalis, mis ta ilmselt ei tekitanud laia sotsiaalset resonantsi, küll küll, aga oli ta nii ilmlõpmata hingeliigutav, et. Jah, aga ma ütlen selle kohta ka, mul on selle üle väga hea meel, et ma ei mäleta, Ta neid, kas need said, meil on meeles, et need olid väga head etendused sest et tol ajal minu arvates ist preemia saamine ei olnud nii tähtis, see oli üks, üks asi, üks etendus aastas. Aga nüüd on minu jaoks isegi kriitikat, ma loen siis kriitik räägib etendusest ja ütleb, et selle asemel, et iseloomustada mingisugust väga head etendust, vägevast osatäitmist, kujundust. Et mis poolest on väljapaistev, suutmata seda teha või piitsemate seda teha, ütleb, et see oli nii hea, et seal peaks preemia andma, siis on nagu mingisugune kriteeriumina. See on üks tore pidupäev, anname ära arvestada, üle tähtsustada. Sirp avaldas ju alles reedel siis nende auhinnasaajate nimekirja, miks nii hilja? Tegelikult teavad seda kõike. Sa tahad seda, kõik teavad, see tuleneb jällegi nagu Eesti eripäradest ise. Ega see niimoodi ma ei tea, kust kõik seda teavad, mina sain samal hommikul olles, tead mina pole kellelegi öelnud ja ma arvan, et teised žüriiliikmed ka ikkagi ei, ei käinud kusagil lobisema, aga noh, küllap küllap teatakse. Aga see, et miks. Meil neid nominente jagu teatatakse tagantjärele. No vot selle kohta ei oska Mogaa nüüd mingit sellist adekvaatset analüüsi anda, aga küllap see ka ikkagi sellisest traditsioonist tuleneb või et võimalik, et, et meil siis ei olda harjutud sellise noh, võib-olla seesama asi. Tähendab, ei ole võimalik neid eel ootusi niikuinii üles peksta, et kõik teavad juba niikuinii ja milleks siis, milleks siis nagu kedagi niimoodi veel lisaks kuhugi mustvalgele üles riputada. Tunnustus on juba see, kui, kui saad teada, et sa oled nende nominentide hulgast nominendiks olemine ei ole ju mitte märk sellest, et et, et ma osutusin võitjast halvemaks, vaid ikkagi ikkagi tunnustus olemaks nelja-viie hulgas, kes on tõstetud kogu aasta repertuaarist välja. Kuulge, kallid inimesed, mina olen ainukene inimene, kes siin noh, kellel on nagu lootust preemiat saada, teie olete ka jääva aitäh, aitäh õnnitlemast, aga ja sa väga armas, aga, aga ma ei tea, mina ei ole ka kunagi nendest nominentidest midagi kuulnud, võib-olla omavahel sellest räägite võib-olla tõesti see vähendaks natuke seda üle tähtsustust, nende preemiate pulkadelt nominendid oleks ka siis oleks süda teistel ka rahul. Öelge muidugi nominendid ära pidi, et ma usun, et me võtame selles kõik õppust. Aga et me oleme rääkinud lavastatest, räägime kiiresti ka teistes preemiatesteerijate, siis mees- ja naisnäitlejate preemiatest. Sellel issanda aastal 2000, kes olid teised kandidaadid, kuidas sa võib-olla iseloomustaksid seda valikut, mis näitlejate puhul teha naisnäitleja preemia sai, sai Liina Olmaruga oma selle rolli eest sillas. Kui kiiluga nüüd üle korrata nominendid, siis olid ka Laine Mägi ja Ülle Kaljuste aristokraatide Est, Merle Palmiste pigmaaljonist juuditist, Maria Avdjuško SAS-ist ja teekonnast kapi ning Epp Eespäev lavastuses mälestused ainult ei tea, millest ET tolmarusele võitis. See jällegi ei tähenda mingisugust selliste nagu üleolekut keegi ei kahtle Laine Mägi ja üle Ülle Kaljuste suurepärasuses aristokraatide eest ja kogu seesama jutt, millest ennegi ennegi, nii et aga mingil määral jällegi seda sotsiaalset konteksti arvestades oli Olmaru võit, ütleme ka rubriigist, et ei vaja kommentaare, vaid seda, seda tunnustati ju juba aasta alguses ka aastapreemiaga ja see ei tähendanud seda, et žürii lasi ennast sellest mõjutada, vaid lihtsalt hääletustulemused kujunesid selliseks. Kas ma võiksin sellise võrdluse teha, et kui me võtame Oscarite jagamisel, siis see parima meesosatäitja Oscari sai seal vastselt kroo siis seda tegelikult sellepärast, et tal on lihtsalt selline roll kirjutatud, et seal filmis ei olnud kellegi teise loogilist mängimise võimalust. Ühe sama sama lugu Roopressiga kellel oli ka film lihtsalt tema vedada, et ühtegi olulist partnerit seal ei olnud, ta oli lihtsalt kõige, kõige tähtsam roll. Vaieldamatult mängis kaasa, sest tõenäoliselt nagu meil ka žüriis sellest juttu oli, et tolm, aru, roll iseenesest ja loomulikult sellisele rollile mitte allajäämine, vaid, vaid nii oma potentsiaali oma näitlejapotentsiaali realiseerimine kui ka lavastus konteksti Pakkumine, nagu tõestasid selle selle praktiliselt justkui tema jaoks kirjutatud rolli igas mõttes, et, et tema rolli mastaabid olid ikkagi võrreldavad sellise, sellise väga intensiivse monodraama omaga, mis taju mängis ainult esimeses vaatuses, et see, see mõtestas täiesti osa sooritus, nagu pani oma pitseri kogu kogu lavastuse järgnevatele osadele ja seda tuleb juba iseenesest hinnata, et, et kuhumaale siis see näitlejatöö nagu kiirgab, et et võib-olla need teised nominendid, et võib-olla nende rollid testi võimaldasid natukene siis väiksemaid kiirgusi. Ma ikkagi tõstaksin veel selle sinu jutust läbi käinud selle lause välja, et see on see roll on talle kirjutatud. Et kui andete kirjutas, ta kirjutas selle Liina Olmaruga ja see on selles mõttes liin on nüüd saanud kaks auhinda järjest ja mitte see, et vähendada liina osa selles, ega ma ikka ütlen, et minu meelest on see nagu kahe peale selle, et seal on ka jaanisee ja siis muidugi, mida mina, selle esimese vaatuse muudab selliseks imeliseks. Üks asi Liina, aga ka see, kuidas Jaan mängib praktiliselt sõnatud Stenni talle vastu, et see on see, mis teatris sünnib. Koostöine. Ja jääme, siis, pean seda siiski ära mainima, et kunagi pole Eesti teatris viimastel aastatel ju draamapreemiaid välja antud, Travastanti kaks, mõlemast ilma, aga see on imelik paat, praegu paraku jaanitase on selline. Ta on üle igasugustest hindamistest ja ta ikka sama ikka kõige parem. Läheme meesnäitlejate juurde, et jagan siin Gerda rõõmu, et meesnäitleja preemia sai sel aastal Aleksander Ivoskeevid, kui nüüd jällegi rääkida nendest otsustuskriteeriumitest, mida, mida siis arvesse võeti, et siis küllap tema puhul selle kaalukuse tegi samuti suuremaks seed. Ma loen siis kiiresti ka teised teised nominendid olid ka Hannes Kaljujärv oma voolandi joodiku rollidega laulatuse meistri Heimar Kariidas, Riho Kütsari laulatuse peaosalisena, Tiit Sukk aristokraatide eest ja Mait Malmsten elu on unenäo ja väikese õuduste poe eest, mis on juba iseenesest märkimisväärne ka selliste rullidega, võib-olla nominent. Aga et mis Ivoškeevitši kasuks otsustas, kui Jerioomini lavastus idioot lavale tuli, siis tekitas teatava sotsiaalse resonantsi kasvõi juba niimoodi Vene Draamateatri mõttes, et nüüd lõpuks ometi Vene Draamateater jälle teatrikaardil ka. Mulle natukene tundub, et selle lavastuse väärtust natukene võib-olla tähtsustati üle või, või hinnati üle. Aga miks see niimoodi oli, võib-olla just sellepärast, et Ivaškeevitš mängis seal sellise rollim, kus ta juba omaenda aura kannab lavastuse auraks üle ja seetõttu tähendab, et kui näitleja mõju lavastuse kontekstis on selline, siis, siis ta peab väga hea roll olema. Kaljujärv näitas ennast suurepärase artistina ju nendes hundiasjades, kuid ütleme, võib-olla Kaljujärv üllatab vähem, nagu tunneme teda tema headuses ja ja see Ivaskeevitši kaalukuse hindamisel tuli nagu võib-olla rohkem rohkem kriteeriume kui, kui siis teiste nimetatud puhub. Ega see ei olnud, eks ju, poliitiline otsus, et ma olen aru saanud, et Vene Draamateatris nad on kuidagi nii õudselt hellad Nile aituse suhtes kui ka selles mõttes sellise tunnustuse suhtes, et et see, noh, ta ikkagi oli, ta on väga hea eesti näitleja ja see on parim roll eksija. Et selle selle poliitilise lisanüansi üle võib, võib küll niimoodi rõõmu tunda, aga see ei olnud kindlasti mitte otsustusalusest Ivoškeevitšoni hiilanud ka viimase hooaja teiste tükkide juures. Kuuldavasti oli žürii veidi segadust, kõrvalosa preemiaga, mis seal õigupoolest juhtus, kogu segaduse kommenteerimiseks? Ei ole ma võib-olla päris õige inimene ja lihtsalt vihjamisi mainides võiks öelda, et võib-olla ei ole kõikide preemiate selline reglement või statuut siiski ütleme nii, nii kindlalt määratletud juriidiliselt näpuga järge ajada. Et iseenesest jah, kõrvalosa preemia siin, võimet vaielda, et kas, kas me muutsime kõrvalosa preemia nimetust või seesama välja antud preemia oligi kõrvalosa preemia, aga selle sai siis sel aastal aristokraatide kogu näitetrupp. Ja me leidsime üsna üksmeelselt, et esiteks, kuna aristokraadid on selline noh, Tõnu Oja oskab sellest muidugi paremini rääkida, aga kuna ta on juba selline tükk, kus ei eristu pea- ja kõrvalosad, aga ometi kõik osa sooritused on, noh ütleme tõesti viimase aasta eesti teatri sellised professionaal haalseimad, kus tähendab Ma ei tea, Ain Lutsepp näol leiab illustratsiooni see, kuidas, kuidas tõepoolest kõrvalosa on võimalik mängida peaosa mõõtmetesse ja, ja nii edasi ja nii edasi. Et siis tundus, et anda ühe kõrvalosa asemel kõrvalosadest koosneva partnerlussuhtepreemia, et see, see on õigustatud, aga kui jällegi võrrelda nominente, siis oli see pilt päris kirju ja otsus anda selline kõrvalosa preemia sel aastal ei tulenenud kindlasti mitte mitte kandidaatide vähesusest. Nendeks olid veel Külliki Saldria, Raivo Adlas laulatusest Ain Lutsepp ja Ivo Uukkivi ka eraldi aristokraatide eest. Anu lamp lavastusest põhjas, Andres Lepik Meil aiaäärses tänavas ja Mait Malmsten. Samuti nendesamade rollidega, millega ta kandideeris ka parimaks meesosatäitjaks. Ja sellise üllatusena ka Aksel Orav. Teekond kappi. Et nende kõigi puhul me ei jõua siin midagi nüüd analüüsima hakata, aga igaühe puhul tulid arvesse erinevad kriteeriumid näiteks Mait Malmsteni, kasvõi see aspekt, et inimene suutis oma kahe rolliga läbi murda sellisest Hugo Bergi imidžist ja näidata ennast igas mõttes tõsiseltvõetava näitlejana välja lugeda hoiatust kõikidele näitlejatele, kes tahavad preilnat saada, et nad ei tohiks üheski telesarjas peaosa vastavat. Ta, pigem on see stiimul, et kui sa telesarjas osalev, et siis sa oskad ka selle slepiga pärast hakkama saada, kindlasti mitte hoiatust, et ei tohiks midagi sellist teha, siis on põhjust pärast muutuda areneda. Ma unustasin ühe ühe sellise huvitava kandidaadi veel ära, et tähendab kuigi sai praegu antud grupi preemiakõrvalosatäitja, mis see-eest aga nominendiks oli ka tandem Ene Järvis ja Helene Vannari partnerlus inismani, tegelikult nemad kandideerisid samuti koos, mina ütlen, et minu arvates on see kõige paremini kõige õnnestunum preemia. Kogu selle asja puhtpoliitiliselt mitte selles mõttes, et vaatame eelmise aastakõrvalosatäitjat Te preemiaid, need on täpselt need preemiad, kes näitlejad, kes on olnud kõrvalosades, kes kõige paremini oma kõrvalosadega on suutnud peaosalistelt nende peaosa ära võtta. Siis seekord on tõesti noh, kõrvalosad ja partnerlus on seal midagi, mida tegelikult palju puudu. Eesti teatris üleüldse. Ja sellest on väga hästi minema. Räägime nüanssisin aristokraatide kohta, kui mul on üks tuttav, kes ei pääsenud aristokraatia vaatama ei kevadel ega sügisel ja siis ütles, et räägi, mis see on, siis ma ütlesin, et noh, et seda tahaks nagu väga-väga lühidalt teha, kui ma suudaks olla esile manada selle Ain Lutsepp sõnatu kõndimise seal akende taga, et tegelikult saaks aristokraatide kogu mõtte kätte sellisest nii-öelda Tootsi kombel poolest rehkendusest, et et see, kuidas on rolli ja igasse rolli seal nagu sisse kodeeritud, see kogu selle tüki nagu mõte ja tähendus, et kui hakata eraldi võtma, sest mina lugesin täpselt samamoodi, ma ei suutnud aristokraatide ankeeti kirjutades nagu kirjutasin üles see oi issand see, eks ole, ja kus ma nüüd siis selle jätan ja lõpuks ikka terve trupp, nii et selles mõttes ma olen nagu selle žürii sellise sellise otsusega nagu hästi nõus. Noh, ma ütlen. Ma jätan kõrvale selle, et aristokraadid lihtsalt oli mu lemmiklavastus või see, aga see, aga see on niisugune isiklik küsimus, saad aru, see on, see on minu ja ahistav plaatidevaheline või kellegi teise ja laulatuse vaheline. Et kusagil on seal maitse, kusagil on seal see, mis on, mis on sinu minevik ja sinu enda lugu ja et selles mõttes noh ei tohi nagu, nagu seda, seda paadiküsimust, et miks tänavu see ja mitte see kunagi nagu üle tähtsustada, et see, mis meil on isikliku selle asja ajada noh, alati jääb segama. Siis me oleme pikalt rääkinud sellest, kuidas aasta vältel on Eesti teatrifestivale kultuuri toonud, aga jätkaksime selle teemaga, kuidas eesti teater käis Saksamaale lõpuks ometi kultuuri viimas. Enne kui me sinna läheme, paneme möödunud teema lõpetuseks mängima Jaan Tätte, kes laulab meile, olen homme parem. Mis on sisse kõikidele näitlejatele, kes ei saanud seekord preemiat. Selleks liit kantuseks? On lõppenud. Ja algab. Ei mingit raha, ei mingit käerauad. Uuni, tuule ruttu ka, et ma, aga ma ei näe, katta oma tekk keega. See moos, must läheks, olen homme paare. Kui oli neile, olen homme. Aare kui olin, olen homme paare, kui oli, neile, olen hom aare. Uuni tuule ruttu ka, et maaga Teki ka, et see must läheks, olen homme. Kui oli neile. Olen homme. Kui hoolinud olen homme paare, kui oli, neile olen vabam. Kui hoolinud? Olen homme juba kui olin, olen hom. Tõnu, Gerda vee käisid koos linnateatriga Stuttgardis, mis seal õigupoolest toimus, tegelikult linnateatri külaliskas troll? Sa ju viimasel ajal juhtub harva festivale korraldatakse igal pool ja käiakse, sõnateater on ka palju käinud, aga need olid lihtsalt. Kas troll oli tegelikult meile ettesöödetud, sest teatavasti case Reili Mooses käis lavastama, kütet siin ja eks ta tahtis Saksamaal ka tunnustust saada, siis ta läks taimel Grayslerisse, ütles, et andke meile 35000 Saksa marka ka. Ma näitan teile üsna Eestimaal, tegin siis saad, annate mulle siin ka tööd. Ja kuivõrd juba siis see klaviigozenoviidis vati vana ja pianoolaga kaasa. Nii et see juhtus niimoodi kogemata. Kuidas. Osad läksid, etendused läksid vahvasti, ma ütleks selles mõttes, et et klaviigo puhul võib-olla need vastukajad ei olnud nii ühesed, et seal nagu oli selliseid vastukajasid, ma kuulsin, et noh, inimesed, kes teatavasti klaviga on saksa laadis teater ja, ja mõjub siin Eesti Eesti pildis võib olla sellise värskena, sest meil nagu selliseid asju palju ei ole. Aga siis saksa Ma kuulsin sellest, et oh, meil Münchenis olid möödunud aastal kõik laua pooled lavastused kaldpinna peal ja nii et selles mõttes mõnele meeldis Reaviga nagu väga sinusse niisugune uus ja värske ja ja teised jälle ütlesid, et oh, et, et kuulge, et Götel on ju ka paremaid näidendeid ja Mooses, et kas, kas see on mingi lavastaja. Aga piano puhul oli seid. Ma ei teagi, kas see oli etteheide või komplibeintega piano puhul rõhutati, et tegemist on väärmiselt perfektse vanaaegse teatriga vanaaegse lavastusega, et sakslaste jaoks nagu seda tüüpi lavastus Vist kas üldse või kui tehakse, siis ilmselt mingites sellistes puitunud reisiteatrites, kus ei käida, samas olid nad väga vaimustunud trupist ja saksa kõige karmim kriitik, keegi proua Renato ei ole perekonnanimi, on meelest läinud. Sest nüüdsest päeva peale teadki proua Renato Jah, et kurisaksa kriitik ja sapine saksa kriitik, et siis sapina saksa kriitik ütles, juhtus niimoodi, et et tema oli klaviigo peale nagu kurjem ja piano meeldis talle rohkem ja piano oli tema meelest noh, niisugune perfektne. Aga, aga ta leppis pärast fenoole ära vaatamist klaviga, kus ta ütles, et, et see on tegelikult fantastilise, peab olema fantastiline trupp, kes suudab nii erinevates laadides nii hästi mängida. Tõnu, sina oled nüüd kuuldavasti saksa näitleja, kuidas see juhtus? Ei tea, see tegelikult läks päris kogemata, sügisel käisime seal ristimist mängimas sealsamas teatris festivalil siis olid sakslased just tulemas siia Tallinnasse talvefestivalile ja vaatasid seda etendust ja palusid minutit teeks sünkroontõlget nende etendusele siin Tallinnas. Ja siis ma tegin nendele sünkroontõlget ja ma puutusin nendega nii palju kokku, et ma sain nendega juba sõbraks. Siis nemad teevad sellist improvisatsioonilist teatrit ja neil juhtus olema just sellel etendusel, kui meil oli klavigomite pianola, juhtus olema üks etendus ja siis noh, et vale klimpi supi sisse tuua, siis nad palusid mind kui mindud natukene, teadsin siis juba ja siis ma sinna sattusin ja mis etendusse oli? No seal on ju ka selline Robidsonide saade teles, mida seal nimetatakse Big Prada ja siis nemad teevad selle ühest küljest kurja paroodiat sellele saatele oma teatrisse oli juba üheksas etendus, mille nimi on siis lükkelbrada. Gerda nägi seda, mina olin seal sees ja ma olin rohkem mures iseenda pärast. Seda sotsiaalset tausta seal kindlasti oli, Gerda oskab sellest paremini rääkida, räägi. Nojah, tähendab selle ühtepidi selles mõttes, et pööraselt naljakas ja teistpidi pööraselt minu meelest lausa kohati lausa õudustäratav, aga lugu iseenesest on selline, et on telesaade, eks ole, kuhu on kutsutud siis seitse inimest, neil on siis eesmärgiks võita kas miljon või. See oli 770000 eurot. UFO no ühesõnaga, suur summa on, on stiimuliks, aga need seitse inimest on valitud selliste inimeste hulgast, kes on üritanud sooritada enesetapu. Nii et kõik on siis sellised suitsiiditüübid seal laval koos ja siis on seal selline saatejuht, kes on täpselt sama külm ja mitte ööbiv nagu saatejuhid üleüldiselt. Ja palun, ja siis hakkab mäng pihta ja iga raundi vaheajal nad peavad ise hääletama kellelegi välja. Ja siit hakkab tööle selle asjase julm pool, et kujuta ette, kas kõik on enesetapjad ja siis vahepeal nad räägivad kõik seda oma lugu, et miks ta nii hädasti seda raha vajavad ja kõigil raha vaja ja ikkagi needsamad enesetapjad mõistavad, saad aru kellegi hukka iga raundi vahel, et temal on, seda, seal on vaja, tema meeldib mulle vähem, mina olin ikka õigem mees ja see, see mäng läheb nii selles mõttes groteskseks. Et ta hakkab õudne, aga tore oli seal see, et muidugi Tõnu oli meil siis teatavasti saksa keele mõttes suhteliselt umbkeelne, temal oli vestlussõnastik, siis ta esines seal selliste lapsedki, võtke ülakeha paljaks ja majaproua minestas ja tema pulss on väga nõrk, mis tekitas palju elevust ja siis ta kiskus vahepeal üles sellise inglisekeelse konversatsiooni ja ja siis lõpuks oli see, et jäi, jäi kaks inimest, jäi üks poiss, kes mängisid transseksuaalet, viia oma operatsioonid lõpuni, kes oligi seal kleidis ja kõik selline kena daam, kena daamina ja Tõnu. Ja siis tehti sinu meelest selle lavastuse kõige ilusam hetk, et nadolid vahepeal seal jõudnud sõbra tulla ja siis tõesti tülli minna. Tõnu ütleski talle ülakeha paljaks ja siis, ja siis nad jäid sinna kahekesi, siis tekkis nende vahel nagu selline kolmas mäng, et mõlemad tahtsid nagu teisele öelda, et sa meeldid mulle väga, aga päris nagu kuidagi oli nagu imelik ka. Ja vot see oli, see oli sihukese eheda, see oli hetk, kus ma mõtlesin, et et tänan taevaisa selliseid hetki laval sünnib, et see oli nii elus, mis sina tundsid. Ja, ja tegelikult niivõrd ehedaid teatrihetki tekkis seal varem ka. Aga, aga see on tõesti see vot vot see on see siin ja praegu, teater, mida, mida Eestimaal on ju nii kangesti vähe. Me küll räägime, teatriväärtus on see siin ja praegu, aga aga vaata neid etendusi ja ma käisin hiljuti ühte väga head etendust vaatama, mida ma neli aastat tagasi näinud nägin. See oli küll väga seal ei ammu. Aga, aga seal on tõesti inimesed nad tõesti ühest küljest igaüks püüab ju ennast tutvustada, et jääda mängu, et saada raha. Aga teisest küljest püüab kangesti teisest aru saades, et see siin ja praegu olla päriselt, ongi siin ja praegu. Ja, ja selles mõttes see lõpp oli küll, noh, tundsid ju igasuguseid asju tema vastu peale kõige muu, tema rääkis võrdlemisi kehvalt inglise keelt. Varem oli teda kogu aeg tõlgitud mulle, eks ole, ja siis meil ei olnudki sõnasõnaliselt porteeriti omavahel võimalik rääkida ja tõesti kompasime teineteist. Samas me teame, me mõlemad oleme näitlejad. Me püüame publikule meeldida, eks ole, meil on teatav vastutustunne ja siis ma sain aru, kuidas publik kaasa elab sellele. Sest et me olime omavahel tülli läinud korduvalt või mitu-mitu korda, nii et kui oli hääletus, siis oli täiesti selge, et meie hääletame välja teineteist. Aga loomulikult me näitlejatena saime aru, et me ei saa teineteist välja hääletada, siis jääb tükk ära ja ääretasime esmasel Aruvus, publik. Noh, üllatus selle üle. Minu arvates tundus see loomulik, siis ma saan aru, miks nemad elasid tegelastele kaasa, aga ei, mõtlesime samas kui näitlejad, eks ole. Nii et selles mõttes oli, oli kõik nagu Jaan ütles, et see publik sai seal tõesti täie raha väestada. See oli improvisatsiooniline tükk, kui palju te ette teadsite sellest, kuidas hakkab käima, tähendab, iga igaüks peab endale valima tegema küll algul legendi, kuidas ta on sooritanud enesetapu, miks ta on sooritanud, kui vanad on, kust ta pärit on ja loomulikult teistel oli seal raskem, sest üks näitleja oli küll, kes oli üheksandat korda seal, ta pidi iga kord undale uue legendi ja see kinnitatakse kirjalikult saatejuhi poolt või õigemini teatri peanäitejuhi poolt või mängu läbiviija poolt, kes on siis antud juhul ka saatejuht. Nii et ega, ega seal päris niimoodi umbes ei, ei lähe asjad, et ei saa olla, et kõik on ühesugused, seal ikkagi palutakse muuta ja niimoodi, sest tõsine pool on seal väga sees. Sest kaks tükki vähemalt nad püüavad. Üks noor tüdruk oli väga ilusti tegi, Jaanil oli meil seda kõige rohkem ta ta ilma igasuguste mitte mingit nalja ta ei teinud. Tema oli tõsiselt, rääkis oma loo, suutis pisara endal välja voolida ja seda usuti saalis. Nii et tasakaal on seal ka madal, ikkagi üheksa saate puhul seda tasakaalu seal natukene klapitanud, algul oli veel ka läinud, kohe nagu kong käis, nii läks niukse actioniks, nii et 20 minutiga oli mäng surnud. Aga nüüd me pidasime ikkagi poolteist tundi vastu. Räägime oma tegemistes sellepärast, et sind ei ole enam näha. Nii palju linnateatritrupis liigud siin, kui seal oled VAT teatris näha olnud milles õieti teed. Ja ma mängin VAT teatris lõiguti teine etendust välja. Vot see haakub ka, mind ei ole näha olnud, ma olen enese jaoks kogu aeg olemas olnud ja ma olen oma arvates viimase aasta jooksul tublit tööd teinud. Maailma vahepeal käisin, eks ole, ühel mõnusal tasulisel puhkusel etenduses alistatud traadid. Sealt ma sain nii palju raha, et sain peaaegu pool aastat ära elada ja tunnustuse ka, ma olin nagu justkui ainult aristokraatide ei, oli mõnus, tasuline puhkus vahepeal. Aga tegelikult ju tajusin seda seal ka tehnilisi töötajaid. Nomenklatuurse au himatakse üks igast teatrist, mis oleks VAT teater ilma Raulita, see on maailma parim tehniline töötaja või mis oleks Von Krahli teatri mo tõmmata, kes on maailma parim tehniline töötaja? Ma tunnen neid ju paljusid, ma olen, käin teistes teatrites ka. Et noh, vähemasti see töö hulk ja nende oskuste hulk, mida Raul ja Tõnno peavad valdama, on üüratult suuremad kui, kui kõigi riikli teatrite puhul. Sellest on ka hirmus kahju, et sedasama saksa etendust, et Eestimaal keegi idee miks ei tee? Sellepärast, et arvata, et ei taha arvutit ei oska küll oskaks. Ma jätan siia seal vatis käib siis sellepärast, et mulle tundub, et see on üllas. Mulle tundub, et see on õige asi, vot niisugust asja teha. See on teater, mulle väga meeldis, Kivisildnik ütles üle poole Eesti teatrist on vaese inimese kino. Meil luuakse illusioon. Me oleme siin, aga teatrivahendeid, teatrivahendid, seal on kõigil palju rohkem siin ja praegu see on, see on teatriteema, vaata, meil sobib, on VAT teatris esinemas käia küll seal. Saksamaal, eks ole, see on VAT teater, esinesime. Tribüüne olnud erateater väikene. Aga aga, aga siin meil vaata, mulle tundub see üllas modan, üllas olla. Ja seal elav ka. Aga kas teil tuli seal nüüd väljas uuslavastus kivid? Sa ütlesid, et see on midagi sellist, et see noorteteater. Jah, see on ka täiesti ära kadunud, meil seda oli Saksamaal märgata, mitte selle tal seal, kus me käisime, küll aga küllalt klaveegol või Hamlettel, kus käidi, eks ole. Publik on hallipäine või mõni üksik, kes on kaasa toodud noori, käib Norchertiscol ja vaatab õhtul telekat. Aga, aga see kivide etendus? No see on nüüd noortele, ma usun, et peale selle, et ta räägib noorte asjadest, on ta on, ta on ka hea elada ja füüsiline ja, ja siin ja praegu ja mulle tundub, et see meeldib ja mulle tundub, et seda peaks olema rohkem ja ükskõik, kuidas ametlik žürii siin sellele vastu seisab, seda teatrit hakkab rohkem olema. Ütleme nii, et see preemia või auhind ei ole tähtis, aga samas on minu meelest kuidagi see on nagu küll ülekohtune, et sellised asjad ei satu ka üldse mitte nominatsiooni, et et miks see nii on. Nojah, ma ei tea, piim, huvid ei satu ka kunagi, aga neil on oma publik olemas. No siin üks vahed nagu piimugi lähevad lõpuks ajalukku ja hiljem filmiajalookursustel näidatakse need meie filmid ka ära. Aga pärast ajaloos, kus me saame VAT teatritükki siin ja praegu uuesti esitada Vaata, see on suur probleem sellise teatriajaloo kirjutamisel küsimus, et kui kirjutatakse siin seda jooksvat kriitikat, eks ole, kui tuleb välja aristokraadid või mingi selline asi siis lehes rääkimata nendest välkarvustustest ja intervjuudest, siis ilmub kindlasti veel sirbis sinult Emukis võib olla too ja samal ajal on mingid sellised asjad, mille kohta ilmu midagi. Näiteks täna küsis mu käest üks inimene, kes, kes juhuslikult vaatamas Pärnus taevariiki käis vaatamas, see oli meie opioperaator ja ütles, et aga miks me ei ole sellest teinud? Mõtlesin ühtepidi sa ei suuda selliste asjade puhul prognoosida. Ja teistpidi kuidagi see info sellest on nii väikene, et kui see siis ka midagi ei pruugi üldsegi jõuda inimesteni. Ühte asja, ma tahan veel rääkida selle Saksamaaga seoses kindlasti, et seal oli üks tore tore üritus veel, kuhu tõru ei jõudnud, sest taikse särav. Aga mina, Reet Weidebaum, Elmo Nüganen enne me nägime, seal loeti nimelt saksa keeles ette Jaani näidendit Jaan Tätte näidendid Sild. Kusjuures Jaan Tätte esines Izezi Stenni osas ja luges siis oma osa nagu eestikeelsena. Välja arvatud viimane lause disLiibedismida, ta ütles siis saksa keeles ja ja, ja see oli ka omaette täitsa tore kogemus selles mõttes, et aru ma ei saanud ju midagi peale jaaniosa. Aga, aga Saksa näiteid sellest ma sain küll aru, et saksa näitlejad nagu toredasti tegid ja tore oli vaadata seda, kuidas Jaan seda, seda mängu kõikese telgis ja tajus ja, ja, ja siin ma muidugi kasutan ei olegi võimalust teha reklaame, seda natuke, seda võite näha järgmise sopi saates ka, et sellest on mõned videomälestused olemas. Ja nüüd lõpuks meie saate viimane osa, soovituste ring. Öelge palun, millist kultuurisündmust või nähtust te soovitaksite raadio kuulajatel järgmisel nädalal kaeda. Gerda. No mina soovitaksin, et minge ostke endale seadete plaat, mine, mine, mida me oleme sind ära kuulanud ka mõned lood. See on kummastav plaat selles mõttes, et kes on harjunud Jaani kuulama, siis nad tavaliselt ta ta laulab üksi oma kitarriga ja nüüd see on selline plaat, kus tema lauludele on Tõnu Raadik teinud juurde seaded. Nad ilmuvad meie ette natukene teistsugustena ja võib olla laulud alguses isegi kuidagi sellised hämmastavad võõrad. Aga aga kas see on hea plaan? Ma ei tea, pole Eestimaa sisse saanud, jätskaar on järgmisel nädalal. VAT teater ei mängi midagi, järgmisel nädalal mängime küll mingi möldritel nädalal. Henry viieszušeiks piir valitseb. Aga kas on ka siis võib-olla midagi teatrivälist pakkuma, aga paraku võimalik natukene, olles kretinismist kapseldunud, siin teatripäevad ja väsitavat sündmuseid selja taga, et tuletaksin lihtsalt meelde, et, et käige Von Krahli teatris ära enne kui hilja, et ega seda nende avastust enam kauaks ei ole. Ja omalt poolt ma hea meelega tahaksin. Suur töö, mis ma tahaks, ma soovitangi. Järgmisel kolmapäeval on Eesti filmi Augus üks, üks väga huvitav film, see on sellest samast sarjast, kus Soosaar soovitab ja kus ta üritab välja pakkuda vastuolulisi filme. Film on nüüd kuulub sellesse saatesse, ma ei räägi seda rohkem sellest filmi sisust kui seda ümbritsevast probleemist millega olen kokku puutunud viimase poole aasta jooksul juba õige mitu korda. See tähendab seda, et tegelikult Eestis puudub seadusandlus ja ka selge eetika piir. Kui kaugele võib kunstnik, kui kaugele võib ajakirjanik minna inimese eraellu? Samal ajal? Ühest poolest on muidugi probleem lubada, et inimese eraellu tungitakse, see tuuakse rahva ette, ilmatiinsed, luuakse soo. Teisest küljest on rajada terve rida probleeme kajastamata, sest inimesed ei julge näiteks on olemas teleekraanile ka film, mis on juba kinomajas näidatud. Päkapikudisko räägib koolilaste vägivallast ja selle filmi puhul. Kõigepealt koolidirektorid ütlevad, me ei ole nõus sellest rääkima, sest lisaks kardab oma kooli maine pärast, aga vägivald on mingil kujul igas koolis olemas. Ja nüüd need mõned lapsed, kes pigem aruses ohvreid julgesid kaamerasse rääkida oma probleemist ja niipea, kui see film on välja tulnud neid tuleb hirm, jumal hoidku, et me ei saa ju ometi Arafayst tunnistada, et me oleme kusagil ohvreid olnud või et missugused repressioonid sellele veele järgnevad. Ja nüüd nagu sellest taganetakse filmida, Soosaar välja pakub. Nad on samasugune asi, et filmitegija tunginud väga ligidale isiklikele rasketele, personaalsetele probleemidele. Nüüd, kui film on valmis, hakatakse kartma, kas ei olegi liiast? Mis film see on, Edvard Oja film autoportree emaga ja sellega on tänane saade läbi saanud. Tänan kõiki, kes tulid meile siia stuudiosse. Näitleja Tõnu Oja, teatrikriitikud Madis Kolk ja Gerda korda mets ja režiipuldis oli verre pulber. Saatejuht nagu tavaks. Ilmar Raag. Kohtumiseni järgmisel nädalal, kas teisipäeval telesaates või siis raadiosaates, järgmisel laupäeval klassikaraadios kell 11 ja vikerraadios kell 17. Kohtumiseni. Mu vanakuu mind kaua oled varjanud koos minuga nii head kui halba näinud. Ja Ma olen sind harjan, jah, kalliks nende aastatega läinud. Ja 10 aastat olen ma sind harja andnud jah, halliks nende aastatega läinud. Aeg sullegi ei ole rõõmuga truu kaaslane, kes kogu oma ja kõik raskused koos minuga pankanud. Mu vanad kuu veel sõber vastu pea, kõik raskused koos minuga vonka. Mu vana kumm veel sõber vastu peavad. Mul meeles veel see päev on rõõmus hele päev, mis meile esmakordselt kokku viis, mas sünnipäeva sain suu enesele. Ja meie Mu sõbrad laulusid sees mas sünnipäeva sai suvenesele. Ja meie Mu sõbrad laulsid siis nüüd ammugi seal puitunud oled juba kuid sõpradeks kond, sõbrad jäänud, kuid hea ei häbene nad minu patuga. Muuga, nagu veel sõber vastu pea, ei häbene nad menuki patuga. Mu vana sõber vastu pean. Suh hõlmal õmblus on, kui vaatan seda mul mälestusest hellaks, läheb meel, kui armsa toast kord tahtsin põgeneda, ta vägisi mind hoida, tappis vee. Kui armsad toas, karta põgeneda, tahab vägisi mind hoiduda, tahtis kõlblik, rebenes, Mucallim ela, võttis üle, kummardus ta armast peas. Ja loobusin malla kummide mõttes. Muubanaku veel sõber vastu pead. Ja loobusin ma lahkumise mõttest. Mu vana koolivend, sõber vastu pea. Kas käitun? Ma olen karina hõlmul lõhnaveega leotan. Kas siia all olen hõõrutanud, mina? Võit teisiti? Sind tõotanud. Kas siia all olen hõõruta, mina? Võit teisiti? Sünt tõotanud aujahil kyll, las joosta, varbad villi, ei ordeneid. Makkuma, sihiks. Pauses kannan lihtsaid põllulilli. Vanakuu vältel vastu pead. Kanna lihtsaid põllulilli muuga nagu Wells sõber vastu pead. Kaina kaob, aeg tõttab jooksujalu. Kui palju nii, jupp päeva kadusid ja olime täis rõõmusid ja valu ja päikest täis ja vihmasadusid. Ja olime täis rõõmu ja palu ja päid, kes täis ja vihmasadusid. Kui tulebki. Mul ükskord ära minna. Maamulda siit. Tahaks, sõber teab. Koos sinuga siis teele asun sinna. Vanad veel sõrad vastu pead. Koos sinuga, sest asunud sinna Muuga.