Tere eetris on taas kultuurisaade oht, tsitaat on ta meil stuudios skulptor Jaak Soans ja kunstikriitikud Hanno Soans ja Anders Härm kes on kõik tänavused kevadnäituse kuraatorid. Režiipuldis on virve pulber ja saatejuht Ilmar Raag. Nagu esinejatel arutelust ilmselt aimasid, tuleb vanad peamiselt juttu asjast, mida, mida eriti kuulata küll aga näha, see on siis kunst visuaalne kunst ja eelkõige siis kevadnäitusest, mis on üks aasta kunstielu tähtsamaid sündmusi. Kas ma eksin või mis võiks veelgi tähtsam olla, täpsustaksin pealkirjas on Eesti Kunstnike Liidu aasta, näitas, ta näitas ja mis aasta kevadnäituseks kutsutakse, see oli ilmselt siis, kui oli kunstnike liidu poolt neli korda aastas korraldatud näitus. Praeguseks on jäänud ainult üks aasta, siis oli võib-olla isa suhteliselt tuline kaks, üks kevadnäitus ja teine oli aasta lõpus oli tavaliselt ülevaatenäitus, terve aasta jooksul toimus ka kevadnäitus, oli just noh, niuke selline näitus, messist ained, värskemad tuuled, mis talve jooksul olid kunstnikud läinud, aga noh, see ütleme süsteem nagu minu arust enam ei töötanud. Miks ta enam ei teda, kas seal kunstini palju tähendab, ei, kunsti on on nüüd sama palju või isegi rohkem, ainult et praegused ütleme, näitused on, on nagu ma ülesehituselt natuke teistsugused ei ole enam noh, niivõrd mitte sellised noh nagu öelda nagu hästi labaselt öeldes võlanäituse kõik, mis, mis talve jooksul tehtud sai, toodi kuskile välja pandi pandi lihtsalt nii nagu mingisuguse naastu komisjoni ostu ostu tarvis üles, vaid neil on noh, näiteks on muutunud, aga mingil määral niux konsultuaalsemateliselt mingisugused teemad ja mingisugused noh, sihitused on, on, ma tulen teile antud mida just nimelt tahetakse sekkuda. Sel nädalal juhtus suhteliselt harukordne sündmus, kus kunstielu ületas tavalise uudisekünnise seoses sellega, mis nüüd selle nädala jooksul kevadnäituse raames toimus. Kuna meie saade salvestatakse kolmapäeval me jutuajamine jäidesse, läheb ta laupäeval võib-olla Hanno, sa annab väikese kronoloogilise ülevaate, mis üldse juhtus tähendab siis reedel, 20. aprillil või siis see päev, kui oli planeeritud Kunstnike Liidu aastanäituse avasündmusel, et või nahast näituse avamised kogu see maastik siis jagunes niimoodi, et Rotermanni soolalaos avati siis näitas mehitamine. Mootoriks olid siis Hanno Jaak Soans ja paar tundi hiljem haavati siis kunstihoones näitus Jang, British Art, mille kuraatoriks olid siis Anders Härm, Kiwa ja Hanno Soans. Ja lisaks sellele, et noh, tõepoolest ka sellist meediatähelepanu võib-olla ka pikemalt üleval hoida, on nende näitustega seotud terve hulga satelliitprojekte, et töölised, sellised innukad organisatsioonid nagu Kunstnike liit soovivad alati hallata strateegiliselt kogu linna, see on üldse huvitav, et taas ei ole võimalik uudisekünnist ületada muidu kui sa, kui sa tõesti eksponeerib korraga kõikides linnaosades. Ja kõikides valides, et noh, mõnes mõttes kurb, et, et võiks ju sammas diskreetsemalt ka jõuda diskreetse sõnumiga. Seda küll, aga ma pidasin, peame silmas seda, et uudisekünnise ületab tee niinimetatud pornoskandaaliga. Mis sa hoo siis sellega, kui Exping täiesti pretsedenditult khati musta kilega siis juttu on, Vivian Taaplumi vildist adventšesin Photoshop ja siis ütleme, näituse avamisel oli see, oli see pilt siis üleval. Kuna kostus mõningaid mõningaid kaebusi töö moraalse kvaliteedi suhtes, siis järgmiseks hommikuks. Muuseas, jah, kuraatoritena ütleme teatati seda otsust takkajärgi, järgmiseks hommikuks oli see kinni, kaetud olid välja pandud ka sildid. Tei kunstnike liitega, kunstnik hoone ei vastuta tööde moraalse kvaliteedi eest. Sildid on seal siiamaani ja töö kaetakse siis kinni kuni vastava ekspertkomisjoni kokkukutsumiseni. Eksperdikomisjon muideks käis seda või täpsemalt siis ekspertkomisjoni, üritas esmaspäeval käia seda pilti vaatamas. Nad leidsid, et neil ei ole selle jaoks seal seal kohapeal soodsaid tingimusi, nad lahkusid. Nii telefonivestlustest erinevate ekspertkomisjoni liikmetega on selgunud, et ega enamus neist ei ole seda pilti näinud. Küllaga arvavad nad, et seda ära korjamine on, õigustab. Teengi arvamusürituse kuraatorid, no meie leiame seda, et digitaalkultuuri ajastul uskuda mingisuguste manipule, kooritud kujutiste, lagu indeksiaalsetele või koolilistele seostele ladu reaalsusest on, on nagu naeruväärt, seetõttu me siis ootame pornokomisjonilt ja politseilt siis seda tõed tõestuskäiku selle kohta õigemini siis kujutise ja, ja reaalsuse suhete kohta. Et kui nad suudavad ka tõestada, et, et me võime sisaldada digitaalselt manipuleeritud kujutisi võime öelda, et nad tõepoolest räägivad meile millestki, mis juhtub tegelikkuses tegelikult ju enam seda ei ole. Oletame, et, et see probleem tegelikult jaguneb mitmeks, et üks osa sellest probleemist on, on see, et et see on digitaalselt manipuleeritud, pilt on, adventšesin, photoshop on isegi pildi pealkiri ja probleemi teine osa on see, et noh, et mida siis keelatakse, et kas, mis on see probleem, probleem alaealised sellisel juhul, kui küsiksime, et kui vanad, siis on need pikslid tema on pornograafilise materjali levik, siis vot see on juba huvitavam. Et sinna võib-olla tõesti jõuame juba huvitavale pinnale, mis tingimustes on nagu pornograafilist materjaliõigusele lülitada, mis tingimustel, mitte kahjuks. Mul on väga kahju, on, on meil sellest, et me ei saa antud juhul tegelikult asjast palju õppida, kuna meid ei lasta sinna pornokomisjoni tegevuse juurde, oleks väga huvitatud tõepoolest kuulama seda, et, et kuidas seda asja seadustatakse, sätestatakse ja antud juhul ma saan aru pornokomisjoni kolastilisele võitlusele, mis sarnaneb ta Me samadele filosoofilistel teemadel, mida juba keskajal arutati nime ja asja olemuse. No just nimelt, aga paistab, et me ei ole jõudnud sellest eestilisest vaidlusest, kuivõrd kaugemale, et paistab, et Lominalismi realism on endiselt nagu täiesti adekvaatset diskursuse raames, nagu annab siis asjade üle vaielda. Aga küll aga väitis Jaan Elkeni saates hapet ei ole, tegi selle pildi autoreid. Me oleme kurja juur. Me oleme kurja lilled ja mina olen üldiselt Rain, ma ei tea. See on tõesti alatu laim, selle teos, autoga viibijal tark loomkatse vastutusest kõrvale hoida ja mis seal salata, meie oleme siis teatavas mõttes variaagidena, et väljast kohale tellitud kuraatoritena on meilegi otseselt mõista antud, et me võiks väikse kõmu tekitada. Ma arvan, et selles suhtes me oleme oma rolli adekvaatselt tajunud, kui need tegutsesid. Mehhanismi ja materialismi teemadel. Arutlema hakkas üks teema, mis on juba niivõrd läbi nämmutatud möödunud 20. sajandil, ei ole lihtsalt see, et et enam-vähem ükskõik, mis pannakse kunstikeskkonda, muutub kunstiks või taju või selle kunstiteose, vaataja suhted on kunstisaalis, teised, kui ta oleks võib-olla kusagil mujal. Mina arvan, et see ei olegi nagu minu meelest probleem, et võin, põhiline, probleem on siin pigem nagu milline on pildikujutise definitsioon nagu sootsiumis laienenud, et põhimõtteliselt on, on, ma arvan, et meil on ükskõik sellest, et kas üks või teine nendest asjadest, mis on seal näitusesaalis eksponeeritud, on või ei ole, kuid mida ma ütleme, seerinkondit pigem huvitab seda, et milline pilt on võimeline tekitama sootsiumis huvid ja milline noh, et, et see on võib-olla tõesti ma, ma eeldan ka pigem seda, et, et ütleme, kunstihoone on sedavõrd tähendusrikas eksponeerimiskoht, et kui sa tood sinna välja mingisuguse noh, iseenesest optiliselt irce, katke tegelikkusest, siis ta, ta saab mingisuguse. Tähendab, ma küsiksin nagu igaks juhuks täpsustuseks, et kui me vaatame seda pilti, kas sellisel juhul soodsime, äratundmine peab tulema sellele fotoshopile või sellele, mis on seal pildil kujutatud ehk tegelikkusele. Ma arvan, et kõigi nende asjade kooskõlas, et et minu meelest käib nagu iseenesest Photoshopi programmi nime teadmine pess kuuluma iga endast lugupidava visuaalse vallaga kui vähegi kokku puutuva inimese teadmiste hulka ja, ja et, et see nii-öelda pildi analüüs peaks toimuma kõiki neid aspekte arvestades, noh et see näitab lihtsalt tegelikult Eesti isegi kunstnike liidu tasandil, siis antud juhul nagu pildikultuuri nagu hästi-halvast tundmisest. Et ja, ja mingisugust väga vananenud, väga vananenud kõneviiside kasutamist siis piltidele läheneda ja seal ma küsiksin siinkohal Jaak saanzilt kunstnikul teisaldada, mida teie arvate sellest sellest pildi ülesriputamise ja samas ka mahavõtmise loost? Noh, siin ilmselt ei ole küsimus ainult ühe pildi kallale täna minu meelest ainult ühiskonda tervikuna vaatama ja noh, ütleme kogu selle, selle näituste näituste või kahe näituse mõte oli, oli, eks ole, Eestis sondeerida sotsiaalse kunsti olemasolu või selle väljundeid, eks ole, ütleme jämedalt emale ja see liivranna poolt pakutud, et me ehitame kapitalismi soolalahus muutus mehitamiseks tuks tükis ta ju teda tegelikult kõiki näitab ja, ja ütleme, kõik need probleemid, et me praegu nagu nakkuma mingisuguse ühe kõige valusama võib olla tundub meile valu sama probleemiga, mis tegelikult kas ongi siis nii kui ma ütlen, et tänasest postimehest oi kui palju ruttu alaealiste seksuaalses kasutamisest ja kõigest muust, mis on tegelikult noh, ütleme tavaütleme niisuguses noh, meedias juba tavaline probleem ja et võib-olla lihtsalt kuskile satume mingisugusesse niukesi ärevusse mingisugusest nähtusest ja võimendame seda lihtsalt natuke liialt üle. Aga noh, ma ütlen ausalt, ma ei tea, ma ei oska nagu sellist ei oska, ei poolt ega vastu olla, ma olen üldiselt erapooletu, selles küsimuses võiks nimetada alati, kui ma ütleksin peaaegu alati, kui on tekkinud Kunstilubatavuse eetilisuse eesmärkide ümber, mingisugune skandaal on selles neetud progressi ajaloodiskursuses toimub mingisugune edasiminek või vähemalt probleemi teadvustamine, kus võib ta astuda sellise teadlikkuse uuele astmele. Et kas sellest loost iseenesest midagi nüüd juhtub laiemalt? No mina ei tea, tähendab, et kas juhtub või mitte iseenesest meist tõesti sõltumatult on ju ka käimas nagu pedofiiliaprotsessid nagu sootsiumis, et et ilmselt see kõigile moraalijüngritel ainult nagu vesi veskile. Vesi nende veskile, see meie, meie juhtum. Ma arvan, et samaaegselt paralleelselt toimub ka regressi diskursus ja me oleme valmis aktsepteerima jaatava korraga mõlemat diskol. Me oleme kõigi poolt. Siin jõuamegi sujuvalt Rotermanni soolalao, kus näitus, mehitamine, mille kuraatoriteks on isa, poeg, kunstnike kunstikriitika saatsid, kas selles näituses on sisse kodeeritud teatud vastandumine? Ma küsiksin suusapõlvkondade vastandamine? Ma arvan, et kokkulepe on sellesse kodeeritud, me leppisime kokku, et tuleme sinna kahest eri suunast või noh, selle ütleme, meie vanusevahe on niivõrd suur ja meie ilmselt ka kunsti nägemine on natuke teisest vaatepunktist tõenäosuslikult. Jah, et kui ma selle selle ülesande enda peale võtsin, siis ma muidugi kahtlesin ka selles, et mis sellest välja tulevad, on lihtsalt noh, oli huvitav lihtsalt noh, kontakteeruda ütleme täiesti uue põlvkonna kunsti suhtumisega ja ja ütleme, et ka selles mehitamises, et tõesti luua mänge, niisugune ühine meeskond, kus ei oleks mitte ainult ütleme, üle kesk- ja kunstniku tööd olles ka nooremaid ja kuidas nende omavaheline mingisugune dialoog võiks, võiks välja kukkuda. Ja noh, ma ütlen, et siiralt ma ise lootsin seda tus organiseerida, seal tulemus saab siiski olema huvitavam, kui ta tegelikult oli ja ja minu tarvis näitas just see, et vat sotsiaalse kunstiga miskipärast miskipärast meie kunstnikud ei ole kas harjunud või, või kardavad seda või tõmbuvad sellest tagasi või või noh, tähendab, see nähtus, mis ütleme, võib-olla mujal maailmas suhteliselt, on üsna moodi ennast nagu, nagu juba välja töötanud ja oma kindlal kohal siis meie ühiskonnas, mis on tegelikult sotsiaalseid vastuolusid tulvil, eks ole, kui me loeme lehti või mida tahes siis ma kujutasin ette, et sealt tuleb igasuguseid vastukajasid kõigile selle igapäevasotsiaalsetele probleemidele, kuid paraku need ei tulnud, pigem vastupidi, nad paljudest üles on just põgenemine sotsiaalsus eest, eks ole, just nagu jaanalinnul pea liiva alla peitmine ja põgenemine, kui sul religiooni teemadel ja igale poole mujale, ainult et mitte seda kasutada. Vot see noh, see on võib-olla eestlasele iseloomulik, et ta ei ole sotsiaalselt avatud, ta on ikkagi enese, kes egotsentriline, selles mõttes aga kunstnike omaloomingut ja see on minu jaoks natukene, oli niukene negatiivne üllatus võib-olla, mida ma mida ma nagu ette ei kujutanud. See asi, mis minu jaoks on nagu suisa intriig, et kunstimaastikul on ka toimunut, ütleme viimase paari aasta jooksul selline polariseerumine või noh, põhimõtteliselt on inimesi, kes on nii-öelda institutsionaalsed kindlamatel positsioonil on inimesed, kes on nii-öelda frii väärserid, kes tunnevad seda kunstniku positsiooni ühiskondliku seda kindlasti ja ma arvan, et üks selline Lelle kajamis vähemalt proovib või mõnifesteerib seda, et ta on nii-öelda sõltumatu kunstnikupositsiooni, analüüsib, on, on siis laterna meelinglist ja oli iseenesest juttu laterna meil lingvistiliselt, et kas see, mis, millega seal tegeletakse põhimõtteliselt Eesti kunstielu institutsioonide, struktuuride analüüsimise ja nende kallal irisemisega? Mulle iseenesest on see huvitav jälgida, tegelikult oleks väga tahtnud, ütleme, neilt saada sinna näitusele mingisugust sellist skeemi, et kuidas siukseid kriitiliselt positsioonilt pakutakse välja neid nii-öelda neid päris telgitaguse mehhanisme, mis Eesti kunstielus toimivad. Aga no ma üritasin seda sealt küll kuidagi läbi saada või läbi pushida, aga tegelikult ei jõudnudki see lõpuks siis selle töö nii või seda skeemi, noh, mis, mis oleks võinud siis öelda, kes kellega käibekeskust raha saab. See on tõesti niisugune asi, mis formaalselt keelelt võtaks kontsertalistlikud tabeli ette ja, ja tegelikult väljenduslaadilt siis seltskonna ja kroonika läheme hetkeks raadiokuulaja jaoks veidi konkreetsemaks. Kirjeldage seda, mida seal näha saab, näitusel mehitamine? Jah, aga võib-olla oleks huvitavam kui söörile, Anders. Ma pean tunnistama, et minu nagu kogemus näitusega mehitamine olnud tegelikult siiamaani suhteliselt põgusalt, ma olen käinud su korra seda näitust vaatamas ühel pühapäeva hommikul, üks asi, mis mind tegelikult hämmastas, oli see, et, et perekond, sotsid olid selle kokku suutnud panna noh, tõesti väga erinevate generatsioonide kunstnikke ja niimoodi absoluutselt niimoodi, et nad ei hakanud teineteisele nagu noh, ei olnud teineteisega mitte kuidagiviisi nagu konfliktis kogu see kontseptolistlike betoonseina ehitamisel toorika, mis oli nagu nende nende kontseptsiooni tekstis, nagu kirjas. Et tõepoolest tervisekaitsestruktuuris nagu kajastub. Et mingis mõttes see näitus agu tegelikult tõesti nagu teenib Sa sellise mehitamise või, või meeskonna, siis nii-öelda kokkupanemise ideed küll. Ja noh, teisest küljest no ma arvan, see oli samas ka kahtlasi mõningate tööde sobivuse suhtes näiteks sellesse samasse paketti vä, mis seal salata. Ma nagu ei leidnud näiteks seda, et Avo Keerendigraafika oleks need olnud selle Aavo Kerendi abstraktne graafika oleks nüüd selle selle mehitamise kontseptsiooniga kuidagipidi haakunud või, või et, et see aga kuhu sa paigutad siis sedalaadse abstraktse graafika, millel on mingisugune noh ütleme, mingisugune mingisugune tase ja mingisugune intensiivsus siiski iseenesest olemas. Noh, ma arvan, et, Et ma ei saa seda kuidagi kontseptoliseerida, seda abstraktset graafikat, kuidas lamendis vaata kuidas mooru kontseptualiseerivad lume küll, aga see on, aga, aga see muru bluffele huvitav, aga keerelda keerelda ei ole blufi. Blufi. Tähendab keerindi kaudu teised tööd võimenduvad palju rohkem, tähendab ta on üks platvorm, ütleme ta nagu vundament, eks ole, tal on ikka stardipositsioon, selge positsioon, tegelikult aktiivsus on olemas, kui paljudel ütleme sotsiaalselt noh, võib-olla sisu, omadel töödel, aktiivsus puudustega passiivselt, siis seal võib olla, pood, oli aktiivsusega puudus, eks ole, võib-olla sotsiaalne sisu. Aga selle arvel jällegi teiste puhul tuli see rohkem nalja, võib-olla kontrastiks oli ta just sinna vaja panna. Aga ta, nemad, kas mehitamine on algselt see sõna, mis ta on mehitamine või tuleneb sellest eelmisest nimest varandus, millest me rääkisime, mehitame kapitalismi? Jah, eks ta tegelikult mehitamine tuli sellest ehitamisest, aga ka lihtsalt, et me ehitame, on juba mehitamine ja ja tegelikult noh, tuum on ju selles, et, et noh, tõesti, onju totter rääkida, et me hakkame kapitalismi ehitama, on ehitatud, eks ole. Aga, aga selge, et me peame sinna kapitalismi kapslisse sisse pugema, eks ole, see on teine asi ja, ja see ongi meie minu meelest niukene sotsiaalne, mingi ütleme, võrdkuju või no kui täpne see nüüd muidugi, mis on seal iseasi ja aga noh, sõnademäng on siin ja tegelikult ka sisuga. Võib-olla kaks asja lasi siin just juhuslikult kokku. Kevadnäitusest laiemalt olen kuulnud hääli ilmselt olnud seotud kunstnike liidu aastanäitus, kasutada seda sõna muidu meil ei ole mõtet kasutada sõna Jan, British Kunstnike Liidu aasta näitas ja aga siiski seal sees oli veel Janketis Aab millega seoses räägiti ka, et et nende näituste puhul on üha enam tegemist kuraatorinäitusega, mis võib-olla kunstnike yhiksustel või üksikkunstnike mõtetel lasegi niimoodi Ehile pääseda, kuivõrd näitas, ongi üks suurteos, kuidas te seda kommenteerite seal niimoodi. Aga samas kui on, kui on ikkagi noh, mingis mõttes nagu, kui kasutada võimsa kujundiga teost, siis, siis siis see siiski nagu samas toimib meil on tegelikult ju praegusel hetkel meedias see probleem, et ämma aru andma tähendab ühe ja teise teose eest mitte aga niivõrd üldkontseptsioonidest võib-olla pigem räägiksime sellest, et miks meil see kogu pakett kokku pandud ja kuidas orkestreeritud täit lõputult pööraks tähelepanu ühe suhteliselt kõrvalise probleemi valgustamisele, mis on nagu näilise terviku nii-öelda klotsidest kokkupanemise huvides on, on oluline, aga mis ei ole kõige, et seal ei ohvriti sorti hoiaku või noh, just nimelt see, et mida me selle terminiga tegelikult me tahtsime seda, selle termini nagu Insertida, siis ütleme nagu kohalikku konteksti ja tuues ühtlasi selle terminiga kaasa siis ka jampliti sordiga kaasas käiva tausta ja selle selle süsteemi mängida ja mängida see Jaud briti short mäng tegelikult Eestis üsnagi sarnastes tingimustes, mis olid britid sorti tekke ajal Inglismaal nagu siinses läbi, et me nägimegi siin kahte paralleeli, üks on see, et Eesti kultuur üleüldiselt on selles mõttes sekundaarne kultuur, et Eesti ei saa olla koht või ei ole senini saanud olla koht, mis tähendab dikteerib üleüldise näiteks kaasaegse kunstikeelekasutus, järelikult oleme automaatselt sekundaarne kultuur, seda tavaliselt ütleme sellised noh, ütleme nii, ütleme viisakamalt reaalselt kultuurid püüavad nagu mahendada või pehmendada, saavutades teatava kohaliku omapära. Ma arvan, et võib-olla noh, mida, mida meie valisime, valisime teise võimaluse. Me ei katsu seda mitte kuidagi mahendada ega pehmenda. Ja teine eeldus, mis tegi selle näituse toimumise võimalikuks, on see, et, et noh nüüd oleme meie või täpselt samasuguses olukorras, kus selleks, et teatava sõnumiga jõuda üldse kuhugi, selleks et vaatajad üldse tuleksid sellele näitusele peame meie eeskätt haakima meediaga. Meil on, eks ole ju totaalne õhtulehe või sõnumilehte õhtuleht võim. Et siin see küsimus midagi. Ta ennem püstitas, et et miks on see nii, et ainult läbi teatava skandaali saame me üldse mingit tähelepanukunstile. Me võtsime siis tahtlikult kõik need pildid, mis on ja kõik need kunstiga seotud juhtumid, mis, mis on meedias huvi äratanud, noh mis seal äratab ääretu huvi see, kui keegi lööb välisläbi. Semper, Laimre näide, äratab huvi, see kuskil on mingit skandaalset moraalinormi rikuvad ainest. Noh, ütleme Vivian taas Blumi näide ja see, ma arvan, on ehk kõige intrigeerivama, kuidas on äratanud huvi pildiskandaal niinimetatud pildiskandaal ja, ja, ja see, kuidas on selle üle arutletud laiatarbemeedias seda, ütleme kunsti kunstikriitiku või ütleme, kunstiteadlase hariduse saanud inimesel ääretult huvitav vaadata ja analüüsida. Ma arvan, et sa oled nõusid. Ma olen täiesti nõus, ma ikkagi tuleks sellesama küsimuse juurde tagasi. Et siin animistlik küsimus, kas, kas pilti haavate sa haavadki inimesed, aga antud juhul tekib mul teine küsimus, et kuivõrd paigutada ennast moodsa tautoloogia konteksti selle ehk, et räägite kunsti abil, räägite kunstist ja kunstiliste objektide olemusest ja võib-olla siis mitte tegelikkusest. Minu meelest me räägime kõigest, aga minu meelest me räägime kunsti abil tegelikkusest praegu pigem rohkem kui, kui me räägime kunsti abil kunstist. Võib-olla me nägime siiski pigem pildi või pildi kultuurist tegelikkusest räägime nendest piltidest, mille on see võime nii-öelda tegelikust siis Isaaci. Noh, teine asi on, kas me nüüd nii väga tahaks sellesse samasse tegelikkuses jääda või, või noh, et kas see on nüüd see päris see, mida ainutegelikkuseks. Loomulikult ei ole teil mingit kohustust Aristotelisest jälgida. Üks pornokomisjoni ja ütleme traditsiooniliselt anonüümseks jääda sooviv liige küsis, et küsis meie käest meedia, kes, kes pildiskandaali, Kunstnike Liidu aastanäituse pildiskandaali tuli kajastama, et miks te lasete Sonsele endaga manipuleerida. Ta kutsub teid ühele mängule, kas see on mingi manipulatsioon teie poolt? Loomulikult on, et, et see noh, mis me, mis me oleme, nagu mõelnud ongi selline totaalse turismiidee täiesti positiivse avameelne avalik, avameelne aval turism ilma igasuguse traagilisuse pateetikat rääkida väga karmidest asjadest, aga noh, samas seksmäng eeldab tegelikult vaatajalt või kaasaminejalt suhteliselt suurt teadmiste hulka kaasaegse kunsti ja, ja ütleme siis ka selle konteksti ja nende mängureeglite kohta, mida me siis nii-öelda ekspluateerimine ja enda huvides autoristlikute ära kasutatud. Samas ei tee üldiselt mina vähemalt endale mingeid illusioone ja lõppkokkuvõttes mängime meie ju ikkagi meediamänguna selles mõttes, et me oleme sunnitud mängima õhtulehega kokku ja mamma ei arvata, need sunnitud olete, te olete nagu selle oleme selle valiku teinud üldiselt jah, samas on õhtuleht siiamaani ainuke väljaanne, kus ei ole mitte ühtegi kommentaari selle näituse kohta, nii et et ma arvan, et me oleme, oleme siin on veel üks, üks punkt, mida ma ei tahaks võib-olla valgustada, et noh, samas teades, et noh, me oleme valinud selle nagu meediaformaadi, mis on põhimõtteliselt õpitud õhtulehelt, et, et noh, me mõtlesime ka, et kuidas ennast sellesama asja eest kaitsta, et meid ei löödaks meie enda relvaga, et võib-olla see ingliskeelse et see, et näitusel on kõik kõik tekstid inglisekeelsed ja see näitusel on noh, et, et me oleme püüdnud nagu kontseptsiooni teksti anda ainult inglise keeles on ka teatav selline noh, treppi ta peab ületama, et noh, ilmselt me eeldame, et, et inimene, kes ei valda, kes ei suuda seda teksti lugeda, ei saa nendes töödes ka niikuinii. Ma siinkohal näen, et kunstnik Soans muheleb juba pikemalt, ta ei b muhele või lihtsalt noh, ma jälgin nende noorte kolleegide mõnuga tähendab jah, pugeda muidugi mingisuguse lõvikilbi taha, see on muidugi noh, see on üks võimalus, aga, aga küsimus on ju tegelikult milles, et ma saan nendest noortest meestest väga hästi aru. Ilmselt olen ma juba üle kesk- ja ja noh, võib-olla natukene ongi see, et ma noh, võib-olla natuke rohkem rohkem näinud, rohkem võib-olla mingisugust järeldusi teinud ja võib-olla ma tormanni huupi, igasse lahingusse isegi mitte prindi kilbile võetud. Küsimus on nagu selles, et, et on kaks poolt, eks ole, üks pool on, on vaataja jäine poolun looja, eks ole, me ei saa neid kuidagimoodi neid lahutada, tähendab aga mulle tundub nii, et selles mängu juures on mõlemad pooled on natuke ettevalmistamata täiesti ette valmistamata, vaataja mingil määral ettevalmistus on, on looja, aga mitte mitte lõplikult võita, nii mitte sellisel määral nagu ta mõlemad on natuke nagu diletandid ausad, onju, aga noh, praegu nagu soov on tuua koguse kohus ja etendus, mis mujal käib ka tuua meie lavale, eks ole. Aga natuke mingi niisugune kerge loks on, niisugune dilet andis meile oks on minu meelest kahelt poolt sees. Andke mulle andeks, vähemalt me, me väldime tähendab üldiselt Eesti kunstielus noh, heaks tavaks saanud sellist lahja lageduse kokkuleppele, kokteilid, me peame ju kõik siin üksteisega edasi elama kokku lähevad ja küsimus on selles, et noh, näiteks ükskõik millist valdkonda võtta ma olen võtnud paljult kunstnikke, kelle, kelle ütleme noh, ütleme võtame kas või näiteks Soome valdkonna, siis üks mees tegeleb vot mingisuguse kindla valdkonnaga tegeleb ja teda kutsutakse ütleme mingi kuraatorinäitusele, kus teatakse täpselt, mida ta teeb, aga meil on tihti nii, et võetakse üks mees, öeldakse tegelikult seekord seda või ta ütleb, et ma nüüd midagi niisugust, mida ma enne pole kunagi ühtegi teeb seda esimest korda on, on, on oleks see põhimõtteliselt see, millest sa räägid ja väga hästi toimis. Kuni 96. aastani Sorose aasta näitustega toimis asi kohutavalt hästi ja kui me vaatame tagasi, tähendab neid katalooge, kui milline väike protsent nendest töödest tõesti siis kandvad, see on hämmastav. Aga noh, samas, millise suure töö need näitused iseenesest mentaliteedi muutumisel ära tegid, seal kaemas tegelikult see mehitamise kontseptsiooni ju on ainult võimalik tänu sellele, sellele, nende suuruse, aastanäituste tohutut konstrueerimist konsultalismi taustal praegu, et, et need, et jooksu olles andsime ehitamise näitus iseenesest sellise konsulturistliku žestina on selles mõttes nüüd tegelikult väga aus. No tegelikult asi just sedasama patriotismi juurde jõuda, ehk et mulle tundub, et kui, kui räägitakse ka kuraatorite öelda ülemvõimust või valitsemine, siis tuleb ju tegelikult sellest, et kui jõuti kontseptualism, siis saadi aru, et ainult tahe loendatakse mis on teos, ei ole kui kuigivõrd enam oluline. Aga selle kõrvalprodukt oli ilmselt ka see, et konsultalistid läksid ka sellesama mõttemaailmas nii kaugetesse, interslikesse sfääridesse, mida materiaalselt siis vaatajal on võimalik tunduvalt raskemini järele minna, mistõttu võidakse jõuda selleni, mida praegu Jaak Soans subdiretantistlikuks diletandist vaatajaks. Jah, aga meie arvame, et meie tulema küll vaatajale kõiges ostame, pakume talle olla Entertainment, et pakume talle küll, aga mitte potti alates mis vaataja on lihtsalt ettevalmistamata plaanite. Ma ütlen, võib-olla isegi diletandid vale sõna, aga vaatleja on lihtsalt ettevalmistamata nendest nähtusteks, ütleme ja siin on terve jällegi sotsiaalprobleem, aga siin võib niimoodi öelda, et okei, et oletame, et me oleme nõus, kuna komisjoni liikme oletusega, et, et noh, meie manipuleerime jah, aga oletame seda, aga siis sellisel juhul ma ütlen seda, et, et manipuleerinud saab ikkagi ainult süüdimatu publikuga ja kui me seda võtame mingi sotsiaalse eksperimendina, siis on see üheks eelduseks, et vaataja on ette valmistamata. Ma arvan, et me selle käigus alustamegi vaatajat, et nende sotsiaalsete eksperimentide kaudu on tegelikult võimalik publikusse Insertida seda infot, mida neil on siis vaja. Järgnevalt ka sellise sedasorti kunstiga suhestumiseks suuremad, kui keegi tunneb huvi, nagu see meie seletuse vastu, see on juba suur asi, meil ei ole alati võimalus neid seletusi jagada praegu tegelikult Tuues nagu näiteks eilse eilse juhtumi, kus maitsesime intervjuu peategi, et millal on ilmselt suuremaid publiku või vaatajaskondi ja, ja tegelikult me ju rääkisime, rääkisime näitusest, rääkisime sellest ideest. Me rääkisime kunstist, pildist, kaabilvisultuurildist kaasaegses skulptuuris. Et noh, ma arvan, et, et kui me saavutasime selle siis me oleme juba väga palju korda saanud, siin on, vaieldamatult on see üks samm edasi, eks ole, selge et noh, mismoodi ma seda kasvatama, seda publikut, ega ma ei saa kasvatada, nii et me loeme raamatust ette, et seal tehakse nii ja nii kui nad vahetult ütleme, kogemust ei omana selle kasvatamine on tõepoolest, see käib täpselt niimoodi läbi näitustele visuaalse pildi, seetõttu on tõsteti õigus. Et see on just see kasvatamise 11, aga siinkohal ma joon kõige olulisema, kõige suurema küsimuseni, mida oleks pidanud saate alguses küsima, aga siis ei oleks me suutnud seda tahavad teha. Kuidas te iseloomustate eesti kunsti üldpilti nüüd kevadel 2001, kui me räägime kunstnike liidu aastanäitusest, minult küsiti sedasama küsimust umbes umbes kaks tundi tagasi ja ma olin tegelikult suhteliselt kimpus selle vastuse andmisega, et ma ei usu sellistesse asjadesse nagu mingist ühiste nimetajate leidmisele või sellise nähtuse nagu eesti kunst tegelikult nagu olemasolusse, et minu meelest on nagu mitu erinevat kunsti tegelikult seos omavahel on suhteliselt selline relatiivne lühikest vastust ei ole, me võime rääkida väga pikalt, rääkida sellest, me võime rääkida siin selles mõttes, et ühest, ühest hetkest, kui võltskunstnik siit pärit kunstnik saavutaks teatud edu, siis miks ja kuidas ta üldse saab olla enam Eesti Eesti kunstnik ja, ja siin me räägime, ütleme identiteedikonstrueerimisest kunsti kaudu, kunstil on selles suhtes suur roll, küll ma arvan, et ehk tõepoolest, et siin ei saa olla seda ühisnimetaja, et me saame vaadata seda, mis kunstnikega Eestis juhtub ja see on väga huvitav küsimus. Mis praegu kunstnikega juhtub, kellel on raske, kellel on võimalus, küsisin vahelduseks nii kiiresti, et kas need graafilised tööd, mida Wiiralt tegi Pariisis, kas need on osa Eesti, mis siis või mitte. Kindlasti kui vaadata kunstiajaloolist diskursust, siis nad olid kirjutatud, seal on kirjutatud selle diskursuse osaks, samas olla minu meelest osakaal väga palju laiemast palju laiemast kultuuriruumist ja ja kui, kui seda on Eesti. Me kipume teda üle hindama päris palju oma oma väikese rahvusliku eneseteadvuse sunnil, aga samas tõesti kuuluvad ka uus asjad esise konteksti. Sama küsimus. Sa võtate selle Wiiralti töö, mis on seal tehtud ja vaatab seda viirati tööd. Ja tegelikult. Ma olen kõige adekvaatsemat küsimused, ei ole seda tööd vaadates sellest, kuivõrd on siin, kuivõrd palju on siin Eestit sa vannud, et millest see pilt sulle ütle, millest Swiltsule kõnelejad ja see on huvitav. Sellele sellele ma tahtsingi jõuda. Ma loomulikult aru, et see küsimus on ses suhtes rumal sest ajalookirjutamine on samuti kokkum kokku leplus ja miskeid diskursuse saab valida, sellest sõltub ka see ajalugu. Aga ja siiski jõuda mingisuguse pildina küsima, et missugune osa või milline suundumust teie endi tunda läbi on eesti kunstist praegu kevadel 2001 võib-olla kõige huvitavam anname siin võib-olla vanemale palgale. No kõige huvitavam minu meelest on, kes on mingisugune peataolek tekkinud mis, kui ennem rääkisime jah, et on olemas eesti kunstikunstnikud olla, siis nüüd me hakkame võib-olla tõesti kahtlema, et noh, see on umbes sama, et noh, kas on olemas Eesti sporti noh, vaevalt, et on olemas eesti sport olemas sponsoritest ja, ja nii edasi ja nii edasi, noh tähendab mingil määral just vot needsamad näitused näitavadki seda noh, nad on mingeid ilmekad, tõendeid, et noh, sõnad võib-olla on vähem veenvad, kui ütleme see pilt ise. Samas mina usun ikkagi, et see hoiak, mida me nagu püüame selle laukletishard näitusega nagu kajastada, on tegelikult suhteliselt adekvaatne ka hetkel ja täiesti nagu käib või, või toimiv, toimiv kunstnikupositsioon. Lisaks kahele suurele näitusesaalile toimub ju terve hulk väiksemaid nii-öelda satelliitprojekte, et kas tutvustaksid lühidalt neid loonud satelliitprojektide ideede tuli siis samaaegselt nagu kõigi muude asjadega, mina sattusin nagu millegi millegi peale pärast nagu neid neid satelliitprojekte vedama algselt kandsid pealkirja kapitalismi varemetel olles siis tuletatud sellest tööpealkirjast, mis meil oli nagu töö pealkirjast nagu terviku moodustamisel, et ehitame kapitalismi. Kapitalismi varemete projekti puhul ma lähtusin tegelikult nagu puhtalt sellisest poosituatsialistikust terroristlikust, sekkumast, aktsionismist, määratlasin võimaliku kunstniku positsiooni nagu sellise terroristiga, mis võiks nagu siis väidetu, et nagu on öelnud meie ühine suur lemmik Stewart Haum kelle tsitaate võib mitmel pool, aga vaip ei näitusel, et kuni me ei ole veel kõige hävitanud, on meil ainult varemed, võta just nagu selline radikaalne vasakpoolne positsioon, siis nende aktsioonidega tuli siis kokku, selline kooslus institutsioonid peaksid toimuma siis 20.-st näituse avamise avamisest, kuni siis esimese maini selles ajavahemikus erinevatel päevadel esimesed reaktsioonid muidugi toimusid ja kahjuks Neeme külma installatsiooni Bremeni käigus me ei näe seda, seda oli võimalik näha 19. aprilli õhtust kuni 20. aprilli kella üheni, siis võeti see isolatsioon maha, kuna seda õnnestus tõenäoliselt väga vähestel inimestel näha, siis ma kirjeldan seda natukene. Tegemist oli siis installatsiooniga preemia käigus siis kattis siis kinni terve selle bremeni käigu ava nagu ja justkui korrigeerida selle läbi siis harjumuspäraseid, liikumisstruktuure ja mille järgneski tegelikult tohutu paanika, kõik ümbruskonna ümbruskonna inimesed helistasid paaniliselt politseisse. Kõik seal Bremeni käigus olnud asutused võtsid sellel teemal kõvasti sõna. Loomulikult meil ei olnud luba seal seda auku kinni katta või seda käiku sulgeda ja siis kõige absurdsem oli see, et, et ilmus välja ka säästva arengu ja mingit linnaplaneerimise või ma ei tea, mingisugune ametnik, kes hakkaks ohjeldamatult tegelema kunsti defineerimisega, kohe hoobilt, kes soovitas meil seda installatsiooni teha rokal Paares kahe kase vahel ja mitte nagu tallinlane, kas linnas nagu kuskil linnaruumis, et noh, see, see tähendab, järelikult see töötas see puuriitis enesest kujundina ju mingisugune nagu agraar, Agraarne kujund ja sellises keskaegse vanalinna kontekstis puuriit järsku keset nagu mööda tänavat üles laduda oli minu meelest nagu väga efektne idee, et sellest sellest isolatsioonist olles praeguseks nagu fotodokumendid, see on vist ka kõik siis toimus 20. aprillil Sandra Jõgeva ja kunstikooli õpilaste Sis aktsioon anna lapsele, mis hõlmas tervet Viru tänavat, mis samuti pandi poole pealt kinni, sellepärast et et mul ei õnnestunud saavutada nagu õige õigeaegset luba selle aktsiooni läbiviimiseks ja kuigi kõik paberid olid täidetud ja nii edasi ja nii edasi puudus kohal ei olnud seda vastavat ametnikku, kes saaksid tõendi lihtsalt nagu ära kirjutanud. Ja see oli siis mingis mõttes selline kerjamise paroodia, kus terve Viru tänav oli siis täidetud nagu lastega, kes, kes kandsid loosungeid stiilis, et mul on vaja rula, andke mulle raha selle jaoks põhimõtteliselt selline nagu noortepärane kaup, mingisugune noh, jälle 500 500 välja 500 välja nagu sellises traagilisuse kontekstis see kerjamine, naine, mul on ligitosse vaja, mul on vaja Adidase dresse. Et andke mulle selle jaoks raha, aga eile toimus siis rühmitused Joy aktsioon, boonus Viru värav vaata juures. Ja täna 28. aprillil siis on kell kuus Erki Kasemetsapolügoonteatri etendus, Kinko süda tänavalt algab ja tegevus liigub seal edasi lähikonda kokkusaamine on siis seal süda tänava alguses pikk tänav 61 võib näha siis anonüümselt graffiti aktsiooni rivi ja selle tulemusi nii-öelda esimene mai on siis meil täidetud tegelikult palju rohkemate üritustega, et et juba esimese mai hommikul kell neli 22 toimub siis maarjamäe memoriaalis üritus metabor, mis kannab alapealkirja maarjamäe kompleks, mille organisaatorid, initsiaatoreid on siis Kiva nagu 54, nagu alfa ja üritus algab siis neli, 22 kestab kella 10-ni hommikul. Kell kaks päeval toimub Allan Tõnissoo aktsioon. Viru hotelli purskkaevus kell kolm Jospersova perfomance jäätis, jäätis, jäätis Harju tänaval restorani Kuld, Lõvi varemetel ja, ja avatakse siis samale esimesel päeval ka hallasotsi, installatsioon, usupuhastus, Kadrioru lossi lilleaias. See oli väga pikki ammendav loetelu, ma küsiksin siia lõppu vaid ühe kiire ja loodan konkreetse küsimuse. Mis vahe Anaktsioonile perfomance aktsioon on? Noh, minu tõlgenduses on see siis niimoodi, et funktsioon on mingis mõttes nagu sekkumine, mitte etenduslik käitumine, mingisugune konkreetne tegu visest. Aga performans nagu, et seal oleks ette teada, millest sa alustad ja kuhu sa välja jõuad, et seal on nii-öelda tekst ette valmis, nii. Teatrilaval on näitlejad kui palju nendest aktsioonidest effefoomasetest suletakse, enne kui need lõpule jõuavad. Võib-olla veel enne, kui nad algavad. Jah, see on tõesti tõenäoline, sellepärast et et ma ei ole saanud siiamaani, nagu vastust selgub, näiteks restoran Kuld Lõvi varemed näiteks olla ära jagatud mitme erineva omaniku vahel erinevateks kruntideks. Ja kuna ma täpselt ei tea, millised krundile kavatseb Foodsid korraldada, seetõttu ma pean võtma kõigilt, et nende maaomanikelt lagu siis kinnituse või loa selle kohta, et nad, nad lubavad sellel territooriumil mingisugust aktsiooni läbi viia. Samuti on tohutu avaliku ürituse korraldamise reglement tohutult keeruline, bürokraatlik, teeb mis, mis tuleb läbida nagu noh, selline Mahtra sõja Kadalik, kõikvõimalikud ametid, mida sa pead külastama, see nimekiri koosneb umbes seitsmest nimetusest. Võib-olla üldiselt sellele küsimusele vastata, et me nagu eeldame ja, ja ka selle Jämpetishart näituse kuraatori teksti viimases lauses oli kirjas, et me eeldame ikka maksimaalselt edu, et selles mõttes ilmselt on kunst meie tähenduses või, või selles tähenduses programmeeritud nagu nurjumise aparaat ta loodabki norjumist jah. Et nurjumine tegelikult klassi sisse kirjutatud samas sous mõõtmelist tooksid ellu. Idealistlik soov ikkagi olla kontseptuaalselt olnud juba praegu olemas, aga, aga samas ma unustasin mainida mõningaid olulisi asju veel, mis esimesel mail ja muidu üldse veel lauset leiavad, et kindlasti toimub esimesel mail multikultuurimaja uste avamine Von Krahli teatris algab kell seitse pressikonverentsiga ja kell kaheksa läheb edasi netileheküljel presentatsiooni ja performance itega ning pärast seda toimub siis pidu ja näitus nägude kontroll, mis jääb avatuks siis seitsmenda maini. Samas on avatud ka pühapäevagalerii punane tuba, jutustusi kunstnike kirjanike elust ja selleks, et seda näitust külastada, tuleb siis kontakteeruda telefonil null viis üks üheksa seitse viis kaks kaheksa. Ükskord on seda telefoni veel siis Lõlvis üks, üheksa, seitse, viis, kaks, kaheksa, üks. Näitus on avatud pühapäeviti pühapäeval galerii. Kuna saade hakkab lõpule jõudma, siis peame küsima soovituste ringi, mida te soovitaksite ühe asjana järgmisel nädalal kindlasti vaadata, kuulata, kaeda, tajuma loodust, loodesse kevadist looduse. Näituse kuraator ja kunstikriitik Hanno Soans soovitab nautida loodust. No ma soovitan nautida siis midagi tehnitsistlikumat, võib-olla üks külastada Allosoolsi installatsioone, usupuhastus kindlasti Kadrioru lossi barokkpargis võtta osa aktsioonidest ja kindlasti külastada mõlemaid näitusi. No mina soovitaks peeglisse vaadata lihtsalt, et me näeme seal. Aga ma tegelikult olemad. Ja omalt poolt peaksin ka soovitama. Kuna see kevadnäitus on mastaapne üritus, siis ma soovitan küll ühinesin soovitustega seda vaadata. Teisalt jälle on järgmisel nädalal nüüd ju volbriöö ja volbripäev tulemas. Ma soovitan sellest üritusest maksimaalselt osa võtta, võtta seda või sotsiaalset hätta ning eeter poomasid ja teostuda antropoloogilisi vaatlusi ja ehk saab sellega läbi selgemaks, mis ajas ja kus me elame. Sellega me täna saata lõpetana. Stuudios olid skulptor Jaak Soans ja kunstikriitikud Hanno Soans ning Anders Härm kes kõik olid tänavuse kevadnäituse kuraatorid, esipuldis virve pulber ja saatejuht Ilmar Raag. Kohtume nädala pärast, mil tuleb jutuks festival orient või siis teisipäevases telesaates OP kasvõi internetis aadressil Op punkt gala poee. Aga valige ise, mida te neist vaatate, vedajate kohtumiseni.