Unustamatut. Järskude. Olen Tõnu Timm ja mul on hea meel selle üle, et meid kuulate ning võimaluse üle rääkida muusikamehest, keda kindlasti teate isegi sõltumata sellest, kuidas temasse suhtute. Ise suhtun vaimustusega imekombel unustamatut, te saatesarjast, ma Dylanile pühendad tund, seni puudu. Küllap temast saaks aastatepikkuse saatesarja 55 minutit on põneva isiksuse ja suure muusiku tarvis piinlikult vähe. Muide, kuus korda aastas ja juba 1985.-st aastast alates ilmub ajakiri iisis, mis sisaldab ainult Dylaniga seonduvat. Ma ei tea, et maailmas oleks veel mõni persoon, kelle tegemisi sel moel kajastataks. Niisiis, praeguseks 60 aastane Robert Allen Zimmerman on pärit Minnesotast elektritarvete mööbli, Woodniku perest. Keskklassi esindajana on ka tema produktiivne loometegevus just sellele klassile juhtumisi kõige vastuvõetavam. On olemas ühehitimehi. Dylani lugudest on klassikaks saanud kümned ja lisaks Ameerika raputamisele 60.-te esimesel poolel ilmunud poliitilise repertuaariga tema teeneks peetud arusaamise levitamist, mille kohaselt pop- ja rokkmuusika laulutekstid ei pea tingimata olema küündimatuid ja banaalsed. Dylan armastas autsaider romantiliste elu, vaatas Chain stiini, filme, kihutas mootorrattaga, kuulas lõunapoolsemates raadiojaamadest rütmen, bluusi, armastas eriti folklauljatar Odetat, kantrilegend, ainult Williamsit. MK varajaste rock n roll'i. Oma esimestest bändidest me ka neid oli tal keskkooli päevil mitu mängijat. Klaverit vaevalt, et kuskilt oleks leida Godminghortsi Elstan kanni või rock. Pärsi salvesti Entega nad veel suuremat väärt olnud Dylani suurimaks ambitsiooniks olevat tollal olnud pääseda Little Richardi vändi ülikooli päevil 1959.-st alates mööda klubisid jõlkuda ja muusikat kuulates avastas Dylan enda jaoks pluusi, mis sai peagi väga oluliseks komponendiks tema repertuaaris. 1960. aastal teenverit külastades juhtus kaks olulist asja. Kõigepealt tutvumine Ameerika ühe toonase folk ikooni, voodi kahtreiga. Olles näinud kaadrist filmi, vam folkloorivaimustus Lila mehest nõnda et otsis välja ja õppis ära nii palju pudilugusid, kui suutis, leidis hiljem nad ka kohtusid ja said sõpradeks. Ning kohtumise järel bluusmuusik džässi. Falleriga hakkas Dylan viimase eeskujul õppima suupilliraami, kasutades samaaegselt suupilli ja kitarri mängimist. Kolmandaks olevat talle selle lühikese Denveri perioodi jooksul külge jäänud mingi sealne släng, mis jõudis ka tema tolleaegsetesse lauludesse. Arvatavasti umbes siis. Äratundmine, et elatist hakkab ta teenima just nimelt professionaalse muusikuna. Sel ajal võttis Robert Allen endale ka suupärasema nime. Mille all teda maailm tänini teab. Jaan põrutas Madisson Chicago kaudu New Yorki, kuhu jõudis 20 aastasena siis, 1961. aasta jaanuaris. Ei, no inglane drenaa viib. Tundmatu ja rohelise moose kandi kohta ootas teda seal kiire edu energia ja karisma, millega Dylan end kitarrile saates pajatas oma kodukohast, perest ning senistest vägitükkidest meeldis ameeriklastele. Olles mõni kuu kohviku muusikuna tuuritanud, esines ta juba sama aasta aprillis koostianly Huuckeriga. Prestiižikas töölisfolk sõdis ja teenis dollareid Harry Belafonte plaadile mängitud suupillipartiide eest. Eelnevast tulenevalt märkas Dylanit produtsent John Hammond, kes korraldas talle juba samal sügisel plaadilepingu Gambia rekordiga. Esimese plaadi nimi oli lihtsalt papp Dylan ja sellel olid kangesti kurvad. Näiteks surmast kõnelevad pluusi ja folgistandardid. Järgmise plaadi küpsemise ajaks aga õnnestus Dylanile tutvuda tüdruksõber Rotoolaga, kes oli usin rahvaste enese määramisõiguse eest ning sõdade vastu võitleja. Seetõttu ilmusidki ridamisi rahutud read, nagu Blounilise und või Masters of OO. Muide, Dylan proovis juba siis salvestada aatelist Rubatuuri ballaadide kõrval nii-öelda suure bändi ja elektripillidega. Lugusid, ent toonane mänedžer Albert Grossman keelas selle ära kartes, et mees ja kitarr lauliku kuulsust võib see kahjustada mõnedel andmetel del käinute näiteks poelettidelt ära korjamas Dylani esimeste rocki singlit mix-up konfiusan ning edukale plaadile kui linn seda aga loomulikult panna ei lubatud. Ning sestap võime pala kuulata praegu, kui rariteet. Arvatavasti tõi Dylanile rahvusvahelise tuntuse asjaolu, et toosama kaval Grossman otsustas, loob lõu inimese und päält kaks nahka koorida ja laskis selle veel kuulsamaks laulda. Tri biitor poolankmeri. Eks laulnud seda peagi eesti keeles ka Peeter Tooma. Uuteks mõjutajateks olid hilisemale suurimale popmuusika mõjutajale Dylanile Londoni reisil kuuldud Martin kaarti, laulud ja esitusmaneer. Ent ka Bob Dylani laulude suurepärane esitaja šanba ees, kes tutvustas Paabi peagi oma publikule ning folgikuningast kuningannat linnast sai armastajapaar, kes esines 1963. aastal Washingtonis 400-le 1000-le vaimustunud fännile. Järgmisel päeval Päeval luges Dylan ajalehest, et mõrvatud on afroameeriklannast ettekandja hätik Harrol ning see sõnum inspireeris kirjutama oma viimast ja võib-olla parimat protestilaulu. Lõunsam of hätik härral. Nii produktiivse mehe muusikalist kogutoodangut ei jõuaks saate jooksul isegi ette lugeda, mängimisest rääkimata. Kui seda aga püüda lahterdada, siis folk ballaadide perioodile järgnes palju vaidlusi tekitanud kannapööre. Dylan Gos. Electric ehk paratamatult sai elektrivägi konservatiivsetest mänedžer idest ja fännidest võitu ning Bob Dylani plaadid hakkasid kõlama umbes nii nagu need, mida ta salvestanud. Alles hiljuti. Paljusid noid laule laulab ta aga oma kontsertidel siiani. Üheks muusikaajakiri väidab, et kui Elvis Presley oli kuuekümnendatel aastatel keskklassile võluv oma puusanõksuga isegi mitte niivõrd selle tõttu siis Bob Dylan oli samale sihtgrupile sümpaatne oma intellekti poolest. Ilusat komplimenti. Dylani laule on laulnud väga paljud teised kuulsad kollektiivid ja solistid ning mõnigi lugu on NUT uues kuues väärsemaks kui originaalis ja autorlus on suisa unustatud. Võtkem siis näiteks nagin On Heaven's, Door või Laicaraling, Stoun või pisut kergemeelne Albi jorbeibitsionaid. Kui ühe Ühendriikide ülikooli professorid panid pead kokku ja otsustasid Bob Dylanile anda või esitada tema kandidatuur Nobeli preemia saamiseks ja Dylani käest küsida. Ja mida ta sellest arvab, arvas muusik nõndamoodi, et temal ei ole mehega, kes väidab ennast olevat leiutanud püssirohu, ehkki see leiutati 1000 aastat tagasi Hiinas. Midagi ühist ja sedalaadi auhindu võiks jagada kellelegi teisele. Põnev elu on olnud 1000 elanil. Ta on läbi teinud raske liiklusõnnetuse. See oli juba 60.-te keskpaiku, kui ta tsikliga kukkus ja vigastas kaela. Tal on olnud mitmeid abielusid, milledest mõned on ilmsiks tulnud alles päris hiljuti. Temast kirjutatud raamatust sain teada, et üks abielu ja sellest sündinud tütar sai mahasalatud vaid seetõttu kellel oleks rahulikum lapsepõlv. Dylanile on olnud päris keerulisi eluperioode, 60.-te lõpus läks temagi kaasa narkobuumiga ja näiteks muud Stocki. Seal kirjutasid kuulsat muusikaväljaanded tema kohta päris sapiseid artikleid. Üks näiteks algas sõnadega voodis siis shit ajakiri Rolling Stone. Küllap oli see ajakirjanik, aga protestilauluaegse Dylani fännidele meeldinud uued tuuled. Dylani saatemuusikud on olnud väga erinevad, ent ta mainib ise eraldi ära 60.-test hoogsi ja viimastest edukamatest koostöödest Tombeti saatebändi hart, Breakers, kellega esineti koos liiv reidil. Muidugi oli Dylani ja kõigi selle projekti liikmete meelest vahva esineda ja lindistada koost Ravelin Vilburisega. Seni viimasel plaadil 97. aastal ilmunud Daniel Lanoa produtseeritud iilitisel Taima autov mainud demonstreerib Dylan jätkuvat hääd vormi ning kuulaksime siit üht näidet selle kohta, et ta oskab lisaks tõsistele kurbadele lugudele kirjutada siiski ka kauneid armastuslaule. Dylan on mees, kes annab vähe intervjuusid, kes räägib? Pähe oma kontsertidel lugude vahele, ent kes armastab kontserte anda ja inimesed armastavad teda. 11. septembril peaks ilmuma uus plaat lav anud Theft, mille 12 lugu on pisut enam kui kahe nädala jooksul juba salvestatud, kus Dylan muide ei mängi peaaegu üldse suupilli tarre klaverit küll saatebändis mehed, kellega ta koos viimasel ajal kontserte andnud, pluss mõned kuulsused nagu näiteks Chimkjaltner saadet eelmise sajandi suurimast poeet muusikust jääb lõpetama esimene salvestis, mille Bob Dylan uuel millenniumi tegi. See on arvates natukene Tšizzi Keililik lugu. Things have changed. Küllap need 40 aastat lavalaudadel on seda meest muutnud, ent ometi mitte oluliselt, ta on alati äratuntav, alati nauditav ja usun, et see kuuekümneaastane mees ei ole maailmale veel kaugeltki kõike öelnud, mida ta öelda tahaks. Head tervist, soovides talle ja teile head kuulajad. Lõpetab Tõnu Timm siinkohal oma saate. Kohtumiseni.