Unustamatut. Jättide. Stuudios on Igor Karsnek. Tänases saates saame kuulata läbilõiget briti ansambli Genesis muusikast. See on üsna tavatu käekäiguga bänd, alustanud üheaegse ansambliga Jess ning saanud 70.-te keskel samuti üheks proge-rocki alustalaks ja lipulaevaks tegi tina siis läbi üsna suure muundumise ning nagu kinessi rokkentsüklopeedia selle kohta kirjutab. Progracess söönud Pabridžmeikers juhtus nii, et progerokkarites sait hoopis pophittide tegijad või rohkemgi kui siis tervikuna puudutab see pophittide jutt ansambli nüüd juba kunagisi lauljaid Pieter kee Prei ja Phil Collinsi. Eriti viimast, sest tema kuulsus kipub Genesise tuntust juba ammu ületama. Unustamatud annad omas liinis muidugi kõik. Jenesis oma seitsmekümnendatel aastate teatraliseeritud rokiambitsioonidega Keybril oma eto muusika ehk vumadi projektidega ning Collins oma kommeratsiaalsed võimsa esiletõusuga kaheksakümnendatel, mida ta üheksakümnendatel on suutnud parajas leidis hoida. Kuid pöördume nüüd ajas tagasi ning enne, kui räägime ansambli sünniloost, kuulame Genesise lugu aastas. 73, I know. Like Oažoub, mis kõlab plaadilt, selline kindlam? Kuuldu oli siis i laiklaadilt selline, kindlalt paistab Baod Genesise esimene lugu, mis jõudis 73. aastal tabelitesse mõlemal pool ookeani nii Inglismaal kui USA-s. Kuid ansambli enda ajalugu algas muidugi, kas sa varem aastanumber oli siis 67 kui viis tšarterhausi kooli alles seitsmeteistkümne aastase õpilast saatsid oma koolibändi demo lindistuse tuntud produtsendile. Jonatan kingile. Koolipoiste ansamblil polnud tegelikult veel nimegi. Õpilane Pieter kee bril laulis ja mängis flööti Mike Rutherford sõlmitses passi. Anthony Philips. Kitarrist Tony Banks mängis klahve ning Chris Stewart trumme. Kuid too kingi nimeline produtsent nägi kooli poistes sädet ning soovitas nende bändile isegi hea nime Genesis ning tegi omal riisikol nendega koguni plaadistus lepingu. Selle tulemusena ilmuski aastal 69 debüütalbum fron genesistu Rivelation. Kuid produtsendile oleks küll äärepealt pankroti kaasa toonud, sest plaadimüügiedu oli praktiliselt muudis. Võib arvata, et Jonatan King ei tahtnud pärast seda enam midagi kuulda ega näha kui noormehed ei heitnud need ning otsustasid oma käe peal jätkata. Muuseas seesama ebaõnnestunud plaat lasti viis aastat hiljem seega aastal 1974 uuesti välja nime all insepi kinning ning seekord album kahju mitte enam ei toonud. Naljakas lugu oli vahepeal aga see, kui Chenesis bändimehed said ühtäkki teada, et USA-s on ka üks samanimeline ansambel samuti Genesis. Siis muudeti oma nimi kibekähku ümber revilationiks ning kui pisut hiljem selgus, et Ameerika nimekaim on vahepeal hoopis laiali läinud, siis võeti nimi uuesti tagasi. Ebaõnnestunud debüütalbumile järgnenud plaat respas jäi 70. aastal samuti vähimagi tähelepanuta ning alles kolmas album. Ricraim andis kriitikute arvates mõningat lootust. Tõsi küll, teine siis oli selleks ajaks läbi teinud ka koosseisuvahetuse. Kitarri mängis nüüd Steve Hackett ja trummide taga istus ei keegi muu kui Phil Collins. Uute liikmete ning värskete ideedega ilmus Genesise kohe neljas plaat Foxtrot. Ning koos sellega tuli ka esimene läbi mure Briti edetabelitesse. Pole ka imestada, sest fokstrotti on seitsmeosaline sappers redi, mis seadis Genesise kriitikute hinnanguil kohe ühele pulgale selliste ansamblitega nagu Emerson Lake ja Palmer ning Jes. Vähe sellest, tagantjärele võib nüüd öelda, et seesama Saprazredi, mis on hoiatav visioon müstilisest apokalüpsise eest külvas muusikamaailmas kohe laiali ka erilised progerokiklišeed ning fanaatilised jäljendajad, kellest kõige kuulsamaks sai ansambel Marilliam. Teisalt tähendas Saperzredi Chenesisele oma originaalse kontseptsiooni leidmist mis neid nüüd ühe aastaga maailma edetabelite ja populaarsuse tippu viis. Sellel originaalselt kontseptsioonile oli kaks nurgakivi. Üks neist oli mõistujutuna kirjanduslik stoori mis võis omavahel siduda mitmete lugude tekste ning teine esituse teatraalsus. Kuulame nüüd seda süüti, aga et Sapras redi on tervikuna 22 minutit pikk, siis piirdume sealt vaid ühe osaga, mis kannab pealkirja Bakalips. Ehits tõlkes apokalüpsis üheksa kaheksandiku taktimõõdus. Kes tahab ja oskab, võib kontrollida, see kõlab tõepoolest rokkmuusika jaoks niivõrd ebaharilikus meetrumis nagu üheksa kaheksanda. Aastal 1973 täienes Genesise diskograafia koguni kahe eduka plaadi võrra nii kontsertalbum Genesis Live kui selline kindlal Baund asusid mõlemad valutama, edetabeleid. Live jõudis Briti top 10-sse ning selline king land ka üle ookeani Ameerika tabelitesse. Tenne sisesest oli üleöö saanud kultusbänd ning laulja Pieter Keybrilist täiesti uut tüüpi rokkstaar, kelle lavakostüümid, erilised maskid ja show tähendasid muusikateatritungimist rokilavale. Publik oli vaimustuses, kuid kriitikute sekka tekkis ka kahtlejaid, eriti selg inglandi puhul mis oli selgelt ühiskonnakriitilise hoiakuga. Eriti ärritasid arvustajad Chaasise mõistukõnelised laulutekstid. Nii kirjutas üks kriitika ajakirjas Rolling Stones, et kuigi mõned selline kindla ning tekstid on intrigeerivad ja huvitavad, siis teised olevat lihtsalt absurdsed hämamised ning ironiseeris, et sõnad nagu tsiteerin kuigk see mitmise Brick riimuvad tegelikult ainult värsiseppade rumalusega. Sõnad sõnadeks, kuid muusikaliselt oli selline kindlam paun kahtlemata ansambli tolla aja tippsaavutuseks. Ühte lugu. Me sellel plaadil saate alguses juba kuulsime, kuid siin on ka tähendusrikas laul nimega mofuulmi. Tähendusrikas sellepärast, et esimest ja sellel plaadil ka ainsat korda laulab siin Phil Collins. Olgu öeldud, et mingeid erilisi laulja ambitsioone polevat, kolis tollal külmute seietanud. Ta lihtsalt asendas bril, kelle häälega midagi juhtus. Nii siis Phil Collinsi laulja debüüt ja mo foolmi. Edust tiivustatuna laskis Genesis aastal 74 käiku oma kõige teatraalseme projekti nimega lämblandidaaman Broadway mis lavastati sürrealistliku multimeedia šõuna ning ilmus ka samanimeline topeltalbum. Multimeedia võimalused polnud tollal küll praegusega võrreldavad, kuid mitmesuguseid lasereid, projektoreid, valgus- ja värvimänge kasutades saadi muusikaline näitemäng, mille kohta kriitikud ütlesid, et Genesis on nüüd lõplikult ja kollektiivselt hulluks läinud. Kuid asjal oli ka oma varjukülg. Witter kee Briel, kes oli selle muusikaetenduse pea tegelema sai enneolematut fännide hulka, nähes tuult tiibadesse ning lahkudes Jenesisest alustas oma soolokarjääri. Uue laulja leidmine võttis bändil aega rohkem kui aasta. Konkursi korras kuulati läbi üle 400 kandidaadi, enne kui Phil Collins lõpuks laulma soostus. Probleem oli selles, et Collins oli ju trummimees kui Chenesisele oli kontsertideks vaja Françmeni meest, kes lava esiplaanil. See probleem lahendati niimoodi, et live ajaks kutsuti siis täiendav trummimees. Alguses tegi kontsertitel kaasa pill Bruphard, tuntud nimi ansamblites Jess ja Kinkrempson ning hiljem mustanahaline Chester Thompson kes oli Veserepooti ja Frank Zappa bändi veteran. Lõpuks ilmusid aastatel 76 ja 77 g prilli asemel kolinsiga siis kaks plaati, et Ricowazetteil ja vindine vasariinid mis olid oma kontseptsioonilt ja kõlamaailmalt küllaltki lähedased esteetiliselt mõttes isegi nagu kaks tilka vett. Mõlemas jutustab tekst pikki mõistulugusid ning mõlemad on ka algusest lõpuni kontseptuaalse, eks tervikuks läbi komponeeritud. Kuulame nüüd lugu skunk esimesena ilmunud plaadilt, et Rikorsetteile skunk muuseas on selle mõistuloo, millest plaat räägib. Üks tegelasi, sihuke naljakas loomake. Teine plaat aastal 77 ilmunud Lyndon Vasa ring on tegelikult kogu Genesise teatraliseeritud progeperioodi vaimne kokkuvõte. Juba pikk avalugu ka Jewel Afmaar paneb süvenema oma tugeva dramaturgiliselt arendusega. On tunda, et seda lugu on väga üksikasjalikult orkestreeritud ning et vormi on siin lausa peensusteni tasakaalustatud. Jääb mulje, et kompositsioonis pole siin midagi juhuslikku ning kui veel eraldi kõlavärve kuulata, siis see mulje ainult süveneb. Niisiis. Windanud Vasa ring, mida praegu kuulasime, jäi jaga kitarrist Steve häkketile viimaseks Chenesisega tehtud stuudioalbumiks. Ka tema alustas ilmselt keeblil eeskujul oma soolokarjääri, mis, nagu me nüüd takkajärgi teame, ei kujunenud kaugeltki nii edukaks, kui kee bril. Pärast äketi lahkumist oleks võinud arvata, et ansambel vajub nüüd kokku. Jäädi kolmekesi, kuid võta näpust. Kolm musketäri Banks, Razar, Ford ja Collins lasid riivana välja hoopis jäneseplaadi Ansenservas riigi. Tähelepanu väärne on aga see, et kui Collins muutus varem trummimehest lauljaks, siis Mike Rutherford kvalifitseerus bassimehest ümberkitarristiks. Õieti mängistan stuudios mõlemat instrumenti ning kontserditel oli tal kaelas eriline kahe kaelaga pill millest ühel olid passi ning teisel kitarrikeeled. Kõige huvitavam on aga see, et kolmekesi tehtud änsenservashi oli Genesise plaatidest esimene, mis jõudis alguses kuldplaadi ning seejärel juba plaatinaplaadi staatusesse. Kuigi ja see on minu isiklik arvamus, on nimetatud kolme mehe album kunstilised siiski kahes eelmises plaadis tunduvalt nõrgem. Aga elu on juba kord paradokse täis. Oluline on veel asjaolu, et kiibril ja häkketi lahkumisega muutusid nii-öelda jõuvahekorrad Genesis tunduvalt. Ansambli pea ideoloogina hakkas tasapisi domineerima nüüd Collins. Esialgu üsna märkamatult, siis aga ikka jõulisemalt ja jõulisemalt. Muutus ka ansambli orientatsioon ning kui aastal 1980 ilmus plaat juuk oli juba selge, et progemeistritest on saamas nüüd hitimeistrid. Lugu, mis Anders Sten ning mida kohe kuulame, tähistab ka loobumist pikkadest ning keerulistest tekstidest. See laul räägib palju lihtsamast ja arusaadav omast asjast nagu armastus. Ning mis seal siis imestada, et lugu kohe ka tugevaks hitiks kujunes. Kuid Genesise kommertsiaalne kallak ei saanud ainuvaldavaks siiski üleöö ega ühe-kahe plaadiga. Eks siingi oli otsimist ja leidmist, nuputamist ja publikukompaniist ning kui aastal 83 ilmuseid jänese seal ilma nimeta plaat avalooga mama, siis proga fännid muidugi rõõmustasid, et kohe-kohe tulevad Jonesi seal nii-öelda vanad head ajad tagasi. Läbinägelikumat aga oskasid seda albumit seostada hoopis Collinsi soolokarjääriga mida ta oli jõudnud juba alustada, kuid erinevalt Keibreesti häkketist genesisele siiski selga keeramata. Ning nagu teada, võib kommertsiaalset kallakut ja kunstilisi eesmärke omavahel ka ühendada. Igatahes lugu mama, mida kohe kuuleme, on kolinud sil, sisse lauldud küll tema kohta, harvaesinevate võimsa väljendusjõuga. Bill Collinsi soolokarjäär sai vahepeal uut hoogu üha juurde oli vaieldamatult edu, kas ning pole siis imestada, et lood hakkasid ikka rohkem ja rohkem muutuma Phil Collinsi sooloprojektide sarnaseks. Ütleme nii, et kui jumal lõi inimese oma näo järgi, siis Collins kujundas Jenesist samuti iseenda palgejoonte järgi. Aastal 86 ilmunud plaat In Visible Touch nähtamatu puudutus on igatahes sellesuunaliste mõjude äärmiselt nähtav puudutus. Kuulamegi selle tõestuseks nüüd plaadi nimilugu, Touch. Sama suunda jätkas ka 91. aastal ilmunud plaat Uicentaans. Neid on siia, kuid vähe sellest, et Genesise mehed enam tantsida ei saanud ei suutnud nad enam ka arvestatavaid uusi ideid genereerida. Kontsertkogumikke küll tehti, kuid stuudiosse polnud neil enam asja. Lõpuks aastal 96 lahkus ansamblist kahvilkolits. Tema asemele kutsuti lauljaks rei Wilson ansamblist Titskin ning trummide taha kooni kaks meest, keda Genesise põhikoosseisu millegipärast ei arvatud. Ning aastal 97 ilmus Genesis viimane stuudioplaat. Kolin koos Teishens mida varasemate albumite edu enam ei saatnud. Plaat iseenesest reedab justkui teatud kiirustamise märke, ebatäpset ning põhjendamata lugude hajutamised ja nii edasi, kuid samas ka nagu loobumist varjamatult kommertsiaalsetes eesmärkidest. Üks kriitik võttis peale plaadi ilmumist Genesise ajaloo kokku väga vaimukalt. From revolution, mis oli siis esimese nimi revolušentu resoluutsusele tõlkes siis ilmutusest läbi revolutsiooni resolutsiooni. Kuid ei või iial teada, ehk ärkab Genesis uuel aastatuhandel ka uuele elule. Elame-näeme. Õpetuseks sellelt viimaselt plaadilt lugu Kongo stuudios oli Igor.