See juhtus keset kõige kuumemat suveaega juuli teisel poolel. Algul püsisid erakordselt kuumad ilmad, siis tuli tuge väike ja pärast valas vihma peaaegu nädal aega järjest. Sadu lakkas ainult harvadeks niiskusest klambriteks, hetkedeks. Märjad olid aedia mets. Asula tänavad olid muutunud ojadeks ning nädala lõpuks kergitas järv üles kõik Timoskale nii meele järgi olnud purded tõusis üle kallaste ujutas üle aia ning oru põhja, kust need Kasetseisid põlvist saadik vees. Semjonov na hakkas juba muretsema, sest aegapidi tõusis vesi maja trepi üle ujutama. Ta ei pääsenud enam poodigi ja kodust hakkas toidu kraamatuse lõppema. Vesi sundis siilimiskadki maha jätma oma varjulised kulupuhmad ja kolima ümber aia kõige kõrgemale künkale. Ta leidis endale varjupaiga tiheda arooniapõõsa all. Saju tõttu oli pinnale tulnud palju Rammusaid vihmausse, mis tal oli kõht täis ja ta oli eluga rahul. Vesirott Chapale oli see õnnistatud aeg, kõik kohad vett täis, peaaegu terve aed nagu järv. Keegi ei tule peletama. Ta maiustas lugematul hulgal aeda ilmunud tigudega. Timoska istus vihma tõttu toas, muudkui magas või hullas lastega. Või hüppas oma eemalviibiva peremehe toolile. See oli teisel korrusel akna juures. Koer vaatas veeni, resid akna ruutudel ja kuulas vihma, lakkamatut rabinat. Nädala jooksul ilmus peremees kaks korda telefonitorusse. Mõlemal korral kutsuti Timoska teda tervitama. Nüüd oli nõnda, et nii kui telefon helises, tormasti Moskva selle juurde. Ta loobus isegi oma ammusest harjumusest magada esikus teisele korrusele viiva trepi otsa juures ja koli sülesuurde tuppa telefoni laua alla. Tegelikult olekski Moskva telefonihelinat kuulnud igast maja nurgast isegi aiast. Kuid nüüd magasin öösiti jah, just telefoni laual. Nõnda tundis ta ennast asjale lähemal ja polnud vaja karta, et ta kusagil eemal on, kui vaeste sinna imetorusse ilmuma peaks. Ootamatu viima nädal, mis oli alanud ennenägematult kõva piksemürin, aga tekitas algul kõikides elevust. Kuid juba kolmandal päeval hakkas toas igav. Nagu vahel juhtub, langes äikese tõttu televiisor rivist välja. Kolleeg tahtis sedakorda seada, kuid rikkus veel hullemini ära. Semjonov, na ei lubanud tal nüüd enam televiisorit puudutagi. Daša, kes venda igas asjas, mis tal hästi läks, kadestama kippus, oli sellega kahjurõõmsalt rahul. Hakkasime nukkusid pesema, võttis nad riidest lahti, tegi akna lahti, sirutas nukud räästast langeva vihmavee alla. Kuivata siis nende pikad juuksed ära ja meisterdas nukkudele kõikvõimalikke soenguid. Kimuska istuste kõrval ja vaatas hoolega pealt. Kõige huvitavam oli viies päev. Lapsed ärkasid vara ülesse, kuulsid, et väljas ladistab ikka veel vihma sadada. Kolleeg haigutas, keeras teise külje, kuid uni ei tulnud enam. Kas magad küsiste taarselt? Vastase tasa ja tõusis voodi äärele istuma. Sõitsin öö läbi isa-emaga mööda jõge. Paat oli nii suur. Ta ajas käed laiali, niisugune suur roheline vihmavari oli peal viima, pärast näed sihukesi unenägusid. Arvasoleeg. Nii vahva. Wism võiks teha parve ja sõita meie järvest vaiksesse ookeani Aafrikasse. Praegu kogu maakera veega kaetud. Vaikses ookeanis on troopilised saared, kus elavad ahvid, papagoid, krokodillid ja üleni mustad inimsööjad, lisasedasa, endal silmad imepärases kujutlusest pungis. Nad panevad kõik suure lõkke peale küpsema. Tobedus katkestas teda Oleeg vanainimese likult. Vaikse ookeani saartel ei ole enam inimsööjaid. Neid on jäänud ainult Aafrikasse ja sinnagi väga vähe. Möödunud aastal oli seal üks president oma ministril ära söönud. Nad olid millegipärast tülli läinud. Ära valeta, haavu seda osa, ega ma enam titt ei ole, sa mulle niimoodi luiskad üldse ei luiska. Ise kuulsin, kui isa seda emale rääkis, kaitses ennast Oleeg. Mäletad, ta käis komandeeringus, kui tagasi tuli, siis rääkis ma juhuslikult kuulsin pealt. Ära arva, et ma seda salaja tegin, lihtsalt kuulsin. Sel hetkel ilmus uksele Timoska, vaatas tervitavalt alguse soleegil, siis ta poole andes kogu oma olemisega mõista, et ei ole ilus alustada nii igavat päeva ilma temata. Timoska võtame ka parve peale. Arvasedasa Ta kaitseb meid krokodillide eest. Tead ju küll, kui vapper ta on. Just nagu tema sõnade kinnituseks, noogutas Timoska sõbralikult ja pani oma pea voodi äärele. Tasa sügastada kõrva tagant. Timoska sulges silmad ja hakkas heameelest kutsuma. Sandisti Moska niiskele koonule musi. Heitis voodile pikali, siputas jalgu. Demoska, hakkas haukuma. Kära peale tulisemiolovna suur villane rätik ümber puusade seotud. Tere hommikust, lapsed, ütles tädi läbi haigutuse. Sind ma olen juba teretanud, peatas ta endale vastu seest veti Moska. Terve öö ei saanud magada. Selg nii valutab. Pööra ühtepidi või teistpidi. Seva niiskus. Ega nali pole varsti juba nädal aega, muudkui sajab ja sajab nagu oavarrest. Panen teile nüüd toidulauale ja katsun ikka poes ära käia. Kodus pole enam võidega leiba, suhkrut ega piima. Aga võib-olla pole poodiga enam. Viimaks on vesi selle kaera viinud. Tulen sinuga kaasa, teatasoleega asjalikult. Sa jõua üksi kanda, isa ei lubanud ju ka. Kellega siis ta saiad? Ekstimoskaga. Ega ma nii väike ka ei ole, kaitses ennast tasa, ma võin üksi jääda, lasti Moskva tuleb teiega. Muidugi oled sa suur tüdruk laususteni olevana lepitavalt. Aga keegi peab ju koju jääma, koduhoidjaks. Kuidas siis ilma Timoskata? Pealegi oli, on ju poiss, ta jõuab rohkem kanda. Maa oma selja pärast ei või rasket tassida. Ta vaatas Ivavleva näoga uduseks tõmbunud aknast välja. Ei öelnud selle peale midagi. Hommikueineäärseid, kõik tatraputru, viimaste või jäänustega lahjat teed. Seegi oli viimane. Timoskagi sai oma portsu tatraputru ja hävitas selle korrapealt Limsis kausi puhtaks, käis ühe juurest teise juurde, mine tea, ehk saab veel lisa. Pärast pikki manitsus õpetusi, kuidas üksikkodus peab olema jätta kuskile ei läheks, seda ei külmetaks. Tubli tüdruk oleks läksitseni olevana ja olek poodi. Ootas nii kaua, kui teised jalgväravast välja läksid vaatas neile toa aknast järele. Kuigi see Me oleme, hoidis käes suurt musta vihmavarju. Ei olnud venda ja vanatädi kuigi kaua näha. Kui sulasid sellest sajus. Daša ootas veel veidike ja hakkas siis tegutsema. Võttis kapist läbipaistva kapuutsiga vihmakeebi, pani selle selga, otsis üles oma punase punutud koti, mis ema Tatjana romanova oli talle möödunud aastal sünnipäevaks kinkinud. Pani sinna kodu, abtikist, sidet joodipudeli ja mõned juhuslikult alles jäänud šokolaadikompvekid, ka. Timoska tuli juurde nuuskis kahtlustavalt. Nägijat koerda, milleski kahtlustab. Kükitas Timoska juurde, võttis ta pea oma käte vahele ja vaatas talle nõudliku näoga otsa. Sinodi Moska. Tuled minuga kaasa, ütles Daša karmilt. Kujuleegee tädi poest koju tulevad, oleme meie sinuga juba kaugel. Me sõidame Aafrikasse. Võtame leegi püssi ka. Peame sinuga jahti saagi, küpsetame ära ja sööme koos. Läks koosti Moskaga venna tuppa võttis sealt tongi püssi ja lisaks sellele surus vihmakeebi taskusse veel väikese noa. Lõpetanud pika ja raske teekonna ettevalmistamise hakkasid aastal pisut kõhe. Kuid ta sundis ennast argusest võitu saama. Talle meenus, et enne teele asumist isa ja ema istuvad hetke vaikselt. Temagi toetas ennast tooli järele ja käskis Timoscal ka istuda. Moskva istus tema must koonu võbeles Taimas nagu ette mingeid tundmatuid lõhnu. Noh, aitab küll, otsustas tasa. Me peame nüüd minema hakkama, Timoska. Kuigi Timoskale vihmaga õues olla ei meeldinud, tõusis ta sedamaid püsti ja läks kuulekalt ukse poole. Nüüd hakkasid süda äkki peksma, mingi veider õõnes tunne oli. Pisarad tulid silma. Pole viga, ega me kauaks ei lähe, rahustas ta ennast. Püüamegi Moskvaga ühe väikese papagoi ja siis tulemegi kohe tagasi. Või parem oleks. Ah saada. Ja peale selle veel terve parvetäis kõige paremaid banaane, suuri kookospähkleid. Ja pärast seda valagu vihma kasvõi terve aasta järjest. Nõnda ennast rahustanud. Astused assati Moskva saatel trepile ja pani ukse enda järel hoolikalt kinni. 100.. Vihm oli pehme, halli kogu ümbruse endasse mähkinud. Kõik ümberringi sulises ja ladises, viimast trepil väikese varikatuse all seistes viivitas veel veidike. Ümberringi lainetas vesi ja ta julge süda põksub metsikult ikka selle pähe võetud otsuse pärast. Suure õunapuu alla oli takerdunud varem järve ääres olnud purre. Suur vesi oli selle lahti kangutanud ja siia toonud. Paras parv, justkui päris laev kohe rõõmustas tasa. Ta oli veest kantud purred silmanud veranda aknast juba hommikusöögi ajal. Nüüd oli vaja ainult kuidagi nende purde laudadeni jõuda, tõugata parv õunapuu juurest lahti ja võtta kurss vaiksele ja ootavale ookeanile. Ta haaras trepi kõrvalt tugeva kaika ja hakkas koostimoskaga parve poole minema. Algul oli vesi madal, varsti ulatusid aastasele põlvini siis juba vööni. Timoska, kes alistades Tase järel läks, oli peagi sunnitud ujuma. Kuigi purde lauad olid siinsamas lähedal, hakkas ta seal hirm, ta viskus kõhuli purde servale, upitas ennast sinna peale. Timoska oli ainsa hüppega tema kõrval, raputas paar korda, nii et veepiisad lisaks vihmale igasse kaarde laiali lendasid. Jäi siis magusast istuma ja vaatas läbimärjale taksole ootavalt otsa. Justkui küsides, mis nüüd edasi saab. Vihm langes krabinal õunapuulehtedele. Kõik ümberringi oli märg, puuoksad veest longus. Omal harjumatult ja ebakindlat pinda tundes nihutas Timoska ennast aastale lähemale. Tonksustada koonuga nuuksus vaikselt. Küllap tegi ettepaneku, et peaks enne, kui hiljem minema tagasi sooja ja kuiva tuppa. Taas sai temast aru küll, kuid ees ootas ookean. Ega vihm ei jää ju sadama igaveseks, seda teadis juba omaenese kogemuste põhjal. Pealegi oli ju kaasa võetud sidet, dioodi ja kompvekke tasasaidi Moskva peale pahaseks ja tõukas teibaga vastu õunapuu, tüve purre või parv, temal hakkas ootamatu kergusega liikuma. Potsatas põlvili ja puhkes suurest rõõmust naerma. See oli õnnestav ookeani reisi alustamise tunne. Timoska surus ennast kõvasti vastu, parvelaudu kartis tasakaalu kaotada. Ta asjal tuli mõte oma truud kaaslast tänutäheks kostitada. Kompvekid olid koti põhjas jõudnud küll juba märjaks saada, kuid ta võttis kleepuva kompveki nutsu pihku, andis seda ennegi Moscani limpsida ja siis limpsis ka ise kuidas püüdis teibaga põhja katsuda. Olivool parvi järvele kandnud ja teivas põhja ei ulatunud. Näädneti Moska, ütles ta tõsiselt. Olemegi avamerel. Nüüd vaata hoolega ringi. Äkitselt võib ilmuda, Hay neelab enne sinu alla ja siis minu tagantjärele teadku, kurjad nad on. Parv liikus kergelt kõikudes ebamäärases suunas edasi. See tegi demoska rahutuks. Ta ei kannatanud teadmatust. Taevas õied ei paistnud, tundus, et see algab siitsamast järve äärest kaskede kohalt. Vihmapiiskade sahin liitusi, järve kohin, aga taas julge süda rõõmustas. See oli mingi ürgne vaimustuse hoog nagu mingi palaviku puhang. Aeg oleks justkui seisma jäänud ja ta ei teadnud enam, kui kaua tagasi see võis olla, kui ta toast välja tuli. Ja kui kaua on kestnud tema ookeanireis maja ja aed ära oldud aeg. Juleege, Semjonov, na vihm oli kõik segamini juhtunud ja olematuks leotanud. Äkki tasa ehmus ta kujutles, et mitte kunagi enam ei jõua ta tagasi oma kuiva ja sooja tuppa. Oligi isa, ema Semjonov juurde. NUT oleks tahtnud taastada, tõmbas paar korda ninaga, kuid vihmasajus ei paistnud pisarat niikuinii välja. Oi troopiline padu vihkimoska sõnaste mehiselt, püüdes mööda nägu valguvat vett ära pühkida. Vihmanni soe. Varsti jõuame asustamata saarele. Kimoska. Miks sa kogu aeg vait oled, sa pead haukuma. Kimoska, muidu me põrkame veel mõne mereröövlite laevaga kokku. Haudi Moska haugu. Timoska istus noruspäi parvelaudadel ei saanud teisigi, vihmavesi voolas silmadesse sõrmetesse. Timmoska tee häält palusid ase juba haledalt pead tõstmata piilusti Moskva silmanurgast Daša poole, justkui mõistes ta hirmu ja soovi kuuldepeale lakkamatute saju häälte midagi elusat. Ta justkui ohkas kui haukus väljendades nõnda oma rahulolematust. Ja mitte keegi teinegi poleks tema olukorras mõistnud, miks oli vaja soojale kuivale toale eelistada seda kahtlast parve sõitu. Pealegi nii kehva ilmaga? Timo Sky teinud enam katset ennast raputadagi, see oli asjatu. Ta oleks võinud ammu sellelt viletsalt parvelt vette hüpata. Kahe kolme minuti pärast oleks tulnud kodus. Kuid tema auks tuleb märkida, et tal ei tulnud mõttessegi. Teda hoidis tagasi kaasasündinud korra ja kohusetunne. Paistis, et sadu tugevnes, kuigi läbi madalate pilvede võis tunde, nähtamatu päikese olemasolu. Oli lämmatav. Hingata läks raskeks. Midagi pidi juhtuma. Timoska tundis seda esimesena, ta tõusis jalule, raputas ennast paar korda ägedalt. Parvõppus taas, silmad pärani, tardus. Vee kohal rippus tiheda võraline puu, mida ta ei olnud kunagi varem näinud. Selle lehtede vahelt paistis mingi imeeluka pikergune pea. Ta hõõrus oma silmi, vaatas uuesti ja nägi päris tõelist krokodilli. Pead silmi, lühikesi jalgu keha kõrval. Krokodill avas oma laiad lõuad. Taas pistis kiljuma, kukkus istuli maha ja kattis silmad kätega. Parv liikus kõikudes pikkamisi puudelt läbi. Timoska oli vait, kuid endiselt tundus talle, et sajuhäältes on midagi muutunud. Taarsesse ühendas peateste, haavas ühe silma. Läbi vihma, sumbu nägi ta parve kõrval veest väljaulatuvat puutüve mustendamas. Nüüd juhtuski see kõige jubedam, kes tume müts? Parv põrkas millegi vastu, kaldus küljeli. Enne kuidas midagi mõelda jõudis, oli ta vees. Ta kirjutas wet tuli suhu. Käsi sattus vastu, puuharu lausa haaras oksast kramplikult kinni, ironis ootamatu osavusega üles. See oli ainuke vana lämbus okstega hõbepajujärveäärsete kaskede hulgas. Siit ülevalt nägi ta, kuidas tema parv pikkamööda puu alt eemale libises. Timoskad parvel ei olnud. Ustav sõber ja kaaslane oli kadunud. Kust ta seda sosinal? Ei mingit vastust. Üksnes vihmaladina ümberringi vilksatas õudne mõte, krokodilli test enne vette kukkumist olid ju näinud hiiglaslikku hambulist suud. Kuulnud, kuidas parve lauad ragisevad Moskva lõunamerekoletist rünnates haugatas. Nüüd mõistis, kellele ta oma pääsemise. Seni, kui Timoska krokodillid võitles, jõudis tema ronida puu otsa. Aga küllap nüüd, kui Timoscan juba krokodilli kõhus, närib krokodill vee all läbi sedasama puud, mille otsas ta son. Ega see puu ilmaasjata kogu aeg niimoodi kõiguks vaatas, abitult ringi, vihma 100., ikka tundus, et üha tugevamini ühtki head mõtet ei tulnud. Ta tundis, et pea hakkab ringi käima saiusti väsimusest. Ta püüdis ennast kindlamini vastu külma ja märga puutüve suruda. Ja siis äkki kuuliste tuttavaid hääli. Timoska haukus, keegi hõikas teda. See oli Semjonov, kuna ta tahtis vastu hüüda, kuid häält ei tulnud. Ta liigutas tummalt suud. Tuli hirmus mõte, et nii ei leita teda üles. Ta peabki jääma siia puu otsa, kust ta nagunii varsti krokodilli lõugade vahele Plartsatab. Kuid õnneks hakkas läbi vihmasaju paistma pikkade hüpetega järvele lähenedki Moska. Tema järeloleeg ehmunud näoga Semjonov na vesi ulatus neile üle põlve. Bajoni jõudnud tõusiski Moskva tagumistele käppadele, hakkas puutüve kraapima, neutsusi haugates kutsuvalt. Tundis kuidas keha lõdvaks muutub. Libises nagu iseenesest pajuoksalt alla. Ei tundnud enam midagi, ei jõudnud isegi ehmatada ega Killetada. Talle tundus, et nüüd otsekohe satute krokodilli hambu. Omaenese karjutuse peale tärkas leidis ennast sinionuna kaelas rippumas. Semjonov, na surus tüdruku endale vastu rinda, katsus huultega ta otsaesist ega palavikku ei ole. Läks tükk aega, enne kui Simiolona esimesest ehmatusest üle sai. Heida sina küll loomulikku surma ei sure, ütles ta ja surus tüdruku vägisi voodisse tagasi. Aga mina sõitsin parvega Aafrikasse, teatas Tase ennast õigustades venna poole vaatamata. Timoskaga kuus. Ja sisenes krokodill meie parve ümber. Mis asja? Pärisoleeg Timoskagis polnud veel päriselt kuivanud, tervitas ka uudishimulikult kõrvu. Krokodill ajas meie parve ümber, mina ronisin paju otsa. Akkadi Moska kadus krokodilli kõhtu. See tähendab, ma arvasin, et krokodill ta ära, see lisatasa hämmastusega Timoskad silmitsedes. Hoidku küll. Kuivatessemiolanna põle nurgaga silmi. Oleeg juurdles sünge näoga selle üle, kuidas antud olukorras ennast juhtunu suhtes mehe moodi väljendada. Viimaks ütles Semjon Annale, et ärgu tädi ülearu muretsegu edasaga pahandagu. Timoska tundis rõõmu reisi õnneliku lõpu üle. Toetas isi Keppad voodiservale Illimpsistasha põske. Aitäh, Timoska. Sosistas tasa ja surus oma näo vastu koerakarvast kaela. Siis küsis, mida head poest toodi. Midagi seal ei olnud, Tõime jahu, teeme pannkooki. Vastassemiolana räägivad, et vihm on jõe pealt silla ära viinud, kaupa pole toodud jää ega jää järele, see vihm. Kui paar päeva veel niimoodi sajab, sisse kasvõi Ameerikasse sõita. Kolleeg näritasid Aasia, Aafrika ja krokodillide pärast õhtuni. Vihma 100. ja igav oli mõlemad püüdsidki Moskate oma poole meelitada. Timoska pidi väga suur diplomaat olema, et kumbki ei tunneks ennast vähem eelistatud olevat. Kui ta tundise tera väsib, haigutas laia suuga. Et kas te siis ei näe, olen omadega täiesti läbi. Tahan puhata. Õhtul olid nii Semjon ana, Oleed Daša kui kadi Moska kõik koos telefonitoas. Ja kuigi keegi seda just välja ei öelnud, ootasid kõik salajased isa asja, helistab Timoska, varjas oma ärevuse sagedase haigutamise taha ja ei tahtnud mingi hinna eest telefoni laualt lahkuda. Kui teised magama läksid ja tuba pime oli, tõusis tagakäppadele püsti, nuusutas umbusklikult vaikivat telefoni ja heitis siis jälle sinnasamasse pikali. Oli, 100. vihmavaese, ilmunud isegi telefonitorusse. Timoscat valdas seletamatu ohutunne. Ta tõusis oma asemelt ülesse, kuulatas. Peale saju häälte kostis ka muid krõbinaid. Hiired olid majja vihmavarju tulnud, kuid neile ei osutunudki Moskva mingit tähelepanu. Timoskad valdas mingi seletamatu äng. Ta tundis, et peaks olema hoopis kusagil mujal. Ta kippus õue. Veranda uks oli lukus. Ta kraapisust sööstis ühe akna juurest teise juurde toast tuppa, teisele korrusele, Vasja kabinetti hüppas faasia toolile. Tundised, vaesel seal kusagil kaugel oleks teda vaja. Et Vasja on ohus ja kutsutada. Timoskadestis kolu, julgus kaeblikult. Daci Oleg magasid pärast erutavat päeva raskesti. Semjonov, kes oli kõva kuulmisega, ärkas hetkeks. Kuid uinus uuesti. Timoska oli oma murega üksi, abitu. Ei olnud tuult, mis oleks toonud lõhna teateid valitseva ohu kohta. Ei ühtki jälge maas, mis juhiks vajalikule teele. Oli ainult hirmus tunne, et peremees on hädas, vajab teda, hakati Moskva, ei saa teda kuidagi aidata. Just selsamal ajal oma kodust paljude kilomeetrite kaugusel rippus Vasja jändrikust puu juurest kinni hoides pimeda kuristiku kohal. Mõtlesime tuumaks muutunud sõrmed lahti lasta. Kuid õnneks ei kuulanud krampi, kiskunud käed sõna.